Leiutamine – see on imelihtne

Ilmunud Eesti Päevalehes 2007. aasta jaanuaris http://www.epl.ee/laupaev/368893

Ottawa ülikooli biokeemiaprofessor Illimar Altosaar pookis oma Eestis peetud loengusarjaga leiutamispisiku viiele Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogiainstituudi kraadiõppurile, kellest said Eesti värskeimad leiutajad.

Professor Altosaar on inimeste annete äratamise maailmameister. Ka tundub ta elavat maailmas, kus kõik on võimalik ja kõik soovid lähevadki täide. Mullu pidas ta koos patendikonsultant Tauno Ottoga ning Traugott Läänemäega tehnikaülikoolis loengusarja innovaatikast.

Põhisõnum oli: igaüks saab kaitsta oma ideed või leiutist.

“Eesti kraadiõpilaste faktiteadmised on üsna head,” selgitab professor Altosaar, “kuid puudu jääb oskusest neid teadmisi ülesannete lahendamisel loovalt rakendada. Üliõpilastele on vaja tutvustada loova mõtlemise tehnikaid. Peame julgustama üliõpilasi mõtteid edasi arendama, ideid julgelt ellu viima ning esitama neid ka patendiametile kaitsmiseks.”

Just oskus loovalt mõelda ning faktidest uusi ideid tuletada on tähtis eeldus ühiskonnas läbi löömiseks, on praegu Austraalias Südneüs New South Walesi ülikoolis merebaktereid uuriv eesti teadlane Altosaar kindel.

Üliõpilastele oli innovaatikaloengusarja eesmärk patenteerida õppeaasta jooksul vähemalt üks idee.

Kus näed vajadust, leia lahend

“Alguses oli selline plaan, et iga grupp kaitseb kursuse jooksul ühe patendi. Kuid kuna osutus, et patendiametis on võimalik registreerida ka kasulikku mudelit, mis on märksa lihtsam ja kiirem, siis hakkas meie naiskond of course just selles suunas töötama,” valgustab Anastassia Voronova, 23-aastane geenitehnoloog.

“Kõige alguses hakkasime otsima vajadust. Püüdsime lähtuda eeskätt meie igapäevase töö muredest ja ebamugavustest instituudi laborites,” selgitab Anastassia. “Selgus, et kõik vajadused, mida me suutsime laboritöös välja mõelda, olid juba maailmaturul lahenduse leidnud.

(Meie laborisse nende uuenduste soetamine on arvatavasti jäänud raha taha.) Sellepärast pidime mõtlemissuunda muutma. Me loobusime esialgsest kavast kaitsta patent just geenitehnoloogia alal ja hakkasime otsima vajadust oma argielust.”

Üks doktorante, Julia Smirnova, juhtis tähelepanu, et spordiklubide duširuumides pole riiuleid ega aluseid, kuhu saaks panna šampoonid ja dušigeelid. Loomulikult on see ebamugav.

“Nii mõtlesimegi, et oleks vahva, kui oleks lihtne kaasaskantav seade, mida seinale riputada ja millele hügieenitarvikud asetada,” jutustab Anastassia Voronova. “Pärast pikki vaidlusi oli meie seade järgmine: kummist matt, mille mõlemal poolel on hulgi iminappasid. Ühe poolega paned seina külge ja teisele poolele oma pudelid. Pärast kasutamist voldid mati kolmeks – moodustub rahakoti kuju.”

Pikk samm tuleviku suunas

Mõeldud – kaitstud. Noorteadurid koostasid kaaskirja, pidasid nõu patendiameti patendivoliniku Tauno Otto ja konsultandi Ülo Anijalaga ning juba juunis said kinnituse, et kasulik mudel on võetud registreerimiseks! Hiljuti said leiutajad Anastassia Voronova, Helle Sadam, Kairit Zovo, Julia Smirnova ja Kaie Pill ka uhke tunnistuse: “Iminappadega kinnitusmatt”, mudel number 00629.

“Me olime kõik väga õnnelikud ja enda üle uhked, sest meil oli tunne, nagu oleksime astunud suure sammu tuleviku suunas,” ütleb Julia Smirnova, kolmanda aasta doktorant.

“Minu jaoks tähendas see mingite šabloonide murdumist,” kirjeldab magistrant Anastassia Voronova saavutusega seotud tundeid.

