Puukallistajad ajavad käojaani

Selge on see, et Eesti Vabariigi idee ei ole raha teenida, vaid eesti kultuuri ja rahvast
säilitada. Iseenesest ei ole need kaks nähtust vastuolus: uuringute tulemused kinnitavad, et rohkema raha eest saab rohkem tervist, haridust, õnne ja sotsiaalset heaolu, mitte vähem. Kuid Eestis näib olevat levinud mõtteviis, et selleks et kultuuri ja rahvast edendada, on vaja majanduskasvu pidurdada. Mõnede meelest oleks Eestil vaja suurendada naturaalmajanduse ja bartertehingute osakaalu, sest ‘ressursse ei jätku’. Ideaaliks peetakse olukorda, kus inimesed kasvatavad ise toidu, teevad riided ja mööbli ja kaevavad maa seest autosse valamiseks ka naftat. Vastupidiselt mõne aasta eest majanduskrahhis kogetule, kui Eesti majanduskasv vähenes aastaga 17 protsenti, mille kestel rahvas jäi (ülla-ülla) vaesemaks, arvatakse mõnedes puukallistamise kogukondades ikka, et kahenev majandus kasvataks Eesti heaolu. Kuidas?

Paljude meelest saab rahvas väärikalt elada vaid toimivas kvaliteetses kultuurses keskkonnas, mitte rahakeskses süsteemis, milles ei nähta lahendit ei vaesusele ega õnnele ega rikkusele. Väidetakse, et inimkond on maakera ressurssidega viimase 150 aastaga üsna puhta vuugi teinud, ning viidatakse Rooma Klubi 1970ndatel välja antud raamatule Kasvu Piirangud. Selle vana raamat väidab, et maakera ressursid ei saa toetada sellist majanduse ja inimkonna kasvu isegi mitte arenenud tehnoloogiaga. See hüsteeria kasvava majanduse vastu peegeldab 18. sajandi usumehe Malthuse hirmu, et rahva lisandudes ei jätku kõigile enam toitu, ignoreerides fakte selle kohta, et pärast 2. maailmasõda on toiduainete tootmine on kasvanud kiiremini kui rahvastiku juurdekasv.

Selle volatiilsus väheneb ja levik on kõikjal paranenud. Toidu tegelikku puudust ei saa süüdistada ka näljahädades, mis on tekkinud poliitilistel mitte põllumajanduslikel põhjustel.

Eesti vaesumise pooldajad aimavad õigesti, et sisemajanduse kogutoodang (SKT) ei ole hea mõõdik rahva heaolu mõõtmiseks. Viimasel ajal ongi õnneks tekkinud mitmeid alternatiivseid indekseid, mis mõõdavad kas rahva sotsiaalselt heaolu (tervist, haridust, vabadusi, looduskeskkonda, elamistingimusi, mida saab raha eest osta) või siis seda, kui jätkusuutlik riigi majandus on, mõõtes riikide varasid, mille pealt raha teha ja SKTd kasvatada.

Just see viimane – riigi varade – mõõtmine, mille kallal töötasid Maailmapanga teadlased Glenn-Marie Lange, Quentin Wodon ja Kevin Carey mitu aastat, aitab meil aru saada, kui suurt rolli tegelikult mängib ressursside “röövimine” majanduses. Tänavu veebruari alguses esitletud raport ‘Riikide muutuv rikkus’ vaatab riikide varasid kolme ressursi kaudu, mõõtes esiteks maavarade hulka, teiseks inimkätega loodud rikkust (ehk taristut) ning kolmandaks inimressurssi. Paljude meelest oleks võinud arvestusse neljandaks kaasata ka riikide institutsioonid, millest oleneb, kui võrselt on võimalused ning rahaline ja sotsiaalne heaolu inimeste vahel jagatud.

Täpselt nagu firmadel on oma väärtuse hindamiseks kasumiaruanne ja bilanss, nii peavad ka riigid vaatama, kas edasiseks majanduskasvuks on olemas vajaminev laiaulatuslik varade portfell. Ja kuigi 70ndatel aastatel tehtud hoiatuste põhjal oleks võinud arvata, et kõik ressursid saavad kohe otsa, leidis uuring sellegipoolest, et maailma varade portfell (mitte segi ajada sisemajanduse kogutoodanguga) kasvas ajavahemikus 1995-2014 märkimisväärselt.

