Avaldatud ajakirjas Pere ja Kodu 2008 http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=9007
Mu esimene fopaa oli see, kui küsisin ilusalt pikalt ja tõmmult tüdrukult, kust ta pärit on. "Hmm, ma olen kanadalane. Kõik mõtlevad, et ma olen mingilt lõunamere saarelt pärit, aga ma sündisin Albertas. Mu ema on norralanna ja isa mustanahaline," ütles Aireen naerdes, kuid siiski ebamugavust tundes.
Mu teine fopaa jäi olemata, sest sain sõnasabast kinni. Õigupoolest ei teadnud ma, kuidas viisakalt huvi tunda tema lapse vastu. Aireenil oli nimelt Ottawa naisorganisatsioonide esindajate õhtusel koosviibimisel kaasas väike armas poeg, selline karamellivärvi. Kuna Aireen tutvustas oma elukaaslasena endast umbes poole vanemat valgenahalist naisterahvast, siis ma tõesti ei teadnud, kuidas viisakalt lapse isa järele küsida.Kas võib lesbipaarilt küsida: "Kes on lapse isa?" Või oleks viisakam uurida: "Kas te kasutasite lapse saamisel anonüümset spermadoonorit või oma perekonnasõpra?" Käitusin nagu tüüpiline eestlane, kellel purskuvad küsimused silmist, aga mitte suust.
Kirjud peremustrid
See võis olla ehk aasta eest, kui Kanada ajalehe The Globe and Mail nädalalõpulisa kirjutas tavalisest Atlandi ookeani äärse väikelinna keskklassi abielupaarist, milles ema (ütleme, et ta nimi on Ann) oli surrogaatemaks geipaari lapsele, ja milles isa (paneme talle Paul nimeks) annetas oma spermat lesbipaarile lapse saamiseks. Tekkis vahva muster, kus mehel ja naisel oli üks ühine laps, Annil oli laps geiga ja Paulil oli laps lesbiga.
Prrr... kui kirjud suhted! mõtlesin, kui vaatasin üheksat fotot kolmes tulbas ja kolmes reas.
Ajakirjanik kirjutas sellest segasummaperest kui suurest sõbralikust pesakonnast, kus kõik kolm peret käisid perekonniti läbi ja olid oma näiliselt rollidega rahul. Kuid tegelikult, kes päriselt ikka teise inimese sisse näeb, eriti kui see inimene on veel väike ega oska maailma kommenteerida?
Kahtlustasin küll Anni isa valetamises, kui ta ajalehele sõnas, et ainuke mure, mis temal oma tütre surrrogaatemaks hakkamise juures tekkis, oli Anni vanus: ta oli 38. Mul tekkis vanuse kõrval ka hulga muid küsimusi. Enamasti õiguslikud. Aga on ka neid, mis puudutavad sellist mõistet nagu armastus, ja neid küsimusi, mis uuriks hea meelega, kuidas laps ise tahaks elada ja olla.
Sellest ajast peale on surrogaatemadusest, spermadoonoritest ja geivanematest ikka ja jälle avalikult Kanada meedias juttu. Ma ütlen avalikult, sest inimeste uudishimu nende teemade vastu peetakse normaalseks ja tänu sellele poleks pidanud ma kartma teha järjekordset fopaad ja küsida Aireenilt siiralt, kust ta poeg pärit on.
Kes on lapse vanem?
Kanadas on samasooliste abielud seadustatud, ja selle tõttu on ümber sõnastatud ka perekonnaseadus, kus lapsevanemat defineeritakse juriidiliselt: „bioloogilise lapsevanema“ asemel seisab seaduses nüüd „juriidiline lapsevanem“.
Huvitav kohtulahend tekkis aasta alguses Kanada Ontario provintsis, kus kohus otsustas ühe Toronto lesbipaari (juristi Mary ja ülikooliõppejõu Betty) peres elava viieaastase poisi vanemaks olemise õigused (ja kohustused ikka ka) kolmele inimesele anda.
