Eesti ettevõtjad ei
peaks nõudma mitte odavat riiki, vaid hoopis suuremat hulka riigi pakutavaid
teenuseid, et võidelda globaliseerumisega kaasas käiva ebastabiilsusega. Eesti
rikkus ei suurene, sest riskantsete, kuid head kasumimäära pakkuvatele
turgudele sisenemiseks on meie valitsus liiga õhuke.
Läinud kevadel Torontos peetud
investeerimiskonverentsil sain aru, miks ekspordist sõltuv ja avatud
majandusega Eesti ei peaks valitsusasutustes laialdasi kärpimisi tegema. Kanada
rahandus- ja äripealinnas, kuhu Nigeeria asepresident, kubernerid ja jõukas
ärieliit oli Põhja-Ameerika investeeringute meelitamiseks kohale lennanud,
kirjeldas Nigeeria päritolu ärimees Calgaryst, tedretäpiline härra Ofor, kuidas
Nigeerias äri käib.
Neile, kes kiiresti kasvava ja varsti
ilmselt Aafrika suurimas majandusega Nigeerias kaupa soovivad teha, soovitas
Ofor osta meeldima hakanud kaup kohe ära. “Saad täpselt selle, mida näed. Ära
jää lootma hilisematele tellimustele: homme sama ärimeest tabada ja sama kaupa
tellida on sama hea kui väljalt tuult otsida,” kirjeldas ta.
Teiseks soovitas Ofor sealsele turule minna
kalli ja eksklusiivse kaubaga, sest nigeerlased ei armasta odavaid ja koledaid
asju. Ning kolmandaks tuleks ärireisidel Nigeeriasse liikuda suure kaaskonnaga:
„Jäta endast mulje kui rikkast ja heade tutvustega ärimehest ning alusta enda
tutvustamisega just poliitikute ja riigiametnike, mitte ärimeeste juurest.“
Ofori kogemused ja soovitused
iseloomustavad väga hästi kõrgeid riske ja tehingukulusid n-ö eksootilise
maailmaga kauplemisel. Ja ometi olevat maailma kõrgeim investeeringute
tasuvusmäär just Aafrikas. Aafrika keskklass on tänaseks juba sama suur kui
Indias ning linnad, need tootmise ja tarbimise epitsentrid, kasvavad hoogsalt,
vajades energiat, taristuid jm. Need kõik on võimalused meie ettevõtjate jaoks.
Ofori jutt tuletas ühtlasi meelde
majandusteadlase Dani Rodriku öeldut: kui sul on kaks küpsist ja mul kaks
klaasi limonaadi, on kaupa ääretult lihtne teha. Kui aga tahta siseneda Aafrika
kiiresti kasvavatele, kuid riskantsele turgudele, mida iseloomustab vähene
usaldus, siis peab riik ettevõtjatele riskide maandamiseks kindlasti oma
garantiisid pakkuma. See seletabki, miks avatuma majandusega riikides on
enamasti suuremad valitsemiskulud – riigi teenuseid on vaja ettevõtjatele
globaliseerumisega kaasas käiva ebastabiilsusega võitlemiseks.
Sestap soovitab see Princetoni professor:
kui riik tahab suuremaid turgusid, suurenegu samamoodi ka valitsus. Eesti
kontekstis peaksid siis nii vettinud mägrad kui ka noored gasellid nõudma
rohkem riigi teenuseid: investeeringute kaitselepinguid kiire majanduskasvuga
riikidega, riiklikke strateegiaid kaubanduse arendamiseks, tõhusat saatkondade
võrgustikku heade majandusdiplomaatidega ning riigiasutusi, mis edendaks
senisest hoogsamalt eksporti ja kindlustaks suurte ettevõtete tehtavaid
investeeringuid tõusvatele turgudele.
Viimasel ajal räägivad aga ettevõtjad,
samuti ministrid ja tippametnikud üksteise järel hoopis sellest, et Eesti
valitsemiskulud on liiga suured ja riik ülepea liiga kallis. Soovitatakse üle
vaadata ametnike hulk ja funktsioonid, pannakse ette valitsuskulud külmutada.
Samas võib juhtuda, et ettevõtjate soovi järgi reformitud riigiaparaat ei ole
sugugi väiksem ega odavam.
Tõenäoliselt ei ole odavat riiki
soovijatele näppu juhtunud Yale’i poliitikateadlase David Cameroni uurimustöö,
mis leidis tähelepanuväärselt tiheda seose riigi kulutuste ja sissetuleku vahel
inimese kohta. Turud on selle järgi kõige enam arenenud ja efektiivseimad
nendes riikides, kus neid aitavad tugevad riigi institutsioonid. Kusjuures sama
rikkustaseme juures oli valitsus suurem just selles riigis, mille majanduses
oli väliskaubandusel suurem osakaal.
Aga mis kasu sellisest suure riigiaparaadi
abiga maailmas ringi rassimisest siis eestlastele on? Kuna Eesti turg on nii
pisike, siis sõltuvad meie tootjad ja teenusepakkujad just välisturgudest.
Selle valguses saab väita, et Eesti rikkus ei suurene, sest riskantsetele, kuid
head kasumimäära pakkuvatele turgudele sisenemiseks on meie valitsus liiga
õhuke.
Tehingute toimumiseks on vaja palju riigi
rahastatud eeltingimusi, alates konflikti puudumisest ja tavalisest
tänavajulgeolekust kuni usaldatava valuutani. Enne tehingut peab keegi uurima
kauba vastavust kehtivatele standartidele ning kontrollima selle väidetava
omaniku staatust. Sõlmitud leping peab kehtima ja seda peab olema võimalik
kohtus vaidlustada. Maksude tasumine peab olema selge jne.
Kujutlege nüüd, kuidas saaks õhuke riik
osutada selliseid teenuseid (kaitsevõime, politsei ja piirivalve, (kesk)pangad,
standardiametid, notarid, maksuametid) meie noortele gasellidele ja endiselt
uljatele mäkradele välismaal. Firmadel endil ei ole selleks tööks ei raha ega
võimu.
Riigiaparaadi suurus ei tohiks seega meie
ettevõtjatel pinnuks silmas olla ning seda ei tuleks pidada majanduse arengu
takistajaks. Vastupidi, valitsused kasvavad suureks suhteliselt väikestes
riikides, mille majandus on kõige enam maailmale avatud. Valitsuse toel maailma
vallutavaid ettevõtjaid on meil vaja aga selleks, et tagada meie oma inimeste
sotsiaalne edukus.
