Ka riik saab olla ettevõtlik ja luua innovatsiooni

Kui USA riigiasutused ei oleks innovatsioonilisi ideid rahastanud, siis poleks meil täna nutitelefoni, kirjutab rahvusvahelise arengu konsultant Marje Aksli.

Miks on suured ja mõjukad firmad nagu Facebook ja Google tekkinud just Ameerikas? Mis teeb ameeriklased palju innovaatilisemaks kui Euroopa? Kas äkki pakutakse USAs start-up’idele mingeid erapankade finantstooted, mis pakuvad kõrge riskiga ettevõtetele laenusüste? Või arenevadki sealsed gasellid pelgalt selle tõttu, et maksukoormus on väiksem?

Hiljuti maineka Leontiefi auhinna saanud professor Mariana Mazzucato on just seda küsimust uurinud. Ta kirjutas raamatu “Ettevõtlik riik” just selleks, et Eestiski levinud puudulikku narratiivi lollist ja laisast riigist ning nutikast erasektorist ümber lükata. Eesti ettevõtjad, kes õhukest riiki ihalevad, peaks küsima, kes või mis rahastas tõeliselt innovaatiliste tehnoloogiate väljatöötamist USAs. Mazzucato selgitaks neile, et vidinad, mis meie nutitelefonid tegelikult nutikaks teevad – ehk siis internet, mobiilside, GPS, mikrokiibid, Siri ja puutetundlik ekraan – on tegelikult kõik riigi rahastatud.

Kui USA valitsusasutused ei oleks andnud innovatsiooni toetamiseks jaoks raha, siis ei oleks meil täna nutitelefoni. Seega, riik ei olnud mitte pelgalt passiivne äri võimaldaja, vaid aktiivne osaline teadusavastuste muutmisel kommertslikult tasuvaks, ning tihti ka strateegiliste innovatsiooniharude looja.

USA firmasid on oluliselt aidanud valitsuse rahastatud programmid väikeettevõtetele. Nii näiteks aitab Small Business Innovation Research (ehk SBIR) programm teatud väikeseid ettevõtteid teha kallist uurimus- ja arendustööd (R&D). Teine riigiprogramm, mis suures osas Ameerika väledaid gaselle aitab, on Small Business Technology Transfer programm (ehk STTR), mis koordineerib föderaalse innovatsiooni uurimus- ja arendustööd koos erasektoriga. See programm hõlmab erasektori kui avaliku sektori koostööd (PPP partnerlusi), ja õhutab koostööd väikefirmadele mõeldud investeerimiserakapitali ja mittetulunduslike uurimisasutuste vahel. See mudel nõuab, et väikefirma töötaks ametlikult koos uurimisasutusega, et aidata teaduslikke avastusi muuta turukõlbulikuks innovatsiooniks.

Kuna riskikapital otsib väga lühikese tagasitootlusmääraga investeerimisvõimalusi, ei ole nende lühike tähelepanuvõime suurte innovaatiliste läbimurrete jaoks piisav. Riigi eelis erasektori ees innovaatiliste leiutiste toetamisel ongi see, et riigil on palju pikem riskitaluvus: 15-20 aastat. Riigiprogrammid on ulatanud oma abistava käe just siis, kui erakapital ei julge veel investeerida. Neile olid kas riskid liiga suured või ei lubanud investeering kasumit vaid paari kiire aasta jooksul.

Näiteks nanotehnoloogia tõestab, et tihti tuleb just riigilt strateegiline visioon, kus suunas areneda. Sama kehtib ravimite kohta – tervelt 75 protsenti uutest innovaatilistest ravimitest on valitsuse rahade eest leiutatud.

Kui Eesti ärimehed seavad meile USAd innovatsiooni toetamisel eeskujuks, siis rääkigu nad ka ausalt sellest, kuidas sealsed teaduslahendused rahaliselt edukaks innovatsiooniks said. Hoopis riik on käitunud riskialtilt, panustades maksumaksjate raha riskantsetesse investeeringutesse, kus puudub selgus selle võimalikus kommertsväärtuses. See on aga hoopis vastupidine jutt kui see, mida Eestis laisast riigiametist ja hulljulgetest erainvesteerijatest räägitakse.

