Showing posts with label sissetulek. Show all posts
Showing posts with label sissetulek. Show all posts

Thursday, April 5, 2018

Puukallistajad ajavad käojaani



Selge on see, et Eesti Vabariigi idee ei ole raha teenida, vaid eesti kultuuri ja rahvast
säilitada. Iseenesest ei ole need kaks nähtust vastuolus: uuringute tulemused kinnitavad, et rohkema raha eest saab rohkem tervist, haridust, õnne ja sotsiaalset heaolu, mitte vähem. Kuid Eestis näib olevat levinud mõtteviis, et selleks et kultuuri ja rahvast edendada, on vaja majanduskasvu pidurdada. Mõnede meelest oleks Eestil vaja suurendada naturaalmajanduse ja bartertehingute osakaalu, sest ‘ressursse ei jätku’. Ideaaliks peetakse olukorda, kus inimesed kasvatavad ise toidu, teevad riided ja mööbli ja kaevavad maa seest autosse valamiseks ka naftat. Vastupidiselt mõne aasta eest majanduskrahhis kogetule, kui Eesti majanduskasv vähenes aastaga 17 protsenti, mille kestel rahvas jäi (ülla-ülla) vaesemaks, arvatakse mõnedes puukallistamise kogukondades ikka, et kahenev majandus kasvataks Eesti heaolu. Kuidas?

Paljude meelest saab rahvas väärikalt elada vaid toimivas kvaliteetses kultuurses keskkonnas, mitte rahakeskses süsteemis, milles ei nähta lahendit ei vaesusele ega õnnele ega rikkusele. Väidetakse, et inimkond on maakera ressurssidega viimase 150 aastaga üsna puhta vuugi teinud, ning viidatakse Rooma Klubi 1970ndatel välja antud raamatule Kasvu Piirangud. Selle vana raamat väidab, et maakera ressursid ei saa toetada sellist majanduse ja inimkonna kasvu isegi mitte arenenud tehnoloogiaga. See hüsteeria kasvava majanduse vastu peegeldab 18. sajandi usumehe Malthuse hirmu, et rahva lisandudes ei jätku kõigile enam toitu, ignoreerides fakte selle kohta, et pärast 2. maailmasõda on toiduainete tootmine on kasvanud kiiremini kui rahvastiku juurdekasv.

Selle volatiilsus väheneb ja levik on kõikjal paranenud. Toidu tegelikku puudust ei saa süüdistada ka näljahädades, mis on tekkinud poliitilistel mitte põllumajanduslikel põhjustel.

Eesti vaesumise pooldajad aimavad õigesti, et sisemajanduse kogutoodang (SKT) ei ole hea mõõdik rahva heaolu mõõtmiseks. Viimasel ajal ongi õnneks tekkinud mitmeid alternatiivseid indekseid, mis mõõdavad kas rahva sotsiaalselt heaolu (tervist, haridust, vabadusi, looduskeskkonda, elamistingimusi, mida saab raha eest osta) või siis seda, kui jätkusuutlik riigi majandus on, mõõtes riikide varasid, mille pealt raha teha ja SKTd kasvatada.

Just see viimane – riigi varade – mõõtmine, mille kallal töötasid Maailmapanga teadlased Glenn-Marie Lange, Quentin Wodon ja Kevin Carey mitu aastat, aitab meil aru saada, kui suurt rolli tegelikult mängib ressursside “röövimine” majanduses. Tänavu veebruari alguses esitletud raport ‘Riikide muutuv rikkus’ vaatab riikide varasid kolme ressursi kaudu, mõõtes esiteks maavarade hulka, teiseks inimkätega loodud rikkust (ehk taristut) ning kolmandaks inimressurssi. Paljude meelest oleks võinud arvestusse neljandaks kaasata ka riikide institutsioonid, millest oleneb, kui võrselt on võimalused ning rahaline ja sotsiaalne heaolu inimeste vahel jagatud.

Täpselt nagu firmadel on oma väärtuse hindamiseks kasumiaruanne ja bilanss, nii peavad ka riigid vaatama, kas edasiseks majanduskasvuks on olemas vajaminev laiaulatuslik varade portfell. Ja kuigi 70ndatel aastatel tehtud hoiatuste põhjal oleks võinud arvata, et kõik ressursid saavad kohe otsa, leidis uuring sellegipoolest, et maailma varade portfell (mitte segi ajada sisemajanduse kogutoodanguga) kasvas ajavahemikus 1995-2014 märkimisväärselt.

