Rõtovi meeleheitest ja rahvastiku kahenemisest

Kõik Äripäeva lugejad teavad, et enamus majanduskasvu mudeleid sisaldab ühe tegurina ka rahvastikku või tööjõu suurust. See on loogiline – mida rohkem on töötegijaid ja tarbijaid, seda suurem majandus. Seega peaks inimeste lahkumine Eestist ja elanikkonna vananemine majanduskasvust huvitatud inimesi muretsema panema. Peaministrit, näiteks. Opositsiooniliidrit ja ehk presidentigi. Kuid näiteks presidendi sõnavõttudest jääb mulje, et muretsemiseks pole suurt põhjust. (Lihtsalt ääremärkuse korras, et alates 1990. aastast on Eesti tööhõive ehk siis  töötavate inimeste hulk vähenenud tervelt 29 protsenti, samas kui Lääneriikides on tööhõive samal ajal suurenenud keskmiselt 23 protsenti.)

Juhul, kui muud majanduskasvu tegurid kasvaks rahvastiku kahanemise arvelt endisega võrreldes topelt, võiks ju sellise olukorraga rahul ollagi. Kuid nii tööviljakuse, tehnoloogilise progressi kui ka kapitali kogunemisega on Eestis nii nagu on. Vähemalt tööjõu produktiivsuse osas on Eesti pigem paigal seisnud kui mitte taandarenenud.

Paari nädala eest katkes Igor Rõtovil kannatus ja ta palus Äripäevas härdalt leida võimalusi, kuidas massiline väljaränne peatada. “Püstitame eesmärgi,” palus ta, ja pakkus välja võimaluse suurendada palkasid.

Huvitav on see, et kuigi Eestist lahkumine on viimasel ajal just eriti hoogustunud ja eluiga on hoiatavalt üle keskea, ei ole Eesti tegelikult kõige lootusetum juhtum. Hoopis Bulgaaria olevat maailmas kõige kiiremini vananeva rahvastikuga maa. Näiteks näeb Bulgaaria rahvastiku püramiid astal 2050 välja nagu seeneke, millel on lai kellukjas kübar ning väheldase rõngaga alt pisut ahenev jalg! 

Maailmapanka pani erakordselt kiire elanikkonna ja tööjõu vähenemine Bulgaarias uudishimutsema: kuidas mõjub see majandusele? Ning kuidas suurimaid riske elanike heaolule siiski ennetada? Arvestades, et Eesti ei saa inimestele kätt ette panna ja neid paremaid palga- ja töötingimusi muust maailmast otsimast keelata, on Bulgaariale tehtud soovitused ehk kasulikud lugeda. Mida võiks Eesti neist üle võtta? Milliseid strateegilisi reforme võiks Eesti (lisaks Rõtovi pakutud palkade tõstmise ideele) kaaluda, et mitte Bulgaariaks muutuda?

Poliitikasoovitusi on tervelt kaheksa, kuid ükski neist ei ole kuigi seksikas. Küll aga lubavad need pisut pehmemat maandumist, ning mida varem need vetsupotti arvestavad poliitikad läbi suruda, seda enam on tõenäoline, et majanduskasv ei vähene.

Esiteks soovitab Maailmapank teha investeeringuid selleks, et tõsta olemasolevate töötajate produktiivsust. Idee on selles, et järjest kahanev töötajaskond saaks toota rohkem ja kallimat kaupa. Kuigi Eestil on väga hea ettevõtluskliima (millega näiteks Bulgaaria ei saa kiidelda), on Eesti rikaste riikide hulgas ka üks madalamaima tööviljakusega riike. Kui ma sel teemal eelmisel suvel president Ilvesega twitteris vaidlesin, tõi ta mulle näiteks juuksuri, kelle tootlikus on Soomes suurem kui Eestis, kuna see teenus maksab seal rohkem. See on tõesti tõsi, aga ehk on küsimus selles, kui palju “juuksureid” ühes majanduses vaja on.

