Lugu ilmus 26. veebruar 2008 EPLs http://www.epl.ee/artikkel/420090
Peamine põhjus, miks Toronto hariduskolleegium hääletas kooli loomise poolt, on mustanahaliste õpilaste suur väljalangevus tavalisest koolisüsteemist.
Ligi 40 protsenti Toronto mustanahalistest teismelistest ei lõpeta kooli ning enamik Toronto koolidest väljalangejaid on mustanahalised poisid.
Kuigi idee kriitikud viitavad segregatsioonile, on afrotsentrilise kooli mõtte läbisurujad, lapsevanemad Donna Harrow ja Angela Wilson veendunud, et kavakohaselt 2009. aastal loodav kool aitaks teismelistel Aafrika ja Kariibi päritolu õpilastel leida tagasitee kooli. Pealegi oleks kool avatud kõigile, nahavärvist olenemata.
Rassistlik eraldamine?
Paljude kriitikute meelest tähendab aga afrotsentriline kool ohtlikku sammu rassilise eraldatuse poole. Samuti ei lahendaks afrokeskne kool kooliväliseid põhjusi, miks lapsed kooli ei lõpeta.
Ajalehe The Globe and Mail kolumnist Jeffrey Simpson argumenteerib, et kool on õppeainete õppimise koht, mis ei pea tingimata tegelema sellega, et mõned õpilased võivad olla näljas, agressiivsed, sõltuvuses televiisorist või videomängudest, õpiraskustega, sotsiaalselt ebaküpsed või vägivaldsed.
Nahavärvi alusel laste koolidesse lahterdamine ei aita võidelda sotsiaalsete põhjustega, miks lapsed koolis hakkama ei saa. leiab Simpson.
Läinud aastal koolitulistamises poja kaotanud Loreen Small on samuti koolide rassilise eraldamise vastu: “Martin Luther King võitles selle eest, et me (mustanahalised) saaksime istuda bussi eesotsas koos teiste inimestega!”
Samal ajal on inimõiguste aktivist Vicky McPhee veendunud, et mustanahalistel on õigus eraldi kooli nõuda ja et afrotsentriline kool oleks ainuke, kuhu ta tahaks saata oma kuueaastase lapse. Tema meelest võiks olla selline kool igas linnaosas.
79 protsenti Ontario elanikke ei toeta eraldi kooli loomise mõtet. Negatiivselt on meelestatud ka Ontario provintsi juht Dalton McGuinty, kes ütles, et provints ei eralda kooli loomiseks raha.
Raha juurde vaja
Arvestuslikult oleks vaja alustuseks 350 000 dollarit ja ilmselt läheks kogu pilootprojekt maksma 820 000 dollarit.
Pealegi küsivad paljud kriitikud irooniliselt: kuidas on võimalik õpetada matemaatikat, füüsikat ja teisi õppeaineid (peale ajaloo) Aafrika-keskselt?
Aafrika päritolu ühiskonnategelaste tunnustamiseks on Kanada koolisüsteemis kuulutatud terve veebruarikuu musta ajaloo kuuks, mil austatakse nii mustanahaliste kanadalaste ajaloolist kui ka tänapäevast panust Kanada ühiskonda.
Riikliku süsteemi poolt ja vastu
•• Et riiklik koolisüsteem on avalikkuse meelest parim mitmekultuurilisuse ja sotsiaalse sallivuse arendamise koht, näitasid läinud sügisel toimunud Ontario provintsi valimisedki.
•• Nimelt tegid konservatiivid valimiste keskseks teemaks ettepaneku toetada riigi rahaga ka muid religioosseid (islami ja juudi usu) koole peale katoliiklike. Kuna avalikkusele polnud see mõte meeltmööda, kaotasid konservatiivid Ontario provintsi parlamendivalimised.
•• Teisalt on riiklikku koolisüsteemi kritiseeritud ka selle pärast, et lisaks rassilisele eripärale ei pööra kasutatav õppemeetod tähelepanu ka õppimise soolistele iseärasustele. Tänapäeva koolid eelistavad vaikimisi tütarlapsi, kellele tundub paremini sobivat õpimeetod, mille puhul õpilased istuvad klassis vaikselt ja kuulavad õpetajat.
•• Ameerika sotsioloog ja arst Michael Gurian väidab, et poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt ja et koolid ei arvesta poiste vajadusi. Paljud koolid, keda Guriani instituut on nõustanud, olid võimelised kohandama õpimeetodeid poistele sobivamaks ning vahe poiste ja tüdrukute edasijõudmises kahanes.
Showing posts with label 2008. Show all posts
Showing posts with label 2008. Show all posts
Monday, October 26, 2009
Tuesday, May 26, 2009
Uuring lõi mõra Kanada arstiabi edukuse müüti
Avaldatud veebruaris 2008, http://www.epl.ee/uudised/417238
Kes on näinud Michael Moore’i dokumentaalfilmi “Sicko”, teab rääkida, kui hea on Kanada tervishoid võrreldes USA omaga: Kanadas on ju kõik tasuta!
Kaks mõttekoda, teine teisel pool Atlandi ookeani, seevastu otsustasid Kanada tervishoidu võrrelda 29 Euroopa riigi omaga. Ning Frontier Centre for Public Policy ja Health Consumer Powerhouse’i korraldatud uuringust selgus, et Kanada arstiabi jääb näiteks kliendisõbralikkuse poolest Euroopa riikidele kõvasti alla: 30 riigi arvestuses paigutati ta üldkokkuvõttes 23. kohale.
Kanada tervishoid on samal ajal eesrindlik meditsiiniliste näitajate poolest ehk kategoorias, mis võrdles muu hulgas südameataki üleelanute ja vähihaigete ellujäämisprotsenti. Kuid olukord jätab tugevalt soovida ravijärjekordade, raviteenuste valiku, uutele rohtudele juurdepääsu ja diagnoosimisvahendite poolest ning ka patsientide õiguste tagamisel.
Kui võtta lühidalt kokku kohtuotsus, mille kuulutasid Kanada tervishoiusüsteemile Kanada ja Belgia mõttekoda, kõlab see nõnda: “Head meditsiinilised tulemused, keskpärane või kehv arstiabile juurdepääsu tase ja väga halb olukord patsientide õiguste ja infole juurdepääsu osas.”
Uuring tuvastas ka, et kuigi Kanada tervishoiukulutused jäävad maha vaid neljast võrreldud riigist, on tema keskmised ravitulemused paljude Euroopa maade omadest kehvemad. Kolmekümne riigi hulgas osutus parimaks Austria, mis “skooris” tuhandest võimalikust 806 punkti. Talle järgnesid Holland, Prantsusmaa, ·veits, Saksamaa ja Rootsi.
Kanada sai tuhandest punktist ainult pooled ning edestas näiteks Lätit ja Poolat, kuid jäi maha Suurbritanniast, Tšehhimaast, Hispaaniast ja Eestist.
Tasuta arstiabi on olnud aastakümneid kanadalaste positiivse enesehinnangu allikas. Just see on asi, milles nad end lõunanaabritega võrreldes etemana tunnevad. Efektiivne, tasuta ja universaalne tervishoiusüsteem, mida kanadalaste arvates on kadestanud terve maailm, teeb Kanadast Kanada: tugeva keskklassiga võrdsete kodanike riigi.
Viimasel ajal on hakanud Kanada uhkuse allikas siiski ka negatiivseid uudiseid tootma. Nagu näiteks tõsiasi, et praegu pole tervelt viiel miljonil kanadalasel (igal seitsmendal) oma perearsti. Nad ummistavad oma haigusjuhtumitega traumapunkte ehk walk-in-kliinikuid ja neil pole võimalik hankida saatekirja eriarsti juurde. Need inimesed ei pääse perearsti nimekirja, sest 80 protsenti perearste ei võta endale uusi patsiente.
Erapoolikuse süüdistus
Just Euroopa, mitte USA-ga võrdlemine annab Kanada tervishoiust reaalsema pildi, märkisid uuringu tegijad. “Kanada riiklikult rahastatud ja juhitud tervishoiul on suurem sarnasus Euroopa riikidega kui USA-ga,” ütlesid Canadian Pressile ühisavalduse teinud mõttekoja Health Consumer Powerhouse esindaja Johan Hjertqvist ja Frontier Centre’i president Peter Holle.
Nad lubasid korraldada ka uuringu, mis analüüsiks meditsiini taset Kanada eri provintsides, et arendada väitlust selle üle, kas ei peaks Kanadaski edaspidi lubama peale riikliku tervishoiusüsteemi ka erakapitalil põhinevat arstipraksist.
Frontier Centre’i kriitikud väidavad, et kuigi mõttekoda esitleb end poliitiliselt neutraalsena, on tegemist parempoolset filosoofiat järgiva asutusega. Korraldatud uuringu kokkuvõte väidab näiteks, et riigid, kus on pluralistlik finantseerimine ehk kus tegutseb eri tervisekindlustajaid ja ka kasumi nimel töötavaid terviseteenuse pakkujaid, on hulga patsiendisõbralikumad ning austavad rohkem patsientide õigusi ja juurdepääsu meditsiiniandmetele ja -infole.
Kanada arstid
•• Keskmiselt töötavad Kanada perearstid 53 tundi nädalas ja võtavad iga nädal vastu 117 patsienti.
•• Paljudes Euroopa riikides on arstide töö piirnormiks määratud 48 tundi nädalas. Kui Kanadas kehtiks sama limiit, siis oleks seal puudu ligi 13 000 perearsti.
•• Meedikute vähesusele viitab ka majanduskoostöö ja -arengu organisatsiooni (OECD) liikmesriikide keskmine arstide arv tuhande elaniku kohta: see on 2,9, Kanadas aga ainult 2,1.
•• Kanada kaotab igal aastal 200–250 arsti, kes kolivad USA-sse. Kümne aasta pärast peaks olema emigreerunud 10% arstihariduse saanud spetsialistidest.
•• Samuti on üks kolmandik Kanada perearste üle 55 aasta vanad ja lähevad lähitulevikus pensionile.
Kes on näinud Michael Moore’i dokumentaalfilmi “Sicko”, teab rääkida, kui hea on Kanada tervishoid võrreldes USA omaga: Kanadas on ju kõik tasuta!
Kaks mõttekoda, teine teisel pool Atlandi ookeani, seevastu otsustasid Kanada tervishoidu võrrelda 29 Euroopa riigi omaga. Ning Frontier Centre for Public Policy ja Health Consumer Powerhouse’i korraldatud uuringust selgus, et Kanada arstiabi jääb näiteks kliendisõbralikkuse poolest Euroopa riikidele kõvasti alla: 30 riigi arvestuses paigutati ta üldkokkuvõttes 23. kohale.
Kanada tervishoid on samal ajal eesrindlik meditsiiniliste näitajate poolest ehk kategoorias, mis võrdles muu hulgas südameataki üleelanute ja vähihaigete ellujäämisprotsenti. Kuid olukord jätab tugevalt soovida ravijärjekordade, raviteenuste valiku, uutele rohtudele juurdepääsu ja diagnoosimisvahendite poolest ning ka patsientide õiguste tagamisel.
Kui võtta lühidalt kokku kohtuotsus, mille kuulutasid Kanada tervishoiusüsteemile Kanada ja Belgia mõttekoda, kõlab see nõnda: “Head meditsiinilised tulemused, keskpärane või kehv arstiabile juurdepääsu tase ja väga halb olukord patsientide õiguste ja infole juurdepääsu osas.”
Uuring tuvastas ka, et kuigi Kanada tervishoiukulutused jäävad maha vaid neljast võrreldud riigist, on tema keskmised ravitulemused paljude Euroopa maade omadest kehvemad. Kolmekümne riigi hulgas osutus parimaks Austria, mis “skooris” tuhandest võimalikust 806 punkti. Talle järgnesid Holland, Prantsusmaa, ·veits, Saksamaa ja Rootsi.
Kanada sai tuhandest punktist ainult pooled ning edestas näiteks Lätit ja Poolat, kuid jäi maha Suurbritanniast, Tšehhimaast, Hispaaniast ja Eestist.
Tasuta arstiabi on olnud aastakümneid kanadalaste positiivse enesehinnangu allikas. Just see on asi, milles nad end lõunanaabritega võrreldes etemana tunnevad. Efektiivne, tasuta ja universaalne tervishoiusüsteem, mida kanadalaste arvates on kadestanud terve maailm, teeb Kanadast Kanada: tugeva keskklassiga võrdsete kodanike riigi.
Viimasel ajal on hakanud Kanada uhkuse allikas siiski ka negatiivseid uudiseid tootma. Nagu näiteks tõsiasi, et praegu pole tervelt viiel miljonil kanadalasel (igal seitsmendal) oma perearsti. Nad ummistavad oma haigusjuhtumitega traumapunkte ehk walk-in-kliinikuid ja neil pole võimalik hankida saatekirja eriarsti juurde. Need inimesed ei pääse perearsti nimekirja, sest 80 protsenti perearste ei võta endale uusi patsiente.
Erapoolikuse süüdistus
Just Euroopa, mitte USA-ga võrdlemine annab Kanada tervishoiust reaalsema pildi, märkisid uuringu tegijad. “Kanada riiklikult rahastatud ja juhitud tervishoiul on suurem sarnasus Euroopa riikidega kui USA-ga,” ütlesid Canadian Pressile ühisavalduse teinud mõttekoja Health Consumer Powerhouse esindaja Johan Hjertqvist ja Frontier Centre’i president Peter Holle.
Nad lubasid korraldada ka uuringu, mis analüüsiks meditsiini taset Kanada eri provintsides, et arendada väitlust selle üle, kas ei peaks Kanadaski edaspidi lubama peale riikliku tervishoiusüsteemi ka erakapitalil põhinevat arstipraksist.
Frontier Centre’i kriitikud väidavad, et kuigi mõttekoda esitleb end poliitiliselt neutraalsena, on tegemist parempoolset filosoofiat järgiva asutusega. Korraldatud uuringu kokkuvõte väidab näiteks, et riigid, kus on pluralistlik finantseerimine ehk kus tegutseb eri tervisekindlustajaid ja ka kasumi nimel töötavaid terviseteenuse pakkujaid, on hulga patsiendisõbralikumad ning austavad rohkem patsientide õigusi ja juurdepääsu meditsiiniandmetele ja -infole.
Kanada arstid
•• Keskmiselt töötavad Kanada perearstid 53 tundi nädalas ja võtavad iga nädal vastu 117 patsienti.
•• Paljudes Euroopa riikides on arstide töö piirnormiks määratud 48 tundi nädalas. Kui Kanadas kehtiks sama limiit, siis oleks seal puudu ligi 13 000 perearsti.
•• Meedikute vähesusele viitab ka majanduskoostöö ja -arengu organisatsiooni (OECD) liikmesriikide keskmine arstide arv tuhande elaniku kohta: see on 2,9, Kanadas aga ainult 2,1.
•• Kanada kaotab igal aastal 200–250 arsti, kes kolivad USA-sse. Kümne aasta pärast peaks olema emigreerunud 10% arstihariduse saanud spetsialistidest.
•• Samuti on üks kolmandik Kanada perearste üle 55 aasta vanad ja lähevad lähitulevikus pensionile.
Monday, May 25, 2009
Suvehari Seedriorul
Avaldatud Ekspressis suvel 2008 http://www.ekspress.ee/2008/07/03/valisuudised/3371-laulupidu-kanadas-kukerpillide--naisekandmise-ja-urve-paloga
Kadri Munro, Seedrioru ühingu esinaine neljapäeva lõuna ajal Seedriorult:
„Jaa, meil on laupäeval tore pidu siin Seedriorul. Meil on kavas naistekandmine (see on Tormi Kinsto idee), kuumaõhupalli sõit, ilutulestik ja mõttesild kodumaale. Kukerpillid oleme kutsunud Eestist (MNeile on nende fänn), ja laulupidu, mille korraldas Eesti täienduskool Torontos.
Rahvastikuministri kutsumine Seedriorule oli EKNi idee. Avo Kittask, kes on Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees, on selle idee taga.
Meil tuleb 10-11 koori ligi 300 lauljaga kohale: Toronto ja Hamiltoni koorid ja Euroopa eestlaste koor, ja Eestist tuleb kohale Estuudio. Ja laulavad kohe kõiki järgmise aasta laulupeolaule: oot, mul on nimekiri kohe siin lähedal: Koit, Kaunimad laulud, Mesipuu, Eestimaa, mu isamaa, Tuljak ja nii edasi. Ja rahvastikuminister Urve Palo teeb tervituse ja mina arvan, et see on ikka tähtis, et rahvastikuminister väliseestlastega kohtub, et näeb oma silmaga meie kogukonda ka. Jah, Seedrioru laule me seekord ei laula - meil on siin Seedriorul omad laulud ka, aga laulupeol laulame eesti laulupeo laule. Jah, ma teen pilte ka, siis saadan. Lase teada, kui sa otsustad tulla, keegi tuleb Guelphi rongile vastu."
Elle Rosenberg, Eesti täienduskoolide koolikomitee esinaine reede pärastlõunal Torontost:
„Jaa, meil on tõesti laulupidu siin! See idee sai alguse nii, et eelmisel suvel käisime lastega Eestis noortelaulupeol ja seal saime tuttavaks Estuudio lauljatega. Tegelikult nad käisid juba ä005. aasta Lääneranniku Eesti päevadel Vancouveris ja seal nägime neid. Ei, nad ei ole Tallinnast, nad on Põlvast, Põlva tütarlaste koor on. Ja nad on ikka hoidnud sidet peale kooli lõpetamist ka, ikka tahavad laulda. Ja meie lauljad koos dirigendi Reet Lindau-Voksepaga hoidsid nendega sidet möödunud aastast ja see on nii tore. Eestlaste Euroopa kooris on koos eestlased üle terve Euroopa. Ei, nad ei ole Brüsselist, nende juht Mare Rahkema on Saksamaalt minu meelest. Tema ei dirigeeri, tema korraldab asju. Dirigent on keegi teine. Kokku on seal eestlasi 10st riigist vist. Ja nendega saime nii armsalt tuttavaks, et me olime Rahvuskaaslaste konverentsil Tallinnas novembris ja seal istusime ühe kirikukontserdi ajal kõrvuti ja nad ütlesid nii armsalt, et me kohe tuleme! Ja kevadel rääkisime üle, et tõesti tulevad. Nad on siin kojumajutuses, Hamiltonis on mõned ja. Laulame ikka laulupeolaule. Ei, eesti indierokkaritest ja Johnnü Kaü'st ei tea me midagi. Seda teavad noored rohkem. Meil tuleb nüüd kell kolm Estuudio sööma ja peale seda algab kooride proov ja siis õhtul tervitab rahvastikuminister meid Eesti Majas."
Elle Puusaag, Eesti Elu peatoimetaja neljapäeva õhtupoolikul Torontost.
„No meie juures rahvastikuminister rohkem kuulas. Ta tundis huvi, kui palju meil lugejaid on, kui suur on meie tiraazh ja millest me kirjutame.
Ei, minister ei rääkinud meile, et me peame ajalehte Eesti töökuulutusi panema või et tutvumiskuulutusi Eestist. No me oleme proovinud leida eesti ettevõtjaid, kes kuulutaks meie lehes, aga see on nagu vastu seina. Ettevõtjaid ikka huvitab kasum, mitte see, et kaks kogukonda kokku saaks."
Avo Kittask, EKN esimees reede pärastlõunal Seedriorult:
„Ma kutsusin eesti rahvastikuministri sellepärast, et ta saaks aimu meie ühiskonnast siin. Ta on esimest korda Põhja-AmeNeilas ja esimest korda kohtub suurima kaasmaalaste kogukonnaga, mis on ju Kanadas. Me viime ministri kõikidesse Eesti asutustesse: ajalehe juurde, käime pangas ja Tartu Kolledzhis, kirikud ja surnuaiad käime läbi ja Seedriorule, Jõekäärule ja Kotkajärve äärde läheme.
No mis ta ütles... Võidupüha puhul õnnitles ja tänas mittetunnustamispoliitika eest. See on ju see, et me oleme kõik eesti asutused säilitanud siin. Mis meil ministritulekust kasu on? Tema ikka ise saab tulu. Tema valdkond valitsuses on ju eestlased võõrsil. Ta peaks ikka nendega kohtuma. Ta on ju terve nädal siin, tihedalt kohtumisi.
No meie tahame Eesti valitsusega kontakti saada, mis on seni puudunud. Praegu koostatakse rahvuskaaslaste programmi, on vaja, et nad teaks, mis on meie vajadused ja kuidas saame abiks olla. On ju hea, kui Eestis teatakse, kellega rääkida, kui korraldatakse diasporaa alaseid konverentse. Me saime kutse alles eile diasporaa konverentsile. Muidu on ju nii, et inimesed ei tunne üksteist, ei tea, kuidas kontakti saada, eelmine nimekiri kontaktidega on ju ä5 aastat vana. Erinevates põlvkondades inimeste ilmavaated erinevad ju.
Meil ei ole mingit vaadete konflikti rahvastikuministriga. President on ju ka sotsiaaldemokraat, ta on vastuvõetav meile. Peaasi, et endise rahvarinde või vene parteidega pole tegemist. Venelastele peabki kodakondsust andma, neid ei saa välja ajada. Mul on kahju, et ma ise vene keelt ei räägi, ma saaks kohe paremini nendega rääkida, kuidas eesti keelt õppida. Muidugi me jäime mitme pildi peale koos rahvastikuministriga. Mina pole mingi marurahvuslane. No te küsite selliseid küsimusi nagu Liivimaa Kroonikast oleksite...
No meil sai nalja tihti. Näiteid ei oska nii korra pealt midagi tuua, aga rahvastikuministrit pani mtimel korral imestama, et meie ühiskond on siin hästi organiseeritud. Kuidas palun? Et kas Seedrioru laulupeole väliseesti indierokkareid ei võeta? Minu poeg Jaan (alias Johnnü Kaü, toim.) on ju täitsa eesti poiss, ta tuleks oma bändiga The I Spies küll, kui kutsutakse.
Oot, meil hakkab nüüd naisekandmine, pean lõpetama."
Urve Palo, rahvastikuminister pühapäeva õhtul Torontost.
„Ma olen jah esimest korda Põhja-Ameerikas. Muljed on väga positiivsed. Avo Kittask kutsus mind juba aasta algul maikuuks, aga tookord oli väga kiire ja siis otsustasime, et tuleme laulupeo ajaks. Kahju, et te ei tulnud Seedriorule, väga võimas tunne oli, seda emotsiooni ei saa edasi anda telefoni teel. Nii tugev eestlaskond ja väga kokkuhoidev. Laulupidu oli tõeliselt võimas. Nad alustasid ikka Alo Mattiiseni lauludega ja lõpetasid lauluga Lendame mesipuu poole! Ja nad laulavad eesti keeles, nii kaugel kodumaast!
Me käisime Jõekääru suvekodus ka, ja neil on isegi oma metoodika, kuidas nad eesti keelt õpetavad. Ja igal laagrihommikul tõmmatakse Eesti ja Kanada lipp vardasse ja lauldakse hümni! Fantastiline.
Muidugi saaks neid lapsi Eestisse ka tõmmata. Minult on tihti küsitud, et mis on rahvuskaaslaste poliitika eesmärk, et kas kõik nüüd koju kutsuda. No ei ole nii, see oleks naiivne. Maailm on vaba ja piirid on ju lahti. Tähtis on vaid see, et riik toetaks valmisolekut koju tulla. Et lapsed, ka Lääne poolt, tuleks Eestisse keelelaagritesse. Seni oleme ida poolt eestlasi tasuta kutsunud, kuna see on vaesem kant, aga ka siit Lääne-Euroopast ja Põhja-AmeNeilast tulijate toetamine on väga tähtis. Keelelaagrites on ju lapsed pooleks: mujalt tulnud ja kodueestlased. Ja Eesti ülikoolidesse ootame inimesi õppima. Avo Kittask rääkis, et Ülemaailmne Eestlaste Kesknõukogu annab ju aastas 30 stipendiumi väliseesti inimestele Eesti ülikoolidesse õppima tulekuks.
Ma ei arva, et tegu oleks ühendatud anumatega, et kui Eesti kutsub väga tugevalt, siis siinsed laagrid jäävad tühjaks. No ei ole see nii. Kõik ei tule ju korraga Eestisse, kasvõi suveks. Jõekäärus on ühel nädalal üle saja lapse. Kõik see sada ei ole ju valmis sõitma.
Ja näiteks Toomas Kütt, Ühispanga juht ütles ju, et siinsed fondid oleks valmis kinni maksma laste Eestisse-sõidu, kui Eesti riik kataks Eestis olemise kulud. See on väga hea idee.
