Sinine, roosa, või... roheline?

Mu naabrinaisel sündis eelmise aasta detsembri alguses laps. Sünnist anti tervele tänavale teada õue, trepikäsipuu külge seotud sinise õhupalliga, mille oli kirjas: “Meil sündis poeg!” Selleks hetkeks polnud ma muidugi veel last näinud ega teadnud ta nimegi. Ehk siis lapsukest tutvustati tervele ilmale eelkõige tema soo kaudu.

Kuigi psühholoogid väidavad, et laste soorolli surumine algab tihti juba enne inimese sündi – ostetakse ju titale kas roosad või helesinised rõivad tihti veel enne tema sündi – ei küsinud mu naabrinaine ultrahelis lapse sugu ning beebi riided olid neil ka valmis ostetud neutraalsetes toonides. Kindlasti olete aga märganud, et enamasti valvatakse kiivalt, et väikesed poisid ja tüdrukud valiksid just soo-kohased mänguasjad, riided ja tegevused. Eksimine teeb meid väga närviliseks. 

Poiste või tüdrukute saapad?

Sain soorollides püsimise tähtsust omal nahal tunda, kui lasin toona 8-aastasel pojal endale ise talvesaapad valida. Üksmeelselt leidsime, et tumepruunid, karvase voodriga veekindlad ja soojad potikud sobivad poisile lörtsises lumes trampimiseks suurepäraselt. Mu poeg pani need isegi kohe poes jalga ja oli õnnelik, et novembrialguse jaheduses saavad varbad lõpuks sooja.

Kui siis koju jõudsime, hüüdis abikaasa, kes poisi saabastele pilgu heitis, ülatunult:

„Aga need on ju tüdrukute saapad!“ Tõepoolest avastasime pärast esialgset häälekat eitust saabaste ülaäärest sentimeetrisuurused roosad lillekesed! Kuidas me neid ei märganud?!

Ma ei pea vist ütlema, et järgmistel päevadel ei tahtnud poeg neid saapaid jalga panna... sest tema soorolli-alast enesekindlust oli rünnatud. Et asja “parandada”, värvisime lillekesed musta vildikaga üle, et poisile keegi teine hõlma ei hakkaks.

Teistmoodi poiss

Üks Kanada abielupaar sattus üsna sarnasesse situatsiooni - nende 5aastane poeg Jazz valis endale poes roosad kingad, eelistas pikki juukseid ja lendlevaid kangaid. Kuna tolle pere ema on terve oma elu tegelenud lastevastase vägivalla ennetamise küsimustega, andis ta – erinevalt meist – pojale vabaduse valida.

“Mida suuremaks Jazz kasvas, seda enam tundsime sõprade ja täiskasvanute survet, et Jazz oma imagot vahetaks ja et ta käituks “rohkem nagu poiss”. Kuid Jazz jäi oma stiilile kindlaks,” kirjutab Jazzi ema Ottawa ajalehes. Ema luges paljude kasvatusteadlaste (Alfie Kohn, Barbara Coloroso, Adele Faber) uurimustöid ja sai kindlust oma veendumusele, et lapse välimus peab olema puhas ja riided tervislikud, kuid rõivaste värvi ja juuste pikkuse võib igaüks vabalt valida.

Seesama poiss – pikkade punupatsidega ja suurte säravate pruunide silmadega – arutaski kord oma vanematega: kas inimesed käituksid teisiti, kui nad ei teaks perre sündiva tita sugu? Millised kingitusi nad siis tooksid?

“Need on sellised hetked,” kirjutab ema ajalehes, “mil iga lapsevanem sooviks, et laps teeks mõne teise ettepaneku. Aga seal see idee oli – potsaki. Ja kui sa tõesti mõtled tõsiselt seda, mida sa lastele räägid headusest, sallivusest ja avatud meelest, on aeg ka tegutseda oma sõnade kohaselt. Nii me leppisimegi kokku, et hoiame oma vastsüninud tita soo privaatsena.”

Meil sündis laps, lihtsalt laps!

Perre sündiski beebi, kes sai nimeks Storm – ja ma kahtlustan, et naabritele ei antud rõõmsast sündmusest teada ei roosa ega sinise õhupalliga trepikäsipuu küljes. (Ei tea, kas tehakse kollaseid või rohelisi õhupalle “Meil sündis laps!”? Lihtsalt laps?) Ajakirjandusest selgus, et isegi vanavanemad ei tea oma lapselapse sugu ja see on ainuke moment, kus ka minul tõusevad kulmud juuksepiirini.

Üks Kanada ajakiri tegi abielupaariga intervjuu – isa on selles peres kooliõpetaja ja ema kodukoolitab lapsi – igati haritud ja korralikud inimesed – ning pärast artikli ilmumist läks Põhja-Ameerikas lahti tõeline torm. Ajaleht sai terve hulga lugejate kirju, millest mõned arvasid, et abielupaar käitub väga isekalt ja läbimõtlematult, kui nad “soovivad ühiskondlikku evolutsiooni eitada”. Teised ütlesid, et ühiskondlike tavade murdmine on võrdne halvaks lapsevanemaks olemisega. Igatahes arvas ligi 90 protsenti arvamuse avaldanutest, et see on halb mõte. On ju sugu iga inimese identiteedi tähtis alustala.

Kuid ema, kes kirjeldas end oma selgitavas ajaleheartiklis kui idealistlikku ja tagasihoidlikku inimest, pakkus, et ainus, mida nad teha soovisid, oli võimaldada võimalikult neutraalsem suhtumine beebisse. Nende meelest ei pea soorolli surumisega pihta hakkama rinnalapse-eas. Las laps valib ise oma mänguasjad ja riided, kammitsemata sellest, et keegi lööb tema sõrmede pihta, kui lapsuke haarab “vale” mänguasja või vale värvi kingade järele.

Põhja-Ameerika meedias on teemat lahatud juba mitmetuhandel eri korral - guugeldage vaid ‘genderless baby’ - ja te saate näiteks teada, et sensatsioonijanus meedia pakkus abielupaarile võimalust raha eest peaaegu igasse hommikuprogrammi end näitama tulla (mis on vastupidine sellele, mida tagasihoidlik ja idealistlik pere soovis).

“Meil on vaja lastega õppida, parkides mängimas käia ja liblikate eest hoolitseda,” keeldus 38aastane ema pakkumistest, viidates äsja köögis koorunud liblikatele. “Mõte, et terve maailm peab teadma meie lapse sugu, tundub mulle ebaterve, ebaturvaline ja vuajeristlik.”

