Võitlus üheksapealise lohega

Avaldatud Äripäevas 1. septembril 2014: http://www.aripaev.ee/blog/2014/8/29/voitlus-uheksapaise-lohega

Tehke mõnel töökoosolekul eksperiment: andke kõikidele kolleegidele pidulikult 50 senti ning vaid ühele tuhat eurot. Kuigi kõik said endisega võrreldes veidi rikkamaks, tundub enamikule siiski, et nad on varasemaga võrreldes kehvemas olukorras. Ilmselt oleks nad isegi eelistanud, et keegi poleks raha juurde saanud.

See näide seletab, miks sissetulekute ebavõrdsus ühe riigi sees nii ebameeldiv on. Palkade poolest on Eesti isegi Euroopa Liidu mastaabis üks ebavõrdseima jaotusega riike. Ilmselt on see põhjus, miks mõned eestlased küsivad, kas me sellist Eestit tahtsimegi. (Õigupoolest tundub see imena, et eestlased laulupidudel üldse veel võhivõõrastel kätest kinni hoiavad.)

Hea uudis on see, et 2000. aastate alguse majanduskasv lihvis kihistumisel veidi nurki maha – siis suurenesid tuntavalt kõige vaesemate inimeste sissetulekud. Ning kuigi ka ülirikaste teenitud sissetulek suurenes, kokkuvõttes keskklass siiski kosus.

Kuid mis saab edasi? Kuidas mõjutavad Eesti ebavõrdsust meie aeglustunud majanduskasv, potentsiaalsed välisinvesteeringud ning võimalik robotiseerimine, mille kohta president ütles, et see on väikeste riikide võimalus?

Kui majandus enam ei kasva, jääb riigil üha vähemaks raha, mida kihistumise vältimiseks haridus- ja terviseteenustesse tagasi valada. Mida kehvemaks jääb inimeste haridus ja tervis, seda vähem tõenäoline on, et nad omakorda majanduskasvu panustavad. (Pool)surnud ring. Siiski näitavad uurimustulemused, et võrdsemates ühiskondades on pikemad majanduskasvuperioodid ja seda oleks Eestil hädasti vaja.

Pirukas ei suurene. Kui Maailmapank eelmisel aastal ebavõrdsusele tähelepanu pööras, leidsid majandusteadlased, et sellega võitlemiseks ei piisa olemasoleva suurusega piruka tõhusast ümber jagamisest: kihistumise leevendamiseks peaks pirukas kogu aeg kasvama. Ja seda ei paista praegu kusagilt. On ebatõenäoline, et vaesemate inimeste palgad tõuseksid praegu kiiremini kui keskmine palk.

Professor Yiagadeesen Samy Carletoni ülikoolist leiab, et teenustepõhistes majandustes – nagu seda Eesti majandus on – kipub sissetulekute ebavõrdsus aja jooksul veelgi suurenema. Erinevalt tööstuspõhisest majandusest, kus palgaerinevused ühiskonna lõikes olid väiksemad (tihti suurte ametiühingute nõudmisel), kipuvad teenussektoris palgavahed palju suuremad olema. Teenussektoris (ja eriti väiksemates ettevõtetes) on raskem ühtlaselt tootlikkust suurendada. Ikka on vaja suure palgaga tippjuhte ning ka mutrikesi-asjaajajaid. Igal juhul õgvendab teenuste ülekaal majanduses keskklassi veelgi enam, jättes järele vaid äärmused.

Välisinvesteeringud kipuvad sissetulekute ebavõrdsust veelgi suurendama juhul, kui raha suundub juba niigi kõrge tootlikkusega sektorisse, kus suurendab juba niigi kõrgeid palku. Eesti rahva ühtsusele mõeldes tuleks investeeringud suunata pigem sinna, kus praegu veel madalamad palgad ja väiksem tootlikkus, et sealseid töötajaid keskklassi upitada.

Mida rohkem tööstust automatiseeritakse, seda vähem inimesi seal vaja läheb. Palgad olemasolijate jaoks kerkivad. Positiivne lugu. Mida aga teevad need, kes robotiseerimise käigus tööstussektoris nn üle jäävad? Põllumajandusse nad enamasti ikka tagasi ei lähe - arenenud riikides on vaid 2-4% elanikkonnast põllumajandusega hõivatud. Kui nad just välismaale ei lähe, suundub suurem osa tööstusest vabanenud inimesi ikka teenustesse, kus on suured palgaerinevused. Nii tekibki suhteliselt rohkem kihistunud ühiskond. Robotite tulek oleks väikeriigile võimalus siis, kui see oleks ühtlaselt industrialiseeritud. Lääneriikide hulgas aga sellist naljalt ei leidu.

