Puukallistajad ajavad käojaani

Selge on see, et Eesti Vabariigi idee ei ole raha teenida, vaid eesti kultuuri ja rahvast
säilitada. Iseenesest ei ole need kaks nähtust vastuolus: uuringute tulemused kinnitavad, et rohkema raha eest saab rohkem tervist, haridust, õnne ja sotsiaalset heaolu, mitte vähem. Kuid Eestis näib olevat levinud mõtteviis, et selleks et kultuuri ja rahvast edendada, on vaja majanduskasvu pidurdada. Mõnede meelest oleks Eestil vaja suurendada naturaalmajanduse ja bartertehingute osakaalu, sest ‘ressursse ei jätku’. Ideaaliks peetakse olukorda, kus inimesed kasvatavad ise toidu, teevad riided ja mööbli ja kaevavad maa seest autosse valamiseks ka naftat. Vastupidiselt mõne aasta eest majanduskrahhis kogetule, kui Eesti majanduskasv vähenes aastaga 17 protsenti, mille kestel rahvas jäi (ülla-ülla) vaesemaks, arvatakse mõnedes puukallistamise kogukondades ikka, et kahenev majandus kasvataks Eesti heaolu. Kuidas?

Paljude meelest saab rahvas väärikalt elada vaid toimivas kvaliteetses kultuurses keskkonnas, mitte rahakeskses süsteemis, milles ei nähta lahendit ei vaesusele ega õnnele ega rikkusele. Väidetakse, et inimkond on maakera ressurssidega viimase 150 aastaga üsna puhta vuugi teinud, ning viidatakse Rooma Klubi 1970ndatel välja antud raamatule Kasvu Piirangud. Selle vana raamat väidab, et maakera ressursid ei saa toetada sellist majanduse ja inimkonna kasvu isegi mitte arenenud tehnoloogiaga. See hüsteeria kasvava majanduse vastu peegeldab 18. sajandi usumehe Malthuse hirmu, et rahva lisandudes ei jätku kõigile enam toitu, ignoreerides fakte selle kohta, et pärast 2. maailmasõda on toiduainete tootmine on kasvanud kiiremini kui rahvastiku juurdekasv.

Selle volatiilsus väheneb ja levik on kõikjal paranenud. Toidu tegelikku puudust ei saa süüdistada ka näljahädades, mis on tekkinud poliitilistel mitte põllumajanduslikel põhjustel.

Eesti vaesumise pooldajad aimavad õigesti, et sisemajanduse kogutoodang (SKT) ei ole hea mõõdik rahva heaolu mõõtmiseks. Viimasel ajal ongi õnneks tekkinud mitmeid alternatiivseid indekseid, mis mõõdavad kas rahva sotsiaalselt heaolu (tervist, haridust, vabadusi, looduskeskkonda, elamistingimusi, mida saab raha eest osta) või siis seda, kui jätkusuutlik riigi majandus on, mõõtes riikide varasid, mille pealt raha teha ja SKTd kasvatada.

Just see viimane – riigi varade – mõõtmine, mille kallal töötasid Maailmapanga teadlased Glenn-Marie Lange, Quentin Wodon ja Kevin Carey mitu aastat, aitab meil aru saada, kui suurt rolli tegelikult mängib ressursside “röövimine” majanduses. Tänavu veebruari alguses esitletud raport ‘Riikide muutuv rikkus’ vaatab riikide varasid kolme ressursi kaudu, mõõtes esiteks maavarade hulka, teiseks inimkätega loodud rikkust (ehk taristut) ning kolmandaks inimressurssi. Paljude meelest oleks võinud arvestusse neljandaks kaasata ka riikide institutsioonid, millest oleneb, kui võrselt on võimalused ning rahaline ja sotsiaalne heaolu inimeste vahel jagatud.

Täpselt nagu firmadel on oma väärtuse hindamiseks kasumiaruanne ja bilanss, nii peavad ka riigid vaatama, kas edasiseks majanduskasvuks on olemas vajaminev laiaulatuslik varade portfell. Ja kuigi 70ndatel aastatel tehtud hoiatuste põhjal oleks võinud arvata, et kõik ressursid saavad kohe otsa, leidis uuring sellegipoolest, et maailma varade portfell (mitte segi ajada sisemajanduse kogutoodanguga) kasvas ajavahemikus 1995-2014 märkimisväärselt.

Uuring, mis mõõtis 141 riigi varasid 20 aasta jooksul (1995 -2014), leidis, et riigid saavad vara luua investeeringute tegemisega kahte esimesse ressurssi – taristusse ja inimeste haridusse – ning samal ajal kolmandat ressurssi - maavarasid – mõistlikult majandades. Kõrge sissetulekuga riikides, mille hulka kuulub ka Eesti, moodustab inimkapital (mida teadurid mõõtsid inimese eluea jooksul teenitud tulu väärtusena) 70 protsenti kogu varadest. Rikkad ja nutikad riigid kasutavad ka palju rohkem taastuvaid ressursse, mis ei ammendu. Ainult vaesed riigid toetuvad oma majanduses enamasti loodusressursside kasutamisele. Muuseas, kaks kolmandikku nendest riikidest, mis on jäänud 20 aasta jooksul vaesemaks, on maavarade poolest rikkad. Kuid enamus on neist ka haprad või sõjalises konfliktis olevad riigid, mis näitab veel kord, et loodusvarad üksinda ei kindlusta riigi arengut. Uuring näitab ka, et varade loomine ei käi maavarade röövimise kaudu, vaid rikkus saavutatakse palju efektiivsema maavarade kasutamisega, millest saadud tulu investeeritakse tagasi haridusse ja taristusse. Järelikult pole vaja ka maavaradele lõppemisele liialt keskenduda. Majanduse jätkusuutlikkuseks on vaja hoopis häid institutsioone, mis majandaks maavarasid mõistlikult. Ja head institutsioonid on enamasi hea haridusega riikides. 

