Paralleelid indiaanlastega või siiski mitte

Ilmus Maalehes rubriigis Kirjad Maalt http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kas-paralleelid-indiaanlastega.d?id=30429125



Huvitav miks? mõtlen ma, kui üks Ottawas õppiv eestlane räägib mulle, et Kanada indiaanlaste reservaadid tõrguvad endi keskele tagasi võtmast Kanada linnades spetsialistideks õppinud esmarahvaste noori.
"Kas see on siis parem, kui õpetaja, arst ja politseinik tulevad reservaati väljaspoolt?" arutlen hämmeldunult.

"A see on nagu Eestis", tõmbab kraadiõppur nagu muuseas indiaanlaste ja Eesti vahele paralleeli: "Kui lähed Eestist välismaale õppima, siis suhtutakse sinusse Eesti ülikoolis ka nii, nagu oleksid reetur. Ka tagasi tulles ei võeta enam nii kergesti omade hulka tagasi!"

Ma saan sellest mõnes mõttes aru, sest igal suvel käitun ma Eestis kohatult familiaarselt, noh, nagu kanadalane. Nii hõikan ühel suvel trollis sooja äratundmisega tuttava näoga naisterahvale: "Teie olete Helle Laas!" (Nukuteatri näitleja Helle Laas käis nimelt meie koolis millalgi 80ndatel kohvritäie teatrinukkudega!) Ma panen vaikivad kaasreisijad ebamugavalt võpatama, kui ma rõõmsalt lobisedes meenutan, kuidas ma kolmanda klassi tüdrukuna näitlejale peale etendust bussipeatuses oma lakitud küüsi näitasin. Kulub umbes paar nädalat, kuni hakkan eesti kombe kohaselt taas võõrastega silmsidet vältima.

Ilmselt niisamuti – etteheitva vaikuse ja silmade pööritamisega – tasalülitatakse välismaal õpikuteadmisi kogunud entusiastlikku uuendajat, kes torgib kogu asutust muutuma. Kas sama võib toimuda Kanada esmarahva kogukondades?

***
Mõne nädala eest pasundas kogu Kanada ajakirjandus sellest, et üks mohaki reservaat Quebecis palub endi hulgast lahkuda nendel valgenahalistel meestel, kes on abiellunud esmarahva neidudega.


"Mitte-indiaanlased kasutavad meile kuuluvaid õigusi ja privileege! Lõpuks ometi võetakse selle vastu midagi ette!" kirjutas väljaviskamist toetava veebilehe korraldaja.



Etniline puhastamine esmarahva kogukonnas! Rassism ja seksism käsikäes? Või hoopis hääbuva rahva enesekaitse ... nagu Eestis?

Ühest küljest on indiaani reservaatidel täielik juriidiline õigus valida endi hulgas elavaid inimesi, et oma kultuuri kaitsta. Indiaani naiste esindus aga väidab, et inimestele lahkumiskäskude jagamine on vanade indiaanlaste kultuuriga vastuolus: mohakid on ammusest ajast lapsendanud võõrast päritolu lapsi ja õpetanud neile oma keelt ja kultuuri. Uustulnukaid on omaks võetud eriliste rituaalidega, kus nad kohustuvad integreeruma.
Mohakite pressiesindaja aga ütleb, et vanade aegade kombed tänapäeval ei kehti: "Vanasti oli meil nii palju maad, siis saime seda endale lubada. Nüüd on meil maad vaid postmargi jagu."

See Kahnawake reservaat on püüdnud võõraid eemale peletada juba mitu aastakümmet põhejndusega, et nende kultuur on ohus, kui liiga palju mitte-indiaanlasi asub reservaati elama. Huvitav on see, et kuna see reservaat asub nii lähedal Montrealile, on neil lihtne juurdepääs nii Montreali tööturule kui inimestele.

