Artikkel peaks ilmuma demokraatiap2eval ajalehes Harju Ekspress.
Artikkel ilmus ka Maalehes http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kas-jumal-on-demokraat.d?id=26123525.
Ausalt öeldes olin ma seda Economisti Demokraatia Indeksi analüüsist lugedes väga imestunud.
Kuidas nii? Me oleme ju ometi maailma esirinnas meediavabaduse osas, muudkui tõuseme selle ajakirja edetabelites oma e-lahenduste ja -teenuste töökindluse ja kasutamise osas! Mis me demokraatial siis viga on?
Analüüsist selgub, et Eesti ja teised Euroopa Liidu uued liikmesriigid jäävad vanadest olijatest demokraatia osas maha ... poliitilise apaatsuse ja poliitilise kultuuri puudumise tõttu. Ning et Eesti asub samas reas selliste riikidega nagu Lõuna-Aafrika Vabariik, Tšiili, India ja Taiwan! Ja et ainult kaks riiki ELi uute liikmete hulgas – Sloveenia ja Tšehhi – on täieliku demokraatiaga riigid.
Ma kirjutan ühe rahvusvahelise majandusajakirja Ida-Euroopa korrespondendile ja uurin tema käest, mida ta arvab.
„Oh, ma ei võtaks seda indeksit väga tõsiselt,“ kirjutab ta mulle vastu. „Ma pole sellest analüüsist, mis tehti Economist Intelligence Uniti poolt, ausalt öeldes varem kuulnudki. Kuid sellegipoolest olen ma kindel, et Eesti peaks rohkem tegelema e-valitsusega, rohujuure tasandi poliitilise osalemisega, läbipaistvusega ja muude selliste asjadega. Eesti tundub väga edumeelne, kuid seda ainult võrreldes selliste kohtadega nagu Läti. Eesti peaks püüdma olema rohkem Soome ja Rootsi moodi.“
Kontrollin, kus asub selles nimekirjas Läti, ja leian, et tõepoolest, Läti asub Eestist kümme kohta tagapool. Teisel pool selliseid riike nagu Botswana, Iisrael ja Brasiilia! Samas asuvad Rootsi ja Soome nimekirja eesotsas...
Ilmselt ei peaks me tõesti nokkima üksikute riikide ja nende asukohtade pärast selles pingereas, kuid ma arvan, et demokraatia indeksis on ikkagi terake tõtt. Just selles osas, et Eestis on poliitiliselt passiivne rahvas. Viimastel parlamendivalimistel käis valimas ainult 61 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Mis on ülejäänute vabandus? Apaatsusest üle saamiseks pakkusid ju Minu Eesti mõttetalgudki suurepärase võimaluse.
"Kõik inimesed, kes tunnetavad end kodanikuga, oleksid pidanud osa võtma. Küsimus on selles, et miks rohkem inimesi mõttetalgute võimalusest kinni ei haaranud?" arutleb osalemise kohta Minu Eesti toimkonnast Anneli Ohvril.
15. septembril tähistame ÜRO liikmesriigina demokraatia päeva. Võiksime seda päeva tähistada Maailmakooli demokraatiafilme vaadates ja arutledes, kas näiteks ... jumal on demokraat? Mis teie arvate? Nii küsib igatahes üks Taani ajakirjanik, kes sõidab filmi „Verised karikatuurid“ tehes islamimaades ringi. Ta uurib, miks kutsusid Taani ajalehes Jyllands-Posten ilmunud karikatuurid Muhamedist esile nii suured rahvarahutused, kus sai surma üle saja inimese, ja miks vallandati sellest samast ajalehest toimetaja?
Veel võiksime demokraatia päevaga seoses küsida, kas ehk diktaator võib olla oma riigile parim valik, nagu arvavad pakistani haritud noored filmis „Õhtusöök presidendiga“? Ning küsime, kas valimised viivad paratamatult manipuleerimiseni, kui vaatame, kuidas kolmanda klassi hiina lapsed õpivad valimisi Hiina filmis „Valige mind!“
Laenuta neid ja palju teisi demokraatia-filme maailmakoolist Maailmakool.ee.
Monday, June 29, 2009
Tuesday, June 16, 2009
Väike räpane saladus
Artikkel peaks ilmuma 9. augusti paiku Harju Ekspressi Maailmakooli rubriigis „Aga kuidas Kanada esmarahvad üldse elavad?“ küsis Vikerraadio UudisPlussi ajakirjanik Arp Müller äkki ootamatult, kui me järgmiseks päevaks Kanada meedia ülevaadet lindistasime.
Seda küsimust ei olnud meil kokku lepitud ning ma polnud suurt midagi ette valmistanud peale ühe pisikese juukse-nüsimis-uudise, mis sel nädalal uudiste- ja arvamusveerge täitis. Nimelt lõikas ühe kooli abiõpetaja krauh! esimese klassi poisikese juuksed lühemaks, kuna pikad salgud segasid lapsel lugemist. Kuid oh häda, tegemist oli esmarahva poisiga, kelle jaoks tähistavad pikad juuksed spirituaalsust. Milline vägivald teise kultuuri kallal!
