Euroopa lihaloomad söövad Brasiilia vihmametsad ära!

Artikkel peaks ilmuma oktoobri keskel YRO rahvusvahelisel toidup2eval.

Ilmus Maalehes 20, augustil http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/vihmamets-meie-toidulaual.d?id=25176657

Ma ei tea, mida te möödunud suvel tegite. Kas te küürutasite oma isiklikul maalapil kartuleid kasvatada nagu Jüri Mõis ähvardas? 16. oktoobril tähistame rahvusvahelist toidu päeva ja ma vaatasin sel puhul dokkfilmi ’Meie toidame maailma’. Ja hetkeks pani see film mind soovima, et ma tõesti küürutaksin suviti oma maalapil ega osaleks karmis globaalses põllumajandusäris.

Sest kõige julmema sõnumi ütles selles filmis välja üks Brasiilia bioloog, kes vaatas enda ees laiuvaid sojapõlde: „Veel 20 aastat tagasi oli siin vihmamets, kuid nüüd kasvatatakse siin soja. Meie mullad pole soja kasvatamiseks tegelikult üldse sobivad, kõik toitained tuuakse sisse. Ja kes seda soja sööb? See kõik läheb loomatoiduks Euroopasse! Nii süüakse meie vihmametsad euroopa loomade poolt ära!“



Hetk hiljem näitab film sellesama Brasiilia kirdeosas nälgivaid inimesi, kelle põllud ei tooda põua tõttu suurt midagi ja kelle laste tervis on alatoitumuse tõttu ohus. Jääb mulje, nagu oleks euroopa loomad etemad kui brasiilia tõmmud lapsukesed.

Järgmisena näeme filmis Lääne seemnekasvatusfirmas Pioneer töötavat edukat meesterahvast, kes vaatab kadetsedes vaeseid, vikatiga heina niitvaid rumeenia väiketalunikke. „Mul on tunne, et nad on õnnelikud. Meie aga keerasime juba terve Lääne-Euroopa põllumajanduse tuksi ja nüüd me tuleme Rumeeniasse ja keerame siin ka kõik tuksi.“ (Noh, tegelikult kasutab ta märksa vängemaid, neid f-tähega väljendeid.)

Mis seda kõike tuksi siis keerab? Need on Euroopa põllumajanduse dotatsioonid, mis soodustavad ületootmist, dumpingut ja ebavõrdsust maailmas. Maailma toidu raportis, mille koostab Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon FAO, on kirjas, et põllumajanduse praeguse taseme juures oleks võimalik toita 12 miljardit inimest ilma probleemideta.
„Aga sellest hoolimata sureb iga viie sekundi järel alla 10-aastane lapsuke nälja tõttu,“ räägib vihast vahutades Jean Ziegler, ÜRO toiduõiguse eriraportöör.

Dotatsioonide tõttu saabki võimalikuks see, et Brasiilia vihmametsade asemele tekib sojapõld, ning see, et Euroopa köögivilju müüakse üliodavate hindadega Aafrikas viies kohalikud talunikud pankrotti, ja seegi, et Viinis kuhjatakse iga päev ostmata jäänud leivast laopõrandatele suur mägi leiba-saia. Samal ajal aga pole suurkorporatsioonid, kes toetustest kasu saavad, huvitatud sellest, et kusagil keegi nälgib.

Heiki Raudla Eesti põllumajandusministeeriumist kinnitab mulle, et eesti loomasöötade jaoks ei ole vihmametsi maha võetud, kuid mainib siiski, et vähesel määral imporditakse Eestisse proteiinsöötasid (rapsikooki ja soja šrotti). Leidsin peale põgusat guugeldamist, et dokumendis nimega ’Eestis kasutatavate ja müüdavate toodete võimalik saasterisk geneetiliselt muundatud organismidega 2008’ seisab ikka, et Eesti on importinud Brasiiliast (väga tõenäoliselt geneetiliselt muundatud) sojatooteid loomasöödaks. Järelikult on teoreetiline võimalus, et Eestigi loomad on (ja nende kaudu ka meie) söönud tükikese Brasiilia vihmametsadest!

Euroopa põllumajandusdotatsioonid Eestile kasvavad aastas 10 protsenti kuni aastani 2012. Vaidlused nende suurendamiseks peale seda tähtaega on juba alanud.

