Võitlus üheksapealise lohega

Avaldatud Äripäevas 1. septembril 2014: http://www.aripaev.ee/blog/2014/8/29/voitlus-uheksapaise-lohega

Tehke mõnel töökoosolekul eksperiment: andke kõikidele kolleegidele pidulikult 50 senti ning vaid ühele tuhat eurot. Kuigi kõik said endisega võrreldes veidi rikkamaks, tundub enamikule siiski, et nad on varasemaga võrreldes kehvemas olukorras. Ilmselt oleks nad isegi eelistanud, et keegi poleks raha juurde saanud.

See näide seletab, miks sissetulekute ebavõrdsus ühe riigi sees nii ebameeldiv on. Palkade poolest on Eesti isegi Euroopa Liidu mastaabis üks ebavõrdseima jaotusega riike. Ilmselt on see põhjus, miks mõned eestlased küsivad, kas me sellist Eestit tahtsimegi. (Õigupoolest tundub see imena, et eestlased laulupidudel üldse veel võhivõõrastel kätest kinni hoiavad.)

Hea uudis on see, et 2000. aastate alguse majanduskasv lihvis kihistumisel veidi nurki maha – siis suurenesid tuntavalt kõige vaesemate inimeste sissetulekud. Ning kuigi ka ülirikaste teenitud sissetulek suurenes, kokkuvõttes keskklass siiski kosus.

Kuid mis saab edasi? Kuidas mõjutavad Eesti ebavõrdsust meie aeglustunud majanduskasv, potentsiaalsed välisinvesteeringud ning võimalik robotiseerimine, mille kohta president ütles, et see on väikeste riikide võimalus?

Kui majandus enam ei kasva, jääb riigil üha vähemaks raha, mida kihistumise vältimiseks haridus- ja terviseteenustesse tagasi valada. Mida kehvemaks jääb inimeste haridus ja tervis, seda vähem tõenäoline on, et nad omakorda majanduskasvu panustavad. (Pool)surnud ring. Siiski näitavad uurimustulemused, et võrdsemates ühiskondades on pikemad majanduskasvuperioodid ja seda oleks Eestil hädasti vaja.

Pirukas ei suurene. Kui Maailmapank eelmisel aastal ebavõrdsusele tähelepanu pööras, leidsid majandusteadlased, et sellega võitlemiseks ei piisa olemasoleva suurusega piruka tõhusast ümber jagamisest: kihistumise leevendamiseks peaks pirukas kogu aeg kasvama. Ja seda ei paista praegu kusagilt. On ebatõenäoline, et vaesemate inimeste palgad tõuseksid praegu kiiremini kui keskmine palk.

Professor Yiagadeesen Samy Carletoni ülikoolist leiab, et teenustepõhistes majandustes – nagu seda Eesti majandus on – kipub sissetulekute ebavõrdsus aja jooksul veelgi suurenema. Erinevalt tööstuspõhisest majandusest, kus palgaerinevused ühiskonna lõikes olid väiksemad (tihti suurte ametiühingute nõudmisel), kipuvad teenussektoris palgavahed palju suuremad olema. Teenussektoris (ja eriti väiksemates ettevõtetes) on raskem ühtlaselt tootlikkust suurendada. Ikka on vaja suure palgaga tippjuhte ning ka mutrikesi-asjaajajaid. Igal juhul õgvendab teenuste ülekaal majanduses keskklassi veelgi enam, jättes järele vaid äärmused.

Välisinvesteeringud kipuvad sissetulekute ebavõrdsust veelgi suurendama juhul, kui raha suundub juba niigi kõrge tootlikkusega sektorisse, kus suurendab juba niigi kõrgeid palku. Eesti rahva ühtsusele mõeldes tuleks investeeringud suunata pigem sinna, kus praegu veel madalamad palgad ja väiksem tootlikkus, et sealseid töötajaid keskklassi upitada.

