Jaanuari keskel tõusis polaarjoone taga peale paarikuulist vaheaega taas päike. Vaid kaheks minutiks küll, nii et terve ketas ei mahtnudki silmapiiri tagant välja. Päikese naasmist tähistavad inukid (mitmuses inuit) Kanada polaarjoone taga Nunavutis ikka peoga. Viimasel ajal tehakse Päikese Tagasipöördumise puhul (mida muide tähistatakse inglise keeles ebameeldiva lühendiga ROTS – return of the sun) suuri pidusid lõunapoolsemates linnadeski. Ottawas aborigeeni tervisekeskuses Wabano selleks peoks valmistudes kohtun Rhoda Inuksukiga, targa ja tagasihoidliku olemisega inuiti naisterahvaga, kes s-tähte pehmelt veeretades räägib, et sel puhul ehitati ikka uus ja suurem iglu, põletati tseremoniaalset hülgerasvalampi (quillaq või qulliq) ja tüdrukud võistlesid kurgulaule kruugutades, kumb teise enne naerma ajab.
Rhoda perekonnanimi Inuksuk tähendab inuktituti keeles „inimese-sarnane või -asendaja“ ja see käib tundrasse püstitatud kiviskulptuuri kohta, mis lagedal maastikul teed või peidetud toidutagavara näitavad. Inuksuk on muuseas saanud ka 2010. aasta Vancouveri olümpiamängude sümboliks.
Omavahel öeldes on mul Wabano keskuse inuiti peole tulemises kaks põhjust: Ma tahan tundma õppida pärismaalaste kogukonda (raha Nunavutti lendamiseks mul niikuinii ei ole), teine põhjus on koguda tööturukogemusi Kanada mittetulundusühingutes. Päikese naasmise auks korraldatud peol vabatahtlikuna töötades pean tulijatele ütlema tere, panema nimed kirja ja kätte jagama söögisedelid, millega hiljem saab köögist traditsioonilist naksimist: tuktutihautist karibuu-lihast, kuivatatud liha (mikku), vaala nahka (maktaaq), bannockit ehk lameleib ja juurviljalõike.
Et ma kõrgun inukite kohal nagu kohmakas hiiglane, tervitan neid istudes, madalamalt positsioonilt. See annab mulle hea võimaluse neid ka eemalt piielda. Olen ju kontvõõras (ehk qallunaat) nende rõõmupeol.
Inukid kaisutavad üksteist rõõmsalt (ega puudutagi põgusalt üksteise ninasid nagu ootasin), on siiralt õnnelikud, et anonüümses suurlinnas on täna just nende pidu. Millegipärast tõuseb kurku klomp, kui näen, kuidas ajalehede esikülgedele harva positiivseid uudiseid produtseeriv inuiti kogukond koosneb elusatest ja armsatest inimestest, kellel on pontsakad ja nunnud lapsed, ja kelle moodsatel talvejopedel on inuitipärased tikandid. Üldiselt muidugi torkavad inukid linnas kohe silma – karmi kliima kütid ja kalurid näevad linnas välja kangesti ebamoodsad, nagu äsja metsast tabatud Voitkad. Kahjuks ei saa inukite kohta öelda töölisklass, sest kui neil oleks tööd, siis ilmselt poleks ajalehtedes kurbi artikleid koduvägivallast, enesetappude lainetest ning alkoholismist, tuberkuloosist ja suhkruhaigusest raputatud kehvast tervisest.
Peole astuvad inukid libistavad oma sügavmustad silmad, mis meenutavad veidi rehkenduse pärast mossitava Tiugu omi, minust, mitte-inuitist, umbusklikult üle, et otsida omasid. Nad jätavad Wabano keskuse seltsiruumis talvejoped selga ja kuulavad tihedalt fotode ja piltidega sisustatud ruumis kurgulaulikuid. Seintel ripub suure praepanni taolisi käsitrumme, mida võivad kõik soovijad kõmistada, ja aborigeeni kunsti: pilte ja nikerdusi. (Muuseas, tervelt veerand inukeid saab sissetuleku kunsti tegemisest!) Suur ekraan näitab dokumentaalfilme Nunavutist.
