Saabumislinn

Kui ühel õhtupoolikul lastega leivataignasse oliive, parmesanijuustu ja küüslauku segasime, kostis äkitselt koputus uksele.

„Kes nüüd nii hilja veel tuleb,“ imestasin külalise üle. Olin eelseisvad valimised täiesti unustanud.

„Tere, mina olen Isabel Metcalfe, ma kandideerin Ottawa linnavolikogusse,“ ulatas fotogeeniline musta riietunud sümpaatlik, peaaegu kõrvuni naeratusega daam reipalt käe.

Kui vastasin, et ma ei saa kahjuks valima tulla, sest ma ei ole kodanik, ütles ta täiesti siiralt: „Aga teretulemast siis Kanadasse! Kanada on suurepärane maa!“ Ja ta ütles seda sellise häälega, nagu oleks mulle lotovõit osaks saanud.

Ma jäin selle vaevalt paar minutit kestnud episoodi üle mõtlema mitmel põhjusel. Esiteks püüdsin ette kujutada, kuidas valimiskampaaniat tegev Eesti poliitik ütleks samamoodi maale saabunud võõramaalasele siira naeratusega: “Teretulemast Eestisse! Eesti on lihtsalt võrratu maa! Sul on tohutult vedanud!” (Võimatu, eks?)

Teiseks jäin mõtisklema, et miks ei öelnud linnavolikogusse (ja mitte parlamenti) kandideeriv naisterahvas: “Tere tulemast Ottawasse. Ottawa on lihtsalt suurepärane linn!”

Me kõik teame ju, et Kanada on suurepärane maa. Ja kuigi võib kohati tunduda nagu oleks Eestis mõned asjad isegi paremini korraldatud, on inimarengu raportis Kanada Eestist alati keskmiselt 25 koha võrra eespool. Kanadasse igal aastal emigreeruv veerand miljonit inimest ei saa ju eksida – just Kanada võtab maailmas ühe elaniku kohta kõige rohkem immigrante vastu ja on nende integreerimise alal enamasti ka edukas.

Aga mis värk on Ottawaga? Kui edukas linn on Ottawa uustulnukate suhtes? Paari aasta eest osalesin Ottawa linna juures tegutsevas aktivistide grupis City for All Women, mis muuhulgas survestas linna ka uustulnukate tööhõive vaatenurgast. Mäletan hästi, kui rahulolematud olid mu kaas-võitlejannad, kes nurisesid Ottawa tööturule seatud liigsete tõkete üle. Ja kui linnaametnik ütles, et nad hakkavad kohe Kanada pealinna välismaal reklaamima kui üht võimalikku saabumise sihtkohta, siis hüüdsid (enamasti pruuni-nahalised) naised põlastavalt, et pange juba ometi piirid kinni. Ei ole Ottawasse enam doktorikraadiga taksojuhte vaja! Venetsueelast pärit sõbranna igatahes hääletas jalgadega ja kolis Torontosse.

Mu lemmikkolumnist Doug Saunders avaldas hiljaaegu raamatu Arrival City, kus vaatleb vältimatut, vajalikku ja lõplikku – nagu ta ütleb - rännet maalt linna ja arutleb, millised nn saabumislinnad on maainimeste linnastamisel edukamad ja miks.

Ta märgib õigusega, et just põllumajandusest elatub miljard maailma kõige harimata ja näljasemat inimest, kes sõltuvad söönuks saamisel heitlikest ilmaoludest. Linnad aga vajavad vananeva tööjõuga hakkama saamiseks noort verd ja saaks omalt poolt paljugi teha selle jaoks, et et linna- või riigipiiri tagant saabunud tegelased saaks omale jalad alla.