Kui esimene on hea – juurdepääs mitmemiljonisele tööturule teeb reservaadi elanikud, kes naudivad riiklikku maksuvabadust, rikkamaks. Siis kokkupuude kanadalastega on halb - armumisoht võõraverelistesse on suurem!

Huvitav on see, et Kanada valitsus on kord ise nõudnud, et kes reservaadis maksuvabadust naudib, peab olema vähemalt pooles ulatuses esmarahva päritolu. Seega tundub, nagu oleks Kanada riik ise veresidemetel põhinevat diskrimineerimist soodustanud.

Kas taas paralleel Eestiga? Õnneks mitte.











Foto p2rit Non Natives out of Kahnawake? Facebooki grupist.

„Aga kõik on ju seal!”

Ilmus Maalehe rubriigis Kirjad Maalt http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/aga-koik-on-ju-seal.d?id=29680815

Kui ma ütlesin sügisel oma ülemusele, et pole veel kordagi oma poegade hokitrenne vaatamas käinud, arvas see kolme hokipoisi ema, et mind tuleks ema ametikohalt vallandada: “Üks õige Kanada emme veedab ikka kõik nädalavahetused hokiareenil!“

Tal on õigus. Ma pole korralik Kanada ema.

Mulle nimelt ei meeldi hoki. Ja mul on selleks põhiliselt... esteetilised põhjused. Jaa, ma tean, et korralik kanadalane pööritab siinkohal silmi: „Kohe näha, et eurooplane!“ Kuid mulle ei meeldi hokiriiete välimus, need jubedad kiivrivõred näo ees, need robustsed põrutuskaitsmed ja väravavahi tontlik väljanägemine. Ning see jõuline rüselemine ja hokikeppide klõbin, kui mehed litrit taga ajavad, on kõike muud kui atraktiivne...

Hoki jätab muud huvialad unarusse

Kuid kummalisel kombel meeldib hokimäng mu poegadele. Näiteks avastasin, et ka mu vanem poeg, keda pidasin pigem klaverimängija- ja kunstnikutüüpi poisiks kui vägivaldseks rüselejaks, naudib hokit, seda koledat mängu! „Aga kõik mu sõbrad on ju seal!” vastas ta, kui küsisin, miks talle seal meeldib.

Tegelikult oleksin pidanud aimama, et „kõik on ju seal” juba siis, kui otsisin kohaliku rahvamaja huviringide nimekirjast poisslastele sobivaid tegevusi. Millegipärast lõppesid poistele vähegi asjalikumad tegevused kuuenda eluaastaga. Tütarlaste valikus olid seevastu jazztants, ballett, kokandus, näiteringid ja keraamika. Kus on pallimängud, haamerdamistunnid ja karate? Kas poisid puksitakse turvalistest ja hästilõhnavatest rahvamajadest tõesti minema, mõtlesin naiivselt, hoki mastaapsust kogemata.

Kuid „kõik on ju seal” seletab ka seda, miks on maailma suuruselt teise riigi pealinna tänavad reedeõhtuti inimtühjad. Kõik ongi nimelt seal: hokit vaatamas. Ja kui nad pole areenil, siis vaatavad nad hokit riigitelevisioonist, sest reede on ametlikult Hokiõhtu Kanadas. See spordisaade, muide, mille üks juhtidest, Don Cherry, laseb endale igaks saateks kärtsude värvidega kardinakangast uue pintsaku õmmelda, on CBC enimvaadatuim programm ja ühtlasi ka üks maailma vanimaid spordisaateid eetris. Ja see on tõepoolest ETV väärtfilmiõhtutest väga-väga erinev meelelahutus...

Mida teevad isad ja pojad Eestis reede õhtul?