„Ma arvan, et Kanada esmarahvad küll väga hästi ei ela,“ pahvatasin. Olin äsja käinud esmarahva kokandusworkshopil (kus õppisin tegema nende traditsioonilist lameleiba, metsiku riisi salatit mammude ja seemnetega ning hirvelihahautist) ja rääkisin Arbile meie juhendaja Jenniferi loo. Nimelt pole esmarahva päritolu, kuid inglaste perre lapsendatud Jennifer oma lihase emaga sõnagi vahetanud, hoolimata sellest, et istusid esimesel taaskohtumisel ühe laua taga restoranis! Ma ei tea, kas kõikidel esmarahva inimestel on nii keerulised suhted oma vanemate ja pärandiga, kuid arvestades vägivaldset internaatkoolide süsteemi, ma ei imestaks selle üle üldse. Internaatkoolid loodi nimelt umbes sajandi eest selleks, et assimileerida indiaanlasi valgete inimeste kultuuri ja religiooni. Lapsed võeti koolis käimise perioodiks oma kodudest ära ja nagu sellest veel vähe oleks, tuli internaadis ette ka kehalist ja seksuaalset vägivalda!
„Ma nägin, kuidas ühe lapse ema tuli suvevaheaja alguses oma lapsele kooli järgi ja ... ta ei saanud sõnagi oma lapsest aru, sest laps oli talve jooksul oma emakeele unustanud! Ema jälle ei osanud inglise keelt!“ meenutas CBC eetris üks internaatkoolis töötanud naine oma õpetajatee algust 50ndatel. „See oli hinge käristav kogemus!“
9. augustil on ÜRO maailma pärismaalaste päev. Nende olukorrast kirjutab Kanada esmarahvaste assamblee esimees Phil Fontaine nii: „Kui Kanadas läheb iga laps magama omaenda voodis, siis esmarahvaste seas on tavaline, et kahe magamistoaga elamist jagab kuni 10 inimest. Kui keskkooli lõpetamine on Kanada noorte hulgas tavaline, siis esmarahva noortest ei lõpeta keskkooli tervelt 70 protsenti. Ning samal ajal, kui kanada teismelised noored mängivad hokit, teevad esmarahvaste noored rekordilisel tasemel enesetappe. Kui Kanada tööpuudus on üks madalamaid maailmas, siis esmarahvaste hulgas otsib aktiivselt tööd 27 protsenti inimestest. Need kurvad faktid on ... meie riigi väike räpane saladus,“ sõnas ta.
***
Kuid hoolimata esmarahvaste kehvast olukorrast, on põhjust ka nende edu üle rõõmu tunda. Nimelt võõrustavad neli Kanada esmarahvast ehk Lil’wati, Musqueami, Squamishi ja Tsleil-Waututhi hõimud kuue kuu pärast oma maadel Vancouveri taliolümpiamänge. Esmakordselt olümpiamängude ajaloos ei osale pärismaalased kirjude klounidena ainult avatseremoonial, vaid töötavad võrdväärseina selle eest, et mängudest saadav tulu ja tähelepanu edendaks kohalike inimeste elu-olu.
Lisaks käis hiljuti Kanada kindralkuberner pr. Michaelle Jean välja ka mõtte rajada Kanada põhjaregioonides ülikool esmarahvaste jaoks, et noortel oleks võimalus saada head haridust ja sealjuures mitte kaotada oma keelt ja kultuuri.
Sest ilma oma ülikoolita soovivad noored kriid saada ... veetaksojuhiks! See on nende unistuste tipp. Just sellepärast meeldib mulle kindralkuberneri mõte, sest praegu ei unista noored indiaanlased (ning alla 23-aastaseid ON esmarahvaste seas üle poole!) sugugi mitte sellest, et saada teadlaseks või arstiks. Vastupidi, reservaadist linna ja kooli lahkunuid ei võeta enam enda sekka kergesti tagasi, nagu avastas läinud kevadel krii kogukonnas keemia-alaseid teadussaavutusi tutvustamas käinud eesti teadlane Evelin Loit.
-xxx-
Piltide autor on Cristina Pulido-Vielma, vaata tema pilte Ottawa Reconciliation day demonstratsioonist siit http://www.facebook.com/album.php?aid=129236&id=743392024&l=cb80c90626
Sunday, June 7, 2009
Mida ette võtta rahvastikuga?
Ilmus ajakirjas Pere ja Kodu http://www.naistemaailm.ee/artiklid/27821/mida_ette_votta_rahvastikuga_.html?art_magaz=9
Mida ette võtta rahvastikuga?