Praegu on USAst kui õhukese riigi eeskujust üldse kohatu rääkida. Tõi ju soss-sepast ärimehe Donald Trumpi võimule just see protestifenomen, et peaasjalikult innovatsiooni tõttu ja automatiseerimise käigus töö kaotanud inimesed ei leidnud endale enam majanduslikku rolli. Nende sissetulek kahanes, head töökohad haihtusid ja meeleheide oligi platsis. Neile oleks hädasti mõnda riigi pakutavat ümberõppe- või mujale kolimise programmi vaja läinud. Sama kehtib Eestis – ettevõtlikku riiki on vaja rohkem, mitte vähem.

Paljud Eesti ettevõtjad kiruvad süsteemi, mis võtab „inimestelt raha ära ja siis pakub neile tasuta teenustena tagasi“ osutades, et „vahepeal on veel „administreerimiskuludena“ suur osa sellest rahast juba ära kasutatud või tuuri pandud“. Kas on ikka nii, et inimesed ei vaja neid nn tasuta asju? Kas Eestis on tõesti liiga palju haridust ja tervishoidu, kõbusaid vanainimesi ja hästi toidetud lapsukesi? Ka valitsuse rahastatatud innovatsiooniprogrammid kasutasid maksumaksja raha, ning evisid administeerimiskulusid.

Eesti peab aru saama, et ilma kõrge kvaliteediga inimkapitalita ei saa innovatsiooni luua, mis ongi üks majanduse mootoreid. Just need tasuta teenused ongi kindlustanud selle, et väike ja USAst viis korda vaesem Eesti on suutnud USAga võrreldes pakkuda sarnase tasemega sotsiaalset heaolu. Eesti ebavõrdsuse indeks ehk Gini koefitsient annab aga aimu, et riigi rahastatavaid programme peaks veelgi tõhusamaks muutma, et heaolu laotuks endiselt ühtlasemalt Eesti elanike vahel, nii maal kui linnas. Innovatsiooni varjukülg ongi kahjuks sissetulekute kui varanduslik ebavõrdsuse kasv.

Oleks tore, kui Eesti riik panustaks USA eeskujul samuti idufirmadesse ja saaks paarikümne aasta pärast idufirmadesse tehtud kulutused kopsaka protsendiga tagasi. Just selleks, et globaliseerumise käigus kaotajaks jäänud täiendhariduseta kaevureid ja endisi tehasetöölisi 21. sajandisse aidata. Räägitakse USAs ju tõsimeeli sellest, et Facebook, kes meie tasuta saadud andmeid silmagi pilgutamata sularahaks vahetab, võiks meile kõigile palka maksta.

Võitlus üheksapealise lohega

Avaldatud Äripäevas 1. septembril 2014: http://www.aripaev.ee/blog/2014/8/29/voitlus-uheksapaise-lohega

Tehke mõnel töökoosolekul eksperiment: andke kõikidele kolleegidele pidulikult 50 senti ning vaid ühele tuhat eurot. Kuigi kõik said endisega võrreldes veidi rikkamaks, tundub enamikule siiski, et nad on varasemaga võrreldes kehvemas olukorras. Ilmselt oleks nad isegi eelistanud, et keegi poleks raha juurde saanud.

See näide seletab, miks sissetulekute ebavõrdsus ühe riigi sees nii ebameeldiv on. Palkade poolest on Eesti isegi Euroopa Liidu mastaabis üks ebavõrdseima jaotusega riike. Ilmselt on see põhjus, miks mõned eestlased küsivad, kas me sellist Eestit tahtsimegi. (Õigupoolest tundub see imena, et eestlased laulupidudel üldse veel võhivõõrastel kätest kinni hoiavad.)

Hea uudis on see, et 2000. aastate alguse majanduskasv lihvis kihistumisel veidi nurki maha – siis suurenesid tuntavalt kõige vaesemate inimeste sissetulekud. Ning kuigi ka ülirikaste teenitud sissetulek suurenes, kokkuvõttes keskklass siiski kosus.

Kuid mis saab edasi? Kuidas mõjutavad Eesti ebavõrdsust meie aeglustunud majanduskasv, potentsiaalsed välisinvesteeringud ning võimalik robotiseerimine, mille kohta president ütles, et see on väikeste riikide võimalus?

