Suvel Seedriorule ja Jõekäärule lastelaagrisse!

Avaldatud suvel 2007 ajakirjas Pere ja Kodu

Kui mõtlen jaanuarikuus suvel Seedrioru lastelaagris veedetud kümme päeva peale, siis meenub taevalik õndsus.

Saladuskatte all siiski ütlema, et eelarvamus Kanada eesti laste suvekodude ees oli enne sinnaminekut mäekõrgune. Sest olete vast teiegi lugenud Kristi Luige Veidrike Printsessi, kus ta Kanada eesti lastelaagrite iseloomustamisel kasutab sõnu „vastik” ja „haletsusväärne”. Kristi Luik kirjutab juhtumitest, mil eesti keele mitterääkimise eest määrati karistus – näiteks pandi laagriplatsi koristama. „Nahatööd jälle õpetas üks napakas vanamees, kes kõigepealt käskis meil pöörata näoga sellisesse suunda, kus on Eesti, ja siis au anda. Siis me pidime õppima lugu Kalevipojast ja selles eksami sooritama!” Ja nii edasi ja nii edasi.

Läinud suvel kutsuti mind ühesse neist suvekodudest mudilaste kasvatajaks!

Kaks laagrit
Ontario provintsis, Torontost tunniajase autosõidu kaugusel on õigupoolest kaks laste suvekodu: Seedrioru (läänes, Elora linnakese lähedal) ja Jõekääru (põhjapool, Udora linnakese juures).

Mõlemad lastelaagrid kutsuvad eesti päritolu lapsi suveks maale puhkma ja mängima. Kanadas elab ligi 20 000 etnilise eestlase – just nende pered moodustavadki eesti suvekodude põhilisema klientuuri. Enamasti on tegu teise ja kolmanda põlve eestlastega, kellest suur osa (nii umbes 12 tuhat) on koondunud Torontosse ja selle ümbrusesse. Tänu hästi organiseeritud eesti kogukonnale – tegutseb eesti lasteaed, eesti täienduskool ja täienduskeskkool ja pühapäevakoolid, eesti skaudi- ja gaidiliikumised, üliõpilasorganisatsioon, Metsaülikool, Eesti Maja, eesti ajaleht, Eesti Pank, laulukoorid ja tantsuringid ning umbes mõnituhat teist eestlast, kellega eesti keeles suhelda – on Toronto eestlastel küllaltki head võimalused emakeelt ja kultuuri elus hoida. (2001. aasta Kanada rahvaloenduse andmeil kasutab eesti keelt emakeelena 8720 inimest.)

Seedrioru vennaskond ja salakeel

Seedriorule saabudes hakkab päike just loojuma: metsa kohal taevas seisab suur punane pall. Kell auto armatuurlaual näitab pool 11. „See kell on vale,” põrmustab rooli keerav Maimu Nõmmik, Seedrioru laagri juhataja, mu ettekujutuse, nagu oleksid valged ööd võimalikud Kanadaski. „Kanadas ju ei looju kunagi päike peale kella üheksat,” tuletab ta meelde. Et kogu ümbritsev loodus Seedriorul meenutab väga Kesk-Eestit – mõnusad künkad ja orud tuletavad meelde nii Voore- kui Viljandimaad, siis ei olegi ime, et arusaamine ajast ja kohast hägustub ja valgete ööde võimalikkus 40 ja 45 laiuskraadi vahel tundub võimalik. Ainult põlist elupuumetsa ei saa just Eesti-päraseks pidada.

Paremat paika (ees)linnalastele suve veetmiseks on raske välja mõelda. Nii loomulik oli lastel kohe peale ärkamist õue mängima (mitte televiisori või arvuti taha) joosta! Seedrioru suvelaager asub hiigelsuurel maa-alal, kus on metsa, heinamaad, tiik ja isegi jõgi. Siia ehitasid eesti mehed talgute korras sauna ja tared, suure söögisaali, lipuväljaku ja mälestusmärgid sõjas hukkunutele. Siin-seal ringi kaplsavad jänkukesed loovad mulje Teletupsumaast, triibulise selja ja rootsja sabaga vöötoravadki satuvad päris tarede õuele ja ... pesemisnurga akna taha jasmiinipõõsasse on Must Lind pesa teinud. On tõesti rahulik ja hea.