Kumba tualetti kasutada?

Räägin sensatsioonilisest leheloost ka oma lastele, et nende mõttemaailmast aru saada.

“Kas see on probleem, kui poisil on punupatsid ja punased püksid?” küsin poistelt, näidates neile Jazzist pilti, kus ta beebi Stormi musitab.

“Hmmm,” vastavad nad ükskõikselt, ise legodega edasi mängides. Peale mõningast vaikust ja Jazzi välimust uurides tähendas aasta eest roosade lillekestega saapad ostnud JK: “Ma peaaegu mõistan, miks talle lendlevad kleidid meeldivad.”

Heakene küll. Otsustan edasi urgitseda.

“Selle pere lapsed ei käi koolis ja seega ei pea nad ka valima, kas minna koolis poiste või tüdrukute WCsse, aga kui nad käiks, kumba WCsse peaks Jazz minema?” küsin 9-aastase Jaan Kristjani käest, soorolli teemat viimseni lihtsustades.

“Jazz? See pikkade patsidega? Ta peaks minema tüdrukute WCsse, sest poiste omas mõeldaks, et ta on tüdruk.”

Lühikese jutuga Mark seevastu arvab teisiti: “Ta peab minema poiste vetsu.”

“Miks?”

“Nooh... Osaliselt… on ta ju poiss. Seega ...” jätab Mark lause lõpetamata, sest lego on palju huvitavam, kui soorolliküsimused.

“Kui koolidirektor teab, siis on okei, siis ta võib tüdrukute WCsse minna,” teatab lõpuks vanem poeg, viidates sellele, nagu tuleks isiklik sooroll autoriteetsema inimesega läbi rääkida.

“Aga tal on ju noku, poisid pissivad ju püsti!“ vaidlen mina edasi.

“Eeh, ta võib ju potil istuda ka,” rehmab mu peaasjalikult rahast, mängurelvadest, legost ja hokist huvituv noorem poeg käega. Õudne probleem nüüd! (Tundub, et tal ei ole oma raudkindlast soolisest identiteedist hoolimata probleemi sellega, kui kellelgi see natuke üle etteseatud piiride ujub.)

“Ja mis siis saaks, kui koolis selguks, et ta on tegelikult poiss?” pinnin edasi.

“Siis me naeraksime kõik kõhud kõveras maas,” vastab Jaan Kristjan. “See on nii naljakas.”

Nüüd saan aru, mida mu vanem poeg silmas peab. Ta arvab, et lapse meessugu tuleks pidada rangelt saladuses, et igal inimesel olgu vaid üks kindel sooroll.

Ma ei saa mitte mõtlemata jätta, kas aasta eest häbiga üle värvitud lillekesed saabastel tekitasid tas arusaama, et ühiskonna heakskiidu saamise huvides tuleks kõik normist erinev maha salata?

Privaatne või avalik?

“Saladused ei ole turvalised ega tervislikud,“ ütleb ema oma ajaleheartiklis. “Mina, nagu paljud teised vanemadki, olen lastele õpetanud, et mõned asjad on privaatsed, mitte salajased, ja kui nad tahavad privaatseid asju teistega jagada, siis tuleks seda teha ausalt, taktitundega ja teisi arvestades. Ma olen neile õpetanud, et teiste inimeste suguelundid ja sootunnetus on nende privaatne asi ja kui seda tahetakse jagada, siis tuleb teha seda kontekstis, mis on turvaline, tundlik ja arvestav.”

Ja kuigi ema väidab, et beebi sugu ei ole pere laste meelest mitte suur saladus, vaid lihtsalt vähetähtis fakt, ei saa ma üle mõttest, et inglise keeles on grammatilise soo eemaldamine keelest siiski tülikas ettevõtmine. Kuidas nad beebile viitavad? Kas she või he?

“Kui kaua see teie meelest kestab?“ küsin oma poistelt Jazzile viidates. “Need patsid, sitsid ja satsid ja roosad kingad?“

“Mõne aasta pärast lõikab ta oma juuksed ära ja hakkab poisiks,” vastab Mark lühidalt.

“Aga beebi Storm? Kas teie meelest on tegu poisi või tüdrukuga?” küsin, kui vaatame internetist beebi-Stormi pilti.

“Poiss kindlalt,” vastab Jaan Kristjan ja ma arvan, et tegi otsuse selle põhjal, kuidas beebi kulmu kortsutab. Ka mulle tundub, et tegu on poisiga.

Ühest äärmusest teise

“Inimeste jäik soorollidesse surumine teeb paljusid mehi ja naisi õnnetuks,” väidab laste ema ja ma mõistan ta vaateid, vangutades koos temaga noorte tüdrukute üleseksualiseerimise ja Barbi-nukustamise üle murelikult pead. Alles hiljaaegu tekitas Kanadas furoori prantsuse pesufirma, kes reklaamis 4-12aastastele tüdrukutele mõeldud pesu kohevaks tupeeritud juuste, pärlikeed kandvate, rinnahoidjastatud ja kombineestatud plikade abil, kes võtsid fotodel suleboade ja päikeseprillidega mängides rammestunud poose.

Ma arvan, et verinoorte tüdrukute seksuaalse alatooniga fotoseeria aitab läbimüüki suurendada. Siiski üllatab mind ühel matkal kohatud kohe-kohe isaks saav mees, kes soovis tulevase beebi kohta seda, et tütrest tulgu pigem tomboy, mitte printsessikleite kandev beibe. Kujutan ette, kuidas roosa suleboa järele küünitaval plikal näppude pihta hakatase laksama.

***

Laupäeva õhtu. Läheme perega india restorani õhtust sööma ja ma palun oma nooremal pojal soovitada, mida peaksin selga panema. Saan selga printsessilõikelise puhvkäistega ja dekolteega roosaka siidtopi ja jalga kõrgete kontsadega printsessikingad, millega saab vaid tibatillukesi samme astuda. Kaela pakub mu poisilik poeg pärlikeed ja kõrva kalliskividega kõrvarõngaid. 7aastasena teab ta, milline üks ilus naine laupäeva õhtul välja peab nägema.

Kuid õnneks ta teab ka seda, et pühapäeva hommikuti trambin ma, seljakott seljas, mitu tundi metsas matkates.

Kas multikulti aeg Kanadas saab läbi?

Nii ja naa. Debatt Kanadas igatahes käib. Mis teie Kanadale soovitaksite? Kas jätkata ametliku mutikultuursuse politiikat, mis Kanadas seadustatud juba 40 aastat? Arvestada tuleb, et multikulti on Kanadat hästi teeninud - siin pole immigrantide korraldatud progromme toimunud nagu Euroopas. Või tuleks pigem loobuda politiikast, mis on justkui ei sunni immigrante piisavalt integreeruma?