Kütid kalurid linnas
Ringi vaadates tundub, et ümmarguselt saja osaleja hulgas on välimuse järgi otsustades ehk vaid paar rahaliselt etemas olukorras naisterahvast, ilmselt tööl Kanada riigiametis või Ottawa mitmetes pärismaalaste organisatsioonides. Enamus inukeid on linnas elanud vaid mõned aastad. Raske on linnas tööd saada, kui peamine oskus on olnud arktilises kliimas ellu jääda. Keda huvitab linnas, et sa tead, millisest lumest ehitada iglut või kuidas püüda jääkaru?
Räägin sellest hiljem Rhodaga. Temal on asjale oma vaatenur: „Laste koolitamine võõrandab nad inuiti kultuurist. Side esivanemate kultuuriga katkeb.“ Samas teame ju kõik, et „See on majandus, totu!“ mis loeb. Ja kui kooliharidust ei ole, siis ei saa ka tööd.
Sügavsinised ja valged tikitud amautid seljas (amauti on vöö, kapuutsiga ja pikkade küljelõhikutega traditsiooniline tuunika naistele, millega saab edukalt väikest last seljas kanda), astuvad noored naised püünele, võtavad vastakuti teineteisel küünarnukkidest ja röhivad, huilgavad, hingeldavad ja teevad kananahka ihule tekitavat kraapivat häält, ja kõike seda selleks, et ajada teine pool naerma. Minu kõrval istuv pisikest kasvu inuiti naine, kes parajasti plastikusse keeratud nutsakat karibuulihahautisega käekotti topib, seletab, et sel ajal, kui üks tüdrukutest välja hingab, hingab teine samal aja sisse. Kes esimesena naerma hakkab, on kaotanud. Tegelikult on sõna laul on kõrilaulu puhul isegi kohatu kasutada, sest meloodiat kõrilauludes küll ei ole. Kanada folkmuusika auhindade kätteandmise galal Tsivilisatsioonide Muuseumis näiteks tekitas metsloomade paaritumishäälitsusi kuuldavale toonud pisike paljasjalgne eskimotüdruk tupeeritud soengutega kanada prouades silmaga nähtavat ebamugavustunnet. Kõrilaule on tõesti qallunaat-i (mitte-inuiti) kõrvaga väga raske kuulata.
Rhodagi kannab traditsioonilist sini-valget punaste kantidega ja tikanditega kaunistatud riidest amautit, mis vanasti tehtud ikka karibuunahkadest, ja susib madalal neljakandilisel künalaadsel kivilambil (quillaq) hülgerasva, et tuli ei kustuks. Tulle vahtides räägib ta tasakesi, et see vaevalt sentimeetrine tuluke on inukite peamiseks sooja ja valguse andjaks. Selle peal valmistasid naised toitu ja seda kasutati tseremooniatel pidulikkuse saavutamiseks. Mehe töö oli tuli põlema saada ja naise töö oli seda elus hoida. Et inuiti hülgerasvalambil on elu ja surma üle otsustav tähtsus – pole siis imestadagi, et ka päikese tagasipöördumise tähistamise kombestikus on quillaqiga seotud uskumused.
Et ma kõrgun inukite kohal nagu kohmakas hiiglane, tervitan neid istudes, madalamalt positsioonilt. See annab mulle hea võimaluse neid ka eemalt piielda. Olen ju kontvõõras (ehk qallunaat) nende rõõmupeol.
