Olematu innovatsiooniteadlikkus

Avaldatud EPLs jaanuaris 2007 http://www.arileht.ee/?majandus=371221

Peaminister Andrus Ansip on öelnud, et meie teadusele ei ole midagi ette heita. Teadusartiklite arvult tuhande elaniku kohta olevat Eesti kolm korda parem lõunanaabritest Lätist ja Leedust.
Tugevasti alla jääme vaid võrdluses Soomega. Nii näiteks on Eestil USA-s registreeritud patente aastatel 1995–2006 miljoni elaniku kohta vaid kuus, Soomes seevastu 1629!

Äsja avaldatud ÜRO inimarengu raport, mis toetub 2004. aasta andmetele, raputab valusale kohale veelgi soola. ÜRO analüüsis erinevates riikides tehnoloogia levikut ja leiutamisvõimelisust, muuhulgas võrreldi patentide arvu miljoni inimese kohta. ÜRO andmeil jääme isegi Lätist kaugele maha. Eestis on miljoni elaniku kohta 4 patenti, Lätis 38 ja Leedus 18. Ja Soomes 222.

Et Soome kulutab Eestiga võrreldes neli korda rohkem teadusuuringutele (Eesti vaid 0,8 protsenti SKP-st, Soomes 3,5 protsenti), pole viiekümnekordne vahe patentide arvus miljoni elaniku kohta üllatav. Huvitav on aga see, et kuigi Läti ja Leedu teaduses on suhteliselt vähem raha kui Eestis – vastavalt 0,4 ja 0,7 protsenti SKP-st, on nad patentide arvu poolest miljoni elaniku kohta Eestist siiski ees. ÜRO inimarengu raportist tuleks justkui välja, et lätlased ja leedulased on eestlastega võrreldes hulga nutikamad.

Eesti patendiameti väikeettevõtjate nõustamise talituse peaspetsialist Ingrid Tammemäe ei usu siiski, et Lätis ja Leedus inimesed meist targemad on. Mäekõrgust vahet patentide arvus miljoni elaniku kohta võiks otsida riikide patendipraktikates. Lätis ja Leedus kehtiva patendi avaldussüsteemi reeglite tõttu ei tehta seal patenditaotlustele täisekspertiisi. Eestis kehtib patendinduses kontrollsüsteem, see tähendab, et iga patenditaotlus läbib ekspertiisi. Lätis ja Leedus aga võetakse kõik patenditaotlused vastu ja antakse patent ka välja – leiutaja ise vastutab uudsuse eest. Sama kehtib Eestis kasuliku mudeli puhul, mis ei ole täispatent, ja mida saab lihtsamalt taotleda. Kasuliku mudeli taotlused ei läbi samuti maailmauudsuse ekspertiisi.

Tulu odavalt tööjõult

“Kui võtta võrdluses naaberriikidega arvesse ka Eestis 2004. aastal välja antud kasulikud mudelid, peaksime liitma Eestis 2004. aastal välja antud patentide arvule kasulike mudelite arvu. Patenditunnistusi anti 2004. aastal välja seitse ja kasuliku mudeli tunnistusi anti välja 73. Kokku 80 leiutist. Miljoni inimese kohta siis umbes 61 leiutist 2004. aastal. See arv oleks võrreldav Läti ja Leedu andmetega, nagu on ära toodud ÜRO inimarengu raportis,” arvutab Tammemäe.

Tallinna tehnikaülikooli tehnikadotsent ja Euroopa patendivolinik Tauno Otto on sellegipoolest veendunud, et Eesti innovatsiooniteadlikkus on madal, ja märgib, et Nõukogude Liidus toiminud ratsionaliseerimisettepanekute süsteem oli teistsugune ning tänapäevases mõistes leiutist ei eksisteerinud. Eestis püütakse praegu tulu saada odava tööjõu arvelt, kuid varem või hiljem taibatakse, et Hiinas on see veel odavam ja edasine majanduskasv saab tulla pigem uute ideede loomisest ja seejärel nende realiseerimisest tööstuses.

Innustav on näha, et leiutamisvõimekust saab arendada. Läinud aasta kevad-talvel algatati innovaatikaalane loengusari Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudis ja see tõi Eestile viis värsket leiutajat! Kraadiüliõpilased pidid loengusarja raames patenteerima vähemalt ühe idee. Ottawa ülikooli biokeemiaprofessor Illimar Altosaar, kes loengusarja idee TTÜ-le välja pakkus ja kursust juhendas, rõõmustab omakorda, et tehnikaülikooli geenitehnoloogiaprofessor Erkki Truve tema ideega – korralda innovaatikakursus – kaasa tuli.

Innovatsiooniga seotud kursuseid võib õnneks leida juba mitme kõrgkooli õppekavadest, kinnitab tehnikaülikooli dotsent Otto. “Professor Altosaare juhitud loengusari näitas, et leiutamisvõimelisust on võimalik arendada juba ühe ülikoolisemestri jooksul.”

Lihtsad küsimused, lihtsad vastused

•• Kui paju patente/kasulikke mudeleid kaitstakse aastas Eestis?
Eesti patendiameti väikeettevõtjate nõustamise talituse peaspetsialist Ingrid Tammemäe: “Eesti enda leiutajate patente esitati patendiametisse 2005. aastal 23, teiste riikide leiutajatelt laekus 15 avaldust. Kasuliku mudeli taotlusi esitati eestlaste poolt 87-st 74. Eesti leiutajatelt välisriikides patenteerimiseks laekus kümme taotlust. Patendimenetlus kestab aastaid, sisse antud taotlused saavad patendiks (väljaantava dokumendi nimi on patendikiri) 3–4 aasta jooksul. Kasuliku mudeli tunnistuse saab kätte mõne kuu jooksul taotluse sisse andmisest. Sellepärast anti 2005. aastal Eesti isikutele välja 7 patendikirja ja 75 kasuliku mudeli tunnistust.”

•• Mis alal on tehtud ja kaitstud uuendused/leiutised Eestis?
Tallinna tehnikaülikooli tootmistehnika õppetooli dotsent ja Euroopa patendivolinik Tauno Otto: “2005. aastal oli 35% keemia, 19% tehnoprotsesside ja 16,6% inimeste eluliste vajaduste teemadel.”

•• Kes on need inimesed, kes Eestis patente kaitsevad? Teadlased, kes teadusasutuste juures töötavad, või isenokitsejad, nn õliste kätega praktilised tegelased?
Tauno Otto: “Patente kaitsevad enim teadlased. Õlised käed kuuluvad tänapäeval fantaasiamaailma, enamik leiutisi sünnib süstemaatiliselt, kitsalt spetsialiseeritud uurimisrühmade töös.”

Ingrid Tammemäe: “Leiutisi kaitsevad kõik – nii isehakanud leidurid, endised ja praegused teadurid kui ka suured ja väikesed firmad. Siiski võib öelda, et kasulike mudelite omanike seas on rohkem eraisikuid, patentide omanike seas rohkem firmasid ja teadusasutusi. Näiteks 2006. aastal sisse antud 38 patenditaotluste seas on 11 eraisikut 68 kasuliku mudeli taotluse esitanu seas 46 eraisikut.”

•• Kas teadmistepõhise majanduse strateegia 2007–2014 paberist võib loota asjalikku innovatsioonipoliitikat, mis toetaks ka tootjaid ja tööstust?
Tauno Otto viitab teadmistepõhise Eesti strateegiadokumendile, kus on kirjas, et Eestis registreeritud väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatesse hakkab investeerima Arengufond. Toetust saavad need ettevõtted, kes on suunatud innovatsioonile, kes loovad või kasutavad ajakohast tehnoloogiat ja arendavad uusi tooteid, sealjuures on neil oluline kasvu- ja ekspordipotentsiaal ning perspektiiv saavutada rahvusvahelisel sihtturul arvestatav positsioon, kuid kes ei ole suutelised rahuldama oma kapitalivajadusi majanduses toimivate muude instrumentide kaudu.

•• Mis instrumentidest jutt käib? Kas võib lihtsalt öelda, et raha pole?
Tauno Otto: “Võib tõepoolest öelda lihtsalt “raha pole”, aga põhjused on peale selle ka majanduses ja riigi poliitilistes eelistustes. Esiteks on meil palju alltöövõttu, patendid ja kasulikud mudelid on aga kasutatavad omatoodangu puhul.
Teiseks puuduvad suhted suurfirmade juhtidega, mis tavaliselt saavad alguse ühisest ülikoolipõlvest. Tendents ja võimalus õppida Suurbritannia ja USA juhtivates ülikoolides on alles tekkimas. Mind hämmastas just Ottawa ülikooli professori Altosaare võime leida hea idee olemasolul tuttav ettevõtja ning viia teadmine ja finantseerija ülikiiresti kokku. Ja kolmandaks on poliitikute hulgas ja ka valitsuses vähe ettevõtja ning teadlase taustaga inimesi, sestap on ka riik olnud ettevõtluse ja innovatsiooni reaalsel toetamisel pigem aeglane ja ettevaatlik.”

Leiutamine – see on imelihtne

Ilmunud Eesti Päevalehes 2007. aasta jaanuaris http://www.epl.ee/laupaev/368893

Ottawa ülikooli biokeemiaprofessor Illimar Altosaar pookis oma Eestis peetud loengusarjaga leiutamispisiku viiele Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogiainstituudi kraadiõppurile, kellest said Eesti värskeimad leiutajad.

Professor Altosaar on inimeste annete äratamise maailmameister. Ka tundub ta elavat maailmas, kus kõik on võimalik ja kõik soovid lähevadki täide. Mullu pidas ta koos patendikonsultant Tauno Ottoga ning Traugott Läänemäega tehnikaülikoolis loengusarja innovaatikast.

Põhisõnum oli: igaüks saab kaitsta oma ideed või leiutist.

“Eesti kraadiõpilaste faktiteadmised on üsna head,” selgitab professor Altosaar, “kuid puudu jääb oskusest neid teadmisi ülesannete lahendamisel loovalt rakendada. Üliõpilastele on vaja tutvustada loova mõtlemise tehnikaid. Peame julgustama üliõpilasi mõtteid edasi arendama, ideid julgelt ellu viima ning esitama neid ka patendiametile kaitsmiseks.”

Just oskus loovalt mõelda ning faktidest uusi ideid tuletada on tähtis eeldus ühiskonnas läbi löömiseks, on praegu Austraalias Südneüs New South Walesi ülikoolis merebaktereid uuriv eesti teadlane Altosaar kindel.

Üliõpilastele oli innovaatikaloengusarja eesmärk patenteerida õppeaasta jooksul vähemalt üks idee.

Kus näed vajadust, leia lahend

“Alguses oli selline plaan, et iga grupp kaitseb kursuse jooksul ühe patendi. Kuid kuna osutus, et patendiametis on võimalik registreerida ka kasulikku mudelit, mis on märksa lihtsam ja kiirem, siis hakkas meie naiskond of course just selles suunas töötama,” valgustab Anastassia Voronova, 23-aastane geenitehnoloog.

“Kõige alguses hakkasime otsima vajadust. Püüdsime lähtuda eeskätt meie igapäevase töö muredest ja ebamugavustest instituudi laborites,” selgitab Anastassia. “Selgus, et kõik vajadused, mida me suutsime laboritöös välja mõelda, olid juba maailmaturul lahenduse leidnud.

(Meie laborisse nende uuenduste soetamine on arvatavasti jäänud raha taha.) Sellepärast pidime mõtlemissuunda muutma. Me loobusime esialgsest kavast kaitsta patent just geenitehnoloogia alal ja hakkasime otsima vajadust oma argielust.”

Üks doktorante, Julia Smirnova, juhtis tähelepanu, et spordiklubide duširuumides pole riiuleid ega aluseid, kuhu saaks panna šampoonid ja dušigeelid. Loomulikult on see ebamugav.

“Nii mõtlesimegi, et oleks vahva, kui oleks lihtne kaasaskantav seade, mida seinale riputada ja millele hügieenitarvikud asetada,” jutustab Anastassia Voronova. “Pärast pikki vaidlusi oli meie seade järgmine: kummist matt, mille mõlemal poolel on hulgi iminappasid. Ühe poolega paned seina külge ja teisele poolele oma pudelid. Pärast kasutamist voldid mati kolmeks – moodustub rahakoti kuju.”