Mida rohkem tööstust automatiseeritakse, seda vähem inimesi seal vaja läheb. Palgad olemasolijate jaoks kerkivad. Positiivne lugu. Mida aga teevad need, kes robotiseerimise käigus tööstussektoris nn üle jäävad? Põllumajandusse nad enamasti ikka tagasi ei lähe - arenenud riikides on vaid 2-4% elanikkonnast põllumajandusega hõivatud. Kui nad just välismaale ei lähe, suundub suurem osa tööstusest vabanenud inimesi ikka teenustesse, kus on suured palgaerinevused. Nii tekibki suhteliselt rohkem kihistunud ühiskond. Robotite tulek oleks väikeriigile võimalus siis, kui see oleks ühtlaselt industrialiseeritud. Lääneriikide hulgas aga sellist naljalt ei leidu.

Igal aastal laulupidu? Isegi kui riik püüab aktiivselt taasindustrialiseeruda, uusi alasid avastada ja turge leida, siis nende alade automatiseerimine aja pikku lisab taas ebavõrdsust juurde. Kihistumise üheksa pead aga ei peaks tähendama, et riik ei peaks proovima uusi tööstusalasid tekitada, neid nutikalt müksates, kui vaja. Pigem peaks ühiskond kokku leppima, kui suurt ebavõrdsust on inimesed valmis taluma.

Kihistumist mõõtev Gini koeffitsent oli 2011. aastal 0,3197 – see on madalaim näitaja terve Eesti taasiseseisvusmisperioodi jooksul. Sissetulekute ebavõrdsuse tippajad olid 1993. aastal (0,3672) ning 2000. aasta paiku (0,3610). Kas Eesti oleks valmis nendesse aegadesse tagasi minema? Kaudsed andmed juba näitavad 2011. aastast alates taas sissetulekute ebavõrdsuse hiljukest kasvu.

Huvitav, kui suure Gini koefitsendi puhul ei ole eestlased enam valmis laulupeol võhivõõral kätest kinni hoidma? Kas 0,4 või 0,5 puhul veel hoiavad? Või peaks püüdma korraldada laulupidusid sissetuleku edasise kihistumise puhul igal aastal, et ühiskonna sidusus püsiks – kas või näiliselt?

-XXX- 

Eesti on sotsiaalses edukuses maailma esi-kahekümnes

Kui ma jaanuari lõpus Aripäevas kirjutasin, et peaksime Eesti edukamaks muutmiseks kasutama nutikat müksamis-tehnikat, jättis keegi Kalmer kommentaaridesse pessimistliku tarkuse: “Eestil pole lootustki edukaks saada.”

Mõni kuu hiljem näeme, et Eesti on 132 riigi hulgas sotsiaalse edukuse poolest maailmas 19. kohal, edestades isegi Prantsusmaad. Esikolmikus on Uus-Meremaa, Sveitsh ja Island. Eesti naabritest on edukaim Soome (8. koht) : Läti 31., ning Venemaa alles 80. kohal.

USA mittetulundusühingu Social Progress Imperative poolt loodud sotsiaalse edukuse indeks püüab sisemajanduskogutoodangu (SKP) kui riikide põhilise võrdlusaluse näitaja kõrvale lükata. Kuigi majanduskasv on paljudes riikides edukalt vaesust vähendanud, ei tähenda riigi rikkus automaatselt seda, et inimeste elu hea oleks. Näiteks on USA Eestist SKP osas ühe inimese kohta kolm korda rikkam, aga edestab Eestit sotsiaalse edukuse osas vaid pooleteise punkti võrra, olles pingereas alles 16. kohal. Selle rikkuse juures oleks oodanud hulga suuremat sotsiaalset kindlustatust – kohta vähemalt esikümnes. Ka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Portugali ning Hispaania on Eestist  SKP osas ühe inimese kohta hulga rikkamad, kuid sotsiaalse edukuse osas jäävad Eestile alla.  Eesti 19. koht sotsiaalse edukuse pingereas näitab, et Eesti on oivik – suutnud vähema rahaga oma inimeste jaoks rohkem saavutada. 

