Mees, kes kuulutab õiglust

Möödunud kuul avastasin, et mu kahupäine, habemes ja suure õllekõhuga (hiljem avastasin, et ka räpase arvutiklaviatuuriga) umbes 60-aastane professor ongi see mees, kes kuulutab unes nähtud taevalikku õiglust. Et see õiglus siis “ühendaks kõik, kes tema eest võitlevad…”. Talvel, kui mind tema abiliseks määrati, ei aimanud ma muidugi veel midagi. Lõrtsises lumes sammusime - tema aeglaselt ja kergelt taaruvana – vana kiriku poole, kus ta loengud toimusid.  

“Ma püüan neil silmi avada,” ütles ta oma napilt 20-aastaste üliõpilaste kohta, kellele ta rahvusvahelise arengu teooriaid luges. “Häda on selles, et tänapäeva tehnoloogiate juures ei õpi noored enam lugema. Nad loevad ainult SMSe – raamatuid enam ei loe. Nad ei oska enam mõelda.”

See seisukoht oleks mind muidugi pidanud valvsaks tegema, et see muheda naljamehe ümariku kujuga, kuid siiski kibestunud vanamees hakkab vana kirikut õig(l)use kuulutamiseks kasutama. Kuid tol hetkel see mind nii väga ei huvitanudki – rõõmustasin vaid ametiühingu abiga kunstlikult körgeks aetud palga üle, mis tõotas mulle üle 20-eurost tunnipalka.

(Selgituseks seda, et just nii – magistrante professorite abiks määrates tabatakse kõrghariduses – siin Ontarios vähemalt – kaks kärbest korraga. Ühest küljest saab professor eksamitööde hindamise aegaraiskavast tööst vabaks, et teadustööle keskenduda; teisalt finantseerivad kõrgeima keskmise hindega magistrandid nii oma õpinguid.)  Rõõmustasingi talve hakul, et mu tööks on vaid üliõpilaste esseede hindamine, vestlusringe pidama ega loengutes käima ma ei pidanud.

***

Läinud talvel lugesin läbi ligi nelisada viiskümmend esseed. Neljakuulise kursuse jooksul pidid noored üheksa lühikest esseesid kirjutama. Ikka selleks, et khm... mõtlema õppida. Maailm aga, mis nendest esseedest joonistus, meenutas kummalist unelma-taolist utoopiat – ebaloogilist segu vanade indiaani uskumuste propageerimisest ja peost suhu elavate talupeogade romantiseerimisest, ning - täiesti vastandlikult – ka Hiina majandusime kiitmisest ning ihalemisest relvastatud revolutsiooni kui vältimatu arengule kaasa-aitaja järele.

Kui lugesin esmalt üliõpilaste esseedest (ja seejärel pool-shoki-seisundis ka professori slaididelt), et “vägivallatu maoism, milles hiinlased kollektiivselt loobusid eraomandusest, oli väga edukas, kuna lõi eeldused tänapäeva-Hiina majandusimeks, mille hüved on kõikide ühiskonnaliikmete vahel võrdselt ära jagatud”, siis laksatasingi endale mõttes vastu otsaesist: lõpuks olingi kohanud meest, kes nägi unes taevalikku õiglust
ja kasutab nüüd vana kirikut selleks, et seda sellest päevast peale kuulutada. See kantslist mahakuulutatud unenägu vormistati Kanada tarbimisühiskonnas kasvanud noortele õiglusena, mis ühendaks kõik, kes tema eest võitlevad.  

Ma ei tea, kas olete juhtunud kuulma praegu Quebecis toimuvatest laialdastest üliõpilasrahutustest, aga tundub, et need näivad tõepoolest tõestavat seda, et kõik, kes unenägudesse usuvad, ongi oma jõud juba ühendnud ja võitlevad selle eest koos. Nimelt protestib seal ligi 300 tuhat Quebeci noort juba mitu kuud õppemaksu tõstmise vastu. Seda hoolimata sellest, et Quebecis, muide, on Kanada provintsidest kõige madalam õppemaks – sealsed noored maksavad vaid napilt üle kolmandiku võrreldes Kanada keskmise ülikooliõppetasuga. Neid ei huvita ka see, et kavandatav tasu tõus oleks võrdne ühe piimakohvi hinnaga päevas. Neil on nende unes nähtud õiglus, ja nad võitlevad selle eest vankumatult. Hämmastav meelekindlus...  

