Eesti mees Kanada parlamendis

Avaldatud EPLs aprill 2006 http://www.epl.ee/?artikkel=318096

Kõiki tema vaateid küll jagamata, üritan Kanada parlamenti valitud eesti päritoluga konservatiivist poliitiku portreteerimisel siiski neutraalseks jääda.
Sest Peter Van Loan on tõesti väga sümpaatne inimene.

“Peter on väga rahulik ja tasakaalukas mees, selline jalad-maas-inimene. Ta pole parlamendisaadikuna nina püsti ajanud. Kui vaja, kleebib Peter ise poliitplakateid, ta kohtub meelsasti inimestega, ta räägib nendega,” kinnitavad Peteri valimiskampaania ajal talle vabatahtlikena abiks olnud inimesed.

See, et Kanada välisministri parlamentaarse sekretäri ametit pidav Peter Van Loan oskab inimesi enda ümber koondada, ilmneb ka valimistulemustest: armsa moosipurgisiili naeratusega mees korjas endale Ontarios York-Simcoe valimisringkonnas nelja konkurendi eest tervelt pooled hääled.

Parlamentääriks pühitsemise tseremoonialgi käitus Peter vabalt ja sõbralikult. Õigupoolest ongi kogu tseremoonia sõp-rade ja pereliikmete kogunemine vabas õhkkonnas – mustas talaaris parlamendiametnik tuleb kohale paariks esimeseks minutiks, kaasas piibel ja sissekanderaamat.
Siis vannub Peter kuningannale truudust ja paneb allkirja raamatusse. Oih, me unustasime prantsuse keele! Kõik naeravad lõbusalt. Peter vannub Briti kuningannale truudust ka Kanada teises riigikeeles. Siis jagunevad kolleegid, vabatahtlikud ja pereliikmed kaheks: kes kutsuva söögilaua juurde, kes Peteri ligidale, et tähtsast päevast foto teha. Hiljem viib ladusa jutusoonega ja esinemist nautiv Peter meid eksklusiivsele tutvumisringile parlamendi kahes kojas.

Hollandi nimega eestlane

Hollandipärane nimi Van Loan tuli Peteri isalt, aga et ta lahkus pere juurest enne kui Peter sündis, kasvas Peter üles tavalises eesti peres – ema Malle ning vanavanemate Juta (Väljaotsa) ja Leo Rentiku seltsis.

“Kasvasin päris traditsioonilises eesti vaimus,” selgitab Peter lahkelt oma perekonna lugu. Peter Van Loan oskab küll eesti keeles öelda vaid mõned fraasid, näiteks “Kuradi poisid!” (kusjuures “poisid” käib tema enda ja venna Chrisi kohta) ning “Tervitan vanaema poolt”.
Arutan endamisi, millal võis Peteri eesti keel kaduda. Kas teismeliseeas või ülikoolis? Kuid selgub, et eesti keelt pole ta kunagi osanudki. Kodus rääkisid vanavanemad ja ema hoopis saksa keelt. Peteri sugulane, ajakirjanik Jaan Väljaots ei tea, miks oli Juta ja Leo koduseks keeleks saksa keel, kuid võib oletada, et nad valdasid seda inglise keelest vabamalt ning sellega sooviti poistele kodust anda kaasa teine võõrkeel, millega oleks siiski rohkem peale hakata.

Lastelaste puhul ei peetud vajalikuks eesti identiteedist kramplikult kinni pidada. (Kolmanda põlve immigrandid ikkagi!) Kuigi eestlus ei pursku Van Loani silmist ja keelelt, räägib mees sellest heldimusega. Täiesti siiralt tundub, et see on tema jaoks midagi armsat ja head. Oma eestlusest laseb Peter teistelgi auto pakiruumile kleebitud sinimustvalge kaudu osa saada.

Miks tegi juristina töötav mees otsuse poliitika kasuks? Oma ametlikul kodulehel põh-jendab Peter seda eestlusega – ema peres kaotasid mitmed vabaduse või elu nõukogude või-mu ja natside tõttu. Ka kodus räägiti alailma poliitikast, kuna juba vanaisa Leo üritas kandideerida 1940. aasta valimistel kommunistide vastu. Ka Peteri esimene kraad on poliitika alalt – rahvusvahelistes suhetes.

Jaan Väljaots pakub, et konservatiivse partei kasuks otsustamisel võisid otsustavaks saada Eesti Vabariigi aegse haridusega vanavanemate väärtushinnangud. Näiteks vanaisa oli Peteri poisipõlve vaieldamatu iidol ning ilmselt just tänu temale oli tal lihtne nimelt konservatiivse partei ideaalidega samastuda: konservatiivid tundusid hoolivat ka demokraatiast ja vabadusest rohkem kui “tollased liberaalid kauaaegse peaministri Pierre Trudeauga eesotsas”.

