Thursday, May 21, 2009

Hiiumaa mees koob kõrgetasemelist suhtlusvõrku

Avaldatud EPL Laup2eva lisas suvel 2007


Emmaste mees Tõnu Onu sooviks hommikuti kaua magada, kuid hiljemalt kella üheksaks peab ta siiski kesklinnas tööl olema. Kui parlamendis on käimas istungid, tuleb vastavalt protokollile selga tõmmata ülikond, kuid Tõnu ise eelistaks smart casuali.

Supelrannarajoonis asuvast ridaelamust sõidab Tõnu kesklinna bussiga. „Suvel võiks jalgrattaga ka sõita,“ arutleb superheas vormis 62-aastane mees – kanali ääres on head jalgrattateed. Tõnu elab Ottawas ja just seal – Kanada pealinna võimukoridides õnnelik ja päikseline hiidlane töötabki.


Lisaks igapäevatööle Kanada Parlamendi rahvusvaheliste suhete spetsialistina tõlgib ta vabadel õhtupoolikutel Valtonit ning elab suusatades üle Ottawa külma talve.

Pagulaseestlaste seas erandlikult humanitaarse haridusega Tõnu Onu ei tööta siiski Ottawa piltpostkaardilt tuttavais võltsgooti stiilis ehitatud parlamendihoonetes, vaid üle tee (loe: teisel pool Ottawa parimat tuulekoridori) asuvas monumentaalses, klassitsistliku stiiliga House of Commons hoones, mille eeskoja lage kaunistab ekstravagantne mosaiik.



„Mulle reaalteadused kohe ei sobinud,“ ütleb muhe politoloogiamagister järele mõeldes. „Ma olin tõesti ainuke humanitaar seitsme - kaheksa eesti poisi seas Toronto ülikoolis, mida siin kutsutakse lühidalt U of T. „Kõik teised õppisid inseneriteadusi.“ Nüüd on Tõnu tööks Ottawas „telefoni otsas rippuda“, nagu ta ütleb.




Vahel tuleb seal rippuda isegi kaheksa tundi jutti, ja siis küsib mees endalt õhtul, et mis siis nüüd päeva jooksul tehtud ka sai. Telefonikõned materialiseeruvad aga sellest hoolimata, et nad käegakatsutavat toodangut ei anna, parlamendi spiikrite kõrgetasemelisteks visiitideks, mida Tõnu Onu Kanada ja laia maailma vahel koob.


„Peab suhtlema!“ Seda rõhutab 1975. aastal esimest korda Eestis käinud Tõnu Onu mitmel korral, räägime me siis Kanada inglise- ja prantsusekeelsetest kogukondadest, Kanada asutajarahvaste suhetest immigrantidega, Euroopa ja Põhja-Ameerika või siis Eesti-Vene suhetest.


Vabalt kakskeelne mees (ja Ottawa kontekstis tähendab see nii inglise kui ka prantsuse keele perfektset oskamist) peab ühe delegatsiooni vastu võtmiseks või välismaale saatmiseks paljude asjaosalistega läbi rääkima: Tõnu suhtleb saatkondadega, räägib spiikri assistentidega, tüütab ministrite assistente, uurib parlamendikomisjonidelt, kas need „tegelevad ehk mõne teemaga, mis külalistele huvi pakub“, korraldab kohtumised küllatuleva riigi sõprusgrupiga parlamendis ja otsib üles rahvuskaaslased Ottawas. Vahel on välismaa parlamendi spiikritel Ottawas erihuvisid: ergutada kahepoolseid õpilasvahetusi või külastada Niagara koske. Siis on Tõnu justkui tuletõrje-eesliinil ja korraldab visiitide logistika, protokolli ja pigistab visiitide sümboolse tähenduse kõrvale pisut sisukustki.


Vahel on Tõnul au sõita koos Kanada parlamendi alamkoja spiikri, auväärse Peter Millikeni või senati spiikriga, auväärse Noel Kinsellaga visiidile Kariibi mere äärde Briti Guyaana pealinna Georgetowni – selle madala kupli ja sammastikuga, kuid üleüldisest vaesusest hoolimata siiski suursugusesse parlamendihoonesse Demerara jõe kaldale. Või siis tähistab Tõnu koos spiikriga 800 aasta möödumist Tšingis Khaani impeeriumi loomisest Mongoolia parlamendis, Их Хуралis ja... jääb stepis tuhatnelja kappava hobuse seljas sadulasse püsima!