Ehitada uued kortermajad esimesel korrusel äri püsti panemise võimalusega, vähendada tõkkeid tööhõives keeleseaduste ja tsunfti kaitsvate reeglite võrra, võimaldada emigreerujatel pere kaasa võtta, edendada getode ja magalate elu, ehitades sinna häid transpordiühendusi kesklinnaga, soodustada kinnisvara ostmist immigrantide poolt, teha immigrantide laste juurdepääs haridusele võimalikult lihtsaks ja mitte karta seda, et mõned linnaosad jäävadki teistest natuke vaesemaks, sest nende töö on muuta vaesed saabujad keskklassi kodanikeks juba kesklinnas.

Saunders ütleb, et üsna varsti teeb vananeva elanikkonnaga Kanada kõik selleks, et kohale meelitada ükskõik milliseid saadaolevaid töökäsi, mitte ainult kõrgharitud spetsialiste, keda Kanada praegu oma punktisüsteemiga eelistab.

Olgu Kanadaga lugu kuidas on, aga mis plaan on Eestil?

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/saabumislinnade-tervitused.d?id=34863191

Kanadas on kriis

Avaldatud detsember 2005 Ekspressis

Kanada vähemusvalitsust umbusaldati äsja ja selle kukkumise põhjuseks võib pidada meilegi tuttavat reklaami ja korruptsiooni sümbioosi. Täpsemalt vilistasid Kanada opositsiooniparteid valitsevad liberaalid välja rahaskandaali tõttu peaministri büroos. Nimelt lõi eelmine peaminister Jean Chretien spetsiaalse fondi, et Quebecis föderaalvalitsust reklaamida.

Nad tahavad ju kogu aeg eralduda! Reklaamifondi idee oli näidata kebekkidele, kui toredaid asju on föderaalvalitsus teinud ja kui hea asi on suur ja terviklik Kanada. Kahjuks ei kontrollinud fondi tegevust eriti keegi (peaministri võimuhaardega ja selle kontrolliga pole neil ausalt öeldes just vähe probleeme.

Nüüd, mil korruptsiooniskandaali uurimise esimene raport on avalikustatud, avaldasid Kanada kolm peamist opositsiooniparteid, konservatiivid, neo-demokraadid (see on vist elus esimest korda, kui konservatiivid paduvasakpoolsetega koostööd teevad) ja Quebeci plokk, Kanadat terve igaviku valitsenud liberaalidele umbusaldust.

Kui Kanadasse saabusin ja uurisin mitmelt tuttavalt, milliseks pean Kanadas muutuma, millised kanadalased on, siis sain vastuseks, et kanadalased on reeglina very nice ja ebaviisakas olla on täiesti kohatu. Mitte keegi ei ole siin ebaviisakas. See on out. See on muide kirjas ka Kanadasse emigreerujate kodulehel: niceness ja politeness on Kanada ühised väärtused. Nii naeratavadki kõik inimesed tänaval, võõras või tuttav, kramplikult, hambad ristis. Kui keegi on neutraalse näoilmega, mõtlen automaatselt, ahaa – Ida-Euroopast! (Idaeurooplasi arvasin leidvat veel kõrgeid kontsi ja liibuvaid teksaseid kandvate tšikkide hulgas. Minagi olen vahetanud Anna Karenina stiilis tikanditega villase mantli sooja sulejope vastu.)

Kuulasin CBCist umbusaldushääletuse ajal parlamendiistungite ülekandeid ja imestasin kenade kanada poliitikute sõnakasutust. See, mismoodi kanada poliitikud üksteist parlamendis sõimasid, lõi mul hinge kinni. Nad olid üksteise vastu avalikult õelad ja täiesti selgelt nautisid üksteisele käru keeramist: tatti pritsides lendasid süüdistused ja laim. Opositsiooni kuuluvate konservatiivide liider kasutas valitsust kritiseerides isegi väljendit "seotud organiseeritud kuritegevusega". (Asi on selles, et parlamendis viibides kaitseb neid immuniteet. Väljaspool seda maja ei saaks nad ilma kohtusse kaebamise ohuta sama krõbedaid väljendeid endale lubada.)