Igal aastal laulupidu? Isegi kui riik püüab aktiivselt taasindustrialiseeruda, uusi alasid avastada ja turge leida, siis nende alade automatiseerimine aja pikku lisab taas ebavõrdsust juurde. Kihistumise üheksa pead aga ei peaks tähendama, et riik ei peaks proovima uusi tööstusalasid tekitada, neid nutikalt müksates, kui vaja. Pigem peaks ühiskond kokku leppima, kui suurt ebavõrdsust on inimesed valmis taluma.

Kihistumist mõõtev Gini koeffitsent oli 2011. aastal 0,3197 – see on madalaim näitaja terve Eesti taasiseseisvusmisperioodi jooksul. Sissetulekute ebavõrdsuse tippajad olid 1993. aastal (0,3672) ning 2000. aasta paiku (0,3610). Kas Eesti oleks valmis nendesse aegadesse tagasi minema? Kaudsed andmed juba näitavad 2011. aastast alates taas sissetulekute ebavõrdsuse hiljukest kasvu.

Huvitav, kui suure Gini koefitsendi puhul ei ole eestlased enam valmis laulupeol võhivõõral kätest kinni hoidma? Kas 0,4 või 0,5 puhul veel hoiavad? Või peaks püüdma korraldada laulupidusid sissetuleku edasise kihistumise puhul igal aastal, et ühiskonna sidusus püsiks – kas või näiliselt?

-XXX- 

Kui palju maksab eestlus?

Jalutame kuumal suvepäeval naistega Ida-Virumaal Saka rannast Ontika poole. Tuul on kaldaäärse vee külmaks puhunud, sellepärast ujuma me ei lähe. Varsti möödume pisikesest poisikesest, kes end siiski aegamisi kaldavette laseb. Külma vee kerkimisest kerel on tal kelmikas kõdinägu ees.

„Holodno, eh?” küsin poisilt sõbralikult, arvestades kohalikku demograafilist olukorda.

„Miks sa vene keeles rääkisid?” hõikavad naised, kes eespool kõnnivad, mulle narritavalt üle õla. „Me oleme ju Eestis!”

„Kuulge, teie olite eesti keeles vait, samal ajal kui mina vene keeles suhtlesin. Keele mõte ongi suhtlemine, keel on vaid vahend!”

***

See, et keel on suhtluse pelk tööriist, tuleb mul tihti meelde Ottawas, kus taban end poegadele inglise keeles moraali lugemas. Ilmselt tahan olla kindel, et mu epistlid heast ja kurjast jõuavad kindlalt pärale... Tänu sellisele kakskeelsusele pole meie üldine suhtlemine kannatanud, kuna sõnumi edasi andmise ja pärale jõudmise mõttes pole tähtsust, kas teha seda sinimustvalge või vahtralehise töövahendiga. Aga loomulikult on kannatanud eestluse üleval hoidmine. Mis eesti ema ma sellisena olen! ahastan.

Õigupoolest hakkas meie peres eesti keel lonkama siis, kui ma väikeste laste kõrvalt tööle läksin ja kodus toimetas minu asemel ingliskeelne lapsehoidja. Jah, minu tööleminemise hinnaks sai eesti keele hääbumine! Naljaviluks arvutan selle hinna rahasse ja lähtun hoolitsusmajanduse mudelist, mis õhutab nähtavaks muutma kogu aeg ja vaev, mis kulub enesestmõistetavale ja nähtamatule tööle.

Niisiis, kui töötasin lasteaiaealiste laste kõrvalt 30000 dollarilise aastapalgaga, võiks eestluse hinnaks pidada 560 dollarit nädalas. Võtsin arvesse ainult selle aja, mil eestikeelse minu asemel toimetas kodus ingliskeelne lapsehoidja. Seega, kui ma ei oleks tööle läinud ja oleksin kodus lapsi eestlaseks kasvatanud nagu õige eesti ema, oleksin ilma jäänud 270000 kroonist aastas (jätsin arvestusest suvekuud välja ja arvestasin vahetuskursiks 11). Eelmise talvel aga, kui töötasin kooliealiste laste kõrvalt 50000 dollarilise aastapalga juures (maksud maha!), oleks eestluse hind olnud üle 320000 krooni.

Palun võrdluseks Torontos elaval ‚Minu Kanada’ autoril Ene Timmuskil oma kaudsed aastakulud eestlusele kokku arvutada. Ja kuigi lapsehoidjat pole teismelistele tütardele enam vaja, saame eestikeelses peres eestlusele kulunud summad ikkagi 125 500 krooni kanti. Oleme rahasse arvestanud 6-nädalase reisi Eestisse, maja üürikulud Eestis, raamatute tellimised Torontosse, sõidud Eesti Majja, suveüritused eestlaste suvekodus Seedriorul ja Tooma-kooli nähtamatud kulud, milles pereisa vabatahtlikult ja tasuta lastega eesti kooli mängib.