Sattusin kord ühes Kanada ajalehes lugema keskkooli lõpetava neiu lugejakirja, kes pahandas klassikaliste soorollide pealesurumise pärast: „Ma ei kavatse veel nii peagi sünnitama hakata! Kõigepealt lähen ülikooli, siis teen magistri, siis tööle, siis mehele ja alles seejärel... võib-olla saan ühe lapse. Ja pealegi, rahvastiku taastootmise jaoks on meil immigrandid!“
Appi, kui lihtne see on! Kanadalastel on vajadusel üks nupp nimetissõrme all. Piiks! Ja inimesed muukui lisanduvad! Muidugi ma heitsin pilgu endale ka: kes ma värske immigrandina ja kahe väikese lapse emana Kanada tööturul kohalike neidudega võidu sekretärikohtadele kandideerisin. „Siin ma olen, Kanada rahvastiku auku lappimas!“
11. juuli on maailma rahvastiku päev ja see on kurb päev. Lausa kahes mõttes. Esiteks elab maailmas ligi 7 miljardit inimest, mida on selgelt liiga palju. ÜRO hädaldab: „Juba 40 aastat tagasi deklareerisid maailma liidrid, et kõikidel inimestel olgu vaba õigus otsustada, kui palju ja kui tihti nad lapsi soovivad. Ja ikkagi on tänapäeval sadadele miljonitele peredele moodsad rasestumisvastased vahendid kättesaamatud!“
Teiseks, Eestis on olukord vastupidine, kuid samuti kurb: meil on inimesi selgelt liiga vähe. Nii et Eesti nutikad inimesed tulevad järjepanu välja erinevate ideedega, kuidas muuta Eesti lapsesõbralikumaks. Kirjanik Andrei Hvostov näiteks arvas, et võiksime anda eesti emadele poliitilistel valimistel alaealiste laste eest lisahääli: „Eesmärk võiks olla see, et poliitilise elu ääremaadele tõrjutud noored emad tunneks end Eesti Vabariigis privilegeeritud inimestena, mis tähendaks omakorda erakondadele sundust minna peresõbralikult jutult peresõbralike tegudeni.“
Uurin selle, Noor-Eesti idee kohta Merjelt, naise käest, kes peab koduõpetaja ametit ja on kutselt sünnitoetaja. „Tean,“ ütles ta, „et ka Tõnis Lukas käis umbes sarnase mõtte välja ja siis käis kuskilt läbi ka mingi lapsevanemate liit (vm ühendus), kes ka sama asja soovitas.Loomulikult oleksin sellise ettepaneku poolt.“
Küsin ta käest veel, kas ta laseks lapsel otsustada, kelle poolt hääletada. „Eks see sõltub ju lapse vanusest ja teadlikkusest või ka huvist, aga põhimõtteliselt oleks see hääl ikkagi vanematele laste arvelt, eesmärgiga survestada perede poolt neid, kes võimul. Peaks eeldama ilmselt, et vanemad teavad, mis nende lastele on hea ja seega neid ses suhtes ka usaldama häälte andmisel,“ vastab Merje.
Mulle meeldib Hvostovi mõte, kuid seda isegi mitte niivõrd Eesti jaoks. Minu meelest on just arengumaade hädade põhjuseks see, et noored emad „on poliitilise elu ääremaale surutud“. Maailma vaesemate riikide naistel pole kontrolli oma tervise üle, nad ei saa mehe loata tööle, eelarvamused ja traditsioonid ei lase paljusid tüdrukuid kooligi. Sealt tuleneb väikelaste suremus, nälg ja ... maakera ülerahvastatus.
Kiirelt kasvava rahvastikuga Indias ei saa näiteks 30le liginev ja juba kuue lapse ema Papo Adivasi ilma mehe nõusolekuta minna isegi arsti juurde, et rasedusi ära hoida. Ta noorim, kaheaastane lapsuke on nii nälginud, et ei oska ise veel kõndidagi. Pool pere sissetulekust kulub aga ikkagi mehe sigarettidele!
Kas Hvostovi idee omapärase, poliitilise matriarhaadi loomisest aitaks noort naist Indias? Kui India valitsus annaks Papole seitse häält, siis kuidas ta hääletaks? Kuidas muutuks ta elu? Kirjutan Kanada ajalehe korrespondendile Stephanie Nolenile Indias, kes nukrast Papost ja tema kuuest nälgivast lapsest ajalehes The Globe and Mail kirjutas. Ta vastab:
„Ma kardan, et mul pole ühest vastust su küsimusele. See maailm, milles Papo elab, asub poliitilisest süsteemist nii kaugel. Ma kahtlustan, et ta isegi ei osale valimistel. Kui ta ka peaks hääletamas käima, siis ta teeb nii, nagu ta mees teda käseb ja valib selle partei poolt, kes maksab külavanemale altkäemaksu. Nad on ju kõik kirjaoskamatud! Me räägime siin tõeliselt marginaliseeritud inimestest, mitte neist, kes saaks poliitilisest süsteemist kasu või suudaks seda kuidagi mõjutada.“
Ka Merje arvab, et arengumaade ülerahvastatuse-teema on üks paras pähkel. „Ma ei tea, kas see maailm ikka on ülerahvastatud. Olen viimasel ajal sketptik kõige suhtes, mida keegi kusagil kaugel ja kõrgel väidab. Aga kui ta juhtumisi ON, siis arvan ma, et kunagi pole liiast inimesi, kes on sündinud armastusest. Seega ei peaks inimesed, kelle lapsed on sündinud armastusest, kuidagimoodi põdema, et nemad maailma koormavad.
Pigem võiks küsida, et mis on selle hind, et lastel oleks laual täisväärtuslik toit, et nad saaksid hea hariduse, saaksid end arendada igakülgselt, et vanemail jätkuks neile vajalikku privaataega ja tähelepanu.
Iga uue lapse puhul langeb pere maksevõime drastiliselt ja poliitikute loogika sel puhul a´la maksame emapalka seni, kui laps väike, siis läheb ema tööle ja teenib edasi - see on üsna jabur, kuna ei arvestata seda, et ka normaalse sissetulekuga perel tuleb ju lapse sünnile eelnenud sissetulek jagada hiljem suurema arvu inimeste vahel. Rääkimata peredest, kus on üksikvanem või üks vanematest kaotab töö.
