Showing posts with label PereJaKodu. Show all posts
Showing posts with label PereJaKodu. Show all posts

Thursday, September 22, 2011

Sinine, roosa, või... roheline?

Mu naabrinaisel sündis eelmise aasta detsembri alguses laps. Sünnist anti tervele tänavale teada õue, trepikäsipuu külge seotud sinise õhupalliga, mille oli kirjas: “Meil sündis poeg!” Selleks hetkeks polnud ma muidugi veel last näinud ega teadnud ta nimegi. Ehk siis lapsukest tutvustati tervele ilmale eelkõige tema soo kaudu.
Kuigi psühholoogid väidavad, et laste soorolli surumine algab tihti juba enne inimese sündi – ostetakse ju titale kas roosad või helesinised rõivad tihti veel enne tema sündi – ei küsinud mu naabrinaine ultrahelis lapse sugu ning beebi riided olid neil ka valmis ostetud neutraalsetes toonides. Kindlasti olete aga märganud, et enamasti valvatakse kiivalt, et väikesed poisid ja tüdrukud valiksid just soo-kohased mänguasjad, riided ja tegevused. Eksimine teeb meid väga närviliseks. 

Poiste või tüdrukute saapad?

Sain soorollides püsimise tähtsust omal nahal tunda, kui lasin toona 8-aastasel pojal endale ise talvesaapad valida. Üksmeelselt leidsime, et tumepruunid, karvase voodriga veekindlad ja soojad potikud sobivad poisile lörtsises lumes trampimiseks suurepäraselt. Mu poeg pani need isegi kohe poes jalga ja oli õnnelik, et novembrialguse jaheduses saavad varbad lõpuks sooja.
Kui siis koju jõudsime, hüüdis abikaasa, kes poisi saabastele pilgu heitis, ülatunult:
„Aga need on ju tüdrukute saapad!“ Tõepoolest avastasime pärast esialgset häälekat eitust saabaste ülaäärest sentimeetrisuurused roosad lillekesed! Kuidas me neid ei märganud?!
Ma ei pea vist ütlema, et järgmistel päevadel ei tahtnud poeg neid saapaid jalga panna... sest tema soorolli-alast enesekindlust oli rünnatud. Et asja “parandada”, värvisime lillekesed musta vildikaga üle, et poisile keegi teine hõlma ei hakkaks.

Teistmoodi poiss

Üks Kanada abielupaar sattus üsna sarnasesse situatsiooni - nende 5aastane poeg Jazz valis endale poes roosad kingad, eelistas pikki juukseid ja lendlevaid kangaid. Kuna tolle pere ema on terve oma elu tegelenud lastevastase vägivalla ennetamise küsimustega, andis ta – erinevalt meist – pojale vabaduse valida.
“Mida suuremaks Jazz kasvas, seda enam tundsime sõprade ja täiskasvanute survet, et Jazz oma imagot vahetaks ja et ta käituks “rohkem nagu poiss”. Kuid Jazz jäi oma stiilile kindlaks,” kirjutab Jazzi ema Ottawa ajalehes. Ema luges paljude kasvatusteadlaste (Alfie Kohn, Barbara Coloroso, Adele Faber) uurimustöid ja sai kindlust oma veendumusele, et lapse välimus peab olema puhas ja riided tervislikud, kuid rõivaste värvi ja juuste pikkuse võib igaüks vabalt valida.

Seesama poiss – pikkade punupatsidega ja suurte säravate pruunide silmadega – arutaski kord oma vanematega: kas inimesed käituksid teisiti, kui nad ei teaks perre sündiva tita sugu? Millised kingitusi nad siis tooksid?
“Need on sellised hetked,” kirjutab ema ajalehes, “mil iga lapsevanem sooviks, et laps teeks mõne teise ettepaneku. Aga seal see idee oli – potsaki. Ja kui sa tõesti mõtled tõsiselt seda, mida sa lastele räägid headusest, sallivusest ja avatud meelest, on aeg ka tegutseda oma sõnade kohaselt. Nii me leppisimegi kokku, et hoiame oma vastsüninud tita soo privaatsena.”

Meil sündis laps, lihtsalt laps!

Perre sündiski beebi, kes sai nimeks Storm – ja ma kahtlustan, et naabritele ei antud rõõmsast sündmusest teada ei roosa ega sinise õhupalliga trepikäsipuu küljes. (Ei tea, kas tehakse kollaseid või rohelisi õhupalle “Meil sündis laps!”? Lihtsalt laps?) Ajakirjandusest selgus, et isegi vanavanemad ei tea oma lapselapse sugu ja see on ainuke moment, kus ka minul tõusevad kulmud juuksepiirini.
Üks Kanada ajakiri tegi abielupaariga intervjuu – isa on selles peres kooliõpetaja ja ema kodukoolitab lapsi – igati haritud ja korralikud inimesed – ning pärast artikli ilmumist läks Põhja-Ameerikas lahti tõeline torm. Ajaleht sai terve hulga lugejate kirju, millest mõned arvasid, et abielupaar käitub väga isekalt ja läbimõtlematult, kui nad “soovivad ühiskondlikku evolutsiooni eitada”. Teised ütlesid, et ühiskondlike tavade murdmine on võrdne halvaks lapsevanemaks olemisega. Igatahes arvas ligi 90 protsenti arvamuse avaldanutest, et see on halb mõte. On ju sugu iga inimese identiteedi tähtis alustala.

Kuid ema, kes kirjeldas end oma selgitavas ajaleheartiklis kui idealistlikku ja tagasihoidlikku inimest, pakkus, et ainus, mida nad teha soovisid, oli võimaldada võimalikult neutraalsem suhtumine beebisse. Nende meelest ei pea soorolli surumisega pihta hakkama rinnalapse-eas. Las laps valib ise oma mänguasjad ja riided, kammitsemata sellest, et keegi lööb tema sõrmede pihta, kui lapsuke haarab “vale” mänguasja või vale värvi kingade järele.
Põhja-Ameerika meedias on teemat lahatud juba mitmetuhandel eri korral - guugeldage vaid ‘genderless baby’ - ja te saate näiteks teada, et sensatsioonijanus meedia pakkus abielupaarile võimalust raha eest peaaegu igasse hommikuprogrammi end näitama tulla (mis on vastupidine sellele, mida tagasihoidlik ja idealistlik pere soovis).
“Meil on vaja lastega õppida, parkides mängimas käia ja liblikate eest hoolitseda,” keeldus 38aastane ema pakkumistest, viidates äsja köögis koorunud liblikatele. “Mõte, et terve maailm peab teadma meie lapse sugu, tundub mulle ebaterve, ebaturvaline ja vuajeristlik.”