Bulgaarial soovitab Maailmapank rohkem haridusse investeerida, et uuendada vananeva elanikkonna tööoskuseid elukestva õppe kaudu ja õpetada noortele tööturul vaja minevaid oskusi. Eestil hariduskulutused eelarvest olid (vähemalt 2010. aastal) kõrgemad kui Bulgaarial ning Soomel, kuid ilmselt on küsimus, kuhu ja kellele haridusteenuseid pakutakse. Vahelduse mõtteks oleks tore, kui sõna haridus ei tooks silma ette eliitkoolide vormirõivastatud kasvandikud, vaid näiteks ka üle 50se mammi Ida-Virumaalt või taadi Võrumaalt, kes on tööturult kaua eemal olnud.

Kolmandaks tulekski teadlikult leida mooduseid, kuidas pakkuda töövõimalusi kõikidele ea- ja rahvusgruppidele. Tööhõivet tuleks suurendada näiteks muukeelsete, naiste, noorte ja eakate hulgas, pakkudes paindlikke tööaegu ja meelitada emigreeruda soovijaid kõrgemate palkadega kodumaal. Kuid see, et keskmine töötusmäär on Eestis 2000. aastast saadik olnud 10 protsenti (vaid meeletul buumiaastal 2007 oli töötus alla viie protsendi), näitab, et riik ei suhtu oma niigi vähestesse inimestesse kuigi nutikalt.

Ehk tuleks Eestilgi mõelda tööhõive-sõbralikuma maksusüsteemi peale? Lisaks talentide kojukutsumisele võiks Eestigi mõelda immigrantide meelitamise peale ja vaadelda neid eelkõige kui uute ideede ja töökohtade loojaid ning tarbijaid. Ja kuigi emigratsioon ja immigratsioon tundub olevat kaotus nii siht- kui lähteriigile, on immigratsioon siiski mitmete analüütikute meelest odavaim arengutsenaarium.

Edasi soovitab Maailmapank tõsta pensione, et vältida vaesuse edasist levikut pensionäride hulgas. Praegu on ka Eesti pika-ajaline hooldusravi alarahastatud, ja kõigile, kes lugesid Andrei Hvostovi valuskarmi Annleena lugu, tehti puust ja punaseks selgeks, kuidas hooldusravi alarahastatus bumerangina Eesti elu teisigi sfääre mõjutab. Ilmselt ei vaidle ka peaminister Ansip vastu sellele, et praegune situatsioon teeb mõttetuks investeeringud näiteks emapalka.

Viimaste Maailmapanga soovituste hulgas vetsupoti põhjas asuvale Bulgaariale on nõuanne tõhustada tervishoiusüsteemi, et inimeste tervis säiliks hilise elueani. Eesti on sel alal tõhusalt arenenud, kuid näiteks Jaapani olukorrani, kus keskmine eluiga on Eesti omast pea seitse aastat pikem, on veel pikk tee. Seitsmendaks soovitatakse inimestel veelgi rohkem raha tuleviku jaoks kõrvale panema.

Kuidas soovitusi rahastada? Kuigi laenust rääkimine viib peaminister Ansipil kõige kindlamalt harja punaseks, saab vältimatuid sotsiaalkulutusi haridusele, tervisele ja muudele teenustele siiski rahastada laenurahaga. Ja vähemalt Eesti puhul selleks ruumi küllaga, olles üks madalaima laenukoormusega riik Eestis.

Avaldatud lyhendatud kujul 26. septembril 2013 Äripäevas: http://leht.aripaev.ee/images/publicationimages/84b34991-fda8-490d-b02b-eb7867cb5a0d-Paper/issue.pdf  

Mida ette võtta rahvastikuga?

Ilmus ajakirjas Pere ja Kodu http://www.naistemaailm.ee/artiklid/27821/mida_ette_votta_rahvastikuga_.html?art_magaz=9

Mida ette võtta rahvastikuga?