Mulle tundubki aeg-ajalt, et riik rõhub lapsevanemate armastusele oma laste vastu ja laseb selle seljas liugu, teades, et vastutustundlikud vanemad ei jäta oma lapsi ka kõige raskemas olukorras. Ja siis on võimalik teha ka selliseid majanduslikke otsuseid ja kärpida perede arvelt jälle ja jälle niigi suht väikesi summasid.“
Mulle meeldib Merje mõte armastusest sündinud laste kohta. Mõtlen vaid, mida arvaks armastusest sündinud laste ja nende tekitatud koorma kohta maailmale Eesti roheline liikumine, kes on arvutanud, et kui maakera viljakas pind jagada ära kõigi maakera inimeste vahel, siis saame tulemuseks umbes 2 hektarit.
„Enamus eestlastest kulutab mitu korda rohkem maakera pinda. Sealt tulebki vajadus säästvama eluviisi järele, sest meie käsutuses on siiski ainult üks maakera.“
Minagi muretsen sellepärast, et maailmale pole koormaks mitte kuus nälgivat india lapsukest, vaid ületarbiv ja risustav Lääne ühiskonna tegelane. Kas armastusest sündinud inimene on selline risustaja? Kui palju kulutab maakera resurssi armastusest sündinud tegelane?
Nii et kui Hvostovi idee peakski Eestis läbi minema, siis ma sooviks vaid, et koos valitsuse poolt kingitud lisahäältega sosistaks keegi meie naistele kõrva ka seda, kuidas hääletada. Ikka selle partei poolt, mis pooldab säästvat arengut!
-xxx-
Sinine kaart n2itab fertiilsust maailmas. Ja punane kaart n2itab 8koloogilist jalaj2lge.
M6lemad p2rit wikipediast.
Mida ette võtta rahvastikuga?
Sattusin kord ühes Kanada ajalehes lugema keskkooli lõpetava neiu lugejakirja, kes pahandas klassikaliste soorollide pealesurumise pärast: „Ma ei kavatse veel nii peagi sünnitama hakata! Kõigepealt lähen ülikooli, siis teen magistri, siis tööle, siis mehele ja alles seejärel... võib-olla saan ühe lapse. Ja pealegi, rahvastiku taastootmise jaoks on meil immigrandid!“
Appi, kui lihtne see on! Kanadalastel on vajadusel üks nupp nimetissõrme all. Piiks! Ja inimesed muukui lisanduvad! Muidugi ma heitsin pilgu endale ka: kes ma värske immigrandina ja kahe väikese lapse emana Kanada tööturul kohalike neidudega võidu sekretärikohtadele kandideerisin. „Siin ma olen, Kanada rahvastiku auku lappimas!“
11. juuli on maailma rahvastiku päev ja see on kurb päev. Lausa kahes mõttes. Esiteks elab maailmas ligi 7 miljardit inimest, mida on selgelt liiga palju. ÜRO hädaldab: „Juba 40 aastat tagasi deklareerisid maailma liidrid, et kõikidel inimestel olgu vaba õigus otsustada, kui palju ja kui tihti nad lapsi soovivad. Ja ikkagi on tänapäeval sadadele miljonitele peredele moodsad rasestumisvastased vahendid kättesaamatud!“
Teiseks, Eestis on olukord vastupidine, kuid samuti kurb: meil on inimesi selgelt liiga vähe. Nii et Eesti nutikad inimesed tulevad järjepanu välja erinevate ideedega, kuidas muuta Eesti lapsesõbralikumaks. Kirjanik Andrei Hvostov näiteks arvas, et võiksime anda eesti emadele poliitilistel valimistel alaealiste laste eest lisahääli: „Eesmärk võiks olla see, et poliitilise elu ääremaadele tõrjutud noored emad tunneks end Eesti Vabariigis privilegeeritud inimestena, mis tähendaks omakorda erakondadele sundust minna peresõbralikult jutult peresõbralike tegudeni.“
Uurin selle, Noor-Eesti idee kohta Merjelt, naise käest, kes peab koduõpetaja ametit ja on kutselt sünnitoetaja. „Tean,“ ütles ta, „et ka Tõnis Lukas käis umbes sarnase mõtte välja ja siis käis kuskilt läbi ka mingi lapsevanemate liit (vm ühendus), kes ka sama asja soovitas.Loomulikult oleksin sellise ettepaneku poolt.“
Küsin ta käest veel, kas ta laseks lapsel otsustada, kelle poolt hääletada. „Eks see sõltub ju lapse vanusest ja teadlikkusest või ka huvist, aga põhimõtteliselt oleks see hääl ikkagi vanematele laste arvelt, eesmärgiga survestada perede poolt neid, kes võimul. Peaks eeldama ilmselt, et vanemad teavad, mis nende lastele on hea ja seega neid ses suhtes ka usaldama häälte andmisel,“ vastab Merje.
Mulle meeldib Hvostovi mõte, kuid seda isegi mitte niivõrd Eesti jaoks. Minu meelest on just arengumaade hädade põhjuseks see, et noored emad „on poliitilise elu ääremaale surutud“. Maailma vaesemate riikide naistel pole kontrolli oma tervise üle, nad ei saa mehe loata tööle, eelarvamused ja traditsioonid ei lase paljusid tüdrukuid kooligi. Sealt tuleneb väikelaste suremus, nälg ja ... maakera ülerahvastatus.