Nii et saate isegi aru, kui suured olid mu eelarvamused, kui pidin ühel talvisel reedeõhtul ikkagi minema vaatama klubi Ottawa 67s mängu, mille vaheajal lasti jääle „hokit” mängima eelkooliealiste hokiliiga kuueaastased. Minu noorem poeg nende hulgas! Kuid ma tulin sellelt mängult tagasi täiesti heldinult: pole midagi nunnumat, kui üksteise otsa koperdavad tillukesed hokipoisid ja -tüdrukud, kes ajavad uhkelt seitsmetuhande pealtvaataja ees nelja litrit taga. Kui nad kalamaimuparvena areenile valgusid, käis vaatajate seast läbi õhkav aaaahhhh!
Just sellepärast haarab hoki enda kaissu nii Kanada pereemad ja õedki.

Ja muidugi soovin ma nüüd, et ka Eestis oleks midagi Kanada hokikultuuri sarnast. Esiteks sellepärast, et Hokiõhtu Kanadas meenutab suurt perepidu – koos pitsa, jäätise, suhkruvati, rokkiva muusika ja maalitud põskedega. Areen ei olnudki külm, vaid mõnusalt soe, ja kohal olid tõepoolest kõik. Kui teid häirib hoki vägivaldsus, siis lihtsalt teadmiseks, et enne, kui noored hokipoisid saavad loa füüsiliseks kontaktiks, peavad nad aastaid meeskonnatööd harjutama.Kuid kõige tähtsamaks pean ma hoopis seda, et hokikultuur kasulik on isadele, kes haaratakse käigult vabatahtlikuna treenerirolli ja kellest nii saavad kohe ka lugupeetud kogukonnaliidrid.

Mida õigupoolest Eesti isad-pojad reede õhtuti koos teevadki, eh?

Kaastundest ja kila-kolast. Vaesusest muidugi ka

Artikkel ilmus aprillikuu Peres ja Kodus: http://naistemaailm.ee/artiklid/33736/mis_meil_aafrikast___.html?art_magaz=9

Eelmise aasta augustis, kui Johanna Helin alustas mittetulundusühingus Mondo Ghana laste hariduse toetamist, vangutas Eesti Ekspressi ajakirjanik Maris Sander arusaamatult pead:
„Kus on eestlaste kaastunne? Kas ei tundu see karjuvalt silmakirjalik, kui me pigistame silma ­kinni, nähes massiliselt töö kaotanud ja elu hammas­rataste vahele jäänud Eesti mehi ja naisi, noori ja vanu ning “täiesti tavalisi” inimesi prügikastidest otsimas äravisatud asju ning tühje pudeleid? Eks nunnude aafriklaste toetamine ole hulga seksikam, kui meid ümbritsevate tavalisete inimeste eest hoolitsemine!?“
Ma aiman, mida Maris sellega mõtles. Mäletan samasugust ehmatust eelmisel suvel laevalt Tallinna kesklinna saabudes, kus nägin noort, umbes 30-aastast purjus naist pingi peal magamas. See oli õudne vaatepilt. "Miks keegi teda ei aita?" vaatasin abitult paremale-vasakule. Huvitav on see, et Ottawa kesklinnas tuterdavad rahumeelsed joodikud ei häiri mind samal viisil. Olen vist Marisega sama meelt selles osas, et kui on OMA inimene hädas, siis oleme eriliselt tundlikud. Kuid, kust täpselt jookseb omade piir?
Eelmisel aastal Ghana vaeste lesknaiste ja nende laste elu järje peale pööramise eest üheks Aasta Vabatahtlikuks valitud Johanna Helina tegevus näitab, et tema tõmbaks selle piiri päris kaugele. Lausa Aafrikasse.

“Hulga silmakirjalikum oleks minu meelest hoopiski see, et me tegeleksime ainult Eesti-siseste probleemidega, samas kui oleme terve maailmaga seotud ja ise seda ka mitmel moel mõjutame," ütleb ta Ekspressi kriitikale vastuseks ja mõtleb siin seda, et oma hommikusöögi vältimatud kohvid, apelsinimahlad, suhkru, kakao ja banaanid saame suures osas Aafrikast, mille vaesus on Eesti omaga võrreldes palju hingekraapivam.
„Pealegi,“ jätkab ta, "Aafrika toetamine ei võta vahendeid ära Eesti vaestelt. Sest selle 0,1 protsendiga, mis Eesti riigieelarvest arengukoostööks annab, ei saaks ära lahendada kõiki Eesti sotsiaalseid muresid. Seda peaks püüdma teha ikka „ülejäänud“ 99,9 protsendiga," muigab Johanna ja lisab, et tema arvates on see ju positiivne, et anname eesti inimestele võimaluse maailmast rohkem õppida.

