Puukallistajad ajavad käojaani

Selge on see, et Eesti Vabariigi idee ei ole raha teenida, vaid eesti kultuuri ja rahvast
säilitada. Iseenesest ei ole need kaks nähtust vastuolus: uuringute tulemused kinnitavad, et rohkema raha eest saab rohkem tervist, haridust, õnne ja sotsiaalset heaolu, mitte vähem. Kuid Eestis näib olevat levinud mõtteviis, et selleks et kultuuri ja rahvast edendada, on vaja majanduskasvu pidurdada. Mõnede meelest oleks Eestil vaja suurendada naturaalmajanduse ja bartertehingute osakaalu, sest ‘ressursse ei jätku’. Ideaaliks peetakse olukorda, kus inimesed kasvatavad ise toidu, teevad riided ja mööbli ja kaevavad maa seest autosse valamiseks ka naftat. Vastupidiselt mõne aasta eest majanduskrahhis kogetule, kui Eesti majanduskasv vähenes aastaga 17 protsenti, mille kestel rahvas jäi (ülla-ülla) vaesemaks, arvatakse mõnedes puukallistamise kogukondades ikka, et kahenev majandus kasvataks Eesti heaolu. Kuidas?

Paljude meelest saab rahvas väärikalt elada vaid toimivas kvaliteetses kultuurses keskkonnas, mitte rahakeskses süsteemis, milles ei nähta lahendit ei vaesusele ega õnnele ega rikkusele. Väidetakse, et inimkond on maakera ressurssidega viimase 150 aastaga üsna puhta vuugi teinud, ning viidatakse Rooma Klubi 1970ndatel välja antud raamatule Kasvu Piirangud. Selle vana raamat väidab, et maakera ressursid ei saa toetada sellist majanduse ja inimkonna kasvu isegi mitte arenenud tehnoloogiaga. See hüsteeria kasvava majanduse vastu peegeldab 18. sajandi usumehe Malthuse hirmu, et rahva lisandudes ei jätku kõigile enam toitu, ignoreerides fakte selle kohta, et pärast 2. maailmasõda on toiduainete tootmine on kasvanud kiiremini kui rahvastiku juurdekasv.

Selle volatiilsus väheneb ja levik on kõikjal paranenud. Toidu tegelikku puudust ei saa süüdistada ka näljahädades, mis on tekkinud poliitilistel mitte põllumajanduslikel põhjustel.

Eesti vaesumise pooldajad aimavad õigesti, et sisemajanduse kogutoodang (SKT) ei ole hea mõõdik rahva heaolu mõõtmiseks. Viimasel ajal ongi õnneks tekkinud mitmeid alternatiivseid indekseid, mis mõõdavad kas rahva sotsiaalselt heaolu (tervist, haridust, vabadusi, looduskeskkonda, elamistingimusi, mida saab raha eest osta) või siis seda, kui jätkusuutlik riigi majandus on, mõõtes riikide varasid, mille pealt raha teha ja SKTd kasvatada.

Just see viimane – riigi varade – mõõtmine, mille kallal töötasid Maailmapanga teadlased Glenn-Marie Lange, Quentin Wodon ja Kevin Carey mitu aastat, aitab meil aru saada, kui suurt rolli tegelikult mängib ressursside “röövimine” majanduses. Tänavu veebruari alguses esitletud raport ‘Riikide muutuv rikkus’ vaatab riikide varasid kolme ressursi kaudu, mõõtes esiteks maavarade hulka, teiseks inimkätega loodud rikkust (ehk taristut) ning kolmandaks inimressurssi. Paljude meelest oleks võinud arvestusse neljandaks kaasata ka riikide institutsioonid, millest oleneb, kui võrselt on võimalused ning rahaline ja sotsiaalne heaolu inimeste vahel jagatud.

Täpselt nagu firmadel on oma väärtuse hindamiseks kasumiaruanne ja bilanss, nii peavad ka riigid vaatama, kas edasiseks majanduskasvuks on olemas vajaminev laiaulatuslik varade portfell. Ja kuigi 70ndatel aastatel tehtud hoiatuste põhjal oleks võinud arvata, et kõik ressursid saavad kohe otsa, leidis uuring sellegipoolest, et maailma varade portfell (mitte segi ajada sisemajanduse kogutoodanguga) kasvas ajavahemikus 1995-2014 märkimisväärselt.

