Rõtovi meeleheitest ja rahvastiku kahenemisest

Kõik Äripäeva lugejad teavad, et enamus majanduskasvu mudeleid sisaldab ühe tegurina ka rahvastikku või tööjõu suurust. See on loogiline – mida rohkem on töötegijaid ja tarbijaid, seda suurem majandus. Seega peaks inimeste lahkumine Eestist ja elanikkonna vananemine majanduskasvust huvitatud inimesi muretsema panema. Peaministrit, näiteks. Opositsiooniliidrit ja ehk presidentigi. Kuid näiteks presidendi sõnavõttudest jääb mulje, et muretsemiseks pole suurt põhjust. (Lihtsalt ääremärkuse korras, et alates 1990. aastast on Eesti tööhõive ehk siis  töötavate inimeste hulk vähenenud tervelt 29 protsenti, samas kui Lääneriikides on tööhõive samal ajal suurenenud keskmiselt 23 protsenti.)

Juhul, kui muud majanduskasvu tegurid kasvaks rahvastiku kahanemise arvelt endisega võrreldes topelt, võiks ju sellise olukorraga rahul ollagi. Kuid nii tööviljakuse, tehnoloogilise progressi kui ka kapitali kogunemisega on Eestis nii nagu on. Vähemalt tööjõu produktiivsuse osas on Eesti pigem paigal seisnud kui mitte taandarenenud.

Paari nädala eest katkes Igor Rõtovil kannatus ja ta palus Äripäevas härdalt leida võimalusi, kuidas massiline väljaränne peatada. “Püstitame eesmärgi,” palus ta, ja pakkus välja võimaluse suurendada palkasid.

Huvitav on see, et kuigi Eestist lahkumine on viimasel ajal just eriti hoogustunud ja eluiga on hoiatavalt üle keskea, ei ole Eesti tegelikult kõige lootusetum juhtum. Hoopis Bulgaaria olevat maailmas kõige kiiremini vananeva rahvastikuga maa. Näiteks näeb Bulgaaria rahvastiku püramiid astal 2050 välja nagu seeneke, millel on lai kellukjas kübar ning väheldase rõngaga alt pisut ahenev jalg! 

Maailmapanka pani erakordselt kiire elanikkonna ja tööjõu vähenemine Bulgaarias uudishimutsema: kuidas mõjub see majandusele? Ning kuidas suurimaid riske elanike heaolule siiski ennetada? Arvestades, et Eesti ei saa inimestele kätt ette panna ja neid paremaid palga- ja töötingimusi muust maailmast otsimast keelata, on Bulgaariale tehtud soovitused ehk kasulikud lugeda. Mida võiks Eesti neist üle võtta? Milliseid strateegilisi reforme võiks Eesti (lisaks Rõtovi pakutud palkade tõstmise ideele) kaaluda, et mitte Bulgaariaks muutuda?

Poliitikasoovitusi on tervelt kaheksa, kuid ükski neist ei ole kuigi seksikas. Küll aga lubavad need pisut pehmemat maandumist, ning mida varem need vetsupotti arvestavad poliitikad läbi suruda, seda enam on tõenäoline, et majanduskasv ei vähene.

Esiteks soovitab Maailmapank teha investeeringuid selleks, et tõsta olemasolevate töötajate produktiivsust. Idee on selles, et järjest kahanev töötajaskond saaks toota rohkem ja kallimat kaupa. Kuigi Eestil on väga hea ettevõtluskliima (millega näiteks Bulgaaria ei saa kiidelda), on Eesti rikaste riikide hulgas ka üks madalamaima tööviljakusega riike. Kui ma sel teemal eelmisel suvel president Ilvesega twitteris vaidlesin, tõi ta mulle näiteks juuksuri, kelle tootlikus on Soomes suurem kui Eestis, kuna see teenus maksab seal rohkem. See on tõesti tõsi, aga ehk on küsimus selles, kui palju “juuksureid” ühes majanduses vaja on.

Bulgaarial soovitab Maailmapank rohkem haridusse investeerida, et uuendada vananeva elanikkonna tööoskuseid elukestva õppe kaudu ja õpetada noortele tööturul vaja minevaid oskusi. Eestil hariduskulutused eelarvest olid (vähemalt 2010. aastal) kõrgemad kui Bulgaarial ning Soomel, kuid ilmselt on küsimus, kuhu ja kellele haridusteenuseid pakutakse. Vahelduse mõtteks oleks tore, kui sõna haridus ei tooks silma ette eliitkoolide vormirõivastatud kasvandikud, vaid näiteks ka üle 50se mammi Ida-Virumaalt või taadi Võrumaalt, kes on tööturult kaua eemal olnud.

Kolmandaks tulekski teadlikult leida mooduseid, kuidas pakkuda töövõimalusi kõikidele ea- ja rahvusgruppidele. Tööhõivet tuleks suurendada näiteks muukeelsete, naiste, noorte ja eakate hulgas, pakkudes paindlikke tööaegu ja meelitada emigreeruda soovijaid kõrgemate palkadega kodumaal. Kuid see, et keskmine töötusmäär on Eestis 2000. aastast saadik olnud 10 protsenti (vaid meeletul buumiaastal 2007 oli töötus alla viie protsendi), näitab, et riik ei suhtu oma niigi vähestesse inimestesse kuigi nutikalt.

Ehk tuleks Eestilgi mõelda tööhõive-sõbralikuma maksusüsteemi peale? Lisaks talentide kojukutsumisele võiks Eestigi mõelda immigrantide meelitamise peale ja vaadelda neid eelkõige kui uute ideede ja töökohtade loojaid ning tarbijaid. Ja kuigi emigratsioon ja immigratsioon tundub olevat kaotus nii siht- kui lähteriigile, on immigratsioon siiski mitmete analüütikute meelest odavaim arengutsenaarium.

Edasi soovitab Maailmapank tõsta pensione, et vältida vaesuse edasist levikut pensionäride hulgas. Praegu on ka Eesti pika-ajaline hooldusravi alarahastatud, ja kõigile, kes lugesid Andrei Hvostovi valuskarmi Annleena lugu, tehti puust ja punaseks selgeks, kuidas hooldusravi alarahastatus bumerangina Eesti elu teisigi sfääre mõjutab. Ilmselt ei vaidle ka peaminister Ansip vastu sellele, et praegune situatsioon teeb mõttetuks investeeringud näiteks emapalka.

Viimaste Maailmapanga soovituste hulgas vetsupoti põhjas asuvale Bulgaariale on nõuanne tõhustada tervishoiusüsteemi, et inimeste tervis säiliks hilise elueani. Eesti on sel alal tõhusalt arenenud, kuid näiteks Jaapani olukorrani, kus keskmine eluiga on Eesti omast pea seitse aastat pikem, on veel pikk tee. Seitsmendaks soovitatakse inimestel veelgi rohkem raha tuleviku jaoks kõrvale panema.

Kuidas soovitusi rahastada? Kuigi laenust rääkimine viib peaminister Ansipil kõige kindlamalt harja punaseks, saab vältimatuid sotsiaalkulutusi haridusele, tervisele ja muudele teenustele siiski rahastada laenurahaga. Ja vähemalt Eesti puhul selleks ruumi küllaga, olles üks madalaima laenukoormusega riik Eestis.

Avaldatud lyhendatud kujul 26. septembril 2013 Äripäevas: http://leht.aripaev.ee/images/publicationimages/84b34991-fda8-490d-b02b-eb7867cb5a0d-Paper/issue.pdf  

Vene spioon sajanditagusel Siiditeel tuletab meelde ajaloo tähtsust

Marje Aksli kohtub Ottawas kanada-eesti kirjaniku, keskkonna-aktivisti ja analüütikuga, kes annab Hiina-suheteks kolm soovitust.

Ühel oktoobriõhtul seisan kohmetuna Ottawa ohvitseride maja ukse taga ning piidlen läbi klaasukse sarlakpunase kuuega pidurõivas sandarmeid – silt uksel keelab siseneda jooksukingades, teksades ja lipsuta. Põrnitsen pahuralt oma teksaseid, kuid minu õnneks küsib kingapuhastamismasina kõrval peomelus istuv vanahärra sõbralikult, kas ma lähen Ottawa Põhjala Seltsi kokkusaamisele keldrikorrusel.

Seal, võlvlagedega hämaralt valgustatud ruumis esitleb Hiina-reisi raamatut keegi Eric Enno Tamm, tumedapäine ja asjalik-sümpaatne ning - etiketikohaselt musta ülikonda riietunud noor mees. Olen kohale tulnud, sest loomulikult huvitab mind Hiina, sest pean ka ise üht Hiina-raamatut toimetama. Teiseks intrigeerib mind kirjaniku eesti perekonnanimi.