Loomulikult sai Eestis palju vastukaja Saksamaa kantsleri Angela Merkeli avaldus selle kohta, et multikulti on Saksamaal täielikult läbi kukkunud. See andis uustulnukate suhtes võõrastavale Eestile põhjust vastu rindu lüüa: Oleme õigel teel! Aga kui arvestada, et Saksamaa ei ole multikultuurne riik kunagi olnudki, oli see Merkelilt küll imelik avaldus. Saksamaa pole kunagi multikultuurseid poliitikaid koostanud ja multikulti-idee pole ka immigrantide seas kunagi poolehoidu leidnud. Kuidas sai see läbi kukkuda?

Mida multikulti õigupoolest tähendabki? See tähendab, et riiklikes dokumentides on kirjas (Kanada puhul on see näiteks Õiguste ja Vabaduste Harta paragrahv 27), et mitte ükski kultuur ei domineeri teiste üle ja et mitmekesisust on vaja austada. Õigupoolest toetub Kanada multikulti koguni neljale sambale: lisaks eelmisele on rõhutatud ka vajalik lõimumine ühiskonda keeleõppe kaudu, osalemine ka teistes, nn paralleelkultuurides ja vajadus teha kaasa peavooluinstitutsioonides. Kuid need ununevad kergesti ära. Lihtsam on märgata oma õigusi, kuid mitte kohustusi kodanikuna.

Sellepärast saabki Kanadal multikultist tasapisi villand. Pea kaks kolmandikku kanadalastest eelistaks ajalehe The Globe and Mail andmeil pigem ameerikapärast kultuuride sulatusahju, mitte kirjut kultuuride mosaiiki.

Muideks, tervelt kaks nädalat enne Angela Merkeli multikulti läbikukkumisjuttu avaldas The Globe and Mail juhtkirja, milles soovitas Kanadal multikulti termin riiklikust sõnavarast eemaldada ja keskenduda pigem kodaniku mõistele.

Milles siis häda on? Esiteks on olukord 40 aasta taguse ajaga, mil prantsuskeelne Quebec ingliskeelsest Kanadast eralduda soovis, väga palju muutunud. Paljude meelest loodi ametlik multikulti poliitika just kvebekkide maharahustamiseks. Praegu on olukord teistsugune – Kanadal on uued väljakutsed: inimeste identiteet ei põhine enam rahvuslikul identiteedil. Palju tähtsamad on muud tunnused nagu haridustaust, erialased ühendused, sookuuluvus ning seksuaalne orientatsioon. Lisaks on palju segarassilisi inimesi, kes tunnevad ebamugavust, kui nad peavad end vaid ühte kultuuri kuuluvaks pidama.

Kõige veenvam vastuargument multikulti politiitka suhtes kõlas ühes televäitluses aga nii: Multikultist tuleb loobuda, sest Kanadasse emigreeruvad inimesed on üha enam pärit kultuuridest, mis ei hooli naiste, seksuaalvähemuste ja puuetega inimeste õigustest. Saabujad on üha rohkem pärit riikidest, mis on väga hierarhilised, vähem demokraatlikud ja diskrimineerivad. Sellise mõttemaailmaga inimesed on varsti siin ülekaalus ja just neile mõeldes peaks promoma pigem Kanada ühtset kultuuri, mis põhineb vähemuste õigustel, sõnavabadusel, inimõigustel ja õigusriigi põhimõtetel. Lühidalt kodanikuks olemisel.

Paljud märkavad ka tendentse sõnavabaduse summutamisel nn teise kultuuri austamise sildi all. Tekkimas on kultuurid, mille tavade kritiseerimisele sõnavabadus justkui ei laiene. Üks Briti Kolumbia sikhi päritolu parlamendisaadik näiteks sai kohalikelt sikhidelt peksa, kui kritiseeris selle kogukonna ekstreemsete politiikate lembust. India kogukond Edmontonis kritiseeris kunstnikku, kes eksponeeris hindu jumaluse Ganesha alasti ja peata kuju.


Multikulti võitudeks on peetud seda, et sihki päritolu poisid võivad Kanadas kooli kaasa võtta oma traditsionaalse pistoda kirpani, või seda, et sikhi päritolu politseinikud võivad kanda vormimütsi asemel turbanit. Kuid kui teid peaks, ütleme, õnnetu koduvägivalla juhtumi puhul tulema arreteerima vormimütsi asemel hijabi kandev politseinik, kas teil ei tekiks kõhklusi, miliste seaduste alusel teid just arreteeriti? Kas Sharia seaduste alusel, mis eelistab peretülides meespoolt, või Kanada seaduste alusel?

Kui ma koliks täna Kanadast Eestisse tagasi

Siis ma hakkaks järjekindlalt kõiki püstakunaabreid teretama ja küsiks neilt otse silma vaades : «Kak u vas segodnja dela? Vsjo v porjadke, eh?» Ja naerataks naabrit õlale patsutades oma parimat Kanada-naeratust.

Ma soetaks meie viiekordse hrustshovka ette lillekasti, kuhu istutaks Teises Maailmasõjas Hollandi vabastamist mälestades esiteks tulbisibulaid, siis kullerkuppe ja kohe ka liiliaid ja flokse. Ma paneks sissekäigu ette jalgrattahoidja, et õhutada majanaabreid jalgrattaga tööle ja kooli sõitma.

Ma kirjutaks linnavalitsusse kirja nõudes, et see ülekoormatud Sadama-kandi tänav muutuks ühesuunaliseks. Suveõhtul kell seitse paneksime välja liiklust aeglustavad kollased plastmassist teemärgid, nii et poisikesed saaks seal tänavahokit mängida. Tüdrukud pressiks kodus sidrunitest limonaadi ja müüks seda maksu- ja tervishoiuametit kartmata möödakäijaile. Me paneks üles sildid, mis nõuaks kõikidelt koeraomanikelt koera järel koristamist. Linnavalitsusel oleks õigus reostajaid ka trahvida, ent eelkõige toimiks selles osas naabrivalve.

Juuni keskel korraldaksime maja tagusel tühermaal suure tänavapeo, kuhu kõik naabrid tooksid kaasa oma grillid. Me paneksime välja oma terassilauad, tooksime kaasa klapptoolid ja paneksime lauale värskelt segatud salatid ja kodus küpsetatud leivad. Oma vodka-klaasid peidaks me pruuni jõupaberist kotti, sest just nii tehakse Kanadas värskes õhus alkoholi pruukides. Lapsed mängiks sealsamas pesapalli või tänavahokit.