Uuring, mis mõõtis 141 riigi varasid 20 aasta jooksul (1995 -2014), leidis, et riigid saavad vara luua investeeringute tegemisega kahte esimesse ressurssi – taristusse ja inimeste haridusse – ning samal ajal kolmandat ressurssi - maavarasid – mõistlikult majandades. Kõrge sissetulekuga riikides, mille hulka kuulub ka Eesti, moodustab inimkapital (mida teadurid mõõtsid inimese eluea jooksul teenitud tulu väärtusena) 70 protsenti kogu varadest. Rikkad ja nutikad riigid kasutavad ka palju rohkem taastuvaid ressursse, mis ei ammendu. Ainult vaesed riigid toetuvad oma majanduses enamasti loodusressursside kasutamisele. Muuseas, kaks kolmandikku nendest riikidest, mis on jäänud 20 aasta jooksul vaesemaks, on maavarade poolest rikkad. Kuid enamus on neist ka haprad või sõjalises konfliktis olevad riigid, mis näitab veel kord, et loodusvarad üksinda ei kindlusta riigi arengut. Uuring näitab ka, et varade loomine ei käi maavarade röövimise kaudu, vaid rikkus saavutatakse palju efektiivsema maavarade kasutamisega, millest saadud tulu investeeritakse tagasi haridusse ja taristusse. Järelikult pole vaja ka maavaradele lõppemisele liialt keskenduda. Majanduse jätkusuutlikkuseks on vaja hoopis häid institutsioone, mis majandaks maavarasid mõistlikult. Ja head institutsioonid on enamasi hea haridusega riikides. 

Kõige tähtsam tõdemus ongi see, et inimkapital (ehk siis haritud ja terved inimesed) on maailma kõige tähtsam vara. Hea uudis on see, et haridust ja tervist saab osta raha eest. Kuidas naturaalmajanduse ja bartertehingute tingimustes raha teenida, mille eest siis haridust, kultuuri ja tervist osta, majanduskasvu needvad maamehed meile ei ütle.  Nad ajavad meile ainult käojaani väärikusest ja väärtussüsteemidest.

-xxx-

Ka riik saab olla ettevõtlik ja luua innovatsiooni

Kui USA riigiasutused ei oleks innovatsioonilisi ideid rahastanud, siis poleks meil täna nutitelefoni, kirjutab rahvusvahelise arengu konsultant Marje Aksli.

Miks on suured ja mõjukad firmad nagu Facebook ja Google tekkinud just Ameerikas? Mis teeb ameeriklased palju innovaatilisemaks kui Euroopa? Kas äkki pakutakse USAs start-up’idele mingeid erapankade finantstooted, mis pakuvad kõrge riskiga ettevõtetele laenusüste? Või arenevadki sealsed gasellid pelgalt selle tõttu, et maksukoormus on väiksem?

Hiljuti maineka Leontiefi auhinna saanud professor Mariana Mazzucato on just seda küsimust uurinud. Ta kirjutas raamatu “Ettevõtlik riik” just selleks, et Eestiski levinud puudulikku narratiivi lollist ja laisast riigist ning nutikast erasektorist ümber lükata. Eesti ettevõtjad, kes õhukest riiki ihalevad, peaks küsima, kes või mis rahastas tõeliselt innovaatiliste tehnoloogiate väljatöötamist USAs. Mazzucato selgitaks neile, et vidinad, mis meie nutitelefonid tegelikult nutikaks teevad – ehk siis internet, mobiilside, GPS, mikrokiibid, Siri ja puutetundlik ekraan – on tegelikult kõik riigi rahastatud.

Kui USA valitsusasutused ei oleks andnud innovatsiooni toetamiseks jaoks raha, siis ei oleks meil täna nutitelefoni. Seega, riik ei olnud mitte pelgalt passiivne äri võimaldaja, vaid aktiivne osaline teadusavastuste muutmisel kommertslikult tasuvaks, ning tihti ka strateegiliste innovatsiooniharude looja.

USA firmasid on oluliselt aidanud valitsuse rahastatud programmid väikeettevõtetele. Nii näiteks aitab Small Business Innovation Research (ehk SBIR) programm teatud väikeseid ettevõtteid teha kallist uurimus- ja arendustööd (R&D). Teine riigiprogramm, mis suures osas Ameerika väledaid gaselle aitab, on Small Business Technology Transfer programm (ehk STTR), mis koordineerib föderaalse innovatsiooni uurimus- ja arendustööd koos erasektoriga. See programm hõlmab erasektori kui avaliku sektori koostööd (PPP partnerlusi), ja õhutab koostööd väikefirmadele mõeldud investeerimiserakapitali ja mittetulunduslike uurimisasutuste vahel. See mudel nõuab, et väikefirma töötaks ametlikult koos uurimisasutusega, et aidata teaduslikke avastusi muuta turukõlbulikuks innovatsiooniks.