Ja maailma-haridust eesti inimestele jagab Aafrika-töö eest presidendi käepigistuse tasuks saanud Johanna Helin nii, et pani kokku sellise aafrika lesknaiste ja nende laste toetamise võimaluse, mis püüab kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks saavad Eesti eraisikud nüüd teha eetilisi kingitusi, ilma et majja tekiks pärast pühi tarbetu kila-kola hunnik. Teiseks läheb eestlaste raha hoopis Aafrikasse, Ghanasse, Kongo külla. Seal muutuvad Eesti kroonid kanaks, kitseks või seapõrsaks, mis aitavad põllumajandusest elatuvatel ja meespooleta (loe: koduse tööjõuta) lesknaistel viljatu aastaaeg üle elada ja oma lapsed siiski koolitada. Foto seapõrsast raamite ära ja panete seinale. See ongi teie eetiline kingitus, ilus pealegi.

Aga koolitamine... jah

Mitte juhuslikult ei räägita praeguse majanduskriisi ajal õppimisest ja haridusest ja sellesse valdkonda investeerimise vajadusest, sest ... just haridus on parim vahend vaesusest välja tulemiseks. Ja see valem kehtib ühevõrra nii Eestis kui ka Aafrikas. Kui Eestis on tööta praegu sada tuhat elanikku ja paljude laste jaoks jääb koolitoit ainukeseks soojaks söögikorraks, siis vaesus Ghana moodi on selline, et Kongo külas jõuab kooli vaid natuke üle poole lastest. Ning tervelt kolm neljandikku Põhja-Ghana täiskasvanud elanikest ei oska lugeda ega kirjutada. Ja laias laastus needsamad inimesed, kolm neljandikku Põhja-Ghana elanikest elab ametlikult alla absoluutse vaesuse piiri. Peavad toime tulema vähema kui 25 krooni eest päevas.
"Just hariduse omandamine on kõige parim viis vaesusest välja saada," ütleb Johanna, kelle loodud initsiatiiv pakub ka käsitöökursusi naistele ja arvutikursuseid kohalikele noortele ja õpetajatele. „On selgelt näha, et haritud naiste pered on väiksemad, lapsed tervemad ning nad oskavad teha asju, mis aitavad kaasa vaesuse vähendamisele.“

Kuid kas igasugune abistamine on alati hea, mõtisklen siiski. Kuidas saame kindlad olla, et meie ostetud igati vajalikud kingitused hoopis ei suurenda vaesust Aafrikas? Näiteks siis, kui pere hetkelist majanduslikku leevendust tundes ei muretse juurde veel kolm-neli last? Sest osaliselt on ju ka kontrollimatu sündimus vaesuse põhjuseks: keskmine aafrika naine sünnitab elu jooksul ikka viis last. Majandusajakiri Economist teeb Aafrika rahvaarvu puust ja punaseks seda Euroopa omaga võrreldes: kui 50 aastat tagasi oli iga aafriklase kohta kaks eurooplast, siis 40 aasta pärast tuleb iga eurooplase kohta kaks aafriklast: Aafrika elanike arv tõuseb siis katastrofaalse kahe miljardini.