Suurem plaan – konservatiivid

Kanada konservatiivide retoorikas on ilusate nimisõnade “vabadus” ja “demokraatia” kõrval ka veidi karmimaid tegusõnu: tõsta järsult kaitsekulutusi, suurendada politseinike hulka tänavail, määrata rohkem reaalseid vanglakaristusi ning ühineda USA raketitõrjekilbiga.

Kuid aktiivseim võitlus on suunatud juba möödunud juunis vastu võetud geiabielusid lubava seaduse tühistamiseks ja lastepäevahoiu riikliku süsteemi loomise vastu. 42-aastane vallaline Peter Van Loan on veendunud, et abielu ja perekond peaksid olema traditsioonilised, st ainult mehe ja naise vaheline liit. Geidel on teisi võimalusi, kuidas kindlustada kinnisvara “perekonda” jäämine ja kuidas hoolitseda ühiste laste eest.

Kuid – Kanadast eemaldudes – kas ja mis kasu võiks Eestile tuua Kanada välisministri Peter MacKay eestlasest parlamentaarne sekretär Euroopa ja Venemaa asjades? Vähemalt Venemaa-küsimustes on Kanada par-lamendis sarnaselt (ehk siis kriitiliselt) mõtlev mees.

Kanada ei ole enam ninnu-nännu-maa

Ilmunud Ekspressis augustis 2006 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/87711F06C151D1EFC22571B5007C9A50

Kui ma läinud hilissügisel peretuttavalt Kanada identiteedi kohta uurisin, sain kuulda alaväärsuskompleksist laetud hala selle kohta, et Kanada on USAga võrreldes mõttetu rahuvalveriik, mida keegi rahvusvaheliselt tõsiselt ei võta. Nüüd vahest võivad end ameeriklastega võrdlevad kanadalased rahulikumalt hingata: konservatiivide valitsusjuht Harper on Iisraeli käitumist toetades olnud isegi innukam, kui tavaliselt on USA. Harper on toonud Kanada välispoliitikasse mõttemalli, mille kohaselt kaaluvad sõjalised operatsioonid üles diplomaatilised püüdlused.

Tõepoolest kasvatab Kanada mitmemiljardi-dollari-muskleid, et "teha tasa 13 aastat kestnud liberaalse valitsuse ignorantsi". Raha läheb lennukite, laevade, helikopterite ja veoautode soetamiseks. Tähelepanelik inimõiguslase silm märkab, et liberaalse valitsusega võrreldes ei räägi Kanada valitsus enam vajadusest pöörata tähelepanu USA sõjavangilaagrites toimuvale. Kogu inimõiguste jutt on riigiametnike memodest pehmelt välja toimetatud, enne kui see ministri jutupunktideks vormistub.

Jah, Kanada toetab hiljutises Liibanoni-kriisis üheselt Iisraeli. Siiamaani ehk siis liberaalse ninnu-nännu-valitsemisperioodi jooksul ei ole Kanada kumbagi osapoolt toetanud, on püütud leida tasakaal vaenupooltele prääniku ja piitsa jagamisel.

Paljud araabia päritolu kanadalased peavad Hezbollah' tegevust rängaks eksimuseks rahvusvahelise õiguse vastu, kuid samuti peavad nad Iisraeli käitumist totaalselt ebaproportsionaalseks: kahe Iisraeli sõduri kinnipidamisele Hezbollah' poolt vastas Iisrael üle kolmesaja inimese tapmisega. Nii traagiliste sündmuste taustal märkis Kanada konservatiivne peaminister Stephen Harper vaid seda, et Iisraelil on õigus kaitsta oma julgeolekut ja et nende vastulöök oli mõõdukas.

Selles "mõõdukas" vastulöögis kaotas elu ka kaheksa Kanada kodanikku, nende hulgas neli lapsukest. See "mõõdukas" vastulöök algatas suurima evakueerimiskava, millega Kanada püüab Liibanonist välja tuua 37 000 oma kodanikku, kes on saatkonna juures registreerunud. Ühelgi teisel riigil ei ole Liibanonis nii palju kodanikke. Pole siis imestada, et Parliament Hillil protesteerivad inimesed loosungitega "laste tapmine ei ole mõõdukas vastulöök", "okupatsioon ei ole Kanada väärtus!", "peatage Kanada kodanike tapmine" jne.

Kanadas on enneolematult suur liibanoni kogukond ja Liibanoniski elab arvestuslikult 50 000 Kanada kodanikku (mõniteist tuhat elab alaliselt Liibanonis ega taotle tagasipöördumist)! Vastastikune seotus vääriks rohkemat kui Iisraeli pea paitamist. Nii ongi araabia päritolu Kanada kodanikud, kes valisid talvistel ennetähtaegsetel valimistel konservatiive, väga vihased. Arvestuslikult on araabia päritolu valijate hääl kaalukeeleks kaheteistkümnes valimisringkonnas, kus konservatiivid praegu võimul on. Kas nad suudavad oma kohad säilitada ka eelolevate valimiste järel?