Kuna riskikapital otsib väga lühikese tagasitootlusmääraga investeerimisvõimalusi, ei ole nende lühike tähelepanuvõime suurte innovaatiliste läbimurrete jaoks piisav. Riigi eelis erasektori ees innovaatiliste leiutiste toetamisel ongi see, et riigil on palju pikem riskitaluvus: 15-20 aastat. Riigiprogrammid on ulatanud oma abistava käe just siis, kui erakapital ei julge veel investeerida. Neile olid kas riskid liiga suured või ei lubanud investeering kasumit vaid paari kiire aasta jooksul.

Näiteks nanotehnoloogia tõestab, et tihti tuleb just riigilt strateegiline visioon, kus suunas areneda. Sama kehtib ravimite kohta – tervelt 75 protsenti uutest innovaatilistest ravimitest on valitsuse rahade eest leiutatud.

Kui Eesti ärimehed seavad meile USAd innovatsiooni toetamisel eeskujuks, siis rääkigu nad ka ausalt sellest, kuidas sealsed teaduslahendused rahaliselt edukaks innovatsiooniks said. Hoopis riik on käitunud riskialtilt, panustades maksumaksjate raha riskantsetesse investeeringutesse, kus puudub selgus selle võimalikus kommertsväärtuses. See on aga hoopis vastupidine jutt kui see, mida Eestis laisast riigiametist ja hulljulgetest erainvesteerijatest räägitakse.

Praegu on USAst kui õhukese riigi eeskujust üldse kohatu rääkida. Tõi ju soss-sepast ärimehe Donald Trumpi võimule just see protestifenomen, et peaasjalikult innovatsiooni tõttu ja automatiseerimise käigus töö kaotanud inimesed ei leidnud endale enam majanduslikku rolli. Nende sissetulek kahanes, head töökohad haihtusid ja meeleheide oligi platsis. Neile oleks hädasti mõnda riigi pakutavat ümberõppe- või mujale kolimise programmi vaja läinud. Sama kehtib Eestis – ettevõtlikku riiki on vaja rohkem, mitte vähem.

Paljud Eesti ettevõtjad kiruvad süsteemi, mis võtab „inimestelt raha ära ja siis pakub neile tasuta teenustena tagasi“ osutades, et „vahepeal on veel „administreerimiskuludena“ suur osa sellest rahast juba ära kasutatud või tuuri pandud“. Kas on ikka nii, et inimesed ei vaja neid nn tasuta asju? Kas Eestis on tõesti liiga palju haridust ja tervishoidu, kõbusaid vanainimesi ja hästi toidetud lapsukesi? Ka valitsuse rahastatatud innovatsiooniprogrammid kasutasid maksumaksja raha, ning evisid administeerimiskulusid.

Eesti peab aru saama, et ilma kõrge kvaliteediga inimkapitalita ei saa innovatsiooni luua, mis ongi üks majanduse mootoreid. Just need tasuta teenused ongi kindlustanud selle, et väike ja USAst viis korda vaesem Eesti on suutnud USAga võrreldes pakkuda sarnase tasemega sotsiaalset heaolu. Eesti ebavõrdsuse indeks ehk Gini koefitsient annab aga aimu, et riigi rahastatavaid programme peaks veelgi tõhusamaks muutma, et heaolu laotuks endiselt ühtlasemalt Eesti elanike vahel, nii maal kui linnas. Innovatsiooni varjukülg ongi kahjuks sissetulekute kui varanduslik ebavõrdsuse kasv.

Oleks tore, kui Eesti riik panustaks USA eeskujul samuti idufirmadesse ja saaks paarikümne aasta pärast idufirmadesse tehtud kulutused kopsaka protsendiga tagasi. Just selleks, et globaliseerumise käigus kaotajaks jäänud täiendhariduseta kaevureid ja endisi tehasetöölisi 21. sajandisse aidata. Räägitakse USAs ju tõsimeeli sellest, et Facebook, kes meie tasuta saadud andmeid silmagi pilgutamata sularahaks vahetab, võiks meile kõigile palka maksta.

Kui kestev on ajalooline ärikultuur?

Kui ma 2003. aastal Moldovas elades Rumeenia kirdeosas Bukoviinas käisin, eeldasin, et nii inimeste käitumine kui arhitektuur peegeldab diktaator Ceaușescu režiimi õudusi. Vastupidiselt ootustele tundus Bukoviina arhitektuur kurva ja ahistava Moldovaga võrreldes isegi õdusam: kaunid Bukoviina maalitud kloostrid olid imelised, inimesed pigem lahkemad, kõrged mäed eksootilised.