Et tema telliskivi-paksusel raamatul on pikk pealkiri Vene spioonist, mingist läbi pilvede kappavast hobusest ja Siiditeest, tekitab see peas paraja segapudru. Asi muutub veelgi segasemaks, kui Soome suursaadik haarab jutuotsa enda kätte ja hakkab rääkima hoopis Carl Gustaf Mannerheimist, kõigi aegade suurimast soomlasest.

Tuleb välja, et kõigi aegade suurim soomlane, Soome president parun Mannerheim ongi raamatu alapealkirjas mainitud Vene spioon Siiditeel, kes on omakorda ka Hobune, kes kappas läbi pilvede! Selle viimase kohta vabandab kirjanik Tamm naerdes, et Mannerheimi pseudonüümi Hiinas - Ma Dahan - pidas ta vajalikuks pealkirja jaoks veidi ilustada – 馬达汉 tähendab hiina keeles pigem kohalejõudvat ja vaprat hobust. Pilved lihtsalt kõlasid Tamme jaoks toredamalt... Ka lubab ta peamiselt soomlastest koosnevale publikule, et kevadel Soomes ilmuv raamatutõlge saab pealkirja kindlasti ka Mannerheimi nime, mis Põhja-Ameerika lugejate taustateadmisi arvestades Kanadas ilmuval raamatul tagaplaanile jäi.

Ausalt öeldes polnud mul aimugi, et Mannerheim Vene tsaari Nikolai II heaks Hiinas spioneeris. Mannerheimi ilusa käekirja ja joonistega reisipäevikud on küll 1940ndail ka inglise keeles avaldatud ning nende rootsikeelsed uustrükid on esitatud Soome Info-Finlandia 2010. aasta raamatuauhinnale, kuid need ei kajasta kuigi pikalt tema retke sõjalise info kogumise vaatevinklit.

Olgu need pealegi ajaloolised faktid, et ründamishimuline Tsaari-Venemaa vajas aastal 1906 peale sõda Jaapaniga põhjalikku sõjalist ja arengualast infot ka Hiina kohta. Ning see, et Mannerheim saadetigi Vene sõjaväele tollase Qingi dünastia tugevusest infot koguma. Ning see, et kaheaastase reisi tulemusena valmis tuhandeid fotosid, reisipäevikud, mitmeid memosid ja huvitavaid skeeme ja kaarte...

Hoopis teine ja vahvam asi aga on see, et kahe magistrikraadiga Tamm tegi täpselt sada aastat hiljem, aastal 2006, läbi sama teekonna: Peterburist rongiga Lõuna-Kaukasusse, Aserbaidzhaanist Turkmenistani, läbi Usbekistani ja Kõrgõstani Hiinasse, kus reisis uiguuride juures, külastas Kashgari, käis Sise-Mongoolias ning jõudis lõpuks Pekingisse. Ta ajas näpuga Mannerheimi fotokogus, päevikutes ja memodes järge ja avastas keisri-Hiina ja puna-Hiina arengute vahel silmatorkavaid paralleele.

Ma olen vaimustunud - kui hiilgav raamatu-idee!

Tamme detailide rohke slaidiprogramm, mida ta oma edeval Macil mõnekümnele saali kogunenud Põhjamaade ja Soome-sõbrale näitab, on ajalooliste paralleelide tõmbamisel esmaklassiline. Ning mõned tema fotod on võetud täpselt samast paigast, kus Mannerheimi ülesvõtted sajandi eest!

Just tänu Mannerheimile teab ta, et 100 aasta eest toimusid täpselt samamõõdulised reformid Qing dünastia aegse Hiina moderniseerimiseks. Tamm arvab, et väga vähesed Hiina-eksperdid panevad Hiina kaasaegse arengu ja esiletõusu ajaloolisse konteksti:
“Paljud ütlevad, et see, mis Hiinas praegu toimub, on enneolematu. See ei ole päris täpne - sajandi eest toimusid Hiinas samasugused reformid ja sama hüppeline areng.”

Ta nätab inglisekeelsete raamatute pealkirju nagu Hiina Enneolematu Tõus või Hiina müstiline areng, ja seletab, et need ilmusid sada aastat tagasi.

Sarnaselt Mannerheimile avastab ta, et kui edusammud hariduse, majanduse ja tervishoiu alal on Hiinas silmapaistvad - siis poliitilised reformid Hiinas on jäänud kas tegemata või välditakse neist rääkimist. “Tänapäeva hiinlastel on soov kiiresti rikkaks saada, poliitika ei huvita praegu suurt kedagi,” ütleb Tamm hiinlaste kohta. Kummalisel kombel ei tõstata poliitilise reformi-teemasid Mannerheim – aadlikuna ja kommunismivastasena ta kas ei märka või ei taha märgata sellealaseid võnkeid Qing dünastia lõpu eel Hiina ühiskonnas.

***

15-tuhande-kilomeetrise teekonna, mille läbimine Kesk-Aasias ja Hiinas võttis Mannerheimil aega kaks aastat, läbib kurioosselt puhta triiksärgiga Tamm rongis, praamil, bussis ja hobuse seljas seitsme kuuga. Ta reisib üksinda, ning paaril korral arreteeritaksegi ta riikides, mille “diktaatoreid finantseerivad naftadollarid”. Kuid ta palkab oma teekonnal tõlke ja giide ning kasutab Mannerheimile sarnaselt vale-identiteeti. Kui vene spioon Mannerheim esitles Hiinas ennast etnograafina, kaasas tänapäevaks hindamatut infot pakkuv üllatavalt moodne fotoaparaat, siis Kanada läänerannikul, Vaikse ookeani kaldal sündinud ning käitumise poolest tüüpiliselt sõbralik põhjaameeriklane Tamm reisib Hiinasse eestlasena.

Hiina konsulaat keeldus nimelt mitmel korral Tamme Kanada-passi viisat andmast, sest ta oli Vancouveris Falun Gongi liikmeid intervjueerides endale hiina ametnike meelepaha tõmmanud. Tam, muide, on väga populaarne kantoni-hiina perekonnanimi: Vancouveri telefoniraamatus on üle 200 perekonnanime Tam, kuid vaid mõned Tammed, kes on kas eesti või rootsi päritolu, seletab Eric Enno, keda peetakse Kanadas pelgalt nimekuju põhjal tihti hiinlaseks. Tamm sai Hiina-viisa hoopis Eesti passi.

Mõtlen, kas Tamme eesti päritolu on raamatulegi ehk teatud fookuse andnud. “Mu poliitilist meelsust on osaliselt kindlasti kujundanud isa jutud, kes teenis Eesti ajal Omakaitses. Tihti rääkis ta ka Mannerheimist, Soome iseseisvuse kaitsjast ja 40ndail Eesti iseseisvuse taastamisele pöialt hoidvast Soome presidendist.” Just sellepärast vaatleb ta Hiinaski ennekõike seda, kuidas väikerahvad ja nende keeled teadliku hiinastamise tulemusel kaovad, kuidas suurrahvas koloniseerib piirialasid, neid sõjaliselt kindlustades, ning kuidas natsionalism võib saada uueks Hiina religiooniks.

Ent lisaks sellele teemale peegeldub raamatust vastu ka Tamme tegevus keskkonna-aktivistina. Ta pea hakkab kunagisel Siiditeel, mis tuleks tema meelest ümber ristida Tahma-, Plasti-, Gaasitoru- või Polüestriteeks, õhusaastatuse tõttu nii iseloomulikult valutama; ta köhib ja läkastab ja muutub Hiina suhtes üha kriitilisemaks. Kahtlustan, et Tamm peab kuhjuvaid keskkonna-probleeme üheks võimalikuks komistuskiviks, mis moodsat Hiinat lisaks poliitilistele probleemidele peagi käpuli suruma hakkab.

Ta ütleb: “Kui Põhja-Ameerikast vaadates tundub Hiina nagu kivisõel töötav hiigelsuur tööstus-draakon, mis neelab maailma resursse ja vallutab järjest uusi turgusid, siis lähedalt vaadates näeb Hiina tegelikku haprust. Ma ei karda enam Hiinat, vaid ma olen hakanud Hiina pärast kartma. Paljud Hiina probleemid on nii läbipõimunud, et kriis ühiskonna ühes osas vallandaks kohe mujalgi probleeme, ja nende omavaheline sõltuvus võib potentsiaalselt viia laialdase sotsiaalse krahhini.”

Kasvav ebavõrdsus, keskkonnareostus ja korruptsioon on Tamme meelest üsna samasugused 1900date alguse keiserliku Hiina murede ja väljakutsetega: areng on ebaühtlane ja katkendlik ning riigi paranoilised liidrid ei tea varsti, mida peale hakata oma üha harituma kodanikkonnaga. Mitmel puhul ütleb Tamm, et raamat on justkui hoiatus ajaloost õppimiseks.