Teine küsimus on see, kas Eesti on tulijaid valmis vastu võtma? Just sellepärast on meil Kanal Kaks kaasas, et eestlased näeksid erinevaid eestlasi ja seda, kuidas nad elavad. Ja me oleme planeerinud teha koostöös ETVga saate, kus Maire Aunaste intervjueNeils erinevaid eestlasi, kes elavad erinevates maailmapaikades. Meid on ju veidi üle miljoni: ä00 tuhat välismaal ja 940 tuhat Eestis, me peame üksteist paremini tundma.
Ei, keegi ei palunud mult pärga panema võidupüha puhul Seedrioru saksa poolel sõdinute monumendi juurde. See on siin nagu on. Las ta olla. Ja ikkagi ma võtaks mütsi maha nende keeleoskuse eest, sest keelt on nii raske hoida ja keel on kultuuri alus. Sügav kummardus ikkagi neile, kes oma lastele isegi segaabielus keele selgeks õpetavad.
Aga kui küsite, et mis väliseestlusest edasi saab, siis ma arvan, et rohkem oleks vaja kahel kogukonnal teineteisega suhelda. Sest seni on olnud kaks paralleelset arengut: aga meil oleks vaja rohkem kontakte. Näiteks kasvõi seda, et need, kes on välismaal oma hariduse saanud, tuleks mõnikord ja tuleks Eesti koolidesse ja annaks oma tarkust edasi. Lõbus oli meil kogu aeg, hea huumorisoonega inimesed olid kokku sattunud. Aga pingeline oli ka. Ma pidasin ühel päeval viis kõnet. Ma võin need teile saata, kui soovite."
Kadri Munro, Seedrioru ühingu esinaine neljapäeva lõuna ajal Seedriorult:
„Jaa, meil on laupäeval tore pidu siin Seedriorul. Meil on kavas naistekandmine (see on Tormi Kinsto idee), kuumaõhupalli sõit, ilutulestik ja mõttesild kodumaale. Kukerpillid oleme kutsunud Eestist (MNeile on nende fänn), ja laulupidu, mille korraldas Eesti täienduskool Torontos.
Rahvastikuministri kutsumine Seedriorule oli EKNi idee. Avo Kittask, kes on Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees, on selle idee taga.
Meil tuleb 10-11 koori ligi 300 lauljaga kohale: Toronto ja Hamiltoni koorid ja Euroopa eestlaste koor, ja Eestist tuleb kohale Estuudio. Ja laulavad kohe kõiki järgmise aasta laulupeolaule: oot, mul on nimekiri kohe siin lähedal: Koit, Kaunimad laulud, Mesipuu, Eestimaa, mu isamaa, Tuljak ja nii edasi. Ja rahvastikuminister Urve Palo teeb tervituse ja mina arvan, et see on ikka tähtis, et rahvastikuminister väliseestlastega kohtub, et näeb oma silmaga meie kogukonda ka. Jah, Seedrioru laule me seekord ei laula - meil on siin Seedriorul omad laulud ka, aga laulupeol laulame eesti laulupeo laule. Jah, ma teen pilte ka, siis saadan. Lase teada, kui sa otsustad tulla, keegi tuleb Guelphi rongile vastu."
Elle Rosenberg, Eesti täienduskoolide koolikomitee esinaine reede pärastlõunal Torontost:
„Jaa, meil on tõesti laulupidu siin! See idee sai alguse nii, et eelmisel suvel käisime lastega Eestis noortelaulupeol ja seal saime tuttavaks Estuudio lauljatega. Tegelikult nad käisid juba ä005. aasta Lääneranniku Eesti päevadel Vancouveris ja seal nägime neid. Ei, nad ei ole Tallinnast, nad on Põlvast, Põlva tütarlaste koor on. Ja nad on ikka hoidnud sidet peale kooli lõpetamist ka, ikka tahavad laulda. Ja meie lauljad koos dirigendi Reet Lindau-Voksepaga hoidsid nendega sidet möödunud aastast ja see on nii tore. Eestlaste Euroopa kooris on koos eestlased üle terve Euroopa. Ei, nad ei ole Brüsselist, nende juht Mare Rahkema on Saksamaalt minu meelest. Tema ei dirigeeri, tema korraldab asju. Dirigent on keegi teine. Kokku on seal eestlasi 10st riigist vist. Ja nendega saime nii armsalt tuttavaks, et me olime Rahvuskaaslaste konverentsil Tallinnas novembris ja seal istusime ühe kirikukontserdi ajal kõrvuti ja nad ütlesid nii armsalt, et me kohe tuleme! Ja kevadel rääkisime üle, et tõesti tulevad. Nad on siin kojumajutuses, Hamiltonis on mõned ja. Laulame ikka laulupeolaule. Ei, eesti indierokkaritest ja Johnnü Kaü'st ei tea me midagi. Seda teavad noored rohkem. Meil tuleb nüüd kell kolm Estuudio sööma ja peale seda algab kooride proov ja siis õhtul tervitab rahvastikuminister meid Eesti Majas."
Elle Puusaag, Eesti Elu peatoimetaja neljapäeva õhtupoolikul Torontost.
„No meie juures rahvastikuminister rohkem kuulas. Ta tundis huvi, kui palju meil lugejaid on, kui suur on meie tiraazh ja millest me kirjutame.
Ei, minister ei rääkinud meile, et me peame ajalehte Eesti töökuulutusi panema või et tutvumiskuulutusi Eestist. No me oleme proovinud leida eesti ettevõtjaid, kes kuulutaks meie lehes, aga see on nagu vastu seina. Ettevõtjaid ikka huvitab kasum, mitte see, et kaks kogukonda kokku saaks."
Avo Kittask, EKN esimees reede pärastlõunal Seedriorult:
„Ma kutsusin eesti rahvastikuministri sellepärast, et ta saaks aimu meie ühiskonnast siin. Ta on esimest korda Põhja-AmeNeilas ja esimest korda kohtub suurima kaasmaalaste kogukonnaga, mis on ju Kanadas. Me viime ministri kõikidesse Eesti asutustesse: ajalehe juurde, käime pangas ja Tartu Kolledzhis, kirikud ja surnuaiad käime läbi ja Seedriorule, Jõekäärule ja Kotkajärve äärde läheme.
No mis ta ütles... Võidupüha puhul õnnitles ja tänas mittetunnustamispoliitika eest. See on ju see, et me oleme kõik eesti asutused säilitanud siin. Mis meil ministritulekust kasu on? Tema ikka ise saab tulu. Tema valdkond valitsuses on ju eestlased võõrsil. Ta peaks ikka nendega kohtuma. Ta on ju terve nädal siin, tihedalt kohtumisi.
No meie tahame Eesti valitsusega kontakti saada, mis on seni puudunud. Praegu koostatakse rahvuskaaslaste programmi, on vaja, et nad teaks, mis on meie vajadused ja kuidas saame abiks olla. On ju hea, kui Eestis teatakse, kellega rääkida, kui korraldatakse diasporaa alaseid konverentse. Me saime kutse alles eile diasporaa konverentsile. Muidu on ju nii, et inimesed ei tunne üksteist, ei tea, kuidas kontakti saada, eelmine nimekiri kontaktidega on ju ä5 aastat vana. Erinevates põlvkondades inimeste ilmavaated erinevad ju.
Meil ei ole mingit vaadete konflikti rahvastikuministriga. President on ju ka sotsiaaldemokraat, ta on vastuvõetav meile. Peaasi, et endise rahvarinde või vene parteidega pole tegemist. Venelastele peabki kodakondsust andma, neid ei saa välja ajada. Mul on kahju, et ma ise vene keelt ei räägi, ma saaks kohe paremini nendega rääkida, kuidas eesti keelt õppida. Muidugi me jäime mitme pildi peale koos rahvastikuministriga. Mina pole mingi marurahvuslane. No te küsite selliseid küsimusi nagu Liivimaa Kroonikast oleksite...
No meil sai nalja tihti. Näiteid ei oska nii korra pealt midagi tuua, aga rahvastikuministrit pani mtimel korral imestama, et meie ühiskond on siin hästi organiseeritud. Kuidas palun? Et kas Seedrioru laulupeole väliseesti indierokkareid ei võeta? Minu poeg Jaan (alias Johnnü Kaü, toim.) on ju täitsa eesti poiss, ta tuleks oma bändiga The I Spies küll, kui kutsutakse.
Oot, meil hakkab nüüd naisekandmine, pean lõpetama."
Urve Palo, rahvastikuminister pühapäeva õhtul Torontost.
„Ma olen jah esimest korda Põhja-Ameerikas. Muljed on väga positiivsed. Avo Kittask kutsus mind juba aasta algul maikuuks, aga tookord oli väga kiire ja siis otsustasime, et tuleme laulupeo ajaks. Kahju, et te ei tulnud Seedriorule, väga võimas tunne oli, seda emotsiooni ei saa edasi anda telefoni teel. Nii tugev eestlaskond ja väga kokkuhoidev. Laulupidu oli tõeliselt võimas. Nad alustasid ikka Alo Mattiiseni lauludega ja lõpetasid lauluga Lendame mesipuu poole! Ja nad laulavad eesti keeles, nii kaugel kodumaast!
Me käisime Jõekääru suvekodus ka, ja neil on isegi oma metoodika, kuidas nad eesti keelt õpetavad. Ja igal laagrihommikul tõmmatakse Eesti ja Kanada lipp vardasse ja lauldakse hümni! Fantastiline.
Muidugi saaks neid lapsi Eestisse ka tõmmata. Minult on tihti küsitud, et mis on rahvuskaaslaste poliitika eesmärk, et kas kõik nüüd koju kutsuda. No ei ole nii, see oleks naiivne. Maailm on vaba ja piirid on ju lahti. Tähtis on vaid see, et riik toetaks valmisolekut koju tulla. Et lapsed, ka Lääne poolt, tuleks Eestisse keelelaagritesse. Seni oleme ida poolt eestlasi tasuta kutsunud, kuna see on vaesem kant, aga ka siit Lääne-Euroopast ja Põhja-AmeNeilast tulijate toetamine on väga tähtis. Keelelaagrites on ju lapsed pooleks: mujalt tulnud ja kodueestlased. Ja Eesti ülikoolidesse ootame inimesi õppima. Avo Kittask rääkis, et Ülemaailmne Eestlaste Kesknõukogu annab ju aastas 30 stipendiumi väliseesti inimestele Eesti ülikoolidesse õppima tulekuks.
Ma ei arva, et tegu oleks ühendatud anumatega, et kui Eesti kutsub väga tugevalt, siis siinsed laagrid jäävad tühjaks. No ei ole see nii. Kõik ei tule ju korraga Eestisse, kasvõi suveks. Jõekäärus on ühel nädalal üle saja lapse. Kõik see sada ei ole ju valmis sõitma.
Ja näiteks Toomas Kütt, Ühispanga juht ütles ju, et siinsed fondid oleks valmis kinni maksma laste Eestisse-sõidu, kui Eesti riik kataks Eestis olemise kulud. See on väga hea idee.
Teine küsimus on see, kas Eesti on tulijaid valmis vastu võtma? Just sellepärast on meil Kanal Kaks kaasas, et eestlased näeksid erinevaid eestlasi ja seda, kuidas nad elavad. Ja me oleme planeerinud teha koostöös ETVga saate, kus Maire Aunaste intervjueNeils erinevaid eestlasi, kes elavad erinevates maailmapaikades. Meid on ju veidi üle miljoni: ä00 tuhat välismaal ja 940 tuhat Eestis, me peame üksteist paremini tundma.
Ei, keegi ei palunud mult pärga panema võidupüha puhul Seedrioru saksa poolel sõdinute monumendi juurde. See on siin nagu on. Las ta olla. Ja ikkagi ma võtaks mütsi maha nende keeleoskuse eest, sest keelt on nii raske hoida ja keel on kultuuri alus. Sügav kummardus ikkagi neile, kes oma lastele isegi segaabielus keele selgeks õpetavad.
Aga kui küsite, et mis väliseestlusest edasi saab, siis ma arvan, et rohkem oleks vaja kahel kogukonnal teineteisega suhelda. Sest seni on olnud kaks paralleelset arengut: aga meil oleks vaja rohkem kontakte. Näiteks kasvõi seda, et need, kes on välismaal oma hariduse saanud, tuleks mõnikord ja tuleks Eesti koolidesse ja annaks oma tarkust edasi. Lõbus oli meil kogu aeg, hea huumorisoonega inimesed olid kokku sattunud. Aga pingeline oli ka. Ma pidasin ühel päeval viis kõnet. Ma võin need teile saata, kui soovite."
Friday, May 22, 2009
Milles on Kanada edukas?
Avaldatud Ekspressis veebruaris 2008 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/2D9E84460FA6FADFC22573DB004D1DA0
Võib-olla on seda praegu, mil Kanada võitis jälle juunioride maailmameistrivõistlused hokis, kohatu küsidagi. Jäähokis, muidugi.
Kanada on maailma parim hokimängija: füüsiline, agressiivne ja edukas.
Aga majanduses, kas teate mõnda Kanada kaubamärki?
Midagi, mis kaubariiulil kohe Kanadat, maailma üht rikkaimat ja suurimat riiki meelde tuletaks? (Peale puudelt sissevehitud vahtrasiirupi, muidugi.)
Kanadas on palju maad ja metsa ja puhta veega järvi, aga tuntud kaubamärke nagu ei ole. Ja kuigi kümme protsenti kogu maailma metsadest asub Kanadas, valivad Kanada tarbijad poes printeripaberit ostes ikka Soome või Rootsi paberipaki, kuna see on parima hinna ja kvaliteedi suhtega.
Kuidas on see võimalik, vangutavad majandusajakirjanikud päid. Üks nendest – Andrea Mandel-Campbell – kirjutas samal teemal isegi raamatu: “Miks mehhiklased ei joo Molsoni õlut?” (Molson on üks Kanada parim õlu.)
Ta küsis, miks joovad kanadalased Coronat, mis pole pealegi Mehhiko kõige parem õlu. Miks ei võiks Kanada oma parimate toodetega minna rahvusvahelisele turule?
Üks häda on see, et kanadalastel puudub enesekindlus, positiivses mõttes agressiivsus enesereklaami ja marketingi alal. Kanadalased defineerivad end negatiivselt, ameeriklaste kaudu:
“Me oleme teistsugused kui ameeriklased, me teeme asju teisiti kui ameeriklased jne.”
Kanada pärisosaks on (erinevalt USAst) kena olla ja mitte tüli tekitada, kuni selleni välja, et Kanada ei lobi omade tippspetsialistide kasuks ka rahvusvaheliste organisatsioonide vakantseid töökohti silmas pidades.
Kanada on no-logo maa, nimetu ja näota rahvas, mis teeb kaupa teiste riikide brändide jaoks või müüb oma ettevõtted välisturgudele minekuks ameeriklastele maha.
Teine asi on see, et riiklikult on Kanada majandus ülereguleeritud ja protektsionistlik. Ja seda eriti selles osas, mis puudutab välisturgudele sisenemist.
“Riik seaks justkui veskikivi selle kaela, kes tahab globaalselt äri ajada. Pealegi on Kanadal paljudes sektorites (riigi)monopolid (näiteks alkoholitootjad), kes otsustavad, mida kohalik tarbija joob/sööb/tarbib, ja kuna kodus pole konkurentsi, siis pole ka sundust suuremaid ahvatlusi välismaalt otsida,” kurjustab Andrea Mandel-Campbell.
Muidugi rehmatakse Kanadas tema jutu peale enamasti käega: “Ah, milline Milton Friedmani juturaamatust maha viksitud kapitalistlik pläma. Kellele on vaja Halliburtoni- ja Enroni-taolisi jamasid? Kellele neo-konservatiivsust, palun?” ironiseeritakse.
Aga tegelikult, kuidas on võimalik, et Soomes toodetud paber on põhjamaiselt kõrgete maksude ja transpordikulude kiuste ikka parim ost Kanadas?
Ajalehe The Globe and Mail majanduslisa Report on Business kirjutas hiljaaegu, et enamiku firmajuhtide soov on kiiresti suuri kasumeid teenida ja lühiajaliselt häid numbreid näidata.
Keegi ei ole huvitatud panustamast tootearendusse ega innovatsiooni. Tulemus on see, et üksteise järel pannakse Kanadas puidutööstusasutusi kinni.
Sarnane lugu juhtus Kanadas loodud ja toodetud heitgaasi- ja müravaba elektriautoga ZENN.
Viimaks ometi on olemas Kanadas disainitud ja valmistatud auto! Kuid Kyoto lepingu täitmisega hädas olev valitsus vaidles peaaegu terve aasta ettevõtjatega, et neid autosid üldse teedele lubada.
Need pole siiani igas provintsis legaalsed.
Võib-olla on seda praegu, mil Kanada võitis jälle juunioride maailmameistrivõistlused hokis, kohatu küsidagi. Jäähokis, muidugi.
Kanada on maailma parim hokimängija: füüsiline, agressiivne ja edukas.
Aga majanduses, kas teate mõnda Kanada kaubamärki?
Midagi, mis kaubariiulil kohe Kanadat, maailma üht rikkaimat ja suurimat riiki meelde tuletaks? (Peale puudelt sissevehitud vahtrasiirupi, muidugi.)
Kanadas on palju maad ja metsa ja puhta veega järvi, aga tuntud kaubamärke nagu ei ole. Ja kuigi kümme protsenti kogu maailma metsadest asub Kanadas, valivad Kanada tarbijad poes printeripaberit ostes ikka Soome või Rootsi paberipaki, kuna see on parima hinna ja kvaliteedi suhtega.
Kuidas on see võimalik, vangutavad majandusajakirjanikud päid. Üks nendest – Andrea Mandel-Campbell – kirjutas samal teemal isegi raamatu: “Miks mehhiklased ei joo Molsoni õlut?” (Molson on üks Kanada parim õlu.)
Ta küsis, miks joovad kanadalased Coronat, mis pole pealegi Mehhiko kõige parem õlu. Miks ei võiks Kanada oma parimate toodetega minna rahvusvahelisele turule?
Üks häda on see, et kanadalastel puudub enesekindlus, positiivses mõttes agressiivsus enesereklaami ja marketingi alal. Kanadalased defineerivad end negatiivselt, ameeriklaste kaudu:
“Me oleme teistsugused kui ameeriklased, me teeme asju teisiti kui ameeriklased jne.”
Kanada pärisosaks on (erinevalt USAst) kena olla ja mitte tüli tekitada, kuni selleni välja, et Kanada ei lobi omade tippspetsialistide kasuks ka rahvusvaheliste organisatsioonide vakantseid töökohti silmas pidades.
Kanada on no-logo maa, nimetu ja näota rahvas, mis teeb kaupa teiste riikide brändide jaoks või müüb oma ettevõtted välisturgudele minekuks ameeriklastele maha.
Teine asi on see, et riiklikult on Kanada majandus ülereguleeritud ja protektsionistlik. Ja seda eriti selles osas, mis puudutab välisturgudele sisenemist.
“Riik seaks justkui veskikivi selle kaela, kes tahab globaalselt äri ajada. Pealegi on Kanadal paljudes sektorites (riigi)monopolid (näiteks alkoholitootjad), kes otsustavad, mida kohalik tarbija joob/sööb/tarbib, ja kuna kodus pole konkurentsi, siis pole ka sundust suuremaid ahvatlusi välismaalt otsida,” kurjustab Andrea Mandel-Campbell.
Muidugi rehmatakse Kanadas tema jutu peale enamasti käega: “Ah, milline Milton Friedmani juturaamatust maha viksitud kapitalistlik pläma. Kellele on vaja Halliburtoni- ja Enroni-taolisi jamasid? Kellele neo-konservatiivsust, palun?” ironiseeritakse.
Aga tegelikult, kuidas on võimalik, et Soomes toodetud paber on põhjamaiselt kõrgete maksude ja transpordikulude kiuste ikka parim ost Kanadas?
Ajalehe The Globe and Mail majanduslisa Report on Business kirjutas hiljaaegu, et enamiku firmajuhtide soov on kiiresti suuri kasumeid teenida ja lühiajaliselt häid numbreid näidata.
Keegi ei ole huvitatud panustamast tootearendusse ega innovatsiooni. Tulemus on see, et üksteise järel pannakse Kanadas puidutööstusasutusi kinni.
Sarnane lugu juhtus Kanadas loodud ja toodetud heitgaasi- ja müravaba elektriautoga ZENN.
Viimaks ometi on olemas Kanadas disainitud ja valmistatud auto! Kuid Kyoto lepingu täitmisega hädas olev valitsus vaidles peaaegu terve aasta ettevõtjatega, et neid autosid üldse teedele lubada.
Need pole siiani igas provintsis legaalsed.
Kanadas korraldavad indiaanlased järgmised taliolümpiamängud
Avaldatud Eesti Päevalehes juulis 2008 http://www.epl.ee/artikkel/435859
Kui Vancouverisse jõuame, on 2010. aasta taliolümpiani jäänud vaid 93 esmaspäeva. Õitsvad kirsipuud on linna roosaks vooderdanud ja vihma ei sajagi.
Arvestades, et kahe aasta pärast saabub linna arvatavalt mitu miljonit inimest, on lennujaama turvakontroll üllatavalt lõtv: lennujaama vastu tulnud sõber tervitab meid ootamatult juba pagasilintide juures. Tundub, et Vancouver ootab külla vaid heasoovlikke inimesi, usaldab ega kontrolli.
Vaatame ringi Vancouveris, mis näeb aprilli lõpul välja nagu õitsev kirsiaed, kusjuures ookeanikaldale on istutatud isegi palmipuud, ja imestame: kuidas saab selles linnas pidada TALI-olümpiamänge?! Lihtsalt võrdluseks: kui Ottawas sadas läinud talvel maha neli ja pool meetrit lund, siis Vancouveris sajab novembrist maikuuni muudkui vihma, olgugi et linn asub Ottawaga võrreldes isegi kriipsukese põhja pool. Vancouver ongi kõige soojem linn, kus kunagi taliolümpiamänge peetud, veebruaris on keskmiselt viis kraadi sooja.
Tegelikult toimub enamik välistingimustes peetavaid võistlusi hoopis Vancouverist põhja poole – ja ookeaniäärse Vancouveriga võrreldes kõrgele mäkke – jäävas linnakeses Whistleris.
Nagu arvata võibki, hoiab Vancouveri olümpiakomitee ehk VanOC oma silmad praegu eriti tähelepanelikult Pekingil, et nende olümpiakogemustest, vigadest ja kordaminekutest õppida.
Üks tähtsamaid küsimusi on: kuidas kaasata kohalikke elanikke ja eriti pärismaalasi? Hiina kogemusest õpitakse sedagi, et üks ja ainus tõrviku teekond pole kõige turvalisem valik, arvestades tõrvikukandjatele tehtud rünnakuid. Just selles osas kavatsetakse kasutada Kanadas kümneid tõrvikuid, iga väikese naabruskonna jaoks üks. Idee on levitada olümpiatunnet igasse kogukonda, et “iga külake saaks olümpiamängudest innustust”, nagu üks VanOC-is töötav peresõber poeetiliselt lausub. Ja last but not least: kuidas hoida ohjes erinevaid huvigruppe, kes soovivad maailma tähelepanu koondumisest olümpiapaigale endagi probleemidele tähelepanu võita?
Esmarahvaste osalemine
“Vancouveri olümpiakomitee mõistab, et mängudega käib alati kaasas kriitika. Kõikidel inimestel on õigus oma vaateid väljendada ja rahulikult protestida. Kui kriitika on konstruktiivne, siis me vastame sellele,” on korraldajad valmis protsessijatega arvestama.
“Üks meie suuremaid väljakutseid on aga see, et pärismaalaste osalemine on olümpialiikumise ajaloos suhteliselt uus nähtus,” ütles Gary Youngman, kes vastutab pärismaalaste kaasamise eest üritusse, mis neelab 600 miljonit Kanada dollarit föderaaleelarvest ja teist sama palju Briti Columbia provintsi rahakotist, lisaks 1,3 miljardit dollarit operatiivkulutusteks.
“Meil pole olnud mingit eeskuju, mida järgida, ega mõõdikut, millega oma kordaminekuid mõõta.
Eelmised taliolümpiamängud Calgarys ja Salt Lake Citys on pärismaalaste kaasabil korraldanud vaid ava- ja lõputseremoonia ja kultuuriprogrammi, kuid meie kavatseme teha sellest enamat. Soovime seada lati kõrgemale, et tulevased korralduskomiteed saaksid meie kogemusest innustust ja õpetust,” rääkis ta.
Neli esmarahvaste hõimu – tsleil-waututhi rahvas, squamishid, musqueamid ja lil’wati rahvas –, kelle ajaloolised elualad on Vancouveri ümbruses, on olümpiamängude korraldamisse kaasatud ametlikult nelja võõrustava esmarahvana (inglise keeles Four Host First Nations).
