Võitlus üheksapealise lohega

Avaldatud Äripäevas 1. septembril 2014: http://www.aripaev.ee/blog/2014/8/29/voitlus-uheksapaise-lohega

Tehke mõnel töökoosolekul eksperiment: andke kõikidele kolleegidele pidulikult 50 senti ning vaid ühele tuhat eurot. Kuigi kõik said endisega võrreldes veidi rikkamaks, tundub enamikule siiski, et nad on varasemaga võrreldes kehvemas olukorras. Ilmselt oleks nad isegi eelistanud, et keegi poleks raha juurde saanud.

See näide seletab, miks sissetulekute ebavõrdsus ühe riigi sees nii ebameeldiv on. Palkade poolest on Eesti isegi Euroopa Liidu mastaabis üks ebavõrdseima jaotusega riike. Ilmselt on see põhjus, miks mõned eestlased küsivad, kas me sellist Eestit tahtsimegi. (Õigupoolest tundub see imena, et eestlased laulupidudel üldse veel võhivõõrastel kätest kinni hoiavad.)

Hea uudis on see, et 2000. aastate alguse majanduskasv lihvis kihistumisel veidi nurki maha – siis suurenesid tuntavalt kõige vaesemate inimeste sissetulekud. Ning kuigi ka ülirikaste teenitud sissetulek suurenes, kokkuvõttes keskklass siiski kosus.

Kuid mis saab edasi? Kuidas mõjutavad Eesti ebavõrdsust meie aeglustunud majanduskasv, potentsiaalsed välisinvesteeringud ning võimalik robotiseerimine, mille kohta president ütles, et see on väikeste riikide võimalus?

Kui majandus enam ei kasva, jääb riigil üha vähemaks raha, mida kihistumise vältimiseks haridus- ja terviseteenustesse tagasi valada. Mida kehvemaks jääb inimeste haridus ja tervis, seda vähem tõenäoline on, et nad omakorda majanduskasvu panustavad. (Pool)surnud ring. Siiski näitavad uurimustulemused, et võrdsemates ühiskondades on pikemad majanduskasvuperioodid ja seda oleks Eestil hädasti vaja.

Pirukas ei suurene. Kui Maailmapank eelmisel aastal ebavõrdsusele tähelepanu pööras, leidsid majandusteadlased, et sellega võitlemiseks ei piisa olemasoleva suurusega piruka tõhusast ümber jagamisest: kihistumise leevendamiseks peaks pirukas kogu aeg kasvama. Ja seda ei paista praegu kusagilt. On ebatõenäoline, et vaesemate inimeste palgad tõuseksid praegu kiiremini kui keskmine palk.

Professor Yiagadeesen Samy Carletoni ülikoolist leiab, et teenustepõhistes majandustes – nagu seda Eesti majandus on – kipub sissetulekute ebavõrdsus aja jooksul veelgi suurenema. Erinevalt tööstuspõhisest majandusest, kus palgaerinevused ühiskonna lõikes olid väiksemad (tihti suurte ametiühingute nõudmisel), kipuvad teenussektoris palgavahed palju suuremad olema. Teenussektoris (ja eriti väiksemates ettevõtetes) on raskem ühtlaselt tootlikkust suurendada. Ikka on vaja suure palgaga tippjuhte ning ka mutrikesi-asjaajajaid. Igal juhul õgvendab teenuste ülekaal majanduses keskklassi veelgi enam, jättes järele vaid äärmused.

Välisinvesteeringud kipuvad sissetulekute ebavõrdsust veelgi suurendama juhul, kui raha suundub juba niigi kõrge tootlikkusega sektorisse, kus suurendab juba niigi kõrgeid palku. Eesti rahva ühtsusele mõeldes tuleks investeeringud suunata pigem sinna, kus praegu veel madalamad palgad ja väiksem tootlikkus, et sealseid töötajaid keskklassi upitada.

