Rõtovi meeleheitest ja rahvastiku kahenemisest

Kõik Äripäeva lugejad teavad, et enamus majanduskasvu mudeleid sisaldab ühe tegurina ka rahvastikku või tööjõu suurust. See on loogiline – mida rohkem on töötegijaid ja tarbijaid, seda suurem majandus. Seega peaks inimeste lahkumine Eestist ja elanikkonna vananemine majanduskasvust huvitatud inimesi muretsema panema. Peaministrit, näiteks. Opositsiooniliidrit ja ehk presidentigi. Kuid näiteks presidendi sõnavõttudest jääb mulje, et muretsemiseks pole suurt põhjust. (Lihtsalt ääremärkuse korras, et alates 1990. aastast on Eesti tööhõive ehk siis  töötavate inimeste hulk vähenenud tervelt 29 protsenti, samas kui Lääneriikides on tööhõive samal ajal suurenenud keskmiselt 23 protsenti.)

Juhul, kui muud majanduskasvu tegurid kasvaks rahvastiku kahanemise arvelt endisega võrreldes topelt, võiks ju sellise olukorraga rahul ollagi. Kuid nii tööviljakuse, tehnoloogilise progressi kui ka kapitali kogunemisega on Eestis nii nagu on. Vähemalt tööjõu produktiivsuse osas on Eesti pigem paigal seisnud kui mitte taandarenenud.

Paari nädala eest katkes Igor Rõtovil kannatus ja ta palus Äripäevas härdalt leida võimalusi, kuidas massiline väljaränne peatada. “Püstitame eesmärgi,” palus ta, ja pakkus välja võimaluse suurendada palkasid.

Huvitav on see, et kuigi Eestist lahkumine on viimasel ajal just eriti hoogustunud ja eluiga on hoiatavalt üle keskea, ei ole Eesti tegelikult kõige lootusetum juhtum. Hoopis Bulgaaria olevat maailmas kõige kiiremini vananeva rahvastikuga maa. Näiteks näeb Bulgaaria rahvastiku püramiid astal 2050 välja nagu seeneke, millel on lai kellukjas kübar ning väheldase rõngaga alt pisut ahenev jalg! 

Maailmapanka pani erakordselt kiire elanikkonna ja tööjõu vähenemine Bulgaarias uudishimutsema: kuidas mõjub see majandusele? Ning kuidas suurimaid riske elanike heaolule siiski ennetada? Arvestades, et Eesti ei saa inimestele kätt ette panna ja neid paremaid palga- ja töötingimusi muust maailmast otsimast keelata, on Bulgaariale tehtud soovitused ehk kasulikud lugeda. Mida võiks Eesti neist üle võtta? Milliseid strateegilisi reforme võiks Eesti (lisaks Rõtovi pakutud palkade tõstmise ideele) kaaluda, et mitte Bulgaariaks muutuda?

Poliitikasoovitusi on tervelt kaheksa, kuid ükski neist ei ole kuigi seksikas. Küll aga lubavad need pisut pehmemat maandumist, ning mida varem need vetsupotti arvestavad poliitikad läbi suruda, seda enam on tõenäoline, et majanduskasv ei vähene.

Esiteks soovitab Maailmapank teha investeeringuid selleks, et tõsta olemasolevate töötajate produktiivsust. Idee on selles, et järjest kahanev töötajaskond saaks toota rohkem ja kallimat kaupa. Kuigi Eestil on väga hea ettevõtluskliima (millega näiteks Bulgaaria ei saa kiidelda), on Eesti rikaste riikide hulgas ka üks madalamaima tööviljakusega riike. Kui ma sel teemal eelmisel suvel president Ilvesega twitteris vaidlesin, tõi ta mulle näiteks juuksuri, kelle tootlikus on Soomes suurem kui Eestis, kuna see teenus maksab seal rohkem. See on tõesti tõsi, aga ehk on küsimus selles, kui palju “juuksureid” ühes majanduses vaja on.

