Torontos luuakse vastuolude kiuste aafriklaste kool

Lugu ilmus 26. veebruar 2008 EPLs http://www.epl.ee/artikkel/420090

Peamine põhjus, miks Toronto hariduskolleegium hääletas kooli loomise poolt, on mustanahaliste õpilaste suur väljalangevus tavalisest koolisüsteemist.
Ligi 40 protsenti Toronto mustanahalistest teismelistest ei lõpeta kooli ning enamik Toronto koolidest väljalangejaid on mustanahalised poisid.
Kuigi idee kriitikud viitavad segregatsioonile, on afrotsentrilise kooli mõtte läbisurujad, lapsevanemad Donna Harrow ja Angela Wilson veendunud, et kavakohaselt 2009. aastal loodav kool aitaks teismelistel Aafrika ja Kariibi päritolu õpilastel leida tagasitee kooli. Pealegi oleks kool avatud kõigile, nahavärvist olenemata.

Rassistlik eraldamine?

Paljude kriitikute meelest tähendab aga afrotsentriline kool ohtlikku sammu rassilise eraldatuse poole. Samuti ei lahendaks afrokeskne kool kooliväliseid põhjusi, miks lapsed kooli ei lõpeta.
Ajalehe The Globe and Mail kolumnist Jeffrey Simpson argumenteerib, et kool on õppeainete õppimise koht, mis ei pea tingimata tegelema sellega, et mõned õpilased võivad olla näljas, agressiivsed, sõltuvuses televiisorist või videomängudest, õpiraskustega, sotsiaalselt ebaküpsed või vägivaldsed.
Nahavärvi alusel laste koolidesse lahterdamine ei aita võidelda sotsiaalsete põhjustega, miks lapsed koolis hakkama ei saa. leiab Simpson.
Läinud aastal koolitulistamises poja kaotanud Loreen Small on samuti koolide rassilise eraldamise vastu: “Martin Luther King võitles selle eest, et me (mustanahalised) saaksime istuda bussi eesotsas koos teiste inimestega!”
Samal ajal on inimõiguste aktivist Vicky McPhee veendunud, et mustanahalistel on õigus eraldi kooli nõuda ja et afrotsentriline kool oleks ainuke, kuhu ta tahaks saata oma kuueaastase lapse. Tema meelest võiks olla selline kool igas linnaosas.

79 protsenti Ontario elanikke ei toeta eraldi kooli loomise mõtet. Negatiivselt on meelestatud ka Ontario provintsi juht Dalton McGuinty, kes ütles, et provints ei eralda kooli loomiseks raha.
Raha juurde vaja
Arvestuslikult oleks vaja alustuseks 350 000 dollarit ja ilmselt läheks kogu pilootprojekt maksma 820 000 dollarit.
Pealegi küsivad paljud kriitikud irooniliselt: kuidas on võimalik õpetada matemaatikat, füüsikat ja teisi õppeaineid (peale ajaloo) Aafrika-keskselt?
Aafrika päritolu ühiskonnategelaste tunnustamiseks on Kanada koolisüsteemis kuulutatud terve veebruarikuu musta ajaloo kuuks, mil austatakse nii mustanahaliste kanadalaste ajaloolist kui ka tänapäevast panust Kanada ühiskonda.
Riikliku süsteemi poolt ja vastu
•• Et riiklik koolisüsteem on avalikkuse meelest parim mitmekultuurilisuse ja sotsiaalse sallivuse arendamise koht, näitasid läinud sügisel toimunud Ontario provintsi valimisedki.
•• Nimelt tegid konservatiivid valimiste keskseks teemaks ettepaneku toetada riigi rahaga ka muid religioosseid (islami ja juudi usu) koole peale katoliiklike. Kuna avalikkusele polnud see mõte meeltmööda, kaotasid konservatiivid Ontario provintsi parlamendivalimised.
•• Teisalt on riiklikku koolisüsteemi kritiseeritud ka selle pärast, et lisaks rassilisele eripärale ei pööra kasutatav õppemeetod tähelepanu ka õppimise soolistele iseärasustele. Tänapäeva koolid eelistavad vaikimisi tütarlapsi, kellele tundub paremini sobivat õpimeetod, mille puhul õpilased istuvad klassis vaikselt ja kuulavad õpetajat.
•• Ameerika sotsioloog ja arst Michael Gurian väidab, et poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt ja et koolid ei arvesta poiste vajadusi. Paljud koolid, keda Guriani instituut on nõustanud, olid võimelised kohandama õpimeetodeid poistele sobivamaks ning vahe poiste ja tüdrukute edasijõudmises kahanes.

