Rõtovi meeleheitest ja rahvastiku kahenemisest

Kõik Äripäeva lugejad teavad, et enamus majanduskasvu mudeleid sisaldab ühe tegurina ka rahvastikku või tööjõu suurust. See on loogiline – mida rohkem on töötegijaid ja tarbijaid, seda suurem majandus. Seega peaks inimeste lahkumine Eestist ja elanikkonna vananemine majanduskasvust huvitatud inimesi muretsema panema. Peaministrit, näiteks. Opositsiooniliidrit ja ehk presidentigi. Kuid näiteks presidendi sõnavõttudest jääb mulje, et muretsemiseks pole suurt põhjust. (Lihtsalt ääremärkuse korras, et alates 1990. aastast on Eesti tööhõive ehk siis  töötavate inimeste hulk vähenenud tervelt 29 protsenti, samas kui Lääneriikides on tööhõive samal ajal suurenenud keskmiselt 23 protsenti.)

Juhul, kui muud majanduskasvu tegurid kasvaks rahvastiku kahanemise arvelt endisega võrreldes topelt, võiks ju sellise olukorraga rahul ollagi. Kuid nii tööviljakuse, tehnoloogilise progressi kui ka kapitali kogunemisega on Eestis nii nagu on. Vähemalt tööjõu produktiivsuse osas on Eesti pigem paigal seisnud kui mitte taandarenenud.

Paari nädala eest katkes Igor Rõtovil kannatus ja ta palus Äripäevas härdalt leida võimalusi, kuidas massiline väljaränne peatada. “Püstitame eesmärgi,” palus ta, ja pakkus välja võimaluse suurendada palkasid.

Huvitav on see, et kuigi Eestist lahkumine on viimasel ajal just eriti hoogustunud ja eluiga on hoiatavalt üle keskea, ei ole Eesti tegelikult kõige lootusetum juhtum. Hoopis Bulgaaria olevat maailmas kõige kiiremini vananeva rahvastikuga maa. Näiteks näeb Bulgaaria rahvastiku püramiid astal 2050 välja nagu seeneke, millel on lai kellukjas kübar ning väheldase rõngaga alt pisut ahenev jalg! 

Maailmapanka pani erakordselt kiire elanikkonna ja tööjõu vähenemine Bulgaarias uudishimutsema: kuidas mõjub see majandusele? Ning kuidas suurimaid riske elanike heaolule siiski ennetada? Arvestades, et Eesti ei saa inimestele kätt ette panna ja neid paremaid palga- ja töötingimusi muust maailmast otsimast keelata, on Bulgaariale tehtud soovitused ehk kasulikud lugeda. Mida võiks Eesti neist üle võtta? Milliseid strateegilisi reforme võiks Eesti (lisaks Rõtovi pakutud palkade tõstmise ideele) kaaluda, et mitte Bulgaariaks muutuda?

Poliitikasoovitusi on tervelt kaheksa, kuid ükski neist ei ole kuigi seksikas. Küll aga lubavad need pisut pehmemat maandumist, ning mida varem need vetsupotti arvestavad poliitikad läbi suruda, seda enam on tõenäoline, et majanduskasv ei vähene.

Esiteks soovitab Maailmapank teha investeeringuid selleks, et tõsta olemasolevate töötajate produktiivsust. Idee on selles, et järjest kahanev töötajaskond saaks toota rohkem ja kallimat kaupa. Kuigi Eestil on väga hea ettevõtluskliima (millega näiteks Bulgaaria ei saa kiidelda), on Eesti rikaste riikide hulgas ka üks madalamaima tööviljakusega riike. Kui ma sel teemal eelmisel suvel president Ilvesega twitteris vaidlesin, tõi ta mulle näiteks juuksuri, kelle tootlikus on Soomes suurem kui Eestis, kuna see teenus maksab seal rohkem. See on tõesti tõsi, aga ehk on küsimus selles, kui palju “juuksureid” ühes majanduses vaja on.

Bulgaarial soovitab Maailmapank rohkem haridusse investeerida, et uuendada vananeva elanikkonna tööoskuseid elukestva õppe kaudu ja õpetada noortele tööturul vaja minevaid oskusi. Eestil hariduskulutused eelarvest olid (vähemalt 2010. aastal) kõrgemad kui Bulgaarial ning Soomel, kuid ilmselt on küsimus, kuhu ja kellele haridusteenuseid pakutakse. Vahelduse mõtteks oleks tore, kui sõna haridus ei tooks silma ette eliitkoolide vormirõivastatud kasvandikud, vaid näiteks ka üle 50se mammi Ida-Virumaalt või taadi Võrumaalt, kes on tööturult kaua eemal olnud.

Kolmandaks tulekski teadlikult leida mooduseid, kuidas pakkuda töövõimalusi kõikidele ea- ja rahvusgruppidele. Tööhõivet tuleks suurendada näiteks muukeelsete, naiste, noorte ja eakate hulgas, pakkudes paindlikke tööaegu ja meelitada emigreeruda soovijaid kõrgemate palkadega kodumaal. Kuid see, et keskmine töötusmäär on Eestis 2000. aastast saadik olnud 10 protsenti (vaid meeletul buumiaastal 2007 oli töötus alla viie protsendi), näitab, et riik ei suhtu oma niigi vähestesse inimestesse kuigi nutikalt.

Ehk tuleks Eestilgi mõelda tööhõive-sõbralikuma maksusüsteemi peale? Lisaks talentide kojukutsumisele võiks Eestigi mõelda immigrantide meelitamise peale ja vaadelda neid eelkõige kui uute ideede ja töökohtade loojaid ning tarbijaid. Ja kuigi emigratsioon ja immigratsioon tundub olevat kaotus nii siht- kui lähteriigile, on immigratsioon siiski mitmete analüütikute meelest odavaim arengutsenaarium.

Edasi soovitab Maailmapank tõsta pensione, et vältida vaesuse edasist levikut pensionäride hulgas. Praegu on ka Eesti pika-ajaline hooldusravi alarahastatud, ja kõigile, kes lugesid Andrei Hvostovi valuskarmi Annleena lugu, tehti puust ja punaseks selgeks, kuidas hooldusravi alarahastatus bumerangina Eesti elu teisigi sfääre mõjutab. Ilmselt ei vaidle ka peaminister Ansip vastu sellele, et praegune situatsioon teeb mõttetuks investeeringud näiteks emapalka.

Viimaste Maailmapanga soovituste hulgas vetsupoti põhjas asuvale Bulgaariale on nõuanne tõhustada tervishoiusüsteemi, et inimeste tervis säiliks hilise elueani. Eesti on sel alal tõhusalt arenenud, kuid näiteks Jaapani olukorrani, kus keskmine eluiga on Eesti omast pea seitse aastat pikem, on veel pikk tee. Seitsmendaks soovitatakse inimestel veelgi rohkem raha tuleviku jaoks kõrvale panema.

Kuidas soovitusi rahastada? Kuigi laenust rääkimine viib peaminister Ansipil kõige kindlamalt harja punaseks, saab vältimatuid sotsiaalkulutusi haridusele, tervisele ja muudele teenustele siiski rahastada laenurahaga. Ja vähemalt Eesti puhul selleks ruumi küllaga, olles üks madalaima laenukoormusega riik Eestis.

Avaldatud lyhendatud kujul 26. septembril 2013 Äripäevas: http://leht.aripaev.ee/images/publicationimages/84b34991-fda8-490d-b02b-eb7867cb5a0d-Paper/issue.pdf