Kiirelt kasvava rahvastikuga Indias ei saa näiteks 30le liginev ja juba kuue lapse ema Papo Adivasi ilma mehe nõusolekuta minna isegi arsti juurde, et rasedusi ära hoida. Ta noorim, kaheaastane lapsuke on nii nälginud, et ei oska ise veel kõndidagi. Pool pere sissetulekust kulub aga ikkagi mehe sigarettidele!
Kas Hvostovi idee omapärase, poliitilise matriarhaadi loomisest aitaks noort naist Indias? Kui India valitsus annaks Papole seitse häält, siis kuidas ta hääletaks? Kuidas muutuks ta elu? Kirjutan Kanada ajalehe korrespondendile Stephanie Nolenile Indias, kes nukrast Papost ja tema kuuest nälgivast lapsest ajalehes The Globe and Mail kirjutas. Ta vastab:
„Ma kardan, et mul pole ühest vastust su küsimusele. See maailm, milles Papo elab, asub poliitilisest süsteemist nii kaugel. Ma kahtlustan, et ta isegi ei osale valimistel. Kui ta ka peaks hääletamas käima, siis ta teeb nii, nagu ta mees teda käseb ja valib selle partei poolt, kes maksab külavanemale altkäemaksu. Nad on ju kõik kirjaoskamatud! Me räägime siin tõeliselt marginaliseeritud inimestest, mitte neist, kes saaks poliitilisest süsteemist kasu või suudaks seda kuidagi mõjutada.“
Ka Merje arvab, et arengumaade ülerahvastatuse-teema on üks paras pähkel. „Ma ei tea, kas see maailm ikka on ülerahvastatud. Olen viimasel ajal sketptik kõige suhtes, mida keegi kusagil kaugel ja kõrgel väidab. Aga kui ta juhtumisi ON, siis arvan ma, et kunagi pole liiast inimesi, kes on sündinud armastusest. Seega ei peaks inimesed, kelle lapsed on sündinud armastusest, kuidagimoodi põdema, et nemad maailma koormavad.
Pigem võiks küsida, et mis on selle hind, et lastel oleks laual täisväärtuslik toit, et nad saaksid hea hariduse, saaksid end arendada igakülgselt, et vanemail jätkuks neile vajalikku privaataega ja tähelepanu.
Iga uue lapse puhul langeb pere maksevõime drastiliselt ja poliitikute loogika sel puhul a´la maksame emapalka seni, kui laps väike, siis läheb ema tööle ja teenib edasi - see on üsna jabur, kuna ei arvestata seda, et ka normaalse sissetulekuga perel tuleb ju lapse sünnile eelnenud sissetulek jagada hiljem suurema arvu inimeste vahel. Rääkimata peredest, kus on üksikvanem või üks vanematest kaotab töö.
Mulle tundubki aeg-ajalt, et riik rõhub lapsevanemate armastusele oma laste vastu ja laseb selle seljas liugu, teades, et vastutustundlikud vanemad ei jäta oma lapsi ka kõige raskemas olukorras. Ja siis on võimalik teha ka selliseid majanduslikke otsuseid ja kärpida perede arvelt jälle ja jälle niigi suht väikesi summasid.“
Mulle meeldib Merje mõte armastusest sündinud laste kohta. Mõtlen vaid, mida arvaks armastusest sündinud laste ja nende tekitatud koorma kohta maailmale Eesti roheline liikumine, kes on arvutanud, et kui maakera viljakas pind jagada ära kõigi maakera inimeste vahel, siis saame tulemuseks umbes 2 hektarit.
„Enamus eestlastest kulutab mitu korda rohkem maakera pinda. Sealt tulebki vajadus säästvama eluviisi järele, sest meie käsutuses on siiski ainult üks maakera.“
Minagi muretsen sellepärast, et maailmale pole koormaks mitte kuus nälgivat india lapsukest, vaid ületarbiv ja risustav Lääne ühiskonna tegelane. Kas armastusest sündinud inimene on selline risustaja? Kui palju kulutab maakera resurssi armastusest sündinud tegelane?
Nii et kui Hvostovi idee peakski Eestis läbi minema, siis ma sooviks vaid, et koos valitsuse poolt kingitud lisahäältega sosistaks keegi meie naistele kõrva ka seda, kuidas hääletada. Ikka selle partei poolt, mis pooldab säästvat arengut!
-xxx-
Sinine kaart n2itab fertiilsust maailmas. Ja punane kaart n2itab 8koloogilist jalaj2lge.
M6lemad p2rit wikipediast.
Wednesday, June 3, 2009
Pagulased. Ebameeldivad tulnukad või rikkuse allikas?
Avaldub maailmakooli sarjas ajalehes Harju Ekspress jaanip2eva paiku
„Meie riigi pagulaste kaitse on aidanud vägivalla eest põgenevatel inimestel tuua meie maale oma oskused, kogemused ja unistused, mis teevad meie ühiskonna omakorda rikkamaks ja edumeelsemaks.“
Nii on kirjas Kanada kodakondsus- ja immigratsiooniameti kodulehel. Oot-oot, miks Kanada? Ja miks mitte Eesti omal? Kohe vaatame, mida kirjutab oma veebilehel Eesti kodakondsus- ja migratsiooniamet. Veebileht www.mig.ee ei maini oma veebilehel poole sõnagagi, mida väärtuslikku pagulased Eestisse kaasa tooksid. Ainult kuiv jutt seadustest ja rahvusvahelistest kohustustest.