Sattusin kord ühes Kanada ajalehes lugema keskkooli lõpetava neiu lugejakirja, kes pahandas klassikaliste soorollide pealesurumise pärast: „Ma ei kavatse veel nii peagi sünnitama hakata! Kõigepealt lähen ülikooli, siis teen magistri, siis tööle, siis mehele ja alles seejärel... võib-olla saan ühe lapse. Ja pealegi, rahvastiku taastootmise jaoks on meil immigrandid!“

Appi, kui lihtne see on! Kanadalastel on vajadusel üks nupp nimetissõrme all. Piiks! Ja inimesed muukui lisanduvad! Muidugi ma heitsin pilgu endale ka: kes ma värske immigrandina ja kahe väikese lapse emana Kanada tööturul kohalike neidudega võidu sekretärikohtadele kandideerisin. „Siin ma olen, Kanada rahvastiku auku lappimas!“

11. juuli on maailma rahvastiku päev ja see on kurb päev. Lausa kahes mõttes. Esiteks elab maailmas ligi 7 miljardit inimest, mida on selgelt liiga palju. ÜRO hädaldab: „Juba 40 aastat tagasi deklareerisid maailma liidrid, et kõikidel inimestel olgu vaba õigus otsustada, kui palju ja kui tihti nad lapsi soovivad. Ja ikkagi on tänapäeval sadadele miljonitele peredele moodsad rasestumisvastased vahendid kättesaamatud!“

Teiseks, Eestis on olukord vastupidine, kuid samuti kurb: meil on inimesi selgelt liiga vähe. Nii et Eesti nutikad inimesed tulevad järjepanu välja erinevate ideedega, kuidas muuta Eesti lapsesõbralikumaks. Kirjanik Andrei Hvostov näiteks arvas, et võiksime anda eesti emadele poliitilistel valimistel alaealiste laste eest lisahääli: „Eesmärk võiks olla see, et poliitilise elu ääremaadele tõrjutud noored emad tunneks end Eesti Vabariigis privilegeeritud inimestena, mis tähendaks omakorda erakondadele sundust minna peresõbralikult jutult peresõbralike tegudeni.“

Uurin selle, Noor-Eesti idee kohta Merjelt, naise käest, kes peab koduõpetaja ametit ja on kutselt sünnitoetaja. „Tean,“ ütles ta, „et ka Tõnis Lukas käis umbes sarnase mõtte välja ja siis käis kuskilt läbi ka mingi lapsevanemate liit (vm ühendus), kes ka sama asja soovitas.Loomulikult oleksin sellise ettepaneku poolt.“

Küsin ta käest veel, kas ta laseks lapsel otsustada, kelle poolt hääletada. „Eks see sõltub ju lapse vanusest ja teadlikkusest või ka huvist, aga põhimõtteliselt oleks see hääl ikkagi vanematele laste arvelt, eesmärgiga survestada perede poolt neid, kes võimul. Peaks eeldama ilmselt, et vanemad teavad, mis nende lastele on hea ja seega neid ses suhtes ka usaldama häälte andmisel,“ vastab Merje.

Mulle meeldib Hvostovi mõte, kuid seda isegi mitte niivõrd Eesti jaoks. Minu meelest on just arengumaade hädade põhjuseks see, et noored emad „on poliitilise elu ääremaale surutud“. Maailma vaesemate riikide naistel pole kontrolli oma tervise üle, nad ei saa mehe loata tööle, eelarvamused ja traditsioonid ei lase paljusid tüdrukuid kooligi. Sealt tuleneb väikelaste suremus, nälg ja ... maakera ülerahvastatus.

Kiirelt kasvava rahvastikuga Indias ei saa näiteks 30le liginev ja juba kuue lapse ema Papo Adivasi ilma mehe nõusolekuta minna isegi arsti juurde, et rasedusi ära hoida. Ta noorim, kaheaastane lapsuke on nii nälginud, et ei oska ise veel kõndidagi. Pool pere sissetulekust kulub aga ikkagi mehe sigarettidele!