Nimelt tunnistas kohus bioloogilise ema Mary lesbist elukaaslase Betty juriidilises mõttes emaks hoolimata sellest, et ta poisi bioloogiline ema ei ole. Spermadoonorist isa oli ametlikult ikka lapse isa. Nüüd on lapsel kolm juriidiliselt võrdsete õigustega lapsevanemat : kaks ema, kes elavad kauaaegsete partneritena koos ja kes on lapse peamised hooldajad, ja lisaks sellele ka eraldi elav bioloogiline isa, kes kohtub lapsega regulaarselt kaks korda nädalas.
Kuid miks ei võiks lapsel olla ainult ema ja isa? Miks on vaja juriidiliselt kolmandat lapsevanemat?Hirm ja arm
"Tundub, et homoseksuaalide suurim hirm ongi see, et bioloogilise ema (või isa) võimaliku surma tõttu kaotab tema partner juriidilised õigused lapsele," ütles asja kommenteerinud jurist. Ehk siis, kui Mary peaks äkitsi surema, siis ei saaks Betty enam poissi kasvatada. Juriidiliselt poleks ta enam keegi ja lapse kasvatusõigus läheks siis automaatselt isale. Betty tuba jääks tühjaks. Maja vaikseks. Pikkade aastate jooksul lapsesse investeeritud aeg jookseks liiva.
Kolm on ju uhkem number kui kaks ja mida rohkem inimesi väikese lapse eest hoolitseb, seda uhkem. Või kuidas?
Kanada geivanemluse kriitik Margaret Somerville, kes asutas Montrealis äärmiselt päevakajalise McGilli meditsiini, eetika ja õigusteaduse keskuse, väidab, et kuna emad ja isad kasvatavad lapsi erinevalt, siis on lapsel õigus nii emale kui isale. Ta kritiseerib lapsevanema defineerimist juriidilisest vaatevinklist.
Kes maksab eide vaeva?
Surrogaatemade motiivid on mind ikka huvitanud. Mis paneb naise oma bioloogilise lapse ära andma? Kasvatamiseks teise peresse? Või kui munarakk, millest lapsuke kasvab, ei ole naise enda oma, siis miks ta võtab enda kanda 40 nädalat lapsekandmise muresid ja rõõmu, võimalikke terviseriske ja lehva lepingut lapse „vanematega“? Millised õigused / kohustused jäävad surrogaatemale? Kas võib olla, et kui surrogaatema on juba üle keskea, siis hakkab ta oma õigusi taga ajama? Et oleks, kes ulataks vanaduses klaasi vett? Keegi, kes "tasuks eide vaeva"?
Enamasti on surrogaatrasedus rahaline tehing. Sama kehtib ka spermadoonorluse kohta. Mille poolest erineb surrogaatema rongaemast? võib nii mõnigi küsida. Või kas spermat annetada on vastutustundlik?
Anonüümsest spermadoonorist sündinud ja Harwardis juurat õppiv Rebecca Hamilton näiteks tegi oma isa otsimisest Uus-Meremaal emotsionaalse ja mõjusa dokumentaalfilmi Kas sina oled mu isa? Rebecca põhjendab oma isa otsima hakkamist "loomuliku vajadusega vaadata silma oma bioloogilisele isale ja öelda endamisi: Jah, see on see koht, kust ma alguse sain". See on tema õigus.
Tema film algatas UusMeremaal kampaania selliste seaduste loomiseks, mis sätestavad doonorlusest sündinud laste bioloogiliste vanemate andmete talletamise. Need andmed saavad avalikuks laste täisealiseks saamisel. Kas Eestis on seadus, mis keelab sperma ja munarakkudega anonüümse zhongleerimise?
Ajal, mil sugupuude uurimine on nii populaarne, pole õiglane keelata lastel teada oma geneetilist päritolu.
Arvata võib, et ka ülejäänud sugurakudoonorlusest sündinud lapsed hakkavad kord oma vanemaid otsima ja neile ebamugavaid küsimusi esitama. Põhja-Ameerikas näiteks sünnib igal aastal sugurakudoonorlusest 40 tuhat last. Kas raha eest sünnitavad surrogaatemad ja anonüümsed spermadoonorid ikka peavad silmas lapse huve?