Loomulikult on ühiselt küpsetatud koogid, lennutatud tuulelohed ja laste kasvatamine heaks inimeseks tegelikult hindamatu väärtusega, kuid vahva ja ootamatu on avastada näiteks eestluse ülevalhoidmise tagant tagant nii suuri summasid.

Avastan, et eestluse säilimise vaatenurgast oleks ideaalne, kui eesti lapsevanemad oleks kodused ja kõige parem, kui ka koolitaks lapsi kodus, eemal asukohamaa mõjudest.

Kuid, kuidas siis teenida raha suviseks Eestisse sõiduks (neljaliikmelisele perele umbes 60 tuhat krooni) ning kas me samas ei uhkustanud sellega, et eestlased olevat millalgi mitmekümne aasta eest olnud üks enamteenivaid rahvarühmi Kanadas?

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kui-palju-maksab-eestlus.d?id=34507885

Ettevaatlik Kanada poliitik ja siiras mees Peter Van Loan

Avaldatud lyhendatult Eesti Ekspressis m2rtsis 2007 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/9F55150A803C7CE7C225727A00351D96

Kanada konservatiivide suhteid ajakirjanikega on ajaleht The Globe and Mail iseloomustanud karikatuuriga, mis kujutab kindlusemüüridel peituvat peaministrit Stephen Harperit, tünnitäis kuuma tõrva kõrval, valmis saabuvale pressikorpusele kaelavalamiseks. Kohe näha, et meid oodatakse, sõnavad ajakirjanikud.

Kui helistan Konservatiivse valitsuse parlamendiasjade juhi ja demokraatliku reformi ministri Peter Van Loani piltilusale assistendile Darlene’ile ja palun võimalust eesti päritolu poliitiku intervjueerimiseks, ütleb ta oodatult: „Meil on meediaga suhtlemiseks uus protokoll, kooskõlastamine võtab aega. Aga saada oma küsimused, vaatame, mis me teha saame.”

Saadan oma küsimused. Et jõulud on saabumas (milllal Ottawa tavaliselt kaheks nädalaks välja sureb), siis ei saa ma ettearvatult mingit vastust. Peale uut aastat on Peter Van Loan saanud uue, hulga tähtsama ameti. Ta juhib nüüd valitsuse parlamendiasju ja viib läbi demokraatlikku reformi. Teen vastavalt Darlene’i juhistele – „Midagi poliitilist pole mõtet küsida” - küsimused ümber ja keskendun ainult eestlusele.

Sellepärast olen positiivselt üllatunud, kui jaanuari lõpu poole helistab sümpaatlik Peter Van Loan mu kodutelefonil ja pakub lahkelt end intervjueerida. Ka fotosessiooniga on ta nõus ja leiab paari päeva pärast pooltunnikese pildistamisaega.

Üle Kanada ehk suhteliselt vähetuntud Peter Van Loan on Konservatiivide peaministri Stephen Harperi usaldusalune ja praegu väga tähtsal ja keerulisel tööpostil parlamendis. Näiteks Senati reformimine, peaministri selle talve üks prioriteet-teemasid, ongi turvalise karumõmmi välimusega Van Loani ülesanne demokraatliku reformi ministrina. Oma teises ametis - Konservatiivide parlamendiasjade juhina peab 43-aastane Van Loan juhtima parlamendi igapäevatoimetusi koostöös teiste parteide esindajataga. Tema praeguse positsiooni tähtsust näitab Van Loani suur ja avar kabinet, mis asub auväärselt kohe Peace Toweri kõrval parlamendi peahoones, uhke vaatega kesklinna poole.

Kuigi Peter Van Loani eestlus on kultuuri mõttes marginaalne – ta ei räägi eesti keeltki – tegi ta poliitkuna läinud aastal kaks visiiti Eestisse.
Väliseestluse tulevikudilemmad – olla või ei – jätavad Peteri külmaks. Ta naerab vabandavalt, kui ütlen, et Kanada eestlased kanadiseeruvad.

Ja mina olen selle musternäidis, ütleksid justkui ta naeru saatel ülestõstetud käed. Selles žestis on võti Peter Van Loani eestluse mõõtmiseks – tegu on professionaalse Kanada poliitikuga, kes võib avalalt rääkida poliitika-välisest elust: eesti vanavanematest ja kihlumisest Tallinna vanalinnas, näiteks. Vähegi poliitikasse puutuvatel teemadel jääb kõrge poliitik isikliku arvamuse avaldamisega ettevaatlikuks.

Mida teie sellest arvate, et eesti organisatsioonidel Kanadas tekivad peagi küsimused, mida ette võtta Eesti Majadega ja kogukonna tarbeks ostetud maa-aladega?