Seda, et Bukoviina maastikult peegeldus mitte niivõrd hiljutine Ceaușescu diktatuur, mis kestis 24 aastat, vaid pigem varasem, pea 150 aasta pikkune Austria keisririik, aimasin alles tänavu, kui lugesin majandusteadlaste Elira Karaja ja Jared Rubini uurimusest Bukoviina regioonist. Nimelt testisid nad hüpoteesi, et riigikorraldus avaldab inimeste kultuurile, sealhulgas ka usaldusele võõraste suhtes oma mõju.

Me kõik teame, et kultuur avaldab majanduslike otsuste tegemisel mõju, aga kuidas täpselt?

Kust täpselt lõpeb kultuur, mida tihti mõistame keele ja kirjandusena, teatris-käigu ja laulupeona, ning kust algab inimeste otsustes majanduslik või institutsionaalne mõjutus nagu arusaam korruptiivsusest ja õiglusest? Kas ja kuidas mõjutab eestlaste metsarahva olemus, millest Valdur Mikita meile lakkamatult jutlustab, meie majanduslikku käitumist? Kui palju on Eestis veel Nõuka-aegse majandusliku mõtlemisega inimesi (ja kui lähedal on nad riigitüürile)? Ning mida oleks meie poliitikutel Eesti elamisväärsemaks muutmisel valimistuhinas sellest kõigest kõrva taha panna?

Seda, et rohkem usaldust Eestimaa inimeste vahel tähendaks väiksemaid riigikulusid, ei pea vist keegi üllatuseks. Usaldus on turusuhetes tegelikult võtmetähtsusega. Suurema usaldus-määra juures saaks meie suhteliselt väikese maksubaasiga riigis vähendada kulusid õiguskaitseorganitele ning kokkuhoitud raha eest saaks siis väsinud eesti maksumaksjale pakkuda midagi kosutavat. See oleks nii tore. Kuid kuidas usaldust suurendada?

Kui ma Bukoviinas käisin, ei teadnud ma, et need külad läksid Ottomani impeeriumi valdusest üle Austria Habsburgidele kui Vene-Türgi sõda 1775. aastal lõppes. Üllataval kombel keeldus üks naine - Ruxanda Stirbet - austerlaste “despootliku ja Moldaaviat sandistava”võimu all elamast. Ta kolis Poieni külast demonstratiivselt teisele poole ojakest, mis jäi pea pooleteiseks sajandiks türklaste ja venelaste võimu alla. Selle sõgeda naise otsus – küla kannab tänaseni tema nime – jättis teisedki, kes temaga ühinesid, endise kodukülaga võrreldes kuni 1919. aastani hoopis karmimate institutsioonide meelevalda.

Majandusteadlastele, kes uurivad institutsioonide mõju usaldusele, valmistas see tujukas otsus huvitava võimaluse võrrelda “despootliku” Austria ja  “moldaavialikku”  võimu-institutsioonide jälgi inimeste majandus-alases käitumises. Kõik muu oli ju üksteisest seitsme kilomeetri kaugusel asuvates külades sama: keel ja kultuur ja inimesedki. Kuid kumma küla inimesed usaldavad täna teisi rohkem, kas Habsburgide võimu all elanud rahvas Udesti ja Poieni külas või need, kes jäid 144 aastaks Vene ja Ottomani institutsioonide mõju alla Stirbetis?

 Uurimus külarahva hulgas läbiviidud usaldusmängudega tuvastas selle, mida ilmselt niigi eeldasime: suhteliselt detsentraliseeritud, efektiivse ja vähese korruptsiooniga Habsburgide valitsuse all elanud inimesed on tänaseni hulga usaldavamad, kui need, kes elasid vaheldumisi agressiivselt ahne Ottomani impeeriumi ja pärisorje pidava ja eraomandust keelustava Vene tsaaririigi alluvuses.

Kuid üllatav on see, et sajanditaguste institutsioonide mõju on kultuuris endiselt tunda: külad taasühinesid ju Rumeenia võimu alla juba sada aastat tagasi, 1919. aastal, kuid erinevad väärtushinnangud tulid eriti tugevalt esile nendes inimestes, kelle vanavanemad juba elasid nendes külades. Ehk siis usaldustunne võõraste suhtes antakse edasi põlvest põlve ja see kestab sadu aastaid.

Loo moraal on see, et avatumad, eraomandust ja isiklikke vabadusi soodustavad institutsioonid suurendavad inimeste usaldust ja sellel on kaugeleulatuvad ja kasumlikud mõjud.