Inukid kaisutavad üksteist rõõmsalt (ega puudutagi põgusalt üksteise ninasid nagu ootasin), on siiralt õnnelikud, et anonüümses suurlinnas on täna just nende pidu. Millegipärast tõuseb kurku klomp, kui näen, kuidas ajalehede esikülgedele harva positiivseid uudiseid produtseeriv inuiti kogukond koosneb elusatest ja armsatest inimestest, kellel on pontsakad ja nunnud lapsed, ja kelle moodsatel talvejopedel on inuitipärased tikandid. Üldiselt muidugi torkavad inukid linnas kohe silma – karmi kliima kütid ja kalurid näevad linnas välja kangesti ebamoodsad, nagu äsja metsast tabatud Voitkad. Kahjuks ei saa inukite kohta öelda töölisklass, sest kui neil oleks tööd, siis ilmselt poleks ajalehtedes kurbi artikleid koduvägivallast, enesetappude lainetest ning alkoholismist, tuberkuloosist ja suhkruhaigusest raputatud kehvast tervisest.
Peole astuvad inukid libistavad oma sügavmustad silmad, mis meenutavad veidi rehkenduse pärast mossitava Tiugu omi, minust, mitte-inuitist, umbusklikult üle, et otsida omasid. Nad jätavad Wabano keskuse seltsiruumis talvejoped selga ja kuulavad tihedalt fotode ja piltidega sisustatud ruumis kurgulaulikuid. Seintel ripub suure praepanni taolisi käsitrumme, mida võivad kõik soovijad kõmistada, ja aborigeeni kunsti: pilte ja nikerdusi. (Muuseas, tervelt veerand inukeid saab sissetuleku kunsti tegemisest!) Suur ekraan näitab dokumentaalfilme Nunavutist.
Kütid kalurid linnas
Ringi vaadates tundub, et ümmarguselt saja osaleja hulgas on välimuse järgi otsustades ehk vaid paar rahaliselt etemas olukorras naisterahvast, ilmselt tööl Kanada riigiametis või Ottawa mitmetes pärismaalaste organisatsioonides. Enamus inukeid on linnas elanud vaid mõned aastad. Raske on linnas tööd saada, kui peamine oskus on olnud arktilises kliimas ellu jääda. Keda huvitab linnas, et sa tead, millisest lumest ehitada iglut või kuidas püüda jääkaru?
Räägin sellest hiljem Rhodaga. Temal on asjale oma vaatenur: „Laste koolitamine võõrandab nad inuiti kultuurist. Side esivanemate kultuuriga katkeb.“ Samas teame ju kõik, et „See on majandus, totu!“ mis loeb. Ja kui kooliharidust ei ole, siis ei saa ka tööd.
Sügavsinised ja valged tikitud amautid seljas (amauti on vöö, kapuutsiga ja pikkade küljelõhikutega traditsiooniline tuunika naistele, millega saab edukalt väikest last seljas kanda), astuvad noored naised püünele, võtavad vastakuti teineteisel küünarnukkidest ja röhivad, huilgavad, hingeldavad ja teevad kananahka ihule tekitavat kraapivat häält, ja kõike seda selleks, et ajada teine pool naerma. Minu kõrval istuv pisikest kasvu inuiti naine, kes parajasti plastikusse keeratud nutsakat karibuulihahautisega käekotti topib, seletab, et sel ajal, kui üks tüdrukutest välja hingab, hingab teine samal aja sisse. Kes esimesena naerma hakkab, on kaotanud. Tegelikult on sõna laul on kõrilaulu puhul isegi kohatu kasutada, sest meloodiat kõrilauludes küll ei ole. Kanada folkmuusika auhindade kätteandmise galal Tsivilisatsioonide Muuseumis näiteks tekitas metsloomade paaritumishäälitsusi kuuldavale toonud pisike paljasjalgne eskimotüdruk tupeeritud soengutega kanada prouades silmaga nähtavat ebamugavustunnet. Kõrilaule on tõesti qallunaat-i (mitte-inuiti) kõrvaga väga raske kuulata.