“Eks ikka mõtled, et patendimaailm on sinust nii kaugel. Aga ei olegi, kõik on teostatav, kui on tahtmist ja kannatust. Meie kasulik mudel pole küll registreeritud meie erialal, s.t geenitehnoloogias, kuid sellegi poolest saime kokku puutuda tõelise patendinduse maailmaga – alates idee väljamõtlemisest kuni tunnistuse kättesaamiseni.”

Kaie Pillile, kes oli varem patendindusega kokku puutunud, ei olnud läbimurdehetk nii imeline nagu teistele. “Kuid mind siiski hirmutas ülesanne esitada patendiametisse kaitsmiseks mingi idee,” möönab ta. “Mul on hea meel, et meie juhendaja ei lubanud meil alla anda. Võib-olla see kõlab veidi suurustavalt, kuid mulle tundus, et innovaatikakursus andis mulle julguse elada ja tegutseda. Kõhklemata.”

“Ja pealegi,” lisab ta, “kogu protsess ise oli päris lõbus. See avardas mu maailmapilti. Ma sain lahti põhjendamatust hirmust patentide ees. See pani mind teisiti mõtlema, enda ümber vaatama ja arutama: mida saaks teisiti korraldada? Mida võiks paremini teha? Kas see või too leiutis on juba patendiga kaitstud?”

“Selgus,” kirjutab Anastassia Voronova, “et patendi kaitsmine ei olegi nii aeganõudev, bürokraatlik ja keeruline protsess, kui ma arvasin. Lõppude lõpuks me ju leiutasime uudse asja, mis teeb igapäevaelu veidi mugavamaks. Ja ainus, mida meil selleks vaja oli, olid noored, ideedest tulvil pead; internet, et kontrollida, ega selliseid asju varem leiutatud ei ole, ja paberileht, kuhu oma leiutis kirja panna. Lihtne!”

Kas noorte teadlaste Helle Sadama, Julia Smirnova, Anastassia Voronova, Kaie Pilli ja Kairit Zovo leiutis läheb tootmisse? Kas tekib majanduslik innovatsioon? Kas tuleb hiigelkasum? Noored kraadiõppurid ei tea veel, mida oma kasuliku mudeliga edasi teha, kas taotleda toetust mujal maailmas patenteerimiseks või püüda see maha müüa. Nad on juba taotlenud stipendiumi, et saada raha mudeli mujal patenteerimiseks, kuid pole seda veel saanud.

Innovaatiline professor Altosaar

•• Biokeemiaprofessor Illimar Altosaar on leiutaja. Ühe lennureisi ajal tuli talle pähe idee luua hoopis teistmoodi kinnitusega põrandalauad. “Uudse nipiga saaks puitpõrandaid paigaldada hoopis lihtsamalt, mis teeks laudpõrandad hulga kättesaadavamaks ja tooks puitpõrandamüüjatele rohkem raha sisse,” seletab Altosaar.

•• Biokeemik leiutab ... puit-põrandate paigaldussüsteeme, mõtlesin hämmeldunult. (Meeles mõlkus eesti vanasõna kingsepast ja tolle liistudest.) Kuid Illimar Altosaar ongi just selline: lisaks ideedele, kuidas geneetiliselt muundatud toiduainete abil maailma päästa (ta kasutab maailmast rääkides sõna “patsient” ja biotehnilisi toiduaineid nimetab ta “arstirohuks”), teeb ta praegu Austraalias New South Walesi ülikoolis merebakterite metagenoomuuringuid, õpetab pojad Jaani, Rauli ning tütrekese Kariina kollase liivaga meres surfama ja õpib Austraalia aborigeenide iidset surfamisfilosoofiat. Professor Altosaar on inimene, kelle peas on need huvid sulanud üheks tervikuks, üksteist täiendavaks üin-üang’iks, uudishimulikuks maailma avastamiseks. Ta julgeb elada ega karda suurelt mõelda ja tema tegevusraadius ulatub sellepärast ka maakera kuklapoolele.