Uuring, mis mõõtis 141 riigi varasid 20 aasta jooksul (1995 -2014), leidis, et riigid saavad vara luua investeeringute tegemisega kahte esimesse ressurssi – taristusse ja inimeste haridusse – ning samal ajal kolmandat ressurssi - maavarasid – mõistlikult majandades. Kõrge sissetulekuga riikides, mille hulka kuulub ka Eesti, moodustab inimkapital (mida teadurid mõõtsid inimese eluea jooksul teenitud tulu väärtusena) 70 protsenti kogu varadest. Rikkad ja nutikad riigid kasutavad ka palju rohkem taastuvaid ressursse, mis ei ammendu. Ainult vaesed riigid toetuvad oma majanduses enamasti loodusressursside kasutamisele. Muuseas, kaks kolmandikku nendest riikidest, mis on jäänud 20 aasta jooksul vaesemaks, on maavarade poolest rikkad. Kuid enamus on neist ka haprad või sõjalises konfliktis olevad riigid, mis näitab veel kord, et loodusvarad üksinda ei kindlusta riigi arengut. Uuring näitab ka, et varade loomine ei käi maavarade röövimise kaudu, vaid rikkus saavutatakse palju efektiivsema maavarade kasutamisega, millest saadud tulu investeeritakse tagasi haridusse ja taristusse. Järelikult pole vaja ka maavaradele lõppemisele liialt keskenduda. Majanduse jätkusuutlikkuseks on vaja hoopis häid institutsioone, mis majandaks maavarasid mõistlikult. Ja head institutsioonid on enamasi hea haridusega riikides. 

Kõige tähtsam tõdemus ongi see, et inimkapital (ehk siis haritud ja terved inimesed) on maailma kõige tähtsam vara. Hea uudis on see, et haridust ja tervist saab osta raha eest. Kuidas naturaalmajanduse ja bartertehingute tingimustes raha teenida, mille eest siis haridust, kultuuri ja tervist osta, majanduskasvu needvad maamehed meile ei ütle.  Nad ajavad meile ainult käojaani väärikusest ja väärtussüsteemidest.

-xxx-

Ka riik saab olla ettevõtlik ja luua innovatsiooni

Kui USA riigiasutused ei oleks innovatsioonilisi ideid rahastanud, siis poleks meil täna nutitelefoni, kirjutab rahvusvahelise arengu konsultant Marje Aksli.

Miks on suured ja mõjukad firmad nagu Facebook ja Google tekkinud just Ameerikas? Mis teeb ameeriklased palju innovaatilisemaks kui Euroopa? Kas äkki pakutakse USAs start-up’idele mingeid erapankade finantstooted, mis pakuvad kõrge riskiga ettevõtetele laenusüste? Või arenevadki sealsed gasellid pelgalt selle tõttu, et maksukoormus on väiksem?

Hiljuti maineka Leontiefi auhinna saanud professor Mariana Mazzucato on just seda küsimust uurinud. Ta kirjutas raamatu “Ettevõtlik riik” just selleks, et Eestiski levinud puudulikku narratiivi lollist ja laisast riigist ning nutikast erasektorist ümber lükata. Eesti ettevõtjad, kes õhukest riiki ihalevad, peaks küsima, kes või mis rahastas tõeliselt innovaatiliste tehnoloogiate väljatöötamist USAs. Mazzucato selgitaks neile, et vidinad, mis meie nutitelefonid tegelikult nutikaks teevad – ehk siis internet, mobiilside, GPS, mikrokiibid, Siri ja puutetundlik ekraan – on tegelikult kõik riigi rahastatud.

Kui USA valitsusasutused ei oleks andnud innovatsiooni toetamiseks jaoks raha, siis ei oleks meil täna nutitelefoni. Seega, riik ei olnud mitte pelgalt passiivne äri võimaldaja, vaid aktiivne osaline teadusavastuste muutmisel kommertslikult tasuvaks, ning tihti ka strateegiliste innovatsiooniharude looja.

USA firmasid on oluliselt aidanud valitsuse rahastatud programmid väikeettevõtetele. Nii näiteks aitab Small Business Innovation Research (ehk SBIR) programm teatud väikeseid ettevõtteid teha kallist uurimus- ja arendustööd (R&D). Teine riigiprogramm, mis suures osas Ameerika väledaid gaselle aitab, on Small Business Technology Transfer programm (ehk STTR), mis koordineerib föderaalse innovatsiooni uurimus- ja arendustööd koos erasektoriga. See programm hõlmab erasektori kui avaliku sektori koostööd (PPP partnerlusi), ja õhutab koostööd väikefirmadele mõeldud investeerimiserakapitali ja mittetulunduslike uurimisasutuste vahel. See mudel nõuab, et väikefirma töötaks ametlikult koos uurimisasutusega, et aidata teaduslikke avastusi muuta turukõlbulikuks innovatsiooniks.

Kuna riskikapital otsib väga lühikese tagasitootlusmääraga investeerimisvõimalusi, ei ole nende lühike tähelepanuvõime suurte innovaatiliste läbimurrete jaoks piisav. Riigi eelis erasektori ees innovaatiliste leiutiste toetamisel ongi see, et riigil on palju pikem riskitaluvus: 15-20 aastat. Riigiprogrammid on ulatanud oma abistava käe just siis, kui erakapital ei julge veel investeerida. Neile olid kas riskid liiga suured või ei lubanud investeering kasumit vaid paari kiire aasta jooksul.