Seega, valimistega seoses võiks inimesed anda oma hääl nendele poliitikutele, kes ei hirmuta ega keela, vaid pigem suurendavad usaldust, austades isikuvabadusi ja eraomandust ning vältides korruptsiooni ja trikitamist. Valides täna kaasavamad institutsioonid, teeme teene oma lastelastele järgmises sajandis, sest kultuur on “kleepuv”. Lisaks on huvitav see, et majandustegevust mõjutav usaldamise kultuur ei sõltugi niivõrd emakeelest. 

Eesti naised panustavad tugevalt peresissetulekusse

Artikkel ilmus Äripäevas juulis 2017: http://www.aripaev.ee/arvamused/2017/07/27/marje-aksli-eesti-naise-olg-kannab-pere-heaolu

Eestis on palju räägitud soolisest palgalõhest, mis on Euroopa suurim. Eri uuringud on pakkunud, et Eesti naine teenib keskmiselt 27-30 protsenti vähem kui Eesti mees. See on kahtlemata depressiivne näitaja, mida annab selgitada mitmel moel, kuid ilmselt mitte täiesti välja vabandada. Seda võib selgitada Eesti naise suure tööhõivega: selle asemel, et koduperenaisena null sissetulekuühikut teenida, osaleb Eesti naine siiski tööturul, haarates kinni ka väiksemaist teenimisvõimalusest. Võib selgitada sellega, et laste emad valivad ametid, kus saab paremini lapsi ja karjääri ühendada töötades erialadel ja positsioonidel, mis ei hakka laste järele vaatamist segama. Võib selgitada sellega, et naised ise ei vali tulusaid erialasid: naisi on vähe inseneride ja mänedžeride hulgas või sellega, et uurimus ei võtnud arvesse riigitöösektorit, mis ühtlustaks veidi palgavahet. Kuid nende faktorite arvesse võtmine ei viiks palgalõhet siiski nulli: kindlasti esineb Eestis palju soolist diskrimineerimist.

Kui palgalõhe näitab, et (lastega) naine ei suuda tööturul meestega palga osas võistelda, siis seda huvitavam on ehk kasutada Eesti naiste rahalise heaolu hindamisel teisi näitajaid. Näiteks, kui palju panustab Eesti naine oma pere sissetulekusse? Kas sellisel puhul on vahe sama suur? Kui paljalõhe andmeid arvesse võtta, siis võiks ju eeldada, et lõviosa pere sissetulekutest toob mees?

Islandlane Berglind Hólm Ragnarsdóttir New Yorgi Linnaülikoolist CUNY on analüüsinud rikaste riikide naiste sissetulekuid 2010-2014 aastatel kasutades Luxembourgi sissetulekute uuringu (LIS) andmeid. Tema veel avaldamata doktoritöö esialgsed andmed maalivad eesti naistest palju edumeelsema pildi, kui palgalõhet vaadates eeldada võiks. Ragnarsdóttiri uurimustulemused näitavad, et Eesti (vaba)abielus olevad naised pole sugugi majanduslikult oma meestest nii sõltuvad.

Sellisele tulemusele jõudis CUNY doktorant, kui võrdles rikaste riikide 25-54- aastaste naiste palgatuludele lisaks ka kapitalist saadavaid tulusid, riigitoetusi ja eratoetusi. Eesti naiste sissetuleku osa pere kogusissetulekust on Euroopa suurim ja võrreldav Skandinaavia naistega. Täpsemalt: Eesti naised toovad pere kogusissetulekust 43 protsenti. See on sama suur näitaja kui Soomes ja Taanis ning isegi pisut suurem kui Islandil ja Norras (36 ja 40 protsenti võrdlevalt). Huvitaval kombel naudivad Sloveenia naised samuti suurt finantsilist iseseisvust teenides 42% pere kogutulust.

Lõuna-Euroopa riikides teenivad naised keskmiselt 30 protsenti pere kogusissetulekust, mandri- Euroopas 33 protsenti, inglisekeelsetes riikides 37 protsenti ning endistes Ida-Euroopa riikides (Poolas, Tšehhis ja Slovakkias) samuti vaid 34-35 protsenti. Eesti näib selles võrdluses pigem Põhjamaade moodi välja, jättes teised Euroopa riigid selja taha.

Kui aga vaadata, mis eristab Eesti abielunaisi Euroopa suguõdedest, siis torkab silma see, et eestlannade üldsissetuleku hulgas peaaegu puudub kapitalilt saadav tulu. Eesti naise rahalist iseseisvust toetab vaid teenitud palk, suhteliselt suured riigitoetused ning imetilluke, peaaegu olematu osa eratoetusi. Sissetuleku vaatevinklist on Eesti naised oma kuldmunad seega vaid kahte korvi hoiule pandud: palga ärajäämisel või riigitoetuste ärakukkumisel võib terendada vaesusrisk.