Kõige tähtsam tõdemus ongi see, et inimkapital (ehk siis haritud ja terved inimesed) on maailma kõige tähtsam vara. Hea uudis on see, et haridust ja tervist saab osta raha eest. Kuidas naturaalmajanduse ja bartertehingute tingimustes raha teenida, mille eest siis haridust, kultuuri ja tervist osta, majanduskasvu needvad maamehed meile ei ütle.  Nad ajavad meile ainult käojaani väärikusest ja väärtussüsteemidest.

-xxx-

Kui kestev on ajalooline ärikultuur?

Kui ma 2003. aastal Moldovas elades Rumeenia kirdeosas Bukoviinas käisin, eeldasin, et nii inimeste käitumine kui arhitektuur peegeldab diktaator Ceaușescu režiimi õudusi. Vastupidiselt ootustele tundus Bukoviina arhitektuur kurva ja ahistava Moldovaga võrreldes isegi õdusam: kaunid Bukoviina maalitud kloostrid olid imelised, inimesed pigem lahkemad, kõrged mäed eksootilised.

Seda, et Bukoviina maastikult peegeldus mitte niivõrd hiljutine Ceaușescu diktatuur, mis kestis 24 aastat, vaid pigem varasem, pea 150 aasta pikkune Austria keisririik, aimasin alles tänavu, kui lugesin majandusteadlaste Elira Karaja ja Jared Rubini uurimusest Bukoviina regioonist. Nimelt testisid nad hüpoteesi, et riigikorraldus avaldab inimeste kultuurile, sealhulgas ka usaldusele võõraste suhtes oma mõju.

Me kõik teame, et kultuur avaldab majanduslike otsuste tegemisel mõju, aga kuidas täpselt?

Kust täpselt lõpeb kultuur, mida tihti mõistame keele ja kirjandusena, teatris-käigu ja laulupeona, ning kust algab inimeste otsustes majanduslik või institutsionaalne mõjutus nagu arusaam korruptiivsusest ja õiglusest? Kas ja kuidas mõjutab eestlaste metsarahva olemus, millest Valdur Mikita meile lakkamatult jutlustab, meie majanduslikku käitumist? Kui palju on Eestis veel Nõuka-aegse majandusliku mõtlemisega inimesi (ja kui lähedal on nad riigitüürile)? Ning mida oleks meie poliitikutel Eesti elamisväärsemaks muutmisel valimistuhinas sellest kõigest kõrva taha panna?

Seda, et rohkem usaldust Eestimaa inimeste vahel tähendaks väiksemaid riigikulusid, ei pea vist keegi üllatuseks. Usaldus on turusuhetes tegelikult võtmetähtsusega. Suurema usaldus-määra juures saaks meie suhteliselt väikese maksubaasiga riigis vähendada kulusid õiguskaitseorganitele ning kokkuhoitud raha eest saaks siis väsinud eesti maksumaksjale pakkuda midagi kosutavat. See oleks nii tore. Kuid kuidas usaldust suurendada?

Kui ma Bukoviinas käisin, ei teadnud ma, et need külad läksid Ottomani impeeriumi valdusest üle Austria Habsburgidele kui Vene-Türgi sõda 1775. aastal lõppes. Üllataval kombel keeldus üks naine - Ruxanda Stirbet - austerlaste “despootliku ja Moldaaviat sandistava”võimu all elamast. Ta kolis Poieni külast demonstratiivselt teisele poole ojakest, mis jäi pea pooleteiseks sajandiks türklaste ja venelaste võimu alla. Selle sõgeda naise otsus – küla kannab tänaseni tema nime – jättis teisedki, kes temaga ühinesid, endise kodukülaga võrreldes kuni 1919. aastani hoopis karmimate institutsioonide meelevalda.

Majandusteadlastele, kes uurivad institutsioonide mõju usaldusele, valmistas see tujukas otsus huvitava võimaluse võrrelda “despootliku” Austria ja  “moldaavialikku”  võimu-institutsioonide jälgi inimeste majandus-alases käitumises. Kõik muu oli ju üksteisest seitsme kilomeetri kaugusel asuvates külades sama: keel ja kultuur ja inimesedki. Kuid kumma küla inimesed usaldavad täna teisi rohkem, kas Habsburgide võimu all elanud rahvas Udesti ja Poieni külas või need, kes jäid 144 aastaks Vene ja Ottomani institutsioonide mõju alla Stirbetis?