USAs näiteks kraakleb praegu viis inimest ühe kaheaastase poisi kasvatusõiguse pärast : tasuline surrogaatema, kes kardab, et suuremaks kasvanud laps hakkab arvama, et ta lapsest ei hoolinud; vangis istuv spermadoonorist isa; isa õde ja lapse ristiema, ja viimaks lapse heas usus lapsendanud kasuvanemad.
Vabad abielud ja nendest sündinud lapsed
Me oleme harjunud, et vabas ühiskonnas valivad inimesed ise, kuidas ja kellega nad koos elavad, ja milline on kellegi pere. Kuid kui asi puudutab lapse õigusi, siis nii ei pruugi see lihtne enam olla. Vähemalt kanada heteropaaride puhul mitte.
Juuli lõpul kirjutas The Globe and Mail peresuhete juriidilisi küsimusi lahkavast loost, kus naine, keda kutsutakse Jane'iks, tahab last, aga tema elukaaslane John ei ole laste saamisest mingil moel huvitatud. Jane mõtles elukaaslasega lepingu teha, et tema küll muretseb anonüümse spermadoonoriga lapse, aga vabastab oma elukaaslase lapsevanemaks olemise kohustusest. Õnneks oli tal taipu seda lepingut juristile näidata. Kohus kaalus lepingu kehtivust ja ütleski, et selline leping oleks õigustühine, sest ... pole kindel, et lapse huvid on tagatud.
Veebruaris said nad kohtult oma järelepärimisele vastuse, et juhul, kui nende kahe suhe lõpeb, on John ikkagi kohustatud last materiaalselt toetama. Kanada ülemkohus kinnitas sedasama – olgugi, et John ei ole lapse lihane isa, tema isadus on juriidiline.
Asja kommenteeriv juuraprofessor kirjutab: kodustes lahkarvamustes arvestavad kohtud ennekõike lapse huve ja alles seejärel vanemate õiguseid. Kuid selles juhtumis ei oleks John sündiva lapse bioloogiline vanem. See tähendab, et veel enne, kui saame kindlustada lapsele heaolu, peame uurima, kes on lapsevanem. Ta toob näite: "Mul ei ole lapsi, aga oma õe- ja venna lastega käitun ma kui mitte isalikult, siis vähemalt perekondlikult. Ma vaatan, et nad ei kukuks järve, ma pühin neil suud puhtaks, viin neid autoga siia-sinna, ma õpetan neile uusi asju. Kui midagi juhtuks ja lastel oleks vaja rahalist abi, siis kas - juriidiliselt rääkides - oleks laste huvides, et mul oleks kohustus aidata?"
Muidugi. Lastel oleks rohkem võimalusi söögiks, riieteks, hariduseks ja nii edasi. Neil oleks parem elu. Kuid seadus ei sunniks juuraprofessorit seda tegema, sest ta ei ole nende laste isa. Kas ta aitaks neid vabatahtlikult ikkagi? Muidugi. Aga seadus ei sunni teda seda tegema. "Ma oleksin Johniga samas olukorras. On vaid üks erinevus : Johnil on lapse emaga intiimsuhe".
Kohus sellele apelleeriski. Kui sul on laste emaga suhe, siis on see peaaegu seesama kui olla lapsevanem. Juriidiline lapsevanem. Olgem ausad, kui elad naise ja tema lapsega ühe katuse all, siis varem või hiljem sunnib elu sind lapsega vanemlikesse suhetesse. Teiste sõnadega, ei saa olla tõsises suhtes laste emaga ilma võimaluseta, et lapse vastu võivad tekkida juriidilised ja rahalised kohustused.
Huvitav, kas see selline kohtulahend kehtiks ka homopartnerile, nii et poleks juriidiliste lapsevanem-kolmikute moodustamiseks vaja kohtuteed jalge alla võtta? Sest kui lapse emal on teise naisega intiimsuhe, siis peaks ta Jane’ ja Johni juhtumile sarnaselt ju automaatselt saama juriidilise vanema staatuse ja olema võimaliku õnnetusjuhtumi puhul lapsega kindlustatud?
Oh, kui keerulised on Kanadas peredega lood... Meditsiinilised, eetilised ja juriidilised küsimused kõik ühes puntras. Kuidas Eestis asi korraldada?
No comments:
Post a Comment