Berglindi uuringu andmete võrdlemisest palgalõhega Eestis saab järeldada, et riigitoetused teevad palgalõhe tasa lubades naistel ikkagi peaaegu võrdselt meestega pere eelarvesse panustada. Naiste majandusliku turvalisuse huvides oleks aga ikka vaja suurendada ka kapitalilt saadavat tulu. Kas Eesti kinnisvara ja aktsiad on siis eelkõige meeste nimel?

Hea uudis on see, et Eestis ei olene naiste majanduslik sõltumine oma abikaasadest naiste haridusest. Nii näiteks teenivad ilma keskhariduseta Eesti naised ikkagi 43% oma pere sissetulekust. See on pea kaks korda suurem osa kui Poolas, kus madala haridusega naised teenivad vaid 24% pere sissetulekust. Ilmselt saab Eesti naiste suhteliselt suur panust pere-eelarvesse seletada suhteliselt kopsaka riigitoetuste hulgaga, mis moodustab eesti naise sissetulekus 26-27% protsenti. Sama kõrge on riigitoetuste tase on lisaks Põhjamaadele veel Austrias, Norras, Iirimaal ning Austraalias. See näitab, et Eesti sotsiaalpoliitikad, mis on suunatud töötavate emade töö- ja pereelu ühendamiseks, on edukalt suurendanud Eesti naiste rahalist iseseisvust, haridustasemest hoolimata.

Kahjuks on eesti abielunaiste vaesusrisk võrreldes Põhjamaade suguõdedega on siiski veidi suurem, kui meeste sissetulek peaks mingil põhjusel kaduma. Berglind Hólm Ragnarsdóttir ütleb, et seda saab seletada suuresti sellega, et Eestis on palju suurem tegelik vaesuse määr. Ehk teisisõnu, vaesuspotentsiaal on Eestis kõrgem kui Põhjamaades, kuid see tuleneb sellest, et Eesti ongi veidi vaesem kui Põhjamaad.

Eesti naistele saaks aga soovitada, tulevikus püüdke oma kuldmunad mitmesse eri korvi panna.

-xxx-

Võitlus üheksapealise lohega

Avaldatud Äripäevas 1. septembril 2014: http://www.aripaev.ee/blog/2014/8/29/voitlus-uheksapaise-lohega

Tehke mõnel töökoosolekul eksperiment: andke kõikidele kolleegidele pidulikult 50 senti ning vaid ühele tuhat eurot. Kuigi kõik said endisega võrreldes veidi rikkamaks, tundub enamikule siiski, et nad on varasemaga võrreldes kehvemas olukorras. Ilmselt oleks nad isegi eelistanud, et keegi poleks raha juurde saanud.

See näide seletab, miks sissetulekute ebavõrdsus ühe riigi sees nii ebameeldiv on. Palkade poolest on Eesti isegi Euroopa Liidu mastaabis üks ebavõrdseima jaotusega riike. Ilmselt on see põhjus, miks mõned eestlased küsivad, kas me sellist Eestit tahtsimegi. (Õigupoolest tundub see imena, et eestlased laulupidudel üldse veel võhivõõrastel kätest kinni hoiavad.)

Hea uudis on see, et 2000. aastate alguse majanduskasv lihvis kihistumisel veidi nurki maha – siis suurenesid tuntavalt kõige vaesemate inimeste sissetulekud. Ning kuigi ka ülirikaste teenitud sissetulek suurenes, kokkuvõttes keskklass siiski kosus.

Kuid mis saab edasi? Kuidas mõjutavad Eesti ebavõrdsust meie aeglustunud majanduskasv, potentsiaalsed välisinvesteeringud ning võimalik robotiseerimine, mille kohta president ütles, et see on väikeste riikide võimalus?

Kui majandus enam ei kasva, jääb riigil üha vähemaks raha, mida kihistumise vältimiseks haridus- ja terviseteenustesse tagasi valada. Mida kehvemaks jääb inimeste haridus ja tervis, seda vähem tõenäoline on, et nad omakorda majanduskasvu panustavad. (Pool)surnud ring. Siiski näitavad uurimustulemused, et võrdsemates ühiskondades on pikemad majanduskasvuperioodid ja seda oleks Eestil hädasti vaja.