Kokku saabub mudilaste majasse ehk Punasesse Tarre kümmekond mudilast – kolme- kuni kuueaastast asjalikku tegelast: Jaan Kristjan, Oskar ja Silver, Juhan, Aidan, Matti, Andrus ja tüdrukud Mari-Triin, Sanna ja Natalie. Eesti keeles oskavad küllaltki eestipäraste nimedega laste hulgas vabalt lobiseda vaid need, kellel mõlemad vanemad eestlased. Rusikareegel tundub olema see, et eesti isad üldjuhul oma lastega eesti keelt ei räägi, kui abikaasa kanadalane. Segaperekondadest pärit lapsed saavad eesti keelest küll ilusasti aru, kuid väljendumisel jäävad natuke hätta. Seedriorul käivad ka need lapsed, kelle vanemad enam lastega eesti keelt ei räägi. Seepärast suhtlevad Seedrioru lapsed paari umbkeelse pärast inglise keeles.

Läksin laagris minagi kakskeelsele suhtlemisele üle. Ikka nii, et esimesena lause eesti keeles ja siis sama mõte inglise keeles. Või siis kasutasin noorte väliseesti kasvatajate eeskujul „seedrioru keelt”, kus eesti sõnad inglise grammatikaga lauseteks seotud. Sellises segakeeles suheldes käisime mudilastega mänguväljakul mängimas, saunas, tiigis ujumas, pallimänge mängimas, Elora linnakeses ekskursioonil ja Grand jõe vees imposantses ürgorus paterdamas. Käisime traktorisabas heinapallisõitu tegemas, mängisime lihasööjaid ja taimtoidulisi draakoneid ja rääkisime enne magama jäämist hirmu- ja õudusejutte. Suuremate laste grupid tegid teisigi vahvaid ettevõtmisi nagu lipuvarastamine ja mädamunamäng, öised orienteerumised ja mis kõik veel. Kuid selleks ajaks olin ma juba mudilaste eeskujul sügavas unes. J

„Peamine Seedrioru elamus on sõpradega koosolemine. Tekib oma kultuur, nagu pere, oma salakeel. Suurim trump on elukestvad sõprussuhted. Seedriorult on abielusidki tekkinud,” lisab läinud suvel laagrit juhatanut Maimu Nõmmik uhkelt.

Jõekäärul vaimsus teine

Jõekääru laager, mis on alati olnud soravalt eesti keelt kõnelejate päralt, on viimastel suvedel hakanud vasti võtma ka inglisekeelseid eesti lapsukesi. Vaid kahel esimesel laagrinädalal on laager eesti keelt soravalt rääkijate päralt. Eesti keele rääkimist utsitatakse pärlimänguga. Kes eesti keelt hoolsalt räägib, saab boonusena siniseid, musti ja valgeid pärle. Käevõrutäie pärlikee eest saab laagri poekeses midagi maitsvat osta. Prääniku-meetod töötab! Jõekääru on tänu parematele eesti keele rääkijatele alati eestipärasem olnud, omapärase vaimsuse ja teistsuguste võimalustega.

Kahe tütre ema Kristiina McConville, kes on kasvataja olnud nii Seedriorul kui Jõekäärul, on suviste lastelaagrite tööga eestluse arendamisel väga rahul:
„Ma olin alguses väga mures, kui lapsed talve jooksul eesti keele ära unustasid ja kevadel vaid vaevu eesti keelt suutsid rääkida. Kuid suvel tuleb oskus tänu eesti suvekodudele tagasi.”
Tõsi on see, et eesti keele elushoidmine kanada ühiskonnas, kus valitseb inglise ja prantsuse keel, on justkui sissisõda: kogu aeg peab lapsevanem valvel olema ja püüdma eesti keele kasutusvõimalusi suurendada.