Huvi vähenemine ei puuduta ainult eesti kogukonda. Viimasel ajal kurdavad kõikvõimalikud ühiskondlikud organisatsioonid kokkukuivamise üle. Tundub, et aktiivne kodanikkond kui selline on lagunemas ja asemele tekkimas individuaalsete tarbijate ühiskond, kus langetatakse otsuseid ainult enda tarbeks. Aga tegelikult on Eesti kogukond kogu aeg olnud väga hästi Kanada ühiskonda integreerunud: eestlased ei kapseldunud nagu mõned teised rahvusgrupid.

Kui palju eestlasi teie valimisringkonnas York-Simcoe’s on ja kas kõik valivad Konservatiive ehk siis teid?
Seal elab umbes 200 eestlast. Nad ütlevad küll, et valivad mind, aga kes teab... Naerab. Ma seda täpselt muidugi ei tea.

Kas teil on Eesti pass?
Ma saaksin taotleda küll, sest mu ema Malle oli eksiilis Eesti kodanike laps. Aga ma ei ole Eesti passi taotlenud. Ma ei ole kasutanud valimisõigust ega ole hääletanud Eesti parlamendivalimistel. Mul on ainult Kanada pass.

Konservatiivne partei tahab kahe-passi-süsteemi muuta. Mis on teie seisukoht, arvestades, et paljud Kanada eestlased omavad kahte passi?

Kanadast on saanud justkui mugavusriik, mille kodakondsust on kerge saada ja ilma suuremate kohustusteta hoida. Me arutame, millised on eelised, mida kahe passi omanikud naudivad, ja millised on nende kohustused riigi ees. Keeruline on lugu nende kahe passi omanikega, kes on langenud välismaal vangi. Näiteks Hiina ei tunnista hiinlaste Kanada kodakondsust, nii et Kanada ei saa seal oma kodanikke hästi aidata.

Mida arvate eesti ajaloost ja selle tõlgendamisest tänapäeval? Te ju teate pronkssõduri saagat?
Peter Van Loan püüab kaamerasse naeratada ja räägib vaid mokaotsast: Jah, ma käisin ju suvel Eestis ja see kõik oli juulikuus veel vägagi silmatorkav.

Elora linna lähedal Seedrioru lastelaagris on mälestusmärk saksa mundris teises maailmasõjas võidelnud eesti meestele. Mis te arvate, mis juhtuks, kui püüaksime seda monumenti Eestis püsti panna?

PVL mõtleb. Ma saan aru, et Euroopal on raske mõista seda osa ajaloost. Eestlased peavad siin ise otsustama, kuidas toimida. Paus. Igal inimesel on oma lugu, oma elatud elu. Võib-olla mõned nendest (SSi ridades võidelnud) meestest värvati sõjaväkke vastu tahtmist ja mõned ühinesid vabatahtlikult. .... Samuti võib olla, et paljud nendest meestest, kes Punaarmee poolel võitlesid, polnud ka kõik kommunistid.

Tihti tõstatavad vene poliitkud rahvusvahelistel kohtumistel küsimused nagu tõstaks Eestis pead natsism. Mis Kanada seisukoht selles küsimuses on?

PVL mõtleb. Ma ise ei ole sellistesse situatsioonidesse sattunud. Kanadalased ei tea teie ajalugu nii täpselt. Ja eks need parlamendisaadikud, kes sellistesse olukordadesse satuvad, kujundavad seisukoha kui üksikisikud, lähtuvalt oma tõekspidamistest.

Kui teie eesti keel oleks parem olnud, kas oleksite Eestisse tagasi läinud nagu mõned väliseestlased 15 aastat tagasi? Ehk oleksite hoopis teie praegu Eesti president?

Ei, seda ma küll ei arva. Meie kodu oli eesti mõjude all, kuid me pidasime ikka Kanadat ikka oma koduks. Ma mäletan end lapsena vanaema käest küsimas, kas ta pöörduks kunagi Eestisse tagasi, kui Eesti vabaks saaks. Vanaema ütles ei: „Me oleme oma päritolu peale uhked, kuid meie kodu on nüüd Kanada.” Sellepärast suunasid vanavanemad mind pigem prantsuse keelt õppima, kui eesti keelt. Meie juured on nüüd kõvasti Kanadas kinni. Eesti kultuuri pean ka enda omaks, kuid Eesti ei ole mulle kodu.

Vaira Vike-Freibergal näiteks oli hoopis teine situatsioon. Lätis olid tema juured ja ta läks tagasi. Mul on näiteks ka väga vähe sugulasi Eestis järel (SL Õhtulehe ajakirjanik Jaan Väljaots on üks neist). Me käime sugulastega perekondlikult läbi, aga mu kodu on ikka siin.