Pikk samm tuleviku suunas

Mõeldud – kaitstud. Noorteadurid koostasid kaaskirja, pidasid nõu patendiameti patendivoliniku Tauno Otto ja konsultandi Ülo Anijalaga ning juba juunis said kinnituse, et kasulik mudel on võetud registreerimiseks! Hiljuti said leiutajad Anastassia Voronova, Helle Sadam, Kairit Zovo, Julia Smirnova ja Kaie Pill ka uhke tunnistuse: “Iminappadega kinnitusmatt”, mudel number 00629.

“Me olime kõik väga õnnelikud ja enda üle uhked, sest meil oli tunne, nagu oleksime astunud suure sammu tuleviku suunas,” ütleb Julia Smirnova, kolmanda aasta doktorant.

“Minu jaoks tähendas see mingite šabloonide murdumist,” kirjeldab magistrant Anastassia Voronova saavutusega seotud tundeid.

“Eks ikka mõtled, et patendimaailm on sinust nii kaugel. Aga ei olegi, kõik on teostatav, kui on tahtmist ja kannatust. Meie kasulik mudel pole küll registreeritud meie erialal, s.t geenitehnoloogias, kuid sellegi poolest saime kokku puutuda tõelise patendinduse maailmaga – alates idee väljamõtlemisest kuni tunnistuse kättesaamiseni.”

Kaie Pillile, kes oli varem patendindusega kokku puutunud, ei olnud läbimurdehetk nii imeline nagu teistele. “Kuid mind siiski hirmutas ülesanne esitada patendiametisse kaitsmiseks mingi idee,” möönab ta. “Mul on hea meel, et meie juhendaja ei lubanud meil alla anda. Võib-olla see kõlab veidi suurustavalt, kuid mulle tundus, et innovaatikakursus andis mulle julguse elada ja tegutseda. Kõhklemata.”

“Ja pealegi,” lisab ta, “kogu protsess ise oli päris lõbus. See avardas mu maailmapilti. Ma sain lahti põhjendamatust hirmust patentide ees. See pani mind teisiti mõtlema, enda ümber vaatama ja arutama: mida saaks teisiti korraldada? Mida võiks paremini teha? Kas see või too leiutis on juba patendiga kaitstud?”

“Selgus,” kirjutab Anastassia Voronova, “et patendi kaitsmine ei olegi nii aeganõudev, bürokraatlik ja keeruline protsess, kui ma arvasin. Lõppude lõpuks me ju leiutasime uudse asja, mis teeb igapäevaelu veidi mugavamaks. Ja ainus, mida meil selleks vaja oli, olid noored, ideedest tulvil pead; internet, et kontrollida, ega selliseid asju varem leiutatud ei ole, ja paberileht, kuhu oma leiutis kirja panna. Lihtne!”

Kas noorte teadlaste Helle Sadama, Julia Smirnova, Anastassia Voronova, Kaie Pilli ja Kairit Zovo leiutis läheb tootmisse? Kas tekib majanduslik innovatsioon? Kas tuleb hiigelkasum? Noored kraadiõppurid ei tea veel, mida oma kasuliku mudeliga edasi teha, kas taotleda toetust mujal maailmas patenteerimiseks või püüda see maha müüa. Nad on juba taotlenud stipendiumi, et saada raha mudeli mujal patenteerimiseks, kuid pole seda veel saanud.

Innovaatiline professor Altosaar

•• Biokeemiaprofessor Illimar Altosaar on leiutaja. Ühe lennureisi ajal tuli talle pähe idee luua hoopis teistmoodi kinnitusega põrandalauad. “Uudse nipiga saaks puitpõrandaid paigaldada hoopis lihtsamalt, mis teeks laudpõrandad hulga kättesaadavamaks ja tooks puitpõrandamüüjatele rohkem raha sisse,” seletab Altosaar.

•• Biokeemik leiutab ... puit-põrandate paigaldussüsteeme, mõtlesin hämmeldunult. (Meeles mõlkus eesti vanasõna kingsepast ja tolle liistudest.) Kuid Illimar Altosaar ongi just selline: lisaks ideedele, kuidas geneetiliselt muundatud toiduainete abil maailma päästa (ta kasutab maailmast rääkides sõna “patsient” ja biotehnilisi toiduaineid nimetab ta “arstirohuks”), teeb ta praegu Austraalias New South Walesi ülikoolis merebakterite metagenoomuuringuid, õpetab pojad Jaani, Rauli ning tütrekese Kariina kollase liivaga meres surfama ja õpib Austraalia aborigeenide iidset surfamisfilosoofiat. Professor Altosaar on inimene, kelle peas on need huvid sulanud üheks tervikuks, üksteist täiendavaks üin-üang’iks, uudishimulikuks maailma avastamiseks. Ta julgeb elada ega karda suurelt mõelda ja tema tegevusraadius ulatub sellepärast ka maakera kuklapoolele.

•• Põllumajandusliku biotehnoloogia arendamist toetab Altosaar kirglikult. Ta teeb enda sõnul “tõesti seda tänuväärset tööd” ja propageerib geneetiliselt modifitseeritud toiduaineid. Ta kurjustab Euroopa Liiduga, et too ei luba importida geneetiliselt muundatud (GMO) toiduaineid, näiteks Kanadas valmistatud rapsiõli.

•• Üht kaalukat GMO-sid pooldavat argumenti kuulsin ma GMO-propagandas esimest korda. Altosaar ütles: “Kui lisada kapsale üht kindlat valku pisikesest bakterist Bacillus thuringiensus, langeb ära vajadus kapsaid kapsausside vastu mürgitada.”

•• Samuti pole vaja väetada geenimuundatud taimi, millele on lisatud ühes väikeses bakteris olevat geeni Nä0. See geen toodab ensüümi, mis lagundab lämmastikdioksiidgaasi. Väetistest ja põllumajandusmürkidest loobumine vähendab kasvuhoonegaase ja vee saastamist. See kõlab ju nutikalt?

•• “Geenitehnloogia on oma olemuselt roheline mõtteviis, maakera säästev ja hoidev. Me peame seda toetama, sest tervenemis-imed juhtuvad meie silme ees,” seletab Altosaar särasilmil.

Kanada peab tegutsema, et lõpetada pärismaalaste vaesus

Avaldatud EPL Ärilehes juunis 2007 http://www.arileht.ee/artikkel/391446

29. juuni toob tähelepanu alla „kolmanda maailma“ Kanada omaenda tagahoovis.
Pärismaalaste vaesus Kanadas, maailma ühes rikkaimas riigis on võrreldav olukorraga arengumaades. Sellele tõsiasjale tähelepanu juhtimiseks on 29. juuni kuulutatud actionpäevaks.

„Kui Kanadas läheb iga laps magama oma enda voodis, siis kanada esmarahvaste seas on tavaline, et kahe magamistoaga elamist jagab kuni 10 inimest. Kui keskkooli lõpetamine on kanada noorte hulgas iseenesest mõistetav tõsiasi, siis esmarahvastest ei lõpeta keskkooli 70 protsenti noortest. Samal ajal, kui Kanada noored mängivad hokit või loodavad poole kohaga tööd saada, teevad esmarahvaste noored rekordilisel tasemel enesetappe. Kui Kanada tööpuudus riigi lõikes on üks madalamaid, siis esmarahvaste hulgas otsib aktiivselt tööd 27 protsenti inimestest.“ Nii kirjutab Phil Fontaine, Kanada esmarahvaste assamblee (vaata http://www.afn.ca/) esimees. „Need kurvad faktid on meie riigi väike räpane saladus,“ sõnab Fontaine.

Reedel, 29. juuni keskpäeval alustab Phil Fontaine Ottawa Raehoone ees solidaarsusmarssi koos esmarahva laste, noorte (üle poole esmarahvastest on noorem kui 23 eluaastat) ja vanematega.

Indiaanipealik kutsub kõiki üles Kanada esmarahvaste toetuseks meelt avaldama: kirjutage valitsusele, tehke demonstratsioone, tuututage kasvõi autosignaali, soovitab ta. „Valitsused ei hooli meist, sest meil pole midagi, mida valitsus vajaks: meil pole raha, võimu ega hääli.“

Ottawa on traditsiooniliselt algonkini (algonquin) rahva maa.

Just maaküsimus on pealike meelest põhiline, mille kaudu saaks esmarahvaid aidata. Maataotluste arutamine valitsusega on kestnud nii kaua, et indiaanipealikel on põhjust kahtlustada Kanada valitsuse hea tahte puudumist. Maaga, kirjutab Fontaine, saame luua majandusliku baasi, kust töökohti luua, ja lõpetada abirahadest sõltumine.

Kuu aja eest ähvardas Manitoba provintsi indiaanipealik Terry Nelson maataotluste venimise tõttu blokeerida Ida- ja Lääne-Kanadat ühendava raudtee, sest „kui esmarahvaste liidrid ei suuda oma rahvale lootust anda, siis tuleb rahvas ise meelt avaldama“. Paljud ei toetanud esmarahvaid radikaalsete võtete kasutamisel, sest seaduste rikkumine pole just kõige parem moodus riiki seadusi järgima üles kutsuda.

Kuid juuni lõpp tõestab, et ähvardus saavutas oma eesmärgi: Kanada Indiaaniasjade minister Jim Prentice sekkus jõuliselt ja lahendas igivana maaküsimuse, eraldades 75 aakrit maad Manitoba provitsi pealinna Winnipegist põhja pool. Vastutasuks võttis pealik Nelson oma ähvarduse tagasi.

Kuid Kanada Konservatiivne valitsus võiks üksikute ähvarduste maandamise taktika asemel elustada kolm aastat tagasi välja töötatud kava vaesuse vähendamiseks esmarahvaste hulgas. Niinimetatud Pärismaalaste Ümarlaud töötas Liberaalse valitsuse ajal välja kokkuleppe, mis tõotas tõsiselt võetavaid meetmeid hariduse ja tervishoiu edendamiseks ja majanduslike võimaluste edendamiseks esmarahvaste hulgas. Enam kui aasta tagasi võimule saanud konservatiine partei keeldus aga plaani täitmast ja finantseerimast.

Terminid selgemaks

Kanada pärismaalasi kutsutakse inglise keeles aborigeenideks. Aborigeenide hulgas on inukid ehk inuitid, mestiitsid ja esmarahvad. Inukiteks (inuit) nimetavad end eskimod. Mestiitsid on aborigeeni hõimude ja prantsuskeelsete kanadalaste segaabieludest sündinute järeltulijad.

Esmarahvad moodustavad Kanada elanikkonnast umbes kolm protsenti, koos inuiti rahva ja metsiitsidega ulatub protsent viieni. Ametlikes dokumentides kõneldakse esmarahvastest ikka kui indiaanlastest. Indiaani Dokument (Indian Act) reguleerib sooduste saamist ja Indiaani Register (Indian Register) defineerib, keda pidada esmarahvaks.

Kanada ei taha olla mugavusriik

Avaldatud lühendatult Eesti Päevalehes aprillis 2007 http://www.epl.ee/artikkel/381376

Suvel tekkis Ottawas uus mõiste – mugavuskanadalased. Üldjoontes tähistab see Kanada kodakondsuse saanud inimest, kes elab alaliselt mõnes muus riigis, ei maksa riigile makse, kuid loodab kriisiolukorras Kanada päästeteenistusele. Loomulikult oli mõiste tekke põhjuseks Liibanoni kriis, mille jalust päästeti 15.000 Kanada kodanikku. Keeruline evakueerimisoperatsioon läks Kanada maksumaksjatele kalliks ehk täpselt 94 miljonit dollarit maksma. Seitse tuhat mugavuskanadalast, kelle evakueerimise peale oli Kanada valitsus äsja kulutanud a’ 6300 Kanada dollarit (kokku 44 miljonit dollarit), pöördus mõne aja pärast oma päriskoju, st Liibanoni tagasi.

Sellised rahakoti pihta hakkavad juhtumid on sundinud Kanada konservatiivset valitsust 1977. aastast kehtivat topeltkodakondsust lubavat seadust ümber vaatama. Millised õigused on Kanada kodanikul? Kus lõpevad riigi kohustused kodaniku ees? Ja viimaks, kas teised riigid näevad topeltkodakondseid nii, nagu nad tahavad, et neid nähtaks?