Poliitikud, kes peaks keskmise kanadalase jaoks olema kena-olemise etalonid, annavad värsketele immigrantidele kaugelt Ida-Euroopast teada, et ebaviisakus ei olegi nii out, kui mulle seletati. Tean nüüd, et kurjus ja headus eksisteerivad rahulikult kõrvu ka siin, kuid vaid Parlamendi seinte vahele suletult, salamisi.

Jõuluaegse valimiskampaania naeratavaid poliitnägusid vaadates kahtlustan nüüd, et pildilt välja jäänud poliitkäekeses on üks sõrm välja sirutatud. Et oleks ikka salamisi tasakaal.

Immigrante vajav Kanada ei suuda võõrtöölisi hoida

Ilmunud Päevalehes jaanuaris 2006 http://www.epl.ee/artikkel/309047

Kanadas toimuvad 23. jaanuaril parlamendivalimised ja kuigi immigratsioon on üks riigi valupunkte, ei taha poliitikud seda teemat valimisdebattides tõstatada.
Kanada vajab majanduskasvu hoidmiseks aastas juurde umbes 300 000 immigranti, kuid riik suudab vastu võtta vaid kaks kolmandiku sellest. Kanada immigratsiooniminister Joe Volpe ütles hiljuti, et riik püüab olukorra parandamiseks kiiresti summasid leida ja saavutada viie aasta jooksul taseme, mis lubaks vastu võtta isegi rohkem immigrante.

Samal ajal kui peaminister Paul Martin loodab vähendada Kanada kasvavat tööjõupuudust immigratsiooni abil, on tegelikult probleeme immigrantidele sellise töö leidmisega, mis vastaks nende haridusele. Nimelt ei tunnusta Kanada provintsid enamikku Euroopa ja Aasia arsti- ja inseneridiplomeid. Riiki saabunud välismaiste spetsialistide alahindamise tõttu kaotab Kanada arvestuslikult umbes 34 miljardi Eesti krooni suuruse summa aastas, kirjutas Kanada juhtiv päevaleht Globe and Mail.

Probleemi lahendada püüdev Kanada valitsus eraldab tervelt miljard dollarit, et hõl-bustada uustulnukate ühiskonda sulandumist. Samas on tasuta keele- ja kultuuritundmise loengute asemel vaja välismaalt saabunud spetsialistidele pakkuda erialast praktiseerimisvõimalust ja internikohti, veelgi vajalikum on aga tunnustada nende diplomeid enne Kanadasse saabumist.
Arvestuslikult naaseb kohanemisraskuste tõttu Kanadast kodumaale kuni kolmandik immigrante, kes on tavaliselt hästiharitud ja kõrgelthinnatud spetsialistid. Paljud kolivad edasi USA-sse.

Praegu on Kanada immigratsiooniametnike töölaual taotluspaberid umbes 700 000 tulevaselt sisserändajalt, kes on selle dokumendi eest maksnud küllalt suure summa. Kõikide nende paberite läbivaatamiseks kuluks kuni kolm aastat. Selline venitamine võib kahjuks kogu süsteemi pea peale pöörata – järjekorras ootavad inimesed tunnevad kiusatust siseneda riiki
turistiviisaga või teha võlts-asüülitaotlusi.

Moldovlaste hirmus kogemus

Kahe aasta eest said üle kolme aasta Kanada elamisluba oodanud moldovlased Manana ja Marcel loa kätte. Nad kolisid elama Quebeci provintsi, Ottawa lähistel asuvasse väikelinna. Rumeenia keele oskus annab neile prantsuskeelsesse ühiskonda sulandumisel eelised, hea inglise keel lubab mõlemal konkureerida Ottawa tööturul.

