Marje Aksli kohtub Ottawas kanada-eesti kirjaniku, keskkonna-aktivisti ja analüütikuga, kes annab Hiina-suheteks kolm soovitust.
Seal, võlvlagedega hämaralt valgustatud ruumis esitleb Hiina-reisi raamatut keegi Eric Enno Tamm, tumedapäine ja asjalik-sümpaatne ning - etiketikohaselt musta ülikonda riietunud noor mees. Olen kohale tulnud, sest loomulikult huvitab mind Hiina, sest pean ka ise üht Hiina-raamatut toimetama. Teiseks intrigeerib mind kirjaniku eesti perekonnanimi.
Et tema telliskivi-paksusel raamatul on pikk pealkiri Vene spioonist, mingist läbi pilvede kappavast hobusest ja Siiditeest, tekitab see peas paraja segapudru. Asi muutub veelgi segasemaks, kui Soome suursaadik haarab jutuotsa enda kätte ja hakkab rääkima hoopis Carl Gustaf Mannerheimist, kõigi aegade suurimast soomlasest.
Tuleb välja, et kõigi aegade suurim soomlane, Soome president parun Mannerheim ongi raamatu alapealkirjas mainitud Vene spioon Siiditeel, kes on omakorda ka Hobune, kes kappas läbi pilvede! Selle viimase kohta vabandab kirjanik Tamm naerdes, et Mannerheimi pseudonüümi Hiinas - Ma Dahan - pidas ta vajalikuks pealkirja jaoks veidi ilustada – 馬达汉 tähendab hiina keeles pigem kohalejõudvat ja vaprat hobust. Pilved lihtsalt kõlasid Tamme jaoks toredamalt... Ka lubab ta peamiselt soomlastest koosnevale publikule, et kevadel Soomes ilmuv raamatutõlge saab pealkirja kindlasti ka Mannerheimi nime, mis Põhja-Ameerika lugejate taustateadmisi arvestades Kanadas ilmuval raamatul tagaplaanile jäi.
Ausalt öeldes polnud mul aimugi, et Mannerheim Vene tsaari Nikolai II heaks Hiinas spioneeris. Mannerheimi ilusa käekirja ja joonistega reisipäevikud on küll 1940ndail ka inglise keeles avaldatud ning nende rootsikeelsed uustrükid on esitatud Soome Info-Finlandia 2010. aasta raamatuauhinnale, kuid need ei kajasta kuigi pikalt tema retke sõjalise info kogumise vaatevinklit.
Olgu need pealegi ajaloolised faktid, et ründamishimuline Tsaari-Venemaa vajas aastal 1906 peale sõda Jaapaniga põhjalikku sõjalist ja arengualast infot ka Hiina kohta. Ning see, et Mannerheim saadetigi Vene sõjaväele tollase Qingi dünastia tugevusest infot koguma. Ning see, et kaheaastase reisi tulemusena valmis tuhandeid fotosid, reisipäevikud, mitmeid memosid ja huvitavaid skeeme ja kaarte...
Hoopis teine ja vahvam asi aga on see, et kahe magistrikraadiga Tamm tegi täpselt sada aastat hiljem, aastal 2006, läbi sama teekonna: Peterburist rongiga Lõuna-Kaukasusse, Aserbaidzhaanist Turkmenistani, läbi Usbekistani ja Kõrgõstani Hiinasse, kus reisis uiguuride juures, külastas Kashgari, käis Sise-Mongoolias ning jõudis lõpuks Pekingisse. Ta ajas näpuga Mannerheimi fotokogus, päevikutes ja memodes järge ja avastas keisri-Hiina ja puna-Hiina arengute vahel silmatorkavaid paralleele.
Ma olen vaimustunud - kui hiilgav raamatu-idee!
Tamme detailide rohke slaidiprogramm, mida ta oma edeval Macil mõnekümnele saali kogunenud Põhjamaade ja Soome-sõbrale näitab, on ajalooliste paralleelide tõmbamisel esmaklassiline. Ning mõned tema fotod on võetud täpselt samast paigast, kus Mannerheimi ülesvõtted sajandi eest!
Just tänu Mannerheimile teab ta, et 100 aasta eest toimusid täpselt samamõõdulised reformid Qing dünastia aegse Hiina moderniseerimiseks. Tamm arvab, et väga vähesed Hiina-eksperdid panevad Hiina kaasaegse arengu ja esiletõusu ajaloolisse konteksti:
“Paljud ütlevad, et see, mis Hiinas praegu toimub, on enneolematu. See ei ole päris täpne - sajandi eest toimusid Hiinas samasugused reformid ja sama hüppeline areng.”