Pealegi, Eestil läks üleminekuperioodil isegi väga hästi. Teie uue põlvkonna liidrid – Mart Laar, näiteks – olid väga edukad ja viisid läbi suured ühiskondlikud muutused. Poolal näiteks on hulga raskem olukord, neil ei saanud noored juhtfiguurid võimalust suurteks tegudeks. Sama on lugu kaitseväes: Eesti ehitas oma kaitseväe üles nullist ja see on hea, sest saite paljusid vigu ennetada. Teil on parim kaitsesüsteem noorte läänelike riikide seas. Kanadalased hindavad teie panust Afganistanis kõrgelt, eesti mehed on ju koos kanadalastega Kandaharis. Arvestades Eesti väiksust, olete tublisti panustanud.

Kas olete kohtunud praeguse Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega?

Kohtusin Ilvesega Eestis Lennart Meri matustel ja oleme paaril korral veelgi kohtunud. Ta on presidendina Eestile väga hea valik. Mind rõõmustab, et ta teab ka Kanadat hästi. Minu teada on ta lapsena käinud ka eesti Jõekääru suvelaagris, mis asub Edora linnakese lähedal. See on just minu valimisringkond praegu!

On märkimisväärne, et kolmel Balti riigil on presidendid Põhja-Ameerikast ja et nad kõik on ka Kanadaga kokku puutunud. Vaira Vike-Freiberga on muidugi Kanadas õppinud ja töötanud ülikoolis. Ta õppis muuseas minu emaga koos psühholoogiat. Ka Toomas Hendrik Ilves töötas mitu aastat Vancouveris, ja Leedu president Valdas Adamkus on omal ajal töötanud Rahvusvahelises Ühendkomisjonis, mis on USA ja Kanada ühine organisatsioon Suur-Järvistu haldamiseks. Ta töötas ju varem keskkonnaministeeriumis USAs.

Huvitav, miks sai Eesti ainukesena Euroopa Liidu uutest riikidest viisavaba reisimisvõimaluse Kanadaga?

Sellega oli nii, et varem vaadati kõiki uusi ELi liikmeid ühes grupis, kuid veel opositsioonis olles tegime ettepaneku, et vaadata kriteeriumide täitmisi üksikute riikide kaupa. Eesti valitsus töötas väga hästi meie nõudmiste täitmisel, et saaksime viisavaba suhtlemise sisse viia. See oli natuke ping-pongi-efekti moodi: kui ühed nõudmised said täidetud, tulid uued. Kuid Eesti valitsus töötas aktiivselt ja täitis vajalikud nõudmised. Ma arvan, et Läti täidab ka lähitulevikus meie nõudmised viisavabaks rezhiimiks.

Kanada konservatiivid on nüüd aasta jagu riiki valitsenud. Ja teil isiklikult oli superedukas aasta. (Vaata elulookirjeldust.)

Tõepoolest võib aastat edukaks pidada, kui mitte arvestada seda, et ma kukkusin augustikuus aknaid värvides redelilt alla. Ma käisin kolm kuud karkude ja kipsiga. Haiglas pandi mulle alguses valediagnoos – lubati kõndida, aga vist ei oleks tohtinud. Nüüd võib juhtuda, et ma jäängi lonkama. Aga aasta on professionaalses mõttes tõesti väga edukas olnud ja väga kiire on olnud ka. Paljud tavainimesed ei tea, mida teeb valitsuse parlamendiasjade juht ja ega minagi teadnud, kuigi olen juba teist ametiaega parlamendisaadik! Aga ma õpin töö käigus! Naerab...

Spekuleeritakse, et märtsis toimuvad järjekordsed ennetähtaegsed valimised.
Meie ei taha valimisi, aga vähemusvalitsusena me peame selleks alati valmis olema.

Mis on eelolevate valimiste peamine teema?

See on väga tähtis küsimus. Valimistel peavad kanadalased otsustama, millist liidrit nad enam usaldavad: kas Stephan Harperit või Stephane Dioni (Liberaalide uut ja rohelise mõtteviisiga liidrit). Liberaalide toetus on jälle langenud ja nad on nüüd meist paari protsendipunkti võrra maas, seega, kui mina oleksin Liberaal, mina valimisi ei tahaks.

Peter Van Loani elulugu

Pere: hollandlasest isa ja eestlannast ema lahutasid, kui Peter oli väike. Koduseks keeleks oli saksa keel.
Haridus: erialalt jurist, bakalaures politoloogias ja geograafias, magister rahvusvahelistes suhetes ja teadusmagister planeerimises.
Parteilisus: Kaheteistaastaselt parteiga liitunud Peter Van Loan pidas hiljem Ontario Progressiivse Konservatiivse Partei presidendiametit neli aastat. Esimest korda valiti Van Loan parlamenti 2004. Tema valimisringkonnas York-Simcoe’s, mis jääb Torontost tunniajase autosõidu kaugusele põhja poole, on paljudel eestlastelgi suvekodud. Olevat võimas vaatepilt, kui Simcoe järve äärsetel suvilatel ridamisi sinimustvalged lehvivad.
Karjäär: Alates konservatiivide valimisvõidust eelmise aasta jaanuaris on Peter Van Loan parlamendi alamkojas ja valitsuses ühtejärge kõrgeid ameteid pidanud. Läinud aasta jaanuaris sai ta välisministri parlamentaarseks sekretäriks. Ta käis selles ametis kaks korda Eestiski. Nelja kuu eest, kui Michael Chong kvebekkide eraldi rahvusena tunnustamise pärast tagasi astus, kutsuti Peter Van Loan valitsustevaheliste suhete ja spordiministriks. Käesoleva aasta esimestel päevadel edutas peaminister ta demokraatliku reformi ministri ja valitsuse parlamendiasjade juhi ametikohale.