Kas nüüd on kõik rahul?
Näiteks haarati neli võõrustavat esmarahvast otsustamisse juba enne viis aastat tagasi rahvusvahelisele olümpiakomiteele taotluse esitamist. Esiteks leppisid hõimud omavahel kokku, et tegutsevad üksmeelselt olümpiamängude õnnestumise nimel, ja hiljem lepiti koos VanOC-iga kokku ka nende missioon: kindlustada, et esmarahvaste keeled, traditsioonid ja kultuur oleksid esindatud mängude planeerimisjärgus, otsuste langetamisel ja ka mängude toimumise ajal. Lisaks paljude hooajatööde pärismaalastele pakkumisele – näiteks vabatahtlikuks soovijate intervjuude tegemine – on VanOC loonud ka jätkusuutliku hankepoliitika, mis püüab järgida põhimõtet, et kaupade ja teenuste ostmisel kasutatakse võimaluse korral esmarahvaste esindajaid.
Skuamishi hõimu pealik Gibby Jacob ütles kevadel Canadian Pressile, et kuigi nelja hõimu pealikud on praegu keskendunud taliolümpiamängudel edu saavutamisele, võivad üksikud hõimuliikmed ikkagi kasutada taliolümpiat selleks, et pöörata tähelepanu esmarahvaste vaesusele, maa võõrandamise ebaseaduslikkusele ja muudele probleemidele.
“Siin on üksikisiku õigused vastamisi grupi õigustega,” selgitas Jacobs, kes mängis võtmerolli maakasutuslepingute läbirääkimistes Ottawa keskvalitsusega. Ta ei saa isiklikult garanteerida, et skuamishid ja lil’watid protestides ei osale – hoolimata sellest, et skuamishi ja lil’wati rahvas said olümpiamängude nii-öelda oma õuele lubamise eest ulatuslikke maakasutuslepinguid. Ja ka raha.
Nii ulatuvadki Kanada esmarahvaste kogukonna arvamused olümpiamängude kohta ühest äärmusest teise. Skuamishi päritolu kunstnik Jody Broomfield (www.jodybroomfield.com) näiteks hindab 2010. aasta taliolümpiat kui võimalust parandada oma kogukonna majanduslikku olukorda. Broomfield oli varem laiema tunnustuseta kunstnik, kuid kui tema kujundatud logo valiti nelja võõrustavat esmarahvast sümboliseerima, kannavad tema valmistatud logo nüüd Vancouveri teeviidad ja kohvitassidki.
Angela Sterritt seevastu on esmarahva-päritolu aktivist, kes näeb talimängudes ainult häda ja viletsust. “Mängude korraldamine ei laasta üksnes loodust, vaid soodustab ka vägivalda esmarahva päritolu naiste kallal. Teadupärast reklaamitakse prostitutsiooni mängude ajal kui turistiaktsiooni!” väitis ta.
Need kaks vastandmärgiga seisukohta tähistavad lõhet Kanada pärismaalaste kogukonnas. Vaieldakse, kuidas muudavad või mõjutavad olümpiamängud Kanada pärismaalaste ühiskondlikku, poliitilist ja majanduslikku olukorda.
“Esmarahvastele on alati põhiküsimus, kas osaleda või oponeerida,” on Bruce Miller, Briti Columbia ülikooli antropoloogiaprofessor öelnud ajalehele Ottawa Citizen. “Palju raha on kulutatud, et soodustada pärismaalaste osalemist, kuid teisalt pakuvad talimängud neile võimalust lasta suure auditooriumi ees oma seisukohtadel kõlada.”
Käratsemisega tähelepanu
Protestiaktsioone plaanitakse pea kõikide suuremate riiklike tähtpäevade ümber. “Me anname valitsusele kaks aastat aega probleemidega tegeleda, et siis rahulikult olümpiamänge nautida,” tutvustasid mõned esmarahvaste liidrid oma strateegiat talvel meediale.
Mai lõpus peetaval niinimetatud rahvuslikul tegutsemispäeval (National Day of Action), mil juhitakse ikka tähelepanu esmarahvaste probleemidele, kogunesidki tuhanded pärismaalased Vancouveri kesklinna olümpiakella juurde – see on mütakas elektronkell, mis loeb taliolümpiani jäänud aega.
Meeleavaldustega sooviti tähelepanu tõmmata vaesusele ja lahendamata maaküsimustele. Angela Sterritt näiteks kavatseb korraldada üle terve Kanada meeleavaldusi, mille põhisisu on väide, et olümpiamängud toimuvad pärismaalastelt varastatud maa-alal.
Õnneks oli Kanada konservatiivist peaministril Stephen Harperil juuni keskel nii palju poliitilist nutti, et pärismaalastelt nn varastatud põlvkondade pärast vabandust paluda. Varastatud põlvkonnaks ja vahel ka kadunud lasteks nimetatakse saja aasta vältel internaatkoolidesse saadetud umbes 150 000 indiaani lapsukest, kes kaotasid seal oma emakeele ja kultuuri.
Lisaks nn indiaanlastele viidi oma kodust, vanemate juurest ära ka inuk’ite (lääneeskimote enesenimetus on inuk, mitmuses inuit, nii et eesti keeles kasutatav “inuitid” oleks justkui kahekordne mitmus) ja mestiitside lapsed, et nendest “metslus” välja juurida.
Üks selle vägivallaakti tagajärgi oli, et vanemad kaotasid vanemlikud oskused ja -tunded ning lastel polnud kelleltki õppida normaalse pereelu rolle. See seletab osalt praegu pärismaalaste hulgas levivat alkoholismi, tööpuudust ja viletsust.
Harperi avalik vabandus, väga südamlikult ja kõrgelt positsioonilt tehtud hea tahte avaldus, lahjendas tublisti paksu verd, mis on valitsevate konservatiivide ja pärismaalaste kogukonna vahele kogunenud. Kuid pärismaalased loodavad, et vabandussõnad on vaid esimene pääsuke tulevaste programmide eel, mis aitaksid tegelikkuses parandada esmarahvaste eluasemeid, joogivee kvaliteeti, haridust, tööhõivet jne. Ja muidugi loodetakse, et vabandus aitaks lahendada maaküsimust.
Kuhu kaob raha?
Näiteks kinnitab üks neljast võõrustavast esmarahvast, musqueamid, et nende traditsioonilisel maa-alal asub ligi pool Vancouverit, sealhulgas osa esma-klassilisest Stanley pargist. Neile kuuluvaid maa-alasid ja ülikõrgeid kinnisvarahindu arvestades peetakse musqueame isegi vaat et kõige rikkamaks hõimuks.
Kuid rikkaks saab neid pidada siiski vaid tinglikult, sest neile viimastel kuudel tagastatud maa-aladel pole veel kinnisvaraarendust alustatud. Kui maad nii-öelda arendada, siis saaksid musqueamid sadade miljonite dollarite võrra rikkamaks, loendas ajaleht The Globe and Mail võõrast raha. Sellest hoolimata elavad paljud nende kogukonna liikmed ikka hallitanud majades, mõned isegi ilma vee ja elektrita ajutistes hüttides.
Juuni algul eraldas Ottawa musqueami rahvale 17 miljonit dollarit lihtsalt niisama – et tunnustada 2010. aasta taliolüm-piamängude toimumist nende põlisel maa-alal. Kuid üleriigiliste ajalehtede esikülgi täitis kuu lõpul ikkagi hõimuliikmete pahane küsimus: “Kuhu kaovad kohalikus hõimuvalitsuses need miljonid, mis valitsuselt tulevad?” Kui nüüd ei ole enam süüdi keskvalitsus, siis kes on süüdi selles, et pärismaalased on Kanadas ikka veel kõige vaesemad, kõige vähem haritud, kõige haigemad?
Olgu kuidas on, kõik olümpiamängudesse puutuv pakub Vaikse ookeani äärse Kanada esmarahvastele võimaluse ennast maailmale näidata ja olümpiaga kaasnevast suurest rahasajust osakese endale saada, et oma elamistingimusi parandada.
Kuid Vancouveri ümbruses ei ela ainult esmarahvad, nagu võiks nüüd arvata. Vancouveris on veel mitmeid huvitavaid elanikekihte: silma järgi otsustades umbes poole jagu hiinlasi, kellest osa saab tähistada lühendiga CBC, mis üldiselt on riikliku ringhäälingu lühend, kuid Vaikse ookeani kaldal tähendab hoopis Canadian Born Chinese – Kanadas sündinud hiinlased. Nemad on “banaanid” ehk pealt kollased, aga seest valged.
Vancouveris on ka eraldi klass inimesi, keda kutsutakse riisikuningateks. Need on valged meesterahvad, kes “käivad” ainult ja ainult siledajuukseliste ja saledate hiina tüdrukutega. Nende armsad heledajuukselised, kuid pilusilmsed lapsed lasevad aimata, milliste näojoontega on Vancouver mõne-kümne aasta pärast, kui rahvaste segamine veelgi hoogu juurde saab.
Pärismaalased
Kes on Kanadas pärismaalased?
•• Kanada põhiseaduse osaks olevas 1982. aasta konstitutsioonilises aktis on pärismaa-lasteks nimetatud kolm rahva-rühma:
•• esmarahvad (inglise keeles First Nations) ehk varem indi-aanlasteks nimetatud hõimud,
•• inuiti rahvas ehk varasemad eskimod,
•• mestiitsid (Kanada kirja-pildis Métis) ehk indiaanlaste ja eurooplaste järeltulijad.
Kui palju on nelja võõrustava esmarahva esindajaid?
Squamishid 3400
Lil’watid 1900
Musqueamid 1150
Tsleil-waututhid 400
Kust saab rohkem infot?
www. twnation.ca
www. fourhostfirstnations.com
www. squamish.net
www. lilwatnation.com
www. musqueam.bc.ca
Kui Vancouverisse jõuame, on 2010. aasta taliolümpiani jäänud vaid 93 esmaspäeva. Õitsvad kirsipuud on linna roosaks vooderdanud ja vihma ei sajagi.
Arvestades, et kahe aasta pärast saabub linna arvatavalt mitu miljonit inimest, on lennujaama turvakontroll üllatavalt lõtv: lennujaama vastu tulnud sõber tervitab meid ootamatult juba pagasilintide juures. Tundub, et Vancouver ootab külla vaid heasoovlikke inimesi, usaldab ega kontrolli.
Vaatame ringi Vancouveris, mis näeb aprilli lõpul välja nagu õitsev kirsiaed, kusjuures ookeanikaldale on istutatud isegi palmipuud, ja imestame: kuidas saab selles linnas pidada TALI-olümpiamänge?! Lihtsalt võrdluseks: kui Ottawas sadas läinud talvel maha neli ja pool meetrit lund, siis Vancouveris sajab novembrist maikuuni muudkui vihma, olgugi et linn asub Ottawaga võrreldes isegi kriipsukese põhja pool. Vancouver ongi kõige soojem linn, kus kunagi taliolümpiamänge peetud, veebruaris on keskmiselt viis kraadi sooja.
Tegelikult toimub enamik välistingimustes peetavaid võistlusi hoopis Vancouverist põhja poole – ja ookeaniäärse Vancouveriga võrreldes kõrgele mäkke – jäävas linnakeses Whistleris.
Nagu arvata võibki, hoiab Vancouveri olümpiakomitee ehk VanOC oma silmad praegu eriti tähelepanelikult Pekingil, et nende olümpiakogemustest, vigadest ja kordaminekutest õppida.
Üks tähtsamaid küsimusi on: kuidas kaasata kohalikke elanikke ja eriti pärismaalasi? Hiina kogemusest õpitakse sedagi, et üks ja ainus tõrviku teekond pole kõige turvalisem valik, arvestades tõrvikukandjatele tehtud rünnakuid. Just selles osas kavatsetakse kasutada Kanadas kümneid tõrvikuid, iga väikese naabruskonna jaoks üks. Idee on levitada olümpiatunnet igasse kogukonda, et “iga külake saaks olümpiamängudest innustust”, nagu üks VanOC-is töötav peresõber poeetiliselt lausub. Ja last but not least: kuidas hoida ohjes erinevaid huvigruppe, kes soovivad maailma tähelepanu koondumisest olümpiapaigale endagi probleemidele tähelepanu võita?
Esmarahvaste osalemine
“Vancouveri olümpiakomitee mõistab, et mängudega käib alati kaasas kriitika. Kõikidel inimestel on õigus oma vaateid väljendada ja rahulikult protestida. Kui kriitika on konstruktiivne, siis me vastame sellele,” on korraldajad valmis protsessijatega arvestama.
“Üks meie suuremaid väljakutseid on aga see, et pärismaalaste osalemine on olümpialiikumise ajaloos suhteliselt uus nähtus,” ütles Gary Youngman, kes vastutab pärismaalaste kaasamise eest üritusse, mis neelab 600 miljonit Kanada dollarit föderaaleelarvest ja teist sama palju Briti Columbia provintsi rahakotist, lisaks 1,3 miljardit dollarit operatiivkulutusteks.
“Meil pole olnud mingit eeskuju, mida järgida, ega mõõdikut, millega oma kordaminekuid mõõta.
Eelmised taliolümpiamängud Calgarys ja Salt Lake Citys on pärismaalaste kaasabil korraldanud vaid ava- ja lõputseremoonia ja kultuuriprogrammi, kuid meie kavatseme teha sellest enamat. Soovime seada lati kõrgemale, et tulevased korralduskomiteed saaksid meie kogemusest innustust ja õpetust,” rääkis ta.
Neli esmarahvaste hõimu – tsleil-waututhi rahvas, squamishid, musqueamid ja lil’wati rahvas –, kelle ajaloolised elualad on Vancouveri ümbruses, on olümpiamängude korraldamisse kaasatud ametlikult nelja võõrustava esmarahvana (inglise keeles Four Host First Nations).
Kas nüüd on kõik rahul?
Näiteks haarati neli võõrustavat esmarahvast otsustamisse juba enne viis aastat tagasi rahvusvahelisele olümpiakomiteele taotluse esitamist. Esiteks leppisid hõimud omavahel kokku, et tegutsevad üksmeelselt olümpiamängude õnnestumise nimel, ja hiljem lepiti koos VanOC-iga kokku ka nende missioon: kindlustada, et esmarahvaste keeled, traditsioonid ja kultuur oleksid esindatud mängude planeerimisjärgus, otsuste langetamisel ja ka mängude toimumise ajal. Lisaks paljude hooajatööde pärismaalastele pakkumisele – näiteks vabatahtlikuks soovijate intervjuude tegemine – on VanOC loonud ka jätkusuutliku hankepoliitika, mis püüab järgida põhimõtet, et kaupade ja teenuste ostmisel kasutatakse võimaluse korral esmarahvaste esindajaid.
Skuamishi hõimu pealik Gibby Jacob ütles kevadel Canadian Pressile, et kuigi nelja hõimu pealikud on praegu keskendunud taliolümpiamängudel edu saavutamisele, võivad üksikud hõimuliikmed ikkagi kasutada taliolümpiat selleks, et pöörata tähelepanu esmarahvaste vaesusele, maa võõrandamise ebaseaduslikkusele ja muudele probleemidele.
“Siin on üksikisiku õigused vastamisi grupi õigustega,” selgitas Jacobs, kes mängis võtmerolli maakasutuslepingute läbirääkimistes Ottawa keskvalitsusega. Ta ei saa isiklikult garanteerida, et skuamishid ja lil’watid protestides ei osale – hoolimata sellest, et skuamishi ja lil’wati rahvas said olümpiamängude nii-öelda oma õuele lubamise eest ulatuslikke maakasutuslepinguid. Ja ka raha.
Nii ulatuvadki Kanada esmarahvaste kogukonna arvamused olümpiamängude kohta ühest äärmusest teise. Skuamishi päritolu kunstnik Jody Broomfield (www.jodybroomfield.com) näiteks hindab 2010. aasta taliolümpiat kui võimalust parandada oma kogukonna majanduslikku olukorda. Broomfield oli varem laiema tunnustuseta kunstnik, kuid kui tema kujundatud logo valiti nelja võõrustavat esmarahvast sümboliseerima, kannavad tema valmistatud logo nüüd Vancouveri teeviidad ja kohvitassidki.
Angela Sterritt seevastu on esmarahva-päritolu aktivist, kes näeb talimängudes ainult häda ja viletsust. “Mängude korraldamine ei laasta üksnes loodust, vaid soodustab ka vägivalda esmarahva päritolu naiste kallal. Teadupärast reklaamitakse prostitutsiooni mängude ajal kui turistiaktsiooni!” väitis ta.
Need kaks vastandmärgiga seisukohta tähistavad lõhet Kanada pärismaalaste kogukonnas. Vaieldakse, kuidas muudavad või mõjutavad olümpiamängud Kanada pärismaalaste ühiskondlikku, poliitilist ja majanduslikku olukorda.
“Esmarahvastele on alati põhiküsimus, kas osaleda või oponeerida,” on Bruce Miller, Briti Columbia ülikooli antropoloogiaprofessor öelnud ajalehele Ottawa Citizen. “Palju raha on kulutatud, et soodustada pärismaalaste osalemist, kuid teisalt pakuvad talimängud neile võimalust lasta suure auditooriumi ees oma seisukohtadel kõlada.”
Käratsemisega tähelepanu
Protestiaktsioone plaanitakse pea kõikide suuremate riiklike tähtpäevade ümber. “Me anname valitsusele kaks aastat aega probleemidega tegeleda, et siis rahulikult olümpiamänge nautida,” tutvustasid mõned esmarahvaste liidrid oma strateegiat talvel meediale.
Mai lõpus peetaval niinimetatud rahvuslikul tegutsemispäeval (National Day of Action), mil juhitakse ikka tähelepanu esmarahvaste probleemidele, kogunesidki tuhanded pärismaalased Vancouveri kesklinna olümpiakella juurde – see on mütakas elektronkell, mis loeb taliolümpiani jäänud aega.
Meeleavaldustega sooviti tähelepanu tõmmata vaesusele ja lahendamata maaküsimustele. Angela Sterritt näiteks kavatseb korraldada üle terve Kanada meeleavaldusi, mille põhisisu on väide, et olümpiamängud toimuvad pärismaalastelt varastatud maa-alal.
Õnneks oli Kanada konservatiivist peaministril Stephen Harperil juuni keskel nii palju poliitilist nutti, et pärismaalastelt nn varastatud põlvkondade pärast vabandust paluda. Varastatud põlvkonnaks ja vahel ka kadunud lasteks nimetatakse saja aasta vältel internaatkoolidesse saadetud umbes 150 000 indiaani lapsukest, kes kaotasid seal oma emakeele ja kultuuri.
Lisaks nn indiaanlastele viidi oma kodust, vanemate juurest ära ka inuk’ite (lääneeskimote enesenimetus on inuk, mitmuses inuit, nii et eesti keeles kasutatav “inuitid” oleks justkui kahekordne mitmus) ja mestiitside lapsed, et nendest “metslus” välja juurida.
Üks selle vägivallaakti tagajärgi oli, et vanemad kaotasid vanemlikud oskused ja -tunded ning lastel polnud kelleltki õppida normaalse pereelu rolle. See seletab osalt praegu pärismaalaste hulgas levivat alkoholismi, tööpuudust ja viletsust.
Harperi avalik vabandus, väga südamlikult ja kõrgelt positsioonilt tehtud hea tahte avaldus, lahjendas tublisti paksu verd, mis on valitsevate konservatiivide ja pärismaalaste kogukonna vahele kogunenud. Kuid pärismaalased loodavad, et vabandussõnad on vaid esimene pääsuke tulevaste programmide eel, mis aitaksid tegelikkuses parandada esmarahvaste eluasemeid, joogivee kvaliteeti, haridust, tööhõivet jne. Ja muidugi loodetakse, et vabandus aitaks lahendada maaküsimust.
Kuhu kaob raha?
Näiteks kinnitab üks neljast võõrustavast esmarahvast, musqueamid, et nende traditsioonilisel maa-alal asub ligi pool Vancouverit, sealhulgas osa esma-klassilisest Stanley pargist. Neile kuuluvaid maa-alasid ja ülikõrgeid kinnisvarahindu arvestades peetakse musqueame isegi vaat et kõige rikkamaks hõimuks.
Kuid rikkaks saab neid pidada siiski vaid tinglikult, sest neile viimastel kuudel tagastatud maa-aladel pole veel kinnisvaraarendust alustatud. Kui maad nii-öelda arendada, siis saaksid musqueamid sadade miljonite dollarite võrra rikkamaks, loendas ajaleht The Globe and Mail võõrast raha. Sellest hoolimata elavad paljud nende kogukonna liikmed ikka hallitanud majades, mõned isegi ilma vee ja elektrita ajutistes hüttides.
Juuni algul eraldas Ottawa musqueami rahvale 17 miljonit dollarit lihtsalt niisama – et tunnustada 2010. aasta taliolüm-piamängude toimumist nende põlisel maa-alal. Kuid üleriigiliste ajalehtede esikülgi täitis kuu lõpul ikkagi hõimuliikmete pahane küsimus: “Kuhu kaovad kohalikus hõimuvalitsuses need miljonid, mis valitsuselt tulevad?” Kui nüüd ei ole enam süüdi keskvalitsus, siis kes on süüdi selles, et pärismaalased on Kanadas ikka veel kõige vaesemad, kõige vähem haritud, kõige haigemad?
Olgu kuidas on, kõik olümpiamängudesse puutuv pakub Vaikse ookeani äärse Kanada esmarahvastele võimaluse ennast maailmale näidata ja olümpiaga kaasnevast suurest rahasajust osakese endale saada, et oma elamistingimusi parandada.
Kuid Vancouveri ümbruses ei ela ainult esmarahvad, nagu võiks nüüd arvata. Vancouveris on veel mitmeid huvitavaid elanikekihte: silma järgi otsustades umbes poole jagu hiinlasi, kellest osa saab tähistada lühendiga CBC, mis üldiselt on riikliku ringhäälingu lühend, kuid Vaikse ookeani kaldal tähendab hoopis Canadian Born Chinese – Kanadas sündinud hiinlased. Nemad on “banaanid” ehk pealt kollased, aga seest valged.
Vancouveris on ka eraldi klass inimesi, keda kutsutakse riisikuningateks. Need on valged meesterahvad, kes “käivad” ainult ja ainult siledajuukseliste ja saledate hiina tüdrukutega. Nende armsad heledajuukselised, kuid pilusilmsed lapsed lasevad aimata, milliste näojoontega on Vancouver mõne-kümne aasta pärast, kui rahvaste segamine veelgi hoogu juurde saab.
Pärismaalased
Kes on Kanadas pärismaalased?
•• Kanada põhiseaduse osaks olevas 1982. aasta konstitutsioonilises aktis on pärismaa-lasteks nimetatud kolm rahva-rühma:
•• esmarahvad (inglise keeles First Nations) ehk varem indi-aanlasteks nimetatud hõimud,
•• inuiti rahvas ehk varasemad eskimod,
•• mestiitsid (Kanada kirja-pildis Métis) ehk indiaanlaste ja eurooplaste järeltulijad.
Kui palju on nelja võõrustava esmarahva esindajaid?
Squamishid 3400
Lil’watid 1900
Musqueamid 1150
Tsleil-waututhid 400
Kust saab rohkem infot?
www. twnation.ca
www. fourhostfirstnations.com
www. squamish.net
www. lilwatnation.com
www. musqueam.bc.ca
Kas külm sõda hakkas sulama Kanadas?
Lühidalt avaldatud Eesti Päevalehes 30. juunil 2008 http://www.epl.ee/artikkel/434012
Kui Kanada parlamendi eesti soost saadik Peter Van Loan paari aasta eest Ottawa parlamendihoones tagasivalimise puhul valitud seltskonnale tutvustavat ringkäiku tegi, siis seisatas ta seinal rippuvate erinevate Kanada peaministripiltide ees ja pajatas neist lühidalt naljakaid juhtumisi. Ainult Pierre Trudeau’ pildist jalutas Van Loan peatumata mööda.
Imelik, mõtlesin ma, olles kuulnud mitmete tuttavate käest, kui tähtis hetk nende elus on olnud Pierre Trudeau’ga kohtumine. Paljudes seltskondes kiideldakse ikka veel sellega, kus ja millisel üritusel Trudeau’ga kohtuti ja mida Trudeau siis lausunud. Selle karismaatilise ja kaks korda (kokku ligi 15 aastat: 1968. aastast kuni 1979. aastani, ja 1980. aastast kuni 1984-ni.) peaministri toolil istunud mehe „süüks“ pannakse ei rohkem ega vähem kui Kanada kaasaegseks muutmine! On olemas isegi väljend ’trudomaania’ – kõikidele 70-80ndatel aastatel noortele liberaalidele innustuseks ja eeskujuks.