Pangaametniku töökogemuse ja arvutieriala diplomiga mehe jaoks oli uude ühiskonda saabumine hirmutav kogemus. Marcel lubas end maha lasta, kui ta kolme kuu jooksul tööd ei leia. Õnneks kulus tal töö leidmiseks vaid kaks ja pool kuud. Ka Manana leidis pooleteise aasta pärast enda haridusele ja kogemusele vastava töö.

Kanadas potentsiaalsete immigrantide väljavalimiseks kasutatav punktisüsteem ei soodusta heade oskustööliste saabumist riiki, kuigi Kanadas on nende järele tõsine vajadus.
Ainuüksi Ontario provintsi on vaja 50 000 ehitustöölist ja 10 000 veoautojuhti.
Immigratsioon pole probleemidest hoolimata valimiste lemmikteema. Ka praeguse valimiskampaania ajal väldivad poliitikud probleemi, sest sellega ei saa lisahääli võita. Pigem võivad nad rohkete immigrantidega suurlinnades oma pühendunud poolehoidjate hääli kaotada.

Immigrandile ei taga hea haridus veel töökohta

•• Kanada võtab aastas per capita vastu rohkem immigrante kui ükski teine riik maailmas. Samal ajal on Kanada ainuke arenenud riik, mis soovib rohkem immigrante, kui tegelikult saab.

•• Küsitlused näitavad, et hea haridusega immigrandid ei löö enam sama hästi läbi, kui vähem haritud sisserändajad 30 aastat tagasi. Probleem on selles, et Kanada ei tunnusta nende kvalifikatsiooni. Teine probleem on immigrantide geograafiline paiknemine. 80 protsenti immigrantidest asub elama niigi ülerahvastatud suurlinnadesse.

•• Valitsus peaks piirama immig-rantide kvooti ning lubama ajutistel töölistel ja välisüliõpilastel riiki jääda (praegu peavad nad elamisloa taotlemiseks riigist lahkuma). Nendel immigrantidel poleks mingeid raskusi riiki sulandumisel, kuna neil on juba vajalikud oskused ja diplomid töö saamiseks.

•• Ideaalis peaks sisserännanutest 60 protsenti olema haritud tööjõud ja vaid 40 protsenti perega taasühinejad, kellele pole hariduslikke ega keelelisi tingimusi seatud. 20 protsenti Kanada tööjõust vajab töötamiseks provintsivalitsuse luba.

Immigrantide vastuvõtu-punktisüsteem
Vanus
•• Annab kõige rohkem 10 punkti, maksimumpunktid saavad 21–49-aastased inimesed.
Haridus
•• Selle eest saab kuni 25 punkti, maksimum magistrikraadi eest.
Keeleoskus
•• Maksimum 24 punkti: 16 punkti vähemalt ühe riigikeele ladusa oskuse eest.
Töökogemus
•• Võib saada kuni 21 punkti, maksimumpunktid nelja-aastase kogemuse eest.
Töökoht Kanadas
•• 10 punkti saab juba olemasoleva töökoha eest Kanadas.
•• Lisaks saavad 10 nn sulandumispunkti Kanada töökogemusega inimesed ja need, kelle abikaasal on ülikoolidiplom.
Tulemus
•• 67 punktiga 100-st saab Kanada elamisloa.

Tolerantne või tõrjuv?

Avaldatud Eesti Ekspressis juunis 2007 http://blog.ekspress.ee/viewdoc/E9CFE468F037B498C22572F900447E86

Ottawa näod on tumedanahalised, pilusilmsed, pearätistatud või lopsakate vuntsidega, kui usaldada Ottawa linna välja antud statistikakogumiku “Faces of Ottawa” esikaant.

Selles tööhõiveametiga koostöös väljaantud raamatukeses on kirjutatud, et just Ottawa linna saabuvad Kanadas kõige enam haritud immigrandid, kellest tervelt 83 protsendil on ülikooliharidus. Kanada enda elanike keskmise haridustasemega võrreldes on immigrandid hulga haritumad. Kuid heast haridusest hoolimata teenivad immigrandid kolmandiku võrra vähem.