Kui ta mainib Konfutsiuse mõttetera: Õpi tundma minevikku, et ennustada tulevikku, mõtlen ma, kas ajalooline fakt, et Qing dünastia leidis oma otsa juba 1912. aastal, tähendab tõesti seda, et paari aasta pärast - nii umbes 2012 - peaksime tunnistajaks olema mingile suurele katastroofile Hiinas?

***

Alles järgmisel päeval avastan, et raamatu autor on seesama Eric Enno Tamm, kauaaegne disainiajakirja Wallpaper ajakirjanik, kes uuris oma artiklites põhjamaade arhitektuuri, disaini ja innovatsiooni sümbioosi, millest Kanadas tänapäeval nii vajaka jääb. Kui ma paar päeva hiljem Tammega kokku saan, et raamatu teemal heietada ja ohvitseride majas esitlusel jagatud Mannerheimi teekonna kaarti lähemalt uurida - kus täpselt elavad uiguurid ja kus juguurid – heidan ette vastuolu südamelähedase keskkonna-teema ja läikiva paberiga Wallpaperi-perioodi vahel. Kas tegu on ikka sama inimesega?

Tõele au andes näeb Eric sel päeval oma robustse, varrastel kootud villase kampsikuga välja hulga rohkem keskkonnaaktivisti kui elustiili-ajakirjaniku moodi elitaarsest Wallpaperist. Selles on tõesti vastuolu, nõustub ta - kogu trükimeedia, Wallpaperiga alustades ja kvaliteetajalehtedega lõpetades, seisab sama keskkonna-teemalise dilemma ees.

“Paradoksaalselt arvan ma, et kui tänapäeva materiaalsus ei anna inimestele paljureklaamitud õnne - õnneks on vaja pigem lähedasi ja spirituaalsust – siis uue põlvkonna nutikas materiaalsus võib lõpetada Põhja-Ameerikas nii tavalise prügi tekitamise ja ühekordse tarbimise kultuuri, mis teeb keskkonnale tõesti halba.”

Just läikivale paberile tükitud Wallpaperi-periood pani teda Põhjamaade kvaliteeti ja erioskusi hindama:
“Kuigi tippdisain on kallis, tasub see pikas perspektiivis hulga rohkem ära. Me elame ühiskonnas, kus inimesed ei väärtusta ostetavate asjade kvaliteeti ja disaini. Me ostame enamasti Hiinas valmistatud asju hetketuju ajel ja kui nad lähevad katki või moest, viskame need ära. Me peaks üha enam koguma raha pigem kallimate asjade jaoks, et need vajadusel ka oma lastele edasi anda. Põhja-Ameerika võiks Skandinaaviast paljuski õppida.” Ning kõrgekvaliteedilist läikpaberit saab taaskasutada, tähendab ta mulle möödaminnes.

Just loodushoiu-dilemma tõttu ei annaks Tamm oma raamatut enam paberil välja - kui vaid saaks aega tagasi keerata - vaid koostaks telliskivi asemel puutetundliku ja interaktiivse e-raamatu. Millise just, annab aimu tema vinge veebileht http://horsethatleaps.com//.

***

Kuna Tamm mainib ise mitmel korral oma raamatu hoiatuslikku iseloomu, uurin, mida ta siis Hiinaga peale hakkaks või seal ette võtaks, kui tal vaid voli oleks, ütleme näiteks Eesti suursaadikuna Hiinas.
“Esiteks,” kirjutab Tamm mulle hiljem, “ei ole ma kindel, et hiinlased mu ametissenimetamise kinnitaks, arvestades, et ma olen Hiina asjadest nii kriitiliselt kirjutanud. Ma peatun oma raamatus mitmelgi politiiliselt tundlikul teemal, alates Tiibetist ning lõpetades poliitilise reformiga. Enamus riike keskendub Hiina suhetes majandusele, sest just Hiina on maailma tootmistehas, kuid Hiinal pole palju abi majanduse vallas vaja. Isegi peale 2008. aasta finantskrahhi on Hiina majandus endiselt heal järjel.”

Tema keskenduks kolmele alale, mida paljud Hiina-suhetes ignoreerivad. “Esiteks soovivad paljud hiinlased innovatsiooni valitsemises. Eesti on e-valitsuse liider maailmas, ning kuigi see võib olla tundlik ja ebamugav teema, soovib Hiina kommunistlik partei siiski paljusid probleeme parema valitsemise kaudu lahendada.

Teine võimalik koostöö on haridus, mis on Hiinas väga prestiižne. Nutikad riigid seavad Hiinaga sel alal head suhted sisse, sest praegused tudengid saavad järgmise põlvkonna ühiskonnaliidriteks ja teadlasteks. Suhted ehk hiina keeles "guanxi" on Hiinas hulga tähtsam kui raha.”

Kolmandaks keskenduks Tamm Hiina-suhetes avatud ühiskonna ja kodanikkonna arendamisele: “Usulised organisatsioonid, muinsuskaitse, kultuuriühendused ja keskkonna-organisatsioonid on Hiinas küllalt uued nähtused ning need vajaks hädasti rahvusvahelist koostööd ja teiste kogemust.”
Tamm on veendunud, et nende kolme ala areng aitaks Hiinal tekitada tehnoloogiliselt nutikat, laia silmaringiga ja mitmetahulist kodanikkonda, kes aitaks Hiinas nii vajalikku politiilist reformi läbi viia.

“Valitsusel, mille toetus püsib tänu majandusedule, vaja siiski valada demokraatlikuma ühiskonna vundament, enne kui võimalik majanduslangus tekitab õigustatud küsimusi valitsuse legitiimsusest. Ajalugu on meile ju õpetanud, et režiimid lagunevad kiirelt ja ootamatult,” tuletab ajaloohuviline Tamm meile lähiajalugu meelde.

Sidebar:
• Ajakirjandust USAs ja Euroopa poliitikat Rootsis õppinud Tamme esimene raamat Beyond the Outer Shores räägib ameerika ökoloogist ja filosoofist Ed Ricketts, kes inspireeris tugevalt ka John Steinbecki loomingut. “Ta on ilmselt ka ainuke teadlane, kelle järgi on nimetatud 15 loomaliiki ja ööklubi,” sõnab Tamm.

• Kanada läänerannikul Briti Kolumbias sündinud kirjanik, ajakirjanik ja analüütik Eric Enno Tamm on väliseesti kogukonnas ehk vähetuntud, kuid tema ajaloo- ja poliitikahuvile andsid kindlalt hoogu eestlasest isa Teise maailmasõja-jutud ja sellepärast teab ta, kui isiklik võib olla maailma-ajalugu.

• Kui küsin Tammelt hüpoteetiliselt, kas ta oleks huvitatud Talendid koju kampaaniat arvestades jagama oma Hiina-kogemust ja -visiooni põgusalt ka eesti tudengite, riigiasutuste või mõttekodadega, peab ta sellist võimalust väga meeldivaks. “Kui vaid mu puudulik eesti keel takistuseks ei kujune,” on Tamm tagasihoidlik.

• Mannerheimi ajaloolist teekonda Hiinas kordasid 2006. aastal ka soome ajakirjanik Tony Ilmoni ja hobusekasvataja Kristian Nyman, kes läbivad 6000-kilomeetrise teekonna ratsa. Nende huvi on nomaadide elustiili ja riigiaparaadi suhete uurimise kõrval ratsa-ekspeditsiooni stressid. Samuti huvitab neid misjonäride tegevus tänapäeval. Hiina moderniseerumist uuriv Tamm kohtas soomlasi Kõrgõstanis ja Kashgaris.

K6IK PILDID ON ERIC ENNO TAMME OMAD JA NEID TOHIB KASUTADA AINULT TEMA LOAL.

Artikkel ilmus EPLs http://www.epl.ee/artikkel/588515

Suvehari Seedriorul

Avaldatud Ekspressis suvel 2008 http://www.ekspress.ee/2008/07/03/valisuudised/3371-laulupidu-kanadas-kukerpillide--naisekandmise-ja-urve-paloga

Kadri Munro, Seedrioru ühingu esinaine neljapäeva lõuna ajal Seedriorult:
„Jaa, meil on laupäeval tore pidu siin Seedriorul. Meil on kavas naistekandmine (see on Tormi Kinsto idee), kuumaõhupalli sõit, ilutulestik ja mõttesild kodumaale. Kukerpillid oleme kutsunud Eestist (MNeile on nende fänn), ja laulupidu, mille korraldas Eesti täienduskool Torontos.

Rahvastikuministri kutsumine Seedriorule oli EKNi idee. Avo Kittask, kes on Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees, on selle idee taga.