Näiteks nanotehnoloogia tõestab, et tihti tuleb just riigilt strateegiline visioon, kus suunas areneda. Sama kehtib ravimite kohta – tervelt 75 protsenti uutest innovaatilistest ravimitest on valitsuse rahade eest leiutatud.

Kui Eesti ärimehed seavad meile USAd innovatsiooni toetamisel eeskujuks, siis rääkigu nad ka ausalt sellest, kuidas sealsed teaduslahendused rahaliselt edukaks innovatsiooniks said. Hoopis riik on käitunud riskialtilt, panustades maksumaksjate raha riskantsetesse investeeringutesse, kus puudub selgus selle võimalikus kommertsväärtuses. See on aga hoopis vastupidine jutt kui see, mida Eestis laisast riigiametist ja hulljulgetest erainvesteerijatest räägitakse.

Praegu on USAst kui õhukese riigi eeskujust üldse kohatu rääkida. Tõi ju soss-sepast ärimehe Donald Trumpi võimule just see protestifenomen, et peaasjalikult innovatsiooni tõttu ja automatiseerimise käigus töö kaotanud inimesed ei leidnud endale enam majanduslikku rolli. Nende sissetulek kahanes, head töökohad haihtusid ja meeleheide oligi platsis. Neile oleks hädasti mõnda riigi pakutavat ümberõppe- või mujale kolimise programmi vaja läinud. Sama kehtib Eestis – ettevõtlikku riiki on vaja rohkem, mitte vähem.

Paljud Eesti ettevõtjad kiruvad süsteemi, mis võtab „inimestelt raha ära ja siis pakub neile tasuta teenustena tagasi“ osutades, et „vahepeal on veel „administreerimiskuludena“ suur osa sellest rahast juba ära kasutatud või tuuri pandud“. Kas on ikka nii, et inimesed ei vaja neid nn tasuta asju? Kas Eestis on tõesti liiga palju haridust ja tervishoidu, kõbusaid vanainimesi ja hästi toidetud lapsukesi? Ka valitsuse rahastatatud innovatsiooniprogrammid kasutasid maksumaksja raha, ning evisid administeerimiskulusid.

Eesti peab aru saama, et ilma kõrge kvaliteediga inimkapitalita ei saa innovatsiooni luua, mis ongi üks majanduse mootoreid. Just need tasuta teenused ongi kindlustanud selle, et väike ja USAst viis korda vaesem Eesti on suutnud USAga võrreldes pakkuda sarnase tasemega sotsiaalset heaolu. Eesti ebavõrdsuse indeks ehk Gini koefitsient annab aga aimu, et riigi rahastatavaid programme peaks veelgi tõhusamaks muutma, et heaolu laotuks endiselt ühtlasemalt Eesti elanike vahel, nii maal kui linnas. Innovatsiooni varjukülg ongi kahjuks sissetulekute kui varanduslik ebavõrdsuse kasv.

Oleks tore, kui Eesti riik panustaks USA eeskujul samuti idufirmadesse ja saaks paarikümne aasta pärast idufirmadesse tehtud kulutused kopsaka protsendiga tagasi. Just selleks, et globaliseerumise käigus kaotajaks jäänud täiendhariduseta kaevureid ja endisi tehasetöölisi 21. sajandisse aidata. Räägitakse USAs ju tõsimeeli sellest, et Facebook, kes meie tasuta saadud andmeid silmagi pilgutamata sularahaks vahetab, võiks meile kõigile palka maksta.

Rõtovi meeleheitest ja rahvastiku kahenemisest

Kõik Äripäeva lugejad teavad, et enamus majanduskasvu mudeleid sisaldab ühe tegurina ka rahvastikku või tööjõu suurust. See on loogiline – mida rohkem on töötegijaid ja tarbijaid, seda suurem majandus. Seega peaks inimeste lahkumine Eestist ja elanikkonna vananemine majanduskasvust huvitatud inimesi muretsema panema. Peaministrit, näiteks. Opositsiooniliidrit ja ehk presidentigi. Kuid näiteks presidendi sõnavõttudest jääb mulje, et muretsemiseks pole suurt põhjust. (Lihtsalt ääremärkuse korras, et alates 1990. aastast on Eesti tööhõive ehk siis  töötavate inimeste hulk vähenenud tervelt 29 protsenti, samas kui Lääneriikides on tööhõive samal ajal suurenenud keskmiselt 23 protsenti.)

Juhul, kui muud majanduskasvu tegurid kasvaks rahvastiku kahanemise arvelt endisega võrreldes topelt, võiks ju sellise olukorraga rahul ollagi. Kuid nii tööviljakuse, tehnoloogilise progressi kui ka kapitali kogunemisega on Eestis nii nagu on. Vähemalt tööjõu produktiivsuse osas on Eesti pigem paigal seisnud kui mitte taandarenenud.

Paari nädala eest katkes Igor Rõtovil kannatus ja ta palus Äripäevas härdalt leida võimalusi, kuidas massiline väljaränne peatada. “Püstitame eesmärgi,” palus ta, ja pakkus välja võimaluse suurendada palkasid.

