Artikkel ilmus 23. jaanuari Äripäevas : http://www.aripaev.ee/blog/2014/1/23/muksame-eesti-edukaks
Kuidas Eestit edukamaks teha? Pakun, et
Eesti edu suurendamisel võiks proovida müksamist (nudging). Paljud riigipead
kasutavad seda suurepärast tehnikat. Suurbritannia peaministri David Cameroni
müksamisministeerium (nagu New York Times on tema meeskonda naljatamisi
nimetanud) tegeleb näiteks nii tööpuuduse leevendamise kui maksude laekumise
parandamisega. USA president Barack Obama kasutab müksamiskiirsalka, et
mõjutada inimesi enam hoiustama või maju soojustama.
Müksamine on käitumispsühholoogia ja
poliitökonoomia võte, mis proovib positiivseid tulemusi saavutada käitumise
kaudse mõjutamisega, mitte keelamise ja käskimise kaudu. Kõige lihtsam
müksamisnäide on tervisliku koolitoidu alalt. Edu ei saavutata mitte rämpstoidu
keelamisega, vaid laste silmade kõrgusele asetatud apetiitsete puu- ja
juurviljakaussidega. Sellised käitumispsühholoogiale ülesehitatud müksud
suurendavad tervislikku toitumist, mis ongi eesmärk. Müksamine on edukas, sest
otsusetegija dilemmade (isuäratav rämpstoit või tervislik juurvili, tarbimine
täna või hoiustamine tulevikuks, homsed suured küttearved või pööningu
koristamine ja soojustamine täna) peale on ette mõeldud ja positiivsed
valikuvariandid käeulatusse pandud.
Kohe tekib küsimus, kuidas kasutada
müksamist Eesti edukamaks muutmiseks ja kuidas edukust üldse mõõta. Kuigi meil
on põhjust majanduse ja ka inimarengunäitajate edenemise pärast uhked olla, on rikkus
rahva edukuse arendamisel ainult siis head tööriist, kui tekitab töökohti,
suurendab keskklassi ja loob ehituskivid heaoluühiskonnaks, kus kõik inimesed
saavad oma andeid realiseerida.
Taiwani näide. Loomulikult ei loo üks müks kõiki eduka heaoluühiskonna tekke eeldusi. Kuid
väikesi mükse tööstuspoliitikas võiks valitsus siiski proovida. Londoni
majanduskooli professor Robert Wade on märkinud, et peale Lääneriikide on
maailmas vaid seitse riiki, mis on viimase 200 aasta jooksul kõrge arengutaseme
saavutanud. Lühidalt - edukaks saada on erakordselt keeruline. Miks ei
võiks Eesti, mis on neoliberaalsete poliitikate omandamises juba maailma
esirinnas, vahelduseks proovida mõnd Aasia-riikide tehnikat majanduskasvu ja
sotsiaalse edukuse loomiseks?
Taiwanis käis asi nii: inseriharidusega
müksamismeeskonna ülesandeks oli majandussektorid omavahel ära jagada ning ettevõtetega,
käsitöömeistritega, väikeettevõtjatega tihedad suhted sisse seada. Suure osa
ajast pididki mehed tehastes ja töökodades veetma ja sealseid probleeme ja
käitumist uurima. Pange tähele, et riigi edukamaks muutmiseks ei valitud välja
mitte üht lemmiksektorit, millest poliitikud nõrkemisi uusaastakõnedes
jahvatada saaks – eesmärk oli informatsiooni võimalikult laiapõhjaliselt kahes
suunas liigutada. Esiteks uurida, mis täpselt hoiab ettevõtteid tagasi
tootlikkust suurendamast, Lääne suurfirmadele allhanget pakkumast (alguses), ja
hiljem juba ise üleilmseid turge vallutamast ja tarneahelaid loomast.
Vastutasuks jagasid müksajad omakorda
teavet, kuidas saaks ettevõtted maailma konkurentsis püsida, ning pakkusid
välja kiire kasumiiha taltsutamiseks lahendusi, neid sobivalt käeulatusse
nihutades. Sellised avalikkusele nähtamatud müksamismeeskonnad olid ka eri
sektori firmade ning kohalike ja välismaiste firmade sünergia tekitatamise taga.
Niimoodi käitumispsüholoogiat tööstussektorisse üle kandes müksati mitu
aastakümmet järjest, tuues kaasa nii rikkuse kui ka sotsiaalse edu.
Rikkusest ei piisa. Muideks, eelmisel aastal loodi Harvardi ülikooli Business Schooli
professori Michael Porteri eestvedamisel sotsiaalse edukuse indeks. Ja kuigi see
Eestit ja teisi väikeseid riike esialgu ei hõlmanud, on esialgne järeldus
sotsiaalse edukuse indeksi uuringutest selline, et rikkamates riikides on
sotsiaalne edukus tavaliselt suurem (teatud piirini küll ja mõningate
eranditega). Seega, isegi kui indeks raha kokkuajamist otseselt ei mõöda (nagu
SKT ja osaliselt ka inimarenguindeks), on korrelatsioon riigi majanduse ja
sotsiaalse edukuse vahel positiivne. Ühenduslüliks nende vahel ongi töökohad. Just
nii nagu Maailmapanga eelmise aasta arenguraport, mis keskendus just töökohtadele,
pikalt kirjutas.
Edukuse
sõnum. Rikkus on seega sotsiaalse edukuse jaoks vajalik, kuid
ebapiisav tegur. Ning kui Eesti paremliberaalid on sotsiaalse edukuse Eesti
majanduskliimat ja -kasvu lakkamatult kiites ära unustanud, siis Eesti
vasakpoolsed, kes kannatamatult võimule soovivad tulla, unustavad, et
sotsiaalselt edukaks ei saa ilma rikkust loomata. Tööstussektorite vaikne, kuid
pidev müksamine töökohtade loomiseks on üks võimalus sotsiaalse edukuse
suurendamiseks. ARTIKKEL ILMUB TALLINNA KAUBAMAJA, DANSKE BANKI, EMT, RAIDLA
LEJINS & NORCOUSI, SAKU ÕLLETEHASE, TALLINNA VEE JA ÄRIPÄEVA ARVAMUSKONKURSI
EDUKAS EESTI RAAMES