 Uurimus külarahva hulgas läbiviidud usaldusmängudega tuvastas selle, mida ilmselt niigi eeldasime: suhteliselt detsentraliseeritud, efektiivse ja vähese korruptsiooniga Habsburgide valitsuse all elanud inimesed on tänaseni hulga usaldavamad, kui need, kes elasid vaheldumisi agressiivselt ahne Ottomani impeeriumi ja pärisorje pidava ja eraomandust keelustava Vene tsaaririigi alluvuses.

Kuid üllatav on see, et sajanditaguste institutsioonide mõju on kultuuris endiselt tunda: külad taasühinesid ju Rumeenia võimu alla juba sada aastat tagasi, 1919. aastal, kuid erinevad väärtushinnangud tulid eriti tugevalt esile nendes inimestes, kelle vanavanemad juba elasid nendes külades. Ehk siis usaldustunne võõraste suhtes antakse edasi põlvest põlve ja see kestab sadu aastaid.

Loo moraal on see, et avatumad, eraomandust ja isiklikke vabadusi soodustavad institutsioonid suurendavad inimeste usaldust ja sellel on kaugeleulatuvad ja kasumlikud mõjud.

Seega, valimistega seoses võiks inimesed anda oma hääl nendele poliitikutele, kes ei hirmuta ega keela, vaid pigem suurendavad usaldust, austades isikuvabadusi ja eraomandust ning vältides korruptsiooni ja trikitamist. Valides täna kaasavamad institutsioonid, teeme teene oma lastelastele järgmises sajandis, sest kultuur on “kleepuv”. Lisaks on huvitav see, et majandustegevust mõjutav usaldamise kultuur ei sõltugi niivõrd emakeelest. 

Kui palju maksab eestlus?

Jalutame kuumal suvepäeval naistega Ida-Virumaal Saka rannast Ontika poole. Tuul on kaldaäärse vee külmaks puhunud, sellepärast ujuma me ei lähe. Varsti möödume pisikesest poisikesest, kes end siiski aegamisi kaldavette laseb. Külma vee kerkimisest kerel on tal kelmikas kõdinägu ees.

„Holodno, eh?” küsin poisilt sõbralikult, arvestades kohalikku demograafilist olukorda.

„Miks sa vene keeles rääkisid?” hõikavad naised, kes eespool kõnnivad, mulle narritavalt üle õla. „Me oleme ju Eestis!”

„Kuulge, teie olite eesti keeles vait, samal ajal kui mina vene keeles suhtlesin. Keele mõte ongi suhtlemine, keel on vaid vahend!”

***

See, et keel on suhtluse pelk tööriist, tuleb mul tihti meelde Ottawas, kus taban end poegadele inglise keeles moraali lugemas. Ilmselt tahan olla kindel, et mu epistlid heast ja kurjast jõuavad kindlalt pärale... Tänu sellisele kakskeelsusele pole meie üldine suhtlemine kannatanud, kuna sõnumi edasi andmise ja pärale jõudmise mõttes pole tähtsust, kas teha seda sinimustvalge või vahtralehise töövahendiga. Aga loomulikult on kannatanud eestluse üleval hoidmine. Mis eesti ema ma sellisena olen! ahastan.

Õigupoolest hakkas meie peres eesti keel lonkama siis, kui ma väikeste laste kõrvalt tööle läksin ja kodus toimetas minu asemel ingliskeelne lapsehoidja. Jah, minu tööleminemise hinnaks sai eesti keele hääbumine! Naljaviluks arvutan selle hinna rahasse ja lähtun hoolitsusmajanduse mudelist, mis õhutab nähtavaks muutma kogu aeg ja vaev, mis kulub enesestmõistetavale ja nähtamatule tööle.

Niisiis, kui töötasin lasteaiaealiste laste kõrvalt 30000 dollarilise aastapalgaga, võiks eestluse hinnaks pidada 560 dollarit nädalas. Võtsin arvesse ainult selle aja, mil eestikeelse minu asemel toimetas kodus ingliskeelne lapsehoidja. Seega, kui ma ei oleks tööle läinud ja oleksin kodus lapsi eestlaseks kasvatanud nagu õige eesti ema, oleksin ilma jäänud 270000 kroonist aastas (jätsin arvestusest suvekuud välja ja arvestasin vahetuskursiks 11). Eelmise talvel aga, kui töötasin kooliealiste laste kõrvalt 50000 dollarilise aastapalga juures (maksud maha!), oleks eestluse hind olnud üle 320000 krooni.

Palun võrdluseks Torontos elaval ‚Minu Kanada’ autoril Ene Timmuskil oma kaudsed aastakulud eestlusele kokku arvutada. Ja kuigi lapsehoidjat pole teismelistele tütardele enam vaja, saame eestikeelses peres eestlusele kulunud summad ikkagi 125 500 krooni kanti. Oleme rahasse arvestanud 6-nädalase reisi Eestisse, maja üürikulud Eestis, raamatute tellimised Torontosse, sõidud Eesti Majja, suveüritused eestlaste suvekodus Seedriorul ja Tooma-kooli nähtamatud kulud, milles pereisa vabatahtlikult ja tasuta lastega eesti kooli mängib.

Loomulikult on ühiselt küpsetatud koogid, lennutatud tuulelohed ja laste kasvatamine heaks inimeseks tegelikult hindamatu väärtusega, kuid vahva ja ootamatu on avastada näiteks eestluse ülevalhoidmise tagant tagant nii suuri summasid.