Lubamatult hiljaks on jäänud Kanada evakueerimisoperatsioon Liibanonist - alles nädal pärast Liibanoni pommitamist alustasid konservatiivid Kanada kodanike evakueerimisega. Ka on evakueerimine Liibanonist olnud äärmiselt kaootiline. Isegi välisministeeriumis, mis praegu on tühi - suur osa ametnikke on saadetud appi Beirutisse Kanada saatkonda - kardetakse, et toimunut hakatakse hiljem uurima ja leitakse miljoneid asjaajamisvigu. Tüüpilisim on segadus laevale pääsejate nimekirjadega: näiteks helistatakse Liibanoni suvitama või külla sõitnud inimesele Kanada saatkonnast ja öeldakse: te olete nimekirjas, tulge sadamasse. Kui inimene koos perega, eluga riskides sadamasse jõuab, selgub, et tema nime ei ole nimekirjas.

Samas näitavad avaliku arvamuse uuringud, et konservatiivid tulevad sellest kaosest puhtalt välja. Pooled küsitletutest toetavad konservatiivide tegevust kriisi ajal. Konservatiivide liidri Stephen Harperi koduprovintsist Albertast pärit mõttemall "võta välismaale minnes relv kaasa" leiab üha enam toetajaid.

Lasteaiad Kanadas ja Eestis – suurt vahet ei olegi

Avaldatud ajakirjas Pere ja Kodu millalgi 2006

Lasteaia otsingutest kaugel Kanadas, mis tõid mu ringiga Eesti juurde tagasi

Otsin peatselt neljaseks saavale Jaan Kristjanile lasteaeda, kuhu laps hommikupoolikuti mängima ja seltskonda saata. Vihje peale leian Kolmandalt avenüült Reggio keskuse. Kuna tegemist on värskelt avatud lasteaiaga Ottawas Glebe-i linnaosas, siis on sinna veel vabu kohti saada. Olukord Kanada lastehoius on nimelt natuke nutune. Riik finantseerib lastehoidu alates neljandast eluaastast ja sedagi vaid paar tundi päevas. Kui emad ei taha kogu palgatulu otsemaid lapsehoidja arvele kanda, saavad nad rahulikuma südamega tööle minna alles siis, kui lapsuke kooli läheb. Loomulikult on puupüsti täis kõik eralasteaiad, mis pakkumise ja nõudluse suhet arvestades vanemailt hingehinda küsivad.

Niisiis – Reggio keskus. Tegutseb kiriku poolkorrusel, kuid kirikust rangelt eraldi. Hind 500 Kanada dollarit kuus 5 hommikupooliku eest nädalas. Aga ruumid igati lapsepärased, jooksu- ja mänguruumi pakub suur saal. Õppetuba ise on kõrgel lae all asuvate akende ja selle taga valitseva novembri pärastlõuna tõttu veidi pimedavõitu, kuid muu on muljetavaldav – see on paljude tegelusnurkadega selline parasjagu suur ruum. Laste seas toimetab keskealine tüsedam meesterahvas. Lae all nööri küljes kõlgub mingi lopergune tumekollane kera.

Me tegime päikest, seletab naeratades Joanne (perek nimi), Reggio keskuse juht. Tegevusel on reggio keskuses suur rõhk ja selleks on palju võimalusi: õppetoas on mütakas lavats vee ja kividega (pinnavormide õppimiseks, mägede ja jõgede ehitamiseks), teine samasugune lumivalge liiva, totsikute ja konnakarpidega (kaalumiseks ja kaevamiseks), postkast (kirjade saatmiseks, mis õhutab lugema ja kirjutama), miniatuursed kangasteljed kingakarbis, akvaarium kaladega, riiulil seisab kilesse pakitud savimütakas.

Saan teada, et reggio ongi tegevuspedagoogika ehk avastusõpe ning Montessori ja Waldorfpedagoogika väike sugulane, millest Reggio Emilia keskendub vaid koolieelikutele: sõime- ja lasteaiaealistele lastele. Veelgi hiljem saan teada, et samasse pehmesse patta võib panna ka Eestis levinud Hea Alguse rühmad ja Eesti õpetlase Johannes Käisi laialt levinud vaated ja pedagoogilised põhimõtted.