Huvitav on see, et kuigi Eestist lahkumine on viimasel ajal just eriti hoogustunud ja eluiga on hoiatavalt üle keskea, ei ole Eesti tegelikult kõige lootusetum juhtum. Hoopis Bulgaaria olevat maailmas kõige kiiremini vananeva rahvastikuga maa. Näiteks näeb Bulgaaria rahvastiku püramiid astal 2050 välja nagu seeneke, millel on lai kellukjas kübar ning väheldase rõngaga alt pisut ahenev jalg! 

Maailmapanka pani erakordselt kiire elanikkonna ja tööjõu vähenemine Bulgaarias uudishimutsema: kuidas mõjub see majandusele? Ning kuidas suurimaid riske elanike heaolule siiski ennetada? Arvestades, et Eesti ei saa inimestele kätt ette panna ja neid paremaid palga- ja töötingimusi muust maailmast otsimast keelata, on Bulgaariale tehtud soovitused ehk kasulikud lugeda. Mida võiks Eesti neist üle võtta? Milliseid strateegilisi reforme võiks Eesti (lisaks Rõtovi pakutud palkade tõstmise ideele) kaaluda, et mitte Bulgaariaks muutuda?

Poliitikasoovitusi on tervelt kaheksa, kuid ükski neist ei ole kuigi seksikas. Küll aga lubavad need pisut pehmemat maandumist, ning mida varem need vetsupotti arvestavad poliitikad läbi suruda, seda enam on tõenäoline, et majanduskasv ei vähene.

Esiteks soovitab Maailmapank teha investeeringuid selleks, et tõsta olemasolevate töötajate produktiivsust. Idee on selles, et järjest kahanev töötajaskond saaks toota rohkem ja kallimat kaupa. Kuigi Eestil on väga hea ettevõtluskliima (millega näiteks Bulgaaria ei saa kiidelda), on Eesti rikaste riikide hulgas ka üks madalamaima tööviljakusega riike. Kui ma sel teemal eelmisel suvel president Ilvesega twitteris vaidlesin, tõi ta mulle näiteks juuksuri, kelle tootlikus on Soomes suurem kui Eestis, kuna see teenus maksab seal rohkem. See on tõesti tõsi, aga ehk on küsimus selles, kui palju “juuksureid” ühes majanduses vaja on.

Bulgaarial soovitab Maailmapank rohkem haridusse investeerida, et uuendada vananeva elanikkonna tööoskuseid elukestva õppe kaudu ja õpetada noortele tööturul vaja minevaid oskusi. Eestil hariduskulutused eelarvest olid (vähemalt 2010. aastal) kõrgemad kui Bulgaarial ning Soomel, kuid ilmselt on küsimus, kuhu ja kellele haridusteenuseid pakutakse. Vahelduse mõtteks oleks tore, kui sõna haridus ei tooks silma ette eliitkoolide vormirõivastatud kasvandikud, vaid näiteks ka üle 50se mammi Ida-Virumaalt või taadi Võrumaalt, kes on tööturult kaua eemal olnud.

Kolmandaks tulekski teadlikult leida mooduseid, kuidas pakkuda töövõimalusi kõikidele ea- ja rahvusgruppidele. Tööhõivet tuleks suurendada näiteks muukeelsete, naiste, noorte ja eakate hulgas, pakkudes paindlikke tööaegu ja meelitada emigreeruda soovijaid kõrgemate palkadega kodumaal. Kuid see, et keskmine töötusmäär on Eestis 2000. aastast saadik olnud 10 protsenti (vaid meeletul buumiaastal 2007 oli töötus alla viie protsendi), näitab, et riik ei suhtu oma niigi vähestesse inimestesse kuigi nutikalt.

Ehk tuleks Eestilgi mõelda tööhõive-sõbralikuma maksusüsteemi peale? Lisaks talentide kojukutsumisele võiks Eestigi mõelda immigrantide meelitamise peale ja vaadelda neid eelkõige kui uute ideede ja töökohtade loojaid ning tarbijaid. Ja kuigi emigratsioon ja immigratsioon tundub olevat kaotus nii siht- kui lähteriigile, on immigratsioon siiski mitmete analüütikute meelest odavaim arengutsenaarium.

Edasi soovitab Maailmapank tõsta pensione, et vältida vaesuse edasist levikut pensionäride hulgas. Praegu on ka Eesti pika-ajaline hooldusravi alarahastatud, ja kõigile, kes lugesid Andrei Hvostovi valuskarmi Annleena lugu, tehti puust ja punaseks selgeks, kuidas hooldusravi alarahastatus bumerangina Eesti elu teisigi sfääre mõjutab. Ilmselt ei vaidle ka peaminister Ansip vastu sellele, et praegune situatsioon teeb mõttetuks investeeringud näiteks emapalka.