Kanada ei palka heameelega lopsaka vuntsi või pearätiga tööinimest. Juurdekasv Kanada tööturule tuleb aga (enamasti hiina või india) immigrantide hulgast, kuna kanadalased ise on kas liiga vanad või ei sünnita uusi kodanikke piisavalt juurde.

Räägin noore ja sümpaatse inglise-prantsuse tõlgi Astouga ühest juhtumist Ottawas, kus politseikoolituse läbi teinud islamiusku naisele ei tehtud ainukesena tööpakkumist, kuna ta pead katab hijab. Astou arukat šokolaadikarva nägu raamib samuti tihkelt kinnitatud tume pearätt.

“Mu pea ei kao ju ära, kui mul hijab peas on?” küsib ta kelmikalt naeratades retooriliselt. “Vormimütsi saab ju pearäti peale panna, või mis?”

Muidugi, sikhi usku mehed võivad Kanadas oma turbanit koguni politseimütsi asemel kanda ja sikhi poistel on lubatud kooli kaasa võtta nende traditsionaalne pistoda. Hijab’i kandmine tundub siin tõesti kõige süütum religiooni demonstreerimise viis töökohal.

Kuid kanadalased ei taha töökollektiivi tüli: kohe, kui palkad kellegi väljastpoolt “hõimu piire”, kaasneb sellega tülikas enesekontroll: kas ma olen ikka lakkamatult poliitiliselt korrektne?

Liigset lõugade pruukimist poliitilise ebakorrektsuse mõistes nimetatakse siin naljatamisi suu- ja sõrataudiks. Nii näiteks vallandati teisel pool Kanada lõunapiiri suu- ja sõrataudi tõttu töölt teenekas raadiohääl Don Imus, kes kasutas kiirlobisedes mustanahalistest neidudest koosneva korvpallinaiskonna kohta paljude meelest solvavaid väljendeid.
Kanadaski on juba arutatud, kas jõulukuusk solvab moslemeid või juute, et kas seda ikka võib avalikesse büroohoonetesse välja panna.

Iraani päritolu keskealine ja pisut väsinud näoga Nawal on Ottawas tööd otsinud juba mitu aastat. Teda ei võeta tööle hoolimata sellest, et tal on sotsiaalabi-tööks kõik vajalikud oskused olemas.

“Ma ei saa kunagi intervjuuvoorust edasi, sest ma kannan hijab’i. Ja siis heidetakse meile ette, et miks moslemid sotsiaalabist elavad! Meid ei võeta omaks. Mida me tegema peame?”

Ka Astou imestab, et kanadalased ei saa aru moslemi naiste suhtest jumalaga. “Kõige peale, mis puudutab kellegi religiooni, põrkavad kanadalased kohe tagasi,” kurdab ta.

Olen Astou tähelepanekuga nõus ja räägin talle ühe loo läinud sügisel Kanada jehoovatunnistajate peresse sündinud kuuikutest (Astou loeb ise peamiselt Prantsusmaa ajalehti).

Usk-ennekõike-suhtumisega pere keeldus laskmast sügavalt enneaegsena sündinud beebidele vereülekannet teha ja kaks lapsukest surigi. Tavaline kanadalane ei saa sellest aru, ütlen.

Astou hirmunud silmadest loen, et ega temagi.

Head kanata-päeva!

Avaldatud Eesti Ekspressis juulis 2007.

Kanata tähendab huroni-irokeesi keeles asundust või küla. 1. juulil tähistab see "külake" - üks maailma suurimaid, kusjuures - 139 aasta möödumist Kanada tekkimisest, n.8. iseseisvumisest Suur-Britanniast. Kanadast rääkides ei ole iseseisvus ei ole tegelikult kõige õigem sõna, sest siiamaani on Kanada riigipea ametlikult Briti kuniganna Elisabeth II . Kuninganna käib iga mõne aasta tagant siin oma alamaid üle vaatamas ja tublimatele õlale patsutamas.