Avastan, et eestluse säilimise vaatenurgast oleks ideaalne, kui eesti lapsevanemad oleks kodused ja kõige parem, kui ka koolitaks lapsi kodus, eemal asukohamaa mõjudest.

Kuid, kuidas siis teenida raha suviseks Eestisse sõiduks (neljaliikmelisele perele umbes 60 tuhat krooni) ning kas me samas ei uhkustanud sellega, et eestlased olevat millalgi mitmekümne aasta eest olnud üks enamteenivaid rahvarühmi Kanadas?

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kui-palju-maksab-eestlus.d?id=34507885

Tõupuhta kvebeki otsingul

Avaldatud Ekspressis detsembris 2006 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/A1674FCF85387D4AC225723E0048F88B

We speak ... English! vilkus Quebecis ühe maanteeäärse hotelli katusel reklaamtablool.

Imelik uudis, mida tulikirjastada, mõtlesin, oleme ju Põhja-Ameerikas.

Kuid tõepoolest, Quebecis jäime inglise keelega hätta isegi ameerika kultuuri saatkonnas McDonald'sis. Inglise keel ei ole Quebecis ametliku keele staatuseski.

Peale seda, kui Stephen Harper läinud nädalal avalikult ütles, et jah, kvebekid on Kanada sees eraldi rahvus, kardetakse, et Kanada hakkab lagunema. Kuid Harper püüdis vaid ennetada separatistide eraldumispüüdeid ja anda neile tunnustamiskont hambusse.

Valitsuste vaheliste suhete minister Michael Chong astus seepeale tagasi, sest ei suutnud kvebekke eraldi rahvusena tunnustada. Sest kui „nad on rahvus on Kanada sees, siis kindlasti on nad rahvus väljaspool Kanadatki. Milleks tõsta eraldi esile üht etnilist gruppi, isegi kui nad on üks kahest asutajarahvast?
See on etnilise natsionalismi õhutamine! Meil on juba keeleseadus, mis sätestab prantsuse keele teise riigikeelena. Sellest peaks piisama.”

Kelle kohta siis eraldi rahvus õieti käib? Selle kohta on erinevaid arvamusi. Quebeci Liberaalne liider Jean Charest ja separatistliku Quebeci Bloci liider Gilles Duceppe arvasid, et see on kõikehõlmav termin, mille varju alla mahuvad ka Quebecis elavad põlisrahvad: inukid (eskimod), mestiitsid ja esimene rahvas ehk indiaanlased.

Kuid transpordiminister Lawrence Cannon arvas, et eraldi rahvus ei käi kõikide Quebecis elavate inimeste kohta, vaid ainult nende kohta, kes on tõupuhtad! Paljude meelest algatab see inetuid rassistlikke debatte, mitte ei vaigista neid, nagu peaminister lootis.

Omavahel öeldes oleks mul salamisi hea meel, kui Quebec saaks lõpuks ometi iseseisvaks.
(Mul soovitati sellest kanadalaste juuresolekul mitte eriti kõva häälega rääkida, sest korralikult funktsioneeriva riigi lagunemine ei ole just majanduslikult mõttekas.)

Aga Quebeci lahkumisega, loodan ma, kaotaks kehtivuse ka praegune keeleseadus, mis kohustab föderaaleelarvest saavate asutuste ametikeelteks prantsuse ja inglise keele. Praegu on nii, et prantsuskeelsed on riigiametites karmilt üleesindatud ja ilma prantsuse keele perfektse valdamiseta saab iga eduka inimese föderaalkarjäär mingil hetkel otsa.

Kurioosne on tähtsate, kõrgetel ametikohtadel inimeste kuueks kuuks keeleõppele saatmine. (Halloo, kes töö ära teeb?) Lisaks teeb praegune keeleseadus Kanada läänepoolsetest provintsidest pärit inimesed, immigrantidest rääkimata, Ottawa tööturul harulduseks. Föderaalne Kanada tundub mulle sellepärast juba niigi Quebeci poole kaldu olevat. Õnneks ei ole ma keeleseaduse kritiseerimise osas üksi.

Quebec ise on aga huvitav juurikas: vaikimisi on Quebec ise kaunikesti rassistlik.

Statistika kohaselt on värviliste rasside esindajatel, rääkimata põlisrahvastest Quebecis hulga raskem tööd saada kui teistes, niinimetatud „inglisekeelsetes” provintsides. Ja hoolimata ajakirjas Walrus toodud statistikast, et vabalt kakskeelsed on pigem inglisekeelsed kui prantsuskeelsed kvebekid, levib kvebekkide seas ikkagi müüt, et just „inglismannid” ei viitsi prantsuse keelt ära õppida. Palju on räägitud kvebekkide indiaanlastevihast. Milleks veelgi enam marginaliseerida niigi palju kannatanud põlisrahvaid?

Jah, ja miks mitte tunnustada ka kanada itaallasi, hiinlasi ja hindusid, ukrainlasi eraldi rahvustena nagu naljamehed välja pakuvad? Föderatsiooni asemele tekiks siis Ühinenud Rahvuste Kanada.

Ainult et uute mõtteliste piiride tõmbamine võib olla valulik.