Markistist professor aga, kes naudib üle saja tuhande dollari suurust aastapalka, teab ilmselt ikkagi, et lõpuks on kõik ainult üksainus enesemüümine. Ja nii ta siis päevhaaval, tundhaaval,
tükkhaaval, jupphaaval
 noortele müübki oma usud ja tõed... Imestan vaid seda, et kummalisel kombel ei viitsinud enamik – lakkamatult netis istuvatest – üliõpilastest maoismi guuglisse toskida, et järele vaadata, kui vägivallatu ja edukas see siis ikkagi oli.

Ilmselt usuvad nad kirikus jutlustavat muhedat taati ilma mingi kriitikameeleta. Aga võib-olla ei saatnud keegi neile sellesisulist SMSi?

Suur samm

Palju õnne! Olete astunud suure sammu! pöördub minu poole Teretulemast Kanadasse broshüür ja patsutab julgustavalt:
Kolimine uude riiki nõuab julgust. Aga see tähendab ka erutavaid võimalusi ja uusi algusi!

Ma olen nimelt värske immigrant Kanadas - riigis, kus on maailmas kõige enam välismaal sündinud immigrante - immigrantide riigis, kui soovite. Igal aastal saabub siia veerand miljonit inimest.
Kui juhtusite kunagi olema nende seas, kes soovinud Kanada viisat saada, siis mäletate ehk, milline peavalu see oli. Lugesin trip.ee-st juhtumitest, kus inimesed olid nõus viisa saamiseks sõitma Varssavisse ja sealse Kanada saatkonna ukse taga varastest hommikutundidest saadik järjekordades trügima.

Igatahes võtab pere taasühendamiseks taotletav immigrandiviisa aega ligi aasta ja dokumentide hunnik, mis selle saamiseks ette näidata tuleb, on umbkaudu kiloraskune. Teid kontrollib arst, te panete kirja oma eluloo, sünnitunnistuse, abielutunnistuse, ülikoolidiplomid, tööraamatu sisu, politseitõendid karistamatuse kohta, viimase 8 aasta jooksul külastatud välisriigid, abikaasaga tutvumise loo, pilte perekonna üritustelt, loetlete üles ühised lapsed ja taotlete Kanadalt luba, et abikaasa saaks olla teie sponsor (on vajalik selleks, et vältida uustulnuka sõltumist riiklikest sotsiaalabifondidest).

Emigreerujaid, kelle suhe Kanada kodanikust abikaasaga ei tundu usutav, võidakse kutsuda intervjuule. Ühed mu sõbrad, kes taasühendasid oma pere 89. aastal pididki immigratsiooniametnikule rääkima, mis värvi on kardiand nende köögis ja kummat kätt see jääb.

Mu Moldova sõbrad, kes soovisid emigreeruda majanduslikel põhjustel, ootasid oma immigrandiviisat üle kahe aasta, enda elus hoidmiseks müüsid nad maha suvilad ja maamajad - rahakott peab vaesuse eest põgenejalgi puuga seljas olema.

Kanadalased toetavad immigratsiooni, mis on võrreldes teiste immigrantriikidega nagu USA, Austraalia, Uus-Meremaa erakordne. Kanadalased on nimelt väga welcoming - tervelt kolm neljandikku usub, et immigrantidel on riigile hea mõju. Praegu sisistan kahtlustavalt, et ilmselt loodavad nad salajas, et immigrandid teevad nende eest ära mustad tööd.
Kanadalased on väga tundlikud selle suhtes, mis toob immigrant oma uuele maale kaasa. „Võta peotäis mulda,“ soovitas mu ämm. „See aitab sul Kanadas end kodusemalt tunda!“ Kuid just muld, juurikad ja puuviljad-juurviljad on rangelt keelatud nagu oleks mullas elutsevad mikro-organismid suurim oht Kanada floorale-faunale. Reisi ajal lennukisse ostetud õunad-banaanidki kästakse minema visata, kui teid riiki lubatakse. Raskendatud on isegi oma isiklike asjade maale toomine. „Te ei võtnud ju neid madratseid kaasa?“ loeb tollitöötaja meie kolimise nimekirja (seal on kirjas kaks suurt voodit koos madratsitega).