Lisaks Liibanoni mugavuskanadalastele, kes on enamasti rahumeelsed, soojemat kliimat eelistavad inimesed, on ajakirjandus seoses üleilmse sõjaga terrori vastu lahanud mitut piiripealset kodakondus-juhtumit. Nende seas on juhtumid, mille nimetamise jaoks on vaja mugavuskanadalase sarnaseid uudissõnu leiutada. Naljatamisi võiks öelda, et „päriskanadalaste” kõrval on olemas ka pool-kanadalased, võistluskodanikud ja fantoomkodakondsus.

Maher Arar – poolkodanik fantoomkodakondsusega?

2002. aasta septembrikuus pidasid USA immigratsiooniametnikud Süürias sündinud kanada arvutiinseneri Maher Arari New Yorgi lennuväljal kinni, kui see puhkuselt Tuneesiast saabus. Kinnipidamise aluseks võis olla valeinformatisoon Kanada kuninglikust ratsapolitseist (RCMP) nagu oleks Arar kohtunud arvatavate terroristidega. Hoolimata sellest, et Maher Araril oli Kanada pass, toimetas USA mehe Süüriasse (ja mitte Kanadasse), kus teda ähvardati ja piinati ligikaudu aasta.

Aasta hiljem leidis Süüria, et Arar ei ole terroristidega seotud ja lasi mehe tulema. Kohtuprotsess puhus rahvusvahelised vastuolud lõkkele ja alles tänavu jaanuarikuus ulatas Kanada valitsus peale pikki protsessimisi Maher Ararile viimaks 11,5 miljoni dollarilise vabanduse. Süü veeratati RCMP kaela, kes ameeriklastele Arari kohta valeinformatsiooni jagas.

„Väga tore on olla Kanada kodanik,” ütles Arar peale otsuse langetamist ajakirjanikele. Kohtuotsus, et ta on süütu, tähendas talle tema sõnul „tervet maailma”. Samavõrra süütuks ei pea Arari veel aga ameeriklased, kes hoivad tema nime mustas nimekirjas. Arvutiasjatundjana on Maher Araril seega ligipääs poolele „jahimaale” ja teenimisvõimalusele siiani keelatud.

Miks ei tunnistanud USA mehe Kanada kodakondsust ja viis mehe Süüriasse? Kuidas võis juhtuda, et päritolumaa Süüria domineeris nii USA immigratsiooniametnike kui ka Kanada RCMP luurajate silmis Kanada kodanikuks olemise üle? Kas Araril oli kehtiv Süüria pass? Kuidas saab olla võimalik, et ühtäkki, üle teatud piiride astudes kaotab Kanada pass oma tavalise kehtivuse?

Omar Khadr – terrorist ja täieõiguslik kodanik?

„Nüüd, mil Ottawa on tunnistanud kohustusi oma kodaniku Maher Arari ees, on põhjust küsida, millal kavatseb Ottawa praktiseerida kohustusi kõikide kodanike ees ja neid aidata?” Nii küsis paari nädala eest Muneer Ahmad, ameerika juuraprofessor ja Kanada kodaniku Omar Khadri advokaat, kes kaitseb terrorismisüüdistustega Kuuba Guantanamo Bay vangilaagris kinni istuvat noormeest.

Omar Khadr on praegu 20-aastane noormees, kes sündis Ontario provintsis Kanada kodanike peres. Tema isa Ahmed Said Khadr oli islamiäärmuslane ja Osama Bin Ladeni isiklik sõber, kaasvõitleja ja al-Qaeda finantseerija. Veel hiljutises intervjuus CBCle kiitles Khadride pereema tutvusega Bin Ladeniga! Viis aastat tagasi tegutses tookord vaevu 15aastane Omar samuti sõjaväljal ja loopis ameerika sõdurite pihta granaate. Üks seersant sai surma ja kolm meest haavata. Ameeriklased võtsid poisikese vangi ja viisid Guantanomo Bay vangilaagrisse. Erinevalt Ühendkuningriigist ja Austraaliast, kes oma terroristid USAlt välja nõuavad, on Kanada olnud Khadri toetamisel tagasihoidlik.

„Juriidiliselt on Khadr Kanada kodanik, kultuurilises mõttes võib selles osas kahelda,” kirjutab ajalehes Omar Khadri advokaat. „Riigi absoluutne kohus on kõikide kodanike eest hooliseda. Riik ei saa valida, kas see kodanik meeldib või ei,” kurdab advokaat.

Kas ja millised kohustused on Kanadal äärmusliku terroristi ees, keda süüdistatakse tapmises? Kuidas peaks Kanada toimima oma ainukese kodanikuga, keda hoitakse juba viis aastat karmide tingimustega vangilaagris, mida inimõiguslased häälekalt kritiseerivad? Kanada valitsus ei ole oma vangi USAlt tagasi nõudnud, erinevalt Austraaliast ja Suur-Britanniast. Miks?

Huseyin Celil – Kanada-Hiina ´võistluskodanik´

Maher Arari looga sarnane lugu juhtus Kanada-Hiina topeltkodanikuga, Huseyin Celiliga. Temagi juhtumi puhul Kanada kodakondsus justkui haihtus üle teatud riigipiiri astudes. Kumbki riik asus seepeale võistlema õiguse üle pakkuda oma kodanikule „teenust”. Vaeses uiguuri perekonnas Hiina lääneosas sündinud poiss huvitus põllupidamise asemel koraanist ja asus imaamiks õppima. Hiina võimudele, kes kahtlustavad uiguure separatismis, haritud uiguurid ei meeldi ja nõnda ahistati ka Celili peret läbiotsimiste ja küsitlemistega. Noor Huseyin põgenes valepassi abil Kõrgõstani ja Türgi kaudu 2001. aastal lõpuks Kanadasse.

Kolm kuud peale Kanada kodakondsuse kätte saamist, 2006. aasta veebruaris, läks Huseyin oma usbekitarist abikaasa ja kolme lapsega naise vanemaid Usbekistani vaatama. Mees arreteeriti Usbeki politsei poolt ja anti Hiina võimudele üle, kes peavad mehe üle kohut süüdistades teda terrorismis. Kanada võimud ei ole saanud Celiliga kohtuda, sest Hiina keeldub mehe Kanada kodakondsust tunnistamast. Ka ei ole Celili abikaasa Kamila Telendibajeva oma meest sestsaadik näinud. Mehe väidetavate terroritegude üle ei ole Hiina esitanud ühtegi tõendit.

Kanada välisminister Peter MacKay ütles, et Hiina võimud näitavad juhtumi lahendamise vastu täielikku huvipuudust. Kanada ja Hiina suhted ongi sestsaadik märkimisväärselt halvenenud. Kanada süüdistab Hiinat inimõiguste rikkumises, Hiina viibutab jahenava kaubandusega ähvardades sõrme vastu. Väidetavalt ei ole sünnijärgsel kodanikul Hiina kodakondsusest võimalik loobuda.

Kui mees pani enne põgenikustaatuse taotluse esitamist toime terroriakte, kuidas jäi see taustauuringuid teostavale Kanada ametkonnale kahe silma vahele?

Paljud asjatundjad on soovitanud Kanadal kehtestada sarnase süsteemi USAga, mispuhul riik nõuab kodanikelt maksude maksmist olenemata sellest, millises riigis inimene elab. See välistaks ühesuunalise suhtlemise teljel riik ja kodanik.

Tolerantne või tõrjuv?

Avaldatud Eesti Ekspressis juunis 2007 http://blog.ekspress.ee/viewdoc/E9CFE468F037B498C22572F900447E86

Ottawa näod on tumedanahalised, pilusilmsed, pearätistatud või lopsakate vuntsidega, kui usaldada Ottawa linna välja antud statistikakogumiku “Faces of Ottawa” esikaant.

Selles tööhõiveametiga koostöös väljaantud raamatukeses on kirjutatud, et just Ottawa linna saabuvad Kanadas kõige enam haritud immigrandid, kellest tervelt 83 protsendil on ülikooliharidus. Kanada enda elanike keskmise haridustasemega võrreldes on immigrandid hulga haritumad. Kuid heast haridusest hoolimata teenivad immigrandid kolmandiku võrra vähem.

Kanada ei palka heameelega lopsaka vuntsi või pearätiga tööinimest. Juurdekasv Kanada tööturule tuleb aga (enamasti hiina või india) immigrantide hulgast, kuna kanadalased ise on kas liiga vanad või ei sünnita uusi kodanikke piisavalt juurde.

Räägin noore ja sümpaatse inglise-prantsuse tõlgi Astouga ühest juhtumist Ottawas, kus politseikoolituse läbi teinud islamiusku naisele ei tehtud ainukesena tööpakkumist, kuna ta pead katab hijab. Astou arukat šokolaadikarva nägu raamib samuti tihkelt kinnitatud tume pearätt.

“Mu pea ei kao ju ära, kui mul hijab peas on?” küsib ta kelmikalt naeratades retooriliselt. “Vormimütsi saab ju pearäti peale panna, või mis?”

Muidugi, sikhi usku mehed võivad Kanadas oma turbanit koguni politseimütsi asemel kanda ja sikhi poistel on lubatud kooli kaasa võtta nende traditsionaalne pistoda. Hijab’i kandmine tundub siin tõesti kõige süütum religiooni demonstreerimise viis töökohal.

Kuid kanadalased ei taha töökollektiivi tüli: kohe, kui palkad kellegi väljastpoolt “hõimu piire”, kaasneb sellega tülikas enesekontroll: kas ma olen ikka lakkamatult poliitiliselt korrektne?

Liigset lõugade pruukimist poliitilise ebakorrektsuse mõistes nimetatakse siin naljatamisi suu- ja sõrataudiks. Nii näiteks vallandati teisel pool Kanada lõunapiiri suu- ja sõrataudi tõttu töölt teenekas raadiohääl Don Imus, kes kasutas kiirlobisedes mustanahalistest neidudest koosneva korvpallinaiskonna kohta paljude meelest solvavaid väljendeid.
Kanadaski on juba arutatud, kas jõulukuusk solvab moslemeid või juute, et kas seda ikka võib avalikesse büroohoonetesse välja panna.

Iraani päritolu keskealine ja pisut väsinud näoga Nawal on Ottawas tööd otsinud juba mitu aastat. Teda ei võeta tööle hoolimata sellest, et tal on sotsiaalabi-tööks kõik vajalikud oskused olemas.

“Ma ei saa kunagi intervjuuvoorust edasi, sest ma kannan hijab’i. Ja siis heidetakse meile ette, et miks moslemid sotsiaalabist elavad! Meid ei võeta omaks. Mida me tegema peame?”

Ka Astou imestab, et kanadalased ei saa aru moslemi naiste suhtest jumalaga. “Kõige peale, mis puudutab kellegi religiooni, põrkavad kanadalased kohe tagasi,” kurdab ta.

Olen Astou tähelepanekuga nõus ja räägin talle ühe loo läinud sügisel Kanada jehoovatunnistajate peresse sündinud kuuikutest (Astou loeb ise peamiselt Prantsusmaa ajalehti).

Usk-ennekõike-suhtumisega pere keeldus laskmast sügavalt enneaegsena sündinud beebidele vereülekannet teha ja kaks lapsukest surigi. Tavaline kanadalane ei saa sellest aru, ütlen.

Astou hirmunud silmadest loen, et ega temagi.

Head kanata-päeva!

Avaldatud Eesti Ekspressis juulis 2007.

Kanata tähendab huroni-irokeesi keeles asundust või küla. 1. juulil tähistab see "külake" - üks maailma suurimaid, kusjuures - 139 aasta möödumist Kanada tekkimisest, n.8. iseseisvumisest Suur-Britanniast. Kanadast rääkides ei ole iseseisvus ei ole tegelikult kõige õigem sõna, sest siiamaani on Kanada riigipea ametlikult Briti kuniganna Elisabeth II . Kuninganna käib iga mõne aasta tagant siin oma alamaid üle vaatamas ja tublimatele õlale patsutamas.