Perekonnaseis: Seni vallaline Peter kavatseb eeloleval suvel abielluda elukaaslase Cheryliga. Paar kihlus läinud juulis Tallinna vanalinnas. Abielu suhtes on Peter väga konservatiivne: „Kui juba, siis terveks eluks.”

Ottawa ööd on samuti pimedad

Avaldatud detsembris 2007 http://www.ekspress.ee/2007/12/18/kultuur/258-mida-panomees-inglise-keeles-tahendab

„Mida panomees inglise keeles tähendab?“, küsib mult Kanada välisministeeriumi terrorismi vastase võitluse spetsialist Kim Ottawa pimedas öös. Kim ja tema estofiilist boyfriend Mark on tulnud kahekümne teist aastat toimuvale Euroopa Liidu FilmiFestivalile EUFF Eesti filmi Jan Uuspõld läheb Tartusse vaatama.

Kim ja Mark ei saa filmi mõttest eriti aru hoolimata sellest, et nad ei ole ei lubjastunud väliseesti vanurid ega maalt ja hobusega paksuks söönud kanada keskklass. Nad tõesti püüavad eesti jopski-nalju mõista.

„Ja mis see on subba on?“ on Mark segaduses. Seletan, mis on sumbutaja – sõna, mis mingil põhjusel filmi subtiitrites inglise keelde tõlkimata jäänud, samas kui Tammsaare on tõlgitud Shakespeare’iks ja Jaan Kaplinski Karl Marxiks. Panomehe kohta ütlen Kimile ja Margule vaid, et see on üks soome nali, mida ainult eestlased teavad.

Ma ei usu, et panomehe tähenduse teadmine teeks neile arusaamatu filmi kuigivõrra selgemaks. Enamus publikust ei tabanud ju äragi, et see tüse kikilipsuga onu, kes kaheks minutiks Ottawa inimeste ette ekraanile astus, oli Eesti president. Teistest Tallinna ja Tartu kuulsustest rääkimata.

„Arusaamatu, et selline film, mis Eesti-siseste naljade peale üles ehitatud, rahvusvahelisele festivalile tuuakse“, nurisevad paljud.
Gosh, was it ever a bad movie, ohkavad teised.
„Nii kehv näitlemine,“ võdistab kolmas õlgu.
„Tahaks Sübisballi ja Tühiranda ja Klassi näha“, õhkavad need, kes eesti ajalehtedest eesti filmide festivali-edu kohta loevad.

Eelmiselgi aastal ei saanud kohalikud eestlased filmielamuse pärast magada, kui käisid EUFFil Malevat vaatamas. „Miks saadeti nii halb film eestlasi Ottawasse esindama?” Tudengite kaamera eest pröökamist oli piinlik ja ebamugav vaadata.

Mis mõte on jopski-komöödiat tuua väliseestlaste, estofiilide ja Ottawa filmifriikide nina ette? Arendada väliseestlaste puist eesti keelt? Tutvustada estofiilidele eesti kultuuri? Pakkuda arstyt filmielamust?

Omamoodi on ehk naljakaski ette kujutada, et kuidas selliste filmidega nagu Malev ja Uuspõllu 186 KILOMETERS välismaisele publikule ette söödetud Eesti-kuvand kohalike peades edasi tööle hakkab.

Üllatus-üllatus, aga just praegu hakkab osaliselt Eesti-ainelist filmi väntama Montreali filmiinimene Jaume Collet-Serra ja tema kohalikele eestlastele saadetud filmikirjeldus näitab päris kenasti, kuidas kohalikud tegijad Eestit ette kujutavad.