„Panime need igaks juhuks nimekirja, aga vedu oleks läinud mõttetult kalliks. Jätsimegi nad maha.“

„Oh, kui hea“, ohkab tollitöötaja kergendunult. Selgub, et isiklike tolmulestade maale toomine võrdub kamalutäie mulla kaasavedamisega. Tollieeskirjade kohaselt oleks madratseid kõige pealt mürgiste pihustitega töödeldud ja seejärel pooleks aastaks garantiini jäetud, mis peale oleks kallite madratsite vedamine teisele poole maakera sama hästi kui mõttetuks osutunud, sest keegi ju ei taha mürgitatud madratsil tududa.

Immigrandiviisaga piirile laekudes saab värske immigrant tollitöötajalt kolm tasuta nõuannet: lase ära hinnata oma ehted, ära müü oma asju vähemalt 18 kuud peale laekumist, JA KOLMAS VEEL, mille olen unustanud.

Ma ei tahtnud Kanadasse tulla. Mu mees pakkis kokku me mööbli ja asjad, koostas tolliametile pika nimekirja kõikidest asjadest, mis me endaga maksuvabalt kaasa võtame ja sebis sellega Kanada piiridel. Sel ajal, kui mina apaatselt, käed rüpes, kaugusse põrnitsesin.

USA president Barack Obama visiit Kanadasse on lühike ja keskendub majandusele

Plaanitud lugu raadiole, kuid kasutamata

U.S.A president Barack Obama visiit Ottawasse neljapäeval, 19.veebruaril, vaid kuu aega pärast tema ametisse pühitsemist, kestab ainult kuus tundi ja on seetõttu väga töine.

Ilmselt saabub president Obama Ottawasse neljapäeva hommikul kell 10 ja lahkub juba kell 4 pärastlõunal.

President ei jää Kanadasse isegi pidulikuks õhtusöögiks ega pea, vastupidiselt Kanada poliitikute ootustele, parlamendis isegi kõnet.

Ajaleht Edmonton Sun kirjutas pettunult: Ei mingit shõud ega tsirkust, ei mingeid pidulikke õhtusööke, ei mingeid kostüüme. Isegi Ottawa Rideau kanalile ei lähe Obama uisutama,
ja BeaverTaili ta ka ei söö!

President Obamat tervitab lennujaamas Kanada riigipea esindaja kindralkuberner Michaëlle Jean , et seejärel suunduda Parliament Hillile, kus toimub ilmselt vaid tunniajane kohtumine peaminister Stephen Harperiga.

Arvatavalt keskenduvad kõnelused majandusele ja kaubandussuhetele.

Obama kohtub viivuks ka opositsiooni esindaja, liberaalse partei liidri Michael Ignatieffiga
ja annab pärastlõunal lühikese pressikonverentsi.

Seejärel kohtub ta USA saatkonna inimestega. Obama on öelnud, et ta ei saa põhjendada uSAst eemalolekut, et osaleda uhkeldavatel tseremooniatel, samal ajal kui tema riik on majanduskriisis. "See on töökohtumine ja mitte riigivisiit,”
ütles opositsiooni liider Ignatieff CBC uudistele. ”See oli usa ettepanek ja kanada võttis ettepaneku vastu.

Ajalooliselt naljakaid seiku

USA Presidendi Richard Nixoni abi
palus Nixoni Kanada-visiiti planeerides
kanadalastel ümber vahetada
Kanada peaministri büroo siniste diivanite värv.

Nõunik ütles, et see diivanite sinine toon jätab teleekraanidel president Nixonist nii lameda mulje.
Pm oli Kanadas sel ajal Pierre Trudeau.

Ja 1995. aastal, kui valmistati ette President Bill Clintoni viisiti,
palus visiiti turvav salateenistus, et Usa saatkonna tollase hoone naabermaja tuleb sulgeda.
Tookord asus Ameerika Ühendriikide saatkond kohe Ottawa kesklinnas Parlament Hillil, Parlamendist ja senatist kohe üle tee.