Kanada ei taha olla mugavusriik

Avaldatud lühendatult Eesti Päevalehes aprillis 2007 http://www.epl.ee/artikkel/381376

Suvel tekkis Ottawas uus mõiste – mugavuskanadalased. Üldjoontes tähistab see Kanada kodakondsuse saanud inimest, kes elab alaliselt mõnes muus riigis, ei maksa riigile makse, kuid loodab kriisiolukorras Kanada päästeteenistusele. Loomulikult oli mõiste tekke põhjuseks Liibanoni kriis, mille jalust päästeti 15.000 Kanada kodanikku. Keeruline evakueerimisoperatsioon läks Kanada maksumaksjatele kalliks ehk täpselt 94 miljonit dollarit maksma. Seitse tuhat mugavuskanadalast, kelle evakueerimise peale oli Kanada valitsus äsja kulutanud a’ 6300 Kanada dollarit (kokku 44 miljonit dollarit), pöördus mõne aja pärast oma päriskoju, st Liibanoni tagasi.

Sellised rahakoti pihta hakkavad juhtumid on sundinud Kanada konservatiivset valitsust 1977. aastast kehtivat topeltkodakondsust lubavat seadust ümber vaatama. Millised õigused on Kanada kodanikul? Kus lõpevad riigi kohustused kodaniku ees? Ja viimaks, kas teised riigid näevad topeltkodakondseid nii, nagu nad tahavad, et neid nähtaks?

Lisaks Liibanoni mugavuskanadalastele, kes on enamasti rahumeelsed, soojemat kliimat eelistavad inimesed, on ajakirjandus seoses üleilmse sõjaga terrori vastu lahanud mitut piiripealset kodakondus-juhtumit. Nende seas on juhtumid, mille nimetamise jaoks on vaja mugavuskanadalase sarnaseid uudissõnu leiutada. Naljatamisi võiks öelda, et „päriskanadalaste” kõrval on olemas ka pool-kanadalased, võistluskodanikud ja fantoomkodakondsus.

Maher Arar – poolkodanik fantoomkodakondsusega?

2002. aasta septembrikuus pidasid USA immigratsiooniametnikud Süürias sündinud kanada arvutiinseneri Maher Arari New Yorgi lennuväljal kinni, kui see puhkuselt Tuneesiast saabus. Kinnipidamise aluseks võis olla valeinformatisoon Kanada kuninglikust ratsapolitseist (RCMP) nagu oleks Arar kohtunud arvatavate terroristidega. Hoolimata sellest, et Maher Araril oli Kanada pass, toimetas USA mehe Süüriasse (ja mitte Kanadasse), kus teda ähvardati ja piinati ligikaudu aasta.

Aasta hiljem leidis Süüria, et Arar ei ole terroristidega seotud ja lasi mehe tulema. Kohtuprotsess puhus rahvusvahelised vastuolud lõkkele ja alles tänavu jaanuarikuus ulatas Kanada valitsus peale pikki protsessimisi Maher Ararile viimaks 11,5 miljoni dollarilise vabanduse. Süü veeratati RCMP kaela, kes ameeriklastele Arari kohta valeinformatsiooni jagas.

„Väga tore on olla Kanada kodanik,” ütles Arar peale otsuse langetamist ajakirjanikele. Kohtuotsus, et ta on süütu, tähendas talle tema sõnul „tervet maailma”. Samavõrra süütuks ei pea Arari veel aga ameeriklased, kes hoivad tema nime mustas nimekirjas. Arvutiasjatundjana on Maher Araril seega ligipääs poolele „jahimaale” ja teenimisvõimalusele siiani keelatud.

Miks ei tunnistanud USA mehe Kanada kodakondsust ja viis mehe Süüriasse? Kuidas võis juhtuda, et päritolumaa Süüria domineeris nii USA immigratsiooniametnike kui ka Kanada RCMP luurajate silmis Kanada kodanikuks olemise üle? Kas Araril oli kehtiv Süüria pass? Kuidas saab olla võimalik, et ühtäkki, üle teatud piiride astudes kaotab Kanada pass oma tavalise kehtivuse?

Omar Khadr – terrorist ja täieõiguslik kodanik?

„Nüüd, mil Ottawa on tunnistanud kohustusi oma kodaniku Maher Arari ees, on põhjust küsida, millal kavatseb Ottawa praktiseerida kohustusi kõikide kodanike ees ja neid aidata?” Nii küsis paari nädala eest Muneer Ahmad, ameerika juuraprofessor ja Kanada kodaniku Omar Khadri advokaat, kes kaitseb terrorismisüüdistustega Kuuba Guantanamo Bay vangilaagris kinni istuvat noormeest.

Omar Khadr on praegu 20-aastane noormees, kes sündis Ontario provintsis Kanada kodanike peres. Tema isa Ahmed Said Khadr oli islamiäärmuslane ja Osama Bin Ladeni isiklik sõber, kaasvõitleja ja al-Qaeda finantseerija. Veel hiljutises intervjuus CBCle kiitles Khadride pereema tutvusega Bin Ladeniga! Viis aastat tagasi tegutses tookord vaevu 15aastane Omar samuti sõjaväljal ja loopis ameerika sõdurite pihta granaate. Üks seersant sai surma ja kolm meest haavata. Ameeriklased võtsid poisikese vangi ja viisid Guantanomo Bay vangilaagrisse. Erinevalt Ühendkuningriigist ja Austraaliast, kes oma terroristid USAlt välja nõuavad, on Kanada olnud Khadri toetamisel tagasihoidlik.