Hiljuti oli kuulda monarhistide nurinat nagu ei austaks riigipead Kanadas esindav kindralkuberner Michaëlle Jean oma ülemust, Briti kuningannat piisavalt. Nimelt ei osalenud kindralkuberner ametlikul kuninganna 80. sünnipäeva tähistamisel Londonis. Ei teagi, mis võiks olla Monarhistide Liiga kurjustamise tagamõte, sest ligi pool rahvast on Kanada ametliku riigipea tegemiste suhtes negatiivne või vähemasti ükskõikne. Monarhistide näpuviibutus võib seda numbrit aga kergesti veelgi suurendada. Võibolla on monarhistid ikka veel pahased, et haiiti päritolu kanadalane, kellel oli abielu kaudu ka Prantsusmaa kodakondsus (oh õudust!) valiti Briti Krooni Kanadas esindama. Pratslane britte esindamas! Milline skandaal!

Tundub, et Kanadas on ikka veel inimesi, kelle meelest Briti impeerium eksisteerib edasi. Nad ei pidanud miskiks, vist ei märganudki, et kindralkuberner loobus oma Prantsuse kodakondsusest, et vastutusrikas ametipost vastu võtta.
Igatahes olen ma selle kanata värskelt maalesaabunud immigrant. õnnelikult, peaks ütlema, peale ligi aasta kestnud protsessi, hunnikute viisi paberite täitmisi, arstikontrolli ja detailset taustauuringut. Kui te olete kunagi Kanada turistiviisat taotlenud, siis te enamvähem teate, millest ma räägin. Immigrandiviisa saamiseks korrutage nähtud vaev (ja summad) kümnega. Vähemalt kümnega.

Praeguseks olen end Kanada roosamanna-elumullis kenasti sisse seadnud. Aga ma olen ka linnaliinibussiga äärelinna sõitnud, näinud selles justkui Lendas üle käopesa filmivõtetelt pärit tegelasi, nii et ma oskan nüüd veelgi enam oma ninnu-nännu kogukonda hinnata. Ma olen ühendust võtnud immigrante integreerivate agentuuridega, mul on nimekiri, millised sammud ma pean astuma (lähinädalatel, lähikuudel, lähiaastatel) kuni kodanikuks saamiseni kolme aasta pärast.

Kogu see kanadalaseks muundumise protseduur on tegelikult väga lihtsaks tehtud. Tuhanded inimesed saavad Ottawas palka immigrantide abistamise eest. üksipulgi on paberil kirjas, mida pean tegema.

Kuid midagi ikkagi häirib mind, midagi oleks selles protsessis justkui puudu. üks lüli oleks nagu vahelt ära jäänud.
Nimelt on mul tunne, et maa tegelikelt omanikelt - irokeesidelt, kriidelt ja teistelt Esimese Rahva hulka kuulujailt pole ma veel ikka maalesaabumiseks luba küsinud.

Ükski ametlik paber ei ole viidanud Organisatsioonile Maa Tegelikud Omanikud või Pärismaalaste Nõusoleku Saamise ühingule, ma ei tea nende faksinumbrit ega veebisaiti. Käin nüüd Ottawas ringi ja uurin kaaslinlasi. Millise neist pronksikarva nahavärvi ja kõrgete põsesarnadega tegelase poole peaks ma pöörduma? Kas Bank streeti postimehe, kes n2eb p2rismaalase moodi v2lja, v6i hoopis Bank streetil indiaani kulinate poodi pidava noore kuti poole?

Nad on kenad inimesed kyll, kuid ma tahaks just ilusat rituaali uhke pikakasvulise Pealiku juures ja tema majesteetlikku peanoogutust: Jah, ole lahke, tere tulemast meie kanatasse.

Õigus külmetada

Avaldatud Eesti Päevalehes jaanuar 2007 http://www.epl.ee/?uudised=368764

Kliimamuutused hävitavad inuiti kultuuri, kuid avavad uusi transiidivõimalusi Kanadas
Ema poolt ida-eskimo (ehk inuk) Sheila Watt-Cloutier, Kanada poliitik ja ühiskonnategelane, kavatseb kirjutada raamatu sellest, et globaalse soojenemise tõttu sulab üles tema lapsepõlvemaa, ja et kasvuhoonegaasid ähvardavad injuiidi kultuuri hävitada.

„Jää pehmeneb, nii et kogenud jahimehedki vajuvad läbi jää”, räägib Sheila Watt-Cloutier Kanada päevalehele The Globe and Mail. „Jää sulamisest tekkinud ojakesed on suviti laiadeks jõgedeks kasvanud, et nende ületamine on ohtlik. Vähemalt üks inimene on uppunud.” Sellepärast ei ole kliimasoojenemine injuiitide jaoks ähmane ja kauge oht, vaid lähedasi inimesi igapäevaelus tohutult segav ja surmajuhtumeidki kaasa toov asjaolu. „Meil on õigus külmetada”, ütleb injuiidi kultuuri eest seisev aktvist.

Õnneks arutatakse kliimasoojenemise üle Kanada päevalehtede lehekülgedel pea iga päev.

Rohelised teemad on viimasel ajal surutud isegi Kanada konservatiivse valitsuse jututeemadeks. Veel vaevalt aasta tagasi vähemusvalitsuse moodustanud konservatiivid ei puudutanud tookordse valimiskampaania ajal ei globaalset soojenemist ega kasvuhoonegaase poole sõnagagi. Keskkonnateemade tähtsusetust nende jaoks näitas ka see, et keskkonnaministri kohale nimetati üsna kogenematu Alberta provintsi poliitik Rona Ambrose.

Lumivalgekese välimusega kena daami sunnitakse aga nüüd lahkuma, sest oktoobris Kyoto lepingu asenduspoliitikaks kiiresti kokku klopsitud kliimamuutuste programm Puhta Õhu Akt sai ülikarmi kriitika osaliseks. See programmdokument lubas kanadalastele vähendada kasvuhoonegaase 45 kuni 65 protsenti aastaks 2050 (!) ega näinud ette mingeid tööstusi loodushoidlikumaks survestamise vahendeid.

Poliiitkamaastik muutub mürkroheliseks

Nüüd ollakse kindlad, et järgmiste valimiste tulisemad debatid toimuvad just kliimamuutuste teemadel. Spekuleeritakse, et järjekordsed valimised võivad toimuda juba kevadel, mil praegu vähemusvalitsust juhtiv peaminister Stephen Harper valitsemiseks vajalikke lisahääli otsima läheb. Et 63 protsenti kanadalastest on „meeletult mures, et kui Kanada ei tee drastilisi samme kliimamuutuste peatamiseks kohe praegu, siis maailm ei kesta kauem kui paar põlvkonda”, siis ei saa Globe and Maili kolumnisti Gordon Gibsoni tsiteerides „konservatiivid enam sinised ega liberaalid punased olla”.

„Kõik parteid survestatakse ühtviisi roheliseks,” ütleb Gibson.
Hiljuti Kanada liberaalide uueks esimeheks valitud Stephane Dion on juba avalikult end roheliseks kuulutanud. Kanada Roheline Parteigi saavutab rohkem tuntust ja võidab uue esinaise Elizabeth May sharmi ja siiruse abil rohkem populaarsust. (Kanada valimissüsteemi iseärasuste pärast ei ole küll rohelistel ühtegi parlamendikohta.) Vasakpoolne Uusdemokraatlik parteigi võib tunda, et poliitikamaastiku suured tegijad on nende lemmikteemad kaaperdanud.

Hea uudis ärimeestele

Jää sulamine Kanada põhjaterritooriumitel on aga hea uudis olla ärimeeste jaoks, sest kui sulab Kanada põhjaosas laevaliiklust takistav jää, saaks võimalikuks tervelt tuhande miili võrra lühem laevatee Põhja-Euroopasse! Samuti saab pakkuda alternatiivi Panama kanalile. Arvestades, kui kallis on laevakütus, on see ahvatlev võimalus. Juba praegu on keset Kanadat laiutava Hudsoni lahe lääneservas asuv väike Churchilli sadam ehitatud vastu võtma Panama klassi laevu, mis kaaluvad 40 000 tonni. Churchilli sadamast Ameerika mandri südamesse viivat raudteed on turgutatud taluma hulga raskemaid ronge kui seni – nii tekib transiidikoridor „Murmanskist Monterreyni Mehhikos”! Kui vaid jää sulaks.

Lisaks uutele transiidivõimalustele algatab Arktika sulamine enneolematu jagelemise põhjapooluse all arvatavalt lesiva nafta- ja maagaasivarude pärast. USA geoloogide arvutuste kohaselt on üks neljandik maailma avastamata maagaasi- ja naftavarudest Arktika jää all peidus.

Kogu Kanada põhjaterritooriumite, sealhulgas tillukeste saartegi kuuluvus tõusetub nüüd eriti tähtsaks: paari aasta eest juba kurjustaski Kanada kaitseminister oma Taani kolleegiga ühe köögilauasuuruse saare kuuluvuse pärast Gröönimaa lähedal.

Polaaraladele saabuvad aga juba praegu suviti punarind-rästad, öökullid ja vaablased. Need on seal nii võõrad loomad, et nende jaoks pole inukitel sõnugi.
-xxx-

Foto autor on Stephen Ambrose.

Suvel Seedriorule ja Jõekäärule lastelaagrisse!

Avaldatud suvel 2007 ajakirjas Pere ja Kodu

Kui mõtlen jaanuarikuus suvel Seedrioru lastelaagris veedetud kümme päeva peale, siis meenub taevalik õndsus.

Saladuskatte all siiski ütlema, et eelarvamus Kanada eesti laste suvekodude ees oli enne sinnaminekut mäekõrgune. Sest olete vast teiegi lugenud Kristi Luige Veidrike Printsessi, kus ta Kanada eesti lastelaagrite iseloomustamisel kasutab sõnu „vastik” ja „haletsusväärne”. Kristi Luik kirjutab juhtumitest, mil eesti keele mitterääkimise eest määrati karistus – näiteks pandi laagriplatsi koristama. „Nahatööd jälle õpetas üks napakas vanamees, kes kõigepealt käskis meil pöörata näoga sellisesse suunda, kus on Eesti, ja siis au anda. Siis me pidime õppima lugu Kalevipojast ja selles eksami sooritama!” Ja nii edasi ja nii edasi.

Läinud suvel kutsuti mind ühesse neist suvekodudest mudilaste kasvatajaks!

Kaks laagrit
Ontario provintsis, Torontost tunniajase autosõidu kaugusel on õigupoolest kaks laste suvekodu: Seedrioru (läänes, Elora linnakese lähedal) ja Jõekääru (põhjapool, Udora linnakese juures).

Mõlemad lastelaagrid kutsuvad eesti päritolu lapsi suveks maale puhkma ja mängima. Kanadas elab ligi 20 000 etnilise eestlase – just nende pered moodustavadki eesti suvekodude põhilisema klientuuri. Enamasti on tegu teise ja kolmanda põlve eestlastega, kellest suur osa (nii umbes 12 tuhat) on koondunud Torontosse ja selle ümbrusesse. Tänu hästi organiseeritud eesti kogukonnale – tegutseb eesti lasteaed, eesti täienduskool ja täienduskeskkool ja pühapäevakoolid, eesti skaudi- ja gaidiliikumised, üliõpilasorganisatsioon, Metsaülikool, Eesti Maja, eesti ajaleht, Eesti Pank, laulukoorid ja tantsuringid ning umbes mõnituhat teist eestlast, kellega eesti keeles suhelda – on Toronto eestlastel küllaltki head võimalused emakeelt ja kultuuri elus hoida. (2001. aasta Kanada rahvaloenduse andmeil kasutab eesti keelt emakeelena 8720 inimest.)

Seedrioru vennaskond ja salakeel

Seedriorule saabudes hakkab päike just loojuma: metsa kohal taevas seisab suur punane pall. Kell auto armatuurlaual näitab pool 11. „See kell on vale,” põrmustab rooli keerav Maimu Nõmmik, Seedrioru laagri juhataja, mu ettekujutuse, nagu oleksid valged ööd võimalikud Kanadaski. „Kanadas ju ei looju kunagi päike peale kella üheksat,” tuletab ta meelde. Et kogu ümbritsev loodus Seedriorul meenutab väga Kesk-Eestit – mõnusad künkad ja orud tuletavad meelde nii Voore- kui Viljandimaad, siis ei olegi ime, et arusaamine ajast ja kohast hägustub ja valgete ööde võimalikkus 40 ja 45 laiuskraadi vahel tundub võimalik. Ainult põlist elupuumetsa ei saa just Eesti-päraseks pidada.

