Tolerantne või tõrjuv?

Avaldatud Eesti Ekspressis juunis 2007 http://blog.ekspress.ee/viewdoc/E9CFE468F037B498C22572F900447E86

Ottawa näod on tumedanahalised, pilusilmsed, pearätistatud või lopsakate vuntsidega, kui usaldada Ottawa linna välja antud statistikakogumiku “Faces of Ottawa” esikaant.

Selles tööhõiveametiga koostöös väljaantud raamatukeses on kirjutatud, et just Ottawa linna saabuvad Kanadas kõige enam haritud immigrandid, kellest tervelt 83 protsendil on ülikooliharidus. Kanada enda elanike keskmise haridustasemega võrreldes on immigrandid hulga haritumad. Kuid heast haridusest hoolimata teenivad immigrandid kolmandiku võrra vähem.

Kanada ei palka heameelega lopsaka vuntsi või pearätiga tööinimest. Juurdekasv Kanada tööturule tuleb aga (enamasti hiina või india) immigrantide hulgast, kuna kanadalased ise on kas liiga vanad või ei sünnita uusi kodanikke piisavalt juurde.

Räägin noore ja sümpaatse inglise-prantsuse tõlgi Astouga ühest juhtumist Ottawas, kus politseikoolituse läbi teinud islamiusku naisele ei tehtud ainukesena tööpakkumist, kuna ta pead katab hijab. Astou arukat šokolaadikarva nägu raamib samuti tihkelt kinnitatud tume pearätt.

“Mu pea ei kao ju ära, kui mul hijab peas on?” küsib ta kelmikalt naeratades retooriliselt. “Vormimütsi saab ju pearäti peale panna, või mis?”

Muidugi, sikhi usku mehed võivad Kanadas oma turbanit koguni politseimütsi asemel kanda ja sikhi poistel on lubatud kooli kaasa võtta nende traditsionaalne pistoda. Hijab’i kandmine tundub siin tõesti kõige süütum religiooni demonstreerimise viis töökohal.

Kuid kanadalased ei taha töökollektiivi tüli: kohe, kui palkad kellegi väljastpoolt “hõimu piire”, kaasneb sellega tülikas enesekontroll: kas ma olen ikka lakkamatult poliitiliselt korrektne?

Liigset lõugade pruukimist poliitilise ebakorrektsuse mõistes nimetatakse siin naljatamisi suu- ja sõrataudiks. Nii näiteks vallandati teisel pool Kanada lõunapiiri suu- ja sõrataudi tõttu töölt teenekas raadiohääl Don Imus, kes kasutas kiirlobisedes mustanahalistest neidudest koosneva korvpallinaiskonna kohta paljude meelest solvavaid väljendeid.
Kanadaski on juba arutatud, kas jõulukuusk solvab moslemeid või juute, et kas seda ikka võib avalikesse büroohoonetesse välja panna.

Iraani päritolu keskealine ja pisut väsinud näoga Nawal on Ottawas tööd otsinud juba mitu aastat. Teda ei võeta tööle hoolimata sellest, et tal on sotsiaalabi-tööks kõik vajalikud oskused olemas.

“Ma ei saa kunagi intervjuuvoorust edasi, sest ma kannan hijab’i. Ja siis heidetakse meile ette, et miks moslemid sotsiaalabist elavad! Meid ei võeta omaks. Mida me tegema peame?”

Ka Astou imestab, et kanadalased ei saa aru moslemi naiste suhtest jumalaga. “Kõige peale, mis puudutab kellegi religiooni, põrkavad kanadalased kohe tagasi,” kurdab ta.

Olen Astou tähelepanekuga nõus ja räägin talle ühe loo läinud sügisel Kanada jehoovatunnistajate peresse sündinud kuuikutest (Astou loeb ise peamiselt Prantsusmaa ajalehti).

Usk-ennekõike-suhtumisega pere keeldus laskmast sügavalt enneaegsena sündinud beebidele vereülekannet teha ja kaks lapsukest surigi. Tavaline kanadalane ei saa sellest aru, ütlen.

Astou hirmunud silmadest loen, et ega temagi.