Bulgaarial soovitab Maailmapank rohkem haridusse investeerida, et uuendada vananeva elanikkonna tööoskuseid elukestva õppe kaudu ja õpetada noortele tööturul vaja minevaid oskusi. Eestil hariduskulutused eelarvest olid (vähemalt 2010. aastal) kõrgemad kui Bulgaarial ning Soomel, kuid ilmselt on küsimus, kuhu ja kellele haridusteenuseid pakutakse. Vahelduse mõtteks oleks tore, kui sõna haridus ei tooks silma ette eliitkoolide vormirõivastatud kasvandikud, vaid näiteks ka üle 50se mammi Ida-Virumaalt või taadi Võrumaalt, kes on tööturult kaua eemal olnud.

Kolmandaks tulekski teadlikult leida mooduseid, kuidas pakkuda töövõimalusi kõikidele ea- ja rahvusgruppidele. Tööhõivet tuleks suurendada näiteks muukeelsete, naiste, noorte ja eakate hulgas, pakkudes paindlikke tööaegu ja meelitada emigreeruda soovijaid kõrgemate palkadega kodumaal. Kuid see, et keskmine töötusmäär on Eestis 2000. aastast saadik olnud 10 protsenti (vaid meeletul buumiaastal 2007 oli töötus alla viie protsendi), näitab, et riik ei suhtu oma niigi vähestesse inimestesse kuigi nutikalt.

Ehk tuleks Eestilgi mõelda tööhõive-sõbralikuma maksusüsteemi peale? Lisaks talentide kojukutsumisele võiks Eestigi mõelda immigrantide meelitamise peale ja vaadelda neid eelkõige kui uute ideede ja töökohtade loojaid ning tarbijaid. Ja kuigi emigratsioon ja immigratsioon tundub olevat kaotus nii siht- kui lähteriigile, on immigratsioon siiski mitmete analüütikute meelest odavaim arengutsenaarium.

Edasi soovitab Maailmapank tõsta pensione, et vältida vaesuse edasist levikut pensionäride hulgas. Praegu on ka Eesti pika-ajaline hooldusravi alarahastatud, ja kõigile, kes lugesid Andrei Hvostovi valuskarmi Annleena lugu, tehti puust ja punaseks selgeks, kuidas hooldusravi alarahastatus bumerangina Eesti elu teisigi sfääre mõjutab. Ilmselt ei vaidle ka peaminister Ansip vastu sellele, et praegune situatsioon teeb mõttetuks investeeringud näiteks emapalka.

Viimaste Maailmapanga soovituste hulgas vetsupoti põhjas asuvale Bulgaariale on nõuanne tõhustada tervishoiusüsteemi, et inimeste tervis säiliks hilise elueani. Eesti on sel alal tõhusalt arenenud, kuid näiteks Jaapani olukorrani, kus keskmine eluiga on Eesti omast pea seitse aastat pikem, on veel pikk tee. Seitsmendaks soovitatakse inimestel veelgi rohkem raha tuleviku jaoks kõrvale panema.

Kuidas soovitusi rahastada? Kuigi laenust rääkimine viib peaminister Ansipil kõige kindlamalt harja punaseks, saab vältimatuid sotsiaalkulutusi haridusele, tervisele ja muudele teenustele siiski rahastada laenurahaga. Ja vähemalt Eesti puhul selleks ruumi küllaga, olles üks madalaima laenukoormusega riik Eestis.

Avaldatud lyhendatud kujul 26. septembril 2013 Äripäevas: http://leht.aripaev.ee/images/publicationimages/84b34991-fda8-490d-b02b-eb7867cb5a0d-Paper/issue.pdf  

Kas multikulti aeg Kanadas saab läbi?

Nii ja naa. Debatt Kanadas igatahes käib. Mis teie Kanadale soovitaksite? Kas jätkata ametliku mutikultuursuse politiikat, mis Kanadas seadustatud juba 40 aastat? Arvestada tuleb, et multikulti on Kanadat hästi teeninud - siin pole immigrantide korraldatud progromme toimunud nagu Euroopas. Või tuleks pigem loobuda politiikast, mis on justkui ei sunni immigrante piisavalt integreeruma?