Viimaste Maailmapanga soovituste hulgas vetsupoti põhjas asuvale Bulgaariale on nõuanne tõhustada tervishoiusüsteemi, et inimeste tervis säiliks hilise elueani. Eesti on sel alal tõhusalt arenenud, kuid näiteks Jaapani olukorrani, kus keskmine eluiga on Eesti omast pea seitse aastat pikem, on veel pikk tee. Seitsmendaks soovitatakse inimestel veelgi rohkem raha tuleviku jaoks kõrvale panema.

Kuidas soovitusi rahastada? Kuigi laenust rääkimine viib peaminister Ansipil kõige kindlamalt harja punaseks, saab vältimatuid sotsiaalkulutusi haridusele, tervisele ja muudele teenustele siiski rahastada laenurahaga. Ja vähemalt Eesti puhul selleks ruumi küllaga, olles üks madalaima laenukoormusega riik Eestis.

Avaldatud lyhendatud kujul 26. septembril 2013 Äripäevas: http://leht.aripaev.ee/images/publicationimages/84b34991-fda8-490d-b02b-eb7867cb5a0d-Paper/issue.pdf  

Kaastundest ja kila-kolast. Vaesusest muidugi ka

Artikkel ilmus aprillikuu Peres ja Kodus: http://naistemaailm.ee/artiklid/33736/mis_meil_aafrikast___.html?art_magaz=9

Eelmise aasta augustis, kui Johanna Helin alustas mittetulundusühingus Mondo Ghana laste hariduse toetamist, vangutas Eesti Ekspressi ajakirjanik Maris Sander arusaamatult pead:
„Kus on eestlaste kaastunne? Kas ei tundu see karjuvalt silmakirjalik, kui me pigistame silma ­kinni, nähes massiliselt töö kaotanud ja elu hammas­rataste vahele jäänud Eesti mehi ja naisi, noori ja vanu ning “täiesti tavalisi” inimesi prügikastidest otsimas äravisatud asju ning tühje pudeleid? Eks nunnude aafriklaste toetamine ole hulga seksikam, kui meid ümbritsevate tavalisete inimeste eest hoolitsemine!?“
Ma aiman, mida Maris sellega mõtles. Mäletan samasugust ehmatust eelmisel suvel laevalt Tallinna kesklinna saabudes, kus nägin noort, umbes 30-aastast purjus naist pingi peal magamas. See oli õudne vaatepilt. "Miks keegi teda ei aita?" vaatasin abitult paremale-vasakule. Huvitav on see, et Ottawa kesklinnas tuterdavad rahumeelsed joodikud ei häiri mind samal viisil. Olen vist Marisega sama meelt selles osas, et kui on OMA inimene hädas, siis oleme eriliselt tundlikud. Kuid, kust täpselt jookseb omade piir?
Eelmisel aastal Ghana vaeste lesknaiste ja nende laste elu järje peale pööramise eest üheks Aasta Vabatahtlikuks valitud Johanna Helina tegevus näitab, et tema tõmbaks selle piiri päris kaugele. Lausa Aafrikasse.

“Hulga silmakirjalikum oleks minu meelest hoopiski see, et me tegeleksime ainult Eesti-siseste probleemidega, samas kui oleme terve maailmaga seotud ja ise seda ka mitmel moel mõjutame," ütleb ta Ekspressi kriitikale vastuseks ja mõtleb siin seda, et oma hommikusöögi vältimatud kohvid, apelsinimahlad, suhkru, kakao ja banaanid saame suures osas Aafrikast, mille vaesus on Eesti omaga võrreldes palju hingekraapivam.
„Pealegi,“ jätkab ta, "Aafrika toetamine ei võta vahendeid ära Eesti vaestelt. Sest selle 0,1 protsendiga, mis Eesti riigieelarvest arengukoostööks annab, ei saaks ära lahendada kõiki Eesti sotsiaalseid muresid. Seda peaks püüdma teha ikka „ülejäänud“ 99,9 protsendiga," muigab Johanna ja lisab, et tema arvates on see ju positiivne, et anname eesti inimestele võimaluse maailmast rohkem õppida.

Ja maailma-haridust eesti inimestele jagab Aafrika-töö eest presidendi käepigistuse tasuks saanud Johanna Helin nii, et pani kokku sellise aafrika lesknaiste ja nende laste toetamise võimaluse, mis püüab kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks saavad Eesti eraisikud nüüd teha eetilisi kingitusi, ilma et majja tekiks pärast pühi tarbetu kila-kola hunnik. Teiseks läheb eestlaste raha hoopis Aafrikasse, Ghanasse, Kongo külla. Seal muutuvad Eesti kroonid kanaks, kitseks või seapõrsaks, mis aitavad põllumajandusest elatuvatel ja meespooleta (loe: koduse tööjõuta) lesknaistel viljatu aastaaeg üle elada ja oma lapsed siiski koolitada. Foto seapõrsast raamite ära ja panete seinale. See ongi teie eetiline kingitus, ilus pealegi.