Mida rohkem tööstust automatiseeritakse, seda vähem inimesi seal vaja läheb. Palgad olemasolijate jaoks kerkivad. Positiivne lugu. Mida aga teevad need, kes robotiseerimise käigus tööstussektoris nn üle jäävad? Põllumajandusse nad enamasti ikka tagasi ei lähe - arenenud riikides on vaid 2-4% elanikkonnast põllumajandusega hõivatud. Kui nad just välismaale ei lähe, suundub suurem osa tööstusest vabanenud inimesi ikka teenustesse, kus on suured palgaerinevused. Nii tekibki suhteliselt rohkem kihistunud ühiskond. Robotite tulek oleks väikeriigile võimalus siis, kui see oleks ühtlaselt industrialiseeritud. Lääneriikide hulgas aga sellist naljalt ei leidu.

Igal aastal laulupidu? Isegi kui riik püüab aktiivselt taasindustrialiseeruda, uusi alasid avastada ja turge leida, siis nende alade automatiseerimine aja pikku lisab taas ebavõrdsust juurde. Kihistumise üheksa pead aga ei peaks tähendama, et riik ei peaks proovima uusi tööstusalasid tekitada, neid nutikalt müksates, kui vaja. Pigem peaks ühiskond kokku leppima, kui suurt ebavõrdsust on inimesed valmis taluma.

Kihistumist mõõtev Gini koeffitsent oli 2011. aastal 0,3197 – see on madalaim näitaja terve Eesti taasiseseisvusmisperioodi jooksul. Sissetulekute ebavõrdsuse tippajad olid 1993. aastal (0,3672) ning 2000. aasta paiku (0,3610). Kas Eesti oleks valmis nendesse aegadesse tagasi minema? Kaudsed andmed juba näitavad 2011. aastast alates taas sissetulekute ebavõrdsuse hiljukest kasvu.

Huvitav, kui suure Gini koefitsendi puhul ei ole eestlased enam valmis laulupeol võhivõõral kätest kinni hoidma? Kas 0,4 või 0,5 puhul veel hoiavad? Või peaks püüdma korraldada laulupidusid sissetuleku edasise kihistumise puhul igal aastal, et ühiskonna sidusus püsiks – kas või näiliselt?

-XXX- 

Eesti on sotsiaalses edukuses maailma esi-kahekümnes

Kui ma jaanuari lõpus Aripäevas kirjutasin, et peaksime Eesti edukamaks muutmiseks kasutama nutikat müksamis-tehnikat, jättis keegi Kalmer kommentaaridesse pessimistliku tarkuse: “Eestil pole lootustki edukaks saada.”

Mõni kuu hiljem näeme, et Eesti on 132 riigi hulgas sotsiaalse edukuse poolest maailmas 19. kohal, edestades isegi Prantsusmaad. Esikolmikus on Uus-Meremaa, Sveitsh ja Island. Eesti naabritest on edukaim Soome (8. koht) : Läti 31., ning Venemaa alles 80. kohal.

USA mittetulundusühingu Social Progress Imperative poolt loodud sotsiaalse edukuse indeks püüab sisemajanduskogutoodangu (SKP) kui riikide põhilise võrdlusaluse näitaja kõrvale lükata. Kuigi majanduskasv on paljudes riikides edukalt vaesust vähendanud, ei tähenda riigi rikkus automaatselt seda, et inimeste elu hea oleks. Näiteks on USA Eestist SKP osas ühe inimese kohta kolm korda rikkam, aga edestab Eestit sotsiaalse edukuse osas vaid pooleteise punkti võrra, olles pingereas alles 16. kohal. Selle rikkuse juures oleks oodanud hulga suuremat sotsiaalset kindlustatust – kohta vähemalt esikümnes. Ka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Portugali ning Hispaania on Eestist  SKP osas ühe inimese kohta hulga rikkamad, kuid sotsiaalse edukuse osas jäävad Eestile alla.  Eesti 19. koht sotsiaalse edukuse pingereas näitab, et Eesti on oivik – suutnud vähema rahaga oma inimeste jaoks rohkem saavutada. 

Ei SKP ega inimarenguindeks sobi inimeste elukvaliteedi ja heaolu mõõtmiseks, ning just seda vaakumit täima SEI loodigi. Initsiaatoriks, kusjuures, Harvardi ülikooli äri-guru ning omaaegse konkurentsivõime indeksi looja Michael E Porter ning tõukeks tema veendumus, et sotsiaalset edukust on vaja majanduse edasiseks kasvuks.