Ja nõudmine oli too saatkonna naaber maja sulgeda.

”Aga ... see on peaministri büroo,” protesteerisid kanadalased.

"ja siis?" kehitasid ameeriklased.

Kanadalased tahavad Obamat näha

Kui uudis Obama tulekust tuli,
tegid paljud inimesed plaane tulla Ottawasse, justkui palverännakule,
et oma iidolile lehvitada.
Veebileht obamainottawa.webs.com
koordineerib visiidiga seotut ja annab nõuandeid neile,
kes sooviksid kanada teistest piirkondadest kohale sõita.

Facebookis on Obama Kanada visiidi auks vastav grupp loodud.

Ja kuigi inimesed tulevad kohale kaugelt : Torontost ja mujalt Ontariost, Montrealist ja isegi Halifaxist,
võivad nad parimal juhul näha vaid mööda sõitvat autokolonni.

Sellel veebilehel on kirjas ka soovitused, mida võiks Obama tuleku puhul oma loosungitele kirjutada:

Midagi esimese leedi auks. Kanada austab USA presidendiga võrdselt Michelle’i.

Soovitatakse teha loosung Guantanamo Baü vangla sulgemise kohta.
Samuti soovitatakse Obamal blokeerida Kanada enda bituumenliivasid Alberta provintsist.
Taastuvate energiate toetuseks
Mõned soovitused on siin:
The President of the World
Love for the First Ladü
HOPAMA
Obama for PM!
Canadians for Obama

Ottawa kesklinna liiklus kinni, turva tõsine.
Ottawa paljud tänavad on suletud,
et lubada Obama autokolonnil segamatult lennujaamast kesklinna jõuda.
Ilmselt on parkimine keelatud kesklinnas.
Parlamendile peasissepääsule kinnitati eile kuulikindel klaas.

Millest visiidi ajal president Obama ja peaminister Stephen Harperi vahel juttu tuleb ?

ESITEKS. Kanadalased (ja samuti eurooplased, tegelikult)
on olnud mures majanduse ergutamise paketis sisaldnud üleskutse pärast
Osta ameerikas toodetut!

USA president Obama ütleb CBCs teisipäeva õhtul eetris olnud intervjuus kanadalastele , et ärgu selle klausli pärast liiga palju muretsegu.

”USA peab kinni oma kokkulepetest maailmakaubandusorganisatsiooni WTO raames
ja põhjaameerika vabakaubanduslepingust NAFTA.”

CBC ajakirjanik kergitas selle peale kulmu
ja tuletas presidendile meelde, et veel aasta tagasi oli ta väga kriitiline PõhjaAmeerika vabakaubanduslepingu NAFTA suhtes.

President Obama ütles CBCle, et ta sooviks,
et NAFTA leping kajastaks ka keskkonnakaitse-alaseid
ja tööjõu-kaitsega seotud peatükke,
mis on praegu kirjas lisalepingutena
ja pole seega osalejatele USAle, Kanadale ja Mehhikole kohustuslikud.

Seepärast ütles ta, et poleks paha need lisalepingud täieõiguslikult NAFTA lepingusse lülitada.

TEINE oluline küsimus USA ja Kanada suhetes on see,
et kuidas suhtub usa Kanada nn bituumeniliivadesse.

Nimelt müüb Kanada provints Alberta USAsse
oma põlevkivile sarnanevatest õliliivadest saadud õli,
mis on olnud Alberta provintsi majanduse alus.

Ja see kauplemine moodustab suure osa Usa ja kanada vahelisest kaubandusest.
Obama ütles, et iga päev liigub kahe riigi vahel
pooleteise miljardi dollari väärtuses kaupa ja
et keegi pole selle kaubakoguste vähenemisest huvitatud.

Kuid usa peab – ja õigusega – Kanada bituumeniliivadest saadud õli
liiga mustaks.
President Obama ütles CBC ajakirjanikule oma teisipäevases intervjuus, et nendest õliliivade töötlsemise reostus on liiga suur.