Kuidas siis see Vaeslapse-nimeline film Eestit ja tema inimesi kirjeldabki? See on päris naljakas: nimelt filmi tuleb kurjakuulutava gooti arhitektuuriga Eesti lastekodu, ja siis hullar nimega Saarne Instituut, mis, nagu hiljem selgub, on üks ja seesama asi. Siis on filmis Kanadasse lapsendatud väike eesti tüdruk, kes, nagu hiljem selgub, ei olegi mitte 8-aastane, vaid Baumanni sündromiga täiskasvanud kääbusnaine. Ta nimi on Mari Mammel (nimi muudetud) ja ta on 32-aastane! Ta põgenes jubedast lastekodust, kus teda ketis hoiti (kaela ümber ja randmeil on armid). Selgub, et Mammel on kogenud prostituut, kes teenindas rikkaid pedofiile. Politsei eest põgenedes tappis Mari oma vägivaldse isa kui ka teda vägistanud mehe. Lisaks sellele pani oma eesti hoolduspere maja põlema. Korralik Kanada keskklassi pere, kes hullumeelse eesti märatseja heas usus lapsendas, on shokis.

Avastan praegu, et olen mööda lasknud hea võimaluse filmis Saarne Instituudi hullari sekretäri mängida. Kirjutan filmimeestele, olgugi, et tähtaeg fotode ja elulookirjelduse saatmiseks on möödas, ja uurin, kas saaksin ikkagi Joel Silveri, Leonardo diCaprio, ja Erik Olseni produtseeritavas põnevikus kaasa teha. Vean kihla, et seda on sama lõbus filmida kui seda, kuidas Jan Uuspõld Tartusse läheb.

Hiiumaa mees koob kõrgetasemelist suhtlusvõrku

Avaldatud EPL Laup2eva lisas suvel 2007

Emmaste mees Tõnu Onu sooviks hommikuti kaua magada, kuid hiljemalt kella üheksaks peab ta siiski kesklinnas tööl olema. Kui parlamendis on käimas istungid, tuleb vastavalt protokollile selga tõmmata ülikond, kuid Tõnu ise eelistaks smart casuali.

Supelrannarajoonis asuvast ridaelamust sõidab Tõnu kesklinna bussiga. „Suvel võiks jalgrattaga ka sõita,“ arutleb superheas vormis 62-aastane mees – kanali ääres on head jalgrattateed. Tõnu elab Ottawas ja just seal – Kanada pealinna võimukoridides õnnelik ja päikseline hiidlane töötabki.

Lisaks igapäevatööle Kanada Parlamendi rahvusvaheliste suhete spetsialistina tõlgib ta vabadel õhtupoolikutel Valtonit ning elab suusatades üle Ottawa külma talve.

Pagulaseestlaste seas erandlikult humanitaarse haridusega Tõnu Onu ei tööta siiski Ottawa piltpostkaardilt tuttavais võltsgooti stiilis ehitatud parlamendihoonetes, vaid üle tee (loe: teisel pool Ottawa parimat tuulekoridori) asuvas monumentaalses, klassitsistliku stiiliga House of Commons hoones, mille eeskoja lage kaunistab ekstravagantne mosaiik.

„Mulle reaalteadused kohe ei sobinud,“ ütleb muhe politoloogiamagister järele mõeldes. „Ma olin tõesti ainuke humanitaar seitsme - kaheksa eesti poisi seas Toronto ülikoolis, mida siin kutsutakse lühidalt U of T. „Kõik teised õppisid inseneriteadusi.“ Nüüd on Tõnu tööks Ottawas „telefoni otsas rippuda“, nagu ta ütleb.

Vahel tuleb seal rippuda isegi kaheksa tundi jutti, ja siis küsib mees endalt õhtul, et mis siis nüüd päeva jooksul tehtud ka sai. Telefonikõned materialiseeruvad aga sellest hoolimata, et nad käegakatsutavat toodangut ei anna, parlamendi spiikrite kõrgetasemelisteks visiitideks, mida Tõnu Onu Kanada ja laia maailma vahel koob.

„Peab suhtlema!“ Seda rõhutab 1975. aastal esimest korda Eestis käinud Tõnu Onu mitmel korral, räägime me siis Kanada inglise- ja prantsusekeelsetest kogukondadest, Kanada asutajarahvaste suhetest immigrantidega, Euroopa ja Põhja-Ameerika või siis Eesti-Vene suhetest.

Vabalt kakskeelne mees (ja Ottawa kontekstis tähendab see nii inglise kui ka prantsuse keele perfektset oskamist) peab ühe delegatsiooni vastu võtmiseks või välismaale saatmiseks paljude asjaosalistega läbi rääkima: Tõnu suhtleb saatkondadega, räägib spiikri assistentidega, tüütab ministrite assistente, uurib parlamendikomisjonidelt, kas need „tegelevad ehk mõne teemaga, mis külalistele huvi pakub“, korraldab kohtumised küllatuleva riigi sõprusgrupiga parlamendis ja otsib üles rahvuskaaslased Ottawas. Vahel on välismaa parlamendi spiikritel Ottawas erihuvisid: ergutada kahepoolseid õpilasvahetusi või külastada Niagara koske. Siis on Tõnu justkui tuletõrje-eesliinil ja korraldab visiitide logistika, protokolli ja pigistab visiitide sümboolse tähenduse kõrvale pisut sisukustki.