Rhodagi kannab traditsioonilist sini-valget punaste kantidega ja tikanditega kaunistatud riidest amautit, mis vanasti tehtud ikka karibuunahkadest, ja susib madalal neljakandilisel künalaadsel kivilambil (quillaq) hülgerasva, et tuli ei kustuks. Tulle vahtides räägib ta tasakesi, et see vaevalt sentimeetrine tuluke on inukite peamiseks sooja ja valguse andjaks. Selle peal valmistasid naised toitu ja seda kasutati tseremooniatel pidulikkuse saavutamiseks. Mehe töö oli tuli põlema saada ja naise töö oli seda elus hoida. Et inuiti hülgerasvalambil on elu ja surma üle otsustav tähtsus – pole siis imestadagi, et ka päikese tagasipöördumise tähistamise kombestikus on quillaqiga seotud uskumused.
Nuna-blogi (http://www.nunablog.ca/) pidav kanada abielupaar Nunavutis kirjutab, et vanasti olevat lapsed sel puhul külas ringi jooksnud ja visanud vanad rasvalambid ära. Vana lambi asemele toodud uus quillaq tähistas uut algust, uut lootust. Inimesed laulsid päikesele laule, tänades teda uue alguse ja taassünni eest, sest kõige raskem periood on möödas.
Lõunasöögi ajal, kui ma suus ringi käivat kuivatatud lihaliistakat närin ja viimaks ainult juurviljale ja bannockile üle lähen, on Rhoda tuju muutunud. Suures elevuses on ta õhtu korraldajalt – mäesuuruselt indiaanitüdrukult Elenalt – õhtujuhi rolli üle võtnud ja räägib nüüd vaheldumisi inuktituti ja inglise keelt. Mis on väga ütlemata kena ja rahvuslik zhest, sest inuktituti keele oskajad kaovad. Õpetajate vähesuse tõttu saavad lapsed peale kolmandat klassi haridust vaid inglise keeles. Viimase rahvaloenduse andmeil kõnelevad ainult pooled inukid inuktituti keelt kodus, kuid ligi 70 protsenti inukitest saab emakeelest siiski aru ja on võimeline vestlust üleval pidama. Praegu töötab Kanada suurim territoorium Nunavut just selle nimel, et Ottawa toel suurendada kakskeelset haridust. Kohe oleks vaja koolitada suurem hulk inuktituti-keelseid õpetajaid, kes hakkaksid lapsi kakskeelsena õpetama. Muide, Nunavut on ainuke omavalitsus Kanadas, mis pole ei inglise ega prantsuse keelne, sest 80 protsenti asukatest on inuitid.
Habras inuiti kogukond
Lõunasöögi ajal, kui ma suus ringi käivat kuivatatud lihaliistakat närin ja viimaks ainult juurviljale ja bannockile üle lähen, on Rhoda tuju muutunud. Suures elevuses on ta õhtu korraldajalt – mäesuuruselt indiaanitüdrukult Elenalt – õhtujuhi rolli üle võtnud ja räägib nüüd vaheldumisi inuktituti ja inglise keelt. Mis on väga ütlemata kena ja rahvuslik zhest, sest inuktituti keele oskajad kaovad. Õpetajate vähesuse tõttu saavad lapsed peale kolmandat klassi haridust vaid inglise keeles. Viimase rahvaloenduse andmeil kõnelevad ainult pooled inukid inuktituti keelt kodus, kuid ligi 70 protsenti inukitest saab emakeelest siiski aru ja on võimeline vestlust üleval pidama. Praegu töötab Kanada suurim territoorium Nunavut just selle nimel, et Ottawa toel suurendada kakskeelset haridust. Kohe oleks vaja koolitada suurem hulk inuktituti-keelseid õpetajaid, kes hakkaksid lapsi kakskeelsena õpetama. Muide, Nunavut on ainuke omavalitsus Kanadas, mis pole ei inglise ega prantsuse keelne, sest 80 protsenti asukatest on inuitid.