Ta nätab inglisekeelsete raamatute pealkirju nagu Hiina Enneolematu Tõus või Hiina müstiline areng, ja seletab, et need ilmusid sada aastat tagasi.
Sarnaselt Mannerheimile avastab ta, et kui edusammud hariduse, majanduse ja tervishoiu alal on Hiinas silmapaistvad - siis poliitilised reformid Hiinas on jäänud kas tegemata või välditakse neist rääkimist. “Tänapäeva hiinlastel on soov kiiresti rikkaks saada, poliitika ei huvita praegu suurt kedagi,” ütleb Tamm hiinlaste kohta. Kummalisel kombel ei tõstata poliitilise reformi-teemasid Mannerheim – aadlikuna ja kommunismivastasena ta kas ei märka või ei taha märgata sellealaseid võnkeid Qing dünastia lõpu eel Hiina ühiskonnas.
***
15-tuhande-kilomeetrise teekonna, mille läbimine Kesk-Aasias ja Hiinas võttis Mannerheimil aega kaks aastat, läbib kurioosselt puhta triiksärgiga Tamm rongis, praamil, bussis ja hobuse seljas seitsme kuuga. Ta reisib üksinda, ning paaril korral arreteeritaksegi ta riikides, mille “diktaatoreid finantseerivad naftadollarid”. Kuid ta palkab oma teekonnal tõlke ja giide ning kasutab Mannerheimile sarnaselt vale-identiteeti. Kui vene spioon Mannerheim esitles Hiinas ennast etnograafina, kaasas tänapäevaks hindamatut infot pakkuv üllatavalt moodne fotoaparaat, siis Kanada läänerannikul, Vaikse ookeani kaldal sündinud ning käitumise poolest tüüpiliselt sõbralik põhjaameeriklane Tamm reisib Hiinasse eestlasena.
Hiina konsulaat keeldus nimelt mitmel korral Tamme Kanada-passi viisat andmast, sest ta oli Vancouveris Falun Gongi liikmeid intervjueerides endale hiina ametnike meelepaha tõmmanud. Tam, muide, on väga populaarne kantoni-hiina perekonnanimi: Vancouveri telefoniraamatus on üle 200 perekonnanime Tam, kuid vaid mõned Tammed, kes on kas eesti või rootsi päritolu, seletab Eric Enno, keda peetakse Kanadas pelgalt nimekuju põhjal tihti hiinlaseks. Tamm sai Hiina-viisa hoopis Eesti passi.
Mõtlen, kas Tamme eesti päritolu on raamatulegi ehk teatud fookuse andnud. “Mu poliitilist meelsust on osaliselt kindlasti kujundanud isa jutud, kes teenis Eesti ajal Omakaitses. Tihti rääkis ta ka Mannerheimist, Soome iseseisvuse kaitsjast ja 40ndail Eesti iseseisvuse taastamisele pöialt hoidvast Soome presidendist.” Just sellepärast vaatleb ta Hiinaski ennekõike seda, kuidas väikerahvad ja nende keeled teadliku hiinastamise tulemusel kaovad, kuidas suurrahvas koloniseerib piirialasid, neid sõjaliselt kindlustades, ning kuidas natsionalism võib saada uueks Hiina religiooniks.
Ent lisaks sellele teemale peegeldub raamatust vastu ka Tamme tegevus keskkonna-aktivistina. Ta pea hakkab kunagisel Siiditeel, mis tuleks tema meelest ümber ristida Tahma-, Plasti-, Gaasitoru- või Polüestriteeks, õhusaastatuse tõttu nii iseloomulikult valutama; ta köhib ja läkastab ja muutub Hiina suhtes üha kriitilisemaks. Kahtlustan, et Tamm peab kuhjuvaid keskkonna-probleeme üheks võimalikuks komistuskiviks, mis moodsat Hiinat lisaks poliitilistele probleemidele peagi käpuli suruma hakkab.
