Tõupuhta kvebeki otsingul

Avaldatud Ekspressis detsembris 2006 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/A1674FCF85387D4AC225723E0048F88B

We speak ... English! vilkus Quebecis ühe maanteeäärse hotelli katusel reklaamtablool.

Imelik uudis, mida tulikirjastada, mõtlesin, oleme ju Põhja-Ameerikas.

Kuid tõepoolest, Quebecis jäime inglise keelega hätta isegi ameerika kultuuri saatkonnas McDonald'sis. Inglise keel ei ole Quebecis ametliku keele staatuseski.

Peale seda, kui Stephen Harper läinud nädalal avalikult ütles, et jah, kvebekid on Kanada sees eraldi rahvus, kardetakse, et Kanada hakkab lagunema. Kuid Harper püüdis vaid ennetada separatistide eraldumispüüdeid ja anda neile tunnustamiskont hambusse.

Valitsuste vaheliste suhete minister Michael Chong astus seepeale tagasi, sest ei suutnud kvebekke eraldi rahvusena tunnustada. Sest kui „nad on rahvus on Kanada sees, siis kindlasti on nad rahvus väljaspool Kanadatki. Milleks tõsta eraldi esile üht etnilist gruppi, isegi kui nad on üks kahest asutajarahvast?
See on etnilise natsionalismi õhutamine! Meil on juba keeleseadus, mis sätestab prantsuse keele teise riigikeelena. Sellest peaks piisama.”

Kelle kohta siis eraldi rahvus õieti käib? Selle kohta on erinevaid arvamusi. Quebeci Liberaalne liider Jean Charest ja separatistliku Quebeci Bloci liider Gilles Duceppe arvasid, et see on kõikehõlmav termin, mille varju alla mahuvad ka Quebecis elavad põlisrahvad: inukid (eskimod), mestiitsid ja esimene rahvas ehk indiaanlased.

Kuid transpordiminister Lawrence Cannon arvas, et eraldi rahvus ei käi kõikide Quebecis elavate inimeste kohta, vaid ainult nende kohta, kes on tõupuhtad! Paljude meelest algatab see inetuid rassistlikke debatte, mitte ei vaigista neid, nagu peaminister lootis.

Omavahel öeldes oleks mul salamisi hea meel, kui Quebec saaks lõpuks ometi iseseisvaks.
(Mul soovitati sellest kanadalaste juuresolekul mitte eriti kõva häälega rääkida, sest korralikult funktsioneeriva riigi lagunemine ei ole just majanduslikult mõttekas.)

Aga Quebeci lahkumisega, loodan ma, kaotaks kehtivuse ka praegune keeleseadus, mis kohustab föderaaleelarvest saavate asutuste ametikeelteks prantsuse ja inglise keele. Praegu on nii, et prantsuskeelsed on riigiametites karmilt üleesindatud ja ilma prantsuse keele perfektse valdamiseta saab iga eduka inimese föderaalkarjäär mingil hetkel otsa.

Kurioosne on tähtsate, kõrgetel ametikohtadel inimeste kuueks kuuks keeleõppele saatmine. (Halloo, kes töö ära teeb?) Lisaks teeb praegune keeleseadus Kanada läänepoolsetest provintsidest pärit inimesed, immigrantidest rääkimata, Ottawa tööturul harulduseks. Föderaalne Kanada tundub mulle sellepärast juba niigi Quebeci poole kaldu olevat. Õnneks ei ole ma keeleseaduse kritiseerimise osas üksi.

Quebec ise on aga huvitav juurikas: vaikimisi on Quebec ise kaunikesti rassistlik.

Statistika kohaselt on värviliste rasside esindajatel, rääkimata põlisrahvastest Quebecis hulga raskem tööd saada kui teistes, niinimetatud „inglisekeelsetes” provintsides. Ja hoolimata ajakirjas Walrus toodud statistikast, et vabalt kakskeelsed on pigem inglisekeelsed kui prantsuskeelsed kvebekid, levib kvebekkide seas ikkagi müüt, et just „inglismannid” ei viitsi prantsuse keelt ära õppida. Palju on räägitud kvebekkide indiaanlastevihast. Milleks veelgi enam marginaliseerida niigi palju kannatanud põlisrahvaid?

Jah, ja miks mitte tunnustada ka kanada itaallasi, hiinlasi ja hindusid, ukrainlasi eraldi rahvustena nagu naljamehed välja pakuvad? Föderatsiooni asemele tekiks siis Ühinenud Rahvuste Kanada.

Ainult et uute mõtteliste piiride tõmbamine võib olla valulik.