„Meie projektis on selline kartus vähem aktuaalne, sest lesknaiste peredesse nii kergelt uusi lapsi ei teki,“ muigab Johanna, kahe eelkooliealise lapse ema. „Ja on ka küsitav, kas liigne rahvastumine on vaesuse põhjus. Või on see hoopis selle ... tagajärg. Vaestele peredele on lapsed justkui pensionikindlustus. Kui on oht, et lapsed surevad noorelt ära, on neid vaja kindluse mõttes palju, et vähemalt keegi saaks oma vanemate eest hiljem hoolitseda. Samuti on ju statistikast näha selge trend rikkuse kasvu ja perekondade suuruse kahanemise vahel. Ehk kui tahame, et rahvastik väheneb, peame aitama inimesi vaesusest välja ning hoolitsema laste tervise ja hariduse eest, et nad saaks elus hästi hakkama ning oma perekonnale hiljem kasuks olla.“
Majandusajakiri Economist on Johannaga nõus: Mida rikkamaks saab riik, seda vähem lapsi seal sünnib. Teised arengumaad on juba seda kogenud. ÜROgi ennustab, et Aafrikas langeb sündivus varsti kolinal. Kindlasti ei ole see juhus arvestades, et viimase 15 aasta jooksul on Aafrika majandus arenenud väga kiiresti.

Vaesed lapsed kasvavad vaesteks suurteks

Praegu on tervelt pooled aafriklastest lapse-ealised. Mis elu neid ees ootab? Optimistid loodavad, et need lapsed muutuvad mõnekümne aasta pärast oma kontinendi majandusedu mootoriks, kuna tööealisi on siis lihtsalt nii palju. See saab aga juhtuda ainult siis, kui praegu on noortel aafriklastel süüa-juua ning ... haridust, mis võimaldab neile tulevikus töö. Haritavat maad aga napib ning kliima soojenedes vett samuti... Ning kui haridust ei ole, siis muutuvad noorte aafriklaste hordid meile kõigile koormaks.

Kui ma aga teadlaste pessimistlikke ennustusi Aafrika nn liigsete inimeste väljavaadete kohta loen, siis tekib hetkeks tunne, et tegu on viitsütikuga pommiga, mis muudab meie elu, ka Eestis, mõnekümne aasta pärast tundmatuseni. Kuna Aafrikas on liiga palju noori tulipäid ja liiga vähe eakamaid riigimehi ja hõimuvanemaid, ning kuna töötus võib mõnedes Aafrika linnades olla seitse korda suurem kui Eestis – koonduvad töötud mehed tihtipeale militaarsetesse jõukudesse. Neid utsitavad nii mõnedki poliitikud sõjakoldeid tekitama, et oma kahtlasi eesmärke saavutada. Just nii juhtus üleeelmise aasta valimiste aegu Keenias. Ja just selliseid uudiseid lugedes on mul tunne, et maailma riigid peaks Aafrikat aitama senisest veelgi tõhusamalt.

Ma küsingi Johannalt, kas vaesust on üldse võimalik selliste projektidega välja juurida? Või on see pigem selline nunnupiilu-projekt, kus me saame lihtsalt petliku tunde, nagu oleksime panuse andnud? Et asjad veel kord kontektsti panna, siis võrdluseks selline fakt, et maailma ühe rikkaima riigi - Kanada - valitsus andis 20 (!) aastat tagasi poliitilise lubaduse vähendada kanada laste vaesust, kuid siiamaani elab tervelt kümnendik kanada lapsi vaesuses. Miks?
"Vaesusel on mitmed väga keerulised põhjused, mis sõltuvad ajaloost, majandusest ja poliitikast, ning täiesti selgelt selliste väikeste algatustega ei jõuta lahendada kõiki probleeme. Samas paistab, et ka rikkaimatel riikidel ei jätku ilusatest loosungitest hoolimata piisavalt tahet vaesust tegelikult kõrvaldada. Kõik on kinni valikutes. Maailm on tegelikult piisavalt jõukas, et vaesust vähendada – küsimus on rohkem tahtes kui resurssides. Näiteks, kui meile hommikukohvi ja pärastlõunast teed kasvatavad aafriklased näevad, et töö tegemine ei tasu ära, sest nad saavad selle töö eest nii väikest tasu, et sellega ei saa ära elada ja lapsi koolitada, siis on tõesti süsteemis viga ja peab pingutama süsteemi muutmiseks,“ seletab Johanna, kes pooldab seda, et riik võtab vastutuse kõikide inimeste heaolu eest.