Kumba tualetti kasutada?
Räägin sensatsioonilisest leheloost ka oma lastele, et nende mõttemaailmast aru saada.
“Kas see on probleem, kui poisil on punupatsid ja punased püksid?” küsin poistelt, näidates neile Jazzist pilti, kus ta beebi Stormi musitab.
“Hmmm,” vastavad nad ükskõikselt, ise legodega edasi mängides. Peale mõningast vaikust ja Jazzi välimust uurides tähendas aasta eest roosade lillekestega saapad ostnud JK: “Ma peaaegu mõistan, miks talle lendlevad kleidid meeldivad.”
Heakene küll. Otsustan edasi urgitseda.
“Selle pere lapsed ei käi koolis ja seega ei pea nad ka valima, kas minna koolis poiste või tüdrukute WCsse, aga kui nad käiks, kumba WCsse peaks Jazz minema?” küsin 9-aastase Jaan Kristjani käest, soorolli teemat viimseni lihtsustades.
“Jazz? See pikkade patsidega? Ta peaks minema tüdrukute WCsse, sest poiste omas mõeldaks, et ta on tüdruk.”
Lühikese jutuga Mark seevastu arvab teisiti: “Ta peab minema poiste vetsu.”
“Miks?”
“Nooh... Osaliselt… on ta ju poiss. Seega ...” jätab Mark lause lõpetamata, sest lego on palju huvitavam, kui soorolliküsimused.
“Kui koolidirektor teab, siis on okei, siis ta võib tüdrukute WCsse minna,” teatab lõpuks vanem poeg, viidates sellele, nagu tuleks isiklik sooroll autoriteetsema inimesega läbi rääkida.
“Aga tal on ju noku, poisid pissivad ju püsti!“ vaidlen mina edasi.
“Eeh, ta võib ju potil istuda ka,” rehmab mu peaasjalikult rahast, mängurelvadest, legost ja hokist huvituv noorem poeg käega. Õudne probleem nüüd! (Tundub, et tal ei ole oma raudkindlast soolisest identiteedist hoolimata probleemi sellega, kui kellelgi see natuke üle etteseatud piiride ujub.)

“Ja mis siis saaks, kui koolis selguks, et ta on tegelikult poiss?” pinnin edasi.
“Siis me naeraksime kõik kõhud kõveras maas,” vastab Jaan Kristjan. “See on nii naljakas.”
Nüüd saan aru, mida mu vanem poeg silmas peab. Ta arvab, et lapse meessugu tuleks pidada rangelt saladuses, et igal inimesel olgu vaid üks kindel sooroll.
Ma ei saa mitte mõtlemata jätta, kas aasta eest häbiga üle värvitud lillekesed saabastel tekitasid tas arusaama, et ühiskonna heakskiidu saamise huvides tuleks kõik normist erinev maha salata?

Privaatne või avalik?
“Saladused ei ole turvalised ega tervislikud,“ ütleb ema oma ajaleheartiklis. “Mina, nagu paljud teised vanemadki, olen lastele õpetanud, et mõned asjad on privaatsed, mitte salajased, ja kui nad tahavad privaatseid asju teistega jagada, siis tuleks seda teha ausalt, taktitundega ja teisi arvestades. Ma olen neile õpetanud, et teiste inimeste suguelundid ja sootunnetus on nende privaatne asi ja kui seda tahetakse jagada, siis tuleb teha seda kontekstis, mis on turvaline, tundlik ja arvestav.”
Ja kuigi ema väidab, et beebi sugu ei ole pere laste meelest mitte suur saladus, vaid lihtsalt vähetähtis fakt, ei saa ma üle mõttest, et inglise keeles on grammatilise soo eemaldamine keelest siiski tülikas ettevõtmine. Kuidas nad beebile viitavad? Kas she või he?
“Kui kaua see teie meelest kestab?“ küsin oma poistelt Jazzile viidates. “Need patsid, sitsid ja satsid ja roosad kingad?“
“Mõne aasta pärast lõikab ta oma juuksed ära ja hakkab poisiks,” vastab Mark lühidalt.
“Aga beebi Storm? Kas teie meelest on tegu poisi või tüdrukuga?” küsin, kui vaatame internetist beebi-Stormi pilti.
“Poiss kindlalt,” vastab Jaan Kristjan ja ma arvan, et tegi otsuse selle põhjal, kuidas beebi kulmu kortsutab. Ka mulle tundub, et tegu on poisiga.

Ühest äärmusest teise
“Inimeste jäik soorollidesse surumine teeb paljusid mehi ja naisi õnnetuks,” väidab laste ema ja ma mõistan ta vaateid, vangutades koos temaga noorte tüdrukute üleseksualiseerimise ja Barbi-nukustamise üle murelikult pead. Alles hiljaaegu tekitas Kanadas furoori prantsuse pesufirma, kes reklaamis 4-12aastastele tüdrukutele mõeldud pesu kohevaks tupeeritud juuste, pärlikeed kandvate, rinnahoidjastatud ja kombineestatud plikade abil, kes võtsid fotodel suleboade ja päikeseprillidega mängides rammestunud poose.
Ma arvan, et verinoorte tüdrukute seksuaalse alatooniga fotoseeria aitab läbimüüki suurendada. Siiski üllatab mind ühel matkal kohatud kohe-kohe isaks saav mees, kes soovis tulevase beebi kohta seda, et tütrest tulgu pigem tomboy, mitte printsessikleite kandev beibe. Kujutan ette, kuidas roosa suleboa järele küünitaval plikal näppude pihta hakatase laksama.

***

Laupäeva õhtu. Läheme perega india restorani õhtust sööma ja ma palun oma nooremal pojal soovitada, mida peaksin selga panema. Saan selga printsessilõikelise puhvkäistega ja dekolteega roosaka siidtopi ja jalga kõrgete kontsadega printsessikingad, millega saab vaid tibatillukesi samme astuda. Kaela pakub mu poisilik poeg pärlikeed ja kõrva kalliskividega kõrvarõngaid. 7aastasena teab ta, milline üks ilus naine laupäeva õhtul välja peab nägema.
Kuid õnneks ta teab ka seda, et pühapäeva hommikuti trambin ma, seljakott seljas, mitu tundi metsas matkates.