Liiga suur on kasvuhoonegaaside hulk, mis tekib tootmisega. Kuid kuidagi peavad riigid leidma tehnoloogia, et süsinikdioksiidi veel enne õhku paiskamist kinni püüda.
Ja viimane teema on seotud Aghanistaniga. Kanada on plaaninud Afganistani jääda kuni aastani ä011. U.S. president ütleb, et Kanadal on õigus teha oma plaane, kuid ta vihjas siiski, et USA loodab oma parteneritega läbi arutada, kuidas toimida Afganistaniga.

„Mul polnud varem õigus ja ma muutsin nüüd oma meelt!“

Pere ja kodu ei avaldanud seda artiklit 2008

Üks parimatest asjadest, mis võib juhtuda, kui käid maailmas veidi ringi, on see, et sa ei tea enam, mida ühe või teise asja kohta täpselt arvata. Ja ometi oli sul vanasti arvamus varnast võtta! Nüüd aga ütled enamuse asjade kohta: Hmm, huvitav! Või siis: Ma ei ole selle peale veel mõelnud! nagu missivõistluse kandidaadid vestlusvoorus. Selgub, et kahe seisukoha „Jah, nii see on!“ ja „Nii see nüüd küll ei käi!“ vahel on veel palju halli ala, hägust ja ebaselget. Ja lohutav on lugeda, et meelt ei muuda mitte ainult niinimetatud tavalised inimesed, vaid ka need, kes meie arvamust kujundavad, meile ülikoolis loenguid loevad ja tarku artikleid ja pakse raamatuid kirjutavad.

Edge foundation (http://www.edge.org/) küsiski aasta lõpul maailma tuntumatelt teadlastelt, Nobeli preemia laureaatidelt, futuristidelt ja loomingulistelt mõtlejatelt ühe tähtsa küsimuse. Nimelt, mis osas nad viimati oma meelt muutsid. Ehk annavad nende pihtimused Pere ja Kodu lugejatelegi julgust ühes või teises asjas meelt muuta.
„Mehed on tõesti edukamad kui naised!“

Nii kirjutab Londoni majanduskooli õppejõud ja filosoof Helena Cronin, kelle teaduslike tööde võtmesõnade loetelu võiks olla järgmine: loomade käitumine, darvinism, feminism, sugude erinevused jne. Teaduste doktor Cronin, kes on raamatu The Ant And The Peacock autor, oli alati juurelnud, miks mehed on enamasti riikide ja suurte ettevõtete juhid ja enamuse Nobeli preemiate laureaadid. Evolutsiooniteoreerik Helena Cronin kaitses varem seisukohta, et mehed tunduvad olevat naistest edukamad tänu TTM-ile. See on lühend sõnadest talent, temperament ja maitse.

Meeste talendid avalduvad rohkem matemaatikas ja tehnikavallas, kuna naised on hulga verbaalsemad. Temperamendilt on mehed hulga riskialtimad ja naised sealjuures alalhoidlikumad. Maitsete osas on mehed huvitunud rohkem asjadest, samas kui naisi huvitavad suhted ja inimesed. Isegi kui erinevused olid meeste ja naiste vahel väikesed, võis siiski teaduslikke uuringuid tehes täheldada, et TTM jagunes meeste seas ja naiste seas erinevalt. Kui naiste hulgas jaguneb TTM enamvähem statistilisesse keskmikku – kõik naised on enamvähem sarnased, siis meeste osas jagunevad talendid-temperamendid ja maitsed suuremas ulatuses erinevate äärmuste vahel. Ehk siis meeste hulgas on rohkem läbikukkujaid ja samavõrra rohkem ka oma ala tippe.