Mind ajab naerma, kuidas on Eesti seadus „Välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmisest Eestis“ inglise keelde tõlgitud. Tõlkes on kasutatud sõna ’alien’, justkui oleks tegu Maad ründavate tulnukatega! Kontrollin oma sõnatunnetust Oxfordi seletavast sõnaraamatust ja leian, et sõna ’alien’ vastuseks on eelkõige kummaline ja hirmutav, kohatu, ebatavaline ja võõras, millel on halvakspanev toon.
Ma torgin „tulnukate seadust“ pagulaste päeval sellepärast, et just see seadus annab kaitse inimesele, kes pageb oma kodumaalt vägivalla ja tagakiusamise eest Eestisse, et saaks lõpuks ometi rahulikult elada ja olla.
Ja kuidas käitub pagulasega Eesti riik? Esiteks paneb Eesti piirivalve varjupaiga taotleja kaheks ööpäevaks vangi, seejärel saadetakse inimene kaugele Ida-Virumaa metsade taha, üksildasse majakesse Vene piiri ääres. Ja kuni varjupaigataotleja kohta otsust langetatakse (kas anda pagulase staatus või mitte), makstakse inimesele 1000 pluss 100 krooni kuus, et ta end toidaks, riided selga saaks ja end lõbustaks. Tööd teha ei ole varjupaigataotlejal lubatud.
Eesti filmirežissöör Kert Grünberg, muide, tegi Eestisse tulnud pagulasest isegi dokkfilmi ’Võõras’. Teda huvitas, kuidas suhtub Eesti mujalt tulnutesse. Ta vaatleb oma filmis Nigeeriast tulnud Pauli, kellel on Eesti neiuga väike armas poeg. Kodakondsus- ja migratsiooniamet loomulikult ei anna Paulile elamisluba. Paul peab lahkuma ja väike lapsuke peab üles kasvama isata. Eesti riigi soovil.
„Eestlase rahvuslik kaitsemehhanism on enda eraldamine teistest rahvastest. Minu meelest oleks hea, kui jõutaks arusaamale, et konkreetsest rahvusest ja nahavärvist olulisem on iseenda nägemine koos kõikide teiste maakeral elavate inimestega, kellel on põhiolemuselt sarnased hingelised vajadused: olla kaitstud ja armastatud,“ ütleb Kert.
Hoolimata sellest, et Eesti kollektiivses mälus peaks olema mälestus Teise maailmasõja järgsest pagulusest, tänutunne varjupaika pakkunud riikide ees, on Eestis varjupaika saanud 11 ning täiendavat kaitset vaid 12 inimest.
Õige, me oleme ju khm... „väljasurev rahvas! Me peame ennast kaitsma!“ nagu pasundab „Võõra“-filmis Sven Kivisildnik. Kaitsma ennast uute ideede, kogemuste ja unistuste eest?
Keskmiselt võtab Kanada vastu 30 tuhat pagulast aastas. Juhuslik kokkusattumus on see, et Kanada ongi maailma üks rikkamaid riike. Eesti seevastu ...
***
„Meie riigi pagulaste kaitse on aidanud vägivalla eest põgenevatel inimestel tuua meie maale oma oskused, kogemused ja unistused, mis teevad meie ühiskonna omakorda rikkamaks ja edumeelsemaks.“
Nii on kirjas Kanada kodakondsus- ja immigratsiooniameti kodulehel. Oot-oot, miks Kanada? Ja miks mitte Eesti omal? Kohe vaatame, mida kirjutab oma veebilehel Eesti kodakondsus- ja migratsiooniamet. Veebileht www.mig.ee ei maini oma veebilehel poole sõnagagi, mida väärtuslikku pagulased Eestisse kaasa tooksid. Ainult kuiv jutt seadustest ja rahvusvahelistest kohustustest.
Mind ajab naerma, kuidas on Eesti seadus „Välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmisest Eestis“ inglise keelde tõlgitud. Tõlkes on kasutatud sõna ’alien’, justkui oleks tegu Maad ründavate tulnukatega! Kontrollin oma sõnatunnetust Oxfordi seletavast sõnaraamatust ja leian, et sõna ’alien’ vastuseks on eelkõige kummaline ja hirmutav, kohatu, ebatavaline ja võõras, millel on halvakspanev toon.
Ma torgin „tulnukate seadust“ pagulaste päeval sellepärast, et just see seadus annab kaitse inimesele, kes pageb oma kodumaalt vägivalla ja tagakiusamise eest Eestisse, et saaks lõpuks ometi rahulikult elada ja olla.
Ja kuidas käitub pagulasega Eesti riik? Esiteks paneb Eesti piirivalve varjupaiga taotleja kaheks ööpäevaks vangi, seejärel saadetakse inimene kaugele Ida-Virumaa metsade taha, üksildasse majakesse Vene piiri ääres. Ja kuni varjupaigataotleja kohta otsust langetatakse (kas anda pagulase staatus või mitte), makstakse inimesele 1000 pluss 100 krooni kuus, et ta end toidaks, riided selga saaks ja end lõbustaks. Tööd teha ei ole varjupaigataotlejal lubatud.