Wednesday, March 3, 2010

Kaastundest ja kila-kolast. Vaesusest muidugi ka


Artikkel ilmus aprillikuu Peres ja Kodus: http://naistemaailm.ee/artiklid/33736/mis_meil_aafrikast___.html?art_magaz=9

Eelmise aasta augustis, kui Johanna Helin alustas mittetulundusühingus Mondo Ghana laste hariduse toetamist, vangutas Eesti Ekspressi ajakirjanik Maris Sander arusaamatult pead:
„Kus on eestlaste kaastunne? Kas ei tundu see karjuvalt silmakirjalik, kui me pigistame silma ­kinni, nähes massiliselt töö kaotanud ja elu hammas­rataste vahele jäänud Eesti mehi ja naisi, noori ja vanu ning “täiesti tavalisi” inimesi prügikastidest otsimas äravisatud asju ning tühje pudeleid? Eks nunnude aafriklaste toetamine ole hulga seksikam, kui meid ümbritsevate tavalisete inimeste eest hoolitsemine!?“
Ma aiman, mida Maris sellega mõtles. Mäletan samasugust ehmatust eelmisel suvel laevalt Tallinna kesklinna saabudes, kus nägin noort, umbes 30-aastast purjus naist pingi peal magamas. See oli õudne vaatepilt. "Miks keegi teda ei aita?" vaatasin abitult paremale-vasakule. Huvitav on see, et Ottawa kesklinnas tuterdavad rahumeelsed joodikud ei häiri mind samal viisil. Olen vist Marisega sama meelt selles osas, et kui on OMA inimene hädas, siis oleme eriliselt tundlikud. Kuid, kust täpselt jookseb omade piir?
Eelmisel aastal Ghana vaeste lesknaiste ja nende laste elu järje peale pööramise eest üheks Aasta Vabatahtlikuks valitud Johanna Helina tegevus näitab, et tema tõmbaks selle piiri päris kaugele. Lausa Aafrikasse.
“Hulga silmakirjalikum oleks minu meelest hoopiski see, et me tegeleksime ainult Eesti-siseste probleemidega, samas kui oleme terve maailmaga seotud ja ise seda ka mitmel moel mõjutame," ütleb ta Ekspressi kriitikale vastuseks ja mõtleb siin seda, et oma hommikusöögi vältimatud kohvid, apelsinimahlad, suhkru, kakao ja banaanid saame suures osas Aafrikast, mille vaesus on Eesti omaga võrreldes palju hingekraapivam.
„Pealegi,“ jätkab ta, "Aafrika toetamine ei võta vahendeid ära Eesti vaestelt. Sest selle 0,1 protsendiga, mis Eesti riigieelarvest arengukoostööks annab, ei saaks ära lahendada kõiki Eesti sotsiaalseid muresid. Seda peaks püüdma teha ikka „ülejäänud“ 99,9 protsendiga," muigab Johanna ja lisab, et tema arvates on see ju positiivne, et anname eesti inimestele võimaluse maailmast rohkem õppida.
Ja maailma-haridust eesti inimestele jagab Aafrika-töö eest presidendi käepigistuse tasuks saanud Johanna Helin nii, et pani kokku sellise aafrika lesknaiste ja nende laste toetamise võimaluse, mis püüab kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks saavad Eesti eraisikud nüüd teha eetilisi kingitusi, ilma et majja tekiks pärast pühi tarbetu kila-kola hunnik. Teiseks läheb eestlaste raha hoopis Aafrikasse, Ghanasse, Kongo külla. Seal muutuvad Eesti kroonid kanaks, kitseks või seapõrsaks, mis aitavad põllumajandusest elatuvatel ja meespooleta (loe: koduse tööjõuta) lesknaistel viljatu aastaaeg üle elada ja oma lapsed siiski koolitada. Foto seapõrsast raamite ära ja panete seinale. See ongi teie eetiline kingitus, ilus pealegi.
Aga koolitamine... jah
Mitte juhuslikult ei räägita praeguse majanduskriisi ajal õppimisest ja haridusest ja sellesse valdkonda investeerimise vajadusest, sest ... just haridus on parim vahend vaesusest välja tulemiseks. Ja see valem kehtib ühevõrra nii Eestis kui ka Aafrikas. Kui Eestis on tööta praegu sada tuhat elanikku ja paljude laste jaoks jääb koolitoit ainukeseks soojaks söögikorraks, siis vaesus Ghana moodi on selline, et Kongo külas jõuab kooli vaid natuke üle poole lastest. Ning tervelt kolm neljandikku Põhja-Ghana täiskasvanud elanikest ei oska lugeda ega kirjutada. Ja laias laastus needsamad inimesed, kolm neljandikku Põhja-Ghana elanikest elab ametlikult alla absoluutse vaesuse piiri. Peavad toime tulema vähema kui 25 krooni eest päevas.
"Just hariduse omandamine on kõige parim viis vaesusest välja saada," ütleb Johanna, kelle loodud initsiatiiv pakub ka käsitöökursusi naistele ja arvutikursuseid kohalikele noortele ja õpetajatele. „On selgelt näha, et haritud naiste pered on väiksemad, lapsed tervemad ning nad oskavad teha asju, mis aitavad kaasa vaesuse vähendamisele.“
Kuid kas igasugune abistamine on alati hea, mõtisklen siiski. Kuidas saame kindlad olla, et meie ostetud igati vajalikud kingitused hoopis ei suurenda vaesust Aafrikas? Näiteks siis, kui pere hetkelist majanduslikku leevendust tundes ei muretse juurde veel kolm-neli last? Sest osaliselt on ju ka kontrollimatu sündimus vaesuse põhjuseks: keskmine aafrika naine sünnitab elu jooksul ikka viis last. Majandusajakiri Economist teeb Aafrika rahvaarvu puust ja punaseks seda Euroopa omaga võrreldes: kui 50 aastat tagasi oli iga aafriklase kohta kaks eurooplast, siis 40 aasta pärast tuleb iga eurooplase kohta kaks aafriklast: Aafrika elanike arv tõuseb siis katastrofaalse kahe miljardini.
„Meie projektis on selline kartus vähem aktuaalne, sest lesknaiste peredesse nii kergelt uusi lapsi ei teki,“ muigab Johanna, kahe eelkooliealise lapse ema. „Ja on ka küsitav, kas liigne rahvastumine on vaesuse põhjus. Või on see hoopis selle ... tagajärg. Vaestele peredele on lapsed justkui pensionikindlustus. Kui on oht, et lapsed surevad noorelt ära, on neid vaja kindluse mõttes palju, et vähemalt keegi saaks oma vanemate eest hiljem hoolitseda. Samuti on ju statistikast näha selge trend rikkuse kasvu ja perekondade suuruse kahanemise vahel. Ehk kui tahame, et rahvastik väheneb, peame aitama inimesi vaesusest välja ning hoolitsema laste tervise ja hariduse eest, et nad saaks elus hästi hakkama ning oma perekonnale hiljem kasuks olla.“
Majandusajakiri Economist on Johannaga nõus: Mida rikkamaks saab riik, seda vähem lapsi seal sünnib. Teised arengumaad on juba seda kogenud. ÜROgi ennustab, et Aafrikas langeb sündivus varsti kolinal. Kindlasti ei ole see juhus arvestades, et viimase 15 aasta jooksul on Aafrika majandus arenenud väga kiiresti.
Vaesed lapsed kasvavad vaesteks suurteks
Praegu on tervelt pooled aafriklastest lapse-ealised. Mis elu neid ees ootab? Optimistid loodavad, et need lapsed muutuvad mõnekümne aasta pärast oma kontinendi majandusedu mootoriks, kuna tööealisi on siis lihtsalt nii palju. See saab aga juhtuda ainult siis, kui praegu on noortel aafriklastel süüa-juua ning ... haridust, mis võimaldab neile tulevikus töö. Haritavat maad aga napib ning kliima soojenedes vett samuti... Ning kui haridust ei ole, siis muutuvad noorte aafriklaste hordid meile kõigile koormaks.
Kui ma aga teadlaste pessimistlikke ennustusi Aafrika nn liigsete inimeste väljavaadete kohta loen, siis tekib hetkeks tunne, et tegu on viitsütikuga pommiga, mis muudab meie elu, ka Eestis, mõnekümne aasta pärast tundmatuseni. Kuna Aafrikas on liiga palju noori tulipäid ja liiga vähe eakamaid riigimehi ja hõimuvanemaid, ning kuna töötus võib mõnedes Aafrika linnades olla seitse korda suurem kui Eestis – koonduvad töötud mehed tihtipeale militaarsetesse jõukudesse. Neid utsitavad nii mõnedki poliitikud sõjakoldeid tekitama, et oma kahtlasi eesmärke saavutada. Just nii juhtus üleeelmise aasta valimiste aegu Keenias. Ja just selliseid uudiseid lugedes on mul tunne, et maailma riigid peaks Aafrikat aitama senisest veelgi tõhusamalt.