•• Põllumajandusliku biotehnoloogia arendamist toetab Altosaar kirglikult. Ta teeb enda sõnul “tõesti seda tänuväärset tööd” ja propageerib geneetiliselt modifitseeritud toiduaineid. Ta kurjustab Euroopa Liiduga, et too ei luba importida geneetiliselt muundatud (GMO) toiduaineid, näiteks Kanadas valmistatud rapsiõli.

•• Üht kaalukat GMO-sid pooldavat argumenti kuulsin ma GMO-propagandas esimest korda. Altosaar ütles: “Kui lisada kapsale üht kindlat valku pisikesest bakterist Bacillus thuringiensus, langeb ära vajadus kapsaid kapsausside vastu mürgitada.”

•• Samuti pole vaja väetada geenimuundatud taimi, millele on lisatud ühes väikeses bakteris olevat geeni Nä0. See geen toodab ensüümi, mis lagundab lämmastikdioksiidgaasi. Väetistest ja põllumajandusmürkidest loobumine vähendab kasvuhoonegaase ja vee saastamist. See kõlab ju nutikalt?

•• “Geenitehnloogia on oma olemuselt roheline mõtteviis, maakera säästev ja hoidev. Me peame seda toetama, sest tervenemis-imed juhtuvad meie silme ees,” seletab Altosaar särasilmil.

Eesti biokeemik viis teadust Kanada esmarahvaste juurde

Avaldatud Eesti Päevalehes jaanuaris 2009 http://www.epl.ee/artikkel/453900

Nimelt võttis Ottawa ülikooli biokeemia doktorant Evelin Loit osa programmist ’Teadus reisib’ ja käis mai lõpul koos kolme teise Ottawa ülikooli teaduriga Ontario põhjaosas James Bay kaldal koolides keemiakatseid näitamas. Kraadiõppurid tutvustasid ehitusinseneriteaduse, neuroteaduse ja biokeemia alaseid saavutusi väikestes koolides, kuhu ei pääse Ontario provintsi keskustest teisiti ligi kui helikopteri, lennuki või rongiga. Hoolimata maikuu lõpust oli selles indiaani reservaadis, mis asub Eestiga võrreldes isegi paar kraadi lõuna pool, just lõppenud suur lumetorm ...

“Pealtnäha ei ole James Bay äärsed esmarahvaste linnakesed Moosenee ja Moose Factory mitte eriti rikkad (kui mõned uhked autod väja arvata), tänavad on väga hullus korras, auk augus kinni. Majad ise on väiksed ja hallid. Seevastu koolid on uued, korras ja hubased ning Moose Factorys on kõikidel inimestel tagaaias püstkojad ehk tipiid külaliste vastuvõtmiseks ja söögi tulel valmistamiseks.”

2500 elanikuga Moosonee ja 3000 inimesega Moose Factory saar asuvad soises kandis Jamesi lahe lõunaserval ja see koht on Kanadas tuntud kui värav Arktikasse. Suvel saab põhjapoolsematesse kantidesse reisida laeva või lennukiga, talvel aga mööda külmunud maad ja vett. Nendes kahes linnakeses elabki Kanada suurim soometsa- ehk põdra-krii kogukonna. Kriid olnud peale inglaste sissetungi karusnaha-kaupmehed ja Moose Factory keskus on oma isoleeritusest hoolimata Ontario vanim asula, ametlikult asustatud juba 1670! Ja suureks kasvas see külake kolme sajandi eest tänu Hudson Bay firmale.

“Mina algul mõtlesin, et selles kandis on palju põtru,” naerab Evelin. ”Aga ei! Nime andis kohale koopis keegi härra Moose (põder), kes oli firma Hudson Bay töödejuhataja selles piirkonnas.”

Pole oma rahvusest eeskujusid

Moosonee on ääremaa ka selles mõttes, et seal on lisaks ühele poele, restoranile, elutoasuurusele lennujaamale, tuletõrjele ja Kanada riigi esindusele Public Works vaid mõned riigiasutused, mis pakuvad tööd. (Moosenee ametlik veebilehekülg otsib praegu inimest vaid ühele töökohale: vajatakse nõustajat perevägivalla all kannatajatele.)