Habras inuiti kogukond
Eskimo kogukond siin Ottawas ja sealpool polaarjoont on habras – vaid paari põlvkonna jooksul on inimesed pidanud kiviajast infoühiskonda sukelduma. 60ndatel kolis Kanada valitsus eskimod nende traditsioonilistest elualadest sisemaa poole, õilsa sooviga nende elujärge parandada ja neile „riiklikke teenuseid“ – haridust ja ravi osutada. Mõni kohanes eluga linnamajas ja palgatööga ja nii sai elujärge parandada, kuid tegelikult sai just sel ajal elujõulisest ja endaga toime tulevast, kuid aegajalt siiski nälga kannatavast kogukonnast abirahatšekke ootav ja läänelike toidukaupadega (suhkur ja alkohol) tervist laastav Kanada häbiplekk. Inuiti kultuuri tekkisid esimest korda sotsiaalsed klassid.
Aasta tagasi Kanadat šokeerinud enesetappude laine Nunavutis pani ajalehe The Globe and Maili kirjutama, et kõige depressiivsem fakt on see, et ainult veerand inukitest lõpetab keskkooli. Inukite õpitulemused on kanada keskmisega võrreldes nii kehvad, et omavalitsus lõpetas riiklikel testidel osalemise. „Samal ajal on Nunavutil aga töökäsi vaja. Äsja avati kullakaevandus Baker Lake’il ja väike teemandikaevandus Jerickol, kavas on avada 1,5miljardi dollariline rauamaagi kaevandus Baffini saarel. Ökoturism areneb... Ka kohalik valitsus saaks palgata rohkem oma inimesi, kui neil oleksid tööoskused.“
Nunavutis elab 26.000 inukit. Kanadal ei tohiks olla ju väga raske anda kõigile neile koolitust ja tööoskusi, et nad saaks 21. sajandil nautida head elu, samas loobumata oma ajaloost, keelest ja maast, kirjutab The Globe and Mail.
Õnneks on viimasel ajal kuulda ka postiivsetest uudistest. Näiteks esinesid jaanuari keskel Aafrika kõrbes, Malis, Timbuktu lähedasel kõrbefestivalil – maailma ühel eksootilisimal muusikaüritusel, inuiti kõrilaulikud ja inuiti tsirkus ArtCirq (http://www.artcirq.org/). Just selliseid, mööda maailma rändavaid ja edukaid eeskujusid oleks noortel inukitel vaja! Lisaks muidugi kontakte maakera teises otsas elavate inimestega, et avastada, et kuigi tähed ei ole taevas sama koha peal, elavad nii tuareegid ja inuitid mõlemad rändrahvana ja et kõrbeliiv moodustab sarnase kujuga luiteid kui tuisulumi. Nüüd kahjuks kannavatavad mõlemad nüüd võrdselt kliima soojenemise tõttu.
Palju lapsi
Õnneks on Wabano keskuses kaasas palju lapsi. Üks armsam kui teine. Üks naine palub vastuvõtulauas kirja panna „ennast ja oma viis poega“. Inukite sündivus on tänu arstiabile juurdepääsemisele tõusnud ja ongi nüüd kanada eri rahvaste seas vaat et suurim. Kümne aasta jooksul on Inuiti kogukond kasvanud 26 protsendi võrra, nagu selgus 2006. aasta rahvaloenduse andmetest.
Hiljem palubki kultuuriürituse korraldaja Elena mul aidata lapsi käsitöönurgas, kus valmistame vildist seinavaipu. Lõikame vildist šablooni järgi välja jääkarusid, iglusid, hülgeid ja soojades parkades inukeid. Kaua nuputan, mida kujutab omapärane šabloon, mis näeb välja nagu naissümbol WC ustel. Siinsel on ainult „seelik“ kaharam. Tuleb välja, et see on ulu, omapärase kujuga ning juba mitu tuhat aastat sarnasena kasutusel olnud lihatükeldamise nuga, mida enamasti naised kasutavad. Kleebime väljalõiked viltvaibale ja kinnitame ülemisse äärde nööri, et sellega vaibake seinale riputada. Hiljem saan teada, et needsamad seinavabad toimivad ka sugupuu ja mälutalletaja eest – vildist seinavaipadele tikivad inuiti naised isiklikke elulugusid ja sagedaste lapsendamiste tõttu keerulisi sugulussuhteid.