Meil tuleb 10-11 koori ligi 300 lauljaga kohale: Toronto ja Hamiltoni koorid ja Euroopa eestlaste koor, ja Eestist tuleb kohale Estuudio. Ja laulavad kohe kõiki järgmise aasta laulupeolaule: oot, mul on nimekiri kohe siin lähedal: Koit, Kaunimad laulud, Mesipuu, Eestimaa, mu isamaa, Tuljak ja nii edasi. Ja rahvastikuminister Urve Palo teeb tervituse ja mina arvan, et see on ikka tähtis, et rahvastikuminister väliseestlastega kohtub, et näeb oma silmaga meie kogukonda ka. Jah, Seedrioru laule me seekord ei laula - meil on siin Seedriorul omad laulud ka, aga laulupeol laulame eesti laulupeo laule. Jah, ma teen pilte ka, siis saadan. Lase teada, kui sa otsustad tulla, keegi tuleb Guelphi rongile vastu."

Elle Rosenberg, Eesti täienduskoolide koolikomitee esinaine reede pärastlõunal Torontost:

„Jaa, meil on tõesti laulupidu siin! See idee sai alguse nii, et eelmisel suvel käisime lastega Eestis noortelaulupeol ja seal saime tuttavaks Estuudio lauljatega. Tegelikult nad käisid juba ä005. aasta Lääneranniku Eesti päevadel Vancouveris ja seal nägime neid. Ei, nad ei ole Tallinnast, nad on Põlvast, Põlva tütarlaste koor on. Ja nad on ikka hoidnud sidet peale kooli lõpetamist ka, ikka tahavad laulda. Ja meie lauljad koos dirigendi Reet Lindau-Voksepaga hoidsid nendega sidet möödunud aastast ja see on nii tore. Eestlaste Euroopa kooris on koos eestlased üle terve Euroopa. Ei, nad ei ole Brüsselist, nende juht Mare Rahkema on Saksamaalt minu meelest. Tema ei dirigeeri, tema korraldab asju. Dirigent on keegi teine. Kokku on seal eestlasi 10st riigist vist. Ja nendega saime nii armsalt tuttavaks, et me olime Rahvuskaaslaste konverentsil Tallinnas novembris ja seal istusime ühe kirikukontserdi ajal kõrvuti ja nad ütlesid nii armsalt, et me kohe tuleme! Ja kevadel rääkisime üle, et tõesti tulevad. Nad on siin kojumajutuses, Hamiltonis on mõned ja. Laulame ikka laulupeolaule. Ei, eesti indierokkaritest ja Johnnü Kaü'st ei tea me midagi. Seda teavad noored rohkem. Meil tuleb nüüd kell kolm Estuudio sööma ja peale seda algab kooride proov ja siis õhtul tervitab rahvastikuminister meid Eesti Majas."

Elle Puusaag, Eesti Elu peatoimetaja neljapäeva õhtupoolikul Torontost.
„No meie juures rahvastikuminister rohkem kuulas. Ta tundis huvi, kui palju meil lugejaid on, kui suur on meie tiraazh ja millest me kirjutame.

Ei, minister ei rääkinud meile, et me peame ajalehte Eesti töökuulutusi panema või et tutvumiskuulutusi Eestist. No me oleme proovinud leida eesti ettevõtjaid, kes kuulutaks meie lehes, aga see on nagu vastu seina. Ettevõtjaid ikka huvitab kasum, mitte see, et kaks kogukonda kokku saaks."

Avo Kittask, EKN esimees reede pärastlõunal Seedriorult:
„Ma kutsusin eesti rahvastikuministri sellepärast, et ta saaks aimu meie ühiskonnast siin. Ta on esimest korda Põhja-AmeNeilas ja esimest korda kohtub suurima kaasmaalaste kogukonnaga, mis on ju Kanadas. Me viime ministri kõikidesse Eesti asutustesse: ajalehe juurde, käime pangas ja Tartu Kolledzhis, kirikud ja surnuaiad käime läbi ja Seedriorule, Jõekäärule ja Kotkajärve äärde läheme.

No mis ta ütles... Võidupüha puhul õnnitles ja tänas mittetunnustamispoliitika eest. See on ju see, et me oleme kõik eesti asutused säilitanud siin. Mis meil ministritulekust kasu on? Tema ikka ise saab tulu. Tema valdkond valitsuses on ju eestlased võõrsil. Ta peaks ikka nendega kohtuma. Ta on ju terve nädal siin, tihedalt kohtumisi.

No meie tahame Eesti valitsusega kontakti saada, mis on seni puudunud. Praegu koostatakse rahvuskaaslaste programmi, on vaja, et nad teaks, mis on meie vajadused ja kuidas saame abiks olla. On ju hea, kui Eestis teatakse, kellega rääkida, kui korraldatakse diasporaa alaseid konverentse. Me saime kutse alles eile diasporaa konverentsile. Muidu on ju nii, et inimesed ei tunne üksteist, ei tea, kuidas kontakti saada, eelmine nimekiri kontaktidega on ju ä5 aastat vana. Erinevates põlvkondades inimeste ilmavaated erinevad ju.



Meil ei ole mingit vaadete konflikti rahvastikuministriga. President on ju ka sotsiaaldemokraat, ta on vastuvõetav meile. Peaasi, et endise rahvarinde või vene parteidega pole tegemist. Venelastele peabki kodakondsust andma, neid ei saa välja ajada. Mul on kahju, et ma ise vene keelt ei räägi, ma saaks kohe paremini nendega rääkida, kuidas eesti keelt õppida. Muidugi me jäime mitme pildi peale koos rahvastikuministriga. Mina pole mingi marurahvuslane. No te küsite selliseid küsimusi nagu Liivimaa Kroonikast oleksite...

No meil sai nalja tihti. Näiteid ei oska nii korra pealt midagi tuua, aga rahvastikuministrit pani mtimel korral imestama, et meie ühiskond on siin hästi organiseeritud. Kuidas palun? Et kas Seedrioru laulupeole väliseesti indierokkareid ei võeta? Minu poeg Jaan (alias Johnnü Kaü, toim.) on ju täitsa eesti poiss, ta tuleks oma bändiga The I Spies küll, kui kutsutakse.

Oot, meil hakkab nüüd naisekandmine, pean lõpetama."

Urve Palo, rahvastikuminister pühapäeva õhtul Torontost.
„Ma olen jah esimest korda Põhja-Ameerikas. Muljed on väga positiivsed. Avo Kittask kutsus mind juba aasta algul maikuuks, aga tookord oli väga kiire ja siis otsustasime, et tuleme laulupeo ajaks. Kahju, et te ei tulnud Seedriorule, väga võimas tunne oli, seda emotsiooni ei saa edasi anda telefoni teel. Nii tugev eestlaskond ja väga kokkuhoidev. Laulupidu oli tõeliselt võimas. Nad alustasid ikka Alo Mattiiseni lauludega ja lõpetasid lauluga Lendame mesipuu poole! Ja nad laulavad eesti keeles, nii kaugel kodumaast!

Me käisime Jõekääru suvekodus ka, ja neil on isegi oma metoodika, kuidas nad eesti keelt õpetavad. Ja igal laagrihommikul tõmmatakse Eesti ja Kanada lipp vardasse ja lauldakse hümni! Fantastiline.

Muidugi saaks neid lapsi Eestisse ka tõmmata. Minult on tihti küsitud, et mis on rahvuskaaslaste poliitika eesmärk, et kas kõik nüüd koju kutsuda. No ei ole nii, see oleks naiivne. Maailm on vaba ja piirid on ju lahti. Tähtis on vaid see, et riik toetaks valmisolekut koju tulla. Et lapsed, ka Lääne poolt, tuleks Eestisse keelelaagritesse. Seni oleme ida poolt eestlasi tasuta kutsunud, kuna see on vaesem kant, aga ka siit Lääne-Euroopast ja Põhja-AmeNeilast tulijate toetamine on väga tähtis. Keelelaagrites on ju lapsed pooleks: mujalt tulnud ja kodueestlased. Ja Eesti ülikoolidesse ootame inimesi õppima. Avo Kittask rääkis, et Ülemaailmne Eestlaste Kesknõukogu annab ju aastas 30 stipendiumi väliseesti inimestele Eesti ülikoolidesse õppima tulekuks.

Ma ei arva, et tegu oleks ühendatud anumatega, et kui Eesti kutsub väga tugevalt, siis siinsed laagrid jäävad tühjaks. No ei ole see nii. Kõik ei tule ju korraga Eestisse, kasvõi suveks. Jõekäärus on ühel nädalal üle saja lapse. Kõik see sada ei ole ju valmis sõitma.

Ja näiteks Toomas Kütt, Ühispanga juht ütles ju, et siinsed fondid oleks valmis kinni maksma laste Eestisse-sõidu, kui Eesti riik kataks Eestis olemise kulud. See on väga hea idee.