Peaminister Trudeau’ teeneks võib lugeda Kanadale nii omase kakskeelsuse sisse seadmist, multikultuursuse ametlikku tunnustamist ja põhiseadusesse 1982. aastal lisanduse – Kanada Õiguste ja Vabaduste Harta – sisse viimist. Just selle viimase dokumendi pärandit peetakse tihtipeale selleks faktoriks, mis Kanadat USAst eristab.
Trudeau oli intellektuaal, kelle sõnavõtud või seisukohad olid tihti vastuolulised (näiteks näitas ta Saskatoonis, Saskatchewani provintsis, põllumeestele keskmist sõrme ja tegi kord kuninganna – Kanada riigipea! - selja taga naljakat piruetti). Ta suhtles kuulsate poplauljatega („käis“, näiteks, Barbara Streisandiga) ja riietus tihti ebasündsalt (kandis protokolli eirates Parlamendihoones sandaale). Kuid seda enam (või sellest hoolimata?) imetleti tema energiat, erudeeritust ja sarmi.
Ja sellisest Kanada poliitika suurkujust jalutab Ontario eestlaste hääled korjav ja praegu kaheteistkümne mõjukama Ottawa poliitiku hulka kuuluv Peter Van Loan Senati saali poole suunduvas pikas koridoris lihtsalt mööda!
Ühes telefonivestluses seletas Van Loan ükskõiksust Trudeau’ vastu kasvamisega eesti vanavanemate tulivihases vene-vastases meelsuses. Van Loani kodust pärines suhtumine, et Nõukogude Liitu sõbralikult suhtuv Trudeau ei saa mitte olla noore eesti poliitikahuvilise poisi eeskujuks!
Tõsi on see, et Trudeau oligi liiga vasakpoolne! Ta lõi sisse suhted puna-Hiinaga, käis Pekingis isegi visiidil, suhtles sõbralikult Kuuba noore diktaatori Fidel Castroga ja lävis ka Nõukogude Liiduga aktiivselt.
Muuseas, Nõukogude Liidu Ottawasse saadetud saadiku Aleksandr Jakovleviga suhtles ta isegi nii tihedalt, et andis 1973. aastal oma teise pojale tema nime: Sacha. Pered käisid omavahel tihedalt läbi – Trudeau’l oli abielust kolmkümmend aastat noorema Margaret Trudeau’iga kolm poega – ning ka Jakovlev kasvatas Ottawas lapselast Natashat, kes oli poistega samaealine. Kanada üleriigiline ajaleht The Globe and Mail avaldas Jakovlevi pere arhiivist pildi, kus mehed, suhkruvatti söövad lapsed süles, tsirkuses elavalt vestlevad.
Külma sõja ajal peeti venelastega – Lääne peavaenlasega – suhtlemist justkui hääletuks alistumiseks. The Globe and Maili meelest võiks sellele tänapäeval vastata näiteks see, kui president Bush läheks abikaasa ja lastega Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi perega koos tsirkusesse.
Torontos elav kirjanik Christopher Shulgan väidab aga oma uues punakaanelises raamatus The Soviet Ambassador: The Making of the Radical Behind Perestroika, et erilised suhted Kanada peaministri ja Nõukogude saadiku vahel aitasidki glasnostil ja perestroikal hiljem üldse tegelikkuseks saada.
„Kanada andis mulle võimaluse hingata teistsugust õhku, teistsuguses keskkonnas õppida, kohata inimesi, rääkida vabalt ja avada neile oma süda,“ ütles toonane saadik Jakovlev ühes intervjuus palju aastaid hiljem.
„Sacha“, kasutas Kanada peaminister Pierre Trudeau hüvastijätukõnes Nõukogude saadikule tema hellitusnime: „Sina ja mina oleme tihti kohtunud. Me oleme igasuguseid asju koos arutanud: alates maailmarahust ja lõpetades meie laste tervisega. Me oleme intellektuaalselt väidelnud, inimsoo tulevikule kaasa tundnud ja otsinud siiski rahvaste koostööks ja üksteisemõistmiseks uusi viise. Me oleme üksteise erinevusi teadvustades siiski suutnud arvamustes suure ühisosa leida.“ (Christopher Shulgani meelest kõlavad need sõnad kolmkümmend aastat hiljem kangesti barack-obama-likult.)
Just Kanadas õppis Nõukogude saadik, et kahe äärmuse – USA-laadse kapitalismi ja Nõukogude Liidu kommunismi vahel on olemas kolmas võimalus – Kanada tee, mis oleks justkui segu kahest eelnevast. Jakovlev töötas tervelt kümme aastat Ottawas, kuhu ta 70ndate algul nö jalust ära saadeti, kuna tal olevat olnud tõsised kahtlused Moskva juhtimis-stiili suhtes. Hiljem sai temast eesti vikipeediat tsiteerides üks „järjekindlamaid Mihhail Gorbatšovi reformipoliitika toetajaid, avalikustamispoliitika eestvedajaid ning Boriss Jeltsini liitlane augustiputši ajal.“ Just Ontario provintsis (põllumajandusministri, härra Whelani kodus, „maisipõldude ja sojaoa-peenarde vahel“ nagu The Globe and Mail kirjutab) said kaks meest – Jakovlev ja Gorbatšov 1983. aasta mai keskel esimest korda võimaluse pikemalt rääkida.
Kanada välisministeeriumi tol ajal kirjutatud ametnike memodes kõlas muidugi mure, et Nõukogude saadik peseb tihedate kohtumiste ajal peaminister Trudeau’ ajusid. Kuid tegelikult liikus mõjutamine hoopis vastassuunas: Trudeau’l, kes ei pooldanud ei kapitalismi ega kommunismi, oli intellektuaalselt huvitav venelasega vestelda, ilma et ta oleks pidanud mingi kehtiva ideoloogilise dogma murdmise pärast kelleltki vabandust paluma.
Muidugi aitas ka Reagani võidurelvastumine külma sõja lõpule kaasa koos Nõukogude Liidu laokil majandusega, kuid ka Jakovlevil oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemises tähtis osa, võtab oma artikli Christopher Shulgan kokku. Jakovlevi kümneks aastaks Kanadasse saatmine ja tema tihedad kontaktid Kanada peaministriga aitasid Nõukogude Liidu suhtes skeptilisest Jakovlevist teha radikaalse uuendaja ja perestroika ühe arhitekti.
Shulgan küsibki seepeale, et kas mitte ei hakanud külm sõda sulama just Kanada külmas kliimas (loe: väliseestlaste meelest ultravasakpoolseks peetud Kanada peaministri seltsis)?
Kui Kanada parlamendi eesti soost saadik Peter Van Loan paari aasta eest Ottawa parlamendihoones tagasivalimise puhul valitud seltskonnale tutvustavat ringkäiku tegi, siis seisatas ta seinal rippuvate erinevate Kanada peaministripiltide ees ja pajatas neist lühidalt naljakaid juhtumisi. Ainult Pierre Trudeau’ pildist jalutas Van Loan peatumata mööda.
Imelik, mõtlesin ma, olles kuulnud mitmete tuttavate käest, kui tähtis hetk nende elus on olnud Pierre Trudeau’ga kohtumine. Paljudes seltskondes kiideldakse ikka veel sellega, kus ja millisel üritusel Trudeau’ga kohtuti ja mida Trudeau siis lausunud. Selle karismaatilise ja kaks korda (kokku ligi 15 aastat: 1968. aastast kuni 1979. aastani, ja 1980. aastast kuni 1984-ni.) peaministri toolil istunud mehe „süüks“ pannakse ei rohkem ega vähem kui Kanada kaasaegseks muutmine! On olemas isegi väljend ’trudomaania’ – kõikidele 70-80ndatel aastatel noortele liberaalidele innustuseks ja eeskujuks.
Peaminister Trudeau’ teeneks võib lugeda Kanadale nii omase kakskeelsuse sisse seadmist, multikultuursuse ametlikku tunnustamist ja põhiseadusesse 1982. aastal lisanduse – Kanada Õiguste ja Vabaduste Harta – sisse viimist. Just selle viimase dokumendi pärandit peetakse tihtipeale selleks faktoriks, mis Kanadat USAst eristab.
Trudeau oli intellektuaal, kelle sõnavõtud või seisukohad olid tihti vastuolulised (näiteks näitas ta Saskatoonis, Saskatchewani provintsis, põllumeestele keskmist sõrme ja tegi kord kuninganna – Kanada riigipea! - selja taga naljakat piruetti). Ta suhtles kuulsate poplauljatega („käis“, näiteks, Barbara Streisandiga) ja riietus tihti ebasündsalt (kandis protokolli eirates Parlamendihoones sandaale). Kuid seda enam (või sellest hoolimata?) imetleti tema energiat, erudeeritust ja sarmi.
Ja sellisest Kanada poliitika suurkujust jalutab Ontario eestlaste hääled korjav ja praegu kaheteistkümne mõjukama Ottawa poliitiku hulka kuuluv Peter Van Loan Senati saali poole suunduvas pikas koridoris lihtsalt mööda!
Ühes telefonivestluses seletas Van Loan ükskõiksust Trudeau’ vastu kasvamisega eesti vanavanemate tulivihases vene-vastases meelsuses. Van Loani kodust pärines suhtumine, et Nõukogude Liitu sõbralikult suhtuv Trudeau ei saa mitte olla noore eesti poliitikahuvilise poisi eeskujuks!
Tõsi on see, et Trudeau oligi liiga vasakpoolne! Ta lõi sisse suhted puna-Hiinaga, käis Pekingis isegi visiidil, suhtles sõbralikult Kuuba noore diktaatori Fidel Castroga ja lävis ka Nõukogude Liiduga aktiivselt.
Muuseas, Nõukogude Liidu Ottawasse saadetud saadiku Aleksandr Jakovleviga suhtles ta isegi nii tihedalt, et andis 1973. aastal oma teise pojale tema nime: Sacha. Pered käisid omavahel tihedalt läbi – Trudeau’l oli abielust kolmkümmend aastat noorema Margaret Trudeau’iga kolm poega – ning ka Jakovlev kasvatas Ottawas lapselast Natashat, kes oli poistega samaealine. Kanada üleriigiline ajaleht The Globe and Mail avaldas Jakovlevi pere arhiivist pildi, kus mehed, suhkruvatti söövad lapsed süles, tsirkuses elavalt vestlevad.
Külma sõja ajal peeti venelastega – Lääne peavaenlasega – suhtlemist justkui hääletuks alistumiseks. The Globe and Maili meelest võiks sellele tänapäeval vastata näiteks see, kui president Bush läheks abikaasa ja lastega Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi perega koos tsirkusesse.
Torontos elav kirjanik Christopher Shulgan väidab aga oma uues punakaanelises raamatus The Soviet Ambassador: The Making of the Radical Behind Perestroika, et erilised suhted Kanada peaministri ja Nõukogude saadiku vahel aitasidki glasnostil ja perestroikal hiljem üldse tegelikkuseks saada.
„Kanada andis mulle võimaluse hingata teistsugust õhku, teistsuguses keskkonnas õppida, kohata inimesi, rääkida vabalt ja avada neile oma süda,“ ütles toonane saadik Jakovlev ühes intervjuus palju aastaid hiljem.
„Sacha“, kasutas Kanada peaminister Pierre Trudeau hüvastijätukõnes Nõukogude saadikule tema hellitusnime: „Sina ja mina oleme tihti kohtunud. Me oleme igasuguseid asju koos arutanud: alates maailmarahust ja lõpetades meie laste tervisega. Me oleme intellektuaalselt väidelnud, inimsoo tulevikule kaasa tundnud ja otsinud siiski rahvaste koostööks ja üksteisemõistmiseks uusi viise. Me oleme üksteise erinevusi teadvustades siiski suutnud arvamustes suure ühisosa leida.“ (Christopher Shulgani meelest kõlavad need sõnad kolmkümmend aastat hiljem kangesti barack-obama-likult.)
Just Kanadas õppis Nõukogude saadik, et kahe äärmuse – USA-laadse kapitalismi ja Nõukogude Liidu kommunismi vahel on olemas kolmas võimalus – Kanada tee, mis oleks justkui segu kahest eelnevast. Jakovlev töötas tervelt kümme aastat Ottawas, kuhu ta 70ndate algul nö jalust ära saadeti, kuna tal olevat olnud tõsised kahtlused Moskva juhtimis-stiili suhtes. Hiljem sai temast eesti vikipeediat tsiteerides üks „järjekindlamaid Mihhail Gorbatšovi reformipoliitika toetajaid, avalikustamispoliitika eestvedajaid ning Boriss Jeltsini liitlane augustiputši ajal.“ Just Ontario provintsis (põllumajandusministri, härra Whelani kodus, „maisipõldude ja sojaoa-peenarde vahel“ nagu The Globe and Mail kirjutab) said kaks meest – Jakovlev ja Gorbatšov 1983. aasta mai keskel esimest korda võimaluse pikemalt rääkida.
Kanada välisministeeriumi tol ajal kirjutatud ametnike memodes kõlas muidugi mure, et Nõukogude saadik peseb tihedate kohtumiste ajal peaminister Trudeau’ ajusid. Kuid tegelikult liikus mõjutamine hoopis vastassuunas: Trudeau’l, kes ei pooldanud ei kapitalismi ega kommunismi, oli intellektuaalselt huvitav venelasega vestelda, ilma et ta oleks pidanud mingi kehtiva ideoloogilise dogma murdmise pärast kelleltki vabandust paluma.
Muidugi aitas ka Reagani võidurelvastumine külma sõja lõpule kaasa koos Nõukogude Liidu laokil majandusega, kuid ka Jakovlevil oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemises tähtis osa, võtab oma artikli Christopher Shulgan kokku. Jakovlevi kümneks aastaks Kanadasse saatmine ja tema tihedad kontaktid Kanada peaministriga aitasid Nõukogude Liidu suhtes skeptilisest Jakovlevist teha radikaalse uuendaja ja perestroika ühe arhitekti.
Shulgan küsibki seepeale, et kas mitte ei hakanud külm sõda sulama just Kanada külmas kliimas (loe: väliseestlaste meelest ultravasakpoolseks peetud Kanada peaministri seltsis)?
Kuidas Kanadas vähemusega tülli minna
Avaldatud Ekspressis oktoobris 2008.
Ühel augusti nädalavahetuse hommikul ei saa me abikaasaga oma aias normaalsel häälel juttu rääkida, sest naabrimehe autost kostab kõrvulukustavat hipphoppi üle terve naabruskonna. Palun härdalt muusika vaiksemaks keerata.
Kui asi teist hommikut järjest kordub, siis käratan naabrile ärritunult, üle lärmi, peale. Kui ümbruskond on taas vaikseks saanud, unustan tüli täiesti... kuni paar nädalat hiljem tuleb naaber mu ukse taha.
Oi vabandust, ma unustasin öelda, et mu naaber on gei. Ja nagu hiljem selgus, peeti sel lärmakal hipp-hopp-nädalavahetusel Ottawas Gay Pride üritusi.
Tõsise, veidi haavunud näoga seisab naabrimees mu trepil. Kui ta on mu elutoas istet võtnud, ütleb ta:
„Marje, teil seal Venemaal vist ei austata geide õigusi, aga meil siin Kanadas küll... Mina juristina võin sulle öelda, et.... „
Rohkem ma tal rääkida ei lasknud, sest ma hakkasin karjuma. Ma olin väga, väga-väga vihane.
Miks ma vihastasin? Sest ma pidin tunnistama, et The Globe and Maili kolumnistil Margaret Wentel võib siiski õigus olla (tema töö ongi, muuseas, kanadalasi oma kergelt konservatiivsete kolumnidega vihaseks ajada: tema kolumnide vastukajade kokku kogumiseks on tehtud isegi blogi!)
Wente kirjutas nimelt sellest, kuidas Kanada inimõiguste komisjon rahuldab tihti selliseid kaebusi, mis tavalise inimese arusaama õiglusest pea peale keeravad. Mõned nendest lugudest on päris naljakad ja mitte naljakad ’ha-haa’ vaid naljakad-veidrad.
Üks lugu oli selline: üks transseksuaal (kes ütles, et on terve elu end naisena tundnud, kuid on siiski mehena kord abielus olnud ja kaks last teinud) läheb kirurgi juurde, et kohendada oma genitaale, sest soovahetusopp jättis ta privaatsed kehaosad kuidagi valulikuks. Ta läheb arsti konsultatsioonile ega ütle, et ta oli enne mees. Alles siis, kui hakkab opi jaoks riidest lahti võtma, ütleb, et by the way, ma olin enne mees. Arst ehmatab ja ütleb järsult (ja kahjuks ka ebaviisakalt), et tema ei teeninda trans-seksuaale. Naine kaebab arsti seepeale inimõiguste kohtusse, kuna see on tema meelest (seksuaal)vähemuse diskrimineerimine. Wente kirjutab The Globe and Mailis, et tema keiss lagunes ruttu koost: arstile jäi õigus, kuna ta ei saanud opi alustamiseks kogu meditsiinilist infot, oli tal õigus oppi mitte ette võtta, kuna tal puudus kogemus transseksuaalidega.
Teine lugu, millest Wente jutustab, on natuke keerulisem. Üks mees pidas Torontos restorani ja tema kauaaegne veoautojuhist klient suitsetas ukse juures marihuaanat. Tipptunni ajal palus restorani omanik mehel natuke eemale astuda, sest suits segas teisi külastajaid: sealhulgas lapsi ja vanemaid prouasid, kes sööma tulid. Aga suitsetaja ei tahtnud kaks sammu eemale astuda, vaid kaebas restorani omaniku kohtusse väites, et omanik diskrimineeris teda kui füüsilise puudega inimest, kellel on arsti luba valude vähendamiseks narkootikumi suitsetada. Suitsetaja võitis kohtus ... ja restorani omanik pidi kohtukulude katmiseks oma restorani maha müüma, mille ta vist isegi oma esivanematelt oli pärinud, ja nüüd on ärist ilma.
Üks sama veider juhtum oli töösuhte kohta, kus võeti kõrgele kohale tööle inimene, kellelt küsiti tööintervjuu ajal, kas tal on mingeid meditsiinilisi näidustusi, mis segaksid töötegemist. Mees ütles, et ei ole. Läks nädal mööda, ja mees lakkas tööd tegemast, kuna tal oli bipolaarne depressioon. Firma tahtis teda vallandada (katseaeg ju), aga mees kaebas firma inimõiguste kohtusse, et diskrimineeritakse haiget inimest! Peale pikki protsessimist pidigi firma mehele karme kompenseerimistasusid maksma, ta tööle ennistama ja maksma tagantjärele poole aasta töötasu. Samal oli mees vaid 10 päeva tööl käinud.
Mida Wente tahtis, oli see, et me, niiöelda korralikud, khm, inimesed, pööritaksime oma silmi. Ja me tegimegi seda. Ja samas, korralike inimestena, kes ei taha kedagi solvata (lõppude lõpuks on tegu ju Kanadaga!), tõmbame me pea õlgade vahele, kui on tegemist vähemustega ja nende õigustega. Iga viimane kui kanadalane kardab saada süüdistust vähemuste diskrimineerimises, nende õiguste eiramises. Seda peetakse sama tooreks kui väiksemate laste pommimist.
Ja siis palun väga, istub minu vastas mu hea naaber, kes esiteks teab väga hästi, et ma ei ole Venemaalt, ja teiseks, teab juristina väga hästi, kui karm relv on Kanadas süüdistamine vähemuste õiguste eiramises.
„Marje, meie kultuuris on Gay Pride aasta tähtsaim püha, ja meie kultuur on diskomuusika kuulamine! Aga sina, Marje, pole mulle kunagi mu seksuaalsuse puhul komplimenti teinud ja alati oled sa selline vastik bitch.“
Ma võin rahumeeli olla vastik bitch, aga kuidas tõestada kellelegi, kes ründab sind halvustavate märkustega, et ma ei ole homofoobne vastik bitch?
Igatahes, ma viskasin oma hea naabri uksest välja ja meie karjumine, mis jätkub trepil, meenutab abielu lahutamist itaalia moodi. Mina tahtsin vaid, et ta oma muusika vaiksemaks keeraks (ja et ma oleks olnud tõesti õnnelik, kui see oleks olnud disko), aga tema pööras selle vähemuse õiguste rikkumiseks...
Arutame mehega asja. Mis värk geidega on, miks pööratakse tavaline olmetüli poliitiliseks? Teine naabrimees jagab selgitusi – geidel keerlebki kõik oma seksuaalsuse ümber. Selle kaudu defineeritakse kõik ülejäänu ja heterod ei saa sellest lihtsalt aru. Ja et „väga rumal sinust, Marje, minna neid Gay Pride ajal torkima“.
Küsisin mehelt, kas tema ülemus Pierre defineerib end Kanada välisministeeriumis geina? Kas ta teeb homoseksuaalset välispoliitikat, gei-julgeolekupoliitikat?
Mees ütles, et ei tee, et mitte kunagi pole Pierre end geina reklaaminud, mitte kordagi maininud oma seksuaalsust ega isegi seda, et ta on abielus. Pierre on professionaal, kes ei reklaami, kellega ta magab ega nõua teistelt oma seksuaalsusele komplimente. Mis ongi normaalne, minu meelest.
Ekspressis kirjutas Helen Talalaev, et valitsus peaks geidele appi tulema ja tegema seadused liberaalsemaks, et nad saaksid abielluda ja lapsendada jne. Ma olen täiesti nõus. Andke geidele õigused abielluda. Pole midagi paremat, kui abielus gei. Nagu mu mehe ülemus Pierre. Tal on stabiilne suhe ja ta ei tüüta oma töökaaslasi sellega, kas eks-mees tuuseldab tema elus või mitte. Peaks valitsuselt paluma kõik geid kohe paari panna ka, siis oleks rahu majas.
Õnneks ei korralda meie tänava geid mulle boikotti. Kunstnikust naaber, kes on oma rõdul kohvi juures meie tülitsemist pealtkuulnud, toetab mind ja ütleb, et Colin on äsjase lahkumineku puhul veidi rivist väljas. Ärgu ma pahandagu.
Ma ei pahandagi, aga nüüd ma tean, kuidas vähemustest lahku minnakse.
Ühel augusti nädalavahetuse hommikul ei saa me abikaasaga oma aias normaalsel häälel juttu rääkida, sest naabrimehe autost kostab kõrvulukustavat hipphoppi üle terve naabruskonna. Palun härdalt muusika vaiksemaks keerata.
Kui asi teist hommikut järjest kordub, siis käratan naabrile ärritunult, üle lärmi, peale. Kui ümbruskond on taas vaikseks saanud, unustan tüli täiesti... kuni paar nädalat hiljem tuleb naaber mu ukse taha.
Oi vabandust, ma unustasin öelda, et mu naaber on gei. Ja nagu hiljem selgus, peeti sel lärmakal hipp-hopp-nädalavahetusel Ottawas Gay Pride üritusi.
Tõsise, veidi haavunud näoga seisab naabrimees mu trepil. Kui ta on mu elutoas istet võtnud, ütleb ta:
„Marje, teil seal Venemaal vist ei austata geide õigusi, aga meil siin Kanadas küll... Mina juristina võin sulle öelda, et.... „
Rohkem ma tal rääkida ei lasknud, sest ma hakkasin karjuma. Ma olin väga, väga-väga vihane.
Miks ma vihastasin? Sest ma pidin tunnistama, et The Globe and Maili kolumnistil Margaret Wentel võib siiski õigus olla (tema töö ongi, muuseas, kanadalasi oma kergelt konservatiivsete kolumnidega vihaseks ajada: tema kolumnide vastukajade kokku kogumiseks on tehtud isegi blogi!)
Wente kirjutas nimelt sellest, kuidas Kanada inimõiguste komisjon rahuldab tihti selliseid kaebusi, mis tavalise inimese arusaama õiglusest pea peale keeravad. Mõned nendest lugudest on päris naljakad ja mitte naljakad ’ha-haa’ vaid naljakad-veidrad.
Üks lugu oli selline: üks transseksuaal (kes ütles, et on terve elu end naisena tundnud, kuid on siiski mehena kord abielus olnud ja kaks last teinud) läheb kirurgi juurde, et kohendada oma genitaale, sest soovahetusopp jättis ta privaatsed kehaosad kuidagi valulikuks. Ta läheb arsti konsultatsioonile ega ütle, et ta oli enne mees. Alles siis, kui hakkab opi jaoks riidest lahti võtma, ütleb, et by the way, ma olin enne mees. Arst ehmatab ja ütleb järsult (ja kahjuks ka ebaviisakalt), et tema ei teeninda trans-seksuaale. Naine kaebab arsti seepeale inimõiguste kohtusse, kuna see on tema meelest (seksuaal)vähemuse diskrimineerimine. Wente kirjutab The Globe and Mailis, et tema keiss lagunes ruttu koost: arstile jäi õigus, kuna ta ei saanud opi alustamiseks kogu meditsiinilist infot, oli tal õigus oppi mitte ette võtta, kuna tal puudus kogemus transseksuaalidega.