Mida täpselt siis SEI mõõdab? Indeks koosneb kolmest suurest sambast, mis mõõdavad inimeste põhivajadusi, heaolu aluseid ning võimalusi oma heaolu edendada. Kõik osapooled koosnevad omakorda mitmetest näitajatest, ja sugugi mitte iga näitaja ei anna põhjust uhkustada.

Põhivajaduste sammas mõõdab näiteks inimeste toidulaua ja eluaseme kvaliteeti, arstiabi kättesaadavust, puhta joogivee olemasolu ning isiklikku ohutust. Ja kuigi võib tunduda, et need on nii elementaarsed vajadused, millest 21. sajandi Euroopas rääkidagi kummaline, skoorib Eesti just selles sambas kolme hulgas tegelikult kõige kehvemalt. Eesti tuleb 132 riigi hulgas üldkokkuvõttes 28. kohale. Ilmselt veab Eesti taseme alla suhteliselt kehvad eluasemed – selle näitaja osas on Eesti alles 41. kohal maailmas. Kuid väga kiidelda ei saa ka turvalisuse (29. koht) ning vee ja hügieeni osas (38. koht).

Kui põhivajaduste osas peaks Eesti veel hulga tööd tegema, siis teises sambas, mis mõõdab heaolu aluseid, tuleb Eesti maailma arvestuses 10. kohale. Ilmselgelt on Eesti üleüldiselt hea tabeliseisu põhjus just see sammas, mis mõõdab juurdepääsu põhiteadmistele,  info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele, tervist ja ökosüsteemide kestlikkust. Ilmselt skooriks Eesti heaolu aluste sambas veelgi kõrgemalt, kui meie tervis oleks parem. 132 riigi hulgas on Eesti tervise osas alles 45. kohal, jäädes alla mitmele hulga vaesematele riikidele: näiteks Tuneesia, Paraguay, Bolivia, Albania ning isegi Niger ning Nicaragua ja Bangladesh.

Kolmanda samba puhul, mis mõõdab tulevikuvõimalusi, on Eestil ehk taas põhjust suhteliselt rahulolev olla. Kokkuvõttes tuleb Eesti 22. kohale. Tõrvatilgaks on selle samba puhul Eesti vähene tolerants ja teiste ühiskonnagruppide kehv kaasamine (60. koht). Seegi on ala, mille edendamiseks ei pea rahakott puuga selgas olema arvestades, et mõned Aafrika riigid nagu näiteks Libeeria, Namiibia, Svaasimaa on Eestist eespool.

Kuna Eesti on koos Sloveeniaga ainukesed endised sotsleeri-riigid tippkahekümnes, on Eestist avanev sotsiaalse edukuse pilt parile tõrvatilgale vaatamata siiski väga positiivne. Kuid lisaks eestlaste uhkustunde paisutamisele viitab indeks otseselt ka aladele, mille kallal saaks valitsused ja ühiskonnaliidrid heaolu kiiremaks edendamiseks edasi töötada. Eesti puhul siis tervis, tolerantsus, eluasemed. Vähemalt tolerantsust ja kaasavust saaks Eesti edendada ka majandusseisaku tingimustes.

Mees, kes kuulutab õiglust

Möödunud kuul avastasin, et mu kahupäine, habemes ja suure õllekõhuga (hiljem avastasin, et ka räpase arvutiklaviatuuriga) umbes 60-aastane professor ongi see mees, kes kuulutab unes nähtud taevalikku õiglust. Et see õiglus siis “ühendaks kõik, kes tema eest võitlevad…”. Talvel, kui mind tema abiliseks määrati, ei aimanud ma muidugi veel midagi. Lõrtsises lumes sammusime - tema aeglaselt ja kergelt taaruvana – vana kiriku poole, kus ta loengud toimusid.  

“Ma püüan neil silmi avada,” ütles ta oma napilt 20-aastaste üliõpilaste kohta, kellele ta rahvusvahelise arengu teooriaid luges. “Häda on selles, et tänapäeva tehnoloogiate juures ei õpi noored enam lugema. Nad loevad ainult SMSe – raamatuid enam ei loe. Nad ei oska enam mõelda.”