Loomulikult sai Eestis palju vastukaja Saksamaa kantsleri Angela Merkeli avaldus selle kohta, et multikulti on Saksamaal täielikult läbi kukkunud. See andis uustulnukate suhtes võõrastavale Eestile põhjust vastu rindu lüüa: Oleme õigel teel! Aga kui arvestada, et Saksamaa ei ole multikultuurne riik kunagi olnudki, oli see Merkelilt küll imelik avaldus. Saksamaa pole kunagi multikultuurseid poliitikaid koostanud ja multikulti-idee pole ka immigrantide seas kunagi poolehoidu leidnud. Kuidas sai see läbi kukkuda?

Mida multikulti õigupoolest tähendabki? See tähendab, et riiklikes dokumentides on kirjas (Kanada puhul on see näiteks Õiguste ja Vabaduste Harta paragrahv 27), et mitte ükski kultuur ei domineeri teiste üle ja et mitmekesisust on vaja austada. Õigupoolest toetub Kanada multikulti koguni neljale sambale: lisaks eelmisele on rõhutatud ka vajalik lõimumine ühiskonda keeleõppe kaudu, osalemine ka teistes, nn paralleelkultuurides ja vajadus teha kaasa peavooluinstitutsioonides. Kuid need ununevad kergesti ära. Lihtsam on märgata oma õigusi, kuid mitte kohustusi kodanikuna.

Sellepärast saabki Kanadal multikultist tasapisi villand. Pea kaks kolmandikku kanadalastest eelistaks ajalehe The Globe and Mail andmeil pigem ameerikapärast kultuuride sulatusahju, mitte kirjut kultuuride mosaiiki.

Muideks, tervelt kaks nädalat enne Angela Merkeli multikulti läbikukkumisjuttu avaldas The Globe and Mail juhtkirja, milles soovitas Kanadal multikulti termin riiklikust sõnavarast eemaldada ja keskenduda pigem kodaniku mõistele.

Milles siis häda on? Esiteks on olukord 40 aasta taguse ajaga, mil prantsuskeelne Quebec ingliskeelsest Kanadast eralduda soovis, väga palju muutunud. Paljude meelest loodi ametlik multikulti poliitika just kvebekkide maharahustamiseks. Praegu on olukord teistsugune – Kanadal on uued väljakutsed: inimeste identiteet ei põhine enam rahvuslikul identiteedil. Palju tähtsamad on muud tunnused nagu haridustaust, erialased ühendused, sookuuluvus ning seksuaalne orientatsioon. Lisaks on palju segarassilisi inimesi, kes tunnevad ebamugavust, kui nad peavad end vaid ühte kultuuri kuuluvaks pidama.

Kõige veenvam vastuargument multikulti politiitka suhtes kõlas ühes televäitluses aga nii: Multikultist tuleb loobuda, sest Kanadasse emigreeruvad inimesed on üha enam pärit kultuuridest, mis ei hooli naiste, seksuaalvähemuste ja puuetega inimeste õigustest. Saabujad on üha rohkem pärit riikidest, mis on väga hierarhilised, vähem demokraatlikud ja diskrimineerivad. Sellise mõttemaailmaga inimesed on varsti siin ülekaalus ja just neile mõeldes peaks promoma pigem Kanada ühtset kultuuri, mis põhineb vähemuste õigustel, sõnavabadusel, inimõigustel ja õigusriigi põhimõtetel. Lühidalt kodanikuks olemisel.

Paljud märkavad ka tendentse sõnavabaduse summutamisel nn teise kultuuri austamise sildi all. Tekkimas on kultuurid, mille tavade kritiseerimisele sõnavabadus justkui ei laiene. Üks Briti Kolumbia sikhi päritolu parlamendisaadik näiteks sai kohalikelt sikhidelt peksa, kui kritiseeris selle kogukonna ekstreemsete politiikate lembust. India kogukond Edmontonis kritiseeris kunstnikku, kes eksponeeris hindu jumaluse Ganesha alasti ja peata kuju.