Absoluutselt vägivallavaba

Esimene asi, mis mulle lasteaias Jaan Kristjanit viies ja tal järel käies silma torkab, on rahulikkus. Lapsed on lausa ebaharilikult rahulikud. (Mäletan, kui poeg kevadel Makedoonias lasteaias käis, lõi lärm mul esimesel päeval kõrvad lukku. Paar Tallinna lasteaeda, mida sügisel proovimas käisime, polnud paremad.) See siin on absoluutselt vägivallavaba: keegi ei jonni, ei torma, ei aele, ei tõukle. Peale viimast sõda loodud pedagoogikaharu üheks eesmärgiks olevatki olnud vägivalla minetamine. Mismoodi täpselt nad seda saavutavad, ei tea, sest kahte poega kasvatades ei ole ka mina saanud ilma pepulaksudeta. Võib-olla on vahe selles, milliseks otstarbeks kasutakse mängu, lapse peamist õppimisvahendit?

Mine mängi, lükkan lapse mänguasjakasti poole. Ma tahan lugeda / süüa teha / nõusid pesta. Mine viida aega, tähendab see. Võib-olla on reggio mängu teisiti mõtestanud? Mäng kui tegevus, kui õppimine, mitte kui ajaviit? Lapsed teevad midagi asjalikku. Õpivad maailma tundma, ehitavad midagi. Mida nad peaksidki peale hakkama kastis vedelevate kaisukarude, klotside ja autodega, kui puudub idee, mida nad peaksid nendega tegema?

Jah, me üritame leida vahendeid, kuidas mingit ideed tegelikkuseks teha, seletab alati naerusuine Joanne. Eelmisel nädalal küsis keegi midagi päikese kohta. Me siis ehitasimegi päikese! Ja pidime mõtlema, kuidas seda üles riputada.
Homme lähme me jalutama kuhugi, kus on näha jõgi ja mägi. Tahan lastele näidata, et mägi on kõrge ja jõgi on madalal. Siis saame mäed ja jõed-järved ise hiljem valmis ehitada, nihutab ta näitlikult veelavatsis kive edasi-tagasi.

Huvi pärast olen nüüd hakanud end kõrvalt jälgima ja üritan reggio põhimõtteid koduski kasutada. Mänguasjakasti pealesurumise asemel palun neid appi nõudepesumasinat laadima, pannkoogi- või hakklihatainast segama, paprikat lõikama – lasen neil endaga koos toimetada. Katsetan, kui aega on, naljapärast tegevuspedagoogikat kodustes tingimustes!

Lapsest endast algab huvi tegutseda ja õppida

Sarnasust reggio, teiste alternatiivpedagoogika harude nagu Montessori ja Steineri ning Eestis levinud Hea Alguse rühmade vahel on palju. Samasse kategooriasse sobitub ka Eesti õpetlase Johannes Käisi pedagoogika. Kõik need lähtuvad lapsest kui kellestki, kellest endast algab arenemine. Õpetaja on sealjuures vaid abiline, kes toetab ja varustab võimalike lahendustega, kuidas üht või teist saavutada. Näiteks ei korjata õppematerjale ära, need on alati sealsamas, lahtistel riiulitel. Saadaval, kui tuleb vajadus neid kasutada.

Küsin lisa Tallinna lähedal Viimsis reggio ja Käisi põhimõtete järgi töötava lasteaia juhatajalt Aina Alunurmelt ja ta kinnitab mu sõnu: Meie tunnusmärk on läbi kogemuse õppimine, kõike, niipalju kui võimalik, proovime ise läbi teha, katsetada, luua... Näiteks oleme ise ka leiba küpsetanud, rääkimata muust. Kõik materjalid, mis sobib lapsele kätte anda (st mis on ohutud), on rühmas lapsele kasutada. Teinekord nimetame rühmi ka töökodadeks, sest seda kila-kola on tõepoolest palju.

Joanne Kanada reggio keskusest seletab, et reggio lasteaias kindlat õppekava ja tunniplaani ei olegi, on vaid teemad, mida mängu ja tegevuse kaudu õpitakse. Üks tegevuspedagoogika põhimõte ongi see, et teemad ja tunnid võidakse küll ette planeerida, aga kui õpetaja näeb, et puudub lastepoolne huvi või kerkib ülesse mõni põnevam teema laste poolt, siis võetakse viimasest kinni ja minnakse edasi lapse poolt pakutava teemaga. Loomulikult on laste huvidega arvestamine märksa raskem, kui teha oma planeeritud tegevust. Aga kui see on lapse jaoks igav, siis ei pruugi see mingit tulemust anda. Jookseb mööda külgi maha.

Kui õppimine ja õpetamine pakuvad huvi, siis elu läheb.