Kas Hvostovi idee omapärase, poliitilise matriarhaadi loomisest aitaks noort naist Indias? Kui India valitsus annaks Papole seitse häält, siis kuidas ta hääletaks? Kuidas muutuks ta elu? Kirjutan Kanada ajalehe korrespondendile Stephanie Nolenile Indias, kes nukrast Papost ja tema kuuest nälgivast lapsest ajalehes The Globe and Mail kirjutas. Ta vastab:

„Ma kardan, et mul pole ühest vastust su küsimusele. See maailm, milles Papo elab, asub poliitilisest süsteemist nii kaugel. Ma kahtlustan, et ta isegi ei osale valimistel. Kui ta ka peaks hääletamas käima, siis ta teeb nii, nagu ta mees teda käseb ja valib selle partei poolt, kes maksab külavanemale altkäemaksu. Nad on ju kõik kirjaoskamatud! Me räägime siin tõeliselt marginaliseeritud inimestest, mitte neist, kes saaks poliitilisest süsteemist kasu või suudaks seda kuidagi mõjutada.“

Ka Merje arvab, et arengumaade ülerahvastatuse-teema on üks paras pähkel. „Ma ei tea, kas see maailm ikka on ülerahvastatud. Olen viimasel ajal sketptik kõige suhtes, mida keegi kusagil kaugel ja kõrgel väidab. Aga kui ta juhtumisi ON, siis arvan ma, et kunagi pole liiast inimesi, kes on sündinud armastusest. Seega ei peaks inimesed, kelle lapsed on sündinud armastusest, kuidagimoodi põdema, et nemad maailma koormavad.

Pigem võiks küsida, et mis on selle hind, et lastel oleks laual täisväärtuslik toit, et nad saaksid hea hariduse, saaksid end arendada igakülgselt, et vanemail jätkuks neile vajalikku privaataega ja tähelepanu.

Iga uue lapse puhul langeb pere maksevõime drastiliselt ja poliitikute loogika sel puhul a´la maksame emapalka seni, kui laps väike, siis läheb ema tööle ja teenib edasi - see on üsna jabur, kuna ei arvestata seda, et ka normaalse sissetulekuga perel tuleb ju lapse sünnile eelnenud sissetulek jagada hiljem suurema arvu inimeste vahel. Rääkimata peredest, kus on üksikvanem või üks vanematest kaotab töö.

Mulle tundubki aeg-ajalt, et riik rõhub lapsevanemate armastusele oma laste vastu ja laseb selle seljas liugu, teades, et vastutustundlikud vanemad ei jäta oma lapsi ka kõige raskemas olukorras. Ja siis on võimalik teha ka selliseid majanduslikke otsuseid ja kärpida perede arvelt jälle ja jälle niigi suht väikesi summasid.“

Mulle meeldib Merje mõte armastusest sündinud laste kohta. Mõtlen vaid, mida arvaks armastusest sündinud laste ja nende tekitatud koorma kohta maailmale Eesti roheline liikumine, kes on arvutanud, et kui maakera viljakas pind jagada ära kõigi maakera inimeste vahel, siis saame tulemuseks umbes 2 hektarit.
„Enamus eestlastest kulutab mitu korda rohkem maakera pinda. Sealt tulebki vajadus säästvama eluviisi järele, sest meie käsutuses on siiski ainult üks maakera.“

Minagi muretsen sellepärast, et maailmale pole koormaks mitte kuus nälgivat india lapsukest, vaid ületarbiv ja risustav Lääne ühiskonna tegelane. Kas armastusest sündinud inimene on selline risustaja? Kui palju kulutab maakera resurssi armastusest sündinud tegelane?

Nii et kui Hvostovi idee peakski Eestis läbi minema, siis ma sooviks vaid, et koos valitsuse poolt kingitud lisahäältega sosistaks keegi meie naistele kõrva ka seda, kuidas hääletada. Ikka selle partei poolt, mis pooldab säästvat arengut!

-xxx-

Sinine kaart n2itab fertiilsust maailmas. Ja punane kaart n2itab 8koloogilist jalaj2lge.


M6lemad p2rit wikipediast.