Aga koolitamine... jah

Mitte juhuslikult ei räägita praeguse majanduskriisi ajal õppimisest ja haridusest ja sellesse valdkonda investeerimise vajadusest, sest ... just haridus on parim vahend vaesusest välja tulemiseks. Ja see valem kehtib ühevõrra nii Eestis kui ka Aafrikas. Kui Eestis on tööta praegu sada tuhat elanikku ja paljude laste jaoks jääb koolitoit ainukeseks soojaks söögikorraks, siis vaesus Ghana moodi on selline, et Kongo külas jõuab kooli vaid natuke üle poole lastest. Ning tervelt kolm neljandikku Põhja-Ghana täiskasvanud elanikest ei oska lugeda ega kirjutada. Ja laias laastus needsamad inimesed, kolm neljandikku Põhja-Ghana elanikest elab ametlikult alla absoluutse vaesuse piiri. Peavad toime tulema vähema kui 25 krooni eest päevas.
"Just hariduse omandamine on kõige parim viis vaesusest välja saada," ütleb Johanna, kelle loodud initsiatiiv pakub ka käsitöökursusi naistele ja arvutikursuseid kohalikele noortele ja õpetajatele. „On selgelt näha, et haritud naiste pered on väiksemad, lapsed tervemad ning nad oskavad teha asju, mis aitavad kaasa vaesuse vähendamisele.“

Kuid kas igasugune abistamine on alati hea, mõtisklen siiski. Kuidas saame kindlad olla, et meie ostetud igati vajalikud kingitused hoopis ei suurenda vaesust Aafrikas? Näiteks siis, kui pere hetkelist majanduslikku leevendust tundes ei muretse juurde veel kolm-neli last? Sest osaliselt on ju ka kontrollimatu sündimus vaesuse põhjuseks: keskmine aafrika naine sünnitab elu jooksul ikka viis last. Majandusajakiri Economist teeb Aafrika rahvaarvu puust ja punaseks seda Euroopa omaga võrreldes: kui 50 aastat tagasi oli iga aafriklase kohta kaks eurooplast, siis 40 aasta pärast tuleb iga eurooplase kohta kaks aafriklast: Aafrika elanike arv tõuseb siis katastrofaalse kahe miljardini.

„Meie projektis on selline kartus vähem aktuaalne, sest lesknaiste peredesse nii kergelt uusi lapsi ei teki,“ muigab Johanna, kahe eelkooliealise lapse ema. „Ja on ka küsitav, kas liigne rahvastumine on vaesuse põhjus. Või on see hoopis selle ... tagajärg. Vaestele peredele on lapsed justkui pensionikindlustus. Kui on oht, et lapsed surevad noorelt ära, on neid vaja kindluse mõttes palju, et vähemalt keegi saaks oma vanemate eest hiljem hoolitseda. Samuti on ju statistikast näha selge trend rikkuse kasvu ja perekondade suuruse kahanemise vahel. Ehk kui tahame, et rahvastik väheneb, peame aitama inimesi vaesusest välja ning hoolitsema laste tervise ja hariduse eest, et nad saaks elus hästi hakkama ning oma perekonnale hiljem kasuks olla.“
Majandusajakiri Economist on Johannaga nõus: Mida rikkamaks saab riik, seda vähem lapsi seal sünnib. Teised arengumaad on juba seda kogenud. ÜROgi ennustab, et Aafrikas langeb sündivus varsti kolinal. Kindlasti ei ole see juhus arvestades, et viimase 15 aasta jooksul on Aafrika majandus arenenud väga kiiresti.

Vaesed lapsed kasvavad vaesteks suurteks

Praegu on tervelt pooled aafriklastest lapse-ealised. Mis elu neid ees ootab? Optimistid loodavad, et need lapsed muutuvad mõnekümne aasta pärast oma kontinendi majandusedu mootoriks, kuna tööealisi on siis lihtsalt nii palju. See saab aga juhtuda ainult siis, kui praegu on noortel aafriklastel süüa-juua ning ... haridust, mis võimaldab neile tulevikus töö. Haritavat maad aga napib ning kliima soojenedes vett samuti... Ning kui haridust ei ole, siis muutuvad noorte aafriklaste hordid meile kõigile koormaks.

Kui ma aga teadlaste pessimistlikke ennustusi Aafrika nn liigsete inimeste väljavaadete kohta loen, siis tekib hetkeks tunne, et tegu on viitsütikuga pommiga, mis muudab meie elu, ka Eestis, mõnekümne aasta pärast tundmatuseni. Kuna Aafrikas on liiga palju noori tulipäid ja liiga vähe eakamaid riigimehi ja hõimuvanemaid, ning kuna töötus võib mõnedes Aafrika linnades olla seitse korda suurem kui Eestis – koonduvad töötud mehed tihtipeale militaarsetesse jõukudesse. Neid utsitavad nii mõnedki poliitikud sõjakoldeid tekitama, et oma kahtlasi eesmärke saavutada. Just nii juhtus üleeelmise aasta valimiste aegu Keenias. Ja just selliseid uudiseid lugedes on mul tunne, et maailma riigid peaks Aafrikat aitama senisest veelgi tõhusamalt.