Teine küsimus on see, kas Eesti on tulijaid valmis vastu võtma? Just sellepärast on meil Kanal Kaks kaasas, et eestlased näeksid erinevaid eestlasi ja seda, kuidas nad elavad. Ja me oleme planeerinud teha koostöös ETVga saate, kus Maire Aunaste intervjueNeils erinevaid eestlasi, kes elavad erinevates maailmapaikades. Meid on ju veidi üle miljoni: ä00 tuhat välismaal ja 940 tuhat Eestis, me peame üksteist paremini tundma.

Ei, keegi ei palunud mult pärga panema võidupüha puhul Seedrioru saksa poolel sõdinute monumendi juurde. See on siin nagu on. Las ta olla. Ja ikkagi ma võtaks mütsi maha nende keeleoskuse eest, sest keelt on nii raske hoida ja keel on kultuuri alus. Sügav kummardus ikkagi neile, kes oma lastele isegi segaabielus keele selgeks õpetavad.

Aga kui küsite, et mis väliseestlusest edasi saab, siis ma arvan, et rohkem oleks vaja kahel kogukonnal teineteisega suhelda. Sest seni on olnud kaks paralleelset arengut: aga meil oleks vaja rohkem kontakte. Näiteks kasvõi seda, et need, kes on välismaal oma hariduse saanud, tuleks mõnikord ja tuleks Eesti koolidesse ja annaks oma tarkust edasi. Lõbus oli meil kogu aeg, hea huumorisoonega inimesed olid kokku sattunud. Aga pingeline oli ka. Ma pidasin ühel päeval viis kõnet. Ma võin need teile saata, kui soovite."

Eesti mees Kanada parlamendis

Avaldatud EPLs aprill 2006 http://www.epl.ee/?artikkel=318096

Kõiki tema vaateid küll jagamata, üritan Kanada parlamenti valitud eesti päritoluga konservatiivist poliitiku portreteerimisel siiski neutraalseks jääda.
Sest Peter Van Loan on tõesti väga sümpaatne inimene.

“Peter on väga rahulik ja tasakaalukas mees, selline jalad-maas-inimene. Ta pole parlamendisaadikuna nina püsti ajanud. Kui vaja, kleebib Peter ise poliitplakateid, ta kohtub meelsasti inimestega, ta räägib nendega,” kinnitavad Peteri valimiskampaania ajal talle vabatahtlikena abiks olnud inimesed.

See, et Kanada välisministri parlamentaarse sekretäri ametit pidav Peter Van Loan oskab inimesi enda ümber koondada, ilmneb ka valimistulemustest: armsa moosipurgisiili naeratusega mees korjas endale Ontarios York-Simcoe valimisringkonnas nelja konkurendi eest tervelt pooled hääled.

Parlamentääriks pühitsemise tseremoonialgi käitus Peter vabalt ja sõbralikult. Õigupoolest ongi kogu tseremoonia sõp-rade ja pereliikmete kogunemine vabas õhkkonnas – mustas talaaris parlamendiametnik tuleb kohale paariks esimeseks minutiks, kaasas piibel ja sissekanderaamat.
Siis vannub Peter kuningannale truudust ja paneb allkirja raamatusse. Oih, me unustasime prantsuse keele! Kõik naeravad lõbusalt. Peter vannub Briti kuningannale truudust ka Kanada teises riigikeeles. Siis jagunevad kolleegid, vabatahtlikud ja pereliikmed kaheks: kes kutsuva söögilaua juurde, kes Peteri ligidale, et tähtsast päevast foto teha. Hiljem viib ladusa jutusoonega ja esinemist nautiv Peter meid eksklusiivsele tutvumisringile parlamendi kahes kojas.

Hollandi nimega eestlane

Hollandipärane nimi Van Loan tuli Peteri isalt, aga et ta lahkus pere juurest enne kui Peter sündis, kasvas Peter üles tavalises eesti peres – ema Malle ning vanavanemate Juta (Väljaotsa) ja Leo Rentiku seltsis.

“Kasvasin päris traditsioonilises eesti vaimus,” selgitab Peter lahkelt oma perekonna lugu. Peter Van Loan oskab küll eesti keeles öelda vaid mõned fraasid, näiteks “Kuradi poisid!” (kusjuures “poisid” käib tema enda ja venna Chrisi kohta) ning “Tervitan vanaema poolt”.
Arutan endamisi, millal võis Peteri eesti keel kaduda. Kas teismeliseeas või ülikoolis? Kuid selgub, et eesti keelt pole ta kunagi osanudki. Kodus rääkisid vanavanemad ja ema hoopis saksa keelt. Peteri sugulane, ajakirjanik Jaan Väljaots ei tea, miks oli Juta ja Leo koduseks keeleks saksa keel, kuid võib oletada, et nad valdasid seda inglise keelest vabamalt ning sellega sooviti poistele kodust anda kaasa teine võõrkeel, millega oleks siiski rohkem peale hakata.

Lastelaste puhul ei peetud vajalikuks eesti identiteedist kramplikult kinni pidada. (Kolmanda põlve immigrandid ikkagi!) Kuigi eestlus ei pursku Van Loani silmist ja keelelt, räägib mees sellest heldimusega. Täiesti siiralt tundub, et see on tema jaoks midagi armsat ja head. Oma eestlusest laseb Peter teistelgi auto pakiruumile kleebitud sinimustvalge kaudu osa saada.

Miks tegi juristina töötav mees otsuse poliitika kasuks? Oma ametlikul kodulehel põh-jendab Peter seda eestlusega – ema peres kaotasid mitmed vabaduse või elu nõukogude või-mu ja natside tõttu. Ka kodus räägiti alailma poliitikast, kuna juba vanaisa Leo üritas kandideerida 1940. aasta valimistel kommunistide vastu. Ka Peteri esimene kraad on poliitika alalt – rahvusvahelistes suhetes.

Jaan Väljaots pakub, et konservatiivse partei kasuks otsustamisel võisid otsustavaks saada Eesti Vabariigi aegse haridusega vanavanemate väärtushinnangud. Näiteks vanaisa oli Peteri poisipõlve vaieldamatu iidol ning ilmselt just tänu temale oli tal lihtne nimelt konservatiivse partei ideaalidega samastuda: konservatiivid tundusid hoolivat ka demokraatiast ja vabadusest rohkem kui “tollased liberaalid kauaaegse peaministri Pierre Trudeauga eesotsas”.

Suurem plaan – konservatiivid

Kanada konservatiivide retoorikas on ilusate nimisõnade “vabadus” ja “demokraatia” kõrval ka veidi karmimaid tegusõnu: tõsta järsult kaitsekulutusi, suurendada politseinike hulka tänavail, määrata rohkem reaalseid vanglakaristusi ning ühineda USA raketitõrjekilbiga.

Kuid aktiivseim võitlus on suunatud juba möödunud juunis vastu võetud geiabielusid lubava seaduse tühistamiseks ja lastepäevahoiu riikliku süsteemi loomise vastu. 42-aastane vallaline Peter Van Loan on veendunud, et abielu ja perekond peaksid olema traditsioonilised, st ainult mehe ja naise vaheline liit. Geidel on teisi võimalusi, kuidas kindlustada kinnisvara “perekonda” jäämine ja kuidas hoolitseda ühiste laste eest.

Kuid – Kanadast eemaldudes – kas ja mis kasu võiks Eestile tuua Kanada välisministri Peter MacKay eestlasest parlamentaarne sekretär Euroopa ja Venemaa asjades? Vähemalt Venemaa-küsimustes on Kanada par-lamendis sarnaselt (ehk siis kriitiliselt) mõtlev mees.

Kas külm sõda hakkas sulama Kanadas?

Lühidalt avaldatud Eesti Päevalehes 30. juunil 2008 http://www.epl.ee/artikkel/434012

Kui Kanada parlamendi eesti soost saadik Peter Van Loan paari aasta eest Ottawa parlamendihoones tagasivalimise puhul valitud seltskonnale tutvustavat ringkäiku tegi, siis seisatas ta seinal rippuvate erinevate Kanada peaministripiltide ees ja pajatas neist lühidalt naljakaid juhtumisi. Ainult Pierre Trudeau’ pildist jalutas Van Loan peatumata mööda.

Imelik, mõtlesin ma, olles kuulnud mitmete tuttavate käest, kui tähtis hetk nende elus on olnud Pierre Trudeau’ga kohtumine. Paljudes seltskondes kiideldakse ikka veel sellega, kus ja millisel üritusel Trudeau’ga kohtuti ja mida Trudeau siis lausunud. Selle karismaatilise ja kaks korda (kokku ligi 15 aastat: 1968. aastast kuni 1979. aastani, ja 1980. aastast kuni 1984-ni.) peaministri toolil istunud mehe „süüks“ pannakse ei rohkem ega vähem kui Kanada kaasaegseks muutmine! On olemas isegi väljend ’trudomaania’ – kõikidele 70-80ndatel aastatel noortele liberaalidele innustuseks ja eeskujuks.