Laste koolis kaotaksime loomulikult ära kõik vastuvõtukatsed esimestesse klassidesse – riigikoolidel on Kanada kombe kohaselt kohustus vastu võtta kõik ümbruskonnas elavad lapsed, vajadusel pakkudes kohaliku omavalitsuse eelarvest õpiabi. Kui lapsi tuleb populaarsesse kooli rohkem kui ruumi on, korraldatakse mõned koolitunnid koolimaja kõrvale pargitud vagunklassides. Nagu Kanadas tavaline, teeksime uue ja vingema mänguväljaku ehitamiseks ja raamatukogu täiendamiseks korjanduse, mis seisneks lähedalasuvate poodide sooduskupongite müügist või mõne harrastusteatri etenduse piletimüügist.

Igakevadine suurkorjandus oleks ülekooliline pidu kooliaasta lõpus (piletimüügituluga, loomulikult) koos söögi-joogi, emade tehtud kookide heategevusliku müügiga, näomaalingute ja suure täispuhutava lossiga. Kõige vingem mäng on täpsusviskamismäng, mis täppi minemise korral kukutab ühe õrrel istuva lapse veetünni. Lapsed tantsiks kooli aulas päris hilise õhtutunnini ja isad saaks teiste meeste seltskonnas tõusvatest kinnisvarahindadest rääkides pihvi grillida.

Ja muidugi toimuks igal reedehommikul koolis lugemisgrupp, kus lapsevanemad käiks kordamööda esimese klassi juntsudele poole tunni jooksul raamatut ette lugemas. Me kutsuks kooli paaril päeval nädalas ka mõned ümberkaudsed töötuskriisi ajal veidi vabamaks jäänud huvitavate erialade spetsialistid, et lastele edasiantud kogemused ei oleks vaid õpikutarkused. Kõikidele ekskursioonidele ja väljasõitudele kaasaks õpetaja alati ka paar-kolm vabatahtlikku lapsevanemat, et lähendada niiviisi kooli ja kodusid.

Loomulikult kirjutaks me oma linnaosast volikokku valitud tegelasele ja nõuaks kord kahe nädala jooksul kokkusaamist ühes lähedalasuvas kohvikus. Kõik, kellel midagi südamel, saaksid hubase kohviku sõbralikus miljöös oma mured ära rääkida. Ning iga kord, kui linnavolikogus on mingis küsimuses toimunud hääletus, võtaksime oma esindajaga taas ühendust ja uuriksime, kas meie huvid said kaitstud. Parimad linnavolikogulased kirjutaks kohalikku ajalehte ka selgitusi, miks nad mõnes küsimuses just nii või teisiti hääletasid viidates kohvikus toimunud vestlustele murelike linnakodanikega. Kohalik parlamendisaadik käituks samamoodi: sotsiaaldemokraadi ja hobirohelisena pakuks ta oma kohvikuhommikutel vaid 100-miili raadiuses kasvanud toitu, näidates nõnda, et isegi kesktalvel on võimalik vaheldusrikkalt lauda katta.

Linnavalitsus toetaks ka kodanike algatust oma hoole alla võtta lähedalasuv park, teelõik või tiik. Kusjuures pargi, tänavalõigu või tiigi “lapsendaja” nimi oleks kõigile vaatamiseks välja pandud. See aitaks anonüümset linnamaastikku natukenegi omasemaks muuta, kui on teada, et sellel pargil hoiab silma peal Victor Ciobanete, Etioopia Sõprade Klubi või hoopis kohalik Starbucks. Loomulikult oleks meie linnaosa riigiomanduses oleva alkoholipoe uksel silt “Palun joo mõistlikult” ning ühegi põõsa all ei vedeleks joodikuid.

Loomulikult hakkaks kogu naabruskond sõbralike kanadalaste eeskujul kandma mõnusat fliisjakki ja valgete tossude juurde natuke lotendavaid teksaseid ning võtaks nagu yks mees Kanada kombe kohaselt kilo või paar juurde. Eee... Või seda viimast pigem mitte, eh?

Ilmus Maalehes 20. mail http://paber.maaleht.ee/?page=Arvamus&grupp=artikkel&artikkel=17245

Head kanata-päeva!

Avaldatud Eesti Ekspressis juulis 2007.

Kanata tähendab huroni-irokeesi keeles asundust või küla. 1. juulil tähistab see "külake" - üks maailma suurimaid, kusjuures - 139 aasta möödumist Kanada tekkimisest, n.8. iseseisvumisest Suur-Britanniast. Kanadast rääkides ei ole iseseisvus ei ole tegelikult kõige õigem sõna, sest siiamaani on Kanada riigipea ametlikult Briti kuniganna Elisabeth II . Kuninganna käib iga mõne aasta tagant siin oma alamaid üle vaatamas ja tublimatele õlale patsutamas.

Hiljuti oli kuulda monarhistide nurinat nagu ei austaks riigipead Kanadas esindav kindralkuberner Michaëlle Jean oma ülemust, Briti kuningannat piisavalt. Nimelt ei osalenud kindralkuberner ametlikul kuninganna 80. sünnipäeva tähistamisel Londonis. Ei teagi, mis võiks olla Monarhistide Liiga kurjustamise tagamõte, sest ligi pool rahvast on Kanada ametliku riigipea tegemiste suhtes negatiivne või vähemasti ükskõikne. Monarhistide näpuviibutus võib seda numbrit aga kergesti veelgi suurendada. Võibolla on monarhistid ikka veel pahased, et haiiti päritolu kanadalane, kellel oli abielu kaudu ka Prantsusmaa kodakondsus (oh õudust!) valiti Briti Krooni Kanadas esindama. Pratslane britte esindamas! Milline skandaal!

Tundub, et Kanadas on ikka veel inimesi, kelle meelest Briti impeerium eksisteerib edasi. Nad ei pidanud miskiks, vist ei märganudki, et kindralkuberner loobus oma Prantsuse kodakondsusest, et vastutusrikas ametipost vastu võtta.
Igatahes olen ma selle kanata värskelt maalesaabunud immigrant. õnnelikult, peaks ütlema, peale ligi aasta kestnud protsessi, hunnikute viisi paberite täitmisi, arstikontrolli ja detailset taustauuringut. Kui te olete kunagi Kanada turistiviisat taotlenud, siis te enamvähem teate, millest ma räägin. Immigrandiviisa saamiseks korrutage nähtud vaev (ja summad) kümnega. Vähemalt kümnega.