„Juriidiliselt on Khadr Kanada kodanik, kultuurilises mõttes võib selles osas kahelda,” kirjutab ajalehes Omar Khadri advokaat. „Riigi absoluutne kohus on kõikide kodanike eest hooliseda. Riik ei saa valida, kas see kodanik meeldib või ei,” kurdab advokaat.

Kas ja millised kohustused on Kanadal äärmusliku terroristi ees, keda süüdistatakse tapmises? Kuidas peaks Kanada toimima oma ainukese kodanikuga, keda hoitakse juba viis aastat karmide tingimustega vangilaagris, mida inimõiguslased häälekalt kritiseerivad? Kanada valitsus ei ole oma vangi USAlt tagasi nõudnud, erinevalt Austraaliast ja Suur-Britanniast. Miks?

Huseyin Celil – Kanada-Hiina ´võistluskodanik´

Maher Arari looga sarnane lugu juhtus Kanada-Hiina topeltkodanikuga, Huseyin Celiliga. Temagi juhtumi puhul Kanada kodakondsus justkui haihtus üle teatud riigipiiri astudes. Kumbki riik asus seepeale võistlema õiguse üle pakkuda oma kodanikule „teenust”. Vaeses uiguuri perekonnas Hiina lääneosas sündinud poiss huvitus põllupidamise asemel koraanist ja asus imaamiks õppima. Hiina võimudele, kes kahtlustavad uiguure separatismis, haritud uiguurid ei meeldi ja nõnda ahistati ka Celili peret läbiotsimiste ja küsitlemistega. Noor Huseyin põgenes valepassi abil Kõrgõstani ja Türgi kaudu 2001. aastal lõpuks Kanadasse.

Kolm kuud peale Kanada kodakondsuse kätte saamist, 2006. aasta veebruaris, läks Huseyin oma usbekitarist abikaasa ja kolme lapsega naise vanemaid Usbekistani vaatama. Mees arreteeriti Usbeki politsei poolt ja anti Hiina võimudele üle, kes peavad mehe üle kohut süüdistades teda terrorismis. Kanada võimud ei ole saanud Celiliga kohtuda, sest Hiina keeldub mehe Kanada kodakondsust tunnistamast. Ka ei ole Celili abikaasa Kamila Telendibajeva oma meest sestsaadik näinud. Mehe väidetavate terroritegude üle ei ole Hiina esitanud ühtegi tõendit.

Kanada välisminister Peter MacKay ütles, et Hiina võimud näitavad juhtumi lahendamise vastu täielikku huvipuudust. Kanada ja Hiina suhted ongi sestsaadik märkimisväärselt halvenenud. Kanada süüdistab Hiinat inimõiguste rikkumises, Hiina viibutab jahenava kaubandusega ähvardades sõrme vastu. Väidetavalt ei ole sünnijärgsel kodanikul Hiina kodakondsusest võimalik loobuda.

Kui mees pani enne põgenikustaatuse taotluse esitamist toime terroriakte, kuidas jäi see taustauuringuid teostavale Kanada ametkonnale kahe silma vahele?

Paljud asjatundjad on soovitanud Kanadal kehtestada sarnase süsteemi USAga, mispuhul riik nõuab kodanikelt maksude maksmist olenemata sellest, millises riigis inimene elab. See välistaks ühesuunalise suhtlemise teljel riik ja kodanik.

Tolerantne või tõrjuv?

Avaldatud Eesti Ekspressis juunis 2007 http://blog.ekspress.ee/viewdoc/E9CFE468F037B498C22572F900447E86

Ottawa näod on tumedanahalised, pilusilmsed, pearätistatud või lopsakate vuntsidega, kui usaldada Ottawa linna välja antud statistikakogumiku “Faces of Ottawa” esikaant.

Selles tööhõiveametiga koostöös väljaantud raamatukeses on kirjutatud, et just Ottawa linna saabuvad Kanadas kõige enam haritud immigrandid, kellest tervelt 83 protsendil on ülikooliharidus. Kanada enda elanike keskmise haridustasemega võrreldes on immigrandid hulga haritumad. Kuid heast haridusest hoolimata teenivad immigrandid kolmandiku võrra vähem.

Kanada ei palka heameelega lopsaka vuntsi või pearätiga tööinimest. Juurdekasv Kanada tööturule tuleb aga (enamasti hiina või india) immigrantide hulgast, kuna kanadalased ise on kas liiga vanad või ei sünnita uusi kodanikke piisavalt juurde.

Räägin noore ja sümpaatse inglise-prantsuse tõlgi Astouga ühest juhtumist Ottawas, kus politseikoolituse läbi teinud islamiusku naisele ei tehtud ainukesena tööpakkumist, kuna ta pead katab hijab. Astou arukat šokolaadikarva nägu raamib samuti tihkelt kinnitatud tume pearätt.

“Mu pea ei kao ju ära, kui mul hijab peas on?” küsib ta kelmikalt naeratades retooriliselt. “Vormimütsi saab ju pearäti peale panna, või mis?”

Muidugi, sikhi usku mehed võivad Kanadas oma turbanit koguni politseimütsi asemel kanda ja sikhi poistel on lubatud kooli kaasa võtta nende traditsionaalne pistoda. Hijab’i kandmine tundub siin tõesti kõige süütum religiooni demonstreerimise viis töökohal.