Ei SKP ega inimarenguindeks sobi inimeste elukvaliteedi ja heaolu mõõtmiseks, ning just seda vaakumit täima SEI loodigi. Initsiaatoriks, kusjuures, Harvardi ülikooli äri-guru ning omaaegse konkurentsivõime indeksi looja Michael E Porter ning tõukeks tema veendumus, et sotsiaalset edukust on vaja majanduse edasiseks kasvuks.

Mida täpselt siis SEI mõõdab? Indeks koosneb kolmest suurest sambast, mis mõõdavad inimeste põhivajadusi, heaolu aluseid ning võimalusi oma heaolu edendada. Kõik osapooled koosnevad omakorda mitmetest näitajatest, ja sugugi mitte iga näitaja ei anna põhjust uhkustada.

Põhivajaduste sammas mõõdab näiteks inimeste toidulaua ja eluaseme kvaliteeti, arstiabi kättesaadavust, puhta joogivee olemasolu ning isiklikku ohutust. Ja kuigi võib tunduda, et need on nii elementaarsed vajadused, millest 21. sajandi Euroopas rääkidagi kummaline, skoorib Eesti just selles sambas kolme hulgas tegelikult kõige kehvemalt. Eesti tuleb 132 riigi hulgas üldkokkuvõttes 28. kohale. Ilmselt veab Eesti taseme alla suhteliselt kehvad eluasemed – selle näitaja osas on Eesti alles 41. kohal maailmas. Kuid väga kiidelda ei saa ka turvalisuse (29. koht) ning vee ja hügieeni osas (38. koht).

Kui põhivajaduste osas peaks Eesti veel hulga tööd tegema, siis teises sambas, mis mõõdab heaolu aluseid, tuleb Eesti maailma arvestuses 10. kohale. Ilmselgelt on Eesti üleüldiselt hea tabeliseisu põhjus just see sammas, mis mõõdab juurdepääsu põhiteadmistele,  info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele, tervist ja ökosüsteemide kestlikkust. Ilmselt skooriks Eesti heaolu aluste sambas veelgi kõrgemalt, kui meie tervis oleks parem. 132 riigi hulgas on Eesti tervise osas alles 45. kohal, jäädes alla mitmele hulga vaesematele riikidele: näiteks Tuneesia, Paraguay, Bolivia, Albania ning isegi Niger ning Nicaragua ja Bangladesh.

Kolmanda samba puhul, mis mõõdab tulevikuvõimalusi, on Eestil ehk taas põhjust suhteliselt rahulolev olla. Kokkuvõttes tuleb Eesti 22. kohale. Tõrvatilgaks on selle samba puhul Eesti vähene tolerants ja teiste ühiskonnagruppide kehv kaasamine (60. koht). Seegi on ala, mille edendamiseks ei pea rahakott puuga selgas olema arvestades, et mõned Aafrika riigid nagu näiteks Libeeria, Namiibia, Svaasimaa on Eestist eespool.

Kuna Eesti on koos Sloveeniaga ainukesed endised sotsleeri-riigid tippkahekümnes, on Eestist avanev sotsiaalse edukuse pilt parile tõrvatilgale vaatamata siiski väga positiivne. Kuid lisaks eestlaste uhkustunde paisutamisele viitab indeks otseselt ka aladele, mille kallal saaks valitsused ja ühiskonnaliidrid heaolu kiiremaks edendamiseks edasi töötada. Eesti puhul siis tervis, tolerantsus, eluasemed. Vähemalt tolerantsust ja kaasavust saaks Eesti edendada ka majandusseisaku tingimustes.

Suur valitsus ees, rikkus taga

Eesti ettevõtjad ei peaks nõudma mitte odavat riiki, vaid hoopis suuremat hulka riigi pakutavaid teenuseid, et võidelda globaliseerumisega kaasas käiva ebastabiilsusega. Eesti rikkus ei suurene, sest riskantsete, kuid head kasumimäära pakkuvatele turgudele sisenemiseks on meie valitsus liiga õhuke.