Peaminister Trudeau’ teeneks võib lugeda Kanadale nii omase kakskeelsuse sisse seadmist, multikultuursuse ametlikku tunnustamist ja põhiseadusesse 1982. aastal lisanduse – Kanada Õiguste ja Vabaduste Harta – sisse viimist. Just selle viimase dokumendi pärandit peetakse tihtipeale selleks faktoriks, mis Kanadat USAst eristab.

Trudeau oli intellektuaal, kelle sõnavõtud või seisukohad olid tihti vastuolulised (näiteks näitas ta Saskatoonis, Saskatchewani provintsis, põllumeestele keskmist sõrme ja tegi kord kuninganna – Kanada riigipea! - selja taga naljakat piruetti). Ta suhtles kuulsate poplauljatega („käis“, näiteks, Barbara Streisandiga) ja riietus tihti ebasündsalt (kandis protokolli eirates Parlamendihoones sandaale). Kuid seda enam (või sellest hoolimata?) imetleti tema energiat, erudeeritust ja sarmi.

Ja sellisest Kanada poliitika suurkujust jalutab Ontario eestlaste hääled korjav ja praegu kaheteistkümne mõjukama Ottawa poliitiku hulka kuuluv Peter Van Loan Senati saali poole suunduvas pikas koridoris lihtsalt mööda!

Ühes telefonivestluses seletas Van Loan ükskõiksust Trudeau’ vastu kasvamisega eesti vanavanemate tulivihases vene-vastases meelsuses. Van Loani kodust pärines suhtumine, et Nõukogude Liitu sõbralikult suhtuv Trudeau ei saa mitte olla noore eesti poliitikahuvilise poisi eeskujuks!

Tõsi on see, et Trudeau oligi liiga vasakpoolne! Ta lõi sisse suhted puna-Hiinaga, käis Pekingis isegi visiidil, suhtles sõbralikult Kuuba noore diktaatori Fidel Castroga ja lävis ka Nõukogude Liiduga aktiivselt.

Muuseas, Nõukogude Liidu Ottawasse saadetud saadiku Aleksandr Jakovleviga suhtles ta isegi nii tihedalt, et andis 1973. aastal oma teise pojale tema nime: Sacha. Pered käisid omavahel tihedalt läbi – Trudeau’l oli abielust kolmkümmend aastat noorema Margaret Trudeau’iga kolm poega – ning ka Jakovlev kasvatas Ottawas lapselast Natashat, kes oli poistega samaealine. Kanada üleriigiline ajaleht The Globe and Mail avaldas Jakovlevi pere arhiivist pildi, kus mehed, suhkruvatti söövad lapsed süles, tsirkuses elavalt vestlevad.

Külma sõja ajal peeti venelastega – Lääne peavaenlasega – suhtlemist justkui hääletuks alistumiseks. The Globe and Maili meelest võiks sellele tänapäeval vastata näiteks see, kui president Bush läheks abikaasa ja lastega Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi perega koos tsirkusesse.

Torontos elav kirjanik Christopher Shulgan väidab aga oma uues punakaanelises raamatus The Soviet Ambassador: The Making of the Radical Behind Perestroika, et erilised suhted Kanada peaministri ja Nõukogude saadiku vahel aitasidki glasnostil ja perestroikal hiljem üldse tegelikkuseks saada.

„Kanada andis mulle võimaluse hingata teistsugust õhku, teistsuguses keskkonnas õppida, kohata inimesi, rääkida vabalt ja avada neile oma süda,“ ütles toonane saadik Jakovlev ühes intervjuus palju aastaid hiljem.

„Sacha“, kasutas Kanada peaminister Pierre Trudeau hüvastijätukõnes Nõukogude saadikule tema hellitusnime: „Sina ja mina oleme tihti kohtunud. Me oleme igasuguseid asju koos arutanud: alates maailmarahust ja lõpetades meie laste tervisega. Me oleme intellektuaalselt väidelnud, inimsoo tulevikule kaasa tundnud ja otsinud siiski rahvaste koostööks ja üksteisemõistmiseks uusi viise. Me oleme üksteise erinevusi teadvustades siiski suutnud arvamustes suure ühisosa leida.“ (Christopher Shulgani meelest kõlavad need sõnad kolmkümmend aastat hiljem kangesti barack-obama-likult.)

Just Kanadas õppis Nõukogude saadik, et kahe äärmuse – USA-laadse kapitalismi ja Nõukogude Liidu kommunismi vahel on olemas kolmas võimalus – Kanada tee, mis oleks justkui segu kahest eelnevast. Jakovlev töötas tervelt kümme aastat Ottawas, kuhu ta 70ndate algul nö jalust ära saadeti, kuna tal olevat olnud tõsised kahtlused Moskva juhtimis-stiili suhtes. Hiljem sai temast eesti vikipeediat tsiteerides üks „järjekindlamaid Mihhail Gorbatšovi reformipoliitika toetajaid, avalikustamispoliitika eestvedajaid ning Boriss Jeltsini liitlane augustiputši ajal.“ Just Ontario provintsis (põllumajandusministri, härra Whelani kodus, „maisipõldude ja sojaoa-peenarde vahel“ nagu The Globe and Mail kirjutab) said kaks meest – Jakovlev ja Gorbatšov 1983. aasta mai keskel esimest korda võimaluse pikemalt rääkida.

Kanada välisministeeriumi tol ajal kirjutatud ametnike memodes kõlas muidugi mure, et Nõukogude saadik peseb tihedate kohtumiste ajal peaminister Trudeau’ ajusid. Kuid tegelikult liikus mõjutamine hoopis vastassuunas: Trudeau’l, kes ei pooldanud ei kapitalismi ega kommunismi, oli intellektuaalselt huvitav venelasega vestelda, ilma et ta oleks pidanud mingi kehtiva ideoloogilise dogma murdmise pärast kelleltki vabandust paluma.

Muidugi aitas ka Reagani võidurelvastumine külma sõja lõpule kaasa koos Nõukogude Liidu laokil majandusega, kuid ka Jakovlevil oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemises tähtis osa, võtab oma artikli Christopher Shulgan kokku. Jakovlevi kümneks aastaks Kanadasse saatmine ja tema tihedad kontaktid Kanada peaministriga aitasid Nõukogude Liidu suhtes skeptilisest Jakovlevist teha radikaalse uuendaja ja perestroika ühe arhitekti.

Shulgan küsibki seepeale, et kas mitte ei hakanud külm sõda sulama just Kanada külmas kliimas (loe: väliseestlaste meelest ultravasakpoolseks peetud Kanada peaministri seltsis)?

Suvel Seedriorule ja Jõekäärule lastelaagrisse!

Avaldatud suvel 2007 ajakirjas Pere ja Kodu

Kui mõtlen jaanuarikuus suvel Seedrioru lastelaagris veedetud kümme päeva peale, siis meenub taevalik õndsus.

Saladuskatte all siiski ütlema, et eelarvamus Kanada eesti laste suvekodude ees oli enne sinnaminekut mäekõrgune. Sest olete vast teiegi lugenud Kristi Luige Veidrike Printsessi, kus ta Kanada eesti lastelaagrite iseloomustamisel kasutab sõnu „vastik” ja „haletsusväärne”. Kristi Luik kirjutab juhtumitest, mil eesti keele mitterääkimise eest määrati karistus – näiteks pandi laagriplatsi koristama. „Nahatööd jälle õpetas üks napakas vanamees, kes kõigepealt käskis meil pöörata näoga sellisesse suunda, kus on Eesti, ja siis au anda. Siis me pidime õppima lugu Kalevipojast ja selles eksami sooritama!” Ja nii edasi ja nii edasi.

Läinud suvel kutsuti mind ühesse neist suvekodudest mudilaste kasvatajaks!

Kaks laagrit
Ontario provintsis, Torontost tunniajase autosõidu kaugusel on õigupoolest kaks laste suvekodu: Seedrioru (läänes, Elora linnakese lähedal) ja Jõekääru (põhjapool, Udora linnakese juures).

Mõlemad lastelaagrid kutsuvad eesti päritolu lapsi suveks maale puhkma ja mängima. Kanadas elab ligi 20 000 etnilise eestlase – just nende pered moodustavadki eesti suvekodude põhilisema klientuuri. Enamasti on tegu teise ja kolmanda põlve eestlastega, kellest suur osa (nii umbes 12 tuhat) on koondunud Torontosse ja selle ümbrusesse. Tänu hästi organiseeritud eesti kogukonnale – tegutseb eesti lasteaed, eesti täienduskool ja täienduskeskkool ja pühapäevakoolid, eesti skaudi- ja gaidiliikumised, üliõpilasorganisatsioon, Metsaülikool, Eesti Maja, eesti ajaleht, Eesti Pank, laulukoorid ja tantsuringid ning umbes mõnituhat teist eestlast, kellega eesti keeles suhelda – on Toronto eestlastel küllaltki head võimalused emakeelt ja kultuuri elus hoida. (2001. aasta Kanada rahvaloenduse andmeil kasutab eesti keelt emakeelena 8720 inimest.)