***

Kuidas vähendada vaesust?

Artikkel peaks ilmuma rahvusvahelisel vaesuse v2hendamise p2eval oktoobri keskel ning ajalehes Harju Ekspress

Kui mu lapsed järjekordset mänguasja nuruvad, olen neid ikka „aafrika laste näljaga“ ähvardanud: „Kas sa arvad, et aafrika lapsed saavad endale seitsmeaastaselt videomängu?“ Või siis: „Kas sa arvad, et aafrika lapsed saavad magustoitu ilma õhtusööki söömata?“ Neid müütilisi „aafrika lapsi“ olen ma juba nii palju kordi vaesuse võrdkujuks toonud, nii et ühel päeval ma lihtsalt pidin oma ähvardustele inimkuju andma ja ühe neist majja tooma.

Juuli keskel leidsingi postkastist suure ümbriku koos väikese Brety pildiga. Brety on Kanada heategeva arenguabi-organisatsiooni Plan Canada pakutud võimalus toetada üht vaesuses elavat lapsukest ja tema kogukonda ühe dollariga päevas. Mitme pisikese käharpatsiga Brety elab Keenias, Victoria järve ääres, üsna samas kogukonnas, kus sündis USA presidendi Barack Obama isa, muideks. Brety räägib luo keelt ning elab savist ja okstest ehitatud, kuid foto järgi otsustades korraliku metallkatusega majas. Neil pole tualetti majas ja vett peavad nad tooma kahe või nelja kilomeetri kauguselt, olenevalt sellest, kas parasjagu on vihmaperiood või kuivem aeg.

Arenguabiorganisatsiooni kirjelduse järgi pole Brety külas kaevu, paljudel inimestel on AIDS või HI viirus, tervisekeskuses ja algkoolis on puudus ravi- ja õppevahenditest ning õpetajatest-arstidest-õdedest.

17. oktoobril tähistamegi ÜRO liikmena vaesuse vähendamise päeva. Kuid kuidas seda kõige targem teha oleks? Kas selliste personaalsete annetuste kaudu, mis rakendavad armsad aafrika plikad arengu etteotsa? Või peaks Eesti riik andma raha otse vaeste riikide eelarvesse, et nad siis ise otsustaks, mille peale raha kulutada?

Sambia majandusteadlane Dambisa Moyo on kirjutanud raamatu ’Surnud Abi’ sellest, et arenguabi andmine otse Aafrika valitsustele, otse riikide eelarvesse tuleks viie aasta jooksul tasapisi lõpetada, sest see tekitab ainult sõltumis-kultuuri, abitust ja korruptsiooni. Et Aafrika peaks eeskuju võtma Hiinast ja Indiast, mis on saavutanud ligi 10-protsendilise majanduskasvu soodustades investeeringuid ja ettevõtlust. "Las Aafrika teenindab maavarade näljas Hiinat! Las aafriklased kasvatavad hiinlastele põllusaadusi!" utsitab Moyo.

„Kuid kas see ei tähenda seda, et Aafrika satub järjekordse ja palju hullema ekspluateerimise alla?“ küsivad ajakirjanikud mustanahaliselt majandusteadlaselt umbusklikult.

Ma kujutlen, kuidas hiinlased ostavad klaaskuulide eest Aafrika maavaradest paljaks ja mul hakkab kõhe.
„Hiinlased on jubedad ekspluateerijad! Ärge kunagi usaldage hiinlasi!“ hüüdis mu prantsuse keele õpetaja Kongost, kui me jälle Aafrika arengust juttu tegime.

Äritegemine Hiina moodi tähendab ka minu jaoks millegipärast looduskatastroofi, inimõiguste jalge alla tallamist ja ekspluateerimist viisil, mida saime näha Maailmakoolis saadaval olevas filmis „Korralik tehas“.

Aga kumb tooks teie meelest rohkem kannatusi Brety-taolistele pisikestele tüdrukutele Keenias, kas majandusareng a’la Hiina või praegune olukord, kus arenguabist hoolimata vaesus üha suureneb?