Ma küsingi Johannalt, kas vaesust on üldse võimalik selliste projektidega välja juurida? Või on see pigem selline nunnupiilu-projekt, kus me saame lihtsalt petliku tunde, nagu oleksime panuse andnud? Et asjad veel kord kontektsti panna, siis võrdluseks selline fakt, et maailma ühe rikkaima riigi - Kanada - valitsus andis 20 (!) aastat tagasi poliitilise lubaduse vähendada kanada laste vaesust, kuid siiamaani elab tervelt kümnendik kanada lapsi vaesuses. Miks?
"Vaesusel on mitmed väga keerulised põhjused, mis sõltuvad ajaloost, majandusest ja poliitikast, ning täiesti selgelt selliste väikeste algatustega ei jõuta lahendada kõiki probleeme. Samas paistab, et ka rikkaimatel riikidel ei jätku ilusatest loosungitest hoolimata piisavalt tahet vaesust tegelikult kõrvaldada. Kõik on kinni valikutes. Maailm on tegelikult piisavalt jõukas, et vaesust vähendada – küsimus on rohkem tahtes kui resurssides. Näiteks, kui meile hommikukohvi ja pärastlõunast teed kasvatavad aafriklased näevad, et töö tegemine ei tasu ära, sest nad saavad selle töö eest nii väikest tasu, et sellega ei saa ära elada ja lapsi koolitada, siis on tõesti süsteemis viga ja peab pingutama süsteemi muutmiseks,“ seletab Johanna, kes pooldab seda, et riik võtab vastutuse kõikide inimeste heaolu eest.

Mitu võimalust
Ghanas ka UNICEFis töötanud Johanna arvab, et enamusel eestlastest on võimalus anda oma panus selleks, et maailm oleks parem ja õiglasem. Seda saab teha toidupoes ostes näiteks õiglase kaubanduse kohvi, shokolaadi ja banaani, mille müügitulust puhul läheb suurem osa esiteks farmerile ja nende kogukonnale. Ehitatakse koole ja rajatakse arstipunkte. Nendes farmides on keelatud lapstööjõu kasutamine.
„Või siis õppige rohkem teiste maade olukorra kohta ja nõudke otsustajatelt rohkem tegusid. Nõudke politiikutelt aru ka Eesti maksumaksja raha kulutamise pärast, et oleks kindel, et seal ei oleks kadusid. Võtke kasvõi oma parlamendisaadikuga ühendust.“
„Õnneks on andmise rõõm paljudele eestlastele suurem kui saamise rõõm,“ võtab Johanna pool aastat kestnud kampaania tulemuse kokku. „Selle initsiatiivi kaudu on juba 120 eestlast hakanud pikema-ajaliselt toetama laste haridust Ghanas ning eetlisi kingitusi on ostetud juba 40 000 krooni väärtuses. Lisaks tekivad laste toetajatel ka sidemed kohalike laste ja naistega, ehk tekib juurde uusi sõpru. Üldiselt paistab, et Eesti inimestel on hoolivust ja solidaarsust küll, aga neid väljundeid on vähe, mille kohta saaks kindel olla, et abi jõuab kindlalt abivajajateni.“
Kui nüüd tagasi pöörduda Ekspressi ajakirjaniku mõtte juurde, et peaksime aafriklaste asemel aitama eestlasi, siis me saame ju isegi aru, et esiteks ei saa me sama raha eest kanapoegi ja lambaid Eestis osta, et neid Eesti lesknaistele või üksikemadele saata. Ja loomulikult ei aitaks nende saatmine Eesti naistele mitte kuidagi. Kuid õnneks on meie eelarves tervelt 99,9 protsenti sellist raha, mida ei kasutata arengumaade abistamiseks. Kirjutagem siis oma parlamendisaadikule ja omavalitsusjuhile, et uurida, kas see raha aitab vaesuse leevendamise vastu Eeestis.