Enamike laste vanemad ei töötagi prestiižsetel erialadel, seda enam, et riigi esindustes, politseijaoskonnas, koolis ja alkoholipoes on tööl peaaegu ainult valged. Moose Factory saarel on valida, kas töötada restoranis, haiglas (arstid on valged, õed kohalikku, esmarahva päritolu) või muuseumis, mis töötab vaid juulist augustini. Suviti saavad kohalikud muidugi tööd loodusturismi alal. Et kohalikel noortel pole eriti oma rahvusest positiivseid eeskujusid professionaalide seas, siis enamus lapsi unistab veetaksojuhi ametist.

”Veetakso on suvel ainus viis, kuidas Moose Factory saarele saada. Ja kui me õpilastelt küsisime, kelleks nad saada tahavad, siis peale veetaksojuhi ameti unistati veel sellest, et saaks avada kiirtoidurestorani. Enamasti tuli vastuseks “ei midagi”. Sellepärast oleks olnud parem, kui noor teadlane, kes esmarahvaste kooli teadust tutvustama läheb, oleks samuti krii päritolu. Esmarahvastele on ülikoolid Kanadas tasuta, aga kuna nende kogukonnas ei ole eriti kõrgharitud krii spetsialiste, siis õpilased isegi ei oska ülikooli minekust unistada,“ nendib Evelin, kes oma heleda juuksepahmaka ja siniste silmadega torkab esmarahva hulgas silma nagu ... kask kuusemetsas.

“Teine probleem on see, et krii ühiskonnas on äraminek taunitud. Ehk siis paariks aastaks valgete sekka minekule ei vaadata just hea pilguga, ja sageli visatakse sellised endi seast välja. Ehk siis see noor, kes mõtleb haridusest, riskib oma juurte kaotamise ja oma ühiskonna toetuse kaotamisega. Teisalt jälle – kui noor krii on kord juba Ottawas või mõnes teises suuremas linnas haritud, siis sageli pole tal enam mõtet tagasi minna. Esiteks on mujal Kanadas rohkem ja tasuvamaid töökohti, ja teiseks on seesama koduühiskonna hukkamõist.”

Kohalike eelarvamust esmarahva arstide kohta vahendanud Evelinile EcoLodge’i, Põhja-Ameerika pärismaalaste esimese ökoloogilistel põhimõtetel ehitatud ja majandatud majutusasutuse juhataja Randy Kapashesit: “Krii päritolu arstil ei oleks esmarahvaste juures tööd, sest keegi ei läheks krii arsti juurde. Mitte, et nad ei usaldaks tema oskusi, vaid sellepärast, et endasugusele ei julgetaks oma probleemidest rääkida. Kuidas sa lähed ja võtad ennast naabri ees riidest lahti?”

Teadus indiaani raviratta kaudu

Muidugi on neil, kes elavad Ottawas või mujal suuremates linnades, hea juurdepääs teadusele. „Kui õpetaja on agar, siis saavad õpilased ikka aimu ka ebatavalistest erialadest – tehakse ekskursioone ülikooli, professorid tulevad loenguid pidama jne, kuid neil, kes elavad kaugemal, ei ole sellist võimalust,“ selgitas Evelin Loit väikeste koolide vajadusi Kanada äärealadel. „Sellepärast käivadki tudengid, kes on kursis teaduse viimase sõnaga, koolides õpetajate tellimusel õpetamas. Õpetajad ise ei suuda olla kursis kõige uuega teaduse alal.“

Õppetöö erineb veidi tavapärase kanada keskkooli tööst veel selle poolest, et õppetöösse püütakse kaasata ka nelja elementi indiaani ravirattast: austus, usinus, meeskonnatöö ja oivalisus. Detsembris kutsutakse koolidirektori Angela Tozeri sõnul kooli ka hõimupealikud teed jooma – et edasi anda spirituaalsust ja pühadeaega tähistada. Hõimupealikud tulevad kooli ka perepäeval, päev pärast noorte teadlaste lahkumist, et suures tipiis õpetada krii kombeid. Muuhulgas näidatakse noortele seda, kuidas õigesti lindu sulgedest puhastada. Kooli köögis, kus iga päev süüa siiski ei valmistata, oli selleks puhuks rohkelt igasugust loomaliha marineerima pandud.

„Koolikalender algab enamike õpilaste esmarahva päritolu arvestades juba augustis, nii et õpilased saaksid sügisel oma perekondadega traditsioonilisele jahipidamisele minna. Ka kevadel saavad õpilased lisa-vaheaja, et küttida tagasi põhjamaale lendavaid hanesid,“ kirjutab koolidirektor Tozeri oma kooli veebilehel, mille õpilased ise on valmistanud.