Kuid kanadalased ei taha töökollektiivi tüli: kohe, kui palkad kellegi väljastpoolt “hõimu piire”, kaasneb sellega tülikas enesekontroll: kas ma olen ikka lakkamatult poliitiliselt korrektne?

Liigset lõugade pruukimist poliitilise ebakorrektsuse mõistes nimetatakse siin naljatamisi suu- ja sõrataudiks. Nii näiteks vallandati teisel pool Kanada lõunapiiri suu- ja sõrataudi tõttu töölt teenekas raadiohääl Don Imus, kes kasutas kiirlobisedes mustanahalistest neidudest koosneva korvpallinaiskonna kohta paljude meelest solvavaid väljendeid.
Kanadaski on juba arutatud, kas jõulukuusk solvab moslemeid või juute, et kas seda ikka võib avalikesse büroohoonetesse välja panna.

Iraani päritolu keskealine ja pisut väsinud näoga Nawal on Ottawas tööd otsinud juba mitu aastat. Teda ei võeta tööle hoolimata sellest, et tal on sotsiaalabi-tööks kõik vajalikud oskused olemas.

“Ma ei saa kunagi intervjuuvoorust edasi, sest ma kannan hijab’i. Ja siis heidetakse meile ette, et miks moslemid sotsiaalabist elavad! Meid ei võeta omaks. Mida me tegema peame?”

Ka Astou imestab, et kanadalased ei saa aru moslemi naiste suhtest jumalaga. “Kõige peale, mis puudutab kellegi religiooni, põrkavad kanadalased kohe tagasi,” kurdab ta.

Olen Astou tähelepanekuga nõus ja räägin talle ühe loo läinud sügisel Kanada jehoovatunnistajate peresse sündinud kuuikutest (Astou loeb ise peamiselt Prantsusmaa ajalehti).

Usk-ennekõike-suhtumisega pere keeldus laskmast sügavalt enneaegsena sündinud beebidele vereülekannet teha ja kaks lapsukest surigi. Tavaline kanadalane ei saa sellest aru, ütlen.

Astou hirmunud silmadest loen, et ega temagi.

Kuidas Kanadas vähemusega tülli minna

Avaldatud Ekspressis oktoobris 2008.

Ühel augusti nädalavahetuse hommikul ei saa me abikaasaga oma aias normaalsel häälel juttu rääkida, sest naabrimehe autost kostab kõrvulukustavat hipphoppi üle terve naabruskonna. Palun härdalt muusika vaiksemaks keerata.

Kui asi teist hommikut järjest kordub, siis käratan naabrile ärritunult, üle lärmi, peale. Kui ümbruskond on taas vaikseks saanud, unustan tüli täiesti... kuni paar nädalat hiljem tuleb naaber mu ukse taha.

Oi vabandust, ma unustasin öelda, et mu naaber on gei. Ja nagu hiljem selgus, peeti sel lärmakal hipp-hopp-nädalavahetusel Ottawas Gay Pride üritusi.

Tõsise, veidi haavunud näoga seisab naabrimees mu trepil. Kui ta on mu elutoas istet võtnud, ütleb ta:
„Marje, teil seal Venemaal vist ei austata geide õigusi, aga meil siin Kanadas küll... Mina juristina võin sulle öelda, et.... „

Rohkem ma tal rääkida ei lasknud, sest ma hakkasin karjuma. Ma olin väga, väga-väga vihane.

Miks ma vihastasin? Sest ma pidin tunnistama, et The Globe and Maili kolumnistil Margaret Wentel võib siiski õigus olla (tema töö ongi, muuseas, kanadalasi oma kergelt konservatiivsete kolumnidega vihaseks ajada: tema kolumnide vastukajade kokku kogumiseks on tehtud isegi blogi!)

Wente kirjutas nimelt sellest, kuidas Kanada inimõiguste komisjon rahuldab tihti selliseid kaebusi, mis tavalise inimese arusaama õiglusest pea peale keeravad. Mõned nendest lugudest on päris naljakad ja mitte naljakad ’ha-haa’ vaid naljakad-veidrad.

Üks lugu oli selline: üks transseksuaal (kes ütles, et on terve elu end naisena tundnud, kuid on siiski mehena kord abielus olnud ja kaks last teinud) läheb kirurgi juurde, et kohendada oma genitaale, sest soovahetusopp jättis ta privaatsed kehaosad kuidagi valulikuks. Ta läheb arsti konsultatsioonile ega ütle, et ta oli enne mees. Alles siis, kui hakkab opi jaoks riidest lahti võtma, ütleb, et by the way, ma olin enne mees. Arst ehmatab ja ütleb järsult (ja kahjuks ka ebaviisakalt), et tema ei teeninda trans-seksuaale. Naine kaebab arsti seepeale inimõiguste kohtusse, kuna see on tema meelest (seksuaal)vähemuse diskrimineerimine. Wente kirjutab The Globe and Mailis, et tema keiss lagunes ruttu koost: arstile jäi õigus, kuna ta ei saanud opi alustamiseks kogu meditsiinilist infot, oli tal õigus oppi mitte ette võtta, kuna tal puudus kogemus transseksuaalidega.