Helena Cronin ei uskunud varem, et TTM nii suurt rolli mängib. Ta oli varem alati seisukohal, et TTMile lisaks annavad meestele edumaa piisava lastehoiu puudumine ja kultuurilised eelarvamused, kuidas tütar- ja poeglapsi kasvatatakse ning kuidas valitakse töökoha personali, kuid nüüd on ta veendunud, et TTM-il on põhjapanev tähtsus. „Muidugi see vihastab feministe, kuna nad keskenduvad ainult meeste edukamale osale (kun neil on naistest silmatorkavalt suurem palk)“, kirjutab Helena Cronin, kuid jätkab, et feministid jätavad tähelepanuta suure osa mehi, kes on elus läbi kukkunud.
„Kuidas seletaksid lastehoiu puudumine ja kultuurilised eelarvamused nii suurt hulka meessoost põmmpäid?“

„Me erineme omavahel rohkem, kui me arvata julgesime!“

Evolutsioonibioloog Mark Pagel Inglismaa Reading ülikoolist kirjutab, et viimastel kümnenditel on sotsiaalteadused toonud endaga kaasa kerge enese-tsenseerimise selles osas, kuidas me kirjutame ja mõtleme erinevatest inimestest maakeral. Alates Uus Guinea kõrgmäestike inimestest, Siberi päritoluga inimestest ja lõpetades Austraalia aborigeenidega, polüneeslastega ja aafriklastega –kõigist neist kirjutades ei olnud justkui sobilik juhtida tähelepanu rassilistele erinevustele.

Moodsad genoomiuuringud aga avaldavad üllatava pildi inimeste erinevustest. Me oleme üksteisele geneetiliselt 99,5 protsendi ulatuses sarnased.
„99,5% on muuseas uus number,“ sõnab doktor Pagel, „varasemalt arvati, et inimesed sarnanevad üksteisele 99,9 protsendi ulatuses. Kui peate seda arvude vahet – null koma neli protsenti – tähtsusetuks, siis teadke, et me sarnaneme geneetiliselt 98,5 protsendi ulatuses šimpansidega, inimeste lähimate sugulastega.“

Mõned inimeste vahelised erinevused seisnevad piima omastamise võimes, mõned puudutavad ekvatoriaalse päikese talumisvõimet, mõned geneetilised erinevused puudutavad kehakuju või –suurust, külma talumist, teatud haigustele vastupanemist ning isegi seda, kui mitu järglast saab naine sünnitada. Inimeste vahelised erinevused võivad kõikuda isegi kuni selleni välja, et eri rassi inimesed toodavad erinevalt endorfiine (m6nutundmise hormoone).
Kõik see ei tähenda muidugi, et üks inimgrupp oleks teisest mingis osas parem. Lihtsalt ühed inimesed on mõne keskkonna suhtes paremini kohastunud ja peame olema valmis teaduslikes tekstides arutama inimeste (ja ka rasside) vahelisi erinevusi.

“Me taassünnime pidevalt!”

Taani teadlane ja raamatu The Generous Man autor Tor Nørretranders pihib, et ta on muutnud oma meelt selles osas, mis puudutab meie kehasid.

“Ma olin varem alati arvanud, et keha on justkui riistvara, mille sees mu vaimne tarkvara töötab, kuid nüüd mõtlen ma oma kehast ka kui tarkvarast.“

Mees, kes mõtles välja sõna eksformatsioon (see on ühisinfo hulk meie peades, kui räägime inimesega, kes on meiega „samal lainel“) on veendunud, et meie kehad ei ole nagu enamus füüsilisi asju: stabiilsed nagu tool või laud. Keha on rohkem nagu tuli või nagu jõgi, mis voolab ja muutub pidevalt, milles aine vahetub kogu aeg. Meie keha koostisosasid vahetatakse pidevalt välja.
„Kas teadsite, et 98 protsenti meie keha aatomitest vahetuvad igal aastal? Veemolekulid jäävad kehasse kaheks nädalaks ja meie luudes-kontides asuvad molekulid vahetuvad mõne kuu tagant. Mõned aatomid jäävad küll kehasse püsima aastateks, kuid peaaegu mitte ükski ei ela kehas sunniest surmani. Seega ei ole meist valmistatud materjal kunagi jääv. Iga inimene kasutab aasta jooksul 1,5 tonni toitu, jooki ja hapnikku ja kogu see materjal õpib ära, kuidas olla sina ise. Igal aastal! Uued aatomid õpivad mäletama sinu lapsepõlve!“
Tuleb välja, et meie mälu liigub ühelt aatomilt teisele täpselt samuti nagu liigub noorusaegade muusika vanadelt vinüülplaatidelt CDdele, iPodidele ja millele veel. Meie mälu liigub kartuli-aatomitelt burgeri-aatomitele ja sealt banaani-aatomitele. Just selles mõttes me taassünnimegi kogu aeg: meie tarkvara ehitab meie riistvara kogu aeg ümber.
„Kuid miks ei ole selline lihtne tõdemus kõigi aegade tähtsamate avastuse hulgas?“ mõtiskleb taani teadlane. „Ilmselt on see nii sellepärast, et selle teadmise allaneelamine nõuaks justkui veidi idealismi ja spirituaalsust?“