See seisukoht oleks mind muidugi pidanud valvsaks tegema, et see muheda naljamehe ümariku kujuga, kuid siiski kibestunud vanamees hakkab vana kirikut õig(l)use kuulutamiseks kasutama. Kuid tol hetkel see mind nii väga ei huvitanudki – rõõmustasin vaid ametiühingu abiga kunstlikult körgeks aetud palga üle, mis tõotas mulle üle 20-eurost tunnipalka.

(Selgituseks seda, et just nii – magistrante professorite abiks määrates tabatakse kõrghariduses – siin Ontarios vähemalt – kaks kärbest korraga. Ühest küljest saab professor eksamitööde hindamise aegaraiskavast tööst vabaks, et teadustööle keskenduda; teisalt finantseerivad kõrgeima keskmise hindega magistrandid nii oma õpinguid.)  Rõõmustasingi talve hakul, et mu tööks on vaid üliõpilaste esseede hindamine, vestlusringe pidama ega loengutes käima ma ei pidanud.

***

Läinud talvel lugesin läbi ligi nelisada viiskümmend esseed. Neljakuulise kursuse jooksul pidid noored üheksa lühikest esseesid kirjutama. Ikka selleks, et khm... mõtlema õppida. Maailm aga, mis nendest esseedest joonistus, meenutas kummalist unelma-taolist utoopiat – ebaloogilist segu vanade indiaani uskumuste propageerimisest ja peost suhu elavate talupeogade romantiseerimisest, ning - täiesti vastandlikult – ka Hiina majandusime kiitmisest ning ihalemisest relvastatud revolutsiooni kui vältimatu arengule kaasa-aitaja järele.

Kui lugesin esmalt üliõpilaste esseedest (ja seejärel pool-shoki-seisundis ka professori slaididelt), et “vägivallatu maoism, milles hiinlased kollektiivselt loobusid eraomandusest, oli väga edukas, kuna lõi eeldused tänapäeva-Hiina majandusimeks, mille hüved on kõikide ühiskonnaliikmete vahel võrdselt ära jagatud”, siis laksatasingi endale mõttes vastu otsaesist: lõpuks olingi kohanud meest, kes nägi unes taevalikku õiglust
ja kasutab nüüd vana kirikut selleks, et seda sellest päevast peale kuulutada. See kantslist mahakuulutatud unenägu vormistati Kanada tarbimisühiskonnas kasvanud noortele õiglusena, mis ühendaks kõik, kes tema eest võitlevad.  

Ma ei tea, kas olete juhtunud kuulma praegu Quebecis toimuvatest laialdastest üliõpilasrahutustest, aga tundub, et need näivad tõepoolest tõestavat seda, et kõik, kes unenägudesse usuvad, ongi oma jõud juba ühendnud ja võitlevad selle eest koos. Nimelt protestib seal ligi 300 tuhat Quebeci noort juba mitu kuud õppemaksu tõstmise vastu. Seda hoolimata sellest, et Quebecis, muide, on Kanada provintsidest kõige madalam õppemaks – sealsed noored maksavad vaid napilt üle kolmandiku võrreldes Kanada keskmise ülikooliõppetasuga. Neid ei huvita ka see, et kavandatav tasu tõus oleks võrdne ühe piimakohvi hinnaga päevas. Neil on nende unes nähtud õiglus, ja nad võitlevad selle eest vankumatult. Hämmastav meelekindlus...  

Markistist professor aga, kes naudib üle saja tuhande dollari suurust aastapalka, teab ilmselt ikkagi, et lõpuks on kõik ainult üksainus enesemüümine. Ja nii ta siis päevhaaval, tundhaaval,
tükkhaaval, jupphaaval
 noortele müübki oma usud ja tõed... Imestan vaid seda, et kummalisel kombel ei viitsinud enamik – lakkamatult netis istuvatest – üliõpilastest maoismi guuglisse toskida, et järele vaadata, kui vägivallatu ja edukas see siis ikkagi oli.

Ilmselt usuvad nad kirikus jutlustavat muhedat taati ilma mingi kriitikameeleta. Aga võib-olla ei saatnud keegi neile sellesisulist SMSi?