Superrikkad võiksid Eesti arengule õla alla panna

Eestis elab umbes 40 superrikast. Riigikontrolli raportist teame samas, et viiendik Eesti elanikest elab materiaalses puuduses. Kokku need kaks omavahel ei puutu.

Kõik teavad, et rikast huvitab kasum, aga kahjuks teame ka seda, et heateod kasumit ei too. Supikööke peavad ja orbudele näputööd õpetavad endiselt alamakstud töötajad kirikutest ja heategevusorganisatsioonidest ning valitsuse sotsiaalprogrammidest. Aga oleks ju tore, kui rikkaks saaks ka head tehes ning kui sotsiaalseid probleeme lahendada oleks kasumlik.

Mõelda võiks näiteks selle peale, et viimase 50 aasta jooksul on globaalse vaesuse vähendamiseks kulutatud juba üle 2,3 triljoni dollari, kuid vaesust pole märkimisväärselt vähemaks jäänud. Põhjuseks on see, et arenguabi- või sotsiaalorganisatsioonidel puudub rahaline motivatsioon käegakatsutavaid tulemusi saavutada. Neile ei maksta tulemuste pealt.

Sotsiaalvaldkond on muidugi alarahastatud ja nii see ka jääb. Samas ei jää probleeme sugugi vähemaks, vaid üha lisandub kliimamuutuste ja globaalse keskklassi kadumise taktis. Tulemusi ei ole ning tsentraalselt planeeritud one size fits all poliitikatega jätkates ei tule ka.

Hea uudis on see, et sotsiaalse arengu rahastamises toimub revolutsioon. Üks innovaatiline finatseerimismudel viib kasumit ihalevad rikkad ja kitsikuses siplejad kokku. Sotsiaalse mõju investeeringuteks või filantrokapitalismiks nimetatud finantseerimismudeli eesmärk on luua sotsiaalset ja keskkonnaalast väärtust koos kasumi teenimisega.

Kuidas see käib? Tugeva andmeanalüüsioskusega ja pikaajalise kogemusega mittetulundusühing tahab näiteks vähendada teismeliste poiste koolist välja langemise määra või suurendada endiste vangide edukat tagasipöördumist tsiviilellu. Teades, kuidas seda teha, otsib ta selle jaoks raha. Riigile projekt meeldib, sest vangide mitmekordne ülalpidamine läheb riigile kas otseselt või siis kaudselt kalliks maksma. Raha aga riik selle elluviimiseks ei anna. Selle asemel annab riik mõne oma allameti kaudu garantii, et kui MTÜ saavutab mõne aasta pärast märgatavaid tulemusi, milles enne kindlalt kokku lepitakse, siis maksab riik MTÜle tulemuste pealt. Seni aga otsigu organisatsioon endale rahastaja ja leidku ise kõige tõhusam viis, kuidas tulemusteni jõuda, ilma et riik tööviisidesse sekkuks.

Siin tulevadki mängu Eesti rikkad: neid huvitab riigi pakutud garantiiraha ning neil on ka eraettevõtjatena kogemus kõige odavamalt ning paindlikumalt tulemusi saavutada. Enam pole juttugi kabinetivaikuses koostatud sotsiaalprogrammidest, toimub aktiivne töö inimestega. Sotsiaalprogramm, mis tõi edu Tartus, kohandatakse Kohtla-Järvel tulemuste saamiseks ümber. Jne.

Tegelikult on selles MTÜ-riik-ettevõtja kolmnurgas ka neljas osaline: erapooletu tulemuste analüüsija ehk audiitor, kes hindab, kas lepingutingimused on täidetud ja projekti sihtrühma elujärge päriselt parandatud. Just tema otsustab, kas areng on tõesti toimunud ja kas kõik on lepingut täitnud.

Kolm võitjat. Filantrokapitalism aitab ettevõtjatel eemalduda nunnudest sotsiaalselt vastutustundlikest projektidest, mis on enamasti lihtsalt odavad PR-projektid. Selle asemel tekib win-win-win: ettevõtjad saavad teenida sotsiaalse heaolu loomise pealt; MTÜd saavad teha seda, mis on neile südamelähedane; ning riik saab sotsiaalselt edukama ühiskonna.

Filantrokapitalismi mudeleid kasutades ei siple riik enam üksi sotsiaalsete ja keskkonnaalaseid probleemide lahendamisel. Ühendades sotsiaalseid muutusi taotleva filantroopia ja kasumit taotlevad investeeringud saab ühendada kapitali, loovuse ja sotsiaalse heaolu.

Mõnele võib olla vastukarva see, et maksumaksjad maksavad ettevõtjale kasumit, kui tulemused on head. Kuid üsna hõlpsasti saab audiitor järeldada, et varasemaga võrreldes on riigi raha isegi kokku hoitud. Risk on nimelt tõeline ka ettevõtjale– kui tulemusi ei saavutata, ei saa ta oma raha tagasi ega teeni ka kasumit. Siin saaks riik ettevõtjale appi tulla, et luua uus taristu näiteks sotsiaalse mõju võlakirjade või tingimusliku garantii näol, mis vähendaks riske.  Kõiki sotsiaalseid valupunkte selle mudeliga muidugi lahendada ei saa, näiteks demokraatia arendamiseks ja naiste eneseteadlikkuse suurendamiseks  filantrokapitalistlik mudel ei sobi, sest tulemusi ei saa mõõta.