Uuring, mis mõõtis 141 riigi varasid 20 aasta jooksul (1995 -2014), leidis, et riigid saavad vara luua investeeringute tegemisega kahte esimesse ressurssi – taristusse ja inimeste haridusse – ning samal ajal kolmandat ressurssi - maavarasid – mõistlikult majandades. Kõrge sissetulekuga riikides, mille hulka kuulub ka Eesti, moodustab inimkapital (mida teadurid mõõtsid inimese eluea jooksul teenitud tulu väärtusena) 70 protsenti kogu varadest. Rikkad ja nutikad riigid kasutavad ka palju rohkem taastuvaid ressursse, mis ei ammendu. Ainult vaesed riigid toetuvad oma majanduses enamasti loodusressursside kasutamisele. Muuseas, kaks kolmandikku nendest riikidest, mis on jäänud 20 aasta jooksul vaesemaks, on maavarade poolest rikkad. Kuid enamus on neist ka haprad või sõjalises konfliktis olevad riigid, mis näitab veel kord, et loodusvarad üksinda ei kindlusta riigi arengut. Uuring näitab ka, et varade loomine ei käi maavarade röövimise kaudu, vaid rikkus saavutatakse palju efektiivsema maavarade kasutamisega, millest saadud tulu investeeritakse tagasi haridusse ja taristusse. Järelikult pole vaja ka maavaradele lõppemisele liialt keskenduda. Majanduse jätkusuutlikkuseks on vaja hoopis häid institutsioone, mis majandaks maavarasid mõistlikult. Ja head institutsioonid on enamasi hea haridusega riikides. 

Kõige tähtsam tõdemus ongi see, et inimkapital (ehk siis haritud ja terved inimesed) on maailma kõige tähtsam vara. Hea uudis on see, et haridust ja tervist saab osta raha eest. Kuidas naturaalmajanduse ja bartertehingute tingimustes raha teenida, mille eest siis haridust, kultuuri ja tervist osta, majanduskasvu needvad maamehed meile ei ütle.  Nad ajavad meile ainult käojaani väärikusest ja väärtussüsteemidest.

-xxx-

Friday, August 11, 2017

Eesti naised panustavad tugevalt peresissetulekusse

Artikkel ilmus Äripäevas juulis 2017: http://www.aripaev.ee/arvamused/2017/07/27/marje-aksli-eesti-naise-olg-kannab-pere-heaolu

Eestis on palju räägitud soolisest palgalõhest, mis on Euroopa suurim. Eri uuringud on pakkunud, et Eesti naine teenib keskmiselt 27-30 protsenti vähem kui Eesti mees. See on kahtlemata depressiivne näitaja, mida annab selgitada mitmel moel, kuid ilmselt mitte täiesti välja vabandada. Seda võib selgitada Eesti naise suure tööhõivega: selle asemel, et koduperenaisena null sissetulekuühikut teenida, osaleb Eesti naine siiski tööturul, haarates kinni ka väiksemaist teenimisvõimalusest. Võib selgitada sellega, et laste emad valivad ametid, kus saab paremini lapsi ja karjääri ühendada töötades erialadel ja positsioonidel, mis ei hakka laste järele vaatamist segama. Võib selgitada sellega, et naised ise ei vali tulusaid erialasid: naisi on vähe inseneride ja mänedžeride hulgas või sellega, et uurimus ei võtnud arvesse riigitöösektorit, mis ühtlustaks veidi palgavahet. Kuid nende faktorite arvesse võtmine ei viiks palgalõhet siiski nulli: kindlasti esineb Eestis palju soolist diskrimineerimist.

Kui palgalõhe näitab, et (lastega) naine ei suuda tööturul meestega palga osas võistelda, siis seda huvitavam on ehk kasutada Eesti naiste rahalise heaolu hindamisel teisi näitajaid. Näiteks, kui palju panustab Eesti naine oma pere sissetulekusse? Kas sellisel puhul on vahe sama suur? Kui paljalõhe andmeid arvesse võtta, siis võiks ju eeldada, et lõviosa pere sissetulekutest toob mees?