Ta ütleb: “Kui Põhja-Ameerikast vaadates tundub Hiina nagu kivisõel töötav hiigelsuur tööstus-draakon, mis neelab maailma resursse ja vallutab järjest uusi turgusid, siis lähedalt vaadates näeb Hiina tegelikku haprust. Ma ei karda enam Hiinat, vaid ma olen hakanud Hiina pärast kartma. Paljud Hiina probleemid on nii läbipõimunud, et kriis ühiskonna ühes osas vallandaks kohe mujalgi probleeme, ja nende omavaheline sõltuvus võib potentsiaalselt viia laialdase sotsiaalse krahhini.”
Kasvav ebavõrdsus, keskkonnareostus ja korruptsioon on Tamme meelest üsna samasugused 1900date alguse keiserliku Hiina murede ja väljakutsetega: areng on ebaühtlane ja katkendlik ning riigi paranoilised liidrid ei tea varsti, mida peale hakata oma üha harituma kodanikkonnaga. Mitmel puhul ütleb Tamm, et raamat on justkui hoiatus ajaloost õppimiseks.
Kui ta mainib Konfutsiuse mõttetera: Õpi tundma minevikku, et ennustada tulevikku, mõtlen ma, kas ajalooline fakt, et Qing dünastia leidis oma otsa juba 1912. aastal, tähendab tõesti seda, et paari aasta pärast - nii umbes 2012 - peaksime tunnistajaks olema mingile suurele katastroofile Hiinas?
***
Alles järgmisel päeval avastan, et raamatu autor on seesama Eric Enno Tamm, kauaaegne disainiajakirja Wallpaper ajakirjanik, kes uuris oma artiklites põhjamaade arhitektuuri, disaini ja innovatsiooni sümbioosi, millest Kanadas tänapäeval nii vajaka jääb. Kui ma paar päeva hiljem Tammega kokku saan, et raamatu teemal heietada ja ohvitseride majas esitlusel jagatud Mannerheimi teekonna kaarti lähemalt uurida - kus täpselt elavad uiguurid ja kus juguurid – heidan ette vastuolu südamelähedase keskkonna-teema ja läikiva paberiga Wallpaperi-perioodi vahel. Kas tegu on ikka sama inimesega?
Tõele au andes näeb Eric sel päeval oma robustse, varrastel kootud villase kampsikuga välja hulga rohkem keskkonnaaktivisti kui elustiili-ajakirjaniku moodi elitaarsest Wallpaperist. Selles on tõesti vastuolu, nõustub ta - kogu trükimeedia, Wallpaperiga alustades ja kvaliteetajalehtedega lõpetades, seisab sama keskkonna-teemalise dilemma ees.
“Paradoksaalselt arvan ma, et kui tänapäeva materiaalsus ei anna inimestele paljureklaamitud õnne - õnneks on vaja pigem lähedasi ja spirituaalsust – siis uue põlvkonna nutikas materiaalsus võib lõpetada Põhja-Ameerikas nii tavalise prügi tekitamise ja ühekordse tarbimise kultuuri, mis teeb keskkonnale tõesti halba.”
Just läikivale paberile tükitud Wallpaperi-periood pani teda Põhjamaade kvaliteeti ja erioskusi hindama:
“Kuigi tippdisain on kallis, tasub see pikas perspektiivis hulga rohkem ära. Me elame ühiskonnas, kus inimesed ei väärtusta ostetavate asjade kvaliteeti ja disaini. Me ostame enamasti Hiinas valmistatud asju hetketuju ajel ja kui nad lähevad katki või moest, viskame need ära. Me peaks üha enam koguma raha pigem kallimate asjade jaoks, et need vajadusel ka oma lastele edasi anda. Põhja-Ameerika võiks Skandinaaviast paljuski õppida.” Ning kõrgekvaliteedilist läikpaberit saab taaskasutada, tähendab ta mulle möödaminnes.
Just loodushoiu-dilemma tõttu ei annaks Tamm oma raamatut enam paberil välja - kui vaid saaks aega tagasi keerata - vaid koostaks telliskivi asemel puutetundliku ja interaktiivse e-raamatu. Millise just, annab aimu tema vinge veebileht http://horsethatleaps.com//.
***
Kuna Tamm mainib ise mitmel korral oma raamatu hoiatuslikku iseloomu, uurin, mida ta siis Hiinaga peale hakkaks või seal ette võtaks, kui tal vaid voli oleks, ütleme näiteks Eesti suursaadikuna Hiinas.