Paremat paika (ees)linnalastele suve veetmiseks on raske välja mõelda. Nii loomulik oli lastel kohe peale ärkamist õue mängima (mitte televiisori või arvuti taha) joosta! Seedrioru suvelaager asub hiigelsuurel maa-alal, kus on metsa, heinamaad, tiik ja isegi jõgi. Siia ehitasid eesti mehed talgute korras sauna ja tared, suure söögisaali, lipuväljaku ja mälestusmärgid sõjas hukkunutele. Siin-seal ringi kaplsavad jänkukesed loovad mulje Teletupsumaast, triibulise selja ja rootsja sabaga vöötoravadki satuvad päris tarede õuele ja ... pesemisnurga akna taha jasmiinipõõsasse on Must Lind pesa teinud. On tõesti rahulik ja hea.

Kokku saabub mudilaste majasse ehk Punasesse Tarre kümmekond mudilast – kolme- kuni kuueaastast asjalikku tegelast: Jaan Kristjan, Oskar ja Silver, Juhan, Aidan, Matti, Andrus ja tüdrukud Mari-Triin, Sanna ja Natalie. Eesti keeles oskavad küllaltki eestipäraste nimedega laste hulgas vabalt lobiseda vaid need, kellel mõlemad vanemad eestlased. Rusikareegel tundub olema see, et eesti isad üldjuhul oma lastega eesti keelt ei räägi, kui abikaasa kanadalane. Segaperekondadest pärit lapsed saavad eesti keelest küll ilusasti aru, kuid väljendumisel jäävad natuke hätta. Seedriorul käivad ka need lapsed, kelle vanemad enam lastega eesti keelt ei räägi. Seepärast suhtlevad Seedrioru lapsed paari umbkeelse pärast inglise keeles.

Läksin laagris minagi kakskeelsele suhtlemisele üle. Ikka nii, et esimesena lause eesti keeles ja siis sama mõte inglise keeles. Või siis kasutasin noorte väliseesti kasvatajate eeskujul „seedrioru keelt”, kus eesti sõnad inglise grammatikaga lauseteks seotud. Sellises segakeeles suheldes käisime mudilastega mänguväljakul mängimas, saunas, tiigis ujumas, pallimänge mängimas, Elora linnakeses ekskursioonil ja Grand jõe vees imposantses ürgorus paterdamas. Käisime traktorisabas heinapallisõitu tegemas, mängisime lihasööjaid ja taimtoidulisi draakoneid ja rääkisime enne magama jäämist hirmu- ja õudusejutte. Suuremate laste grupid tegid teisigi vahvaid ettevõtmisi nagu lipuvarastamine ja mädamunamäng, öised orienteerumised ja mis kõik veel. Kuid selleks ajaks olin ma juba mudilaste eeskujul sügavas unes. J

„Peamine Seedrioru elamus on sõpradega koosolemine. Tekib oma kultuur, nagu pere, oma salakeel. Suurim trump on elukestvad sõprussuhted. Seedriorult on abielusidki tekkinud,” lisab läinud suvel laagrit juhatanut Maimu Nõmmik uhkelt.

Jõekäärul vaimsus teine

Jõekääru laager, mis on alati olnud soravalt eesti keelt kõnelejate päralt, on viimastel suvedel hakanud vasti võtma ka inglisekeelseid eesti lapsukesi. Vaid kahel esimesel laagrinädalal on laager eesti keelt soravalt rääkijate päralt. Eesti keele rääkimist utsitatakse pärlimänguga. Kes eesti keelt hoolsalt räägib, saab boonusena siniseid, musti ja valgeid pärle. Käevõrutäie pärlikee eest saab laagri poekeses midagi maitsvat osta. Prääniku-meetod töötab! Jõekääru on tänu parematele eesti keele rääkijatele alati eestipärasem olnud, omapärase vaimsuse ja teistsuguste võimalustega.

Kahe tütre ema Kristiina McConville, kes on kasvataja olnud nii Seedriorul kui Jõekäärul, on suviste lastelaagrite tööga eestluse arendamisel väga rahul:
„Ma olin alguses väga mures, kui lapsed talve jooksul eesti keele ära unustasid ja kevadel vaid vaevu eesti keelt suutsid rääkida. Kuid suvel tuleb oskus tänu eesti suvekodudele tagasi.”
Tõsi on see, et eesti keele elushoidmine kanada ühiskonnas, kus valitseb inglise ja prantsuse keel, on justkui sissisõda: kogu aeg peab lapsevanem valvel olema ja püüdma eesti keele kasutusvõimalusi suurendada.

Jõekääru laagris käinud peretuttavad Ottawast räägivad aga ka Jõekääru laagri kümnekonna aasta tagusest traditsioonidest: püssilaskmisest, kohustuslikust krooli ja liblika ujumisest, kuulitõukamisest, rividrillist, lipule saluteerimistest ja karmist korrrast. Alguses paneb kuuldu mind võõrastama, kuid peale järele mõtlemist leian, et parimatel aegadel ligi saja mürsiku ja teismelisega korra mõttes vist teisiti ei saanukski ja millegagi tuleb ju aeg sisustada!? Sport on noortele üks parimaid vaba aja sisustamise vahendeid...

Arutan endamisi: ehk saab rahvuslikkust ja kodueestlasele ehk pisut võõristavat patriootlikkust seletada nende inimeste meelsusega, kes rohkem kui poole sajandi eest punaste eest põgenema pidid ja kes need laagrid oma vabast ajast üles ehitasid, maatükid ostsid ja eesti lapsukesi kantseldada võtsid? Nad lõid entusiasmist võõrale maale killukese armsat Eestimaad ja pole imestada, et nad agaruses vindi kergelt üle keerasid. Kui ümberringi on võõrapärane Kanada, siis äkki peabki eestlus kraadi võrra kangem olema, et identiteet säiliks?

Anne ajakirjanik ja luuletaja Riina Kindlam, kes on Jõekäärul paaril korral kasvataja olnud, tunneb paljusid, kelle jaoks Jõekääru mälestused ja sõprused on ülipühad. „Paljud, kes Jõekäärul käisid, said aru, et too äärmuslik nahatöömeister ja Kalevipoega tutvustav mees Endel Ruberg Montrealist keeras ühest küljest vindi üle, teisalt oli ta aga jube pull kuju. Tänapäeval ei tule enam ükski kasvataja suurtes Lapimaa tüüpi saabastes, mõõk käes, ööpimedasse tarre, kus lapsed juba voodis, ega räägi veenvalt Kalevipoja lugusid, ei näita valguspilte kuulsatest eesti kunstitöödest sellel teemal. Tundub, et lapsed tunnetasid asja piire ja võtsid temalt selle erilisuse, vast isegi kaihvisid tema vaimsust.”

Mis edasi?

Mis oleks parim viis, et kinnistada Ontario provintsis elavate eesti lapsukeste eesti keel ja identiteet? Kas läbi müütide ja saluutide või anda armastust eestluse vastu edasi kuidagi loomulikke viise pidi – looduse, luule, maalimavaate ja etnograafia kaudu? Ehk võiks lapsukesi tuua Eestisse? Suvelaagrisse? Eesti kooli?

Küsin Seedrioru laagrit juhatanud Maimu Nõmmiku käest, miks mitte avada Eestis Seedrioru filiaal. Kindel koht, üks Seedrioru partner-laager, kuhu suveks Eestisse külla sõitvad Kanada lapsevanemad oma eelteismelised panna saaks. Viitan, et Toronto lähedal alguse saanud vabamõtlejate kool, Metsaülikool juba tegi Eestisse pesa. Maimu on põhimõtteliselt nõus, kuid mainib siiski: „Üle ookeani lendamine on üsna kallis lõbu. Need lapsed, kes on tahtnud Eestisse laagrisse minna, on leidnud võimaluse. Eriti, kui sugulane on Eestis ees, siis on leitud võimalus. Inimesed, kes peavad seda tähtsaks, ikka viivad lapsed Eestisse.”

Kas äsjasaabunud viisavabadus Kanadaga kuidagi edendab laste suhtlemist Eestiga? Maimu ei usu ka seda: „Seedrioru ju ikkagi ei saa kasvatajaks palgata inimesi, kes Eestist turistina tulevad.” Palga saamiseks Kanadast peab olema Kanada sotsiaalkindlustusnumber ja turistina saabuval inimesel seda ei ole. „Viisavabadus tuleb appi ainult sel juhul, kui lapsed Eestist mingil põhjusel tahavad Kanadasse suvelaagrisse tulla. Vaat see oleks tore!”

-xxx-

Kolm amigot Kanadas

Avaldatud EPL Äripäevas augustis 2007 http://www.arileht.ee/artikkel/397073

Piirid, Arktika ja julgeolek teemaks nn Kolme Amigo tippkõnelusel Kanadas

Nädala alguses pidasid Ottawa jõe äärses Quebeci kuurortlinnas Montebellos kolmepoolseid kõnelusi kolm amigot ehk USA ja Mehhiko presidendid ja Kanada peaminister. George W Bush, Felipe Calderon ja Steven Harper arutasid Fairmont Chateau’ seedripalkidest hotellis piiride ületamise, Arktika ja julgeoleku alaseid küsimusi Põhja-Ameerika kolmepoolsete suhete raamistikus, mille koondnimetuseks on saanud Julgeoleku ja Edu Partnerlus.

Kanada peaministri Steven Harperi peamisteks jututeemadeks oma Ühendriikide kolleegiga oli kanadalaste mure USA passinõude suhtes ja Loodeväila puudutavad seisukohad. Nimelt peavad Ameerika Ühendriigid Atlandi ja Vaikset ookeani ühendavat mereteed rahvusvahelisteks veteks, samas kui Kanada on veendunud, et polaarjoone taga Kanada Nunavuti territooriumi saarte vahel looklev jäine teekond on Kanada sisevesi.

Selle kindlustamiseks on Harper varem augusti keskel teatanud, et Kanada ehitab kaks sõjalist baasi Loodeväila lähedusse: Resolute Baysse (inuktuti keeles Quasuittuq) ja Rankini lahte (Kangiqiniq) ja et vana kaevandus Nanisivikis ehitatakse ümber patrull-laevade varustamiseks. Selle tarbeks teatas Kanada juuli alguses kavast ehitada ja mehitada kuus kuni kaheksa uut patrulllaeva.

Nii Kanada kui Mehhiko riigijuhtidele tegi muret terrorismi vastase sõja tõttu halvenenud kaubavoogude ja inimeste liikumine kolme riigi vahel. President Bush kinnitas, et USA lähtub piiriküsimustes ikka passi esitamise nõudest (kanadalased on siiani saanud siseriikliku isikutunnistusega USA piiri ületada), kuid riigijuhid mõistsid, et kuidagi tuleb hõlbustada reisijate ja kaubavoogude liikumist üle piiride ka võimalike terrorirünnakute puhul ning loodusõnnetuste ja epideemiate vallandumise korral.

Nii Harper kui Calderon on huvitatud USAga majandussuhete elavdamisest, kuid mõlemad hoiduvad liigsoojadest suhetest Bushiga, kes on ebapopulaarne nii Mehhikos kui ka Kanadas. Näiteks tutvustas peaminister Harper suvisel Kesk-Ameerika tuuril Kanadat Tšiilis, Kolumbias, Barbadosel ja Haiitil.kui kolmandat teed kahe äärmuse - ameerikapärase kapitalismi ja vasakpoolse populismi vahel, tuues Kanada heaoluühiskonda eeskujuks ja eristades end selgelt Ühendriikidest.

USA president arutas Mehhiko riigipeaga eraldi kõnelustes seda, kuidas toetada Mehhiko plaani võidelda uimastikaubanduse ja kuritegevusega. Väga tõenäoliselt luuakse laiahaardeline programm, mis abistaks Mehhikol Ühendriikide kaasabil võidelda kokaiinismugeldamisega. Mehhiko riigipea seevastu avaldas rahulolematust uute immigratsiooniseaduste venimise tõttu Kongressis.