Vahel on Tõnul au sõita koos Kanada parlamendi alamkoja spiikri, auväärse Peter Millikeni või senati spiikriga, auväärse Noel Kinsellaga visiidile Kariibi mere äärde Briti Guyaana pealinna Georgetowni – selle madala kupli ja sammastikuga, kuid üleüldisest vaesusest hoolimata siiski suursugusesse parlamendihoonesse Demerara jõe kaldale. Või siis tähistab Tõnu koos spiikriga 800 aasta möödumist Tšingis Khaani impeeriumi loomisest Mongoolia parlamendis, Их Хуралis ja... jääb stepis tuhatnelja kappava hobuse seljas sadulasse püsima!

Kanada on muuseas Mongoolia suuruselt teine investor, kes paigutab raha rauakaevandustööstusesse. Seega võetakse kanadalasi (ja hiidlast!) Ulan Batoris vastu erilise austusega. Tagasihoidlikule Tõnule valmistavad tähtsate külaliste auks lahtirullitud punased vaibad ja võõraste pealinnade suletud liiklus pisut piinlikkust – laisalt mulksuvas Ottawas oleks sellise kohtlemise vääriline vaid Ameerika president.

Kodupealinnas korraldab Tõnu kõrgetasemelisi vastuvõtte näiteks Pakistani parlamendi delegatsioonile, kes tuli kanadalastegi kõrvu puuutnud kurje kõlakaid kummutama nagu oleks Pakistan al-Quaeda terroristide soe-niiske kasvulava. Muidugi mitte! Paar aastat tagasi aitas Tõnu omalt poolt ka natuke kaasa Eesti ja Kanada viisavabaduse kehtestamisele, kui Eesti riigikogu esinaine Ene Ergma Kanada-visiidi organiseeris, et meie auväärline spiiker saaks kõrgel tasemel rääkida möödapääasmatust vajadusest kehtestada Eesti ja Kanada vahel viisavabadus.

Delegatsiooni minnes või tulles ei ole maailma ja iseendaga ilmselges harmoonias elaval Tõnul aega frankofiilseteks pikkadeks lõunatundideks: kõige tavalisem lunch on töölaua taga kiirelt kugistatud kodused võileivad.

Kuid vahel tuleb ette sedagi, et kõigest prantsusepärasest lugu pidav Tõnu saab tund või paar lemmikrestoranis rahulikult lõunasööki nautida. Ta lemmikoht on eksklusiivsele jalakäijatetänavale alla vaatav Vahemerelise atmosfääriga restoran, kus lahke perenaine pakub Ottawa parimat cappuccinot ja rohelist rohutirtsukooki. Klaari näoga, justkui eestiaegne käekell ei tuleta Tõnule seal aega meelde: šokolaadiga üle valatud rohelist ja õhulist kooki, mis tegelikult kuidagi rohutirtsu ei meenuta, lubab Tõnu endale naljatamisi küll, kuid vaid sellised juhul, kui on hommikul sörkjooksu teinud.

Kuigi sümpaatliku Tõnu igapäevatööks on kõrgel tasemel suhteid luua, sisustab Tõnu üksildasi õhtuid prantsuse keelest poliiitlisi memuaare ja eesti kirjandust tõlkides. „Et ajud väga rooste ei läheks,“ muigab ta ja paljastab sedasi paljude meelest adrenaliini kuhjaga pakkuva igapäevatöö igavust. Tõnu tõlgitud Soome diplomaadi Mikko Heikinheimo Euroopa-memuaaride ilmumine ülemineval talvel oli Ottawa diplomaatilises ringkonnas näiteks tõeline suursündmus.

Kuid just ilukirjanduse tõlkimist peab Tõnu nauditavaks katsumuseks: „See on loov töö. Tõsine väljakutse.

Väga nauditav.“ Kui oleks vaid huvitavaid pakkumisi, tuleks Tõnu meelsasti Hiiumaale pikemaks ajaks tõlkima.

Tõnu pole sugugi vaid laua taga istuv nohik. Vastupidi - kurguni täispugitud Kanada ühiskonnas jätab ta hämmastavalt elusa mulje – ta ujub ja sörgib ja suusatab. Ja just see viimane - murdmaasuusatamine - on tema meelest parim moodus, kuidas päikseline, ent lõikavkülm Ottawa talv üle elada. Kui suusatada on parem hoopis teisel pool Ottawa jõge – Quebeci poolel Gatineau’ mägedes, saab ujuma minna kohe Tõnu äärelinnas asuva ridaelamupesa uksest välja astudes. Rideau’ jõe supelrand on kiviga visata ja see armas fakt muudab Tõnu talvekorteri soojal aastaajal lausa suvilaks.

Nädalavahetusel hüppab Tõnu rongi ja sõidab ViaRailiga sõbrannale Torontosse külla.