Inimõigused iga inimese passi kirja?!

Just selline üleskutse seisab inimõiguste videos, mille Marianne Mikko eelmise aasta 10. detsembril youtube’i üles riputas. 10. detsember on nimelt inimõiguste päev. Soovitan seda videot vaadata, sest trendika kunstniku Seth Brau graafika ning seksikate ... okei, huvitavate kuttide bänd Rumspringa teevad sellest informatiivse kunstiteose.



Aga videos jääb kõlama järgmine mõte: „Inimesed on seda väärt, et nad teaks oma õigusi. Palun teatage oma valitsustele, et nad paneks inimõigused kirja iga inimese passi.“

Sellepärast võiksitegi internetist inimõiguste ülddeklaratsiooni 30 artiklit üles otsida (saadaval eesti keeles näiteks siin) , mille soovitame välja printida ja panna koos jõulukaardiga teele selle parlamendisaadiku poole, kes teie kodukohta Riigikogus esindab. Enne saatmist aga võiks nendega pisut mängida – tõmmake näiteks linnuke selle artikli ette, millisega olete nõus, et see kehtiks terves maailmas, kohe kõikidele inimestele. Artiklite järele võiksite märkida linnukese aga siis, kui teile tundub, et teid on mõne artikli alusel diskrimineeritud.

Sellest pole midagi, kui inimõiguste deklaratsioonis on mõningaid artikleid, millega te nõus pole. Te võite väga vabalt olla ... eee... religioosne, hüperrikas, rassistlik või kõva kätt ihalev inimene. Ja see on okei, lõppude lõpuks on meil ju arvamusvabadus. Ükski seadus ei saa teid sundida kedagi austama. Keegi ei saa teid kohtu alla anda selle eest, et teile keegi ei meeldi. Ning isegi väljaöeldud ebatolerantne mõte pole veel tegu. (Ma tean, et budistid ei ole sellega n6us, kuid samas, ässitamise ja kurjadele tegudele kutsumise eest võidakse teile ikkagi paragrahv määrata, just teiste inimeste üldõiguste pärast.)

Kuid kas oleks abi sellest, et inimõigused oleks kirjas igas passis? Kas sellest läheks elu maailmas paremaks? Kas lõpeks siis demokraatlikult valitud riigipeade kinnipidamised koduarestis võimu haaranud sõjaväe poolt nagu juhtus Birmas Aung San Suu Kyi puhul? Kas lõpeksid verinoorte tütarlaste mehelepanemised vastu nende tahtmist Afganistanis, kus 70 protsenti inimestest ei oska lugeda ega kirjutada ning kellel pole tõenäoliselt ka passe? Kas lõpeksid moodsa aja orjapidamised, olgu nad siis Ida-Euroopa sundprostituudid Läänes või India kivimurrus elanud pisikeste lastega pere, kes polnud kolme inimpõlve jooksul muud peale lakkamatu töö kaevanduses näinudki? Mis kasu on inimõiguste passi kirjutamisest neile 750 miljonile inimesele, kes ei oska tänapäevani lugeda ega kirjutada ning keda nimetatakse vahel ka muda-liiga miljardiks? Ning kes ei saa kooli minna hoolimata sellest, et see on nende esmane inimõigus? Huvitav, mida teeksid need Eestis elavad kodakondsuseta isikud, kui Eesti riik ulataks neile halli passi, kuhu oleks trükitud artikkel 15 igaühe õigusest kodakondsusele?

Õigused on ilusad asjad. Aga enne, kui hakkate oma õigusi teiste käest nõudma, märgake artiklit 29 selle kohta, et igal inimesel on kohustused ühiskonna ees, kuna ainult ühiskonnas on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik arenemine. Kohustused on õiguste teine mündipool!

Muideks, USA mittetulundusyhing Human Rights Action Centre väidab, et maailma rahvastikust teab vaid viis protsenti inimõiguste olemasolust. Ja vahel tundub, et see viis protsenti, kes on kõikide märkide järgide priviligeerituima inimgrupi hulgas, on just nende kõige häälekam taganõudja. Vaadake teiegi naljapärast, kas mõlemasse kasti sai võrdselt linnukesi või tundus teile, et teile tehakse ülekohut?
Ja äkki tuleks inimõigused passi asemel kanda hoopis piimapakile või leivaümbrisele? Piltkirjas, kui vaja, eh?