Aina Alunurm on enne juhatajaks saamist neil põhimõtetel ka ise rühmas töötanud ja võib kinnitada, et sellest ajast on tal endal vaid väga head ja põnevad mälestused. Sest peale selle, et lapsel on põnev ja vaheldusrikas, muudab selline teemakäsitlus ka õpetaja rolli vaheldusrikkaks ja päeva huvitavaks. “Kõige tähtsam ongi õpetaja roll. Tegelikult on kõik kinni just temas, kas ta tahab teistmoodi tegutseda, sest see nõuab enam pingutamist, organiseerimist, lapsega arvestamist, kasvukeskkonna loomist ja kujundamist. Sest kui lapsele on kõik vahendid kättesaadavad, siis on ju ka rohkem koristamist või kui on kasutusel looduslikud vahendid, mis pudisevad, tekitavad mustust – jälle vaja näha rohkem vaeva korra loomisel. Aga kes õpetajatest on seda teed läinud, ei taha enam teise tööstiili juurde naasta.”

Eestis kasutab reggio ideid teadaolevalt tõepoolest vaid Viimsi lasteaed Piilupesa, kuigi Aina Alunurme arvates võivad sarnased nipid ka paljudes teistes lasteaedades kasutusel olla, kuna paljud on Piilupesast kogemusi noppimas käinud. Piilupesa lasteaed pakub reggio meetodist huvitatutele Tallinna Ülikooli ja Tallinna Pedagoogilise Seminari kaudu võimalust asjaga tutvumiseks. Kuid ega see, et reggio Eestis väga levinud ei olegi, paha ole. Selle asemel on Eesti lasteaedades kasutuses kaunis sarnase mõtteviisiga Hea Alguse rühmad ja Johannes Käisi filosoofial põhinev õpe, mida kasutatakse ilmselt paljudes eesti koolideski, ilma et sellest kõvasti lokku löödaks.

Aina Alunurmel on hea meel, et üks või teine tegevuspedagoogika haru üha enam levima hakkab ja häid tulemusi näitab. Kuid on siis keegi Eestis reggio- või Hea Alguse lapsi uurinud? Kuidas saavad nad tavapedagoogikaga koolis hakkama? Äkki nad sehkendavad rohkem, nihverdavad, segavad tundi? Nad tahavad uurida, teha, asjatada? Võibolla on nad liidrid, viivad üritusi läbi ja korraldavad midagi? Äkki on nad sellised kunstiinimesed? Vaevalt et keegi teab. Alunurm väidab siiski, et õpetajad koolis on öelnud, et need lapsed on loovad, hakkajad ja tegutsejad, sest nad on harjunud tegutsema. Lapsed, kellele antakse enam vabadust ja otsustamisõigust, on väljendusrikkamad, avatumad, julgevad küsida ja ettepanekuid teha.

Seda on mul huvitav teada, kuid ei saa öelda, et ma sellele iga päev reggio-lasteaia vahet liigeldes mõtleksin. Mulle tegelikult piisab täiesti sellestki, et poeg tahab hommikuti lasteaeda minna ja tal on seal sõbrad. Mis iseenesest ei ole sugugi vähetähtis.

**************
Johannes Käis

Omaaegse Võru Õpetajate Semnari juhataja ja silmapaistva Eesti pedagoogi Johannes Käisi (1885–1950) õpetus on mitme tänases pedagoogikas uuendusliku lahenduse aluseks. Tema filosoofias on tähtsaimal kohal lapsekohasuse nõue, isetegevuse ehk aktiivsuse põhimõte, eluläheduse põhimõte. Käisilikest tõdemustest lähtuvad ka kriitilise ehk iseseisva mõtlemise kujundajad – tööprotsess ise oma üldarendava ja isiksust kujundava sisuga on esmatähtis ning üleliigne abistamine seal, kus laps võiks iseseisvalt tegutseda, on kahjulik ta kasvamisele ja arenemisele. Tulemuslikuks tööks on Käisi sõnul vajalik soodus õhkkond; raskusi õppetöös saab võita kergemini kui probleem on esitatud huvitavalt; vajalik on õpetaja, kaaslaste ja kodu toetus. Käisi keskustamise ja üldõpetusega seostuvad näiteks ka projektõpe ja õppeainete põimimine. Õues õppimise liikuminegi on olemuselt Käisi loodusõpetuse metoodika. Käisi vaadete leviku eest seisab Johannes Käisi selts, kes igal aastal käisilike meetodite kasutamise eest õppetöös rahalisi preemiaid maksab. (allikas: internet)