Sidebar.Ekspressi ajakirjanik Maris Sander:

Vaesus Eestis on nii suur probleem, ent meie valitsus lihtsalt ei tegele sellega. See käib neil üle jõu. Üle viiendiku eestlastest elab allpool vaesuse piiri. Üha enam inimesi tõstetakse kodudest välja, neil pole enam söögiraha, raha ravimite jaoks, rääkimata üürirahast.Muidugi, vaesused on Aafrikas ja siin väga erinevad ja kahtlemata suured probleemid mõlemal pool. Mina näen lihtsalt seda, kuidas inimesed on kaotanud lootuse inimväärseks eluks siin riigis.
Paraku, kuna kriis on siin muutunud sotsiaalkatastroofiks, olen endiselt veendunud, et igasugune abi, mida me siin väikeses riigis suudame üldse kellelegi pakkuda, võiks olla peamiselt suunatud sellele, et aidata jalule jääda meie endi inimestel. Vähemalt praegu.
Aga keda inimesed aidata tahavad, on muidugi nende endi vaba otsus ja valik. Hea, kui üldse märgatakse inimesi, kes on hädas. Nii et ma soovin jõudu Johannale jõudu, siiralt. Temasuguseid vajaksime rohkem ka Eestisse, siinseid vaeseid aitama.
Foto Mondo veebilehelt muudamaailma.ee

Sunday, June 7, 2009

Mida ette võtta rahvastikuga?

Ilmus ajakirjas Pere ja Kodu http://www.naistemaailm.ee/artiklid/27821/mida_ette_votta_rahvastikuga_.html?art_magaz=9

Mida ette võtta rahvastikuga?

Sattusin kord ühes Kanada ajalehes lugema keskkooli lõpetava neiu lugejakirja, kes pahandas klassikaliste soorollide pealesurumise pärast: „Ma ei kavatse veel nii peagi sünnitama hakata! Kõigepealt lähen ülikooli, siis teen magistri, siis tööle, siis mehele ja alles seejärel... võib-olla saan ühe lapse. Ja pealegi, rahvastiku taastootmise jaoks on meil immigrandid!“

Appi, kui lihtne see on! Kanadalastel on vajadusel üks nupp nimetissõrme all. Piiks! Ja inimesed muukui lisanduvad! Muidugi ma heitsin pilgu endale ka: kes ma värske immigrandina ja kahe väikese lapse emana Kanada tööturul kohalike neidudega võidu sekretärikohtadele kandideerisin. „Siin ma olen, Kanada rahvastiku auku lappimas!“

11. juuli on maailma rahvastiku päev ja see on kurb päev. Lausa kahes mõttes. Esiteks elab maailmas ligi 7 miljardit inimest, mida on selgelt liiga palju. ÜRO hädaldab: „Juba 40 aastat tagasi deklareerisid maailma liidrid, et kõikidel inimestel olgu vaba õigus otsustada, kui palju ja kui tihti nad lapsi soovivad. Ja ikkagi on tänapäeval sadadele miljonitele peredele moodsad rasestumisvastased vahendid kättesaamatud!“

Teiseks, Eestis on olukord vastupidine, kuid samuti kurb: meil on inimesi selgelt liiga vähe. Nii et Eesti nutikad inimesed tulevad järjepanu välja erinevate ideedega, kuidas muuta Eesti lapsesõbralikumaks. Kirjanik Andrei Hvostov näiteks arvas, et võiksime anda eesti emadele poliitilistel valimistel alaealiste laste eest lisahääli: „Eesmärk võiks olla see, et poliitilise elu ääremaadele tõrjutud noored emad tunneks end Eesti Vabariigis privilegeeritud inimestena, mis tähendaks omakorda erakondadele sundust minna peresõbralikult jutult peresõbralike tegudeni.“

Uurin selle, Noor-Eesti idee kohta Merjelt, naise käest, kes peab koduõpetaja ametit ja on kutselt sünnitoetaja. „Tean,“ ütles ta, „et ka Tõnis Lukas käis umbes sarnase mõtte välja ja siis käis kuskilt läbi ka mingi lapsevanemate liit (vm ühendus), kes ka sama asja soovitas.Loomulikult oleksin sellise ettepaneku poolt.“

Küsin ta käest veel, kas ta laseks lapsel otsustada, kelle poolt hääletada. „Eks see sõltub ju lapse vanusest ja teadlikkusest või ka huvist, aga põhimõtteliselt oleks see hääl ikkagi vanematele laste arvelt, eesmärgiga survestada perede poolt neid, kes võimul. Peaks eeldama ilmselt, et vanemad teavad, mis nende lastele on hea ja seega neid ses suhtes ka usaldama häälte andmisel,“ vastab Merje.

Mulle meeldib Hvostovi mõte, kuid seda isegi mitte niivõrd Eesti jaoks. Minu meelest on just arengumaade hädade põhjuseks see, et noored emad „on poliitilise elu ääremaale surutud“. Maailma vaesemate riikide naistel pole kontrolli oma tervise üle, nad ei saa mehe loata tööle, eelarvamused ja traditsioonid ei lase paljusid tüdrukuid kooligi. Sealt tuleneb väikelaste suremus, nälg ja ... maakera ülerahvastatus.

Kiirelt kasvava rahvastikuga Indias ei saa näiteks 30le liginev ja juba kuue lapse ema Papo Adivasi ilma mehe nõusolekuta minna isegi arsti juurde, et rasedusi ära hoida. Ta noorim, kaheaastane lapsuke on nii nälginud, et ei oska ise veel kõndidagi. Pool pere sissetulekust kulub aga ikkagi mehe sigarettidele!

Kas Hvostovi idee omapärase, poliitilise matriarhaadi loomisest aitaks noort naist Indias? Kui India valitsus annaks Papole seitse häält, siis kuidas ta hääletaks? Kuidas muutuks ta elu? Kirjutan Kanada ajalehe korrespondendile Stephanie Nolenile Indias, kes nukrast Papost ja tema kuuest nälgivast lapsest ajalehes The Globe and Mail kirjutas. Ta vastab:

„Ma kardan, et mul pole ühest vastust su küsimusele. See maailm, milles Papo elab, asub poliitilisest süsteemist nii kaugel. Ma kahtlustan, et ta isegi ei osale valimistel. Kui ta ka peaks hääletamas käima, siis ta teeb nii, nagu ta mees teda käseb ja valib selle partei poolt, kes maksab külavanemale altkäemaksu. Nad on ju kõik kirjaoskamatud! Me räägime siin tõeliselt marginaliseeritud inimestest, mitte neist, kes saaks poliitilisest süsteemist kasu või suudaks seda kuidagi mõjutada.“

Ka Merje arvab, et arengumaade ülerahvastatuse-teema on üks paras pähkel. „Ma ei tea, kas see maailm ikka on ülerahvastatud. Olen viimasel ajal sketptik kõige suhtes, mida keegi kusagil kaugel ja kõrgel väidab. Aga kui ta juhtumisi ON, siis arvan ma, et kunagi pole liiast inimesi, kes on sündinud armastusest. Seega ei peaks inimesed, kelle lapsed on sündinud armastusest, kuidagimoodi põdema, et nemad maailma koormavad.