Praeguseks olen end Kanada roosamanna-elumullis kenasti sisse seadnud. Aga ma olen ka linnaliinibussiga äärelinna sõitnud, näinud selles justkui Lendas üle käopesa filmivõtetelt pärit tegelasi, nii et ma oskan nüüd veelgi enam oma ninnu-nännu kogukonda hinnata. Ma olen ühendust võtnud immigrante integreerivate agentuuridega, mul on nimekiri, millised sammud ma pean astuma (lähinädalatel, lähikuudel, lähiaastatel) kuni kodanikuks saamiseni kolme aasta pärast.

Kogu see kanadalaseks muundumise protseduur on tegelikult väga lihtsaks tehtud. Tuhanded inimesed saavad Ottawas palka immigrantide abistamise eest. üksipulgi on paberil kirjas, mida pean tegema.

Kuid midagi ikkagi häirib mind, midagi oleks selles protsessis justkui puudu. üks lüli oleks nagu vahelt ära jäänud.
Nimelt on mul tunne, et maa tegelikelt omanikelt - irokeesidelt, kriidelt ja teistelt Esimese Rahva hulka kuulujailt pole ma veel ikka maalesaabumiseks luba küsinud.

Ükski ametlik paber ei ole viidanud Organisatsioonile Maa Tegelikud Omanikud või Pärismaalaste Nõusoleku Saamise ühingule, ma ei tea nende faksinumbrit ega veebisaiti. Käin nüüd Ottawas ringi ja uurin kaaslinlasi. Millise neist pronksikarva nahavärvi ja kõrgete põsesarnadega tegelase poole peaks ma pöörduma? Kas Bank streeti postimehe, kes n2eb p2rismaalase moodi v2lja, v6i hoopis Bank streetil indiaani kulinate poodi pidava noore kuti poole?

Nad on kenad inimesed kyll, kuid ma tahaks just ilusat rituaali uhke pikakasvulise Pealiku juures ja tema majesteetlikku peanoogutust: Jah, ole lahke, tere tulemast meie kanatasse.

Kanada sai esimesel juulil 140. aastaseks

Avaldatud Eesti Päevalehes 2007. aasta juulis http://www.epl.ee/artikkel/392313

Sel päeval aastal 1867 ühinesid neli Briti kolooniat: New Brunswick, Nova Scotia, Ontario ja Quebec konföderatsiooniks, mille ühiseks nimeks sai Kanada. (Muuseas, seda fakti teab ainult 16 protsenti kanadalastest, nagu selgus Dominion Institute’i uuringust.)

Kuigi tookord ei ühinenud kõik kümme provintsi, võeti sel päeval siiski vastu esimene põhiseadus, ja just sellepärast saab seda tinglikult Kanada sünnipäevaks pidada. Kanada päev ongi riiklik pidupäev, mis andis sadadele tuhandetele inimestele Ottawa jõe mõlemal kaldal, nii Quebeci kui ka Ontario pool, põhjust kanadalaseks olemise üle uhkust tunda ja seda tunnet ka välja näidata.

Pühapäeva keskpäeval avas kindralkuberner Michaelle Jean, peaminister Stephen Harper ja Kanada kultuuripärandi minister Beverley Oda suursuguse peo, mille algusstardiks kihutasid Snow Bird hävitajad üle Parlamendihoone Rahutorni. Kogu Ottawa kesklinn oli pealelõunal muutunud punavalgeks tänavapeoks – paljudel olid peas punased vahtralehemütsid, lipp juustesse torgatud või ümber õlgade seotud, vahtraleht põsele maalitud. Enamus kohalolnutest olid otsinud kapist vähegi punasemad või Kanada nime kandvad riideesemed ja need pidupäeva puhul selga tõmmanud.

Üks moslemitüdruk väljendas oma riigiidentiteeti väga sümpaatlikult punase hijabiga ja maaniulatuva valge kleidiga. Kesklinna parkides ja Parlamendimäel tähistasid suursündmust sajad muusikud maailma erinevatest paikadest, samuti rohkem ja vähem tuntud kanada esinejad ja noored tsirkuseartistid. Õhtul kell 10 algas ahhetamapanev ilutulestik Alexandra sillalt, mis ühendab Ottawat Quebeci poolel asuva kaksiklinna Gatineau’ga.

Uus ja vana Kanada

Saja neljakümnenda sünnipäeva ajal kõneldi palju ka teisest tähtpäevast, 40 aasta möödumisest 100. juubeli tähistamisest Expo maailmanäitusega Montrealis. Seda, 1967. aastat peetakse ka uue, moodsa Kanada sünnipäevaks. „Veel nelikümmend aastat tagasi olime nii vaesed, nii tagurlikud, nii protektsionistlikud,“ meenutab The Globe and Maili ajakirjanik ja niinimetatud sajandibeebi ehk Kanada sajandal sünniaastapäeval sündinud Doug Sanders. „Silmale on harjumatu vaadata vanu fotosid ja avastada, kui valgenahalised olid meie naabruskonnad, ja kui hästi me tookord riides käisime. Värskendav on fotodel näha rätsepaülikondi, millele ei ole sõnu ega lauseid kirjutatud.“

Olgu 40 aasta taguse Kanadaga lood, kuidas on, „aastal 2007 on palju põhjuseid kanadalaseks olemise üle uhke olla“, sõnab Ottawa Citizeni kolumnist Charles Gordon ja loetleb naljatamisi kolm põhjust. Esiteks on Kanadas hoolitsev ühiskond – nimelt eemaldas Toronto linn eskalaatoritelt kleepsud Seisa paremal, kõnni vasakul kui äärmiselt ohtliku soovituse. Teiseks on Kanada eeskujulik tehnoloogia kasutamises, sest laastava tornaado ajal püüavad kanadalased eluga riskides varjumise asemel hoopis telefoniga Youtube’i jaoks parimaid klippe püüda. Ja kolmandana iseloomustavad Kanadat igikestvad identiteediotsingud. Näiteks milline peaks olema Kanada hümn ehk mida laulda hokimängude avatseremooniatel.