“Lahkuminek planeeritud neljandasse abieluaastasse!”
Sellise tõdemuse avastas Helen Fisher, Rutgersi ülikooli antropoloog ja raamatu Miks me armastame? autor. Helen Fisher on nimelt maailma enim tunnustatud romantiliste suhete uurija.
“Ma olin kaua aega kahtlustanud, et paljude inimeste käitumises leiduval järjestikusel monogaamial ehk siis abiellumisel, seejärel lahutamisel, siis taas-abiellumisel ja taas-lahutamisel peaks olema mingi bioloogiline põhjus. Bioloogiliselt planeeritud partneri hülgamine?“
Kaua on räägitud müstilisest seitsmest aastast, mille järel paarid kooselu lahutavad. Helen Fisher, kelle 2005.aastal muuseas palkas kosja sobitav veebisait match.com koostama hormoonide ja isiksuse tüübi põhjal sobivuse tehnikaid, arvas ikka, et selline suhe on mõeldud kestma nii kaua vaid seetõttu, et selle ajaga saavad partnerid kaks last imikueast välja kasvatada.
Nii hakkas Helen Fisher läbi uurima lahutusstatistikat 58 riigist alates 1947.aastast sooviga tõestada, et keskmiselt lahutatakse seitsmendal kooselu aastal. Kuid selle asemel leidis ta, et kõige rohkem lahutusi toimub neljandal abieluaastal. Selgus, et mitmete sadade miljonite inimeste seas erinevates kultuurides lahutatakse tõepoolest neljandal aastal kõige rohkem. Enamikel paaridel on sel ajal vaid üks väike laps. Ja mida rohkem lapsi paaril on, seda vähemtõenäoliselt lahutatakse. Näiteks lahutab maailmas vaid 7 protsenti paaridest, kellel on kolm väikest last.
„Ma olin nii pettunud ja podisesin sellest vahetpidamata enda ette kogu aeg!“ jutustas Helen Fisher. „Mu sõbrad pidid mitmel korral mu silme eest käega lehvitama ja hüüdma: ’Hallo, kosmos, siin Maa!’“ Kuid selline lahutus-käitumine tundus nii ebastabiilne!
Lõpuks järeldas Helen, et ilmselt on inimeste vanemlikud suhted (eel)ajalooliselt kujunenud kestma nii kaua, et kasvatada ainult üks laps imikueast välja – s.o. umbes neli aastat, juhul, kui teist last kohe ei eostatud. Viieaastase lapse eest võisid hoolitseda juba sugulased. Veelgi tähtsam on see, leidis Fisher, et vanemad said seejärel moodustada seejärel uue partnerluse eesmärgiga saada varieeruvama geneetilise päritoluga lapsi.
Tundus, et inimesed oleks justkui loodud armastama üha uuesti ja uuesti. Kuid siiski pole enamus inimesi lihtsalt DNA küljes rippuvad hüpiknukud: pea pooled paarid ei lahuta ju kunagi. Kuid nelja-aastase armastuse tsükliga saab seletada paljudes paarides tekkivat rahutustunnet pika suhte jooksul.
Lugege teiegi veebilehel http://edge.org/q2008/q08_index.html toodud avameelsetest (ja üllatuslikult ka poliitliselt ebakorrektsetest) tõdemustest, mil oma ala tippteadlased möönsid, et on tõesti milleski eksinud ja nüüd, piisava teadusliku tõendusmaterjali tutvumise tulemusena, oma varasemaid seisukohti muutnud. Head arvamuse muutmist! J