Esmaspäeval kogunes umbes 1200 aktivisti ümber tugevalt turvatud kuurort-linnakese, et protestida Põhja-Ameerika Vabakaubandusleppe (NAFTA) riikide liidrite väidetavalt salajaste kõneluste vastu. Ka spekuleerisid poliitilise spektri mõlemad äärmused, nagu arutaks riigipead kaks aastat tagasi loodud Julgeoleku ja Edu Partnerlusraamistikus supermaantee loomisest Mehhikost Kanada Manitoba provintsini. Kanada ja USA ametnikud väidavad aga, et sellist maanteed pole kavas luua. Isegi Põhja-Ameerika Superkoridori Koalitsioon (NASCO) kinnitas, et lisaks olemasolevale kiirteele pole plaanis uut transiidikoridori luua. Pigem tuleks panustada olemasoleva infrastruktuuri turvalisesele nagu näitas Minneapolise silla varing kuu alguses, sõnasid NASCO esindajad.

▫ Tippkohtumise esmaspäevaõhtune õhtusöök püüdis Kanada territooriumi kõiki regioone iseloomulike hõrgutistega esindada: suitsutatud part ja sellerijuure (celery root) salat, kammkarbid, ja Ontario chanterelle seened. Põhiroaks pakuti Nunavuti karibuud jõhvikakastmes.Veinidest pakuti Okanagani ja Niagara omi.

▫ Limusiinide asemel golfiautodega ringi sõitvad riigijuhid hoidsid kuurortlinnas kohtumise ajal madalat profiili ja eelistasid lipsustamata ülikondi.

▫ Peaministri abikaasa Laureen Harper õpetas Mehhiko presidendi mootorpaati juhtima, kui president Calderon koos abikaasa ja lastega nende maaresidentsi saabus.

▫ Tippkohtumiseks valitud koht oli idülliline paik looduse keskel, kuid seal oli ülisuurtes kogustes sääski ja nahkhiiri. Lisaks kurtsid kanada ajakirjanikud, et vöötoravad sõid meediaruumis kedagi kartmata puhvetist kartulikrõpse.

Ettevaatlik Kanada poliitik ja siiras mees Peter Van Loan

Avaldatud lyhendatult Eesti Ekspressis m2rtsis 2007 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/9F55150A803C7CE7C225727A00351D96

Kanada konservatiivide suhteid ajakirjanikega on ajaleht The Globe and Mail iseloomustanud karikatuuriga, mis kujutab kindlusemüüridel peituvat peaministrit Stephen Harperit, tünnitäis kuuma tõrva kõrval, valmis saabuvale pressikorpusele kaelavalamiseks. Kohe näha, et meid oodatakse, sõnavad ajakirjanikud.

Kui helistan Konservatiivse valitsuse parlamendiasjade juhi ja demokraatliku reformi ministri Peter Van Loani piltilusale assistendile Darlene’ile ja palun võimalust eesti päritolu poliitiku intervjueerimiseks, ütleb ta oodatult: „Meil on meediaga suhtlemiseks uus protokoll, kooskõlastamine võtab aega. Aga saada oma küsimused, vaatame, mis me teha saame.”

Saadan oma küsimused. Et jõulud on saabumas (milllal Ottawa tavaliselt kaheks nädalaks välja sureb), siis ei saa ma ettearvatult mingit vastust. Peale uut aastat on Peter Van Loan saanud uue, hulga tähtsama ameti. Ta juhib nüüd valitsuse parlamendiasju ja viib läbi demokraatlikku reformi. Teen vastavalt Darlene’i juhistele – „Midagi poliitilist pole mõtet küsida” - küsimused ümber ja keskendun ainult eestlusele.

Sellepärast olen positiivselt üllatunud, kui jaanuari lõpu poole helistab sümpaatlik Peter Van Loan mu kodutelefonil ja pakub lahkelt end intervjueerida. Ka fotosessiooniga on ta nõus ja leiab paari päeva pärast pooltunnikese pildistamisaega.

Üle Kanada ehk suhteliselt vähetuntud Peter Van Loan on Konservatiivide peaministri Stephen Harperi usaldusalune ja praegu väga tähtsal ja keerulisel tööpostil parlamendis. Näiteks Senati reformimine, peaministri selle talve üks prioriteet-teemasid, ongi turvalise karumõmmi välimusega Van Loani ülesanne demokraatliku reformi ministrina. Oma teises ametis - Konservatiivide parlamendiasjade juhina peab 43-aastane Van Loan juhtima parlamendi igapäevatoimetusi koostöös teiste parteide esindajataga. Tema praeguse positsiooni tähtsust näitab Van Loani suur ja avar kabinet, mis asub auväärselt kohe Peace Toweri kõrval parlamendi peahoones, uhke vaatega kesklinna poole.

Kuigi Peter Van Loani eestlus on kultuuri mõttes marginaalne – ta ei räägi eesti keeltki – tegi ta poliitkuna läinud aastal kaks visiiti Eestisse.
Väliseestluse tulevikudilemmad – olla või ei – jätavad Peteri külmaks. Ta naerab vabandavalt, kui ütlen, et Kanada eestlased kanadiseeruvad.

Ja mina olen selle musternäidis, ütleksid justkui ta naeru saatel ülestõstetud käed. Selles žestis on võti Peter Van Loani eestluse mõõtmiseks – tegu on professionaalse Kanada poliitikuga, kes võib avalalt rääkida poliitika-välisest elust: eesti vanavanematest ja kihlumisest Tallinna vanalinnas, näiteks. Vähegi poliitikasse puutuvatel teemadel jääb kõrge poliitik isikliku arvamuse avaldamisega ettevaatlikuks.

Mida teie sellest arvate, et eesti organisatsioonidel Kanadas tekivad peagi küsimused, mida ette võtta Eesti Majadega ja kogukonna tarbeks ostetud maa-aladega?

Huvi vähenemine ei puuduta ainult eesti kogukonda. Viimasel ajal kurdavad kõikvõimalikud ühiskondlikud organisatsioonid kokkukuivamise üle. Tundub, et aktiivne kodanikkond kui selline on lagunemas ja asemele tekkimas individuaalsete tarbijate ühiskond, kus langetatakse otsuseid ainult enda tarbeks. Aga tegelikult on Eesti kogukond kogu aeg olnud väga hästi Kanada ühiskonda integreerunud: eestlased ei kapseldunud nagu mõned teised rahvusgrupid.

Kui palju eestlasi teie valimisringkonnas York-Simcoe’s on ja kas kõik valivad Konservatiive ehk siis teid?
Seal elab umbes 200 eestlast. Nad ütlevad küll, et valivad mind, aga kes teab... Naerab. Ma seda täpselt muidugi ei tea.

Kas teil on Eesti pass?
Ma saaksin taotleda küll, sest mu ema Malle oli eksiilis Eesti kodanike laps. Aga ma ei ole Eesti passi taotlenud. Ma ei ole kasutanud valimisõigust ega ole hääletanud Eesti parlamendivalimistel. Mul on ainult Kanada pass.

Konservatiivne partei tahab kahe-passi-süsteemi muuta. Mis on teie seisukoht, arvestades, et paljud Kanada eestlased omavad kahte passi?

Kanadast on saanud justkui mugavusriik, mille kodakondsust on kerge saada ja ilma suuremate kohustusteta hoida. Me arutame, millised on eelised, mida kahe passi omanikud naudivad, ja millised on nende kohustused riigi ees. Keeruline on lugu nende kahe passi omanikega, kes on langenud välismaal vangi. Näiteks Hiina ei tunnista hiinlaste Kanada kodakondsust, nii et Kanada ei saa seal oma kodanikke hästi aidata.

Mida arvate eesti ajaloost ja selle tõlgendamisest tänapäeval? Te ju teate pronkssõduri saagat?
Peter Van Loan püüab kaamerasse naeratada ja räägib vaid mokaotsast: Jah, ma käisin ju suvel Eestis ja see kõik oli juulikuus veel vägagi silmatorkav.

Elora linna lähedal Seedrioru lastelaagris on mälestusmärk saksa mundris teises maailmasõjas võidelnud eesti meestele. Mis te arvate, mis juhtuks, kui püüaksime seda monumenti Eestis püsti panna?

PVL mõtleb. Ma saan aru, et Euroopal on raske mõista seda osa ajaloost. Eestlased peavad siin ise otsustama, kuidas toimida. Paus. Igal inimesel on oma lugu, oma elatud elu. Võib-olla mõned nendest (SSi ridades võidelnud) meestest värvati sõjaväkke vastu tahtmist ja mõned ühinesid vabatahtlikult. .... Samuti võib olla, et paljud nendest meestest, kes Punaarmee poolel võitlesid, polnud ka kõik kommunistid.

Tihti tõstatavad vene poliitkud rahvusvahelistel kohtumistel küsimused nagu tõstaks Eestis pead natsism. Mis Kanada seisukoht selles küsimuses on?

PVL mõtleb. Ma ise ei ole sellistesse situatsioonidesse sattunud. Kanadalased ei tea teie ajalugu nii täpselt. Ja eks need parlamendisaadikud, kes sellistesse olukordadesse satuvad, kujundavad seisukoha kui üksikisikud, lähtuvalt oma tõekspidamistest.

Kui teie eesti keel oleks parem olnud, kas oleksite Eestisse tagasi läinud nagu mõned väliseestlased 15 aastat tagasi? Ehk oleksite hoopis teie praegu Eesti president?

Ei, seda ma küll ei arva. Meie kodu oli eesti mõjude all, kuid me pidasime ikka Kanadat ikka oma koduks. Ma mäletan end lapsena vanaema käest küsimas, kas ta pöörduks kunagi Eestisse tagasi, kui Eesti vabaks saaks. Vanaema ütles ei: „Me oleme oma päritolu peale uhked, kuid meie kodu on nüüd Kanada.” Sellepärast suunasid vanavanemad mind pigem prantsuse keelt õppima, kui eesti keelt. Meie juured on nüüd kõvasti Kanadas kinni. Eesti kultuuri pean ka enda omaks, kuid Eesti ei ole mulle kodu.

Vaira Vike-Freibergal näiteks oli hoopis teine situatsioon. Lätis olid tema juured ja ta läks tagasi. Mul on näiteks ka väga vähe sugulasi Eestis järel (SL Õhtulehe ajakirjanik Jaan Väljaots on üks neist). Me käime sugulastega perekondlikult läbi, aga mu kodu on ikka siin.

Pealegi, Eestil läks üleminekuperioodil isegi väga hästi. Teie uue põlvkonna liidrid – Mart Laar, näiteks – olid väga edukad ja viisid läbi suured ühiskondlikud muutused. Poolal näiteks on hulga raskem olukord, neil ei saanud noored juhtfiguurid võimalust suurteks tegudeks. Sama on lugu kaitseväes: Eesti ehitas oma kaitseväe üles nullist ja see on hea, sest saite paljusid vigu ennetada. Teil on parim kaitsesüsteem noorte läänelike riikide seas. Kanadalased hindavad teie panust Afganistanis kõrgelt, eesti mehed on ju koos kanadalastega Kandaharis. Arvestades Eesti väiksust, olete tublisti panustanud.

Kas olete kohtunud praeguse Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega?

Kohtusin Ilvesega Eestis Lennart Meri matustel ja oleme paaril korral veelgi kohtunud. Ta on presidendina Eestile väga hea valik. Mind rõõmustab, et ta teab ka Kanadat hästi. Minu teada on ta lapsena käinud ka eesti Jõekääru suvelaagris, mis asub Edora linnakese lähedal. See on just minu valimisringkond praegu!

On märkimisväärne, et kolmel Balti riigil on presidendid Põhja-Ameerikast ja et nad kõik on ka Kanadaga kokku puutunud. Vaira Vike-Freiberga on muidugi Kanadas õppinud ja töötanud ülikoolis. Ta õppis muuseas minu emaga koos psühholoogiat. Ka Toomas Hendrik Ilves töötas mitu aastat Vancouveris, ja Leedu president Valdas Adamkus on omal ajal töötanud Rahvusvahelises Ühendkomisjonis, mis on USA ja Kanada ühine organisatsioon Suur-Järvistu haldamiseks. Ta töötas ju varem keskkonnaministeeriumis USAs.

Huvitav, miks sai Eesti ainukesena Euroopa Liidu uutest riikidest viisavaba reisimisvõimaluse Kanadaga?