Hiljuti oli kuulda monarhistide nurinat nagu ei austaks riigipead Kanadas esindav kindralkuberner Michaëlle Jean oma ülemust, Briti kuningannat piisavalt. Nimelt ei osalenud kindralkuberner ametlikul kuninganna 80. sünnipäeva tähistamisel Londonis. Ei teagi, mis võiks olla Monarhistide Liiga kurjustamise tagamõte, sest ligi pool rahvast on Kanada ametliku riigipea tegemiste suhtes negatiivne või vähemasti ükskõikne. Monarhistide näpuviibutus võib seda numbrit aga kergesti veelgi suurendada. Võibolla on monarhistid ikka veel pahased, et haiiti päritolu kanadalane, kellel oli abielu kaudu ka Prantsusmaa kodakondsus (oh õudust!) valiti Briti Krooni Kanadas esindama. Pratslane britte esindamas! Milline skandaal!

Tundub, et Kanadas on ikka veel inimesi, kelle meelest Briti impeerium eksisteerib edasi. Nad ei pidanud miskiks, vist ei märganudki, et kindralkuberner loobus oma Prantsuse kodakondsusest, et vastutusrikas ametipost vastu võtta.
Igatahes olen ma selle kanata värskelt maalesaabunud immigrant. õnnelikult, peaks ütlema, peale ligi aasta kestnud protsessi, hunnikute viisi paberite täitmisi, arstikontrolli ja detailset taustauuringut. Kui te olete kunagi Kanada turistiviisat taotlenud, siis te enamvähem teate, millest ma räägin. Immigrandiviisa saamiseks korrutage nähtud vaev (ja summad) kümnega. Vähemalt kümnega.

Praeguseks olen end Kanada roosamanna-elumullis kenasti sisse seadnud. Aga ma olen ka linnaliinibussiga äärelinna sõitnud, näinud selles justkui Lendas üle käopesa filmivõtetelt pärit tegelasi, nii et ma oskan nüüd veelgi enam oma ninnu-nännu kogukonda hinnata. Ma olen ühendust võtnud immigrante integreerivate agentuuridega, mul on nimekiri, millised sammud ma pean astuma (lähinädalatel, lähikuudel, lähiaastatel) kuni kodanikuks saamiseni kolme aasta pärast.

Kogu see kanadalaseks muundumise protseduur on tegelikult väga lihtsaks tehtud. Tuhanded inimesed saavad Ottawas palka immigrantide abistamise eest. üksipulgi on paberil kirjas, mida pean tegema.

Kuid midagi ikkagi häirib mind, midagi oleks selles protsessis justkui puudu. üks lüli oleks nagu vahelt ära jäänud.
Nimelt on mul tunne, et maa tegelikelt omanikelt - irokeesidelt, kriidelt ja teistelt Esimese Rahva hulka kuulujailt pole ma veel ikka maalesaabumiseks luba küsinud.

Ükski ametlik paber ei ole viidanud Organisatsioonile Maa Tegelikud Omanikud või Pärismaalaste Nõusoleku Saamise ühingule, ma ei tea nende faksinumbrit ega veebisaiti. Käin nüüd Ottawas ringi ja uurin kaaslinlasi. Millise neist pronksikarva nahavärvi ja kõrgete põsesarnadega tegelase poole peaks ma pöörduma? Kas Bank streeti postimehe, kes n2eb p2rismaalase moodi v2lja, v6i hoopis Bank streetil indiaani kulinate poodi pidava noore kuti poole?

Nad on kenad inimesed kyll, kuid ma tahaks just ilusat rituaali uhke pikakasvulise Pealiku juures ja tema majesteetlikku peanoogutust: Jah, ole lahke, tere tulemast meie kanatasse.