Seedrioru vennaskond ja salakeel

Seedriorule saabudes hakkab päike just loojuma: metsa kohal taevas seisab suur punane pall. Kell auto armatuurlaual näitab pool 11. „See kell on vale,” põrmustab rooli keerav Maimu Nõmmik, Seedrioru laagri juhataja, mu ettekujutuse, nagu oleksid valged ööd võimalikud Kanadaski. „Kanadas ju ei looju kunagi päike peale kella üheksat,” tuletab ta meelde. Et kogu ümbritsev loodus Seedriorul meenutab väga Kesk-Eestit – mõnusad künkad ja orud tuletavad meelde nii Voore- kui Viljandimaad, siis ei olegi ime, et arusaamine ajast ja kohast hägustub ja valgete ööde võimalikkus 40 ja 45 laiuskraadi vahel tundub võimalik. Ainult põlist elupuumetsa ei saa just Eesti-päraseks pidada.

Paremat paika (ees)linnalastele suve veetmiseks on raske välja mõelda. Nii loomulik oli lastel kohe peale ärkamist õue mängima (mitte televiisori või arvuti taha) joosta! Seedrioru suvelaager asub hiigelsuurel maa-alal, kus on metsa, heinamaad, tiik ja isegi jõgi. Siia ehitasid eesti mehed talgute korras sauna ja tared, suure söögisaali, lipuväljaku ja mälestusmärgid sõjas hukkunutele. Siin-seal ringi kaplsavad jänkukesed loovad mulje Teletupsumaast, triibulise selja ja rootsja sabaga vöötoravadki satuvad päris tarede õuele ja ... pesemisnurga akna taha jasmiinipõõsasse on Must Lind pesa teinud. On tõesti rahulik ja hea.

Kokku saabub mudilaste majasse ehk Punasesse Tarre kümmekond mudilast – kolme- kuni kuueaastast asjalikku tegelast: Jaan Kristjan, Oskar ja Silver, Juhan, Aidan, Matti, Andrus ja tüdrukud Mari-Triin, Sanna ja Natalie. Eesti keeles oskavad küllaltki eestipäraste nimedega laste hulgas vabalt lobiseda vaid need, kellel mõlemad vanemad eestlased. Rusikareegel tundub olema see, et eesti isad üldjuhul oma lastega eesti keelt ei räägi, kui abikaasa kanadalane. Segaperekondadest pärit lapsed saavad eesti keelest küll ilusasti aru, kuid väljendumisel jäävad natuke hätta. Seedriorul käivad ka need lapsed, kelle vanemad enam lastega eesti keelt ei räägi. Seepärast suhtlevad Seedrioru lapsed paari umbkeelse pärast inglise keeles.

Läksin laagris minagi kakskeelsele suhtlemisele üle. Ikka nii, et esimesena lause eesti keeles ja siis sama mõte inglise keeles. Või siis kasutasin noorte väliseesti kasvatajate eeskujul „seedrioru keelt”, kus eesti sõnad inglise grammatikaga lauseteks seotud. Sellises segakeeles suheldes käisime mudilastega mänguväljakul mängimas, saunas, tiigis ujumas, pallimänge mängimas, Elora linnakeses ekskursioonil ja Grand jõe vees imposantses ürgorus paterdamas. Käisime traktorisabas heinapallisõitu tegemas, mängisime lihasööjaid ja taimtoidulisi draakoneid ja rääkisime enne magama jäämist hirmu- ja õudusejutte. Suuremate laste grupid tegid teisigi vahvaid ettevõtmisi nagu lipuvarastamine ja mädamunamäng, öised orienteerumised ja mis kõik veel. Kuid selleks ajaks olin ma juba mudilaste eeskujul sügavas unes. J

„Peamine Seedrioru elamus on sõpradega koosolemine. Tekib oma kultuur, nagu pere, oma salakeel. Suurim trump on elukestvad sõprussuhted. Seedriorult on abielusidki tekkinud,” lisab läinud suvel laagrit juhatanut Maimu Nõmmik uhkelt.

Jõekäärul vaimsus teine

Jõekääru laager, mis on alati olnud soravalt eesti keelt kõnelejate päralt, on viimastel suvedel hakanud vasti võtma ka inglisekeelseid eesti lapsukesi. Vaid kahel esimesel laagrinädalal on laager eesti keelt soravalt rääkijate päralt. Eesti keele rääkimist utsitatakse pärlimänguga. Kes eesti keelt hoolsalt räägib, saab boonusena siniseid, musti ja valgeid pärle. Käevõrutäie pärlikee eest saab laagri poekeses midagi maitsvat osta. Prääniku-meetod töötab! Jõekääru on tänu parematele eesti keele rääkijatele alati eestipärasem olnud, omapärase vaimsuse ja teistsuguste võimalustega.

Kahe tütre ema Kristiina McConville, kes on kasvataja olnud nii Seedriorul kui Jõekäärul, on suviste lastelaagrite tööga eestluse arendamisel väga rahul:
„Ma olin alguses väga mures, kui lapsed talve jooksul eesti keele ära unustasid ja kevadel vaid vaevu eesti keelt suutsid rääkida. Kuid suvel tuleb oskus tänu eesti suvekodudele tagasi.”
Tõsi on see, et eesti keele elushoidmine kanada ühiskonnas, kus valitseb inglise ja prantsuse keel, on justkui sissisõda: kogu aeg peab lapsevanem valvel olema ja püüdma eesti keele kasutusvõimalusi suurendada.

Jõekääru laagris käinud peretuttavad Ottawast räägivad aga ka Jõekääru laagri kümnekonna aasta tagusest traditsioonidest: püssilaskmisest, kohustuslikust krooli ja liblika ujumisest, kuulitõukamisest, rividrillist, lipule saluteerimistest ja karmist korrrast. Alguses paneb kuuldu mind võõrastama, kuid peale järele mõtlemist leian, et parimatel aegadel ligi saja mürsiku ja teismelisega korra mõttes vist teisiti ei saanukski ja millegagi tuleb ju aeg sisustada!? Sport on noortele üks parimaid vaba aja sisustamise vahendeid...

Arutan endamisi: ehk saab rahvuslikkust ja kodueestlasele ehk pisut võõristavat patriootlikkust seletada nende inimeste meelsusega, kes rohkem kui poole sajandi eest punaste eest põgenema pidid ja kes need laagrid oma vabast ajast üles ehitasid, maatükid ostsid ja eesti lapsukesi kantseldada võtsid? Nad lõid entusiasmist võõrale maale killukese armsat Eestimaad ja pole imestada, et nad agaruses vindi kergelt üle keerasid. Kui ümberringi on võõrapärane Kanada, siis äkki peabki eestlus kraadi võrra kangem olema, et identiteet säiliks?

Anne ajakirjanik ja luuletaja Riina Kindlam, kes on Jõekäärul paaril korral kasvataja olnud, tunneb paljusid, kelle jaoks Jõekääru mälestused ja sõprused on ülipühad. „Paljud, kes Jõekäärul käisid, said aru, et too äärmuslik nahatöömeister ja Kalevipoega tutvustav mees Endel Ruberg Montrealist keeras ühest küljest vindi üle, teisalt oli ta aga jube pull kuju. Tänapäeval ei tule enam ükski kasvataja suurtes Lapimaa tüüpi saabastes, mõõk käes, ööpimedasse tarre, kus lapsed juba voodis, ega räägi veenvalt Kalevipoja lugusid, ei näita valguspilte kuulsatest eesti kunstitöödest sellel teemal. Tundub, et lapsed tunnetasid asja piire ja võtsid temalt selle erilisuse, vast isegi kaihvisid tema vaimsust.”

Mis edasi?

Mis oleks parim viis, et kinnistada Ontario provintsis elavate eesti lapsukeste eesti keel ja identiteet? Kas läbi müütide ja saluutide või anda armastust eestluse vastu edasi kuidagi loomulikke viise pidi – looduse, luule, maalimavaate ja etnograafia kaudu? Ehk võiks lapsukesi tuua Eestisse? Suvelaagrisse? Eesti kooli?