Teine lugu, millest Wente jutustab, on natuke keerulisem. Üks mees pidas Torontos restorani ja tema kauaaegne veoautojuhist klient suitsetas ukse juures marihuaanat. Tipptunni ajal palus restorani omanik mehel natuke eemale astuda, sest suits segas teisi külastajaid: sealhulgas lapsi ja vanemaid prouasid, kes sööma tulid. Aga suitsetaja ei tahtnud kaks sammu eemale astuda, vaid kaebas restorani omaniku kohtusse väites, et omanik diskrimineeris teda kui füüsilise puudega inimest, kellel on arsti luba valude vähendamiseks narkootikumi suitsetada. Suitsetaja võitis kohtus ... ja restorani omanik pidi kohtukulude katmiseks oma restorani maha müüma, mille ta vist isegi oma esivanematelt oli pärinud, ja nüüd on ärist ilma.
Üks sama veider juhtum oli töösuhte kohta, kus võeti kõrgele kohale tööle inimene, kellelt küsiti tööintervjuu ajal, kas tal on mingeid meditsiinilisi näidustusi, mis segaksid töötegemist. Mees ütles, et ei ole. Läks nädal mööda, ja mees lakkas tööd tegemast, kuna tal oli bipolaarne depressioon. Firma tahtis teda vallandada (katseaeg ju), aga mees kaebas firma inimõiguste kohtusse, et diskrimineeritakse haiget inimest! Peale pikki protsessimist pidigi firma mehele karme kompenseerimistasusid maksma, ta tööle ennistama ja maksma tagantjärele poole aasta töötasu. Samal oli mees vaid 10 päeva tööl käinud.
Mida Wente tahtis, oli see, et me, niiöelda korralikud, khm, inimesed, pööritaksime oma silmi. Ja me tegimegi seda. Ja samas, korralike inimestena, kes ei taha kedagi solvata (lõppude lõpuks on tegu ju Kanadaga!), tõmbame me pea õlgade vahele, kui on tegemist vähemustega ja nende õigustega. Iga viimane kui kanadalane kardab saada süüdistust vähemuste diskrimineerimises, nende õiguste eiramises. Seda peetakse sama tooreks kui väiksemate laste pommimist.
Ja siis palun väga, istub minu vastas mu hea naaber, kes esiteks teab väga hästi, et ma ei ole Venemaalt, ja teiseks, teab juristina väga hästi, kui karm relv on Kanadas süüdistamine vähemuste õiguste eiramises.
„Marje, meie kultuuris on Gay Pride aasta tähtsaim püha, ja meie kultuur on diskomuusika kuulamine! Aga sina, Marje, pole mulle kunagi mu seksuaalsuse puhul komplimenti teinud ja alati oled sa selline vastik bitch.“
Ma võin rahumeeli olla vastik bitch, aga kuidas tõestada kellelegi, kes ründab sind halvustavate märkustega, et ma ei ole homofoobne vastik bitch?
Igatahes, ma viskasin oma hea naabri uksest välja ja meie karjumine, mis jätkub trepil, meenutab abielu lahutamist itaalia moodi. Mina tahtsin vaid, et ta oma muusika vaiksemaks keeraks (ja et ma oleks olnud tõesti õnnelik, kui see oleks olnud disko), aga tema pööras selle vähemuse õiguste rikkumiseks...
Arutame mehega asja. Mis värk geidega on, miks pööratakse tavaline olmetüli poliitiliseks? Teine naabrimees jagab selgitusi – geidel keerlebki kõik oma seksuaalsuse ümber. Selle kaudu defineeritakse kõik ülejäänu ja heterod ei saa sellest lihtsalt aru. Ja et „väga rumal sinust, Marje, minna neid Gay Pride ajal torkima“.
Küsisin mehelt, kas tema ülemus Pierre defineerib end Kanada välisministeeriumis geina? Kas ta teeb homoseksuaalset välispoliitikat, gei-julgeolekupoliitikat?
Mees ütles, et ei tee, et mitte kunagi pole Pierre end geina reklaaminud, mitte kordagi maininud oma seksuaalsust ega isegi seda, et ta on abielus. Pierre on professionaal, kes ei reklaami, kellega ta magab ega nõua teistelt oma seksuaalsusele komplimente. Mis ongi normaalne, minu meelest.
Ekspressis kirjutas Helen Talalaev, et valitsus peaks geidele appi tulema ja tegema seadused liberaalsemaks, et nad saaksid abielluda ja lapsendada jne. Ma olen täiesti nõus. Andke geidele õigused abielluda. Pole midagi paremat, kui abielus gei. Nagu mu mehe ülemus Pierre. Tal on stabiilne suhe ja ta ei tüüta oma töökaaslasi sellega, kas eks-mees tuuseldab tema elus või mitte. Peaks valitsuselt paluma kõik geid kohe paari panna ka, siis oleks rahu majas.
Õnneks ei korralda meie tänava geid mulle boikotti. Kunstnikust naaber, kes on oma rõdul kohvi juures meie tülitsemist pealtkuulnud, toetab mind ja ütleb, et Colin on äsjase lahkumineku puhul veidi rivist väljas. Ärgu ma pahandagu.
Ma ei pahandagi, aga nüüd ma tean, kuidas vähemustest lahku minnakse.
Thursday, May 21, 2009
„Mul polnud varem õigus ja ma muutsin nüüd oma meelt!“
Pere ja kodu ei avaldanud seda artiklit 2008
Üks parimatest asjadest, mis võib juhtuda, kui käid maailmas veidi ringi, on see, et sa ei tea enam, mida ühe või teise asja kohta täpselt arvata. Ja ometi oli sul vanasti arvamus varnast võtta! Nüüd aga ütled enamuse asjade kohta: Hmm, huvitav! Või siis: Ma ei ole selle peale veel mõelnud! nagu missivõistluse kandidaadid vestlusvoorus. Selgub, et kahe seisukoha „Jah, nii see on!“ ja „Nii see nüüd küll ei käi!“ vahel on veel palju halli ala, hägust ja ebaselget. Ja lohutav on lugeda, et meelt ei muuda mitte ainult niinimetatud tavalised inimesed, vaid ka need, kes meie arvamust kujundavad, meile ülikoolis loenguid loevad ja tarku artikleid ja pakse raamatuid kirjutavad.
Edge foundation (http://www.edge.org/) küsiski aasta lõpul maailma tuntumatelt teadlastelt, Nobeli preemia laureaatidelt, futuristidelt ja loomingulistelt mõtlejatelt ühe tähtsa küsimuse. Nimelt, mis osas nad viimati oma meelt muutsid. Ehk annavad nende pihtimused Pere ja Kodu lugejatelegi julgust ühes või teises asjas meelt muuta.
„Mehed on tõesti edukamad kui naised!“
Nii kirjutab Londoni majanduskooli õppejõud ja filosoof Helena Cronin, kelle teaduslike tööde võtmesõnade loetelu võiks olla järgmine: loomade käitumine, darvinism, feminism, sugude erinevused jne. Teaduste doktor Cronin, kes on raamatu The Ant And The Peacock autor, oli alati juurelnud, miks mehed on enamasti riikide ja suurte ettevõtete juhid ja enamuse Nobeli preemiate laureaadid. Evolutsiooniteoreerik Helena Cronin kaitses varem seisukohta, et mehed tunduvad olevat naistest edukamad tänu TTM-ile. See on lühend sõnadest talent, temperament ja maitse.
Meeste talendid avalduvad rohkem matemaatikas ja tehnikavallas, kuna naised on hulga verbaalsemad. Temperamendilt on mehed hulga riskialtimad ja naised sealjuures alalhoidlikumad. Maitsete osas on mehed huvitunud rohkem asjadest, samas kui naisi huvitavad suhted ja inimesed. Isegi kui erinevused olid meeste ja naiste vahel väikesed, võis siiski teaduslikke uuringuid tehes täheldada, et TTM jagunes meeste seas ja naiste seas erinevalt. Kui naiste hulgas jaguneb TTM enamvähem statistilisesse keskmikku – kõik naised on enamvähem sarnased, siis meeste osas jagunevad talendid-temperamendid ja maitsed suuremas ulatuses erinevate äärmuste vahel. Ehk siis meeste hulgas on rohkem läbikukkujaid ja samavõrra rohkem ka oma ala tippe.
Helena Cronin ei uskunud varem, et TTM nii suurt rolli mängib. Ta oli varem alati seisukohal, et TTMile lisaks annavad meestele edumaa piisava lastehoiu puudumine ja kultuurilised eelarvamused, kuidas tütar- ja poeglapsi kasvatatakse ning kuidas valitakse töökoha personali, kuid nüüd on ta veendunud, et TTM-il on põhjapanev tähtsus. „Muidugi see vihastab feministe, kuna nad keskenduvad ainult meeste edukamale osale (kun neil on naistest silmatorkavalt suurem palk)“, kirjutab Helena Cronin, kuid jätkab, et feministid jätavad tähelepanuta suure osa mehi, kes on elus läbi kukkunud.
„Kuidas seletaksid lastehoiu puudumine ja kultuurilised eelarvamused nii suurt hulka meessoost põmmpäid?“
„Me erineme omavahel rohkem, kui me arvata julgesime!“
Evolutsioonibioloog Mark Pagel Inglismaa Reading ülikoolist kirjutab, et viimastel kümnenditel on sotsiaalteadused toonud endaga kaasa kerge enese-tsenseerimise selles osas, kuidas me kirjutame ja mõtleme erinevatest inimestest maakeral. Alates Uus Guinea kõrgmäestike inimestest, Siberi päritoluga inimestest ja lõpetades Austraalia aborigeenidega, polüneeslastega ja aafriklastega –kõigist neist kirjutades ei olnud justkui sobilik juhtida tähelepanu rassilistele erinevustele.
Moodsad genoomiuuringud aga avaldavad üllatava pildi inimeste erinevustest. Me oleme üksteisele geneetiliselt 99,5 protsendi ulatuses sarnased.
„99,5% on muuseas uus number,“ sõnab doktor Pagel, „varasemalt arvati, et inimesed sarnanevad üksteisele 99,9 protsendi ulatuses. Kui peate seda arvude vahet – null koma neli protsenti – tähtsusetuks, siis teadke, et me sarnaneme geneetiliselt 98,5 protsendi ulatuses šimpansidega, inimeste lähimate sugulastega.“
Mõned inimeste vahelised erinevused seisnevad piima omastamise võimes, mõned puudutavad ekvatoriaalse päikese talumisvõimet, mõned geneetilised erinevused puudutavad kehakuju või –suurust, külma talumist, teatud haigustele vastupanemist ning isegi seda, kui mitu järglast saab naine sünnitada. Inimeste vahelised erinevused võivad kõikuda isegi kuni selleni välja, et eri rassi inimesed toodavad erinevalt endorfiine (m6nutundmise hormoone).
Kõik see ei tähenda muidugi, et üks inimgrupp oleks teisest mingis osas parem. Lihtsalt ühed inimesed on mõne keskkonna suhtes paremini kohastunud ja peame olema valmis teaduslikes tekstides arutama inimeste (ja ka rasside) vahelisi erinevusi.
“Me taassünnime pidevalt!”
Taani teadlane ja raamatu The Generous Man autor Tor Nørretranders pihib, et ta on muutnud oma meelt selles osas, mis puudutab meie kehasid.
“Ma olin varem alati arvanud, et keha on justkui riistvara, mille sees mu vaimne tarkvara töötab, kuid nüüd mõtlen ma oma kehast ka kui tarkvarast.“
Mees, kes mõtles välja sõna eksformatsioon (see on ühisinfo hulk meie peades, kui räägime inimesega, kes on meiega „samal lainel“) on veendunud, et meie kehad ei ole nagu enamus füüsilisi asju: stabiilsed nagu tool või laud. Keha on rohkem nagu tuli või nagu jõgi, mis voolab ja muutub pidevalt, milles aine vahetub kogu aeg. Meie keha koostisosasid vahetatakse pidevalt välja.
„Kas teadsite, et 98 protsenti meie keha aatomitest vahetuvad igal aastal? Veemolekulid jäävad kehasse kaheks nädalaks ja meie luudes-kontides asuvad molekulid vahetuvad mõne kuu tagant. Mõned aatomid jäävad küll kehasse püsima aastateks, kuid peaaegu mitte ükski ei ela kehas sunniest surmani. Seega ei ole meist valmistatud materjal kunagi jääv. Iga inimene kasutab aasta jooksul 1,5 tonni toitu, jooki ja hapnikku ja kogu see materjal õpib ära, kuidas olla sina ise. Igal aastal! Uued aatomid õpivad mäletama sinu lapsepõlve!“
Tuleb välja, et meie mälu liigub ühelt aatomilt teisele täpselt samuti nagu liigub noorusaegade muusika vanadelt vinüülplaatidelt CDdele, iPodidele ja millele veel. Meie mälu liigub kartuli-aatomitelt burgeri-aatomitele ja sealt banaani-aatomitele. Just selles mõttes me taassünnimegi kogu aeg: meie tarkvara ehitab meie riistvara kogu aeg ümber.
„Kuid miks ei ole selline lihtne tõdemus kõigi aegade tähtsamate avastuse hulgas?“ mõtiskleb taani teadlane. „Ilmselt on see nii sellepärast, et selle teadmise allaneelamine nõuaks justkui veidi idealismi ja spirituaalsust?“
“Lahkuminek planeeritud neljandasse abieluaastasse!”
Sellise tõdemuse avastas Helen Fisher, Rutgersi ülikooli antropoloog ja raamatu Miks me armastame? autor. Helen Fisher on nimelt maailma enim tunnustatud romantiliste suhete uurija.
“Ma olin kaua aega kahtlustanud, et paljude inimeste käitumises leiduval järjestikusel monogaamial ehk siis abiellumisel, seejärel lahutamisel, siis taas-abiellumisel ja taas-lahutamisel peaks olema mingi bioloogiline põhjus. Bioloogiliselt planeeritud partneri hülgamine?“
Kaua on räägitud müstilisest seitsmest aastast, mille järel paarid kooselu lahutavad. Helen Fisher, kelle 2005.aastal muuseas palkas kosja sobitav veebisait match.com koostama hormoonide ja isiksuse tüübi põhjal sobivuse tehnikaid, arvas ikka, et selline suhe on mõeldud kestma nii kaua vaid seetõttu, et selle ajaga saavad partnerid kaks last imikueast välja kasvatada.
Nii hakkas Helen Fisher läbi uurima lahutusstatistikat 58 riigist alates 1947.aastast sooviga tõestada, et keskmiselt lahutatakse seitsmendal kooselu aastal. Kuid selle asemel leidis ta, et kõige rohkem lahutusi toimub neljandal abieluaastal. Selgus, et mitmete sadade miljonite inimeste seas erinevates kultuurides lahutatakse tõepoolest neljandal aastal kõige rohkem. Enamikel paaridel on sel ajal vaid üks väike laps. Ja mida rohkem lapsi paaril on, seda vähemtõenäoliselt lahutatakse. Näiteks lahutab maailmas vaid 7 protsenti paaridest, kellel on kolm väikest last.
„Ma olin nii pettunud ja podisesin sellest vahetpidamata enda ette kogu aeg!“ jutustas Helen Fisher. „Mu sõbrad pidid mitmel korral mu silme eest käega lehvitama ja hüüdma: ’Hallo, kosmos, siin Maa!’“ Kuid selline lahutus-käitumine tundus nii ebastabiilne!
Lõpuks järeldas Helen, et ilmselt on inimeste vanemlikud suhted (eel)ajalooliselt kujunenud kestma nii kaua, et kasvatada ainult üks laps imikueast välja – s.o. umbes neli aastat, juhul, kui teist last kohe ei eostatud. Viieaastase lapse eest võisid hoolitseda juba sugulased. Veelgi tähtsam on see, leidis Fisher, et vanemad said seejärel moodustada seejärel uue partnerluse eesmärgiga saada varieeruvama geneetilise päritoluga lapsi.
Tundus, et inimesed oleks justkui loodud armastama üha uuesti ja uuesti. Kuid siiski pole enamus inimesi lihtsalt DNA küljes rippuvad hüpiknukud: pea pooled paarid ei lahuta ju kunagi. Kuid nelja-aastase armastuse tsükliga saab seletada paljudes paarides tekkivat rahutustunnet pika suhte jooksul.
Lugege teiegi veebilehel http://edge.org/q2008/q08_index.html toodud avameelsetest (ja üllatuslikult ka poliitliselt ebakorrektsetest) tõdemustest, mil oma ala tippteadlased möönsid, et on tõesti milleski eksinud ja nüüd, piisava teadusliku tõendusmaterjali tutvumise tulemusena, oma varasemaid seisukohti muutnud. Head arvamuse muutmist! J
Üks parimatest asjadest, mis võib juhtuda, kui käid maailmas veidi ringi, on see, et sa ei tea enam, mida ühe või teise asja kohta täpselt arvata. Ja ometi oli sul vanasti arvamus varnast võtta! Nüüd aga ütled enamuse asjade kohta: Hmm, huvitav! Või siis: Ma ei ole selle peale veel mõelnud! nagu missivõistluse kandidaadid vestlusvoorus. Selgub, et kahe seisukoha „Jah, nii see on!“ ja „Nii see nüüd küll ei käi!“ vahel on veel palju halli ala, hägust ja ebaselget. Ja lohutav on lugeda, et meelt ei muuda mitte ainult niinimetatud tavalised inimesed, vaid ka need, kes meie arvamust kujundavad, meile ülikoolis loenguid loevad ja tarku artikleid ja pakse raamatuid kirjutavad.
Edge foundation (http://www.edge.org/) küsiski aasta lõpul maailma tuntumatelt teadlastelt, Nobeli preemia laureaatidelt, futuristidelt ja loomingulistelt mõtlejatelt ühe tähtsa küsimuse. Nimelt, mis osas nad viimati oma meelt muutsid. Ehk annavad nende pihtimused Pere ja Kodu lugejatelegi julgust ühes või teises asjas meelt muuta.
„Mehed on tõesti edukamad kui naised!“
Nii kirjutab Londoni majanduskooli õppejõud ja filosoof Helena Cronin, kelle teaduslike tööde võtmesõnade loetelu võiks olla järgmine: loomade käitumine, darvinism, feminism, sugude erinevused jne. Teaduste doktor Cronin, kes on raamatu The Ant And The Peacock autor, oli alati juurelnud, miks mehed on enamasti riikide ja suurte ettevõtete juhid ja enamuse Nobeli preemiate laureaadid. Evolutsiooniteoreerik Helena Cronin kaitses varem seisukohta, et mehed tunduvad olevat naistest edukamad tänu TTM-ile. See on lühend sõnadest talent, temperament ja maitse.
Meeste talendid avalduvad rohkem matemaatikas ja tehnikavallas, kuna naised on hulga verbaalsemad. Temperamendilt on mehed hulga riskialtimad ja naised sealjuures alalhoidlikumad. Maitsete osas on mehed huvitunud rohkem asjadest, samas kui naisi huvitavad suhted ja inimesed. Isegi kui erinevused olid meeste ja naiste vahel väikesed, võis siiski teaduslikke uuringuid tehes täheldada, et TTM jagunes meeste seas ja naiste seas erinevalt. Kui naiste hulgas jaguneb TTM enamvähem statistilisesse keskmikku – kõik naised on enamvähem sarnased, siis meeste osas jagunevad talendid-temperamendid ja maitsed suuremas ulatuses erinevate äärmuste vahel. Ehk siis meeste hulgas on rohkem läbikukkujaid ja samavõrra rohkem ka oma ala tippe.
Helena Cronin ei uskunud varem, et TTM nii suurt rolli mängib. Ta oli varem alati seisukohal, et TTMile lisaks annavad meestele edumaa piisava lastehoiu puudumine ja kultuurilised eelarvamused, kuidas tütar- ja poeglapsi kasvatatakse ning kuidas valitakse töökoha personali, kuid nüüd on ta veendunud, et TTM-il on põhjapanev tähtsus. „Muidugi see vihastab feministe, kuna nad keskenduvad ainult meeste edukamale osale (kun neil on naistest silmatorkavalt suurem palk)“, kirjutab Helena Cronin, kuid jätkab, et feministid jätavad tähelepanuta suure osa mehi, kes on elus läbi kukkunud.
„Kuidas seletaksid lastehoiu puudumine ja kultuurilised eelarvamused nii suurt hulka meessoost põmmpäid?“
„Me erineme omavahel rohkem, kui me arvata julgesime!“
Evolutsioonibioloog Mark Pagel Inglismaa Reading ülikoolist kirjutab, et viimastel kümnenditel on sotsiaalteadused toonud endaga kaasa kerge enese-tsenseerimise selles osas, kuidas me kirjutame ja mõtleme erinevatest inimestest maakeral. Alates Uus Guinea kõrgmäestike inimestest, Siberi päritoluga inimestest ja lõpetades Austraalia aborigeenidega, polüneeslastega ja aafriklastega –kõigist neist kirjutades ei olnud justkui sobilik juhtida tähelepanu rassilistele erinevustele.
Moodsad genoomiuuringud aga avaldavad üllatava pildi inimeste erinevustest. Me oleme üksteisele geneetiliselt 99,5 protsendi ulatuses sarnased.
„99,5% on muuseas uus number,“ sõnab doktor Pagel, „varasemalt arvati, et inimesed sarnanevad üksteisele 99,9 protsendi ulatuses. Kui peate seda arvude vahet – null koma neli protsenti – tähtsusetuks, siis teadke, et me sarnaneme geneetiliselt 98,5 protsendi ulatuses šimpansidega, inimeste lähimate sugulastega.“
Mõned inimeste vahelised erinevused seisnevad piima omastamise võimes, mõned puudutavad ekvatoriaalse päikese talumisvõimet, mõned geneetilised erinevused puudutavad kehakuju või –suurust, külma talumist, teatud haigustele vastupanemist ning isegi seda, kui mitu järglast saab naine sünnitada. Inimeste vahelised erinevused võivad kõikuda isegi kuni selleni välja, et eri rassi inimesed toodavad erinevalt endorfiine (m6nutundmise hormoone).
Kõik see ei tähenda muidugi, et üks inimgrupp oleks teisest mingis osas parem. Lihtsalt ühed inimesed on mõne keskkonna suhtes paremini kohastunud ja peame olema valmis teaduslikes tekstides arutama inimeste (ja ka rasside) vahelisi erinevusi.
“Me taassünnime pidevalt!”
Taani teadlane ja raamatu The Generous Man autor Tor Nørretranders pihib, et ta on muutnud oma meelt selles osas, mis puudutab meie kehasid.
“Ma olin varem alati arvanud, et keha on justkui riistvara, mille sees mu vaimne tarkvara töötab, kuid nüüd mõtlen ma oma kehast ka kui tarkvarast.“
Mees, kes mõtles välja sõna eksformatsioon (see on ühisinfo hulk meie peades, kui räägime inimesega, kes on meiega „samal lainel“) on veendunud, et meie kehad ei ole nagu enamus füüsilisi asju: stabiilsed nagu tool või laud. Keha on rohkem nagu tuli või nagu jõgi, mis voolab ja muutub pidevalt, milles aine vahetub kogu aeg. Meie keha koostisosasid vahetatakse pidevalt välja.
„Kas teadsite, et 98 protsenti meie keha aatomitest vahetuvad igal aastal? Veemolekulid jäävad kehasse kaheks nädalaks ja meie luudes-kontides asuvad molekulid vahetuvad mõne kuu tagant. Mõned aatomid jäävad küll kehasse püsima aastateks, kuid peaaegu mitte ükski ei ela kehas sunniest surmani. Seega ei ole meist valmistatud materjal kunagi jääv. Iga inimene kasutab aasta jooksul 1,5 tonni toitu, jooki ja hapnikku ja kogu see materjal õpib ära, kuidas olla sina ise. Igal aastal! Uued aatomid õpivad mäletama sinu lapsepõlve!“
Tuleb välja, et meie mälu liigub ühelt aatomilt teisele täpselt samuti nagu liigub noorusaegade muusika vanadelt vinüülplaatidelt CDdele, iPodidele ja millele veel. Meie mälu liigub kartuli-aatomitelt burgeri-aatomitele ja sealt banaani-aatomitele. Just selles mõttes me taassünnimegi kogu aeg: meie tarkvara ehitab meie riistvara kogu aeg ümber.