Võib-olla olekski parem, kui aafriklased elaks süütus vaesuses, sellises korralikus, khm... muuseumi-taolises idüllilises pastoraalis? Ehk peakski nad vaesust nautima, nagu küüniliselt pakkus oma filmis Hollandi kunstnik Renzo Martens, kes käis Ghana külades ringi tulikirjaga „NAUDI palun VAESUST“. Sest ... kõik, mis tuleb edaspidi, on veel palju karmim?

(Noh, ma loodan, et tegelikult on nende kahe äärmuse vahel olemas siiski mingi kesktee... Aga milline?)

***

Keda huvitavad lapse õigused?

Artikkel peaks ilmuma YRO lapse 6iguste p2eval 20. novembri paiku


Töötasin üleeelmisel suvel põgusalt Kanada ühe suurema advokaadibüroo perekonnaõiguse juristide assistendina. Et tegu oli noorte ja arvutiga sina peal olevate inimestega, siis ei kulunud mul palju aega nende kirjade trükkimisele, vaid sain aega lugeda inimeste toimikuid sellest, mis toimub praegu Kanada peredes. Ning Kanada perekonnaõiguses toimusid sel ajal tõesti huvitavad lood!

Eestiga võrreldes on kõige suurem erinevus see, et Kanadas on geiabielud seadustatud, ning see loob Kanada peredesse uusi segasumma-mustreid. Kanada lapsel võib olla näiteks kaks lesbilist ema, kusjuures spermadoonorist bioloogilise isa kohta ei tehta näiteks Quebecis ametlikesse dokumentidesse mingit märget. Kanada lapsel võib olla ka kolm seaduslikku lapsevanemat - näiteks bioloogiline ema, selle lesbiline abikaasa ning lapse bioloogiline isa, kes kõik võtavad lapse kasvatamisest osa.

Kanada lapsel võib ajutiselt olla ka neli lapsevanemat: paar juriidilisi vanemaid ja paar bioloogilisi vanemaid. Näiteks juhul, kui abikaasad, kes lapsi ei saa, paluvad oma katseklaasis viljastatud lapsukest kandma ja sünnitama asendusema. Seadustes on aga ’ema’ defineeritud kui inimene, kes lapse sünnitab. Ja lapse ’isa’ on see, kes on abielus lapse sünnitanud naisega! Seega pidid lapse bioloogilised vanemad minema kohtusse, et tõendada lapse pärinemine neist, sest juriidiliselt nad lapsevanemad justkui ei olnudki. Kindlasti on võimalikud veelgi ebaharilikumad perevariandid, mis saavad võimalikuks tänu sellele, et tehnoloogia on nii palju edasi arenenud.

Need juhtumid tegelesid kõik täiskasvanud inimeste õigustega saada lapsi. Tegu on inimeste reproduktiivõigustega, mille kohaselt on igal inimesel õigus lapsi saada, olgu tegu siis mehe või naise, homoseksuaali või heteroga, mustlase või eestlasega, inetu või ilusa, füüsiliselt terve või puudega inimesega. Kõikidel inimestel on inimõigustest tulenevalt õigus saada lapsi. Ja see on väga tore.

Aga räägime täna, ÜRO lapse õiguse päeva puhul hoopis laste õigustest! Sest sellest räägitakse palju vähem. Poliitiliselt on lapsed ju marginaalsed. Nad ei saa (loomulikult!) valimas käia, nad ei moodusta survegruppe, et valitsus nende õigusi arvesse võtaks. Keegi ei küsi neilt, mismoodi nad üles tahavad kasvada.

Kanada McGilli ülikooli Meditsiini, Eetika ja Õigus-keskuse juht dr. Margaret Somerville on just sellepärast kritiseerinud Kanada kiiret otsust lubada samasoolistel paari heita ja lapsendada. Ja lapse õiguste eest võitlemise tõttu on teda ka Kanada geikogukonna hirmsaimaks õudusunenäoks nimetatud. Aga professor Somerville ütleb lihtsalt: „Lapsel peab olema õigus teada, kes on ta lihased vanemad.“

Isegi sel juhul, kui laps lapsendatakse geiabielupaari poolt, peab lapsel olema võimalus tunda ja sidet pidada oma (teise) bioloogilise vanemaga. Ning kas juhuslikult või just selle tõttu avasid Ontario lapsendamisarhiivid oma andmed kõigile, kes on kas lapsendatud või kes on oma lapse kunagi lapsendamiseks ära andnud. Praegu tundub, et Kanadas ei ole pereasjades enam saladusi. Ja see kõlab paganama hästi.