Pigem võiks küsida, et mis on selle hind, et lastel oleks laual täisväärtuslik toit, et nad saaksid hea hariduse, saaksid end arendada igakülgselt, et vanemail jätkuks neile vajalikku privaataega ja tähelepanu.

Iga uue lapse puhul langeb pere maksevõime drastiliselt ja poliitikute loogika sel puhul a´la maksame emapalka seni, kui laps väike, siis läheb ema tööle ja teenib edasi - see on üsna jabur, kuna ei arvestata seda, et ka normaalse sissetulekuga perel tuleb ju lapse sünnile eelnenud sissetulek jagada hiljem suurema arvu inimeste vahel. Rääkimata peredest, kus on üksikvanem või üks vanematest kaotab töö.

Mulle tundubki aeg-ajalt, et riik rõhub lapsevanemate armastusele oma laste vastu ja laseb selle seljas liugu, teades, et vastutustundlikud vanemad ei jäta oma lapsi ka kõige raskemas olukorras. Ja siis on võimalik teha ka selliseid majanduslikke otsuseid ja kärpida perede arvelt jälle ja jälle niigi suht väikesi summasid.“

Mulle meeldib Merje mõte armastusest sündinud laste kohta. Mõtlen vaid, mida arvaks armastusest sündinud laste ja nende tekitatud koorma kohta maailmale Eesti roheline liikumine, kes on arvutanud, et kui maakera viljakas pind jagada ära kõigi maakera inimeste vahel, siis saame tulemuseks umbes 2 hektarit.
„Enamus eestlastest kulutab mitu korda rohkem maakera pinda. Sealt tulebki vajadus säästvama eluviisi järele, sest meie käsutuses on siiski ainult üks maakera.“

Minagi muretsen sellepärast, et maailmale pole koormaks mitte kuus nälgivat india lapsukest, vaid ületarbiv ja risustav Lääne ühiskonna tegelane. Kas armastusest sündinud inimene on selline risustaja? Kui palju kulutab maakera resurssi armastusest sündinud tegelane?

Nii et kui Hvostovi idee peakski Eestis läbi minema, siis ma sooviks vaid, et koos valitsuse poolt kingitud lisahäältega sosistaks keegi meie naistele kõrva ka seda, kuidas hääletada. Ikka selle partei poolt, mis pooldab säästvat arengut!

-xxx-

Sinine kaart n2itab fertiilsust maailmas. Ja punane kaart n2itab 8koloogilist jalaj2lge.


M6lemad p2rit wikipediast.

Friday, May 22, 2009

Lasteaiad Kanadas ja Eestis – suurt vahet ei olegi

Avaldatud ajakirjas Pere ja Kodu millalgi 2006


Lasteaia otsingutest kaugel Kanadas, mis tõid mu ringiga Eesti juurde tagasi

Otsin peatselt neljaseks saavale Jaan Kristjanile lasteaeda, kuhu laps hommikupoolikuti mängima ja seltskonda saata. Vihje peale leian Kolmandalt avenüült Reggio keskuse. Kuna tegemist on värskelt avatud lasteaiaga Ottawas Glebe-i linnaosas, siis on sinna veel vabu kohti saada. Olukord Kanada lastehoius on nimelt natuke nutune. Riik finantseerib lastehoidu alates neljandast eluaastast ja sedagi vaid paar tundi päevas. Kui emad ei taha kogu palgatulu otsemaid lapsehoidja arvele kanda, saavad nad rahulikuma südamega tööle minna alles siis, kui lapsuke kooli läheb. Loomulikult on puupüsti täis kõik eralasteaiad, mis pakkumise ja nõudluse suhet arvestades vanemailt hingehinda küsivad.

Niisiis – Reggio keskus. Tegutseb kiriku poolkorrusel, kuid kirikust rangelt eraldi. Hind 500 Kanada dollarit kuus 5 hommikupooliku eest nädalas. Aga ruumid igati lapsepärased, jooksu- ja mänguruumi pakub suur saal. Õppetuba ise on kõrgel lae all asuvate akende ja selle taga valitseva novembri pärastlõuna tõttu veidi pimedavõitu, kuid muu on muljetavaldav – see on paljude tegelusnurkadega selline parasjagu suur ruum. Laste seas toimetab keskealine tüsedam meesterahvas. Lae all nööri küljes kõlgub mingi lopergune tumekollane kera.

Me tegime päikest, seletab naeratades Joanne (perek nimi), Reggio keskuse juht. Tegevusel on reggio keskuses suur rõhk ja selleks on palju võimalusi: õppetoas on mütakas lavats vee ja kividega (pinnavormide õppimiseks, mägede ja jõgede ehitamiseks), teine samasugune lumivalge liiva, totsikute ja konnakarpidega (kaalumiseks ja kaevamiseks), postkast (kirjade saatmiseks, mis õhutab lugema ja kirjutama), miniatuursed kangasteljed kingakarbis, akvaarium kaladega, riiulil seisab kilesse pakitud savimütakas.

Saan teada, et reggio ongi tegevuspedagoogika ehk avastusõpe ning Montessori ja Waldorfpedagoogika väike sugulane, millest Reggio Emilia keskendub vaid koolieelikutele: sõime- ja lasteaiaealistele lastele. Veelgi hiljem saan teada, et samasse pehmesse patta võib panna ka Eestis levinud Hea Alguse rühmad ja Eesti õpetlase Johannes Käisi laialt levinud vaated ja pedagoogilised põhimõtted.