Pirukas ei suurene. Kui Maailmapank eelmisel aastal ebavõrdsusele tähelepanu pööras, leidsid majandusteadlased, et sellega võitlemiseks ei piisa olemasoleva suurusega piruka tõhusast ümber jagamisest: kihistumise leevendamiseks peaks pirukas kogu aeg kasvama. Ja seda ei paista praegu kusagilt. On ebatõenäoline, et vaesemate inimeste palgad tõuseksid praegu kiiremini kui keskmine palk.

Professor Yiagadeesen Samy Carletoni ülikoolist leiab, et teenustepõhistes majandustes – nagu seda Eesti majandus on – kipub sissetulekute ebavõrdsus aja jooksul veelgi suurenema. Erinevalt tööstuspõhisest majandusest, kus palgaerinevused ühiskonna lõikes olid väiksemad (tihti suurte ametiühingute nõudmisel), kipuvad teenussektoris palgavahed palju suuremad olema. Teenussektoris (ja eriti väiksemates ettevõtetes) on raskem ühtlaselt tootlikkust suurendada. Ikka on vaja suure palgaga tippjuhte ning ka mutrikesi-asjaajajaid. Igal juhul õgvendab teenuste ülekaal majanduses keskklassi veelgi enam, jättes järele vaid äärmused.

Välisinvesteeringud kipuvad sissetulekute ebavõrdsust veelgi suurendama juhul, kui raha suundub juba niigi kõrge tootlikkusega sektorisse, kus suurendab juba niigi kõrgeid palku. Eesti rahva ühtsusele mõeldes tuleks investeeringud suunata pigem sinna, kus praegu veel madalamad palgad ja väiksem tootlikkus, et sealseid töötajaid keskklassi upitada.

Mida rohkem tööstust automatiseeritakse, seda vähem inimesi seal vaja läheb. Palgad olemasolijate jaoks kerkivad. Positiivne lugu. Mida aga teevad need, kes robotiseerimise käigus tööstussektoris nn üle jäävad? Põllumajandusse nad enamasti ikka tagasi ei lähe - arenenud riikides on vaid 2-4% elanikkonnast põllumajandusega hõivatud. Kui nad just välismaale ei lähe, suundub suurem osa tööstusest vabanenud inimesi ikka teenustesse, kus on suured palgaerinevused. Nii tekibki suhteliselt rohkem kihistunud ühiskond. Robotite tulek oleks väikeriigile võimalus siis, kui see oleks ühtlaselt industrialiseeritud. Lääneriikide hulgas aga sellist naljalt ei leidu.

Igal aastal laulupidu? Isegi kui riik püüab aktiivselt taasindustrialiseeruda, uusi alasid avastada ja turge leida, siis nende alade automatiseerimine aja pikku lisab taas ebavõrdsust juurde. Kihistumise üheksa pead aga ei peaks tähendama, et riik ei peaks proovima uusi tööstusalasid tekitada, neid nutikalt müksates, kui vaja. Pigem peaks ühiskond kokku leppima, kui suurt ebavõrdsust on inimesed valmis taluma.

Kihistumist mõõtev Gini koeffitsent oli 2011. aastal 0,3197 – see on madalaim näitaja terve Eesti taasiseseisvusmisperioodi jooksul. Sissetulekute ebavõrdsuse tippajad olid 1993. aastal (0,3672) ning 2000. aasta paiku (0,3610). Kas Eesti oleks valmis nendesse aegadesse tagasi minema? Kaudsed andmed juba näitavad 2011. aastast alates taas sissetulekute ebavõrdsuse hiljukest kasvu.

Huvitav, kui suure Gini koefitsendi puhul ei ole eestlased enam valmis laulupeol võhivõõral kätest kinni hoidma? Kas 0,4 või 0,5 puhul veel hoiavad? Või peaks püüdma korraldada laulupidusid sissetuleku edasise kihistumise puhul igal aastal, et ühiskonna sidusus püsiks – kas või näiliselt?

-XXX- 

Eesti on sotsiaalses edukuses maailma esi-kahekümnes

Kui ma jaanuari lõpus Aripäevas kirjutasin, et peaksime Eesti edukamaks muutmiseks kasutama nutikat müksamis-tehnikat, jättis keegi Kalmer kommentaaridesse pessimistliku tarkuse: “Eestil pole lootustki edukaks saada.”

Mõni kuu hiljem näeme, et Eesti on 132 riigi hulgas sotsiaalse edukuse poolest maailmas 19. kohal, edestades isegi Prantsusmaad. Esikolmikus on Uus-Meremaa, Sveitsh ja Island. Eesti naabritest on edukaim Soome (8. koht) : Läti 31., ning Venemaa alles 80. kohal.