Kanada on muuseas Mongoolia suuruselt teine investor, kes paigutab raha rauakaevandustööstusesse. Seega võetakse kanadalasi (ja hiidlast!) Ulan Batoris vastu erilise austusega. Tagasihoidlikule Tõnule valmistavad tähtsate külaliste auks lahtirullitud punased vaibad ja võõraste pealinnade suletud liiklus pisut piinlikkust – laisalt mulksuvas Ottawas oleks sellise kohtlemise vääriline vaid Ameerika president.


Kodupealinnas korraldab Tõnu kõrgetasemelisi vastuvõtte näiteks Pakistani parlamendi delegatsioonile, kes tuli kanadalastegi kõrvu puuutnud kurje kõlakaid kummutama nagu oleks Pakistan al-Quaeda terroristide soe-niiske kasvulava. Muidugi mitte! Paar aastat tagasi aitas Tõnu omalt poolt ka natuke kaasa Eesti ja Kanada viisavabaduse kehtestamisele, kui Eesti riigikogu esinaine Ene Ergma Kanada-visiidi organiseeris, et meie auväärline spiiker saaks kõrgel tasemel rääkida möödapääasmatust vajadusest kehtestada Eesti ja Kanada vahel viisavabadus.


Delegatsiooni minnes või tulles ei ole maailma ja iseendaga ilmselges harmoonias elaval Tõnul aega frankofiilseteks pikkadeks lõunatundideks: kõige tavalisem lunch on töölaua taga kiirelt kugistatud kodused võileivad.




Kuid vahel tuleb ette sedagi, et kõigest prantsusepärasest lugu pidav Tõnu saab tund või paar lemmikrestoranis rahulikult lõunasööki nautida. Ta lemmikoht on eksklusiivsele jalakäijatetänavale alla vaatav Vahemerelise atmosfääriga restoran, kus lahke perenaine pakub Ottawa parimat cappuccinot ja rohelist rohutirtsukooki. Klaari näoga, justkui eestiaegne käekell ei tuleta Tõnule seal aega meelde: šokolaadiga üle valatud rohelist ja õhulist kooki, mis tegelikult kuidagi rohutirtsu ei meenuta, lubab Tõnu endale naljatamisi küll, kuid vaid sellised juhul, kui on hommikul sörkjooksu teinud.


Kuigi sümpaatliku Tõnu igapäevatööks on kõrgel tasemel suhteid luua, sisustab Tõnu üksildasi õhtuid prantsuse keelest poliiitlisi memuaare ja eesti kirjandust tõlkides. „Et ajud väga rooste ei läheks,“ muigab ta ja paljastab sedasi paljude meelest adrenaliini kuhjaga pakkuva igapäevatöö igavust. Tõnu tõlgitud Soome diplomaadi Mikko Heikinheimo Euroopa-memuaaride ilmumine ülemineval talvel oli Ottawa diplomaatilises ringkonnas näiteks tõeline suursündmus.




Kuid just ilukirjanduse tõlkimist peab Tõnu nauditavaks katsumuseks: „See on loov töö. Tõsine väljakutse.




Väga nauditav.“ Kui oleks vaid huvitavaid pakkumisi, tuleks Tõnu meelsasti Hiiumaale pikemaks ajaks tõlkima.


Tõnu pole sugugi vaid laua taga istuv nohik. Vastupidi - kurguni täispugitud Kanada ühiskonnas jätab ta hämmastavalt elusa mulje – ta ujub ja sörgib ja suusatab. Ja just see viimane - murdmaasuusatamine - on tema meelest parim moodus, kuidas päikseline, ent lõikavkülm Ottawa talv üle elada. Kui suusatada on parem hoopis teisel pool Ottawa jõge – Quebeci poolel Gatineau’ mägedes, saab ujuma minna kohe Tõnu äärelinnas asuva ridaelamupesa uksest välja astudes. Rideau’ jõe supelrand on kiviga visata ja see armas fakt muudab Tõnu talvekorteri soojal aastaajal lausa suvilaks.

Nädalavahetusel hüppab Tõnu rongi ja sõidab ViaRailiga sõbrannale Torontosse külla.

No comments:

Post a Comment