Ma küsingi Johannalt, kas vaesust on üldse võimalik selliste projektidega välja juurida? Või on see pigem selline nunnupiilu-projekt, kus me saame lihtsalt petliku tunde, nagu oleksime panuse andnud? Et asjad veel kord kontektsti panna, siis võrdluseks selline fakt, et maailma ühe rikkaima riigi - Kanada - valitsus andis 20 (!) aastat tagasi poliitilise lubaduse vähendada kanada laste vaesust, kuid siiamaani elab tervelt kümnendik kanada lapsi vaesuses. Miks?
"Vaesusel on mitmed väga keerulised põhjused, mis sõltuvad ajaloost, majandusest ja poliitikast, ning täiesti selgelt selliste väikeste algatustega ei jõuta lahendada kõiki probleeme. Samas paistab, et ka rikkaimatel riikidel ei jätku ilusatest loosungitest hoolimata piisavalt tahet vaesust tegelikult kõrvaldada. Kõik on kinni valikutes. Maailm on tegelikult piisavalt jõukas, et vaesust vähendada – küsimus on rohkem tahtes kui resurssides. Näiteks, kui meile hommikukohvi ja pärastlõunast teed kasvatavad aafriklased näevad, et töö tegemine ei tasu ära, sest nad saavad selle töö eest nii väikest tasu, et sellega ei saa ära elada ja lapsi koolitada, siis on tõesti süsteemis viga ja peab pingutama süsteemi muutmiseks,“ seletab Johanna, kes pooldab seda, et riik võtab vastutuse kõikide inimeste heaolu eest.

Mitu võimalust

Ghanas ka UNICEFis töötanud Johanna arvab, et enamusel eestlastest on võimalus anda oma panus selleks, et maailm oleks parem ja õiglasem. Seda saab teha toidupoes ostes näiteks õiglase kaubanduse kohvi, shokolaadi ja banaani, mille müügitulust puhul läheb suurem osa esiteks farmerile ja nende kogukonnale. Ehitatakse koole ja rajatakse arstipunkte. Nendes farmides on keelatud lapstööjõu kasutamine.
„Või siis õppige rohkem teiste maade olukorra kohta ja nõudke otsustajatelt rohkem tegusid. Nõudke politiikutelt aru ka Eesti maksumaksja raha kulutamise pärast, et oleks kindel, et seal ei oleks kadusid. Võtke kasvõi oma parlamendisaadikuga ühendust.“
„Õnneks on andmise rõõm paljudele eestlastele suurem kui saamise rõõm,“ võtab Johanna pool aastat kestnud kampaania tulemuse kokku. „Selle initsiatiivi kaudu on juba 120 eestlast hakanud pikema-ajaliselt toetama laste haridust Ghanas ning eetlisi kingitusi on ostetud juba 40 000 krooni väärtuses. Lisaks tekivad laste toetajatel ka sidemed kohalike laste ja naistega, ehk tekib juurde uusi sõpru. Üldiselt paistab, et Eesti inimestel on hoolivust ja solidaarsust küll, aga neid väljundeid on vähe, mille kohta saaks kindel olla, et abi jõuab kindlalt abivajajateni.“
Kui nüüd tagasi pöörduda Ekspressi ajakirjaniku mõtte juurde, et peaksime aafriklaste asemel aitama eestlasi, siis me saame ju isegi aru, et esiteks ei saa me sama raha eest kanapoegi ja lambaid Eestis osta, et neid Eesti lesknaistele või üksikemadele saata. Ja loomulikult ei aitaks nende saatmine Eesti naistele mitte kuidagi. Kuid õnneks on meie eelarves tervelt 99,9 protsenti sellist raha, mida ei kasutata arengumaade abistamiseks. Kirjutagem siis oma parlamendisaadikule ja omavalitsusjuhile, et uurida, kas see raha aitab vaesuse leevendamise vastu Eeestis.

Sidebar.Ekspressi ajakirjanik Maris Sander:

Vaesus Eestis on nii suur probleem, ent meie valitsus lihtsalt ei tegele sellega. See käib neil üle jõu. Üle viiendiku eestlastest elab allpool vaesuse piiri. Üha enam inimesi tõstetakse kodudest välja, neil pole enam söögiraha, raha ravimite jaoks, rääkimata üürirahast.Muidugi, vaesused on Aafrikas ja siin väga erinevad ja kahtlemata suured probleemid mõlemal pool. Mina näen lihtsalt seda, kuidas inimesed on kaotanud lootuse inimväärseks eluks siin riigis.
Paraku, kuna kriis on siin muutunud sotsiaalkatastroofiks, olen endiselt veendunud, et igasugune abi, mida me siin väikeses riigis suudame üldse kellelegi pakkuda, võiks olla peamiselt suunatud sellele, et aidata jalule jääda meie endi inimestel. Vähemalt praegu.
Aga keda inimesed aidata tahavad, on muidugi nende endi vaba otsus ja valik. Hea, kui üldse märgatakse inimesi, kes on hädas. Nii et ma soovin jõudu Johannale jõudu, siiralt. Temasuguseid vajaksime rohkem ka Eestisse, siinseid vaeseid aitama.