Eesti filmirežissöör Kert Grünberg, muide, tegi Eestisse tulnud pagulasest isegi dokkfilmi ’Võõras’. Teda huvitas, kuidas suhtub Eesti mujalt tulnutesse. Ta vaatleb oma filmis Nigeeriast tulnud Pauli, kellel on Eesti neiuga väike armas poeg. Kodakondsus- ja migratsiooniamet loomulikult ei anna Paulile elamisluba. Paul peab lahkuma ja väike lapsuke peab üles kasvama isata. Eesti riigi soovil.
„Eestlase rahvuslik kaitsemehhanism on enda eraldamine teistest rahvastest. Minu meelest oleks hea, kui jõutaks arusaamale, et konkreetsest rahvusest ja nahavärvist olulisem on iseenda nägemine koos kõikide teiste maakeral elavate inimestega, kellel on põhiolemuselt sarnased hingelised vajadused: olla kaitstud ja armastatud,“ ütleb Kert.
Hoolimata sellest, et Eesti kollektiivses mälus peaks olema mälestus Teise maailmasõja järgsest pagulusest, tänutunne varjupaika pakkunud riikide ees, on Eestis varjupaika saanud 11 ning täiendavat kaitset vaid 12 inimest.
Õige, me oleme ju khm... „väljasurev rahvas! Me peame ennast kaitsma!“ nagu pasundab „Võõra“-filmis Sven Kivisildnik. Kaitsma ennast uute ideede, kogemuste ja unistuste eest?
Keskmiselt võtab Kanada vastu 30 tuhat pagulast aastas. Juhuslik kokkusattumus on see, et Kanada ongi maailma üks rikkamaid riike. Eesti seevastu ...
***
Foto Kert Grynbergilt
Monday, June 1, 2009
Kõrbel pole Eestiga mingit pistmist!
Tekst avaldatakse Harju Ekspressi rubriigis Maailmakool.
Ja ometi tähistame juuni keskel kõrbestumise vastast päeva.
Ma toksin põllumajandusministeeriumi otsingumootorisse sõna ’kõrb’ ja saan, nagu ma eeldasingi, täpselt null tulemust. Eestis tundub natuke kohatu kõrbe pealetungimisest rääkida, eriti, kui lähtuda kõrbestumise kitsamast tähendusest ehk sellest, kuidas liiv tungib inimasulatele füüsiliselt peale.
Eesti filmimees Riho Västrik seevastu on kõrbestumise probleemidest vändanud isegi Eesti päris oma dokkfilmi, ja ma küsin tema käest, mis peaks eestlastel kõrbestumisega asja olema.
„See dokk on üks osa seitsmeosalisest seriaalist Terveilm, mille eesmärk oli tutvustada ÜRO uue aastatuhande arengueesmärke. Lisaks nälja, haiguste jmt. vastu võitlemisele on ÜRO võtnud eesmärgi parandada keskkonnaseisundit. Keskkonna-ajakirjanikuna leidsin ma, et kõrbestumine on keskkonnaprobleemide kõige dramaatilisem tulem. Ma tahtsin selles filmis näidata, kuidas inimesed elavad Aafrikas Sahara kõrbes, kus kõrb liigub kiirusega mitu kilomeetrit aastas.“
Kõrbestumine mõjutab vahetult kuni kolmandikku maakera pindalast ja enam kui miljardit inimest rohkem kui sajas riigis.
„Malis näiteks sureb vaesuse ja haiguste tõttu tervelt 25 protsenti lastest enne, kui nad saavad viie-aastaseks, ja kui ülejäänud elavadki täiskasvanu eani, siis maadlevad nad malaaria, aidsi, tuberkuloosi ja ... näljaga. Kõrbe pealetung mõjutab otseselt inimeste elu, muutes kasutuskõlbmatuks põllumaa, uputades liiva alla majad ja ähvardades ummistada ainsa veesoone - Niigeri jõe. Maapiirkondades on inimesed nii vaesed, et neil pole loomagi adra ette rakendada, et kehva põllumaasse jutt vedada. Harimatuse tõttu ei tea nad, kuidas pealetungiva kõrbega maadelda ja mulla viljakust tõsta, et end elatada.“
Kuidas saab neid inimesi üldse aidata?
Riho ütleb, et on kaks võimalust. On võimalus panna hulk raha hakkama, et ehitada nutikas satelliidisüsteem kosmosesse, mis jälgib liivade liikumist Saharas ja registreerib millimeetri täpsusega luidete asukohta. (See pakub palju toredaid töökohti Euroopas, aga ei aita kahjuks kuidagi liivaga võitlevaid inimesi Sahara kõrbes.) Teine võimalus on saata küladesse kohalik õppinud inimene, kes õpetaks inimesi komposti tegema (laulu saatel, nagu Riho film näitab) või siis tegema nii labast tööd nagu seda on küla piirile liiva sisse oksakeste torkamine, et liiv sealt edasi ei lendaks. Hiljem istutatakse okste varju väike põõsastaim, mis eraldi kastmist ei vaja ja mille juured hoiavad liiva paigal.
Filmis näitabki Timbuktu looduskaitsepealik Boureima Kamara ruutudeks tarastatud liivaluiteid, mille keskel ilutsevad taimekesed. See mees ütleb kõrbestumise kohta ka ühe fakti, mis peaks meilegi korda minema:
„Ega siis kõrbestumine pole ainult Sahara probleem! Üle terve maakera kaotavad mullad viljakust. Võtke rannikualad, kus sajab tihti vihma! Muld on nii sooldunud, et midagi seal ikkagi kasvatada ei saa!“
Hmm, kas see peaks ka Eestis tõsi olema? Toksin uuesti põllumajandusministeeriumi veebilehe otsingumootorisse muldadega seotud sõnu ja avastan, et tõepoolest, ka Eesti põllupidajad kurdavad mulla vähese viljakuse üle. Meie muld on liiga happeline! Ja kui me seda kalli raha eest ei lupjaks, siis räägiksime ka meie kõrbestumisest hulga kõlavamal häälel.