Teie aga vaadake Maailmakooli dokkfilme lastest ja nende õigustest ning kirjutage oma parlamendisaadikule. Andke talle teada, mismoodi peaksime laste õiguste eest Eestis hoolitsema.
-xxx-

Foto on p2rit ajakirjast Pere ja Kodu, illustratsiooniks minu varasemale artiklile Kanada perepusledest. http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=9007

Rahust ja tühjadest paatidest

Artikkel peaks ilmuma rahvusvahelisel rahup2eval 21. septembri paiku ajalehes Harju Ekspress

Sel kevadel saatis mu keskkooli-aegne füüsikaõpetaja mulle kingiks imekenasti köidetud raamatu ’Kuldsed Lood’, vanade aegade tarkuseterad. Selles Heiki ja Ringa Raudla koostatud raamatus meeldis mulle eriti lugu tühjast paadist, kus hiina õpetlane räägib sellest, kuidas ta armastas paadiga õhtuti järvel mõtiskleda. Ühel imelisel ööl müksas teda keset sügavaid mõtisklusi üks teine paat.

„Tundsin, kuidas minus tõusis viha,“ jutustab Lin-zi. „Avasin silmad ja tahtsin hakata mind tülitanud inimest kiruma, kui nägin, et paat on tühi. Minu vihal polnud kuhugi minna. Kelle peal end välja elada?“ Õpetlasel ei jäänud muud üle, kui silmad sulgeda ja vaadelda vaikuses oma viha. Tühjast paadist sai tema õpetaja.

„Kui edaspidi keegi mind solvata püüdis ja ma tasakaalu kaotasin, ütlesin endale: see paat on tühi.“ Nii õpetab Lin-zi meidki tasakaalu hoidma.

21. septembril tähistame ÜRO liikmesriigina rahvusvahelist rahu päeva. Kuid sama hästi võiksime me sel päeval ’tühja paadi’ päeva tähistada. Ma ei tea, kas ÜRO endine peasekretär Kofi Annan oli lugenud Lin-zi mõttetera tühjast paadist, kuid rahupäeval on ta öelnud umbes nii:

„Rahvusvaheline rahu päev peaks olema päev, mil kogu maailmas lõpeks terveks päevaks vaenutegevus. See peaks olema päev, mil kõik maailma inimesed jälgiks end umbes keskpäeva paiku ühe minuti jooksul täielikus vaikuses.“

***

Wikipedias kulub ’rahu’ definitsiooni selgitamiseks täpselt 64 sõna. Iisraeli filmimees Yoram Honig on rahu portreteerinud filmis ’Esimene õppetund rahust’ ja tal kulus selleks oma tund aega. Ka siis jäi õhku palju küsimusi. Rahu nimelt ei ole sugugi lihtne teema.

Näiteks saadab ta filmis oma lihase tütre Iisraeli kakskeelsesse kooli, mille nimi on, üllatus-üllatus! Rahu Oaas, ning kus täiesti ennekuulmatult õpivad koos juudi ja palestiina lapsed. Kuna kogu aeg kestab iisraeli-palestiina konflikt, milles mõlemalt poolelt inimesi surma saab, on lapsevanematel, teistel pereliikmetel ja õpetajatel kohati raske nn vastasleeri inimestega koos töötada ja lasta oma lastelgi koos õppida.

Paadid, mis nende eludesse pidevalt sisse kolksuvad, ei ole tühjad. Tüli tõuseb väikestest asjadest. Kool õpetab, et rahu ja kooseksisteerimine on kõige tähtsamad. Kodus aga kuuleb väike tüdruk äärmiselt palestiina-vaenulikke väljaütlemisi. Multifilmidki näitavad lastele sõjapidamist...

Laena see ja paljud teised rahu-filmid Maailmakoolist ja vaata, kas sel iisraeli koolil õnnestub luua turvaline rahu oaas, kus pole kohta vägivallal, poliitikal ja marurahvuslikel emotsioonidel.

-xxx-