Foto Mondo veebilehelt muudamaailma.ee

Kuidas vähendada vaesust?

Artikkel peaks ilmuma rahvusvahelisel vaesuse v2hendamise p2eval oktoobri keskel ning ajalehes Harju Ekspress

Kui mu lapsed järjekordset mänguasja nuruvad, olen neid ikka „aafrika laste näljaga“ ähvardanud: „Kas sa arvad, et aafrika lapsed saavad endale seitsmeaastaselt videomängu?“ Või siis: „Kas sa arvad, et aafrika lapsed saavad magustoitu ilma õhtusööki söömata?“ Neid müütilisi „aafrika lapsi“ olen ma juba nii palju kordi vaesuse võrdkujuks toonud, nii et ühel päeval ma lihtsalt pidin oma ähvardustele inimkuju andma ja ühe neist majja tooma.

Juuli keskel leidsingi postkastist suure ümbriku koos väikese Brety pildiga. Brety on Kanada heategeva arenguabi-organisatsiooni Plan Canada pakutud võimalus toetada üht vaesuses elavat lapsukest ja tema kogukonda ühe dollariga päevas. Mitme pisikese käharpatsiga Brety elab Keenias, Victoria järve ääres, üsna samas kogukonnas, kus sündis USA presidendi Barack Obama isa, muideks. Brety räägib luo keelt ning elab savist ja okstest ehitatud, kuid foto järgi otsustades korraliku metallkatusega majas. Neil pole tualetti majas ja vett peavad nad tooma kahe või nelja kilomeetri kauguselt, olenevalt sellest, kas parasjagu on vihmaperiood või kuivem aeg.

Arenguabiorganisatsiooni kirjelduse järgi pole Brety külas kaevu, paljudel inimestel on AIDS või HI viirus, tervisekeskuses ja algkoolis on puudus ravi- ja õppevahenditest ning õpetajatest-arstidest-õdedest.

17. oktoobril tähistamegi ÜRO liikmena vaesuse vähendamise päeva. Kuid kuidas seda kõige targem teha oleks? Kas selliste personaalsete annetuste kaudu, mis rakendavad armsad aafrika plikad arengu etteotsa? Või peaks Eesti riik andma raha otse vaeste riikide eelarvesse, et nad siis ise otsustaks, mille peale raha kulutada?

Sambia majandusteadlane Dambisa Moyo on kirjutanud raamatu ’Surnud Abi’ sellest, et arenguabi andmine otse Aafrika valitsustele, otse riikide eelarvesse tuleks viie aasta jooksul tasapisi lõpetada, sest see tekitab ainult sõltumis-kultuuri, abitust ja korruptsiooni. Et Aafrika peaks eeskuju võtma Hiinast ja Indiast, mis on saavutanud ligi 10-protsendilise majanduskasvu soodustades investeeringuid ja ettevõtlust. "Las Aafrika teenindab maavarade näljas Hiinat! Las aafriklased kasvatavad hiinlastele põllusaadusi!" utsitab Moyo.

„Kuid kas see ei tähenda seda, et Aafrika satub järjekordse ja palju hullema ekspluateerimise alla?“ küsivad ajakirjanikud mustanahaliselt majandusteadlaselt umbusklikult.

Ma kujutlen, kuidas hiinlased ostavad klaaskuulide eest Aafrika maavaradest paljaks ja mul hakkab kõhe.
„Hiinlased on jubedad ekspluateerijad! Ärge kunagi usaldage hiinlasi!“ hüüdis mu prantsuse keele õpetaja Kongost, kui me jälle Aafrika arengust juttu tegime.

Äritegemine Hiina moodi tähendab ka minu jaoks millegipärast looduskatastroofi, inimõiguste jalge alla tallamist ja ekspluateerimist viisil, mida saime näha Maailmakoolis saadaval olevas filmis „Korralik tehas“.

Aga kumb tooks teie meelest rohkem kannatusi Brety-taolistele pisikestele tüdrukutele Keenias, kas majandusareng a’la Hiina või praegune olukord, kus arenguabist hoolimata vaesus üha suureneb?

Võib-olla olekski parem, kui aafriklased elaks süütus vaesuses, sellises korralikus, khm... muuseumi-taolises idüllilises pastoraalis? Ehk peakski nad vaesust nautima, nagu küüniliselt pakkus oma filmis Hollandi kunstnik Renzo Martens, kes käis Ghana külades ringi tulikirjaga „NAUDI palun VAESUST“. Sest ... kõik, mis tuleb edaspidi, on veel palju karmim?

(Noh, ma loodan, et tegelikult on nende kahe äärmuse vahel olemas siiski mingi kesktee... Aga milline?)

***