Läinud kevadel Torontos peetud investeerimiskonverentsil sain aru, miks ekspordist sõltuv ja avatud majandusega Eesti ei peaks valitsusasutustes laialdasi kärpimisi tegema. Kanada rahandus- ja äripealinnas, kuhu Nigeeria asepresident, kubernerid ja jõukas ärieliit oli Põhja-Ameerika investeeringute meelitamiseks kohale lennanud, kirjeldas Nigeeria päritolu ärimees Calgaryst, tedretäpiline härra Ofor, kuidas Nigeerias äri käib.

Neile, kes kiiresti kasvava ja varsti ilmselt Aafrika suurimas majandusega Nigeerias kaupa soovivad teha, soovitas Ofor osta meeldima hakanud kaup kohe ära. “Saad täpselt selle, mida näed. Ära jää lootma hilisematele tellimustele: homme sama ärimeest tabada ja sama kaupa tellida on sama hea kui väljalt tuult otsida,” kirjeldas ta.

Teiseks soovitas Ofor sealsele turule minna kalli ja eksklusiivse kaubaga, sest nigeerlased ei armasta odavaid ja koledaid asju. Ning kolmandaks tuleks ärireisidel Nigeeriasse liikuda suure kaaskonnaga: „Jäta endast mulje kui rikkast ja heade tutvustega ärimehest ning alusta enda tutvustamisega just poliitikute ja riigiametnike, mitte ärimeeste juurest.“

Ofori kogemused ja soovitused iseloomustavad väga hästi kõrgeid riske ja tehingukulusid n-ö eksootilise maailmaga kauplemisel. Ja ometi olevat maailma kõrgeim investeeringute tasuvusmäär just Aafrikas. Aafrika keskklass on tänaseks juba sama suur kui Indias ning linnad, need tootmise ja tarbimise epitsentrid, kasvavad hoogsalt, vajades energiat, taristuid jm. Need kõik on võimalused meie ettevõtjate jaoks.

Ofori jutt tuletas ühtlasi meelde majandusteadlase Dani Rodriku öeldut: kui sul on kaks küpsist ja mul kaks klaasi limonaadi, on kaupa ääretult lihtne teha. Kui aga tahta siseneda Aafrika kiiresti kasvavatele, kuid riskantsele turgudele, mida iseloomustab vähene usaldus, siis peab riik ettevõtjatele riskide maandamiseks kindlasti oma garantiisid pakkuma. See seletabki, miks avatuma majandusega riikides on enamasti suuremad valitsemiskulud – riigi teenuseid on vaja ettevõtjatele globaliseerumisega kaasas käiva ebastabiilsusega võitlemiseks.

Sestap soovitab see Princetoni professor: kui riik tahab suuremaid turgusid, suurenegu samamoodi ka valitsus. Eesti kontekstis peaksid siis nii vettinud mägrad kui ka noored gasellid nõudma rohkem riigi teenuseid: investeeringute kaitselepinguid kiire majanduskasvuga riikidega, riiklikke strateegiaid kaubanduse arendamiseks, tõhusat saatkondade võrgustikku heade majandusdiplomaatidega ning riigiasutusi, mis edendaks senisest hoogsamalt eksporti ja kindlustaks suurte ettevõtete tehtavaid investeeringuid tõusvatele turgudele.

Viimasel ajal räägivad aga ettevõtjad, samuti ministrid ja tippametnikud üksteise järel hoopis sellest, et Eesti valitsemiskulud on liiga suured ja riik ülepea liiga kallis. Soovitatakse üle vaadata ametnike hulk ja funktsioonid, pannakse ette valitsuskulud külmutada. Samas võib juhtuda, et ettevõtjate soovi järgi reformitud riigiaparaat ei ole sugugi väiksem ega odavam.

Tõenäoliselt ei ole odavat riiki soovijatele näppu juhtunud Yale’i poliitikateadlase David Cameroni uurimustöö, mis leidis tähelepanuväärselt tiheda seose riigi kulutuste ja sissetuleku vahel inimese kohta. Turud on selle järgi kõige enam arenenud ja efektiivseimad nendes riikides, kus neid aitavad tugevad riigi institutsioonid. Kusjuures sama rikkustaseme juures oli valitsus suurem just selles riigis, mille majanduses oli väliskaubandusel suurem osakaal.