***
Terveilma teisi dokkfilme ning palju teisi filme globaalsetele teemadel saab laenutada kooli ja noorte filmiklubidele "Vaata ja muuda" projekti kaudu. Lisainfo kõrbestumise ja filmide kohta: http://www.maailmakool.ee/.
Ja ometi tähistame juuni keskel kõrbestumise vastast päeva.
Ma toksin põllumajandusministeeriumi otsingumootorisse sõna ’kõrb’ ja saan, nagu ma eeldasingi, täpselt null tulemust. Eestis tundub natuke kohatu kõrbe pealetungimisest rääkida, eriti, kui lähtuda kõrbestumise kitsamast tähendusest ehk sellest, kuidas liiv tungib inimasulatele füüsiliselt peale.
Eesti filmimees Riho Västrik seevastu on kõrbestumise probleemidest vändanud isegi Eesti päris oma dokkfilmi, ja ma küsin tema käest, mis peaks eestlastel kõrbestumisega asja olema.
„See dokk on üks osa seitsmeosalisest seriaalist Terveilm, mille eesmärk oli tutvustada ÜRO uue aastatuhande arengueesmärke. Lisaks nälja, haiguste jmt. vastu võitlemisele on ÜRO võtnud eesmärgi parandada keskkonnaseisundit. Keskkonna-ajakirjanikuna leidsin ma, et kõrbestumine on keskkonnaprobleemide kõige dramaatilisem tulem. Ma tahtsin selles filmis näidata, kuidas inimesed elavad Aafrikas Sahara kõrbes, kus kõrb liigub kiirusega mitu kilomeetrit aastas.“
Kõrbestumine mõjutab vahetult kuni kolmandikku maakera pindalast ja enam kui miljardit inimest rohkem kui sajas riigis.
„Malis näiteks sureb vaesuse ja haiguste tõttu tervelt 25 protsenti lastest enne, kui nad saavad viie-aastaseks, ja kui ülejäänud elavadki täiskasvanu eani, siis maadlevad nad malaaria, aidsi, tuberkuloosi ja ... näljaga. Kõrbe pealetung mõjutab otseselt inimeste elu, muutes kasutuskõlbmatuks põllumaa, uputades liiva alla majad ja ähvardades ummistada ainsa veesoone - Niigeri jõe. Maapiirkondades on inimesed nii vaesed, et neil pole loomagi adra ette rakendada, et kehva põllumaasse jutt vedada. Harimatuse tõttu ei tea nad, kuidas pealetungiva kõrbega maadelda ja mulla viljakust tõsta, et end elatada.“
Kuidas saab neid inimesi üldse aidata?
Riho ütleb, et on kaks võimalust. On võimalus panna hulk raha hakkama, et ehitada nutikas satelliidisüsteem kosmosesse, mis jälgib liivade liikumist Saharas ja registreerib millimeetri täpsusega luidete asukohta. (See pakub palju toredaid töökohti Euroopas, aga ei aita kahjuks kuidagi liivaga võitlevaid inimesi Sahara kõrbes.) Teine võimalus on saata küladesse kohalik õppinud inimene, kes õpetaks inimesi komposti tegema (laulu saatel, nagu Riho film näitab) või siis tegema nii labast tööd nagu seda on küla piirile liiva sisse oksakeste torkamine, et liiv sealt edasi ei lendaks. Hiljem istutatakse okste varju väike põõsastaim, mis eraldi kastmist ei vaja ja mille juured hoiavad liiva paigal.
Filmis näitabki Timbuktu looduskaitsepealik Boureima Kamara ruutudeks tarastatud liivaluiteid, mille keskel ilutsevad taimekesed. See mees ütleb kõrbestumise kohta ka ühe fakti, mis peaks meilegi korda minema:
„Ega siis kõrbestumine pole ainult Sahara probleem! Üle terve maakera kaotavad mullad viljakust. Võtke rannikualad, kus sajab tihti vihma! Muld on nii sooldunud, et midagi seal ikkagi kasvatada ei saa!“
Hmm, kas see peaks ka Eestis tõsi olema? Toksin uuesti põllumajandusministeeriumi veebilehe otsingumootorisse muldadega seotud sõnu ja avastan, et tõepoolest, ka Eesti põllupidajad kurdavad mulla vähese viljakuse üle. Meie muld on liiga happeline! Ja kui me seda kalli raha eest ei lupjaks, siis räägiksime ka meie kõrbestumisest hulga kõlavamal häälel.
***
Terveilma teisi dokkfilme ning palju teisi filme globaalsetele teemadel saab laenutada kooli ja noorte filmiklubidele "Vaata ja muuda" projekti kaudu. Lisainfo kõrbestumise ja filmide kohta: http://www.maailmakool.ee/.
Foto autor Riho V2strik, vaata lisa http://nagi.ee/photos/vastrik/sets/184173/.
Subscribe to:
Posts (Atom)