Eraldiseisvad kogukonnad, põlvkondade konflikt ja vähe integratsiooni

Kanadal tõepoolest ei ole ühtset identiteerti, aga The Globe and Maili kolumnisti Margaret Wente meelest ei ole selle üle mõtet uhkust tunda. „Meie riik killustub ja ühtse Kanada asemel on meil eraldiseisvad kogukonnad, kellel pole üksteisega suurt midagi ühist.“ Ta soovib, et Kanada multikultuursus „oleks tõelisem – et oleks rohkem segaabielusid, integratsiooni ja assimilatsiooni.“ Ta lisab, et ajaloolisest Kanadast on üsna vähe järele jäänud, sest „täna on Kanadas palju rohkem india päritolu kanadalasi kui newfoundlandlasi. Samuti on Kanadas rohkem hiinlasi kui esmarahvaid ehk indiaanlasi.“

Et kanadalaste teadvus oma riigist võiks olla eeskujulikum, selgus ka Dominion Institute’i hiljutisest uuringust. Nimelt on Kanada selline riik, kus rahvushümni sõnu teab peast pigem immigrant kui mitmenda põlve kanadalane. Ühtlasi selgus küsitlusest, et üle poole kanadalastest kukuks Kanada kodakondsuseksamil läbi ja vaid kaheksa protsenti kanadalastest teab, et Kanada riigipea on Briti kuniganna. Sedasama fakti teab aga tervelt kolmandik immigrantidest.
Mis puudutab suhtumist riiki ja identiteeti, siis suhtuvad sellesse kardinaalselt erinevalt alla 34-aastased ja üle 55-aastased. Vanema põlvkonna kanadalased lehvitavad suurema rõõmuga riigilippu ega toeta kaksik-kodakondsuse ideed, seevastu kui nooremad kanadalased hoiavad päritolumaaga tihedamat sidet. Kõige suurem erinevus tuli välja, kui Dominiooni Instituut küsis eri põlvkondadelt, mis teeb Kanada edukaks riigiks. Vanem põlvkond oli kindel, et selleks on ühine ajalugu, rahvuskangelased ja -sümbolid. Alla 34-aastased vastasid seevastu, et Kanada on edukas just seetõttu, et siin ei ole tugevat identiteeti, mille omaksvõtmist erinevatelt inimgruppidelt oodataks.

Kas tunned Kanadat?

Mis on Kanada pealinna Ottawa ajalooline nimi? (Bytown)
Kui mitmes riik on Kanada maailmas territooriumi suuruselt? (Teine, peale Venemaad)
Kas Kanadal on pikim rannajoon maailmas? (Jah)
Milline riik on tähtsuselt teine kaubanduspartner? (Hiina, esimene on USA)
Kanada on ametlikult kakskeelne riik, siis milline provints on ainukesena kakskeelne provints Kanadas? (New Brunswick)
Kes oli esimene kanadalane kosmoses? (Marc Garneau)
Mis on selle kaubandusleppe nimi, mis ühendab Kanada, USA ja Mehhiko? (Vabakaubanduslepe NAFTA)
Millise pealkirjaga plaadi on välja andnud nii Neil Young kui ka Sarah McLachlan? (Peegelpall)
Kes oli see Kanada arst, kes 1923. aastal avastas insuliini? (Frederick Banting)
Kes oli Kanada peaminister Teise maailmasõja ajal? (Mackenzie King)

Küsimused pärit Dominion Institute’i korraldatud igaaastasest Kanada-temaalisest viktoriinist. Ottawa Citizen, 1. juuli, 2007

Inuiti päike tõuseb

Avaldatud m2rtsis 2008 http://epl.ekspress.ee/?laupaev=420675

Jaanuari keskel tõusis polaarjoone taga peale paarikuulist vaheaega taas päike. Vaid kaheks minutiks küll, nii et terve ketas ei mahtnudki silmapiiri tagant välja. Päikese naasmist tähistavad inukid (mitmuses inuit) Kanada polaarjoone taga Nunavutis ikka peoga. Viimasel ajal tehakse Päikese Tagasipöördumise puhul (mida muide tähistatakse inglise keeles ebameeldiva lühendiga ROTS – return of the sun) suuri pidusid lõunapoolsemates linnadeski.

Ottawas aborigeeni tervisekeskuses Wabano selleks peoks valmistudes kohtun Rhoda Inuksukiga, targa ja tagasihoidliku olemisega inuiti naisterahvaga, kes s-tähte pehmelt veeretades räägib, et sel puhul ehitati ikka uus ja suurem iglu, põletati tseremoniaalset hülgerasvalampi (quillaq või qulliq) ja tüdrukud võistlesid kurgulaule kruugutades, kumb teise enne naerma ajab.

Rhoda perekonnanimi Inuksuk tähendab inuktituti keeles „inimese-sarnane või -asendaja“ ja see käib tundrasse püstitatud kiviskulptuuri kohta, mis lagedal maastikul teed või peidetud toidutagavara näitavad. Inuksuk on muuseas saanud ka 2010. aasta Vancouveri olümpiamängude sümboliks.

Omavahel öeldes on mul Wabano keskuse inuiti peole tulemises kaks põhjust: Ma tahan tundma õppida pärismaalaste kogukonda (raha Nunavutti lendamiseks mul niikuinii ei ole), teine põhjus on koguda tööturukogemusi Kanada mittetulundusühingutes. Päikese naasmise auks korraldatud peol vabatahtlikuna töötades pean tulijatele ütlema tere, panema nimed kirja ja kätte jagama söögisedelid, millega hiljem saab köögist traditsioonilist naksimist: tuktutihautist karibuu-lihast, kuivatatud liha (mikku), vaala nahka (maktaaq), bannockit ehk lameleib ja juurviljalõike.

Et ma kõrgun inukite kohal nagu kohmakas hiiglane, tervitan neid istudes, madalamalt positsioonilt. See annab mulle hea võimaluse neid ka eemalt piielda. Olen ju kontvõõras (ehk qallunaat) nende rõõmupeol.

Inukid kaisutavad üksteist rõõmsalt (ega puudutagi põgusalt üksteise ninasid nagu ootasin), on siiralt õnnelikud, et anonüümses suurlinnas on täna just nende pidu. Millegipärast tõuseb kurku klomp, kui näen, kuidas ajalehede esikülgedele harva positiivseid uudiseid produtseeriv inuiti kogukond koosneb elusatest ja armsatest inimestest, kellel on pontsakad ja nunnud lapsed, ja kelle moodsatel talvejopedel on inuitipärased tikandid. Üldiselt muidugi torkavad inukid linnas kohe silma – karmi kliima kütid ja kalurid näevad linnas välja kangesti ebamoodsad, nagu äsja metsast tabatud Voitkad. Kahjuks ei saa inukite kohta öelda töölisklass, sest kui neil oleks tööd, siis ilmselt poleks ajalehtedes kurbi artikleid koduvägivallast, enesetappude lainetest ning alkoholismist, tuberkuloosist ja suhkruhaigusest raputatud kehvast tervisest.