Aga mis kasu sellisest suure riigiaparaadi abiga maailmas ringi rassimisest siis eestlastele on? Kuna Eesti turg on nii pisike, siis sõltuvad meie tootjad ja teenusepakkujad just välisturgudest. Selle valguses saab väita, et Eesti rikkus ei suurene, sest riskantsetele, kuid head kasumimäära pakkuvatele turgudele sisenemiseks on meie valitsus liiga õhuke.

Tehingute toimumiseks on vaja palju riigi rahastatud eeltingimusi, alates konflikti puudumisest ja tavalisest tänavajulgeolekust kuni usaldatava valuutani. Enne tehingut peab keegi uurima kauba vastavust kehtivatele standartidele ning kontrollima selle väidetava omaniku staatust. Sõlmitud leping peab kehtima ja seda peab olema võimalik kohtus vaidlustada. Maksude tasumine peab olema selge jne.

Kujutlege nüüd, kuidas saaks õhuke riik osutada selliseid teenuseid (kaitsevõime, politsei ja piirivalve, (kesk)pangad, standardiametid, notarid, maksuametid) meie noortele gasellidele ja endiselt uljatele mäkradele välismaal. Firmadel endil ei ole selleks tööks ei raha ega võimu.

Riigiaparaadi suurus ei tohiks seega meie ettevõtjatel pinnuks silmas olla ning seda ei tuleks pidada majanduse arengu takistajaks. Vastupidi, valitsused kasvavad suureks suhteliselt väikestes riikides, mille majandus on kõige enam maailmale avatud. Valitsuse toel maailma vallutavaid ettevõtjaid on meil vaja aga selleks, et tagada meie oma inimeste sotsiaalne edukus.

Müksame Eesti edukaks

Artikkel ilmus 23. jaanuari Äripäevas : http://www.aripaev.ee/blog/2014/1/23/muksame-eesti-edukaks 

Kuidas Eestit edukamaks teha? Pakun, et Eesti edu suurendamisel võiks proovida müksamist (nudging). Paljud riigipead kasutavad seda suurepärast tehnikat. Suurbritannia peaministri David Cameroni müksamisministeerium (nagu  New York Times on tema meeskonda naljatamisi nimetanud) tegeleb näiteks nii tööpuuduse leevendamise kui maksude laekumise parandamisega. USA president Barack Obama kasutab müksamiskiirsalka, et mõjutada inimesi enam hoiustama või maju soojustama.

Müksamine on käitumispsühholoogia ja poliitökonoomia võte, mis proovib positiivseid tulemusi saavutada käitumise kaudse mõjutamisega, mitte keelamise ja käskimise kaudu. Kõige lihtsam müksamisnäide on tervisliku koolitoidu alalt. Edu ei saavutata mitte rämpstoidu keelamisega, vaid laste silmade kõrgusele asetatud apetiitsete puu- ja juurviljakaussidega. Sellised käitumispsühholoogiale ülesehitatud müksud suurendavad tervislikku toitumist, mis ongi eesmärk. Müksamine on edukas, sest otsusetegija dilemmade (isuäratav rämpstoit või tervislik juurvili, tarbimine täna või hoiustamine tulevikuks, homsed suured küttearved või pööningu koristamine ja soojustamine täna) peale on ette mõeldud ja positiivsed valikuvariandid käeulatusse pandud.

Kohe tekib küsimus, kuidas kasutada müksamist Eesti edukamaks muutmiseks ja kuidas edukust üldse mõõta. Kuigi meil on põhjust majanduse ja ka inimarengunäitajate edenemise pärast uhked olla, on rikkus rahva edukuse arendamisel ainult siis head tööriist, kui tekitab töökohti, suurendab keskklassi ja loob ehituskivid heaoluühiskonnaks, kus kõik inimesed saavad oma andeid realiseerida.