Mitu võimalust

Ghanas ka UNICEFis töötanud Johanna arvab, et enamusel eestlastest on võimalus anda oma panus selleks, et maailm oleks parem ja õiglasem. Seda saab teha toidupoes ostes näiteks õiglase kaubanduse kohvi, shokolaadi ja banaani, mille müügitulust puhul läheb suurem osa esiteks farmerile ja nende kogukonnale. Ehitatakse koole ja rajatakse arstipunkte. Nendes farmides on keelatud lapstööjõu kasutamine.
„Või siis õppige rohkem teiste maade olukorra kohta ja nõudke otsustajatelt rohkem tegusid. Nõudke politiikutelt aru ka Eesti maksumaksja raha kulutamise pärast, et oleks kindel, et seal ei oleks kadusid. Võtke kasvõi oma parlamendisaadikuga ühendust.“
„Õnneks on andmise rõõm paljudele eestlastele suurem kui saamise rõõm,“ võtab Johanna pool aastat kestnud kampaania tulemuse kokku. „Selle initsiatiivi kaudu on juba 120 eestlast hakanud pikema-ajaliselt toetama laste haridust Ghanas ning eetlisi kingitusi on ostetud juba 40 000 krooni väärtuses. Lisaks tekivad laste toetajatel ka sidemed kohalike laste ja naistega, ehk tekib juurde uusi sõpru. Üldiselt paistab, et Eesti inimestel on hoolivust ja solidaarsust küll, aga neid väljundeid on vähe, mille kohta saaks kindel olla, et abi jõuab kindlalt abivajajateni.“
Kui nüüd tagasi pöörduda Ekspressi ajakirjaniku mõtte juurde, et peaksime aafriklaste asemel aitama eestlasi, siis me saame ju isegi aru, et esiteks ei saa me sama raha eest kanapoegi ja lambaid Eestis osta, et neid Eesti lesknaistele või üksikemadele saata. Ja loomulikult ei aitaks nende saatmine Eesti naistele mitte kuidagi. Kuid õnneks on meie eelarves tervelt 99,9 protsenti sellist raha, mida ei kasutata arengumaade abistamiseks. Kirjutagem siis oma parlamendisaadikule ja omavalitsusjuhile, et uurida, kas see raha aitab vaesuse leevendamise vastu Eeestis.

Sidebar.Ekspressi ajakirjanik Maris Sander:

Vaesus Eestis on nii suur probleem, ent meie valitsus lihtsalt ei tegele sellega. See käib neil üle jõu. Üle viiendiku eestlastest elab allpool vaesuse piiri. Üha enam inimesi tõstetakse kodudest välja, neil pole enam söögiraha, raha ravimite jaoks, rääkimata üürirahast.Muidugi, vaesused on Aafrikas ja siin väga erinevad ja kahtlemata suured probleemid mõlemal pool. Mina näen lihtsalt seda, kuidas inimesed on kaotanud lootuse inimväärseks eluks siin riigis.
Paraku, kuna kriis on siin muutunud sotsiaalkatastroofiks, olen endiselt veendunud, et igasugune abi, mida me siin väikeses riigis suudame üldse kellelegi pakkuda, võiks olla peamiselt suunatud sellele, et aidata jalule jääda meie endi inimestel. Vähemalt praegu.
Aga keda inimesed aidata tahavad, on muidugi nende endi vaba otsus ja valik. Hea, kui üldse märgatakse inimesi, kes on hädas. Nii et ma soovin jõudu Johannale jõudu, siiralt. Temasuguseid vajaksime rohkem ka Eestisse, siinseid vaeseid aitama.

Foto Mondo veebilehelt muudamaailma.ee