Peole astuvad inukid libistavad oma sügavmustad silmad, mis meenutavad veidi rehkenduse pärast mossitava Tiugu omi, minust, mitte-inuitist, umbusklikult üle, et otsida omasid. Nad jätavad Wabano keskuse seltsiruumis talvejoped selga ja kuulavad tihedalt fotode ja piltidega sisustatud ruumis kurgulaulikuid. Seintel ripub suure praepanni taolisi käsitrumme, mida võivad kõik soovijad kõmistada, ja aborigeeni kunsti: pilte ja nikerdusi. (Muuseas, tervelt veerand inukeid saab sissetuleku kunsti tegemisest!) Suur ekraan näitab dokumentaalfilme Nunavutist.

Kütid kalurid linnas
Ringi vaadates tundub, et ümmarguselt saja osaleja hulgas on välimuse järgi otsustades ehk vaid paar rahaliselt etemas olukorras naisterahvast, ilmselt tööl Kanada riigiametis või Ottawa mitmetes pärismaalaste organisatsioonides. Enamus inukeid on linnas elanud vaid mõned aastad. Raske on linnas tööd saada, kui peamine oskus on olnud arktilises kliimas ellu jääda. Keda huvitab linnas, et sa tead, millisest lumest ehitada iglut või kuidas püüda jääkaru?

Räägin sellest hiljem Rhodaga. Temal on asjale oma vaatenur: „Laste koolitamine võõrandab nad inuiti kultuurist. Side esivanemate kultuuriga katkeb.“ Samas teame ju kõik, et „See on majandus, totu!“ mis loeb. Ja kui kooliharidust ei ole, siis ei saa ka tööd.

Sügavsinised ja valged tikitud amautid seljas (amauti on vöö, kapuutsiga ja pikkade küljelõhikutega traditsiooniline tuunika naistele, millega saab edukalt väikest last seljas kanda), astuvad noored naised püünele, võtavad vastakuti teineteisel küünarnukkidest ja röhivad, huilgavad, hingeldavad ja teevad kananahka ihule tekitavat kraapivat häält, ja kõike seda selleks, et ajada teine pool naerma. Minu kõrval istuv pisikest kasvu inuiti naine, kes parajasti plastikusse keeratud nutsakat karibuulihahautisega käekotti topib, seletab, et sel ajal, kui üks tüdrukutest välja hingab, hingab teine samal aja sisse. Kes esimesena naerma hakkab, on kaotanud. Tegelikult on sõna laul on kõrilaulu puhul isegi kohatu kasutada, sest meloodiat kõrilauludes küll ei ole. Kanada folkmuusika auhindade kätteandmise galal Tsivilisatsioonide Muuseumis näiteks tekitas metsloomade paaritumishäälitsusi kuuldavale toonud pisike paljasjalgne eskimotüdruk tupeeritud soengutega kanada prouades silmaga nähtavat ebamugavustunnet. Kõrilaule on tõesti qallunaat-i (mitte-inuiti) kõrvaga väga raske kuulata.
Rhodagi kannab traditsioonilist sini-valget punaste kantidega ja tikanditega kaunistatud riidest amautit, mis vanasti tehtud ikka karibuunahkadest, ja susib madalal neljakandilisel künalaadsel kivilambil (quillaq) hülgerasva, et tuli ei kustuks. Tulle vahtides räägib ta tasakesi, et see vaevalt sentimeetrine tuluke on inukite peamiseks sooja ja valguse andjaks. Selle peal valmistasid naised toitu ja seda kasutati tseremooniatel pidulikkuse saavutamiseks. Mehe töö oli tuli põlema saada ja naise töö oli seda elus hoida. Et inuiti hülgerasvalambil on elu ja surma üle otsustav tähtsus – pole siis imestadagi, et ka päikese tagasipöördumise tähistamise kombestikus on quillaqiga seotud uskumused.

Nuna-blogi (http://www.nunablog.ca/) pidav kanada abielupaar Nunavutis kirjutab, et vanasti olevat lapsed sel puhul külas ringi jooksnud ja visanud vanad rasvalambid ära. Vana lambi asemele toodud uus quillaq tähistas uut algust, uut lootust. Inimesed laulsid päikesele laule, tänades teda uue alguse ja taassünni eest, sest kõige raskem periood on möödas.
Lõunasöögi ajal, kui ma suus ringi käivat kuivatatud lihaliistakat närin ja viimaks ainult juurviljale ja bannockile üle lähen, on Rhoda tuju muutunud. Suures elevuses on ta õhtu korraldajalt – mäesuuruselt indiaanitüdrukult Elenalt – õhtujuhi rolli üle võtnud ja räägib nüüd vaheldumisi inuktituti ja inglise keelt. Mis on väga ütlemata kena ja rahvuslik zhest, sest inuktituti keele oskajad kaovad. Õpetajate vähesuse tõttu saavad lapsed peale kolmandat klassi haridust vaid inglise keeles. Viimase rahvaloenduse andmeil kõnelevad ainult pooled inukid inuktituti keelt kodus, kuid ligi 70 protsenti inukitest saab emakeelest siiski aru ja on võimeline vestlust üleval pidama. Praegu töötab Kanada suurim territoorium Nunavut just selle nimel, et Ottawa toel suurendada kakskeelset haridust. Kohe oleks vaja koolitada suurem hulk inuktituti-keelseid õpetajaid, kes hakkaksid lapsi kakskeelsena õpetama. Muide, Nunavut on ainuke omavalitsus Kanadas, mis pole ei inglise ega prantsuse keelne, sest 80 protsenti asukatest on inuitid.

Habras inuiti kogukond

Eskimo kogukond siin Ottawas ja sealpool polaarjoont on habras – vaid paari põlvkonna jooksul on inimesed pidanud kiviajast infoühiskonda sukelduma. 60ndatel kolis Kanada valitsus eskimod nende traditsioonilistest elualadest sisemaa poole, õilsa sooviga nende elujärge parandada ja neile „riiklikke teenuseid“ – haridust ja ravi osutada. Mõni kohanes eluga linnamajas ja palgatööga ja nii sai elujärge parandada, kuid tegelikult sai just sel ajal elujõulisest ja endaga toime tulevast, kuid aegajalt siiski nälga kannatavast kogukonnast abirahatšekke ootav ja läänelike toidukaupadega (suhkur ja alkohol) tervist laastav Kanada häbiplekk. Inuiti kultuuri tekkisid esimest korda sotsiaalsed klassid.