Islandlane Berglind Hólm Ragnarsdóttir New Yorgi Linnaülikoolist CUNY on analüüsinud rikaste riikide naiste sissetulekuid 2010-2014 aastatel kasutades Luxembourgi sissetulekute uuringu (LIS) andmeid. Tema veel avaldamata doktoritöö esialgsed andmed maalivad eesti naistest palju edumeelsema pildi, kui palgalõhet vaadates eeldada võiks. Ragnarsdóttiri uurimustulemused näitavad, et Eesti (vaba)abielus olevad naised pole sugugi majanduslikult oma meestest nii sõltuvad.

Sellisele tulemusele jõudis CUNY doktorant, kui võrdles rikaste riikide 25-54- aastaste naiste palgatuludele lisaks ka kapitalist saadavaid tulusid, riigitoetusi ja eratoetusi. Eesti naiste sissetuleku osa pere kogusissetulekust on Euroopa suurim ja võrreldav Skandinaavia naistega. Täpsemalt: Eesti naised toovad pere kogusissetulekust 43 protsenti. See on sama suur näitaja kui Soomes ja Taanis ning isegi pisut suurem kui Islandil ja Norras (36 ja 40 protsenti võrdlevalt). Huvitaval kombel naudivad Sloveenia naised samuti suurt finantsilist iseseisvust teenides 42% pere kogutulust.

Lõuna-Euroopa riikides teenivad naised keskmiselt 30 protsenti pere kogusissetulekust, mandri- Euroopas 33 protsenti, inglisekeelsetes riikides 37 protsenti ning endistes Ida-Euroopa riikides (Poolas, Tšehhis ja Slovakkias) samuti vaid 34-35 protsenti. Eesti näib selles võrdluses pigem Põhjamaade moodi välja, jättes teised Euroopa riigid selja taha.

Kui aga vaadata, mis eristab Eesti abielunaisi Euroopa suguõdedest, siis torkab silma see, et eestlannade üldsissetuleku hulgas peaaegu puudub kapitalilt saadav tulu. Eesti naise rahalist iseseisvust toetab vaid teenitud palk, suhteliselt suured riigitoetused ning imetilluke, peaaegu olematu osa eratoetusi. Sissetuleku vaatevinklist on Eesti naised oma kuldmunad seega vaid kahte korvi hoiule pandud: palga ärajäämisel või riigitoetuste ärakukkumisel võib terendada vaesusrisk.

Berglindi uuringu andmete võrdlemisest palgalõhega Eestis saab järeldada, et riigitoetused teevad palgalõhe tasa lubades naistel ikkagi peaaegu võrdselt meestega pere eelarvesse panustada. Naiste majandusliku turvalisuse huvides oleks aga ikka vaja suurendada ka kapitalilt saadavat tulu. Kas Eesti kinnisvara ja aktsiad on siis eelkõige meeste nimel?

Hea uudis on see, et Eestis ei olene naiste majanduslik sõltumine oma abikaasadest naiste haridusest. Nii näiteks teenivad ilma keskhariduseta Eesti naised ikkagi 43% oma pere sissetulekust. See on pea kaks korda suurem osa kui Poolas, kus madala haridusega naised teenivad vaid 24% pere sissetulekust. Ilmselt saab Eesti naiste suhteliselt suur panust pere-eelarvesse seletada suhteliselt kopsaka riigitoetuste hulgaga, mis moodustab eesti naise sissetulekus 26-27% protsenti. Sama kõrge on riigitoetuste tase on lisaks Põhjamaadele veel Austrias, Norras, Iirimaal ning Austraalias. See näitab, et Eesti sotsiaalpoliitikad, mis on suunatud töötavate emade töö- ja pereelu ühendamiseks, on edukalt suurendanud Eesti naiste rahalist iseseisvust, haridustasemest hoolimata.

Kahjuks on eesti abielunaiste vaesusrisk võrreldes Põhjamaade suguõdedega on siiski veidi suurem, kui meeste sissetulek peaks mingil põhjusel kaduma. Berglind Hólm Ragnarsdóttir ütleb, et seda saab seletada suuresti sellega, et Eestis on palju suurem tegelik vaesuse määr. Ehk teisisõnu, vaesuspotentsiaal on Eestis kõrgem kui Põhjamaades, kuid see tuleneb sellest, et Eesti ongi veidi vaesem kui Põhjamaad.

Eesti naistele saaks aga soovitada, tulevikus püüdke oma kuldmunad mitmesse eri korvi panna.

-xxx-