Kanada sai esimesel juulil 140. aastaseks

Avaldatud Eesti Päevalehes 2007. aasta juulis http://www.epl.ee/artikkel/392313

Sel päeval aastal 1867 ühinesid neli Briti kolooniat: New Brunswick, Nova Scotia, Ontario ja Quebec konföderatsiooniks, mille ühiseks nimeks sai Kanada. (Muuseas, seda fakti teab ainult 16 protsenti kanadalastest, nagu selgus Dominion Institute’i uuringust.)

Kuigi tookord ei ühinenud kõik kümme provintsi, võeti sel päeval siiski vastu esimene põhiseadus, ja just sellepärast saab seda tinglikult Kanada sünnipäevaks pidada. Kanada päev ongi riiklik pidupäev, mis andis sadadele tuhandetele inimestele Ottawa jõe mõlemal kaldal, nii Quebeci kui ka Ontario pool, põhjust kanadalaseks olemise üle uhkust tunda ja seda tunnet ka välja näidata.

Pühapäeva keskpäeval avas kindralkuberner Michaelle Jean, peaminister Stephen Harper ja Kanada kultuuripärandi minister Beverley Oda suursuguse peo, mille algusstardiks kihutasid Snow Bird hävitajad üle Parlamendihoone Rahutorni. Kogu Ottawa kesklinn oli pealelõunal muutunud punavalgeks tänavapeoks – paljudel olid peas punased vahtralehemütsid, lipp juustesse torgatud või ümber õlgade seotud, vahtraleht põsele maalitud. Enamus kohalolnutest olid otsinud kapist vähegi punasemad või Kanada nime kandvad riideesemed ja need pidupäeva puhul selga tõmmanud.

Üks moslemitüdruk väljendas oma riigiidentiteeti väga sümpaatlikult punase hijabiga ja maaniulatuva valge kleidiga. Kesklinna parkides ja Parlamendimäel tähistasid suursündmust sajad muusikud maailma erinevatest paikadest, samuti rohkem ja vähem tuntud kanada esinejad ja noored tsirkuseartistid. Õhtul kell 10 algas ahhetamapanev ilutulestik Alexandra sillalt, mis ühendab Ottawat Quebeci poolel asuva kaksiklinna Gatineau’ga.

Uus ja vana Kanada

Saja neljakümnenda sünnipäeva ajal kõneldi palju ka teisest tähtpäevast, 40 aasta möödumisest 100. juubeli tähistamisest Expo maailmanäitusega Montrealis. Seda, 1967. aastat peetakse ka uue, moodsa Kanada sünnipäevaks. „Veel nelikümmend aastat tagasi olime nii vaesed, nii tagurlikud, nii protektsionistlikud,“ meenutab The Globe and Maili ajakirjanik ja niinimetatud sajandibeebi ehk Kanada sajandal sünniaastapäeval sündinud Doug Sanders. „Silmale on harjumatu vaadata vanu fotosid ja avastada, kui valgenahalised olid meie naabruskonnad, ja kui hästi me tookord riides käisime. Värskendav on fotodel näha rätsepaülikondi, millele ei ole sõnu ega lauseid kirjutatud.“

Olgu 40 aasta taguse Kanadaga lood, kuidas on, „aastal 2007 on palju põhjuseid kanadalaseks olemise üle uhke olla“, sõnab Ottawa Citizeni kolumnist Charles Gordon ja loetleb naljatamisi kolm põhjust. Esiteks on Kanadas hoolitsev ühiskond – nimelt eemaldas Toronto linn eskalaatoritelt kleepsud Seisa paremal, kõnni vasakul kui äärmiselt ohtliku soovituse. Teiseks on Kanada eeskujulik tehnoloogia kasutamises, sest laastava tornaado ajal püüavad kanadalased eluga riskides varjumise asemel hoopis telefoniga Youtube’i jaoks parimaid klippe püüda. Ja kolmandana iseloomustavad Kanadat igikestvad identiteediotsingud. Näiteks milline peaks olema Kanada hümn ehk mida laulda hokimängude avatseremooniatel.

Eraldiseisvad kogukonnad, põlvkondade konflikt ja vähe integratsiooni

Kanadal tõepoolest ei ole ühtset identiteerti, aga The Globe and Maili kolumnisti Margaret Wente meelest ei ole selle üle mõtet uhkust tunda. „Meie riik killustub ja ühtse Kanada asemel on meil eraldiseisvad kogukonnad, kellel pole üksteisega suurt midagi ühist.“ Ta soovib, et Kanada multikultuursus „oleks tõelisem – et oleks rohkem segaabielusid, integratsiooni ja assimilatsiooni.“ Ta lisab, et ajaloolisest Kanadast on üsna vähe järele jäänud, sest „täna on Kanadas palju rohkem india päritolu kanadalasi kui newfoundlandlasi. Samuti on Kanadas rohkem hiinlasi kui esmarahvaid ehk indiaanlasi.“

Et kanadalaste teadvus oma riigist võiks olla eeskujulikum, selgus ka Dominion Institute’i hiljutisest uuringust. Nimelt on Kanada selline riik, kus rahvushümni sõnu teab peast pigem immigrant kui mitmenda põlve kanadalane. Ühtlasi selgus küsitlusest, et üle poole kanadalastest kukuks Kanada kodakondsuseksamil läbi ja vaid kaheksa protsenti kanadalastest teab, et Kanada riigipea on Briti kuniganna. Sedasama fakti teab aga tervelt kolmandik immigrantidest.
Mis puudutab suhtumist riiki ja identiteeti, siis suhtuvad sellesse kardinaalselt erinevalt alla 34-aastased ja üle 55-aastased. Vanema põlvkonna kanadalased lehvitavad suurema rõõmuga riigilippu ega toeta kaksik-kodakondsuse ideed, seevastu kui nooremad kanadalased hoiavad päritolumaaga tihedamat sidet. Kõige suurem erinevus tuli välja, kui Dominiooni Instituut küsis eri põlvkondadelt, mis teeb Kanada edukaks riigiks. Vanem põlvkond oli kindel, et selleks on ühine ajalugu, rahvuskangelased ja -sümbolid. Alla 34-aastased vastasid seevastu, et Kanada on edukas just seetõttu, et siin ei ole tugevat identiteeti, mille omaksvõtmist erinevatelt inimgruppidelt oodataks.

Kas tunned Kanadat?

Mis on Kanada pealinna Ottawa ajalooline nimi? (Bytown)
Kui mitmes riik on Kanada maailmas territooriumi suuruselt? (Teine, peale Venemaad)
Kas Kanadal on pikim rannajoon maailmas? (Jah)
Milline riik on tähtsuselt teine kaubanduspartner? (Hiina, esimene on USA)
Kanada on ametlikult kakskeelne riik, siis milline provints on ainukesena kakskeelne provints Kanadas? (New Brunswick)
Kes oli esimene kanadalane kosmoses? (Marc Garneau)
Mis on selle kaubandusleppe nimi, mis ühendab Kanada, USA ja Mehhiko? (Vabakaubanduslepe NAFTA)
Millise pealkirjaga plaadi on välja andnud nii Neil Young kui ka Sarah McLachlan? (Peegelpall)
Kes oli see Kanada arst, kes 1923. aastal avastas insuliini? (Frederick Banting)
Kes oli Kanada peaminister Teise maailmasõja ajal? (Mackenzie King)

Küsimused pärit Dominion Institute’i korraldatud igaaastasest Kanada-temaalisest viktoriinist. Ottawa Citizen, 1. juuli, 2007