„Kuid miks ei ole selline lihtne tõdemus kõigi aegade tähtsamate avastuse hulgas?“ mõtiskleb taani teadlane. „Ilmselt on see nii sellepärast, et selle teadmise allaneelamine nõuaks justkui veidi idealismi ja spirituaalsust?“
“Lahkuminek planeeritud neljandasse abieluaastasse!”
Sellise tõdemuse avastas Helen Fisher, Rutgersi ülikooli antropoloog ja raamatu Miks me armastame? autor. Helen Fisher on nimelt maailma enim tunnustatud romantiliste suhete uurija.
“Ma olin kaua aega kahtlustanud, et paljude inimeste käitumises leiduval järjestikusel monogaamial ehk siis abiellumisel, seejärel lahutamisel, siis taas-abiellumisel ja taas-lahutamisel peaks olema mingi bioloogiline põhjus. Bioloogiliselt planeeritud partneri hülgamine?“
Kaua on räägitud müstilisest seitsmest aastast, mille järel paarid kooselu lahutavad. Helen Fisher, kelle 2005.aastal muuseas palkas kosja sobitav veebisait match.com koostama hormoonide ja isiksuse tüübi põhjal sobivuse tehnikaid, arvas ikka, et selline suhe on mõeldud kestma nii kaua vaid seetõttu, et selle ajaga saavad partnerid kaks last imikueast välja kasvatada.
Nii hakkas Helen Fisher läbi uurima lahutusstatistikat 58 riigist alates 1947.aastast sooviga tõestada, et keskmiselt lahutatakse seitsmendal kooselu aastal. Kuid selle asemel leidis ta, et kõige rohkem lahutusi toimub neljandal abieluaastal. Selgus, et mitmete sadade miljonite inimeste seas erinevates kultuurides lahutatakse tõepoolest neljandal aastal kõige rohkem. Enamikel paaridel on sel ajal vaid üks väike laps. Ja mida rohkem lapsi paaril on, seda vähemtõenäoliselt lahutatakse. Näiteks lahutab maailmas vaid 7 protsenti paaridest, kellel on kolm väikest last.
„Ma olin nii pettunud ja podisesin sellest vahetpidamata enda ette kogu aeg!“ jutustas Helen Fisher. „Mu sõbrad pidid mitmel korral mu silme eest käega lehvitama ja hüüdma: ’Hallo, kosmos, siin Maa!’“ Kuid selline lahutus-käitumine tundus nii ebastabiilne!
Lõpuks järeldas Helen, et ilmselt on inimeste vanemlikud suhted (eel)ajalooliselt kujunenud kestma nii kaua, et kasvatada ainult üks laps imikueast välja – s.o. umbes neli aastat, juhul, kui teist last kohe ei eostatud. Viieaastase lapse eest võisid hoolitseda juba sugulased. Veelgi tähtsam on see, leidis Fisher, et vanemad said seejärel moodustada seejärel uue partnerluse eesmärgiga saada varieeruvama geneetilise päritoluga lapsi.
Tundus, et inimesed oleks justkui loodud armastama üha uuesti ja uuesti. Kuid siiski pole enamus inimesi lihtsalt DNA küljes rippuvad hüpiknukud: pea pooled paarid ei lahuta ju kunagi. Kuid nelja-aastase armastuse tsükliga saab seletada paljudes paarides tekkivat rahutustunnet pika suhte jooksul.
Lugege teiegi veebilehel http://edge.org/q2008/q08_index.html toodud avameelsetest (ja üllatuslikult ka poliitliselt ebakorrektsetest) tõdemustest, mil oma ala tippteadlased möönsid, et on tõesti milleski eksinud ja nüüd, piisava teadusliku tõendusmaterjali tutvumise tulemusena, oma varasemaid seisukohti muutnud. Head arvamuse muutmist! J
Kanada vabad elud ja neist sündinud lapsed
Avaldatud ajakirjas Pere ja Kodu 2008 http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=9007
Mu esimene fopaa oli see, kui küsisin ilusalt pikalt ja tõmmult tüdrukult, kust ta pärit on. "Hmm, ma olen kanadalane. Kõik mõtlevad, et ma olen mingilt lõunamere saarelt pärit, aga ma sündisin Albertas. Mu ema on norralanna ja isa mustanahaline," ütles Aireen naerdes, kuid siiski ebamugavust tundes.
Mu teine fopaa jäi olemata, sest sain sõnasabast kinni. Õigupoolest ei teadnud ma, kuidas viisakalt huvi tunda tema lapse vastu. Aireenil oli nimelt Ottawa naisorganisatsioonide esindajate õhtusel koosviibimisel kaasas väike armas poeg, selline karamellivärvi. Kuna Aireen tutvustas oma elukaaslasena endast umbes poole vanemat valgenahalist naisterahvast, siis ma tõesti ei teadnud, kuidas viisakalt lapse isa järele küsida.Kas võib lesbipaarilt küsida: "Kes on lapse isa?" Või oleks viisakam uurida: "Kas te kasutasite lapse saamisel anonüümset spermadoonorit või oma perekonnasõpra?" Käitusin nagu tüüpiline eestlane, kellel purskuvad küsimused silmist, aga mitte suust.
Kirjud peremustrid
See võis olla ehk aasta eest, kui Kanada ajalehe The Globe and Mail nädalalõpulisa kirjutas tavalisest Atlandi ookeani äärse väikelinna keskklassi abielupaarist, milles ema (ütleme, et ta nimi on Ann) oli surrogaatemaks geipaari lapsele, ja milles isa (paneme talle Paul nimeks) annetas oma spermat lesbipaarile lapse saamiseks. Tekkis vahva muster, kus mehel ja naisel oli üks ühine laps, Annil oli laps geiga ja Paulil oli laps lesbiga.
Prrr... kui kirjud suhted! mõtlesin, kui vaatasin üheksat fotot kolmes tulbas ja kolmes reas.
Ajakirjanik kirjutas sellest segasummaperest kui suurest sõbralikust pesakonnast, kus kõik kolm peret käisid perekonniti läbi ja olid oma näiliselt rollidega rahul. Kuid tegelikult, kes päriselt ikka teise inimese sisse näeb, eriti kui see inimene on veel väike ega oska maailma kommenteerida?
Kahtlustasin küll Anni isa valetamises, kui ta ajalehele sõnas, et ainuke mure, mis temal oma tütre surrrogaatemaks hakkamise juures tekkis, oli Anni vanus: ta oli 38. Mul tekkis vanuse kõrval ka hulga muid küsimusi. Enamasti õiguslikud. Aga on ka neid, mis puudutavad sellist mõistet nagu armastus, ja neid küsimusi, mis uuriks hea meelega, kuidas laps ise tahaks elada ja olla.
Sellest ajast peale on surrogaatemadusest, spermadoonoritest ja geivanematest ikka ja jälle avalikult Kanada meedias juttu. Ma ütlen avalikult, sest inimeste uudishimu nende teemade vastu peetakse normaalseks ja tänu sellele poleks pidanud ma kartma teha järjekordset fopaad ja küsida Aireenilt siiralt, kust ta poeg pärit on.
Kes on lapse vanem?
Kanadas on samasooliste abielud seadustatud, ja selle tõttu on ümber sõnastatud ka perekonnaseadus, kus lapsevanemat defineeritakse juriidiliselt: „bioloogilise lapsevanema“ asemel seisab seaduses nüüd „juriidiline lapsevanem“.
Huvitav kohtulahend tekkis aasta alguses Kanada Ontario provintsis, kus kohus otsustas ühe Toronto lesbipaari (juristi Mary ja ülikooliõppejõu Betty) peres elava viieaastase poisi vanemaks olemise õigused (ja kohustused ikka ka) kolmele inimesele anda.
Nimelt tunnistas kohus bioloogilise ema Mary lesbist elukaaslase Betty juriidilises mõttes emaks hoolimata sellest, et ta poisi bioloogiline ema ei ole. Spermadoonorist isa oli ametlikult ikka lapse isa. Nüüd on lapsel kolm juriidiliselt võrdsete õigustega lapsevanemat : kaks ema, kes elavad kauaaegsete partneritena koos ja kes on lapse peamised hooldajad, ja lisaks sellele ka eraldi elav bioloogiline isa, kes kohtub lapsega regulaarselt kaks korda nädalas.
Kuid miks ei võiks lapsel olla ainult ema ja isa? Miks on vaja juriidiliselt kolmandat lapsevanemat?Hirm ja arm
"Tundub, et homoseksuaalide suurim hirm ongi see, et bioloogilise ema (või isa) võimaliku surma tõttu kaotab tema partner juriidilised õigused lapsele," ütles asja kommenteerinud jurist. Ehk siis, kui Mary peaks äkitsi surema, siis ei saaks Betty enam poissi kasvatada. Juriidiliselt poleks ta enam keegi ja lapse kasvatusõigus läheks siis automaatselt isale. Betty tuba jääks tühjaks. Maja vaikseks. Pikkade aastate jooksul lapsesse investeeritud aeg jookseks liiva.
Kolm on ju uhkem number kui kaks ja mida rohkem inimesi väikese lapse eest hoolitseb, seda uhkem. Või kuidas?
Kanada geivanemluse kriitik Margaret Somerville, kes asutas Montrealis äärmiselt päevakajalise McGilli meditsiini, eetika ja õigusteaduse keskuse, väidab, et kuna emad ja isad kasvatavad lapsi erinevalt, siis on lapsel õigus nii emale kui isale. Ta kritiseerib lapsevanema defineerimist juriidilisest vaatevinklist.
Kes maksab eide vaeva?
Surrogaatemade motiivid on mind ikka huvitanud. Mis paneb naise oma bioloogilise lapse ära andma? Kasvatamiseks teise peresse? Või kui munarakk, millest lapsuke kasvab, ei ole naise enda oma, siis miks ta võtab enda kanda 40 nädalat lapsekandmise muresid ja rõõmu, võimalikke terviseriske ja lehva lepingut lapse „vanematega“? Millised õigused / kohustused jäävad surrogaatemale? Kas võib olla, et kui surrogaatema on juba üle keskea, siis hakkab ta oma õigusi taga ajama? Et oleks, kes ulataks vanaduses klaasi vett? Keegi, kes "tasuks eide vaeva"?
Enamasti on surrogaatrasedus rahaline tehing. Sama kehtib ka spermadoonorluse kohta. Mille poolest erineb surrogaatema rongaemast? võib nii mõnigi küsida. Või kas spermat annetada on vastutustundlik?
Anonüümsest spermadoonorist sündinud ja Harwardis juurat õppiv Rebecca Hamilton näiteks tegi oma isa otsimisest Uus-Meremaal emotsionaalse ja mõjusa dokumentaalfilmi Kas sina oled mu isa? Rebecca põhjendab oma isa otsima hakkamist "loomuliku vajadusega vaadata silma oma bioloogilisele isale ja öelda endamisi: Jah, see on see koht, kust ma alguse sain". See on tema õigus.
Tema film algatas UusMeremaal kampaania selliste seaduste loomiseks, mis sätestavad doonorlusest sündinud laste bioloogiliste vanemate andmete talletamise. Need andmed saavad avalikuks laste täisealiseks saamisel. Kas Eestis on seadus, mis keelab sperma ja munarakkudega anonüümse zhongleerimise?
Ajal, mil sugupuude uurimine on nii populaarne, pole õiglane keelata lastel teada oma geneetilist päritolu.
Arvata võib, et ka ülejäänud sugurakudoonorlusest sündinud lapsed hakkavad kord oma vanemaid otsima ja neile ebamugavaid küsimusi esitama. Põhja-Ameerikas näiteks sünnib igal aastal sugurakudoonorlusest 40 tuhat last. Kas raha eest sünnitavad surrogaatemad ja anonüümsed spermadoonorid ikka peavad silmas lapse huve?
USAs näiteks kraakleb praegu viis inimest ühe kaheaastase poisi kasvatusõiguse pärast : tasuline surrogaatema, kes kardab, et suuremaks kasvanud laps hakkab arvama, et ta lapsest ei hoolinud; vangis istuv spermadoonorist isa; isa õde ja lapse ristiema, ja viimaks lapse heas usus lapsendanud kasuvanemad.
Vabad abielud ja nendest sündinud lapsed
Me oleme harjunud, et vabas ühiskonnas valivad inimesed ise, kuidas ja kellega nad koos elavad, ja milline on kellegi pere. Kuid kui asi puudutab lapse õigusi, siis nii ei pruugi see lihtne enam olla. Vähemalt kanada heteropaaride puhul mitte.
Juuli lõpul kirjutas The Globe and Mail peresuhete juriidilisi küsimusi lahkavast loost, kus naine, keda kutsutakse Jane'iks, tahab last, aga tema elukaaslane John ei ole laste saamisest mingil moel huvitatud. Jane mõtles elukaaslasega lepingu teha, et tema küll muretseb anonüümse spermadoonoriga lapse, aga vabastab oma elukaaslase lapsevanemaks olemise kohustusest. Õnneks oli tal taipu seda lepingut juristile näidata. Kohus kaalus lepingu kehtivust ja ütleski, et selline leping oleks õigustühine, sest ... pole kindel, et lapse huvid on tagatud.
Veebruaris said nad kohtult oma järelepärimisele vastuse, et juhul, kui nende kahe suhe lõpeb, on John ikkagi kohustatud last materiaalselt toetama. Kanada ülemkohus kinnitas sedasama – olgugi, et John ei ole lapse lihane isa, tema isadus on juriidiline.
Asja kommenteeriv juuraprofessor kirjutab: kodustes lahkarvamustes arvestavad kohtud ennekõike lapse huve ja alles seejärel vanemate õiguseid. Kuid selles juhtumis ei oleks John sündiva lapse bioloogiline vanem. See tähendab, et veel enne, kui saame kindlustada lapsele heaolu, peame uurima, kes on lapsevanem. Ta toob näite: "Mul ei ole lapsi, aga oma õe- ja venna lastega käitun ma kui mitte isalikult, siis vähemalt perekondlikult. Ma vaatan, et nad ei kukuks järve, ma pühin neil suud puhtaks, viin neid autoga siia-sinna, ma õpetan neile uusi asju. Kui midagi juhtuks ja lastel oleks vaja rahalist abi, siis kas - juriidiliselt rääkides - oleks laste huvides, et mul oleks kohustus aidata?"
Muidugi. Lastel oleks rohkem võimalusi söögiks, riieteks, hariduseks ja nii edasi. Neil oleks parem elu. Kuid seadus ei sunniks juuraprofessorit seda tegema, sest ta ei ole nende laste isa. Kas ta aitaks neid vabatahtlikult ikkagi? Muidugi. Aga seadus ei sunni teda seda tegema. "Ma oleksin Johniga samas olukorras. On vaid üks erinevus : Johnil on lapse emaga intiimsuhe".
Kohus sellele apelleeriski. Kui sul on laste emaga suhe, siis on see peaaegu seesama kui olla lapsevanem. Juriidiline lapsevanem. Olgem ausad, kui elad naise ja tema lapsega ühe katuse all, siis varem või hiljem sunnib elu sind lapsega vanemlikesse suhetesse. Teiste sõnadega, ei saa olla tõsises suhtes laste emaga ilma võimaluseta, et lapse vastu võivad tekkida juriidilised ja rahalised kohustused.
Huvitav, kas see selline kohtulahend kehtiks ka homopartnerile, nii et poleks juriidiliste lapsevanem-kolmikute moodustamiseks vaja kohtuteed jalge alla võtta? Sest kui lapse emal on teise naisega intiimsuhe, siis peaks ta Jane’ ja Johni juhtumile sarnaselt ju automaatselt saama juriidilise vanema staatuse ja olema võimaliku õnnetusjuhtumi puhul lapsega kindlustatud?
Oh, kui keerulised on Kanadas peredega lood... Meditsiinilised, eetilised ja juriidilised küsimused kõik ühes puntras. Kuidas Eestis asi korraldada?
Mu esimene fopaa oli see, kui küsisin ilusalt pikalt ja tõmmult tüdrukult, kust ta pärit on. "Hmm, ma olen kanadalane. Kõik mõtlevad, et ma olen mingilt lõunamere saarelt pärit, aga ma sündisin Albertas. Mu ema on norralanna ja isa mustanahaline," ütles Aireen naerdes, kuid siiski ebamugavust tundes.
Mu teine fopaa jäi olemata, sest sain sõnasabast kinni. Õigupoolest ei teadnud ma, kuidas viisakalt huvi tunda tema lapse vastu. Aireenil oli nimelt Ottawa naisorganisatsioonide esindajate õhtusel koosviibimisel kaasas väike armas poeg, selline karamellivärvi. Kuna Aireen tutvustas oma elukaaslasena endast umbes poole vanemat valgenahalist naisterahvast, siis ma tõesti ei teadnud, kuidas viisakalt lapse isa järele küsida.Kas võib lesbipaarilt küsida: "Kes on lapse isa?" Või oleks viisakam uurida: "Kas te kasutasite lapse saamisel anonüümset spermadoonorit või oma perekonnasõpra?" Käitusin nagu tüüpiline eestlane, kellel purskuvad küsimused silmist, aga mitte suust.
Kirjud peremustrid
See võis olla ehk aasta eest, kui Kanada ajalehe The Globe and Mail nädalalõpulisa kirjutas tavalisest Atlandi ookeani äärse väikelinna keskklassi abielupaarist, milles ema (ütleme, et ta nimi on Ann) oli surrogaatemaks geipaari lapsele, ja milles isa (paneme talle Paul nimeks) annetas oma spermat lesbipaarile lapse saamiseks. Tekkis vahva muster, kus mehel ja naisel oli üks ühine laps, Annil oli laps geiga ja Paulil oli laps lesbiga.
Prrr... kui kirjud suhted! mõtlesin, kui vaatasin üheksat fotot kolmes tulbas ja kolmes reas.
Ajakirjanik kirjutas sellest segasummaperest kui suurest sõbralikust pesakonnast, kus kõik kolm peret käisid perekonniti läbi ja olid oma näiliselt rollidega rahul. Kuid tegelikult, kes päriselt ikka teise inimese sisse näeb, eriti kui see inimene on veel väike ega oska maailma kommenteerida?
Kahtlustasin küll Anni isa valetamises, kui ta ajalehele sõnas, et ainuke mure, mis temal oma tütre surrrogaatemaks hakkamise juures tekkis, oli Anni vanus: ta oli 38. Mul tekkis vanuse kõrval ka hulga muid küsimusi. Enamasti õiguslikud. Aga on ka neid, mis puudutavad sellist mõistet nagu armastus, ja neid küsimusi, mis uuriks hea meelega, kuidas laps ise tahaks elada ja olla.
Sellest ajast peale on surrogaatemadusest, spermadoonoritest ja geivanematest ikka ja jälle avalikult Kanada meedias juttu. Ma ütlen avalikult, sest inimeste uudishimu nende teemade vastu peetakse normaalseks ja tänu sellele poleks pidanud ma kartma teha järjekordset fopaad ja küsida Aireenilt siiralt, kust ta poeg pärit on.
Kes on lapse vanem?
Kanadas on samasooliste abielud seadustatud, ja selle tõttu on ümber sõnastatud ka perekonnaseadus, kus lapsevanemat defineeritakse juriidiliselt: „bioloogilise lapsevanema“ asemel seisab seaduses nüüd „juriidiline lapsevanem“.
Huvitav kohtulahend tekkis aasta alguses Kanada Ontario provintsis, kus kohus otsustas ühe Toronto lesbipaari (juristi Mary ja ülikooliõppejõu Betty) peres elava viieaastase poisi vanemaks olemise õigused (ja kohustused ikka ka) kolmele inimesele anda.
Nimelt tunnistas kohus bioloogilise ema Mary lesbist elukaaslase Betty juriidilises mõttes emaks hoolimata sellest, et ta poisi bioloogiline ema ei ole. Spermadoonorist isa oli ametlikult ikka lapse isa. Nüüd on lapsel kolm juriidiliselt võrdsete õigustega lapsevanemat : kaks ema, kes elavad kauaaegsete partneritena koos ja kes on lapse peamised hooldajad, ja lisaks sellele ka eraldi elav bioloogiline isa, kes kohtub lapsega regulaarselt kaks korda nädalas.
Kuid miks ei võiks lapsel olla ainult ema ja isa? Miks on vaja juriidiliselt kolmandat lapsevanemat?Hirm ja arm
"Tundub, et homoseksuaalide suurim hirm ongi see, et bioloogilise ema (või isa) võimaliku surma tõttu kaotab tema partner juriidilised õigused lapsele," ütles asja kommenteerinud jurist. Ehk siis, kui Mary peaks äkitsi surema, siis ei saaks Betty enam poissi kasvatada. Juriidiliselt poleks ta enam keegi ja lapse kasvatusõigus läheks siis automaatselt isale. Betty tuba jääks tühjaks. Maja vaikseks. Pikkade aastate jooksul lapsesse investeeritud aeg jookseks liiva.
Kolm on ju uhkem number kui kaks ja mida rohkem inimesi väikese lapse eest hoolitseb, seda uhkem. Või kuidas?
Kanada geivanemluse kriitik Margaret Somerville, kes asutas Montrealis äärmiselt päevakajalise McGilli meditsiini, eetika ja õigusteaduse keskuse, väidab, et kuna emad ja isad kasvatavad lapsi erinevalt, siis on lapsel õigus nii emale kui isale. Ta kritiseerib lapsevanema defineerimist juriidilisest vaatevinklist.
Kes maksab eide vaeva?
Surrogaatemade motiivid on mind ikka huvitanud. Mis paneb naise oma bioloogilise lapse ära andma? Kasvatamiseks teise peresse? Või kui munarakk, millest lapsuke kasvab, ei ole naise enda oma, siis miks ta võtab enda kanda 40 nädalat lapsekandmise muresid ja rõõmu, võimalikke terviseriske ja lehva lepingut lapse „vanematega“? Millised õigused / kohustused jäävad surrogaatemale? Kas võib olla, et kui surrogaatema on juba üle keskea, siis hakkab ta oma õigusi taga ajama? Et oleks, kes ulataks vanaduses klaasi vett? Keegi, kes "tasuks eide vaeva"?
Enamasti on surrogaatrasedus rahaline tehing. Sama kehtib ka spermadoonorluse kohta. Mille poolest erineb surrogaatema rongaemast? võib nii mõnigi küsida. Või kas spermat annetada on vastutustundlik?
Anonüümsest spermadoonorist sündinud ja Harwardis juurat õppiv Rebecca Hamilton näiteks tegi oma isa otsimisest Uus-Meremaal emotsionaalse ja mõjusa dokumentaalfilmi Kas sina oled mu isa? Rebecca põhjendab oma isa otsima hakkamist "loomuliku vajadusega vaadata silma oma bioloogilisele isale ja öelda endamisi: Jah, see on see koht, kust ma alguse sain". See on tema õigus.
Tema film algatas UusMeremaal kampaania selliste seaduste loomiseks, mis sätestavad doonorlusest sündinud laste bioloogiliste vanemate andmete talletamise. Need andmed saavad avalikuks laste täisealiseks saamisel. Kas Eestis on seadus, mis keelab sperma ja munarakkudega anonüümse zhongleerimise?
Ajal, mil sugupuude uurimine on nii populaarne, pole õiglane keelata lastel teada oma geneetilist päritolu.
Arvata võib, et ka ülejäänud sugurakudoonorlusest sündinud lapsed hakkavad kord oma vanemaid otsima ja neile ebamugavaid küsimusi esitama. Põhja-Ameerikas näiteks sünnib igal aastal sugurakudoonorlusest 40 tuhat last. Kas raha eest sünnitavad surrogaatemad ja anonüümsed spermadoonorid ikka peavad silmas lapse huve?
USAs näiteks kraakleb praegu viis inimest ühe kaheaastase poisi kasvatusõiguse pärast : tasuline surrogaatema, kes kardab, et suuremaks kasvanud laps hakkab arvama, et ta lapsest ei hoolinud; vangis istuv spermadoonorist isa; isa õde ja lapse ristiema, ja viimaks lapse heas usus lapsendanud kasuvanemad.
Vabad abielud ja nendest sündinud lapsed
Me oleme harjunud, et vabas ühiskonnas valivad inimesed ise, kuidas ja kellega nad koos elavad, ja milline on kellegi pere. Kuid kui asi puudutab lapse õigusi, siis nii ei pruugi see lihtne enam olla. Vähemalt kanada heteropaaride puhul mitte.