Tosinkonna lapsega koos istub töölaua taha vanem meesterahvas, mitu aastat Ottawas elanud töötu kütt ja kalur, kelle sõrmenukid on kohmakaid tätoveeringuid täis. Istub keskendunult paigal ja nikerdab lastega võidu vaipa kaunistada. Kui lapsed juba minekule asutanud, võtab ette valge paberilehe ja joonistab sellele ideaalse looma, koon taeva poole. Küsin ettevaatlikult, kas ma võin tema kunstiteose endale saada ja ta lubab lahkelt. Signeerib hämmeldunult. See ongi minu palk tasuta töötamise eest.
-xxx-
Vaata filme:
Aasta tagasi Kanadat šokeerinud enesetappude laine Nunavutis pani ajalehe The Globe and Maili kirjutama, et kõige depressiivsem fakt on see, et ainult veerand inukitest lõpetab keskkooli. Inukite õpitulemused on kanada keskmisega võrreldes nii kehvad, et omavalitsus lõpetas riiklikel testidel osalemise. „Samal ajal on Nunavutil aga töökäsi vaja. Äsja avati kullakaevandus Baker Lake’il ja väike teemandikaevandus Jerickol, kavas on avada 1,5miljardi dollariline rauamaagi kaevandus Baffini saarel. Ökoturism areneb... Ka kohalik valitsus saaks palgata rohkem oma inimesi, kui neil oleksid tööoskused.“
Nunavutis elab 26.000 inukit. Kanadal ei tohiks olla ju väga raske anda kõigile neile koolitust ja tööoskusi, et nad saaks 21. sajandil nautida head elu, samas loobumata oma ajaloost, keelest ja maast, kirjutab The Globe and Mail.
Õnneks on viimasel ajal kuulda ka postiivsetest uudistest. Näiteks esinesid jaanuari keskel Aafrika kõrbes, Malis, Timbuktu lähedasel kõrbefestivalil – maailma ühel eksootilisimal muusikaüritusel, inuiti kõrilaulikud ja inuiti tsirkus ArtCirq (http://www.artcirq.org/). Just selliseid, mööda maailma rändavaid ja edukaid eeskujusid oleks noortel inukitel vaja! Lisaks muidugi kontakte maakera teises otsas elavate inimestega, et avastada, et kuigi tähed ei ole taevas sama koha peal, elavad nii tuareegid ja inuitid mõlemad rändrahvana ja et kõrbeliiv moodustab sarnase kujuga luiteid kui tuisulumi. Nüüd kahjuks kannavatavad mõlemad nüüd võrdselt kliima soojenemise tõttu.
Palju lapsi
Õnneks on Wabano keskuses kaasas palju lapsi. Üks armsam kui teine. Üks naine palub vastuvõtulauas kirja panna „ennast ja oma viis poega“. Inukite sündivus on tänu arstiabile juurdepääsemisele tõusnud ja ongi nüüd kanada eri rahvaste seas vaat et suurim. Kümne aasta jooksul on Inuiti kogukond kasvanud 26 protsendi võrra, nagu selgus 2006. aasta rahvaloenduse andmetest.