Sellega oli nii, et varem vaadati kõiki uusi ELi liikmeid ühes grupis, kuid veel opositsioonis olles tegime ettepaneku, et vaadata kriteeriumide täitmisi üksikute riikide kaupa. Eesti valitsus töötas väga hästi meie nõudmiste täitmisel, et saaksime viisavaba suhtlemise sisse viia. See oli natuke ping-pongi-efekti moodi: kui ühed nõudmised said täidetud, tulid uued. Kuid Eesti valitsus töötas aktiivselt ja täitis vajalikud nõudmised. Ma arvan, et Läti täidab ka lähitulevikus meie nõudmised viisavabaks rezhiimiks.

Kanada konservatiivid on nüüd aasta jagu riiki valitsenud. Ja teil isiklikult oli superedukas aasta. (Vaata elulookirjeldust.)

Tõepoolest võib aastat edukaks pidada, kui mitte arvestada seda, et ma kukkusin augustikuus aknaid värvides redelilt alla. Ma käisin kolm kuud karkude ja kipsiga. Haiglas pandi mulle alguses valediagnoos – lubati kõndida, aga vist ei oleks tohtinud. Nüüd võib juhtuda, et ma jäängi lonkama. Aga aasta on professionaalses mõttes tõesti väga edukas olnud ja väga kiire on olnud ka. Paljud tavainimesed ei tea, mida teeb valitsuse parlamendiasjade juht ja ega minagi teadnud, kuigi olen juba teist ametiaega parlamendisaadik! Aga ma õpin töö käigus! Naerab...

Spekuleeritakse, et märtsis toimuvad järjekordsed ennetähtaegsed valimised.
Meie ei taha valimisi, aga vähemusvalitsusena me peame selleks alati valmis olema.

Mis on eelolevate valimiste peamine teema?

See on väga tähtis küsimus. Valimistel peavad kanadalased otsustama, millist liidrit nad enam usaldavad: kas Stephan Harperit või Stephane Dioni (Liberaalide uut ja rohelise mõtteviisiga liidrit). Liberaalide toetus on jälle langenud ja nad on nüüd meist paari protsendipunkti võrra maas, seega, kui mina oleksin Liberaal, mina valimisi ei tahaks.

Peter Van Loani elulugu

Pere: hollandlasest isa ja eestlannast ema lahutasid, kui Peter oli väike. Koduseks keeleks oli saksa keel.
Haridus: erialalt jurist, bakalaures politoloogias ja geograafias, magister rahvusvahelistes suhetes ja teadusmagister planeerimises.
Parteilisus: Kaheteistaastaselt parteiga liitunud Peter Van Loan pidas hiljem Ontario Progressiivse Konservatiivse Partei presidendiametit neli aastat. Esimest korda valiti Van Loan parlamenti 2004. Tema valimisringkonnas York-Simcoe’s, mis jääb Torontost tunniajase autosõidu kaugusele põhja poole, on paljudel eestlastelgi suvekodud. Olevat võimas vaatepilt, kui Simcoe järve äärsetel suvilatel ridamisi sinimustvalged lehvivad.
Karjäär: Alates konservatiivide valimisvõidust eelmise aasta jaanuaris on Peter Van Loan parlamendi alamkojas ja valitsuses ühtejärge kõrgeid ameteid pidanud. Läinud aasta jaanuaris sai ta välisministri parlamentaarseks sekretäriks. Ta käis selles ametis kaks korda Eestiski. Nelja kuu eest, kui Michael Chong kvebekkide eraldi rahvusena tunnustamise pärast tagasi astus, kutsuti Peter Van Loan valitsustevaheliste suhete ja spordiministriks. Käesoleva aasta esimestel päevadel edutas peaminister ta demokraatliku reformi ministri ja valitsuse parlamendiasjade juhi ametikohale.

Perekonnaseis: Seni vallaline Peter kavatseb eeloleval suvel abielluda elukaaslase Cheryliga. Paar kihlus läinud juulis Tallinna vanalinnas. Abielu suhtes on Peter väga konservatiivne: „Kui juba, siis terveks eluks.”

Ottawa ööd on samuti pimedad

Avaldatud detsembris 2007 http://www.ekspress.ee/2007/12/18/kultuur/258-mida-panomees-inglise-keeles-tahendab

„Mida panomees inglise keeles tähendab?“, küsib mult Kanada välisministeeriumi terrorismi vastase võitluse spetsialist Kim Ottawa pimedas öös. Kim ja tema estofiilist boyfriend Mark on tulnud kahekümne teist aastat toimuvale Euroopa Liidu FilmiFestivalile EUFF Eesti filmi Jan Uuspõld läheb Tartusse vaatama.

Kim ja Mark ei saa filmi mõttest eriti aru hoolimata sellest, et nad ei ole ei lubjastunud väliseesti vanurid ega maalt ja hobusega paksuks söönud kanada keskklass. Nad tõesti püüavad eesti jopski-nalju mõista.

„Ja mis see on subba on?“ on Mark segaduses. Seletan, mis on sumbutaja – sõna, mis mingil põhjusel filmi subtiitrites inglise keelde tõlkimata jäänud, samas kui Tammsaare on tõlgitud Shakespeare’iks ja Jaan Kaplinski Karl Marxiks. Panomehe kohta ütlen Kimile ja Margule vaid, et see on üks soome nali, mida ainult eestlased teavad.

Ma ei usu, et panomehe tähenduse teadmine teeks neile arusaamatu filmi kuigivõrra selgemaks. Enamus publikust ei tabanud ju äragi, et see tüse kikilipsuga onu, kes kaheks minutiks Ottawa inimeste ette ekraanile astus, oli Eesti president. Teistest Tallinna ja Tartu kuulsustest rääkimata.

„Arusaamatu, et selline film, mis Eesti-siseste naljade peale üles ehitatud, rahvusvahelisele festivalile tuuakse“, nurisevad paljud.
Gosh, was it ever a bad movie, ohkavad teised.
„Nii kehv näitlemine,“ võdistab kolmas õlgu.
„Tahaks Sübisballi ja Tühiranda ja Klassi näha“, õhkavad need, kes eesti ajalehtedest eesti filmide festivali-edu kohta loevad.

Eelmiselgi aastal ei saanud kohalikud eestlased filmielamuse pärast magada, kui käisid EUFFil Malevat vaatamas. „Miks saadeti nii halb film eestlasi Ottawasse esindama?” Tudengite kaamera eest pröökamist oli piinlik ja ebamugav vaadata.

Mis mõte on jopski-komöödiat tuua väliseestlaste, estofiilide ja Ottawa filmifriikide nina ette? Arendada väliseestlaste puist eesti keelt? Tutvustada estofiilidele eesti kultuuri? Pakkuda arstyt filmielamust?

Omamoodi on ehk naljakaski ette kujutada, et kuidas selliste filmidega nagu Malev ja Uuspõllu 186 KILOMETERS välismaisele publikule ette söödetud Eesti-kuvand kohalike peades edasi tööle hakkab.

Üllatus-üllatus, aga just praegu hakkab osaliselt Eesti-ainelist filmi väntama Montreali filmiinimene Jaume Collet-Serra ja tema kohalikele eestlastele saadetud filmikirjeldus näitab päris kenasti, kuidas kohalikud tegijad Eestit ette kujutavad.

Kuidas siis see Vaeslapse-nimeline film Eestit ja tema inimesi kirjeldabki? See on päris naljakas: nimelt filmi tuleb kurjakuulutava gooti arhitektuuriga Eesti lastekodu, ja siis hullar nimega Saarne Instituut, mis, nagu hiljem selgub, on üks ja seesama asi. Siis on filmis Kanadasse lapsendatud väike eesti tüdruk, kes, nagu hiljem selgub, ei olegi mitte 8-aastane, vaid Baumanni sündromiga täiskasvanud kääbusnaine. Ta nimi on Mari Mammel (nimi muudetud) ja ta on 32-aastane! Ta põgenes jubedast lastekodust, kus teda ketis hoiti (kaela ümber ja randmeil on armid). Selgub, et Mammel on kogenud prostituut, kes teenindas rikkaid pedofiile. Politsei eest põgenedes tappis Mari oma vägivaldse isa kui ka teda vägistanud mehe. Lisaks sellele pani oma eesti hoolduspere maja põlema. Korralik Kanada keskklassi pere, kes hullumeelse eesti märatseja heas usus lapsendas, on shokis.

Avastan praegu, et olen mööda lasknud hea võimaluse filmis Saarne Instituudi hullari sekretäri mängida. Kirjutan filmimeestele, olgugi, et tähtaeg fotode ja elulookirjelduse saatmiseks on möödas, ja uurin, kas saaksin ikkagi Joel Silveri, Leonardo diCaprio, ja Erik Olseni produtseeritavas põnevikus kaasa teha. Vean kihla, et seda on sama lõbus filmida kui seda, kuidas Jan Uuspõld Tartusse läheb.

Kanada sai esimesel juulil 140. aastaseks

Avaldatud Eesti Päevalehes 2007. aasta juulis http://www.epl.ee/artikkel/392313

Sel päeval aastal 1867 ühinesid neli Briti kolooniat: New Brunswick, Nova Scotia, Ontario ja Quebec konföderatsiooniks, mille ühiseks nimeks sai Kanada. (Muuseas, seda fakti teab ainult 16 protsenti kanadalastest, nagu selgus Dominion Institute’i uuringust.)

Kuigi tookord ei ühinenud kõik kümme provintsi, võeti sel päeval siiski vastu esimene põhiseadus, ja just sellepärast saab seda tinglikult Kanada sünnipäevaks pidada. Kanada päev ongi riiklik pidupäev, mis andis sadadele tuhandetele inimestele Ottawa jõe mõlemal kaldal, nii Quebeci kui ka Ontario pool, põhjust kanadalaseks olemise üle uhkust tunda ja seda tunnet ka välja näidata.

Pühapäeva keskpäeval avas kindralkuberner Michaelle Jean, peaminister Stephen Harper ja Kanada kultuuripärandi minister Beverley Oda suursuguse peo, mille algusstardiks kihutasid Snow Bird hävitajad üle Parlamendihoone Rahutorni. Kogu Ottawa kesklinn oli pealelõunal muutunud punavalgeks tänavapeoks – paljudel olid peas punased vahtralehemütsid, lipp juustesse torgatud või ümber õlgade seotud, vahtraleht põsele maalitud. Enamus kohalolnutest olid otsinud kapist vähegi punasemad või Kanada nime kandvad riideesemed ja need pidupäeva puhul selga tõmmanud.

Üks moslemitüdruk väljendas oma riigiidentiteeti väga sümpaatlikult punase hijabiga ja maaniulatuva valge kleidiga. Kesklinna parkides ja Parlamendimäel tähistasid suursündmust sajad muusikud maailma erinevatest paikadest, samuti rohkem ja vähem tuntud kanada esinejad ja noored tsirkuseartistid. Õhtul kell 10 algas ahhetamapanev ilutulestik Alexandra sillalt, mis ühendab Ottawat Quebeci poolel asuva kaksiklinna Gatineau’ga.

Uus ja vana Kanada

Saja neljakümnenda sünnipäeva ajal kõneldi palju ka teisest tähtpäevast, 40 aasta möödumisest 100. juubeli tähistamisest Expo maailmanäitusega Montrealis. Seda, 1967. aastat peetakse ka uue, moodsa Kanada sünnipäevaks. „Veel nelikümmend aastat tagasi olime nii vaesed, nii tagurlikud, nii protektsionistlikud,“ meenutab The Globe and Maili ajakirjanik ja niinimetatud sajandibeebi ehk Kanada sajandal sünniaastapäeval sündinud Doug Sanders. „Silmale on harjumatu vaadata vanu fotosid ja avastada, kui valgenahalised olid meie naabruskonnad, ja kui hästi me tookord riides käisime. Värskendav on fotodel näha rätsepaülikondi, millele ei ole sõnu ega lauseid kirjutatud.“

Olgu 40 aasta taguse Kanadaga lood, kuidas on, „aastal 2007 on palju põhjuseid kanadalaseks olemise üle uhke olla“, sõnab Ottawa Citizeni kolumnist Charles Gordon ja loetleb naljatamisi kolm põhjust. Esiteks on Kanadas hoolitsev ühiskond – nimelt eemaldas Toronto linn eskalaatoritelt kleepsud Seisa paremal, kõnni vasakul kui äärmiselt ohtliku soovituse. Teiseks on Kanada eeskujulik tehnoloogia kasutamises, sest laastava tornaado ajal püüavad kanadalased eluga riskides varjumise asemel hoopis telefoniga Youtube’i jaoks parimaid klippe püüda. Ja kolmandana iseloomustavad Kanadat igikestvad identiteediotsingud. Näiteks milline peaks olema Kanada hümn ehk mida laulda hokimängude avatseremooniatel.