Kui majandus enam ei kasva, jääb riigil üha vähemaks raha, mida kihistumise vältimiseks haridus- ja terviseteenustesse tagasi valada. Mida kehvemaks jääb inimeste haridus ja tervis, seda vähem tõenäoline on, et nad omakorda majanduskasvu panustavad. (Pool)surnud ring. Siiski näitavad uurimustulemused, et võrdsemates ühiskondades on pikemad majanduskasvuperioodid ja seda oleks Eestil hädasti vaja.

Pirukas ei suurene. Kui Maailmapank eelmisel aastal ebavõrdsusele tähelepanu pööras, leidsid majandusteadlased, et sellega võitlemiseks ei piisa olemasoleva suurusega piruka tõhusast ümber jagamisest: kihistumise leevendamiseks peaks pirukas kogu aeg kasvama. Ja seda ei paista praegu kusagilt. On ebatõenäoline, et vaesemate inimeste palgad tõuseksid praegu kiiremini kui keskmine palk.

Professor Yiagadeesen Samy Carletoni ülikoolist leiab, et teenustepõhistes majandustes – nagu seda Eesti majandus on – kipub sissetulekute ebavõrdsus aja jooksul veelgi suurenema. Erinevalt tööstuspõhisest majandusest, kus palgaerinevused ühiskonna lõikes olid väiksemad (tihti suurte ametiühingute nõudmisel), kipuvad teenussektoris palgavahed palju suuremad olema. Teenussektoris (ja eriti väiksemates ettevõtetes) on raskem ühtlaselt tootlikkust suurendada. Ikka on vaja suure palgaga tippjuhte ning ka mutrikesi-asjaajajaid. Igal juhul õgvendab teenuste ülekaal majanduses keskklassi veelgi enam, jättes järele vaid äärmused.

Välisinvesteeringud kipuvad sissetulekute ebavõrdsust veelgi suurendama juhul, kui raha suundub juba niigi kõrge tootlikkusega sektorisse, kus suurendab juba niigi kõrgeid palku. Eesti rahva ühtsusele mõeldes tuleks investeeringud suunata pigem sinna, kus praegu veel madalamad palgad ja väiksem tootlikkus, et sealseid töötajaid keskklassi upitada.

Mida rohkem tööstust automatiseeritakse, seda vähem inimesi seal vaja läheb. Palgad olemasolijate jaoks kerkivad. Positiivne lugu. Mida aga teevad need, kes robotiseerimise käigus tööstussektoris nn üle jäävad? Põllumajandusse nad enamasti ikka tagasi ei lähe - arenenud riikides on vaid 2-4% elanikkonnast põllumajandusega hõivatud. Kui nad just välismaale ei lähe, suundub suurem osa tööstusest vabanenud inimesi ikka teenustesse, kus on suured palgaerinevused. Nii tekibki suhteliselt rohkem kihistunud ühiskond. Robotite tulek oleks väikeriigile võimalus siis, kui see oleks ühtlaselt industrialiseeritud. Lääneriikide hulgas aga sellist naljalt ei leidu.

Igal aastal laulupidu? Isegi kui riik püüab aktiivselt taasindustrialiseeruda, uusi alasid avastada ja turge leida, siis nende alade automatiseerimine aja pikku lisab taas ebavõrdsust juurde. Kihistumise üheksa pead aga ei peaks tähendama, et riik ei peaks proovima uusi tööstusalasid tekitada, neid nutikalt müksates, kui vaja. Pigem peaks ühiskond kokku leppima, kui suurt ebavõrdsust on inimesed valmis taluma.

Kihistumist mõõtev Gini koeffitsent oli 2011. aastal 0,3197 – see on madalaim näitaja terve Eesti taasiseseisvusmisperioodi jooksul. Sissetulekute ebavõrdsuse tippajad olid 1993. aastal (0,3672) ning 2000. aasta paiku (0,3610). Kas Eesti oleks valmis nendesse aegadesse tagasi minema? Kaudsed andmed juba näitavad 2011. aastast alates taas sissetulekute ebavõrdsuse hiljukest kasvu.

Huvitav, kui suure Gini koefitsendi puhul ei ole eestlased enam valmis laulupeol võhivõõral kätest kinni hoidma? Kas 0,4 või 0,5 puhul veel hoiavad? Või peaks püüdma korraldada laulupidusid sissetuleku edasise kihistumise puhul igal aastal, et ühiskonna sidusus püsiks – kas või näiliselt?

-XXX-