Avaldatud detsembris 2007 http://www.ekspress.ee/2007/12/18/kultuur/258-mida-panomees-inglise-keeles-tahendab
„Mida panomees inglise keeles tähendab?“, küsib mult Kanada välisministeeriumi terrorismi vastase võitluse spetsialist Kim Ottawa pimedas öös. Kim ja tema estofiilist boyfriend Mark on tulnud kahekümne teist aastat toimuvale Euroopa Liidu FilmiFestivalile EUFF Eesti filmi Jan Uuspõld läheb Tartusse vaatama.
Kim ja Mark ei saa filmi mõttest eriti aru hoolimata sellest, et nad ei ole ei lubjastunud väliseesti vanurid ega maalt ja hobusega paksuks söönud kanada keskklass. Nad tõesti püüavad eesti jopski-nalju mõista.
„Ja mis see on subba on?“ on Mark segaduses. Seletan, mis on sumbutaja – sõna, mis mingil põhjusel filmi subtiitrites inglise keelde tõlkimata jäänud, samas kui Tammsaare on tõlgitud Shakespeare’iks ja Jaan Kaplinski Karl Marxiks. Panomehe kohta ütlen Kimile ja Margule vaid, et see on üks soome nali, mida ainult eestlased teavad.
Ma ei usu, et panomehe tähenduse teadmine teeks neile arusaamatu filmi kuigivõrra selgemaks. Enamus publikust ei tabanud ju äragi, et see tüse kikilipsuga onu, kes kaheks minutiks Ottawa inimeste ette ekraanile astus, oli Eesti president. Teistest Tallinna ja Tartu kuulsustest rääkimata.
„Arusaamatu, et selline film, mis Eesti-siseste naljade peale üles ehitatud, rahvusvahelisele festivalile tuuakse“, nurisevad paljud.
Gosh, was it ever a bad movie, ohkavad teised.
„Nii kehv näitlemine,“ võdistab kolmas õlgu.
„Tahaks Sübisballi ja Tühiranda ja Klassi näha“, õhkavad need, kes eesti ajalehtedest eesti filmide festivali-edu kohta loevad.
Eelmiselgi aastal ei saanud kohalikud eestlased filmielamuse pärast magada, kui käisid EUFFil Malevat vaatamas. „Miks saadeti nii halb film eestlasi Ottawasse esindama?” Tudengite kaamera eest pröökamist oli piinlik ja ebamugav vaadata.
Mis mõte on jopski-komöödiat tuua väliseestlaste, estofiilide ja Ottawa filmifriikide nina ette? Arendada väliseestlaste puist eesti keelt? Tutvustada estofiilidele eesti kultuuri? Pakkuda arstyt filmielamust?
Omamoodi on ehk naljakaski ette kujutada, et kuidas selliste filmidega nagu Malev ja Uuspõllu 186 KILOMETERS välismaisele publikule ette söödetud Eesti-kuvand kohalike peades edasi tööle hakkab.
Üllatus-üllatus, aga just praegu hakkab osaliselt Eesti-ainelist filmi väntama Montreali filmiinimene Jaume Collet-Serra ja tema kohalikele eestlastele saadetud filmikirjeldus näitab päris kenasti, kuidas kohalikud tegijad Eestit ette kujutavad.
Kuidas siis see Vaeslapse-nimeline film Eestit ja tema inimesi kirjeldabki? See on päris naljakas: nimelt filmi tuleb kurjakuulutava gooti arhitektuuriga Eesti lastekodu, ja siis hullar nimega Saarne Instituut, mis, nagu hiljem selgub, on üks ja seesama asi. Siis on filmis Kanadasse lapsendatud väike eesti tüdruk, kes, nagu hiljem selgub, ei olegi mitte 8-aastane, vaid Baumanni sündromiga täiskasvanud kääbusnaine. Ta nimi on Mari Mammel (nimi muudetud) ja ta on 32-aastane! Ta põgenes jubedast lastekodust, kus teda ketis hoiti (kaela ümber ja randmeil on armid). Selgub, et Mammel on kogenud prostituut, kes teenindas rikkaid pedofiile. Politsei eest põgenedes tappis Mari oma vägivaldse isa kui ka teda vägistanud mehe. Lisaks sellele pani oma eesti hoolduspere maja põlema. Korralik Kanada keskklassi pere, kes hullumeelse eesti märatseja heas usus lapsendas, on shokis.
Avastan praegu, et olen mööda lasknud hea võimaluse filmis Saarne Instituudi hullari sekretäri mängida. Kirjutan filmimeestele, olgugi, et tähtaeg fotode ja elulookirjelduse saatmiseks on möödas, ja uurin, kas saaksin ikkagi Joel Silveri, Leonardo diCaprio, ja Erik Olseni produtseeritavas põnevikus kaasa teha. Vean kihla, et seda on sama lõbus filmida kui seda, kuidas Jan Uuspõld Tartusse läheb.
No comments:
Post a Comment