Reggio Emilia
on alguse saanud Põhja-Itaaliast Reggio Emilia linnakest, kus seda on nimetatud ka "saja keele pedagoogikaks": keelelise väljenduse kõrval on lapse võrdväärseks väljendusvahenditeks käeline tegevus, laulmine, näitlemine, liikumine ja tants. Reggio looja Loris Malaguzzi (1920-1994) visandas uue õpetamisviisi kõikidele linnakese lastele, kes tema silmis olid kõik täieõiguslikud ühiskonna liikmed juba sünnist alates, intelligentsed, uudishimulikud ja imelised. Märksõnadeks on: lapsekeskne kasvatus, aktiivne suhtlemine, võimalikult loomulik keskkond tasakaalustamaks tänapäeva tehismaailma, kultuuritraditsioonide ja esivanemate vaimuvara väärtustamine. Iga nädal või kuu kannab kindlat teemat ning läbi selle toimuvad erinevad tegevused. Õppetöö järjepidevuse hoidmiseks kasutatakse palju dokumenteerimist arengukaustade, fotode ja videote näol, sest õppetöös koosneb kolmest osast: planeerimisest, tegutsemisest ja seejärel analüüsist. (allikas: internet)

Hea Algus
algatati Eestis 1994 Avatud Eesti Fondi toel lasteaedadele ja koolidele, mille eesmärgiks on lapsekeskse metoodika levitamine Eestis. Hea Alguse tegevuskava aluseks on pidevalt uuenev õpiprogramm, mille arendamise eest seisab hea rahvusvaheline haridusühendus Step by Step. Hea Algus aitab luua võrdseid hariduslikke võimalusi kõigile Eesti lastele. Toetudes oma tegevuses õpetajate, lapsevanemate ja kogukonna vahelisele koostööle pannakse nii alus laste igakülgsele arengule, iseseisva mõtlemise ja vastutustundliku tegutsemise kujunemisele. Mittetulundusühingu Hea Algus tegevus on suunatud lastele sünnist kuni põhikoolini, rõhutades lapsekeskse kasvatuse põhiväärtusi. Peamisteks tegevusaladeks on õpetajate täiendkoolitus, uute haridusalgatuste ellukutsumine ning lastele ja lapsevanemaile mõeldud ürituste korraldamine. (allikas http://www.heaalgus.ee/)

Fakte Kanada lasteaiast
· Kuigi Reggio Keskuses on köök, lasteaias sooja sööki siiski ei pakuta. Köögis asuvasse hiigelkülmkappi poetavad vanemad hommikul nimelised plastkarbid putrude, suppide või hautistega. Selle soendavad Miss Joanne ja miss Kate hiljem mikrouunis üles. Hommikul saavad lapsed röstsaia, piima ja moosi. Lõunasöögiks oli minu heameeleks kaetud siiski laud tõeliste taldrikute ja nugade-kahvlitega.
· Lõunauinakuks on madalad plastiklavatsid (nii vast 5 cm põrandast), ilma valgete linadeta. Igale lapsel on oma tekk või kaisuloom, kelle seltsis tuleb uni paremini. Ei mingit pidzhaama-vahetust – lapsed pikutavad voodeil mänguriietes.
· Reggio lapsel kannavad lasteaias ühtset vormi – selleks on lühikeste või pikkade varrukatega valge särk.
· Vanematel on alati võimalus rühma töös osaleda, parema info saamiseks aias toimuvast neid selleks isegi õhutatakse.
· Nohu ja köha puhul last koju ei ole vaja jätta, aga kui lapsel on palavik või lööve, siis last vastu ei võeta.
Kasuta tegevuspedagoogika põhimõtteid kodus:
Ärgita last mingile probleemile või konfliktile ise lahendust otsima, las pakub oma ideed välja.
Võta lapse mõnest küsimusest või ideest kinni ja uurige seda koos edasi.
Aita lapsel näha seost äsja kogetu ja õpitu vahel.
Las laps õpetab vahelduseks sulle midagi: saviga voolimist, värvimist, liiklust.
Kaasa laps kodustesse toimetustesse.

Immigrante vajav Kanada ei suuda võõrtöölisi hoida

Ilmunud Päevalehes jaanuaris 2006 http://www.epl.ee/artikkel/309047

Kanadas toimuvad 23. jaanuaril parlamendivalimised ja kuigi immigratsioon on üks riigi valupunkte, ei taha poliitikud seda teemat valimisdebattides tõstatada.
Kanada vajab majanduskasvu hoidmiseks aastas juurde umbes 300 000 immigranti, kuid riik suudab vastu võtta vaid kaks kolmandiku sellest. Kanada immigratsiooniminister Joe Volpe ütles hiljuti, et riik püüab olukorra parandamiseks kiiresti summasid leida ja saavutada viie aasta jooksul taseme, mis lubaks vastu võtta isegi rohkem immigrante.

Samal ajal kui peaminister Paul Martin loodab vähendada Kanada kasvavat tööjõupuudust immigratsiooni abil, on tegelikult probleeme immigrantidele sellise töö leidmisega, mis vastaks nende haridusele. Nimelt ei tunnusta Kanada provintsid enamikku Euroopa ja Aasia arsti- ja inseneridiplomeid. Riiki saabunud välismaiste spetsialistide alahindamise tõttu kaotab Kanada arvestuslikult umbes 34 miljardi Eesti krooni suuruse summa aastas, kirjutas Kanada juhtiv päevaleht Globe and Mail.