Taiwani näide. Loomulikult ei loo üks müks kõiki eduka heaoluühiskonna tekke eeldusi. Kuid väikesi mükse tööstuspoliitikas võiks valitsus siiski proovida. Londoni majanduskooli professor Robert Wade on märkinud, et peale Lääneriikide on maailmas vaid seitse riiki, mis on viimase 200 aasta jooksul kõrge arengutaseme saavutanud. Lühidalt - edukaks saada on erakordselt keeruline. Miks ei võiks Eesti, mis on neoliberaalsete poliitikate omandamises juba maailma esirinnas, vahelduseks proovida mõnd Aasia-riikide tehnikat majanduskasvu ja sotsiaalse edukuse loomiseks?

Taiwanis käis asi nii: inseriharidusega müksamismeeskonna ülesandeks oli majandussektorid omavahel ära jagada ning ettevõtetega, käsitöömeistritega, väikeettevõtjatega tihedad suhted sisse seada. Suure osa ajast pididki mehed tehastes ja töökodades veetma ja sealseid probleeme ja käitumist uurima. Pange tähele, et riigi edukamaks muutmiseks ei valitud välja mitte üht lemmiksektorit, millest poliitikud nõrkemisi uusaastakõnedes jahvatada saaks – eesmärk oli informatsiooni võimalikult laiapõhjaliselt kahes suunas liigutada. Esiteks uurida, mis täpselt hoiab ettevõtteid tagasi tootlikkust suurendamast, Lääne suurfirmadele allhanget pakkumast (alguses), ja hiljem juba ise üleilmseid turge vallutamast ja tarneahelaid loomast.

Vastutasuks jagasid müksajad omakorda teavet, kuidas saaks ettevõtted maailma konkurentsis püsida, ning pakkusid välja kiire kasumiiha taltsutamiseks lahendusi, neid sobivalt käeulatusse nihutades. Sellised avalikkusele nähtamatud müksamismeeskonnad olid ka eri sektori firmade ning kohalike ja välismaiste firmade sünergia tekitatamise taga. Niimoodi käitumispsüholoogiat tööstussektorisse üle kandes müksati mitu aastakümmet järjest, tuues kaasa nii rikkuse kui ka sotsiaalse edu.

Rikkusest ei piisa. Muideks, eelmisel aastal loodi Harvardi ülikooli Business Schooli professori Michael Porteri eestvedamisel sotsiaalse edukuse indeks. Ja kuigi see Eestit ja teisi väikeseid riike esialgu ei hõlmanud, on esialgne järeldus sotsiaalse edukuse indeksi uuringutest selline, et rikkamates riikides on sotsiaalne edukus tavaliselt suurem (teatud piirini küll ja mõningate eranditega). Seega, isegi kui indeks raha kokkuajamist otseselt ei mõöda (nagu SKT ja osaliselt ka inimarenguindeks), on korrelatsioon riigi majanduse ja sotsiaalse edukuse vahel positiivne. Ühenduslüliks nende vahel ongi töökohad. Just nii nagu Maailmapanga eelmise aasta arenguraport, mis keskendus just töökohtadele, pikalt kirjutas.

Edukuse sõnum. Rikkus on seega sotsiaalse edukuse jaoks vajalik, kuid ebapiisav tegur. Ning kui Eesti paremliberaalid on sotsiaalse edukuse Eesti majanduskliimat ja -kasvu lakkamatult kiites ära unustanud, siis Eesti vasakpoolsed, kes kannatamatult võimule soovivad tulla, unustavad, et sotsiaalselt edukaks ei saa ilma rikkust loomata. Tööstussektorite vaikne, kuid pidev müksamine töökohtade loomiseks on üks võimalus sotsiaalse edukuse suurendamiseks. ARTIKKEL ILMUB TALLINNA KAUBAMAJA, DANSKE BANKI, EMT, RAIDLA LEJINS & NORCOUSI, SAKU ÕLLETEHASE, TALLINNA VEE JA ÄRIPÄEVA ARVAMUSKONKURSI EDUKAS EESTI RAAMES