Teine lugu, millest Wente jutustab, on natuke keerulisem. Üks mees pidas Torontos restorani ja tema kauaaegne veoautojuhist klient suitsetas ukse juures marihuaanat. Tipptunni ajal palus restorani omanik mehel natuke eemale astuda, sest suits segas teisi külastajaid: sealhulgas lapsi ja vanemaid prouasid, kes sööma tulid. Aga suitsetaja ei tahtnud kaks sammu eemale astuda, vaid kaebas restorani omaniku kohtusse väites, et omanik diskrimineeris teda kui füüsilise puudega inimest, kellel on arsti luba valude vähendamiseks narkootikumi suitsetada. Suitsetaja võitis kohtus ... ja restorani omanik pidi kohtukulude katmiseks oma restorani maha müüma, mille ta vist isegi oma esivanematelt oli pärinud, ja nüüd on ärist ilma.

Üks sama veider juhtum oli töösuhte kohta, kus võeti kõrgele kohale tööle inimene, kellelt küsiti tööintervjuu ajal, kas tal on mingeid meditsiinilisi näidustusi, mis segaksid töötegemist. Mees ütles, et ei ole. Läks nädal mööda, ja mees lakkas tööd tegemast, kuna tal oli bipolaarne depressioon. Firma tahtis teda vallandada (katseaeg ju), aga mees kaebas firma inimõiguste kohtusse, et diskrimineeritakse haiget inimest! Peale pikki protsessimist pidigi firma mehele karme kompenseerimistasusid maksma, ta tööle ennistama ja maksma tagantjärele poole aasta töötasu. Samal oli mees vaid 10 päeva tööl käinud.

Mida Wente tahtis, oli see, et me, niiöelda korralikud, khm, inimesed, pööritaksime oma silmi. Ja me tegimegi seda. Ja samas, korralike inimestena, kes ei taha kedagi solvata (lõppude lõpuks on tegu ju Kanadaga!), tõmbame me pea õlgade vahele, kui on tegemist vähemustega ja nende õigustega. Iga viimane kui kanadalane kardab saada süüdistust vähemuste diskrimineerimises, nende õiguste eiramises. Seda peetakse sama tooreks kui väiksemate laste pommimist.

Ja siis palun väga, istub minu vastas mu hea naaber, kes esiteks teab väga hästi, et ma ei ole Venemaalt, ja teiseks, teab juristina väga hästi, kui karm relv on Kanadas süüdistamine vähemuste õiguste eiramises.

„Marje, meie kultuuris on Gay Pride aasta tähtsaim püha, ja meie kultuur on diskomuusika kuulamine! Aga sina, Marje, pole mulle kunagi mu seksuaalsuse puhul komplimenti teinud ja alati oled sa selline vastik bitch.“

Ma võin rahumeeli olla vastik bitch, aga kuidas tõestada kellelegi, kes ründab sind halvustavate märkustega, et ma ei ole homofoobne vastik bitch?

Igatahes, ma viskasin oma hea naabri uksest välja ja meie karjumine, mis jätkub trepil, meenutab abielu lahutamist itaalia moodi. Mina tahtsin vaid, et ta oma muusika vaiksemaks keeraks (ja et ma oleks olnud tõesti õnnelik, kui see oleks olnud disko), aga tema pööras selle vähemuse õiguste rikkumiseks...

Arutame mehega asja. Mis värk geidega on, miks pööratakse tavaline olmetüli poliitiliseks? Teine naabrimees jagab selgitusi – geidel keerlebki kõik oma seksuaalsuse ümber. Selle kaudu defineeritakse kõik ülejäänu ja heterod ei saa sellest lihtsalt aru. Ja et „väga rumal sinust, Marje, minna neid Gay Pride ajal torkima“.

Küsisin mehelt, kas tema ülemus Pierre defineerib end Kanada välisministeeriumis geina? Kas ta teeb homoseksuaalset välispoliitikat, gei-julgeolekupoliitikat?
Mees ütles, et ei tee, et mitte kunagi pole Pierre end geina reklaaminud, mitte kordagi maininud oma seksuaalsust ega isegi seda, et ta on abielus. Pierre on professionaal, kes ei reklaami, kellega ta magab ega nõua teistelt oma seksuaalsusele komplimente. Mis ongi normaalne, minu meelest.
Ekspressis kirjutas Helen Talalaev, et valitsus peaks geidele appi tulema ja tegema seadused liberaalsemaks, et nad saaksid abielluda ja lapsendada jne. Ma olen täiesti nõus. Andke geidele õigused abielluda. Pole midagi paremat, kui abielus gei. Nagu mu mehe ülemus Pierre. Tal on stabiilne suhe ja ta ei tüüta oma töökaaslasi sellega, kas eks-mees tuuseldab tema elus või mitte. Peaks valitsuselt paluma kõik geid kohe paari panna ka, siis oleks rahu majas.

Õnneks ei korralda meie tänava geid mulle boikotti. Kunstnikust naaber, kes on oma rõdul kohvi juures meie tülitsemist pealtkuulnud, toetab mind ja ütleb, et Colin on äsjase lahkumineku puhul veidi rivist väljas. Ärgu ma pahandagu.

Ma ei pahandagi, aga nüüd ma tean, kuidas vähemustest lahku minnakse.