“Esiteks,” kirjutab Tamm mulle hiljem, “ei ole ma kindel, et hiinlased mu ametissenimetamise kinnitaks, arvestades, et ma olen Hiina asjadest nii kriitiliselt kirjutanud. Ma peatun oma raamatus mitmelgi politiiliselt tundlikul teemal, alates Tiibetist ning lõpetades poliitilise reformiga. Enamus riike keskendub Hiina suhetes majandusele, sest just Hiina on maailma tootmistehas, kuid Hiinal pole palju abi majanduse vallas vaja. Isegi peale 2008. aasta finantskrahhi on Hiina majandus endiselt heal järjel.”
Tema keskenduks kolmele alale, mida paljud Hiina-suhetes ignoreerivad. “Esiteks soovivad paljud hiinlased innovatsiooni valitsemises. Eesti on e-valitsuse liider maailmas, ning kuigi see võib olla tundlik ja ebamugav teema, soovib Hiina kommunistlik partei siiski paljusid probleeme parema valitsemise kaudu lahendada.
Teine võimalik koostöö on haridus, mis on Hiinas väga prestiižne. Nutikad riigid seavad Hiinaga sel alal head suhted sisse, sest praegused tudengid saavad järgmise põlvkonna ühiskonnaliidriteks ja teadlasteks. Suhted ehk hiina keeles "guanxi" on Hiinas hulga tähtsam kui raha.”
Kolmandaks keskenduks Tamm Hiina-suhetes avatud ühiskonna ja kodanikkonna arendamisele: “Usulised organisatsioonid, muinsuskaitse, kultuuriühendused ja keskkonna-organisatsioonid on Hiinas küllalt uued nähtused ning need vajaks hädasti rahvusvahelist koostööd ja teiste kogemust.”
Tamm on veendunud, et nende kolme ala areng aitaks Hiinal tekitada tehnoloogiliselt nutikat, laia silmaringiga ja mitmetahulist kodanikkonda, kes aitaks Hiinas nii vajalikku politiilist reformi läbi viia.
“Valitsusel, mille toetus püsib tänu majandusedule, vaja siiski valada demokraatlikuma ühiskonna vundament, enne kui võimalik majanduslangus tekitab õigustatud küsimusi valitsuse legitiimsusest. Ajalugu on meile ju õpetanud, et režiimid lagunevad kiirelt ja ootamatult,” tuletab ajaloohuviline Tamm meile lähiajalugu meelde.
Sidebar:
• Ajakirjandust USAs ja Euroopa poliitikat Rootsis õppinud Tamme esimene raamat Beyond the Outer Shores räägib ameerika ökoloogist ja filosoofist Ed Ricketts, kes inspireeris tugevalt ka John Steinbecki loomingut. “Ta on ilmselt ka ainuke teadlane, kelle järgi on nimetatud 15 loomaliiki ja ööklubi,” sõnab Tamm.
• Kanada läänerannikul Briti Kolumbias sündinud kirjanik, ajakirjanik ja analüütik Eric Enno Tamm on väliseesti kogukonnas ehk vähetuntud, kuid tema ajaloo- ja poliitikahuvile andsid kindlalt hoogu eestlasest isa Teise maailmasõja-jutud ja sellepärast teab ta, kui isiklik võib olla maailma-ajalugu.
• Kui küsin Tammelt hüpoteetiliselt, kas ta oleks huvitatud Talendid koju kampaaniat arvestades jagama oma Hiina-kogemust ja -visiooni põgusalt ka eesti tudengite, riigiasutuste või mõttekodadega, peab ta sellist võimalust väga meeldivaks. “Kui vaid mu puudulik eesti keel takistuseks ei kujune,” on Tamm tagasihoidlik.
• Mannerheimi ajaloolist teekonda Hiinas kordasid 2006. aastal ka soome ajakirjanik Tony Ilmoni ja hobusekasvataja Kristian Nyman, kes läbivad 6000-kilomeetrise teekonna ratsa. Nende huvi on nomaadide elustiili ja riigiaparaadi suhete uurimise kõrval ratsa-ekspeditsiooni stressid. Samuti huvitab neid misjonäride tegevus tänapäeval. Hiina moderniseerumist uuriv Tamm kohtas soomlasi Kõrgõstanis ja Kashgaris.
K6IK PILDID ON ERIC ENNO TAMME OMAD JA NEID TOHIB KASUTADA AINULT TEMA LOAL.
Artikkel ilmus EPLs http://www.epl.ee/artikkel/588515