Multikulti võitudeks on peetud seda, et sihki päritolu poisid võivad Kanadas kooli kaasa võtta oma traditsionaalse pistoda kirpani, või seda, et sikhi päritolu politseinikud võivad kanda vormimütsi asemel turbanit. Kuid kui teid peaks, ütleme, õnnetu koduvägivalla juhtumi puhul tulema arreteerima vormimütsi asemel hijabi kandev politseinik, kas teil ei tekiks kõhklusi, miliste seaduste alusel teid just arreteeriti? Kas Sharia seaduste alusel, mis eelistab peretülides meespoolt, või Kanada seaduste alusel?

Multikulti-jõulud Kanadas

Kui ma naabrimehele ütlesin, et “mu kevad algab pääle jõulu juba!”, naeris ta mu rumaluse peale tükk aega. “Marje, peale jõulu algab t a l v ! Kuidas küll sa seda ei tea – kolm pikka talvekuud! Ise juba ometi mitmendat aastat Kanadas," vangutas ta pead.

See tõestab minu meelest veel kord, et jõulud Kanadas on läbirääkimiste tulemus ehk kompromiss. Teadupärast pole Kanada mitte USA-sarnane kultuuride sulatus-ahi, vaid kirju multikulti-lapitekk, kus igaühel on võimalus talvised pühad just nii veeta, nagu neile meeldib. Shezara, üks mu endine kolleeg, ei tähista jõulusid üldse ega tee ka lastelegi kingitusi. Jah, see kõlab natuke nutuselt, kuid see on tema valik ja õigus.

Meie pere kakskultuurne mosaiik koosneb tugevatest katoliiklikest traditsioonidest ja paganlikust pööripäeva tähistamise ihalusest ja me vaidleme jõulude veetmise viisi üle kirglikult terve detsembri. Igatahes, kogu jõuluime lastele koos keskööl korstna kaudu saabuva jõulumehe ja kingitustega loob laste jaoks mu mees, kelle jaoks jõulud kehastavad imedesse uskumist lapsepõlves. Mina räägin neile aga sellest, kui toredasti päevad varsti taas pikemaks lähevad ja aegajalt ähvardan neid akende taga piiluvate päkapikkudega.

Kui eelmisel aastal saabus koolist kiri kirjeldusega, et koolis tutvustatakse talviseid pühi Christmast, Hanukkah ja Diwali, mõtlesin ma, miks mitte lisada sellele ka Yule ehk põhiliselt pööripäeva ümber keerlevad jõulupühad? Vikipeedia abiga valmistasin õpetajale abimaterjali skandinaavia-pärastest jõuludest, ja rõhutasin, et seal tuleb jõuluvana laste juurde küsides juba uksel kõva häälega: Kas siin majas häid lapsi ka on? Ja et kingitused tuleb luuletuste või lauludega välja lunastada. Keegi pole Kanadas sellisest asjast loomulikult kuulnudki, kuid Kanada ametlik multikultuursus laseb mul koolitöösse oma kultuur sisse susata.

Kanada multikulti-jõule sobib aga kõige rohkem illustreerima kursusekaaslase Karimi jõulud. Tema isa oli Pakistanist pärit moslem ja ema õigeusklik venelanna. Õigupoolest poleks neil kummalgi 25. detsembri paiku põhjust pühi pidada, kuid ometi kujunesid jõulud Karimi jaoks lapsepõlve imede kehastuseks. Tänu hingelisele emale, kelle jaoks oli igast religioonist midagi õppida, ja isale, kes oli teiste kultuuride suhtes tolerantne, sai Karimi peres jõuludest spirituaalne perepüha, millal ei koonerdatud söögi ega kingitustega ja mil külalisi oli terve maja täis. Kinkide vahetamise komme ei puutunud küll spirituaalsusse kuidagi, kuid muhameedlik isa võttis sellegi kombe omaks austusest oma naise ja uue kodumaa vastu. Kuigi peres polnud toona eriti palju raha, olid jõuluööl kuuse alla alati kingitused ilmunud, just võlu väel.

Praegu, mitukümmend aastat hiljem, teeb Karim samasuguseid pingutusi jõuluime elustamiseks. Kui tema lapsed kuuse alla öösel ilmunud kinke näevad, lähevad nendegi silmad ime tabamisest pärani ja Karim kujutleb, kuidas ta ema heameelest taevast lehvitab.