Juuli lõpul kirjutas The Globe and Mail peresuhete juriidilisi küsimusi lahkavast loost, kus naine, keda kutsutakse Jane'iks, tahab last, aga tema elukaaslane John ei ole laste saamisest mingil moel huvitatud. Jane mõtles elukaaslasega lepingu teha, et tema küll muretseb anonüümse spermadoonoriga lapse, aga vabastab oma elukaaslase lapsevanemaks olemise kohustusest. Õnneks oli tal taipu seda lepingut juristile näidata. Kohus kaalus lepingu kehtivust ja ütleski, et selline leping oleks õigustühine, sest ... pole kindel, et lapse huvid on tagatud.
Veebruaris said nad kohtult oma järelepärimisele vastuse, et juhul, kui nende kahe suhe lõpeb, on John ikkagi kohustatud last materiaalselt toetama. Kanada ülemkohus kinnitas sedasama – olgugi, et John ei ole lapse lihane isa, tema isadus on juriidiline.
Asja kommenteeriv juuraprofessor kirjutab: kodustes lahkarvamustes arvestavad kohtud ennekõike lapse huve ja alles seejärel vanemate õiguseid. Kuid selles juhtumis ei oleks John sündiva lapse bioloogiline vanem. See tähendab, et veel enne, kui saame kindlustada lapsele heaolu, peame uurima, kes on lapsevanem. Ta toob näite: "Mul ei ole lapsi, aga oma õe- ja venna lastega käitun ma kui mitte isalikult, siis vähemalt perekondlikult. Ma vaatan, et nad ei kukuks järve, ma pühin neil suud puhtaks, viin neid autoga siia-sinna, ma õpetan neile uusi asju. Kui midagi juhtuks ja lastel oleks vaja rahalist abi, siis kas - juriidiliselt rääkides - oleks laste huvides, et mul oleks kohustus aidata?"
Muidugi. Lastel oleks rohkem võimalusi söögiks, riieteks, hariduseks ja nii edasi. Neil oleks parem elu. Kuid seadus ei sunniks juuraprofessorit seda tegema, sest ta ei ole nende laste isa. Kas ta aitaks neid vabatahtlikult ikkagi? Muidugi. Aga seadus ei sunni teda seda tegema. "Ma oleksin Johniga samas olukorras. On vaid üks erinevus : Johnil on lapse emaga intiimsuhe".
Kohus sellele apelleeriski. Kui sul on laste emaga suhe, siis on see peaaegu seesama kui olla lapsevanem. Juriidiline lapsevanem. Olgem ausad, kui elad naise ja tema lapsega ühe katuse all, siis varem või hiljem sunnib elu sind lapsega vanemlikesse suhetesse. Teiste sõnadega, ei saa olla tõsises suhtes laste emaga ilma võimaluseta, et lapse vastu võivad tekkida juriidilised ja rahalised kohustused.
Huvitav, kas see selline kohtulahend kehtiks ka homopartnerile, nii et poleks juriidiliste lapsevanem-kolmikute moodustamiseks vaja kohtuteed jalge alla võtta? Sest kui lapse emal on teise naisega intiimsuhe, siis peaks ta Jane’ ja Johni juhtumile sarnaselt ju automaatselt saama juriidilise vanema staatuse ja olema võimaliku õnnetusjuhtumi puhul lapsega kindlustatud?
Oh, kui keerulised on Kanadas peredega lood... Meditsiinilised, eetilised ja juriidilised küsimused kõik ühes puntras. Kuidas Eestis asi korraldada?
Inuiti päike tõuseb
Avaldatud m2rtsis 2008 http://epl.ekspress.ee/?laupaev=420675
Jaanuari keskel tõusis polaarjoone taga peale paarikuulist vaheaega taas päike. Vaid kaheks minutiks küll, nii et terve ketas ei mahtnudki silmapiiri tagant välja. Päikese naasmist tähistavad inukid (mitmuses inuit) Kanada polaarjoone taga Nunavutis ikka peoga. Viimasel ajal tehakse Päikese Tagasipöördumise puhul (mida muide tähistatakse inglise keeles ebameeldiva lühendiga ROTS – return of the sun) suuri pidusid lõunapoolsemates linnadeski.
Ottawas aborigeeni tervisekeskuses Wabano selleks peoks valmistudes kohtun Rhoda Inuksukiga, targa ja tagasihoidliku olemisega inuiti naisterahvaga, kes s-tähte pehmelt veeretades räägib, et sel puhul ehitati ikka uus ja suurem iglu, põletati tseremoniaalset hülgerasvalampi (quillaq või qulliq) ja tüdrukud võistlesid kurgulaule kruugutades, kumb teise enne naerma ajab.
▫ Zacharias Kunuki “Atanarjuat“ on esimene inuktitutikeelne mängufilm, inglise keelse pealkirjaga The Fast Runner võitis 2001. aastal Cannes’is Camera d'or auhinna.
▫ Norman Cohni ja Zacharias Kunuki “The Journals of Knud Rasmussen” avas 2006.aasta Toronto Filmifestivali.
Sa oled tõesti Arktikas, kui...
… kui oktoobrikuus puhub pärastlõunane tuul 45 km tunnis, mis muudab 13 kraadise külma hoobilt 27-kraadiseks. Sulle öeldakse, et see pole veel midagi, oota, kuni läheb tõeliselt külmaks.
… kui sa külastad sõpra, et koos teed juua ja tema abikaasa astub juhuslikult tuppa, jahipüss käes, kuna on just minema peletanud jääkarud.
… kui seal on jääkarud.
… kui tervisekeskus jagab tasuta antibiootikume … su koera jaoks.
… kui enamike majatreppide ees ja üldse igal pool ümberringi vedelevad surnud loomad või surnud loomade osad. Lihtsalt lesivad seal.
… kui suured jääkuubikud, mida sulatatakse hiljem joogiveeks, seisavad majatreppide kõrval õues.
… kui tuleb veoauto ja viib ära su väljaheited.
… kui tuleb veoauto ja toob sulle vett ja sul on tunne, et selle juht on kangelane.
… kui õueminemise ettevalmistused kestavad 10 minutit.
… kui naabruskonna hirm on hulljulge teismeline, kes sõidab oma lumemobiiliga liiga kiiresti ja püüab sellega hüppeid teha.
… kui sa pead hoidma oktoobrikuuni akende ees alumiiniumfooliumi või muidu äratab kella neljane niivõrd intensiivne päike su üles, nii et sul on tunne nagu oleksid operatsioonilaual.
… kui kirju saada on parem kui ükskõik mis muu siin maailmas.
… kui sa tõesti igatsed brokkolit.
… kui arvad, et viis dollarit on paras hind veerandkilo viinamarjade eest.
… kui talvel tõuseb ja loojub päike 5 minuti sees.
… kui päikeseloojangutaevas on ennenägematut värvi.
… kui kui kümbled kultuuris, mis on samaaegselt ilus ja võimatult habras, ja mille sa üksnes oma kohalviibimisega muudad veelgi hapramaks.
Allikas: http://www.nunablog.ca/.
Fotode autor on Stephan Ambrose.
Jaanuari keskel tõusis polaarjoone taga peale paarikuulist vaheaega taas päike. Vaid kaheks minutiks küll, nii et terve ketas ei mahtnudki silmapiiri tagant välja. Päikese naasmist tähistavad inukid (mitmuses inuit) Kanada polaarjoone taga Nunavutis ikka peoga. Viimasel ajal tehakse Päikese Tagasipöördumise puhul (mida muide tähistatakse inglise keeles ebameeldiva lühendiga ROTS – return of the sun) suuri pidusid lõunapoolsemates linnadeski. Ottawas aborigeeni tervisekeskuses Wabano selleks peoks valmistudes kohtun Rhoda Inuksukiga, targa ja tagasihoidliku olemisega inuiti naisterahvaga, kes s-tähte pehmelt veeretades räägib, et sel puhul ehitati ikka uus ja suurem iglu, põletati tseremoniaalset hülgerasvalampi (quillaq või qulliq) ja tüdrukud võistlesid kurgulaule kruugutades, kumb teise enne naerma ajab.
Rhoda perekonnanimi Inuksuk tähendab inuktituti keeles „inimese-sarnane või -asendaja“ ja see käib tundrasse püstitatud kiviskulptuuri kohta, mis lagedal maastikul teed või peidetud toidutagavara näitavad. Inuksuk on muuseas saanud ka 2010. aasta Vancouveri olümpiamängude sümboliks.
Omavahel öeldes on mul Wabano keskuse inuiti peole tulemises kaks põhjust: Ma tahan tundma õppida pärismaalaste kogukonda (raha Nunavutti lendamiseks mul niikuinii ei ole), teine põhjus on koguda tööturukogemusi Kanada mittetulundusühingutes. Päikese naasmise auks korraldatud peol vabatahtlikuna töötades pean tulijatele ütlema tere, panema nimed kirja ja kätte jagama söögisedelid, millega hiljem saab köögist traditsioonilist naksimist: tuktutihautist karibuu-lihast, kuivatatud liha (mikku), vaala nahka (maktaaq), bannockit ehk lameleib ja juurviljalõike.
Et ma kõrgun inukite kohal nagu kohmakas hiiglane, tervitan neid istudes, madalamalt positsioonilt. See annab mulle hea võimaluse neid ka eemalt piielda. Olen ju kontvõõras (ehk qallunaat) nende rõõmupeol.
Inukid kaisutavad üksteist rõõmsalt (ega puudutagi põgusalt üksteise ninasid nagu ootasin), on siiralt õnnelikud, et anonüümses suurlinnas on täna just nende pidu. Millegipärast tõuseb kurku klomp, kui näen, kuidas ajalehede esikülgedele harva positiivseid uudiseid produtseeriv inuiti kogukond koosneb elusatest ja armsatest inimestest, kellel on pontsakad ja nunnud lapsed, ja kelle moodsatel talvejopedel on inuitipärased tikandid. Üldiselt muidugi torkavad inukid linnas kohe silma – karmi kliima kütid ja kalurid näevad linnas välja kangesti ebamoodsad, nagu äsja metsast tabatud Voitkad. Kahjuks ei saa inukite kohta öelda töölisklass, sest kui neil oleks tööd, siis ilmselt poleks ajalehtedes kurbi artikleid koduvägivallast, enesetappude lainetest ning alkoholismist, tuberkuloosist ja suhkruhaigusest raputatud kehvast tervisest.
Peole astuvad inukid libistavad oma sügavmustad silmad, mis meenutavad veidi rehkenduse pärast mossitava Tiugu omi, minust, mitte-inuitist, umbusklikult üle, et otsida omasid. Nad jätavad Wabano keskuse seltsiruumis talvejoped selga ja kuulavad tihedalt fotode ja piltidega sisustatud ruumis kurgulaulikuid. Seintel ripub suure praepanni taolisi käsitrumme, mida võivad kõik soovijad kõmistada, ja aborigeeni kunsti: pilte ja nikerdusi. (Muuseas, tervelt veerand inukeid saab sissetuleku kunsti tegemisest!) Suur ekraan näitab dokumentaalfilme Nunavutist.
Kütid kalurid linnas
Ringi vaadates tundub, et ümmarguselt saja osaleja hulgas on välimuse järgi otsustades ehk vaid paar rahaliselt etemas olukorras naisterahvast, ilmselt tööl Kanada riigiametis või Ottawa mitmetes pärismaalaste organisatsioonides. Enamus inukeid on linnas elanud vaid mõned aastad. Raske on linnas tööd saada, kui peamine oskus on olnud arktilises kliimas ellu jääda. Keda huvitab linnas, et sa tead, millisest lumest ehitada iglut või kuidas püüda jääkaru?
Räägin sellest hiljem Rhodaga. Temal on asjale oma vaatenur: „Laste koolitamine võõrandab nad inuiti kultuurist. Side esivanemate kultuuriga katkeb.“ Samas teame ju kõik, et „See on majandus, totu!“ mis loeb. Ja kui kooliharidust ei ole, siis ei saa ka tööd.
Sügavsinised ja valged tikitud amautid seljas (amauti on vöö, kapuutsiga ja pikkade küljelõhikutega traditsiooniline tuunika naistele, millega saab edukalt väikest last seljas kanda), astuvad noored naised püünele, võtavad vastakuti teineteisel küünarnukkidest ja röhivad, huilgavad, hingeldavad ja teevad kananahka ihule tekitavat kraapivat häält, ja kõike seda selleks, et ajada teine pool naerma. Minu kõrval istuv pisikest kasvu inuiti naine, kes parajasti plastikusse keeratud nutsakat karibuulihahautisega käekotti topib, seletab, et sel ajal, kui üks tüdrukutest välja hingab, hingab teine samal aja sisse. Kes esimesena naerma hakkab, on kaotanud. Tegelikult on sõna laul on kõrilaulu puhul isegi kohatu kasutada, sest meloodiat kõrilauludes küll ei ole. Kanada folkmuusika auhindade kätteandmise galal Tsivilisatsioonide Muuseumis näiteks tekitas metsloomade paaritumishäälitsusi kuuldavale toonud pisike paljasjalgne eskimotüdruk tupeeritud soengutega kanada prouades silmaga nähtavat ebamugavustunnet. Kõrilaule on tõesti qallunaat-i (mitte-inuiti) kõrvaga väga raske kuulata.
Rhodagi kannab traditsioonilist sini-valget punaste kantidega ja tikanditega kaunistatud riidest amautit, mis vanasti tehtud ikka karibuunahkadest, ja susib madalal neljakandilisel künalaadsel kivilambil (quillaq) hülgerasva, et tuli ei kustuks. Tulle vahtides räägib ta tasakesi, et see vaevalt sentimeetrine tuluke on inukite peamiseks sooja ja valguse andjaks. Selle peal valmistasid naised toitu ja seda kasutati tseremooniatel pidulikkuse saavutamiseks. Mehe töö oli tuli põlema saada ja naise töö oli seda elus hoida. Et inuiti hülgerasvalambil on elu ja surma üle otsustav tähtsus – pole siis imestadagi, et ka päikese tagasipöördumise tähistamise kombestikus on quillaqiga seotud uskumused.
Et ma kõrgun inukite kohal nagu kohmakas hiiglane, tervitan neid istudes, madalamalt positsioonilt. See annab mulle hea võimaluse neid ka eemalt piielda. Olen ju kontvõõras (ehk qallunaat) nende rõõmupeol.
Inukid kaisutavad üksteist rõõmsalt (ega puudutagi põgusalt üksteise ninasid nagu ootasin), on siiralt õnnelikud, et anonüümses suurlinnas on täna just nende pidu. Millegipärast tõuseb kurku klomp, kui näen, kuidas ajalehede esikülgedele harva positiivseid uudiseid produtseeriv inuiti kogukond koosneb elusatest ja armsatest inimestest, kellel on pontsakad ja nunnud lapsed, ja kelle moodsatel talvejopedel on inuitipärased tikandid. Üldiselt muidugi torkavad inukid linnas kohe silma – karmi kliima kütid ja kalurid näevad linnas välja kangesti ebamoodsad, nagu äsja metsast tabatud Voitkad. Kahjuks ei saa inukite kohta öelda töölisklass, sest kui neil oleks tööd, siis ilmselt poleks ajalehtedes kurbi artikleid koduvägivallast, enesetappude lainetest ning alkoholismist, tuberkuloosist ja suhkruhaigusest raputatud kehvast tervisest.
Peole astuvad inukid libistavad oma sügavmustad silmad, mis meenutavad veidi rehkenduse pärast mossitava Tiugu omi, minust, mitte-inuitist, umbusklikult üle, et otsida omasid. Nad jätavad Wabano keskuse seltsiruumis talvejoped selga ja kuulavad tihedalt fotode ja piltidega sisustatud ruumis kurgulaulikuid. Seintel ripub suure praepanni taolisi käsitrumme, mida võivad kõik soovijad kõmistada, ja aborigeeni kunsti: pilte ja nikerdusi. (Muuseas, tervelt veerand inukeid saab sissetuleku kunsti tegemisest!) Suur ekraan näitab dokumentaalfilme Nunavutist.
Kütid kalurid linnas
Ringi vaadates tundub, et ümmarguselt saja osaleja hulgas on välimuse järgi otsustades ehk vaid paar rahaliselt etemas olukorras naisterahvast, ilmselt tööl Kanada riigiametis või Ottawa mitmetes pärismaalaste organisatsioonides. Enamus inukeid on linnas elanud vaid mõned aastad. Raske on linnas tööd saada, kui peamine oskus on olnud arktilises kliimas ellu jääda. Keda huvitab linnas, et sa tead, millisest lumest ehitada iglut või kuidas püüda jääkaru?
Räägin sellest hiljem Rhodaga. Temal on asjale oma vaatenur: „Laste koolitamine võõrandab nad inuiti kultuurist. Side esivanemate kultuuriga katkeb.“ Samas teame ju kõik, et „See on majandus, totu!“ mis loeb. Ja kui kooliharidust ei ole, siis ei saa ka tööd.
Sügavsinised ja valged tikitud amautid seljas (amauti on vöö, kapuutsiga ja pikkade küljelõhikutega traditsiooniline tuunika naistele, millega saab edukalt väikest last seljas kanda), astuvad noored naised püünele, võtavad vastakuti teineteisel küünarnukkidest ja röhivad, huilgavad, hingeldavad ja teevad kananahka ihule tekitavat kraapivat häält, ja kõike seda selleks, et ajada teine pool naerma. Minu kõrval istuv pisikest kasvu inuiti naine, kes parajasti plastikusse keeratud nutsakat karibuulihahautisega käekotti topib, seletab, et sel ajal, kui üks tüdrukutest välja hingab, hingab teine samal aja sisse. Kes esimesena naerma hakkab, on kaotanud. Tegelikult on sõna laul on kõrilaulu puhul isegi kohatu kasutada, sest meloodiat kõrilauludes küll ei ole. Kanada folkmuusika auhindade kätteandmise galal Tsivilisatsioonide Muuseumis näiteks tekitas metsloomade paaritumishäälitsusi kuuldavale toonud pisike paljasjalgne eskimotüdruk tupeeritud soengutega kanada prouades silmaga nähtavat ebamugavustunnet. Kõrilaule on tõesti qallunaat-i (mitte-inuiti) kõrvaga väga raske kuulata.
Rhodagi kannab traditsioonilist sini-valget punaste kantidega ja tikanditega kaunistatud riidest amautit, mis vanasti tehtud ikka karibuunahkadest, ja susib madalal neljakandilisel künalaadsel kivilambil (quillaq) hülgerasva, et tuli ei kustuks. Tulle vahtides räägib ta tasakesi, et see vaevalt sentimeetrine tuluke on inukite peamiseks sooja ja valguse andjaks. Selle peal valmistasid naised toitu ja seda kasutati tseremooniatel pidulikkuse saavutamiseks. Mehe töö oli tuli põlema saada ja naise töö oli seda elus hoida. Et inuiti hülgerasvalambil on elu ja surma üle otsustav tähtsus – pole siis imestadagi, et ka päikese tagasipöördumise tähistamise kombestikus on quillaqiga seotud uskumused.
Nuna-blogi (http://www.nunablog.ca/) pidav kanada abielupaar Nunavutis kirjutab, et vanasti olevat lapsed sel puhul külas ringi jooksnud ja visanud vanad rasvalambid ära. Vana lambi asemele toodud uus quillaq tähistas uut algust, uut lootust. Inimesed laulsid päikesele laule, tänades teda uue alguse ja taassünni eest, sest kõige raskem periood on möödas.
Lõunasöögi ajal, kui ma suus ringi käivat kuivatatud lihaliistakat närin ja viimaks ainult juurviljale ja bannockile üle lähen, on Rhoda tuju muutunud. Suures elevuses on ta õhtu korraldajalt – mäesuuruselt indiaanitüdrukult Elenalt – õhtujuhi rolli üle võtnud ja räägib nüüd vaheldumisi inuktituti ja inglise keelt. Mis on väga ütlemata kena ja rahvuslik zhest, sest inuktituti keele oskajad kaovad. Õpetajate vähesuse tõttu saavad lapsed peale kolmandat klassi haridust vaid inglise keeles. Viimase rahvaloenduse andmeil kõnelevad ainult pooled inukid inuktituti keelt kodus, kuid ligi 70 protsenti inukitest saab emakeelest siiski aru ja on võimeline vestlust üleval pidama. Praegu töötab Kanada suurim territoorium Nunavut just selle nimel, et Ottawa toel suurendada kakskeelset haridust. Kohe oleks vaja koolitada suurem hulk inuktituti-keelseid õpetajaid, kes hakkaksid lapsi kakskeelsena õpetama. Muide, Nunavut on ainuke omavalitsus Kanadas, mis pole ei inglise ega prantsuse keelne, sest 80 protsenti asukatest on inuitid.
Habras inuiti kogukond
Lõunasöögi ajal, kui ma suus ringi käivat kuivatatud lihaliistakat närin ja viimaks ainult juurviljale ja bannockile üle lähen, on Rhoda tuju muutunud. Suures elevuses on ta õhtu korraldajalt – mäesuuruselt indiaanitüdrukult Elenalt – õhtujuhi rolli üle võtnud ja räägib nüüd vaheldumisi inuktituti ja inglise keelt. Mis on väga ütlemata kena ja rahvuslik zhest, sest inuktituti keele oskajad kaovad. Õpetajate vähesuse tõttu saavad lapsed peale kolmandat klassi haridust vaid inglise keeles. Viimase rahvaloenduse andmeil kõnelevad ainult pooled inukid inuktituti keelt kodus, kuid ligi 70 protsenti inukitest saab emakeelest siiski aru ja on võimeline vestlust üleval pidama. Praegu töötab Kanada suurim territoorium Nunavut just selle nimel, et Ottawa toel suurendada kakskeelset haridust. Kohe oleks vaja koolitada suurem hulk inuktituti-keelseid õpetajaid, kes hakkaksid lapsi kakskeelsena õpetama. Muide, Nunavut on ainuke omavalitsus Kanadas, mis pole ei inglise ega prantsuse keelne, sest 80 protsenti asukatest on inuitid.
Habras inuiti kogukond
Eskimo kogukond siin Ottawas ja sealpool polaarjoont on habras – vaid paari põlvkonna jooksul on inimesed pidanud kiviajast infoühiskonda sukelduma. 60ndatel kolis Kanada valitsus eskimod nende traditsioonilistest elualadest sisemaa poole, õilsa sooviga nende elujärge parandada ja neile „riiklikke teenuseid“ – haridust ja ravi osutada. Mõni kohanes eluga linnamajas ja palgatööga ja nii sai elujärge parandada, kuid tegelikult sai just sel ajal elujõulisest ja endaga toime tulevast, kuid aegajalt siiski nälga kannatavast kogukonnast abirahatšekke ootav ja läänelike toidukaupadega (suhkur ja alkohol) tervist laastav Kanada häbiplekk. Inuiti kultuuri tekkisid esimest korda sotsiaalsed klassid.
Aasta tagasi Kanadat šokeerinud enesetappude laine Nunavutis pani ajalehe The Globe and Maili kirjutama, et kõige depressiivsem fakt on see, et ainult veerand inukitest lõpetab keskkooli. Inukite õpitulemused on kanada keskmisega võrreldes nii kehvad, et omavalitsus lõpetas riiklikel testidel osalemise. „Samal ajal on Nunavutil aga töökäsi vaja. Äsja avati kullakaevandus Baker Lake’il ja väike teemandikaevandus Jerickol, kavas on avada 1,5miljardi dollariline rauamaagi kaevandus Baffini saarel. Ökoturism areneb... Ka kohalik valitsus saaks palgata rohkem oma inimesi, kui neil oleksid tööoskused.“
Nunavutis elab 26.000 inukit. Kanadal ei tohiks olla ju väga raske anda kõigile neile koolitust ja tööoskusi, et nad saaks 21. sajandil nautida head elu, samas loobumata oma ajaloost, keelest ja maast, kirjutab The Globe and Mail.
Õnneks on viimasel ajal kuulda ka postiivsetest uudistest. Näiteks esinesid jaanuari keskel Aafrika kõrbes, Malis, Timbuktu lähedasel kõrbefestivalil – maailma ühel eksootilisimal muusikaüritusel, inuiti kõrilaulikud ja inuiti tsirkus ArtCirq (http://www.artcirq.org/). Just selliseid, mööda maailma rändavaid ja edukaid eeskujusid oleks noortel inukitel vaja! Lisaks muidugi kontakte maakera teises otsas elavate inimestega, et avastada, et kuigi tähed ei ole taevas sama koha peal, elavad nii tuareegid ja inuitid mõlemad rändrahvana ja et kõrbeliiv moodustab sarnase kujuga luiteid kui tuisulumi. Nüüd kahjuks kannavatavad mõlemad nüüd võrdselt kliima soojenemise tõttu.