Evelin käis lisaks hubasele Põhjavalguse keskkoolile, kus poisid mängisid vaheajal kitarri, ka Delores D. Echumi nimelises koolis: ”Mõlemas, väga puhtas ja korras koolis on ligi 200 õpilast. Sisenedes tuleb kingad jalast ära võtta. Kõik õpilased on sokkis. Nii ka meie. Mina tegin maagilise keemia šõud, ja ma ei olnud keemiakatseteks päris korrektselt riides: laborikittel oli küll seljas, kaitseprillid ees, aga kingadeta. Ottawas nii ei saaks.”

Kui küsin Evelinilt, mis keeles õpilased omavahel rääkisid, võtab Evelin vastamiseks aega. „Ikka inglise keeles vist. Samas on seda raske täpsemalt öelda, sest õpilased olid küllaltki vaiksed. Õppetöö on koolis ikka inglise keeles.” Ka riietuselt nägid noored välja nagu tavalised pealinna teismelised. Kust need riided kõik pärit on, Evelin ei oska öelda, sest suurt kaubanduskeskust, kus hängida, seal küll ei ole. ”Kohalikus toidupoes on vaid tilluke riiete osakond, ja midagi mõistlikku seal küll müügil olevat ei paistnud. Et aega hängimise ja tšillimise peale ei raisata, näitas fakt, et kümnest 12. klassi õpilasest olid kolm noormeest juba isad.”

Juhuslik Valge Inimene

Et umbes 80 protsenti elanikest Moosonees on esmarahvad ja Moosefactorys on peaaegu kõik esmarahvad, kutsutakse uustulnud valgenahalisi ringiluusijaid inimesi lühendiga RWP ehk siis Random White Person – Juhuslik Valge Inimene.

“Kui keegi kohalik juhtub nägema üht valget, keda enne ei ole nähtud, siis on see kohe linnakese suurim uudis: ’Tead, mingi RWP luusis täna poe juures.’ Ja siis teised on kohe õhevil: ’Oh, kes see võiks küll olla? Põnev!’”

Evelin räägib, et enamus õpetajatest on siiski valgenahalised, kuigi mõned on esmarahva päritolu ka. Õpetajad on enamasti verinoored, alles ülikooli lõpetanud, tulvil energiat ja uusi ideid..

”Noortel õpetajatel on raske Ontario provintsis tööd leida, eriti kui kogemust ei ole. Aga põhjas asuvates koolides on õpetajatega alati kitsas käes, nii et seal võetakse niiöelda kõik vastu. Õpilastele on see ebamugav, sest õpetajate vahetumise tõttu on järjepidevust vähe. Teisalt jälle, tingimused noortele õpetajatele on väga soodsad: palgad on kõrgemad kui mujal Ontarios, ja kulutada ei ole eriti millelegile. Näiteks terve maja üür on vähem kui 300 dollarit ja selle eest saab maja suure köögi, elutoa, söögitoa ja kolme magamistoaga.”

Kuidas õpilased keemiakatsetele reageerisid?

“Väga hästi! Neile väga meeldis. Eriti võistlusmomendiga katsed ja kõik, mis vähegi pauku tegi ja plahvatas, meeldis veel eriti. Moose Factory klass oli vaiksem ja näitas vähem oma tundeid välja, kas meeldis või mitte. Samas see ongi krii kultuuris kombeks, et ollakse vaikne ja tagasihoidlik. Poised olid aktiivsemad, samas kui tüdrukuid oli raske rääkima panna. Mõned poisid teadsid keemiast väga palju ja see oli suurepärane.”

Evelin külastas koos teiste noorteadlastega ka Moosonee esmarahvaste sõpruskeskust (Native Friendship Center), kus nad lõbustasid väikseid, umbes 4.-6. klassi õpilasi.

“See oli vägev üritus. Kohale saabus pea 50 õpilast, kes olid VÄGA aktiivsed ja ainult tahtsid teha rohkem ja rohkem katseid. Nii hea oli seda näha. Ehk siis lootust on nende põlvkonnal.”

Pildid tegi Evelin Loit.