Probleemi lahendada püüdev Kanada valitsus eraldab tervelt miljard dollarit, et hõl-bustada uustulnukate ühiskonda sulandumist. Samas on tasuta keele- ja kultuuritundmise loengute asemel vaja välismaalt saabunud spetsialistidele pakkuda erialast praktiseerimisvõimalust ja internikohti, veelgi vajalikum on aga tunnustada nende diplomeid enne Kanadasse saabumist.
Arvestuslikult naaseb kohanemisraskuste tõttu Kanadast kodumaale kuni kolmandik immigrante, kes on tavaliselt hästiharitud ja kõrgelthinnatud spetsialistid. Paljud kolivad edasi USA-sse.

Praegu on Kanada immigratsiooniametnike töölaual taotluspaberid umbes 700 000 tulevaselt sisserändajalt, kes on selle dokumendi eest maksnud küllalt suure summa. Kõikide nende paberite läbivaatamiseks kuluks kuni kolm aastat. Selline venitamine võib kahjuks kogu süsteemi pea peale pöörata – järjekorras ootavad inimesed tunnevad kiusatust siseneda riiki
turistiviisaga või teha võlts-asüülitaotlusi.

Moldovlaste hirmus kogemus

Kahe aasta eest said üle kolme aasta Kanada elamisluba oodanud moldovlased Manana ja Marcel loa kätte. Nad kolisid elama Quebeci provintsi, Ottawa lähistel asuvasse väikelinna. Rumeenia keele oskus annab neile prantsuskeelsesse ühiskonda sulandumisel eelised, hea inglise keel lubab mõlemal konkureerida Ottawa tööturul.

Pangaametniku töökogemuse ja arvutieriala diplomiga mehe jaoks oli uude ühiskonda saabumine hirmutav kogemus. Marcel lubas end maha lasta, kui ta kolme kuu jooksul tööd ei leia. Õnneks kulus tal töö leidmiseks vaid kaks ja pool kuud. Ka Manana leidis pooleteise aasta pärast enda haridusele ja kogemusele vastava töö.

Kanadas potentsiaalsete immigrantide väljavalimiseks kasutatav punktisüsteem ei soodusta heade oskustööliste saabumist riiki, kuigi Kanadas on nende järele tõsine vajadus.
Ainuüksi Ontario provintsi on vaja 50 000 ehitustöölist ja 10 000 veoautojuhti.
Immigratsioon pole probleemidest hoolimata valimiste lemmikteema. Ka praeguse valimiskampaania ajal väldivad poliitikud probleemi, sest sellega ei saa lisahääli võita. Pigem võivad nad rohkete immigrantidega suurlinnades oma pühendunud poolehoidjate hääli kaotada.

Immigrandile ei taga hea haridus veel töökohta

•• Kanada võtab aastas per capita vastu rohkem immigrante kui ükski teine riik maailmas. Samal ajal on Kanada ainuke arenenud riik, mis soovib rohkem immigrante, kui tegelikult saab.

•• Küsitlused näitavad, et hea haridusega immigrandid ei löö enam sama hästi läbi, kui vähem haritud sisserändajad 30 aastat tagasi. Probleem on selles, et Kanada ei tunnusta nende kvalifikatsiooni. Teine probleem on immigrantide geograafiline paiknemine. 80 protsenti immigrantidest asub elama niigi ülerahvastatud suurlinnadesse.

•• Valitsus peaks piirama immig-rantide kvooti ning lubama ajutistel töölistel ja välisüliõpilastel riiki jääda (praegu peavad nad elamisloa taotlemiseks riigist lahkuma). Nendel immigrantidel poleks mingeid raskusi riiki sulandumisel, kuna neil on juba vajalikud oskused ja diplomid töö saamiseks.

•• Ideaalis peaks sisserännanutest 60 protsenti olema haritud tööjõud ja vaid 40 protsenti perega taasühinejad, kellele pole hariduslikke ega keelelisi tingimusi seatud. 20 protsenti Kanada tööjõust vajab töötamiseks provintsivalitsuse luba.

Immigrantide vastuvõtu-punktisüsteem
Vanus
•• Annab kõige rohkem 10 punkti, maksimumpunktid saavad 21–49-aastased inimesed.
Haridus
•• Selle eest saab kuni 25 punkti, maksimum magistrikraadi eest.
Keeleoskus
•• Maksimum 24 punkti: 16 punkti vähemalt ühe riigikeele ladusa oskuse eest.
Töökogemus
•• Võib saada kuni 21 punkti, maksimumpunktid nelja-aastase kogemuse eest.
Töökoht Kanadas
•• 10 punkti saab juba olemasoleva töökoha eest Kanadas.
•• Lisaks saavad 10 nn sulandumispunkti Kanada töökogemusega inimesed ja need, kelle abikaasal on ülikoolidiplom.
Tulemus
•• 67 punktiga 100-st saab Kanada elamisloa.