Vaadates muu maailma kogemusi sotsiaalsete investeeringutega võib eeldada, et see investeerimislaad kasvab peagi nišitootest üsna märkimisväärseks jõuks, mis täiustab riigi sotsiaalprogramme. Eesti võiks sellega Ida-Euroopas esimesena algust teha.

-xxx-
Article was published at Aripaev, December 2, 2013 : http://leht.aripaev.ee/images/publicationimages/6e2a2dee-3ee7-4dcc-86af-d0abc3d96d5d-Paper/issue.pdf 

Kui palju maksab eestlus?

Jalutame kuumal suvepäeval naistega Ida-Virumaal Saka rannast Ontika poole. Tuul on kaldaäärse vee külmaks puhunud, sellepärast ujuma me ei lähe. Varsti möödume pisikesest poisikesest, kes end siiski aegamisi kaldavette laseb. Külma vee kerkimisest kerel on tal kelmikas kõdinägu ees.

„Holodno, eh?” küsin poisilt sõbralikult, arvestades kohalikku demograafilist olukorda.

„Miks sa vene keeles rääkisid?” hõikavad naised, kes eespool kõnnivad, mulle narritavalt üle õla. „Me oleme ju Eestis!”

„Kuulge, teie olite eesti keeles vait, samal ajal kui mina vene keeles suhtlesin. Keele mõte ongi suhtlemine, keel on vaid vahend!”

***

See, et keel on suhtluse pelk tööriist, tuleb mul tihti meelde Ottawas, kus taban end poegadele inglise keeles moraali lugemas. Ilmselt tahan olla kindel, et mu epistlid heast ja kurjast jõuavad kindlalt pärale... Tänu sellisele kakskeelsusele pole meie üldine suhtlemine kannatanud, kuna sõnumi edasi andmise ja pärale jõudmise mõttes pole tähtsust, kas teha seda sinimustvalge või vahtralehise töövahendiga. Aga loomulikult on kannatanud eestluse üleval hoidmine. Mis eesti ema ma sellisena olen! ahastan.

Õigupoolest hakkas meie peres eesti keel lonkama siis, kui ma väikeste laste kõrvalt tööle läksin ja kodus toimetas minu asemel ingliskeelne lapsehoidja. Jah, minu tööleminemise hinnaks sai eesti keele hääbumine! Naljaviluks arvutan selle hinna rahasse ja lähtun hoolitsusmajanduse mudelist, mis õhutab nähtavaks muutma kogu aeg ja vaev, mis kulub enesestmõistetavale ja nähtamatule tööle.

Niisiis, kui töötasin lasteaiaealiste laste kõrvalt 30000 dollarilise aastapalgaga, võiks eestluse hinnaks pidada 560 dollarit nädalas. Võtsin arvesse ainult selle aja, mil eestikeelse minu asemel toimetas kodus ingliskeelne lapsehoidja. Seega, kui ma ei oleks tööle läinud ja oleksin kodus lapsi eestlaseks kasvatanud nagu õige eesti ema, oleksin ilma jäänud 270000 kroonist aastas (jätsin arvestusest suvekuud välja ja arvestasin vahetuskursiks 11). Eelmise talvel aga, kui töötasin kooliealiste laste kõrvalt 50000 dollarilise aastapalga juures (maksud maha!), oleks eestluse hind olnud üle 320000 krooni.

Palun võrdluseks Torontos elaval ‚Minu Kanada’ autoril Ene Timmuskil oma kaudsed aastakulud eestlusele kokku arvutada. Ja kuigi lapsehoidjat pole teismelistele tütardele enam vaja, saame eestikeelses peres eestlusele kulunud summad ikkagi 125 500 krooni kanti. Oleme rahasse arvestanud 6-nädalase reisi Eestisse, maja üürikulud Eestis, raamatute tellimised Torontosse, sõidud Eesti Majja, suveüritused eestlaste suvekodus Seedriorul ja Tooma-kooli nähtamatud kulud, milles pereisa vabatahtlikult ja tasuta lastega eesti kooli mängib.

Loomulikult on ühiselt küpsetatud koogid, lennutatud tuulelohed ja laste kasvatamine heaks inimeseks tegelikult hindamatu väärtusega, kuid vahva ja ootamatu on avastada näiteks eestluse ülevalhoidmise tagant tagant nii suuri summasid.

Avastan, et eestluse säilimise vaatenurgast oleks ideaalne, kui eesti lapsevanemad oleks kodused ja kõige parem, kui ka koolitaks lapsi kodus, eemal asukohamaa mõjudest.

Kuid, kuidas siis teenida raha suviseks Eestisse sõiduks (neljaliikmelisele perele umbes 60 tuhat krooni) ning kas me samas ei uhkustanud sellega, et eestlased olevat millalgi mitmekümne aasta eest olnud üks enamteenivaid rahvarühmi Kanadas?

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kui-palju-maksab-eestlus.d?id=34507885