Absoluutselt vägivallavaba

Esimene asi, mis mulle lasteaias Jaan Kristjanit viies ja tal järel käies silma torkab, on rahulikkus. Lapsed on lausa ebaharilikult rahulikud. (Mäletan, kui poeg kevadel Makedoonias lasteaias käis, lõi lärm mul esimesel päeval kõrvad lukku. Paar Tallinna lasteaeda, mida sügisel proovimas käisime, polnud paremad.) See siin on absoluutselt vägivallavaba: keegi ei jonni, ei torma, ei aele, ei tõukle. Peale viimast sõda loodud pedagoogikaharu üheks eesmärgiks olevatki olnud vägivalla minetamine. Mismoodi täpselt nad seda saavutavad, ei tea, sest kahte poega kasvatades ei ole ka mina saanud ilma pepulaksudeta. Võib-olla on vahe selles, milliseks otstarbeks kasutakse mängu, lapse peamist õppimisvahendit?

Mine mängi, lükkan lapse mänguasjakasti poole. Ma tahan lugeda / süüa teha / nõusid pesta. Mine viida aega, tähendab see. Võib-olla on reggio mängu teisiti mõtestanud? Mäng kui tegevus, kui õppimine, mitte kui ajaviit? Lapsed teevad midagi asjalikku. Õpivad maailma tundma, ehitavad midagi. Mida nad peaksidki peale hakkama kastis vedelevate kaisukarude, klotside ja autodega, kui puudub idee, mida nad peaksid nendega tegema?

Jah, me üritame leida vahendeid, kuidas mingit ideed tegelikkuseks teha, seletab alati naerusuine Joanne. Eelmisel nädalal küsis keegi midagi päikese kohta. Me siis ehitasimegi päikese! Ja pidime mõtlema, kuidas seda üles riputada.
Homme lähme me jalutama kuhugi, kus on näha jõgi ja mägi. Tahan lastele näidata, et mägi on kõrge ja jõgi on madalal. Siis saame mäed ja jõed-järved ise hiljem valmis ehitada, nihutab ta näitlikult veelavatsis kive edasi-tagasi.

Huvi pärast olen nüüd hakanud end kõrvalt jälgima ja üritan reggio põhimõtteid koduski kasutada. Mänguasjakasti pealesurumise asemel palun neid appi nõudepesumasinat laadima, pannkoogi- või hakklihatainast segama, paprikat lõikama – lasen neil endaga koos toimetada. Katsetan, kui aega on, naljapärast tegevuspedagoogikat kodustes tingimustes!

Lapsest endast algab huvi tegutseda ja õppida

Sarnasust reggio, teiste alternatiivpedagoogika harude nagu Montessori ja Steineri ning Eestis levinud Hea Alguse rühmade vahel on palju. Samasse kategooriasse sobitub ka Eesti õpetlase Johannes Käisi pedagoogika. Kõik need lähtuvad lapsest kui kellestki, kellest endast algab arenemine. Õpetaja on sealjuures vaid abiline, kes toetab ja varustab võimalike lahendustega, kuidas üht või teist saavutada. Näiteks ei korjata õppematerjale ära, need on alati sealsamas, lahtistel riiulitel. Saadaval, kui tuleb vajadus neid kasutada.

Küsin lisa Tallinna lähedal Viimsis reggio ja Käisi põhimõtete järgi töötava lasteaia juhatajalt Aina Alunurmelt ja ta kinnitab mu sõnu: Meie tunnusmärk on läbi kogemuse õppimine, kõike, niipalju kui võimalik, proovime ise läbi teha, katsetada, luua... Näiteks oleme ise ka leiba küpsetanud, rääkimata muust. Kõik materjalid, mis sobib lapsele kätte anda (st mis on ohutud), on rühmas lapsele kasutada. Teinekord nimetame rühmi ka töökodadeks, sest seda kila-kola on tõepoolest palju.

Joanne Kanada reggio keskusest seletab, et reggio lasteaias kindlat õppekava ja tunniplaani ei olegi, on vaid teemad, mida mängu ja tegevuse kaudu õpitakse. Üks tegevuspedagoogika põhimõte ongi see, et teemad ja tunnid võidakse küll ette planeerida, aga kui õpetaja näeb, et puudub lastepoolne huvi või kerkib ülesse mõni põnevam teema laste poolt, siis võetakse viimasest kinni ja minnakse edasi lapse poolt pakutava teemaga. Loomulikult on laste huvidega arvestamine märksa raskem, kui teha oma planeeritud tegevust. Aga kui see on lapse jaoks igav, siis ei pruugi see mingit tulemust anda. Jookseb mööda külgi maha.

Kui õppimine ja õpetamine pakuvad huvi, siis elu läheb.

Aina Alunurm on enne juhatajaks saamist neil põhimõtetel ka ise rühmas töötanud ja võib kinnitada, et sellest ajast on tal endal vaid väga head ja põnevad mälestused. Sest peale selle, et lapsel on põnev ja vaheldusrikas, muudab selline teemakäsitlus ka õpetaja rolli vaheldusrikkaks ja päeva huvitavaks. “Kõige tähtsam ongi õpetaja roll. Tegelikult on kõik kinni just temas, kas ta tahab teistmoodi tegutseda, sest see nõuab enam pingutamist, organiseerimist, lapsega arvestamist, kasvukeskkonna loomist ja kujundamist. Sest kui lapsele on kõik vahendid kättesaadavad, siis on ju ka rohkem koristamist või kui on kasutusel looduslikud vahendid, mis pudisevad, tekitavad mustust – jälle vaja näha rohkem vaeva korra loomisel. Aga kes õpetajatest on seda teed läinud, ei taha enam teise tööstiili juurde naasta.”

Eestis kasutab reggio ideid teadaolevalt tõepoolest vaid Viimsi lasteaed Piilupesa, kuigi Aina Alunurme arvates võivad sarnased nipid ka paljudes teistes lasteaedades kasutusel olla, kuna paljud on Piilupesast kogemusi noppimas käinud. Piilupesa lasteaed pakub reggio meetodist huvitatutele Tallinna Ülikooli ja Tallinna Pedagoogilise Seminari kaudu võimalust asjaga tutvumiseks. Kuid ega see, et reggio Eestis väga levinud ei olegi, paha ole. Selle asemel on Eesti lasteaedades kasutuses kaunis sarnase mõtteviisiga Hea Alguse rühmad ja Johannes Käisi filosoofial põhinev õpe, mida kasutatakse ilmselt paljudes eesti koolideski, ilma et sellest kõvasti lokku löödaks.

