Sõida rattaga tööle – politsei ootab sind!

On isegi natuke naljakas, et samal ajal, kui Eestis käis debatt seadusemuudatuse üle, et lubada jalgratturid kõnniteele sõitma, sain ma Ottawas kõnniteel sõitmise eest trahvi. Natuke vähem tegi mulle nalja see, et Ottawas on käimas rattasõitu propageeriv nädal “Sõida jalgrattaga tööle!” Ning see, et politsei oli selleks nädalaks ajastanud jalgratturite haarangu.

Kui päris aus olla, siis seadusevastaselt kõnniteel sõitsin ma ainult kesklinnas, kus üks rattatee oli juba lõppenud ja teine polnud jõudnud veel alata. Kevadel, kui jalgsi tööle astumise rattasõidu vastu vahetasin, olin rattatee lõppedes tükk aega segaduses ega teadnud, kuidas edasi sõita. Kõnnitee tundus turvalisem.

Ja siis juhtuski, et kohtusin hotelli Château Laurier’ ees kõnniteel esmalt šarmantse politseikonstaabli Matthew Clarke'i ja hetk hiljem ka asjaliku ajakirjaniku Kate Jaimet'ga kohalikust ajalehest The Ottawa Citizen, kes kirjutas politseioperatsioonist lugu.

Tulemus oli see, et järgmisel päeval rippus suur ja värviline foto haprast heledapäisest minust, käsi kaitsvalt kurgu all, Ottawa ajalehe veebiversiooni esilehel, koos tumedas mundris ja päikseprillidega mehise politseinikuga. Kahe päeva jooksul oli see kõige vaadatum, kõige kommenteeritum, kõige saadetum lugu!

Minust sai ignorantse jalgratturi sümbol Ottawas.

Reporter Kate Jaimet kirjutas samas artiklis, et eelmise aasta septembris sai vaid paari kilomeetri kaugusel trahvikohast maanteel surma noor naisterahvas, kuna rattatee, mida mööda ta oli sõitnud, katkes ootamatult. Ning kui ajakirjanik politseinikult küsis, kas rattasõit kolmerealisel autoteel busside ja rekkade vahel on turvaline, vastas ohvitser: “Ma ei hakka teile oma arvamust avaldama. See on seadus!”

Loo kommentaarium tundus pakkuvat auru välja laskmise võimalust kõikidele, kel ratturitega arveid klaarida. Kurjade “kommide” hulgas oli ettepanekuid, et ratturid peaksid hakkama maksu tasuma ning ostma kohustusliku kindlustuse. Oli ka lootusrikkaid õhkamisi, et rohke trahvitulu tõttu saaks langetada kinnisvaramaksu – linna peamist sissetulekuallikat. Oli kaeblemist jalakäijatelt, keda kihutavad jalgrattad olid ehmatanud, ja oli osatajaid, et turvalisuse pärast muretsev rattur ei kanna isegi kiivrit.

Ning kuna artikkel lõppes tõdemusega, et “Miss Aksli” hüppas pärast trahvikviitungi saamist kõnniteel taas ratta selga, soovis üks kommenteerija, et politsei oleks mu taguotsa sealsamas kuumaks kütnud!

Tõtt-öelda sain jalgratturite vennaskonna liikmetelt ka toetavaid kirju – ühe neist leidsin hommikul oma töiste e-kirjade hulgast! Kaasrattur pakkus välja kesklinna vältivaid, alternatiivseid teid, mis sisaldasid nii treppe kui ka kõrgest mäest üles rühkimist!

Ausalt öeldes on mul hea meel, et trahvi sain.

Juba mõnda aega olin saanud väikeseid vihjeid rattaga seotud karmavõla kohta. Olin siin-seal sattunud süütutesse õnnetustesse. Olin ignoreerinud peaaegu ribadeks sõidetud tagakummi. Olin süüdimatult avastanud, et lukustamata ja ööseks maja ette unustatud ratas ei olnudki varastatud.

Ma olin kõiki neid märke eiranud. Nüüd viimaks... Ei, minust ei saa rattateede eest võitlejat ega linnavalitsuse lobijat nagu kokkupõrkest autoga vaevu eluga pääsenud rattur Cathy Anderson.

Viisin hoopis oma armsa naisteka parandusse ja maksin trahviraha ära. Ning kuni linnavalitsus jalgrattateid ehitab, sõidan kõnniteedel palju ettevaatlikumalt.

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/rattaga-toole--politsei-ootab-sind.d?id=31684189