Küsin Seedrioru laagrit juhatanud Maimu Nõmmiku käest, miks mitte avada Eestis Seedrioru filiaal. Kindel koht, üks Seedrioru partner-laager, kuhu suveks Eestisse külla sõitvad Kanada lapsevanemad oma eelteismelised panna saaks. Viitan, et Toronto lähedal alguse saanud vabamõtlejate kool, Metsaülikool juba tegi Eestisse pesa. Maimu on põhimõtteliselt nõus, kuid mainib siiski: „Üle ookeani lendamine on üsna kallis lõbu. Need lapsed, kes on tahtnud Eestisse laagrisse minna, on leidnud võimaluse. Eriti, kui sugulane on Eestis ees, siis on leitud võimalus. Inimesed, kes peavad seda tähtsaks, ikka viivad lapsed Eestisse.”

Kas äsjasaabunud viisavabadus Kanadaga kuidagi edendab laste suhtlemist Eestiga? Maimu ei usu ka seda: „Seedrioru ju ikkagi ei saa kasvatajaks palgata inimesi, kes Eestist turistina tulevad.” Palga saamiseks Kanadast peab olema Kanada sotsiaalkindlustusnumber ja turistina saabuval inimesel seda ei ole. „Viisavabadus tuleb appi ainult sel juhul, kui lapsed Eestist mingil põhjusel tahavad Kanadasse suvelaagrisse tulla. Vaat see oleks tore!”

-xxx-

Vabadusv6itlejad tahavad Rüütliristi kavaleride ausammast Eestisse tuua

Avaldatud Eesti Ekspressis http://paber.ekspress.ee/viewdoc/7F61605BA6E7EDF9C22572710057ED79

Eestluse hääbumine Kanadas toob kaasa praktilisi kinnisvaraprobleeme.

Kanadas Ontario provintsis asuvas Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingus arutatakse, milliseks kujuneb tuleviku eestlus Kanadas. Eestlaste kanadiseerumine toob paratamatult kaasa ka praktilisi kinnisvara puudutavaid küsimusi nagu näiteks mida teha Seedrioru lastelaagri maa-alal praegu asuvate mälestussammastega juhul, kui tekiks vajadus see maa maha müüa.

"Ega keegi veel Seedrioru müümist aruta," tõrjub Endel Lindaja, võitlejate ühingu juhatuse liige. "Aga kahtlane on, kas see laager kestab seal üle viie-kuue aasta."
Seedrioru on 51 aasta eest nelja Kanada Eesti Seltsi (Hamiltoni, Kitcheneri, Londoni ja St Catherine'si linnade) eestlaste ostetud suur maa-ala. Sinna on eesti mehed vabatahtliku tööga ehitanud suure ja avara banketisaali, ehtsa sauna, magamistared ja korvpalliplatsi.

Aastakümneid oli Seedrioru laululava suurimate laulupidude korraldamise koht Kanadas. Igal suvel peetakse seal suveharja pidustusi ja tähistatakse võidupüha. Seedriorus toimub ka lastele suvelaager. Viljandimaad meenutava maastikuga Seedrioru on olnud Lõuna-Ontario eestlaste tähtsaim tõmbekeskus. See on paljudele väga südamelähedane koht. Ainult et ...

"Eestlaskond laguneb," on Endel Lindaja pessimistlik. "Vanasti oli Suveharja üritustel oma mitu tuhat inimest, praegu vaid kuni 800. Noorem põlvkond pole enam huvitatud. Pole enam, kellele üritusi teha ja suurt maa-ala hoida. Maamaksud ja kõik on väga kallis." Lindaja ei usu, et pelgalt majandustegevusest, milleks on laste suvekodu ja tarede välja üürimine üritusteks, tuleks toime.
Ja nii ütlebki hea tervisega 80aastane võitleja välja hullu idee: "Kui peaks müügiks minema, siis tuleb see mõõkadega ausammas Eestisse ära viia! Ja suurem, see tuleks vist õhku lasta!"
Seedrioru kaks monumenti Seedriorul on tõesti kaks monumenti. "Suurem monument" on Vello Hubeli kujundatud 40 tonni kaaluv, 10 meetri pikkune ja 10 meetri kõrgune purjekujuline mälestussammas. Ehitatud nelja Eesti seltsi raha eest 1959. aastal, mälestab see langenud sõjakaaslaste kõrval ka neid tuhandeid, kes uppusid Balti merel, hukkusid õhurünnakute läbi Eestis ja Saksamaal või surid Siberi vangilaagreis. Kivisse on raiutud Marie Underi sõnad: "Mis võet' meilt, meenutagem / Ja mis meile jäi..."

Väiksema, mõõkadega ausamba loomise idee tuli Ülemaailmsel Eesti Vabadusvõitlejate Keskusel pärast kolonel Alfons Rebase surma Saksamaal 1976. Idee oli sümboolselt tähistada kõikide tolleaegsete Eesti vabadusvõitlejate kangelastegusid. Tookord, aastal 1980, kui (samuti Vello Hubeli kujundatud) ausammas valmis sai, ei teatud, et Harald Nugiseks veel elus on. Kahe mõõga peale, mis on "itta, ürgvaenlase pihta suunatud" (Harry Pärkma sõnastus Seedrioru veebilehe arhiivis), graveeriti kõikide Rüütliristi kavaleride nimed: Alfons Rebane, kol; Harald Riipalu, kol. ltn.; Paul Maitla, major; Harald Nugiseks, allohv.

Kas Eestis tekiks järjekordne skandaal, kui ausammas sinna viia, palun Rüütliristiga autasustatud eesti meeste ausamba idee ühel autoril Endel Lindajal spekuleerida.

"Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees Gunnar Laev on olnud eelmise kaitseministri Jaak Jõerüüdiga kontaktis ja temaga asja arutanud," lausub vana mees rahulikult. "Jõerüüt ei näinud selles ausambas mingit probleemi. Sellel ei ole natsisümboolikat, pole isegi kirjas, et Rüütliristi kavaleridele. Ainult metallplaadil on 1941.-1945. aasta lahingud kirjas, milles langenuid mälestatakse."

Ausambal on kirjas kohanimed: Wolhov, Leningrad, Tserkassi, Karjala-kannas, Narva, Sinimäed, Tartu, Oppeln. Nende kõrval kohe E-tähe kujutis ääre peal.
"See käevangus E on pärit Vabadusristi südamest, 1919.-1920. aasta Vabadussõja aegadest. Siis on mälestusmärgil veel kolm vapilõvi ja suur rist vasakul all nurgas," seletab Lindaja sümboolikat lahti.

Ka Seedrioru suvelaagri juhatuse liige ja laekur Härnald Toomsalu on sama meelt ja lisab, et Eesti poliitikud, kes töötavad Euroopas kõrgetel kohtadel, peaksid seletama Eesti ajalugu Euroopas. "Siis tasapisi hakatakse Eesti ajalugu mõistma."

Mõõgad Metsakalmistule

Kuhu aga Eestis see mõõkadega ausammas üles panna?

"Mitu võimalust oleks," ütleb Lindaja, kes tundub olevat kõik läbi mõelnud. "Esimene valik oleks viia see Narva jõe äärde. Seal oleks sellele kõige sümboolsem koht."
"Hullud!" pahvatan võitleja julgete mõttelendude peale.

"Jah," on vana mees naerdes nõus. "Ei see seisaks seal kuigi kaua - mõõgad on roostevabast terasest tehtud, need varastataks seal kohe ära," peab Lindaja hoopis tavalisemat, kuritegelikku takistust silmas.

"Teine võimalus oleks viia mõõgad Metsakalmistule. Siis oleme asja arutanud veel ühe eramuuseumiga Lagedil Tallinna lähedal. Ka Laidoneri muuseumi ja Tori Vabadusvõitlejate Kiriku aeda sobiks hästi, aga kes seal tänapäeval enam käib? Need on kõik väga kõrvalised kohad, kõige parem oleks ikka Metsakalmistu Tallinnas."

Eestluse jätkumisest on Kanada ajalehes Eesti Elu ikka hurraaoptimistlikult kirjutatud.

Kummalisel kombel hakkan mõtlema, millise pealkirja võiks ajaleht panna võimaliku kolimise või õhkimise uudisele. Kas "Mälestus lendas vastu taevast!" või "Väliseestlus kolib huvi puudusel Eestisse" või "Narva jõe ületajaid tervitavad nüüdsest Kanada mõõgad..."?
Aga see kõik on spekulatsioon. Aega on veel. Seedrioru müümisest ei räägita, seda teemat ei arutata. Mälestussammaste kolimine ei ole veel kõne all.

Ja paljud prominentsed seedriorulased ongi tegelikult väga optimistlikud. 81aastane vabadusvõitleja Mihkel Salusoo, Seedrioru auliige ja Eesti Vabariigi Kotkaristi kavaler ütleb: "Seedrioru on ikka tükike Eestit Kanadas ja see peaks ikka jääma." Ta loodab, et nooremad inimesed ja need, kes viimasel ajal Eestist tulnud, hoiavad Seedrioru alles. "Just nimelt mälestussamba ja ausamba pärast."