Eraldiseisvad kogukonnad, põlvkondade konflikt ja vähe integratsiooni

Kanadal tõepoolest ei ole ühtset identiteerti, aga The Globe and Maili kolumnisti Margaret Wente meelest ei ole selle üle mõtet uhkust tunda. „Meie riik killustub ja ühtse Kanada asemel on meil eraldiseisvad kogukonnad, kellel pole üksteisega suurt midagi ühist.“ Ta soovib, et Kanada multikultuursus „oleks tõelisem – et oleks rohkem segaabielusid, integratsiooni ja assimilatsiooni.“ Ta lisab, et ajaloolisest Kanadast on üsna vähe järele jäänud, sest „täna on Kanadas palju rohkem india päritolu kanadalasi kui newfoundlandlasi. Samuti on Kanadas rohkem hiinlasi kui esmarahvaid ehk indiaanlasi.“

Et kanadalaste teadvus oma riigist võiks olla eeskujulikum, selgus ka Dominion Institute’i hiljutisest uuringust. Nimelt on Kanada selline riik, kus rahvushümni sõnu teab peast pigem immigrant kui mitmenda põlve kanadalane. Ühtlasi selgus küsitlusest, et üle poole kanadalastest kukuks Kanada kodakondsuseksamil läbi ja vaid kaheksa protsenti kanadalastest teab, et Kanada riigipea on Briti kuniganna. Sedasama fakti teab aga tervelt kolmandik immigrantidest.
Mis puudutab suhtumist riiki ja identiteeti, siis suhtuvad sellesse kardinaalselt erinevalt alla 34-aastased ja üle 55-aastased. Vanema põlvkonna kanadalased lehvitavad suurema rõõmuga riigilippu ega toeta kaksik-kodakondsuse ideed, seevastu kui nooremad kanadalased hoiavad päritolumaaga tihedamat sidet. Kõige suurem erinevus tuli välja, kui Dominiooni Instituut küsis eri põlvkondadelt, mis teeb Kanada edukaks riigiks. Vanem põlvkond oli kindel, et selleks on ühine ajalugu, rahvuskangelased ja -sümbolid. Alla 34-aastased vastasid seevastu, et Kanada on edukas just seetõttu, et siin ei ole tugevat identiteeti, mille omaksvõtmist erinevatelt inimgruppidelt oodataks.

Kas tunned Kanadat?

Mis on Kanada pealinna Ottawa ajalooline nimi? (Bytown)
Kui mitmes riik on Kanada maailmas territooriumi suuruselt? (Teine, peale Venemaad)
Kas Kanadal on pikim rannajoon maailmas? (Jah)
Milline riik on tähtsuselt teine kaubanduspartner? (Hiina, esimene on USA)
Kanada on ametlikult kakskeelne riik, siis milline provints on ainukesena kakskeelne provints Kanadas? (New Brunswick)
Kes oli esimene kanadalane kosmoses? (Marc Garneau)
Mis on selle kaubandusleppe nimi, mis ühendab Kanada, USA ja Mehhiko? (Vabakaubanduslepe NAFTA)
Millise pealkirjaga plaadi on välja andnud nii Neil Young kui ka Sarah McLachlan? (Peegelpall)
Kes oli see Kanada arst, kes 1923. aastal avastas insuliini? (Frederick Banting)
Kes oli Kanada peaminister Teise maailmasõja ajal? (Mackenzie King)

Küsimused pärit Dominion Institute’i korraldatud igaaastasest Kanada-temaalisest viktoriinist. Ottawa Citizen, 1. juuli, 2007

Hiiumaa mees koob kõrgetasemelist suhtlusvõrku

Avaldatud EPL Laup2eva lisas suvel 2007

Emmaste mees Tõnu Onu sooviks hommikuti kaua magada, kuid hiljemalt kella üheksaks peab ta siiski kesklinnas tööl olema. Kui parlamendis on käimas istungid, tuleb vastavalt protokollile selga tõmmata ülikond, kuid Tõnu ise eelistaks smart casuali.

Supelrannarajoonis asuvast ridaelamust sõidab Tõnu kesklinna bussiga. „Suvel võiks jalgrattaga ka sõita,“ arutleb superheas vormis 62-aastane mees – kanali ääres on head jalgrattateed. Tõnu elab Ottawas ja just seal – Kanada pealinna võimukoridides õnnelik ja päikseline hiidlane töötabki.

Lisaks igapäevatööle Kanada Parlamendi rahvusvaheliste suhete spetsialistina tõlgib ta vabadel õhtupoolikutel Valtonit ning elab suusatades üle Ottawa külma talve.

Pagulaseestlaste seas erandlikult humanitaarse haridusega Tõnu Onu ei tööta siiski Ottawa piltpostkaardilt tuttavais võltsgooti stiilis ehitatud parlamendihoonetes, vaid üle tee (loe: teisel pool Ottawa parimat tuulekoridori) asuvas monumentaalses, klassitsistliku stiiliga House of Commons hoones, mille eeskoja lage kaunistab ekstravagantne mosaiik.

„Mulle reaalteadused kohe ei sobinud,“ ütleb muhe politoloogiamagister järele mõeldes. „Ma olin tõesti ainuke humanitaar seitsme - kaheksa eesti poisi seas Toronto ülikoolis, mida siin kutsutakse lühidalt U of T. „Kõik teised õppisid inseneriteadusi.“ Nüüd on Tõnu tööks Ottawas „telefoni otsas rippuda“, nagu ta ütleb.

Vahel tuleb seal rippuda isegi kaheksa tundi jutti, ja siis küsib mees endalt õhtul, et mis siis nüüd päeva jooksul tehtud ka sai. Telefonikõned materialiseeruvad aga sellest hoolimata, et nad käegakatsutavat toodangut ei anna, parlamendi spiikrite kõrgetasemelisteks visiitideks, mida Tõnu Onu Kanada ja laia maailma vahel koob.

„Peab suhtlema!“ Seda rõhutab 1975. aastal esimest korda Eestis käinud Tõnu Onu mitmel korral, räägime me siis Kanada inglise- ja prantsusekeelsetest kogukondadest, Kanada asutajarahvaste suhetest immigrantidega, Euroopa ja Põhja-Ameerika või siis Eesti-Vene suhetest.

Vabalt kakskeelne mees (ja Ottawa kontekstis tähendab see nii inglise kui ka prantsuse keele perfektset oskamist) peab ühe delegatsiooni vastu võtmiseks või välismaale saatmiseks paljude asjaosalistega läbi rääkima: Tõnu suhtleb saatkondadega, räägib spiikri assistentidega, tüütab ministrite assistente, uurib parlamendikomisjonidelt, kas need „tegelevad ehk mõne teemaga, mis külalistele huvi pakub“, korraldab kohtumised küllatuleva riigi sõprusgrupiga parlamendis ja otsib üles rahvuskaaslased Ottawas. Vahel on välismaa parlamendi spiikritel Ottawas erihuvisid: ergutada kahepoolseid õpilasvahetusi või külastada Niagara koske. Siis on Tõnu justkui tuletõrje-eesliinil ja korraldab visiitide logistika, protokolli ja pigistab visiitide sümboolse tähenduse kõrvale pisut sisukustki.

Vahel on Tõnul au sõita koos Kanada parlamendi alamkoja spiikri, auväärse Peter Millikeni või senati spiikriga, auväärse Noel Kinsellaga visiidile Kariibi mere äärde Briti Guyaana pealinna Georgetowni – selle madala kupli ja sammastikuga, kuid üleüldisest vaesusest hoolimata siiski suursugusesse parlamendihoonesse Demerara jõe kaldale. Või siis tähistab Tõnu koos spiikriga 800 aasta möödumist Tšingis Khaani impeeriumi loomisest Mongoolia parlamendis, Их Хуралis ja... jääb stepis tuhatnelja kappava hobuse seljas sadulasse püsima!

Kanada on muuseas Mongoolia suuruselt teine investor, kes paigutab raha rauakaevandustööstusesse. Seega võetakse kanadalasi (ja hiidlast!) Ulan Batoris vastu erilise austusega. Tagasihoidlikule Tõnule valmistavad tähtsate külaliste auks lahtirullitud punased vaibad ja võõraste pealinnade suletud liiklus pisut piinlikkust – laisalt mulksuvas Ottawas oleks sellise kohtlemise vääriline vaid Ameerika president.

Kodupealinnas korraldab Tõnu kõrgetasemelisi vastuvõtte näiteks Pakistani parlamendi delegatsioonile, kes tuli kanadalastegi kõrvu puuutnud kurje kõlakaid kummutama nagu oleks Pakistan al-Quaeda terroristide soe-niiske kasvulava. Muidugi mitte! Paar aastat tagasi aitas Tõnu omalt poolt ka natuke kaasa Eesti ja Kanada viisavabaduse kehtestamisele, kui Eesti riigikogu esinaine Ene Ergma Kanada-visiidi organiseeris, et meie auväärline spiiker saaks kõrgel tasemel rääkida möödapääasmatust vajadusest kehtestada Eesti ja Kanada vahel viisavabadus.

Delegatsiooni minnes või tulles ei ole maailma ja iseendaga ilmselges harmoonias elaval Tõnul aega frankofiilseteks pikkadeks lõunatundideks: kõige tavalisem lunch on töölaua taga kiirelt kugistatud kodused võileivad.

Kuid vahel tuleb ette sedagi, et kõigest prantsusepärasest lugu pidav Tõnu saab tund või paar lemmikrestoranis rahulikult lõunasööki nautida. Ta lemmikoht on eksklusiivsele jalakäijatetänavale alla vaatav Vahemerelise atmosfääriga restoran, kus lahke perenaine pakub Ottawa parimat cappuccinot ja rohelist rohutirtsukooki. Klaari näoga, justkui eestiaegne käekell ei tuleta Tõnule seal aega meelde: šokolaadiga üle valatud rohelist ja õhulist kooki, mis tegelikult kuidagi rohutirtsu ei meenuta, lubab Tõnu endale naljatamisi küll, kuid vaid sellised juhul, kui on hommikul sörkjooksu teinud.

Kuigi sümpaatliku Tõnu igapäevatööks on kõrgel tasemel suhteid luua, sisustab Tõnu üksildasi õhtuid prantsuse keelest poliiitlisi memuaare ja eesti kirjandust tõlkides. „Et ajud väga rooste ei läheks,“ muigab ta ja paljastab sedasi paljude meelest adrenaliini kuhjaga pakkuva igapäevatöö igavust. Tõnu tõlgitud Soome diplomaadi Mikko Heikinheimo Euroopa-memuaaride ilmumine ülemineval talvel oli Ottawa diplomaatilises ringkonnas näiteks tõeline suursündmus.

Kuid just ilukirjanduse tõlkimist peab Tõnu nauditavaks katsumuseks: „See on loov töö. Tõsine väljakutse.

Väga nauditav.“ Kui oleks vaid huvitavaid pakkumisi, tuleks Tõnu meelsasti Hiiumaale pikemaks ajaks tõlkima.

Tõnu pole sugugi vaid laua taga istuv nohik. Vastupidi - kurguni täispugitud Kanada ühiskonnas jätab ta hämmastavalt elusa mulje – ta ujub ja sörgib ja suusatab. Ja just see viimane - murdmaasuusatamine - on tema meelest parim moodus, kuidas päikseline, ent lõikavkülm Ottawa talv üle elada. Kui suusatada on parem hoopis teisel pool Ottawa jõge – Quebeci poolel Gatineau’ mägedes, saab ujuma minna kohe Tõnu äärelinnas asuva ridaelamupesa uksest välja astudes. Rideau’ jõe supelrand on kiviga visata ja see armas fakt muudab Tõnu talvekorteri soojal aastaajal lausa suvilaks.

Nädalavahetusel hüppab Tõnu rongi ja sõidab ViaRailiga sõbrannale Torontosse külla.