USA mittetulundusühingu Social Progress Imperative poolt loodud sotsiaalse edukuse indeks püüab sisemajanduskogutoodangu (SKP) kui riikide põhilise võrdlusaluse näitaja kõrvale lükata. Kuigi majanduskasv on paljudes riikides edukalt vaesust vähendanud, ei tähenda riigi rikkus automaatselt seda, et inimeste elu hea oleks. Näiteks on USA Eestist SKP osas ühe inimese kohta kolm korda rikkam, aga edestab Eestit sotsiaalse edukuse osas vaid pooleteise punkti võrra, olles pingereas alles 16. kohal. Selle rikkuse juures oleks oodanud hulga suuremat sotsiaalset kindlustatust – kohta vähemalt esikümnes. Ka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Portugali ning Hispaania on Eestist  SKP osas ühe inimese kohta hulga rikkamad, kuid sotsiaalse edukuse osas jäävad Eestile alla.  Eesti 19. koht sotsiaalse edukuse pingereas näitab, et Eesti on oivik – suutnud vähema rahaga oma inimeste jaoks rohkem saavutada. 

Ei SKP ega inimarenguindeks sobi inimeste elukvaliteedi ja heaolu mõõtmiseks, ning just seda vaakumit täima SEI loodigi. Initsiaatoriks, kusjuures, Harvardi ülikooli äri-guru ning omaaegse konkurentsivõime indeksi looja Michael E Porter ning tõukeks tema veendumus, et sotsiaalset edukust on vaja majanduse edasiseks kasvuks.

Mida täpselt siis SEI mõõdab? Indeks koosneb kolmest suurest sambast, mis mõõdavad inimeste põhivajadusi, heaolu aluseid ning võimalusi oma heaolu edendada. Kõik osapooled koosnevad omakorda mitmetest näitajatest, ja sugugi mitte iga näitaja ei anna põhjust uhkustada.

Põhivajaduste sammas mõõdab näiteks inimeste toidulaua ja eluaseme kvaliteeti, arstiabi kättesaadavust, puhta joogivee olemasolu ning isiklikku ohutust. Ja kuigi võib tunduda, et need on nii elementaarsed vajadused, millest 21. sajandi Euroopas rääkidagi kummaline, skoorib Eesti just selles sambas kolme hulgas tegelikult kõige kehvemalt. Eesti tuleb 132 riigi hulgas üldkokkuvõttes 28. kohale. Ilmselt veab Eesti taseme alla suhteliselt kehvad eluasemed – selle näitaja osas on Eesti alles 41. kohal maailmas. Kuid väga kiidelda ei saa ka turvalisuse (29. koht) ning vee ja hügieeni osas (38. koht).

Kui põhivajaduste osas peaks Eesti veel hulga tööd tegema, siis teises sambas, mis mõõdab heaolu aluseid, tuleb Eesti maailma arvestuses 10. kohale. Ilmselgelt on Eesti üleüldiselt hea tabeliseisu põhjus just see sammas, mis mõõdab juurdepääsu põhiteadmistele,  info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele, tervist ja ökosüsteemide kestlikkust. Ilmselt skooriks Eesti heaolu aluste sambas veelgi kõrgemalt, kui meie tervis oleks parem. 132 riigi hulgas on Eesti tervise osas alles 45. kohal, jäädes alla mitmele hulga vaesematele riikidele: näiteks Tuneesia, Paraguay, Bolivia, Albania ning isegi Niger ning Nicaragua ja Bangladesh.

Kolmanda samba puhul, mis mõõdab tulevikuvõimalusi, on Eestil ehk taas põhjust suhteliselt rahulolev olla. Kokkuvõttes tuleb Eesti 22. kohale. Tõrvatilgaks on selle samba puhul Eesti vähene tolerants ja teiste ühiskonnagruppide kehv kaasamine (60. koht). Seegi on ala, mille edendamiseks ei pea rahakott puuga selgas olema arvestades, et mõned Aafrika riigid nagu näiteks Libeeria, Namiibia, Svaasimaa on Eestist eespool.

Kuna Eesti on koos Sloveeniaga ainukesed endised sotsleeri-riigid tippkahekümnes, on Eestist avanev sotsiaalse edukuse pilt parile tõrvatilgale vaatamata siiski väga positiivne. Kuid lisaks eestlaste uhkustunde paisutamisele viitab indeks otseselt ka aladele, mille kallal saaks valitsused ja ühiskonnaliidrid heaolu kiiremaks edendamiseks edasi töötada. Eesti puhul siis tervis, tolerantsus, eluasemed. Vähemalt tolerantsust ja kaasavust saaks Eesti edendada ka majandusseisaku tingimustes.