Aasta tagasi Kanadat šokeerinud enesetappude laine Nunavutis pani ajalehe The Globe and Maili kirjutama, et kõige depressiivsem fakt on see, et ainult veerand inukitest lõpetab keskkooli. Inukite õpitulemused on kanada keskmisega võrreldes nii kehvad, et omavalitsus lõpetas riiklikel testidel osalemise. „Samal ajal on Nunavutil aga töökäsi vaja. Äsja avati kullakaevandus Baker Lake’il ja väike teemandikaevandus Jerickol, kavas on avada 1,5miljardi dollariline rauamaagi kaevandus Baffini saarel. Ökoturism areneb... Ka kohalik valitsus saaks palgata rohkem oma inimesi, kui neil oleksid tööoskused.“

Nunavutis elab 26.000 inukit. Kanadal ei tohiks olla ju väga raske anda kõigile neile koolitust ja tööoskusi, et nad saaks 21. sajandil nautida head elu, samas loobumata oma ajaloost, keelest ja maast, kirjutab The Globe and Mail.

Õnneks on viimasel ajal kuulda ka postiivsetest uudistest. Näiteks esinesid jaanuari keskel Aafrika kõrbes, Malis, Timbuktu lähedasel kõrbefestivalil – maailma ühel eksootilisimal muusikaüritusel, inuiti kõrilaulikud ja inuiti tsirkus ArtCirq (http://www.artcirq.org/). Just selliseid, mööda maailma rändavaid ja edukaid eeskujusid oleks noortel inukitel vaja! Lisaks muidugi kontakte maakera teises otsas elavate inimestega, et avastada, et kuigi tähed ei ole taevas sama koha peal, elavad nii tuareegid ja inuitid mõlemad rändrahvana ja et kõrbeliiv moodustab sarnase kujuga luiteid kui tuisulumi. Nüüd kahjuks kannavatavad mõlemad nüüd võrdselt kliima soojenemise tõttu.

Palju lapsi
Õnneks on Wabano keskuses kaasas palju lapsi. Üks armsam kui teine. Üks naine palub vastuvõtulauas kirja panna „ennast ja oma viis poega“. Inukite sündivus on tänu arstiabile juurdepääsemisele tõusnud ja ongi nüüd kanada eri rahvaste seas vaat et suurim. Kümne aasta jooksul on Inuiti kogukond kasvanud 26 protsendi võrra, nagu selgus 2006. aasta rahvaloenduse andmetest.

Hiljem palubki kultuuriürituse korraldaja Elena mul aidata lapsi käsitöönurgas, kus valmistame vildist seinavaipu. Lõikame vildist šablooni järgi välja jääkarusid, iglusid, hülgeid ja soojades parkades inukeid. Kaua nuputan, mida kujutab omapärane šabloon, mis näeb välja nagu naissümbol WC ustel. Siinsel on ainult „seelik“ kaharam. Tuleb välja, et see on ulu, omapärase kujuga ning juba mitu tuhat aastat sarnasena kasutusel olnud lihatükeldamise nuga, mida enamasti naised kasutavad. Kleebime väljalõiked viltvaibale ja kinnitame ülemisse äärde nööri, et sellega vaibake seinale riputada. Hiljem saan teada, et needsamad seinavabad toimivad ka sugupuu ja mälutalletaja eest – vildist seinavaipadele tikivad inuiti naised isiklikke elulugusid ja sagedaste lapsendamiste tõttu keerulisi sugulussuhteid.

Tosinkonna lapsega koos istub töölaua taha vanem meesterahvas, mitu aastat Ottawas elanud töötu kütt ja kalur, kelle sõrmenukid on kohmakaid tätoveeringuid täis. Istub keskendunult paigal ja nikerdab lastega võidu vaipa kaunistada. Kui lapsed juba minekule asutanud, võtab ette valge paberilehe ja joonistab sellele ideaalse looma, koon taeva poole. Küsin ettevaatlikult, kas ma võin tema kunstiteose endale saada ja ta lubab lahkelt. Signeerib hämmeldunult. See ongi minu palk tasuta töötamise eest.

-xxx-

Vaata filme:

▫ Zacharias Kunuki “Atanarjuat“ on esimene inuktitutikeelne mängufilm, inglise keelse pealkirjaga The Fast Runner võitis 2001. aastal Cannes’is Camera d'or auhinna.
▫ Norman Cohni ja Zacharias Kunuki “The Journals of Knud Rasmussen” avas 2006.aasta Toronto Filmifestivali.

Sa oled tõesti Arktikas, kui...

… kui oktoobrikuus puhub pärastlõunane tuul 45 km tunnis, mis muudab 13 kraadise külma hoobilt 27-kraadiseks. Sulle öeldakse, et see pole veel midagi, oota, kuni läheb tõeliselt külmaks.
… kui sa külastad sõpra, et koos teed juua ja tema abikaasa astub juhuslikult tuppa, jahipüss käes, kuna on just minema peletanud jääkarud.
… kui seal on jääkarud.
… kui tervisekeskus jagab tasuta antibiootikume … su koera jaoks.
… kui enamike majatreppide ees ja üldse igal pool ümberringi vedelevad surnud loomad või surnud loomade osad. Lihtsalt lesivad seal.
… kui suured jääkuubikud, mida sulatatakse hiljem joogiveeks, seisavad majatreppide kõrval õues.
… kui tuleb veoauto ja viib ära su väljaheited.
… kui tuleb veoauto ja toob sulle vett ja sul on tunne, et selle juht on kangelane.
… kui õueminemise ettevalmistused kestavad 10 minutit.
… kui naabruskonna hirm on hulljulge teismeline, kes sõidab oma lumemobiiliga liiga kiiresti ja püüab sellega hüppeid teha.
… kui sa pead hoidma oktoobrikuuni akende ees alumiiniumfooliumi või muidu äratab kella neljane niivõrd intensiivne päike su üles, nii et sul on tunne nagu oleksid operatsioonilaual.
… kui kirju saada on parem kui ükskõik mis muu siin maailmas.
… kui sa tõesti igatsed brokkolit.
… kui arvad, et viis dollarit on paras hind veerandkilo viinamarjade eest.
… kui talvel tõuseb ja loojub päike 5 minuti sees.
… kui päikeseloojangutaevas on ennenägematut värvi.
… kui kui kümbled kultuuris, mis on samaaegselt ilus ja võimatult habras, ja mille sa üksnes oma kohalviibimisega muudad veelgi hapramaks.
Allikas: http://www.nunablog.ca/.

Fotode autor on Stephan Ambrose.