Tõupuhta kvebeki otsingul

Avaldatud Ekspressis detsembris 2006 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/A1674FCF85387D4AC225723E0048F88B

We speak ... English! vilkus Quebecis ühe maanteeäärse hotelli katusel reklaamtablool.

Imelik uudis, mida tulikirjastada, mõtlesin, oleme ju Põhja-Ameerikas.

Kuid tõepoolest, Quebecis jäime inglise keelega hätta isegi ameerika kultuuri saatkonnas McDonald'sis. Inglise keel ei ole Quebecis ametliku keele staatuseski.

Peale seda, kui Stephen Harper läinud nädalal avalikult ütles, et jah, kvebekid on Kanada sees eraldi rahvus, kardetakse, et Kanada hakkab lagunema. Kuid Harper püüdis vaid ennetada separatistide eraldumispüüdeid ja anda neile tunnustamiskont hambusse.

Valitsuste vaheliste suhete minister Michael Chong astus seepeale tagasi, sest ei suutnud kvebekke eraldi rahvusena tunnustada. Sest kui „nad on rahvus on Kanada sees, siis kindlasti on nad rahvus väljaspool Kanadatki. Milleks tõsta eraldi esile üht etnilist gruppi, isegi kui nad on üks kahest asutajarahvast?
See on etnilise natsionalismi õhutamine! Meil on juba keeleseadus, mis sätestab prantsuse keele teise riigikeelena. Sellest peaks piisama.”

Kelle kohta siis eraldi rahvus õieti käib? Selle kohta on erinevaid arvamusi. Quebeci Liberaalne liider Jean Charest ja separatistliku Quebeci Bloci liider Gilles Duceppe arvasid, et see on kõikehõlmav termin, mille varju alla mahuvad ka Quebecis elavad põlisrahvad: inukid (eskimod), mestiitsid ja esimene rahvas ehk indiaanlased.

Kuid transpordiminister Lawrence Cannon arvas, et eraldi rahvus ei käi kõikide Quebecis elavate inimeste kohta, vaid ainult nende kohta, kes on tõupuhtad! Paljude meelest algatab see inetuid rassistlikke debatte, mitte ei vaigista neid, nagu peaminister lootis.

Omavahel öeldes oleks mul salamisi hea meel, kui Quebec saaks lõpuks ometi iseseisvaks.
(Mul soovitati sellest kanadalaste juuresolekul mitte eriti kõva häälega rääkida, sest korralikult funktsioneeriva riigi lagunemine ei ole just majanduslikult mõttekas.)

Aga Quebeci lahkumisega, loodan ma, kaotaks kehtivuse ka praegune keeleseadus, mis kohustab föderaaleelarvest saavate asutuste ametikeelteks prantsuse ja inglise keele. Praegu on nii, et prantsuskeelsed on riigiametites karmilt üleesindatud ja ilma prantsuse keele perfektse valdamiseta saab iga eduka inimese föderaalkarjäär mingil hetkel otsa.

Kurioosne on tähtsate, kõrgetel ametikohtadel inimeste kuueks kuuks keeleõppele saatmine. (Halloo, kes töö ära teeb?) Lisaks teeb praegune keeleseadus Kanada läänepoolsetest provintsidest pärit inimesed, immigrantidest rääkimata, Ottawa tööturul harulduseks. Föderaalne Kanada tundub mulle sellepärast juba niigi Quebeci poole kaldu olevat. Õnneks ei ole ma keeleseaduse kritiseerimise osas üksi.

Quebec ise on aga huvitav juurikas: vaikimisi on Quebec ise kaunikesti rassistlik.

Statistika kohaselt on värviliste rasside esindajatel, rääkimata põlisrahvastest Quebecis hulga raskem tööd saada kui teistes, niinimetatud „inglisekeelsetes” provintsides. Ja hoolimata ajakirjas Walrus toodud statistikast, et vabalt kakskeelsed on pigem inglisekeelsed kui prantsuskeelsed kvebekid, levib kvebekkide seas ikkagi müüt, et just „inglismannid” ei viitsi prantsuse keelt ära õppida. Palju on räägitud kvebekkide indiaanlastevihast. Milleks veelgi enam marginaliseerida niigi palju kannatanud põlisrahvaid?

Jah, ja miks mitte tunnustada ka kanada itaallasi, hiinlasi ja hindusid, ukrainlasi eraldi rahvustena nagu naljamehed välja pakuvad? Föderatsiooni asemele tekiks siis Ühinenud Rahvuste Kanada.

Ainult et uute mõtteliste piiride tõmbamine võib olla valulik.