Hiljem palubki kultuuriürituse korraldaja Elena mul aidata lapsi käsitöönurgas, kus valmistame vildist seinavaipu. Lõikame vildist šablooni järgi välja jääkarusid, iglusid, hülgeid ja soojades parkades inukeid. Kaua nuputan, mida kujutab omapärane šabloon, mis näeb välja nagu naissümbol WC ustel. Siinsel on ainult „seelik“ kaharam. Tuleb välja, et see on ulu, omapärase kujuga ning juba mitu tuhat aastat sarnasena kasutusel olnud lihatükeldamise nuga, mida enamasti naised kasutavad. Kleebime väljalõiked viltvaibale ja kinnitame ülemisse äärde nööri, et sellega vaibake seinale riputada. Hiljem saan teada, et needsamad seinavabad toimivad ka sugupuu ja mälutalletaja eest – vildist seinavaipadele tikivad inuiti naised isiklikke elulugusid ja sagedaste lapsendamiste tõttu keerulisi sugulussuhteid.
Tosinkonna lapsega koos istub töölaua taha vanem meesterahvas, mitu aastat Ottawas elanud töötu kütt ja kalur, kelle sõrmenukid on kohmakaid tätoveeringuid täis. Istub keskendunult paigal ja nikerdab lastega võidu vaipa kaunistada. Kui lapsed juba minekule asutanud, võtab ette valge paberilehe ja joonistab sellele ideaalse looma, koon taeva poole. Küsin ettevaatlikult, kas ma võin tema kunstiteose endale saada ja ta lubab lahkelt. Signeerib hämmeldunult. See ongi minu palk tasuta töötamise eest.
-xxx-
Vaata filme:
▫ Zacharias Kunuki “Atanarjuat“ on esimene inuktitutikeelne mängufilm, inglise keelse pealkirjaga The Fast Runner võitis 2001. aastal Cannes’is Camera d'or auhinna.
▫ Norman Cohni ja Zacharias Kunuki “The Journals of Knud Rasmussen” avas 2006.aasta Toronto Filmifestivali.
Sa oled tõesti Arktikas, kui...
… kui oktoobrikuus puhub pärastlõunane tuul 45 km tunnis, mis muudab 13 kraadise külma hoobilt 27-kraadiseks. Sulle öeldakse, et see pole veel midagi, oota, kuni läheb tõeliselt külmaks.
… kui sa külastad sõpra, et koos teed juua ja tema abikaasa astub juhuslikult tuppa, jahipüss käes, kuna on just minema peletanud jääkarud.
… kui seal on jääkarud.
… kui tervisekeskus jagab tasuta antibiootikume … su koera jaoks.
… kui enamike majatreppide ees ja üldse igal pool ümberringi vedelevad surnud loomad või surnud loomade osad. Lihtsalt lesivad seal.
… kui suured jääkuubikud, mida sulatatakse hiljem joogiveeks, seisavad majatreppide kõrval õues.
… kui tuleb veoauto ja viib ära su väljaheited.
… kui tuleb veoauto ja toob sulle vett ja sul on tunne, et selle juht on kangelane.
… kui õueminemise ettevalmistused kestavad 10 minutit.
… kui naabruskonna hirm on hulljulge teismeline, kes sõidab oma lumemobiiliga liiga kiiresti ja püüab sellega hüppeid teha.
… kui sa pead hoidma oktoobrikuuni akende ees alumiiniumfooliumi või muidu äratab kella neljane niivõrd intensiivne päike su üles, nii et sul on tunne nagu oleksid operatsioonilaual.
… kui kirju saada on parem kui ükskõik mis muu siin maailmas.
… kui sa tõesti igatsed brokkolit.
… kui arvad, et viis dollarit on paras hind veerandkilo viinamarjade eest.
… kui talvel tõuseb ja loojub päike 5 minuti sees.
… kui päikeseloojangutaevas on ennenägematut värvi.
… kui kui kümbled kultuuris, mis on samaaegselt ilus ja võimatult habras, ja mille sa üksnes oma kohalviibimisega muudad veelgi hapramaks.
Allikas: http://www.nunablog.ca/.
Fotode autor on Stephan Ambrose.
No comments:
Post a Comment