Aina Alunurmel on hea meel, et üks või teine tegevuspedagoogika haru üha enam levima hakkab ja häid tulemusi näitab. Kuid on siis keegi Eestis reggio- või Hea Alguse lapsi uurinud? Kuidas saavad nad tavapedagoogikaga koolis hakkama? Äkki nad sehkendavad rohkem, nihverdavad, segavad tundi? Nad tahavad uurida, teha, asjatada? Võibolla on nad liidrid, viivad üritusi läbi ja korraldavad midagi? Äkki on nad sellised kunstiinimesed? Vaevalt et keegi teab. Alunurm väidab siiski, et õpetajad koolis on öelnud, et need lapsed on loovad, hakkajad ja tegutsejad, sest nad on harjunud tegutsema. Lapsed, kellele antakse enam vabadust ja otsustamisõigust, on väljendusrikkamad, avatumad, julgevad küsida ja ettepanekuid teha.

Seda on mul huvitav teada, kuid ei saa öelda, et ma sellele iga päev reggio-lasteaia vahet liigeldes mõtleksin. Mulle tegelikult piisab täiesti sellestki, et poeg tahab hommikuti lasteaeda minna ja tal on seal sõbrad. Mis iseenesest ei ole sugugi vähetähtis.

**************
Johannes Käis

Omaaegse Võru Õpetajate Semnari juhataja ja silmapaistva Eesti pedagoogi Johannes Käisi (1885–1950) õpetus on mitme tänases pedagoogikas uuendusliku lahenduse aluseks. Tema filosoofias on tähtsaimal kohal lapsekohasuse nõue, isetegevuse ehk aktiivsuse põhimõte, eluläheduse põhimõte. Käisilikest tõdemustest lähtuvad ka kriitilise ehk iseseisva mõtlemise kujundajad – tööprotsess ise oma üldarendava ja isiksust kujundava sisuga on esmatähtis ning üleliigne abistamine seal, kus laps võiks iseseisvalt tegutseda, on kahjulik ta kasvamisele ja arenemisele. Tulemuslikuks tööks on Käisi sõnul vajalik soodus õhkkond; raskusi õppetöös saab võita kergemini kui probleem on esitatud huvitavalt; vajalik on õpetaja, kaaslaste ja kodu toetus. Käisi keskustamise ja üldõpetusega seostuvad näiteks ka projektõpe ja õppeainete põimimine. Õues õppimise liikuminegi on olemuselt Käisi loodusõpetuse metoodika. Käisi vaadete leviku eest seisab Johannes Käisi selts, kes igal aastal käisilike meetodite kasutamise eest õppetöös rahalisi preemiaid maksab. (allikas: internet)



Reggio Emilia
on alguse saanud Põhja-Itaaliast Reggio Emilia linnakest, kus seda on nimetatud ka "saja keele pedagoogikaks": keelelise väljenduse kõrval on lapse võrdväärseks väljendusvahenditeks käeline tegevus, laulmine, näitlemine, liikumine ja tants. Reggio looja Loris Malaguzzi (1920-1994) visandas uue õpetamisviisi kõikidele linnakese lastele, kes tema silmis olid kõik täieõiguslikud ühiskonna liikmed juba sünnist alates, intelligentsed, uudishimulikud ja imelised. Märksõnadeks on: lapsekeskne kasvatus, aktiivne suhtlemine, võimalikult loomulik keskkond tasakaalustamaks tänapäeva tehismaailma, kultuuritraditsioonide ja esivanemate vaimuvara väärtustamine. Iga nädal või kuu kannab kindlat teemat ning läbi selle toimuvad erinevad tegevused. Õppetöö järjepidevuse hoidmiseks kasutatakse palju dokumenteerimist arengukaustade, fotode ja videote näol, sest õppetöös koosneb kolmest osast: planeerimisest, tegutsemisest ja seejärel analüüsist. (allikas: internet)



Hea Algus
algatati Eestis 1994 Avatud Eesti Fondi toel lasteaedadele ja koolidele, mille eesmärgiks on lapsekeskse metoodika levitamine Eestis. Hea Alguse tegevuskava aluseks on pidevalt uuenev õpiprogramm, mille arendamise eest seisab hea rahvusvaheline haridusühendus Step by Step. Hea Algus aitab luua võrdseid hariduslikke võimalusi kõigile Eesti lastele. Toetudes oma tegevuses õpetajate, lapsevanemate ja kogukonna vahelisele koostööle pannakse nii alus laste igakülgsele arengule, iseseisva mõtlemise ja vastutustundliku tegutsemise kujunemisele. Mittetulundusühingu Hea Algus tegevus on suunatud lastele sünnist kuni põhikoolini, rõhutades lapsekeskse kasvatuse põhiväärtusi. Peamisteks tegevusaladeks on õpetajate täiendkoolitus, uute haridusalgatuste ellukutsumine ning lastele ja lapsevanemaile mõeldud ürituste korraldamine. (allikas http://www.heaalgus.ee/)



Fakte Kanada lasteaiast
· Kuigi Reggio Keskuses on köök, lasteaias sooja sööki siiski ei pakuta. Köögis asuvasse hiigelkülmkappi poetavad vanemad hommikul nimelised plastkarbid putrude, suppide või hautistega. Selle soendavad Miss Joanne ja miss Kate hiljem mikrouunis üles. Hommikul saavad lapsed röstsaia, piima ja moosi. Lõunasöögiks oli minu heameeleks kaetud siiski laud tõeliste taldrikute ja nugade-kahvlitega.
· Lõunauinakuks on madalad plastiklavatsid (nii vast 5 cm põrandast), ilma valgete linadeta. Igale lapsel on oma tekk või kaisuloom, kelle seltsis tuleb uni paremini. Ei mingit pidzhaama-vahetust – lapsed pikutavad voodeil mänguriietes.
· Reggio lapsel kannavad lasteaias ühtset vormi – selleks on lühikeste või pikkade varrukatega valge särk.
· Vanematel on alati võimalus rühma töös osaleda, parema info saamiseks aias toimuvast neid selleks isegi õhutatakse.
· Nohu ja köha puhul last koju ei ole vaja jätta, aga kui lapsel on palavik või lööve, siis last vastu ei võeta.
Kasuta tegevuspedagoogika põhimõtteid kodus:
Ärgita last mingile probleemile või konfliktile ise lahendust otsima, las pakub oma ideed välja.
Võta lapse mõnest küsimusest või ideest kinni ja uurige seda koos edasi.
Aita lapsel näha seost äsja kogetu ja õpitu vahel.
Las laps õpetab vahelduseks sulle midagi: saviga voolimist, värvimist, liiklust.
Kaasa laps kodustesse toimetustesse.