Jõekääru laagris käinud peretuttavad Ottawast räägivad aga ka Jõekääru laagri kümnekonna aasta tagusest traditsioonidest: püssilaskmisest, kohustuslikust krooli ja liblika ujumisest, kuulitõukamisest, rividrillist, lipule saluteerimistest ja karmist korrrast. Alguses paneb kuuldu mind võõrastama, kuid peale järele mõtlemist leian, et parimatel aegadel ligi saja mürsiku ja teismelisega korra mõttes vist teisiti ei saanukski ja millegagi tuleb ju aeg sisustada!? Sport on noortele üks parimaid vaba aja sisustamise vahendeid...

Arutan endamisi: ehk saab rahvuslikkust ja kodueestlasele ehk pisut võõristavat patriootlikkust seletada nende inimeste meelsusega, kes rohkem kui poole sajandi eest punaste eest põgenema pidid ja kes need laagrid oma vabast ajast üles ehitasid, maatükid ostsid ja eesti lapsukesi kantseldada võtsid? Nad lõid entusiasmist võõrale maale killukese armsat Eestimaad ja pole imestada, et nad agaruses vindi kergelt üle keerasid. Kui ümberringi on võõrapärane Kanada, siis äkki peabki eestlus kraadi võrra kangem olema, et identiteet säiliks?

Anne ajakirjanik ja luuletaja Riina Kindlam, kes on Jõekäärul paaril korral kasvataja olnud, tunneb paljusid, kelle jaoks Jõekääru mälestused ja sõprused on ülipühad. „Paljud, kes Jõekäärul käisid, said aru, et too äärmuslik nahatöömeister ja Kalevipoega tutvustav mees Endel Ruberg Montrealist keeras ühest küljest vindi üle, teisalt oli ta aga jube pull kuju. Tänapäeval ei tule enam ükski kasvataja suurtes Lapimaa tüüpi saabastes, mõõk käes, ööpimedasse tarre, kus lapsed juba voodis, ega räägi veenvalt Kalevipoja lugusid, ei näita valguspilte kuulsatest eesti kunstitöödest sellel teemal. Tundub, et lapsed tunnetasid asja piire ja võtsid temalt selle erilisuse, vast isegi kaihvisid tema vaimsust.”

Mis edasi?

Mis oleks parim viis, et kinnistada Ontario provintsis elavate eesti lapsukeste eesti keel ja identiteet? Kas läbi müütide ja saluutide või anda armastust eestluse vastu edasi kuidagi loomulikke viise pidi – looduse, luule, maalimavaate ja etnograafia kaudu? Ehk võiks lapsukesi tuua Eestisse? Suvelaagrisse? Eesti kooli?

Küsin Seedrioru laagrit juhatanud Maimu Nõmmiku käest, miks mitte avada Eestis Seedrioru filiaal. Kindel koht, üks Seedrioru partner-laager, kuhu suveks Eestisse külla sõitvad Kanada lapsevanemad oma eelteismelised panna saaks. Viitan, et Toronto lähedal alguse saanud vabamõtlejate kool, Metsaülikool juba tegi Eestisse pesa. Maimu on põhimõtteliselt nõus, kuid mainib siiski: „Üle ookeani lendamine on üsna kallis lõbu. Need lapsed, kes on tahtnud Eestisse laagrisse minna, on leidnud võimaluse. Eriti, kui sugulane on Eestis ees, siis on leitud võimalus. Inimesed, kes peavad seda tähtsaks, ikka viivad lapsed Eestisse.”

Kas äsjasaabunud viisavabadus Kanadaga kuidagi edendab laste suhtlemist Eestiga? Maimu ei usu ka seda: „Seedrioru ju ikkagi ei saa kasvatajaks palgata inimesi, kes Eestist turistina tulevad.” Palga saamiseks Kanadast peab olema Kanada sotsiaalkindlustusnumber ja turistina saabuval inimesel seda ei ole. „Viisavabadus tuleb appi ainult sel juhul, kui lapsed Eestist mingil põhjusel tahavad Kanadasse suvelaagrisse tulla. Vaat see oleks tore!”

-xxx-