Palju lapsi
Õnneks on Wabano keskuses kaasas palju lapsi. Üks armsam kui teine. Üks naine palub vastuvõtulauas kirja panna „ennast ja oma viis poega“. Inukite sündivus on tänu arstiabile juurdepääsemisele tõusnud ja ongi nüüd kanada eri rahvaste seas vaat et suurim. Kümne aasta jooksul on Inuiti kogukond kasvanud 26 protsendi võrra, nagu selgus 2006. aasta rahvaloenduse andmetest.
Hiljem palubki kultuuriürituse korraldaja Elena mul aidata lapsi käsitöönurgas, kus valmistame vildist seinavaipu. Lõikame vildist šablooni järgi välja jääkarusid, iglusid, hülgeid ja soojades parkades inukeid. Kaua nuputan, mida kujutab omapärane šabloon, mis näeb välja nagu naissümbol WC ustel. Siinsel on ainult „seelik“ kaharam. Tuleb välja, et see on ulu, omapärase kujuga ning juba mitu tuhat aastat sarnasena kasutusel olnud lihatükeldamise nuga, mida enamasti naised kasutavad. Kleebime väljalõiked viltvaibale ja kinnitame ülemisse äärde nööri, et sellega vaibake seinale riputada. Hiljem saan teada, et needsamad seinavabad toimivad ka sugupuu ja mälutalletaja eest – vildist seinavaipadele tikivad inuiti naised isiklikke elulugusid ja sagedaste lapsendamiste tõttu keerulisi sugulussuhteid.
Tosinkonna lapsega koos istub töölaua taha vanem meesterahvas, mitu aastat Ottawas elanud töötu kütt ja kalur, kelle sõrmenukid on kohmakaid tätoveeringuid täis. Istub keskendunult paigal ja nikerdab lastega võidu vaipa kaunistada. Kui lapsed juba minekule asutanud, võtab ette valge paberilehe ja joonistab sellele ideaalse looma, koon taeva poole. Küsin ettevaatlikult, kas ma võin tema kunstiteose endale saada ja ta lubab lahkelt. Signeerib hämmeldunult. See ongi minu palk tasuta töötamise eest.
-xxx-
Vaata filme:
Aasta tagasi Kanadat šokeerinud enesetappude laine Nunavutis pani ajalehe The Globe and Maili kirjutama, et kõige depressiivsem fakt on see, et ainult veerand inukitest lõpetab keskkooli. Inukite õpitulemused on kanada keskmisega võrreldes nii kehvad, et omavalitsus lõpetas riiklikel testidel osalemise. „Samal ajal on Nunavutil aga töökäsi vaja. Äsja avati kullakaevandus Baker Lake’il ja väike teemandikaevandus Jerickol, kavas on avada 1,5miljardi dollariline rauamaagi kaevandus Baffini saarel. Ökoturism areneb... Ka kohalik valitsus saaks palgata rohkem oma inimesi, kui neil oleksid tööoskused.“
Nunavutis elab 26.000 inukit. Kanadal ei tohiks olla ju väga raske anda kõigile neile koolitust ja tööoskusi, et nad saaks 21. sajandil nautida head elu, samas loobumata oma ajaloost, keelest ja maast, kirjutab The Globe and Mail.
Õnneks on viimasel ajal kuulda ka postiivsetest uudistest. Näiteks esinesid jaanuari keskel Aafrika kõrbes, Malis, Timbuktu lähedasel kõrbefestivalil – maailma ühel eksootilisimal muusikaüritusel, inuiti kõrilaulikud ja inuiti tsirkus ArtCirq (http://www.artcirq.org/). Just selliseid, mööda maailma rändavaid ja edukaid eeskujusid oleks noortel inukitel vaja! Lisaks muidugi kontakte maakera teises otsas elavate inimestega, et avastada, et kuigi tähed ei ole taevas sama koha peal, elavad nii tuareegid ja inuitid mõlemad rändrahvana ja et kõrbeliiv moodustab sarnase kujuga luiteid kui tuisulumi. Nüüd kahjuks kannavatavad mõlemad nüüd võrdselt kliima soojenemise tõttu.
Palju lapsi
Õnneks on Wabano keskuses kaasas palju lapsi. Üks armsam kui teine. Üks naine palub vastuvõtulauas kirja panna „ennast ja oma viis poega“. Inukite sündivus on tänu arstiabile juurdepääsemisele tõusnud ja ongi nüüd kanada eri rahvaste seas vaat et suurim. Kümne aasta jooksul on Inuiti kogukond kasvanud 26 protsendi võrra, nagu selgus 2006. aasta rahvaloenduse andmetest.
Hiljem palubki kultuuriürituse korraldaja Elena mul aidata lapsi käsitöönurgas, kus valmistame vildist seinavaipu. Lõikame vildist šablooni järgi välja jääkarusid, iglusid, hülgeid ja soojades parkades inukeid. Kaua nuputan, mida kujutab omapärane šabloon, mis näeb välja nagu naissümbol WC ustel. Siinsel on ainult „seelik“ kaharam. Tuleb välja, et see on ulu, omapärase kujuga ning juba mitu tuhat aastat sarnasena kasutusel olnud lihatükeldamise nuga, mida enamasti naised kasutavad. Kleebime väljalõiked viltvaibale ja kinnitame ülemisse äärde nööri, et sellega vaibake seinale riputada. Hiljem saan teada, et needsamad seinavabad toimivad ka sugupuu ja mälutalletaja eest – vildist seinavaipadele tikivad inuiti naised isiklikke elulugusid ja sagedaste lapsendamiste tõttu keerulisi sugulussuhteid.
Tosinkonna lapsega koos istub töölaua taha vanem meesterahvas, mitu aastat Ottawas elanud töötu kütt ja kalur, kelle sõrmenukid on kohmakaid tätoveeringuid täis. Istub keskendunult paigal ja nikerdab lastega võidu vaipa kaunistada. Kui lapsed juba minekule asutanud, võtab ette valge paberilehe ja joonistab sellele ideaalse looma, koon taeva poole. Küsin ettevaatlikult, kas ma võin tema kunstiteose endale saada ja ta lubab lahkelt. Signeerib hämmeldunult. See ongi minu palk tasuta töötamise eest.
-xxx-
Vaata filme:
▫ Zacharias Kunuki “Atanarjuat“ on esimene inuktitutikeelne mängufilm, inglise keelse pealkirjaga The Fast Runner võitis 2001. aastal Cannes’is Camera d'or auhinna.
▫ Norman Cohni ja Zacharias Kunuki “The Journals of Knud Rasmussen” avas 2006.aasta Toronto Filmifestivali.
Sa oled tõesti Arktikas, kui...
… kui oktoobrikuus puhub pärastlõunane tuul 45 km tunnis, mis muudab 13 kraadise külma hoobilt 27-kraadiseks. Sulle öeldakse, et see pole veel midagi, oota, kuni läheb tõeliselt külmaks.
… kui sa külastad sõpra, et koos teed juua ja tema abikaasa astub juhuslikult tuppa, jahipüss käes, kuna on just minema peletanud jääkarud.
… kui seal on jääkarud.
… kui tervisekeskus jagab tasuta antibiootikume … su koera jaoks.
… kui enamike majatreppide ees ja üldse igal pool ümberringi vedelevad surnud loomad või surnud loomade osad. Lihtsalt lesivad seal.
… kui suured jääkuubikud, mida sulatatakse hiljem joogiveeks, seisavad majatreppide kõrval õues.
… kui tuleb veoauto ja viib ära su väljaheited.
… kui tuleb veoauto ja toob sulle vett ja sul on tunne, et selle juht on kangelane.
… kui õueminemise ettevalmistused kestavad 10 minutit.
… kui naabruskonna hirm on hulljulge teismeline, kes sõidab oma lumemobiiliga liiga kiiresti ja püüab sellega hüppeid teha.
… kui sa pead hoidma oktoobrikuuni akende ees alumiiniumfooliumi või muidu äratab kella neljane niivõrd intensiivne päike su üles, nii et sul on tunne nagu oleksid operatsioonilaual.
… kui kirju saada on parem kui ükskõik mis muu siin maailmas.
… kui sa tõesti igatsed brokkolit.
… kui arvad, et viis dollarit on paras hind veerandkilo viinamarjade eest.
… kui talvel tõuseb ja loojub päike 5 minuti sees.
… kui päikeseloojangutaevas on ennenägematut värvi.
… kui kui kümbled kultuuris, mis on samaaegselt ilus ja võimatult habras, ja mille sa üksnes oma kohalviibimisega muudad veelgi hapramaks.
Allikas: http://www.nunablog.ca/.
Fotode autor on Stephan Ambrose.
Vabadusv6itlejad tahavad Rüütliristi kavaleride ausammast Eestisse tuua
Avaldatud Eesti Ekspressis http://paber.ekspress.ee/viewdoc/7F61605BA6E7EDF9C22572710057ED79
Eestluse hääbumine Kanadas toob kaasa praktilisi kinnisvaraprobleeme.
Kanadas Ontario provintsis asuvas Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingus arutatakse, milliseks kujuneb tuleviku eestlus Kanadas. Eestlaste kanadiseerumine toob paratamatult kaasa ka praktilisi kinnisvara puudutavaid küsimusi nagu näiteks mida teha Seedrioru lastelaagri maa-alal praegu asuvate mälestussammastega juhul, kui tekiks vajadus see maa maha müüa.
"Eestlaskond laguneb," on Endel Lindaja pessimistlik. "Vanasti oli Suveharja üritustel oma mitu tuhat inimest, praegu vaid kuni 800. Noorem põlvkond pole enam huvitatud. Pole enam, kellele üritusi teha ja suurt maa-ala hoida. Maamaksud ja kõik on väga kallis." Lindaja ei usu, et pelgalt majandustegevusest, milleks on laste suvekodu ja tarede välja üürimine üritusteks, tuleks toime.
Ja nii ütlebki hea tervisega 80aastane võitleja välja hullu idee: "Kui peaks müügiks minema, siis tuleb see mõõkadega ausammas Eestisse ära viia! Ja suurem, see tuleks vist õhku lasta!"
Seedrioru kaks monumenti Seedriorul on tõesti kaks monumenti. "Suurem monument" on Vello Hubeli kujundatud 40 tonni kaaluv, 10 meetri pikkune ja 10 meetri kõrgune purjekujuline mälestussammas. Ehitatud nelja Eesti seltsi raha eest 1959. aastal, mälestab see langenud sõjakaaslaste kõrval ka neid tuhandeid, kes uppusid Balti merel, hukkusid õhurünnakute läbi Eestis ja Saksamaal või surid Siberi vangilaagreis. Kivisse on raiutud Marie Underi sõnad: "Mis võet' meilt, meenutagem / Ja mis meile jäi..."
Eestluse hääbumine Kanadas toob kaasa praktilisi kinnisvaraprobleeme.
Kanadas Ontario provintsis asuvas Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingus arutatakse, milliseks kujuneb tuleviku eestlus Kanadas. Eestlaste kanadiseerumine toob paratamatult kaasa ka praktilisi kinnisvara puudutavaid küsimusi nagu näiteks mida teha Seedrioru lastelaagri maa-alal praegu asuvate mälestussammastega juhul, kui tekiks vajadus see maa maha müüa.
"Ega keegi veel Seedrioru müümist aruta," tõrjub Endel Lindaja, võitlejate ühingu juhatuse liige. "Aga kahtlane on, kas see laager kestab seal üle viie-kuue aasta."
Seedrioru on 51 aasta eest nelja Kanada Eesti Seltsi (Hamiltoni, Kitcheneri, Londoni ja St Catherine'si linnade) eestlaste ostetud suur maa-ala. Sinna on eesti mehed vabatahtliku tööga ehitanud suure ja avara banketisaali, ehtsa sauna, magamistared ja korvpalliplatsi.
Seedrioru on 51 aasta eest nelja Kanada Eesti Seltsi (Hamiltoni, Kitcheneri, Londoni ja St Catherine'si linnade) eestlaste ostetud suur maa-ala. Sinna on eesti mehed vabatahtliku tööga ehitanud suure ja avara banketisaali, ehtsa sauna, magamistared ja korvpalliplatsi.
Aastakümneid oli Seedrioru laululava suurimate laulupidude korraldamise koht Kanadas. Igal suvel peetakse seal suveharja pidustusi ja tähistatakse võidupüha. Seedriorus toimub ka lastele suvelaager. Viljandimaad meenutava maastikuga Seedrioru on olnud Lõuna-Ontario eestlaste tähtsaim tõmbekeskus. See on paljudele väga südamelähedane koht. Ainult et ...
"Eestlaskond laguneb," on Endel Lindaja pessimistlik. "Vanasti oli Suveharja üritustel oma mitu tuhat inimest, praegu vaid kuni 800. Noorem põlvkond pole enam huvitatud. Pole enam, kellele üritusi teha ja suurt maa-ala hoida. Maamaksud ja kõik on väga kallis." Lindaja ei usu, et pelgalt majandustegevusest, milleks on laste suvekodu ja tarede välja üürimine üritusteks, tuleks toime.
Ja nii ütlebki hea tervisega 80aastane võitleja välja hullu idee: "Kui peaks müügiks minema, siis tuleb see mõõkadega ausammas Eestisse ära viia! Ja suurem, see tuleks vist õhku lasta!"
Seedrioru kaks monumenti Seedriorul on tõesti kaks monumenti. "Suurem monument" on Vello Hubeli kujundatud 40 tonni kaaluv, 10 meetri pikkune ja 10 meetri kõrgune purjekujuline mälestussammas. Ehitatud nelja Eesti seltsi raha eest 1959. aastal, mälestab see langenud sõjakaaslaste kõrval ka neid tuhandeid, kes uppusid Balti merel, hukkusid õhurünnakute läbi Eestis ja Saksamaal või surid Siberi vangilaagreis. Kivisse on raiutud Marie Underi sõnad: "Mis võet' meilt, meenutagem / Ja mis meile jäi..."
Väiksema, mõõkadega ausamba loomise idee tuli Ülemaailmsel Eesti Vabadusvõitlejate Keskusel pärast kolonel Alfons Rebase surma Saksamaal 1976. Idee oli sümboolselt tähistada kõikide tolleaegsete Eesti vabadusvõitlejate kangelastegusid. Tookord, aastal 1980, kui (samuti Vello Hubeli kujundatud) ausammas valmis sai, ei teatud, et Harald Nugiseks veel elus on. Kahe mõõga peale, mis on "itta, ürgvaenlase pihta suunatud" (Harry Pärkma sõnastus Seedrioru veebilehe arhiivis), graveeriti kõikide Rüütliristi kavaleride nimed: Alfons Rebane, kol; Harald Riipalu, kol. ltn.; Paul Maitla, major; Harald Nugiseks, allohv.
Kas Eestis tekiks järjekordne skandaal, kui ausammas sinna viia, palun Rüütliristiga autasustatud eesti meeste ausamba idee ühel autoril Endel Lindajal spekuleerida.
"Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees Gunnar Laev on olnud eelmise kaitseministri Jaak Jõerüüdiga kontaktis ja temaga asja arutanud," lausub vana mees rahulikult. "Jõerüüt ei näinud selles ausambas mingit probleemi. Sellel ei ole natsisümboolikat, pole isegi kirjas, et Rüütliristi kavaleridele. Ainult metallplaadil on 1941.-1945. aasta lahingud kirjas, milles langenuid mälestatakse."
Ausambal on kirjas kohanimed: Wolhov, Leningrad, Tserkassi, Karjala-kannas, Narva, Sinimäed, Tartu, Oppeln. Nende kõrval kohe E-tähe kujutis ääre peal.
"See käevangus E on pärit Vabadusristi südamest, 1919.-1920. aasta Vabadussõja aegadest. Siis on mälestusmärgil veel kolm vapilõvi ja suur rist vasakul all nurgas," seletab Lindaja sümboolikat lahti.
"See käevangus E on pärit Vabadusristi südamest, 1919.-1920. aasta Vabadussõja aegadest. Siis on mälestusmärgil veel kolm vapilõvi ja suur rist vasakul all nurgas," seletab Lindaja sümboolikat lahti.
Ka Seedrioru suvelaagri juhatuse liige ja laekur Härnald Toomsalu on sama meelt ja lisab, et Eesti poliitikud, kes töötavad Euroopas kõrgetel kohtadel, peaksid seletama Eesti ajalugu Euroopas. "Siis tasapisi hakatakse Eesti ajalugu mõistma."
Mõõgad Metsakalmistule
Kuhu aga Eestis see mõõkadega ausammas üles panna?
"Mitu võimalust oleks," ütleb Lindaja, kes tundub olevat kõik läbi mõelnud. "Esimene valik oleks viia see Narva jõe äärde. Seal oleks sellele kõige sümboolsem koht."
"Hullud!" pahvatan võitleja julgete mõttelendude peale.
"Hullud!" pahvatan võitleja julgete mõttelendude peale.
"Jah," on vana mees naerdes nõus. "Ei see seisaks seal kuigi kaua - mõõgad on roostevabast terasest tehtud, need varastataks seal kohe ära," peab Lindaja hoopis tavalisemat, kuritegelikku takistust silmas.
"Teine võimalus oleks viia mõõgad Metsakalmistule. Siis oleme asja arutanud veel ühe eramuuseumiga Lagedil Tallinna lähedal. Ka Laidoneri muuseumi ja Tori Vabadusvõitlejate Kiriku aeda sobiks hästi, aga kes seal tänapäeval enam käib? Need on kõik väga kõrvalised kohad, kõige parem oleks ikka Metsakalmistu Tallinnas."
Eestluse jätkumisest on Kanada ajalehes Eesti Elu ikka hurraaoptimistlikult kirjutatud.
Kummalisel kombel hakkan mõtlema, millise pealkirja võiks ajaleht panna võimaliku kolimise või õhkimise uudisele. Kas "Mälestus lendas vastu taevast!" või "Väliseestlus kolib huvi puudusel Eestisse" või "Narva jõe ületajaid tervitavad nüüdsest Kanada mõõgad..."?
Aga see kõik on spekulatsioon. Aega on veel. Seedrioru müümisest ei räägita, seda teemat ei arutata. Mälestussammaste kolimine ei ole veel kõne all.
Aga see kõik on spekulatsioon. Aega on veel. Seedrioru müümisest ei räägita, seda teemat ei arutata. Mälestussammaste kolimine ei ole veel kõne all.
Ja paljud prominentsed seedriorulased ongi tegelikult väga optimistlikud. 81aastane vabadusvõitleja Mihkel Salusoo, Seedrioru auliige ja Eesti Vabariigi Kotkaristi kavaler ütleb: "Seedrioru on ikka tükike Eestit Kanadas ja see peaks ikka jääma." Ta loodab, et nooremad inimesed ja need, kes viimasel ajal Eestist tulnud, hoiavad Seedrioru alles. "Just nimelt mälestussamba ja ausamba pärast."
20 plokki õlut ja pakk hommikusöögihelbeid
Avaldatud jaanuaris 2008 http://www.epl.ee/?uudised=413281
Just nii palju õlut mahub Kanadas disainitud ja toodetud elektriautosse ZENN. Kusjuures ZENN ei tähenda siin mitte idamaist mediteerimisviisi, vaid tähistab hoopis lühendit sõnadest Zero Emissions, No Noise: saaste- ja müravaba auto. See on just see, mida vajab Kyoto lepingu tingimuste täitmisega kimpus olev Kanada!
Kaua aega USA ja Jaapani autosid tootnud Kanada on viimaks ometi algupärase loodussõbraliku ja täiesti süütundevaba auto disaininud ja toodab seda Quebecis: umbes Narva-suuruses linnakeses St Jerômis.
See on edulugu, mis teeks paljud riigid uhkeks, kuid kahjuks on see vaikne, vibreerimise ja haisuta auto Kanadas poolillegaalne!
„Meie regulatsioonid on ZENNi suguste autode jaoks veidi laialivalguvad, me peame definitsioone täpsustama,“ teatas Kanada transpordiministeeriumi spetsialist ameerika uudistekanalile.
Peale 11 kuud kestnud ZENNi ja föderaalvalitsuse vahelisi vaidlusi regulatsioonide üle, lubas Kanada valitsus läinud novembris igal provintsil eraldi elektriautode nõuetele vastavust reguleerida. Kanada kõige läänepoolsem provints – Briti Kolumbia ongi esimene, kus see armas linnasõiduauto lubatud on.
Kanada populaarse koomiku Rick Merceri saates ZENNi tutvustanud firmajuht ja omanik Ian Clifford ütles, et Zenn on populaarne peamiselt välismaal: USAs ja Mehhikos.
Liikluseeskirjade kohaselt käiks ZENN samasse rubriiki koos jalgratta ja mopeediga: aeglaselt liikuvate sõidukite valda, sest ZENN liigub maksimaalselt 50 kilomeetrit tunnis ja ühe laadimisega umbes 50 kilomeetrit.
Seega sobib ZENN töö ja kodu vahet pendeldamiseks, nädalavahetuse suuremaks ostlemiseks või koduperenaistele, kes sõidutavad lapsi laulukoori ja hokitrenni.
Umbes 120 tuhat Eesti krooni maksva ZENNi kasulikkus tuleb aja pikku ilmsiks – lisaks sellele, et õhku jääb paiskamata umbes kuus tonni CO2 aasta jooksul, hoiab ZENN kokku bensiinile kulutatud raha. USAs on see 5 aasta jooksul arvestuslikult kokku 15 tuhat dollarit. Kui bensiiniauto üleval pidamine maksab 70 senti kilomeeter, siis ZENN on seitse-kaheksa korda odavam. Ühe öise laadimisega kulub elektrit vaid 50 dollarisendi eest.
Koomik Mercer teab, kuidas teha ZENN Kanada valitsevatele konservatiividele, Kyoto lepingu põhjalaskjatele atraktiivseks:
„Tuleb teha kivisöel töötav CD-mängija!“
Vaata Rick Merceri tutvumist ZENNiga siit:
Just nii palju õlut mahub Kanadas disainitud ja toodetud elektriautosse ZENN. Kusjuures ZENN ei tähenda siin mitte idamaist mediteerimisviisi, vaid tähistab hoopis lühendit sõnadest Zero Emissions, No Noise: saaste- ja müravaba auto. See on just see, mida vajab Kyoto lepingu tingimuste täitmisega kimpus olev Kanada!
Kaua aega USA ja Jaapani autosid tootnud Kanada on viimaks ometi algupärase loodussõbraliku ja täiesti süütundevaba auto disaininud ja toodab seda Quebecis: umbes Narva-suuruses linnakeses St Jerômis.
See on edulugu, mis teeks paljud riigid uhkeks, kuid kahjuks on see vaikne, vibreerimise ja haisuta auto Kanadas poolillegaalne!
„Meie regulatsioonid on ZENNi suguste autode jaoks veidi laialivalguvad, me peame definitsioone täpsustama,“ teatas Kanada transpordiministeeriumi spetsialist ameerika uudistekanalile.
Peale 11 kuud kestnud ZENNi ja föderaalvalitsuse vahelisi vaidlusi regulatsioonide üle, lubas Kanada valitsus läinud novembris igal provintsil eraldi elektriautode nõuetele vastavust reguleerida. Kanada kõige läänepoolsem provints – Briti Kolumbia ongi esimene, kus see armas linnasõiduauto lubatud on.
Kanada populaarse koomiku Rick Merceri saates ZENNi tutvustanud firmajuht ja omanik Ian Clifford ütles, et Zenn on populaarne peamiselt välismaal: USAs ja Mehhikos.
Liikluseeskirjade kohaselt käiks ZENN samasse rubriiki koos jalgratta ja mopeediga: aeglaselt liikuvate sõidukite valda, sest ZENN liigub maksimaalselt 50 kilomeetrit tunnis ja ühe laadimisega umbes 50 kilomeetrit.
Seega sobib ZENN töö ja kodu vahet pendeldamiseks, nädalavahetuse suuremaks ostlemiseks või koduperenaistele, kes sõidutavad lapsi laulukoori ja hokitrenni.
Umbes 120 tuhat Eesti krooni maksva ZENNi kasulikkus tuleb aja pikku ilmsiks – lisaks sellele, et õhku jääb paiskamata umbes kuus tonni CO2 aasta jooksul, hoiab ZENN kokku bensiinile kulutatud raha. USAs on see 5 aasta jooksul arvestuslikult kokku 15 tuhat dollarit. Kui bensiiniauto üleval pidamine maksab 70 senti kilomeeter, siis ZENN on seitse-kaheksa korda odavam. Ühe öise laadimisega kulub elektrit vaid 50 dollarisendi eest.
Koomik Mercer teab, kuidas teha ZENN Kanada valitsevatele konservatiividele, Kyoto lepingu põhjalaskjatele atraktiivseks:
„Tuleb teha kivisöel töötav CD-mängija!“
Vaata Rick Merceri tutvumist ZENNiga siit:
Subscribe to:
Posts (Atom)