AIDSiennetuspäeval … paavstist

Peaks ilmuma aidsiennetusp2eval 1. detsembril

Kui vaatate rahvusvahelisel aidsipäeval, 1. detsembril Maailmakooli dokkfilme AIDSist, siis võib jääda mulje, et AIDSi levikule Aafrikas annab omalt poolt hoogu juurde ... katoliku kirik! Seda ebamugavat muljet toetas paavst Benedictus XVI visiit Aafrikasse tänavu märtsis. 135 miljoni katoliiklase ees AIDSi teemadel kõneledes ütles ta:

„AIDSi ei saa lahendada üleskutsete ja kondoomide jagamisega. Vastupidi, need pigem suurendavad probleemi. Ainuke tõhus tee võitlemaks epideemiaga on seksuaalsuse uued käitumisviisid: seksuaalsuse vaimne ja inimlik uuenemine.“

Lihtsalt teadmiseks, et Aafrikas on AIDSi juba surnud 20 miljonit inimest. Enamasti täis tööeas mehed-naised. Lisaks elab Aafrikas 22 miljonit inimest juba HIViga. Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil saab aga just kondoomide jagamisega viiruse levikut piirata kuni 90 protsenti. Eriti, kui kondoome jagada prostituutidele ja nende klientidele. (Vaadake lihtsalt huvi pärast dokkfilmi ’Hyena väljak’, kus mehed räägivad, miks nad oma naisi kupeldavad.)

Aga tegelikult ei maksa imestada, et tavalised aafriklased ei tea AIDSi levimisest suurt midagi, kui isegi Lõuna-Aafrika Vabariigi eelmine president Thabo Mbeki ei uskunud, et HIV seda haigust põhjustab. Tema ignorantne suhtumine HIVi ja viirusevastaste ravimite keelustamine põhjustas Harwardi ülikooli teadlaste arvutuste kohaselt üle 350,000 inimese surma AIDSi. Kuritegelik, mis? Kokku on Aafrikas 11 miljonit last AIDSile oma vanemad kaotanud!

Samas ei saa eitada, et seksist loobumine, mida paavst pooldab, võib AIDSi ennetamisele – just juhusuhete puhul - palju kaasa aidata. Koos teiste meetmetega, muidugi. Näiteks Uganda kunagine president Yoweri Museveni rääkis tihti ja avalikult „ABC“ seksuaalkäitumisest, kus ABC tähistas inglisekeelseid sõnu ’Abstain’ (loobu seksist), ’Be faithful’ (ole truu), ’use Condoms’ (kasuta kondoomi). Ugandas, mis oli 80ndatel aastatel HIVileviku poolest maailma tipus, langesidki tänu ABC-le järsult AIDSi nakatumise juhtumid.

Mind huvitab, kas Eesti luteri kirik suhtub AIDSiennetusse samamoodi või toetavad nad, erinevalt paavstist, ka kondoomide kasutamist. Ma kirjutan esmalt kirikuõpetajale Avo Üprusele siseministeeriumisse, kes tegeleb üsna igapäevaselt inimestega, kes võiks kõlkuda sellel libedal piiril, mis poolitab elu siin ja sealpool HIVi ja AIDSi.
„See pole küll päris minu teema, aga siiski. Minu koguduse tänavatöötegijad jagavad muude tegemiste sees ka kondoome. Ka minu käärkambris on suur karp,“ vastab ta mulle lakooniliselt.

Kui otsin, kelle teema võiks AIDSiennetus olla, juhatab EELK Konsistooriumi kantsler Urmas Viilma mind Eva-Liisa Luhametsani, kes „tegeleb meie kirikus AIDSi ennetustöö temaatikaga“. Eva-Liisa Luhamets kirjutabki mulle, et EELK on tegelenud AIDSi-teemaga vaid kolm aastat ja et ametlikke seisukohti kirikul veel (üheksa aastat peale viiruse hüppelist levima hakkamist Eestis!) pole. Kuid nad nõustuvad paavsti seisukohaga selles, et peamine rõhk tuleks suunata väärtuspõhisele ennetustööle noorte seas.
”Samas oleme me seda meelt, et oluline on kaitsta elu. Ja kui kondoom kaitseb (näiteks kui üks abikaasadest on HIV-positiivne ja teine mitte), siis tuleks seda igal juhul kasutada.”

Otsin viiteid ennetustööst EELKi veebilehelt, kuid ma ei leia ühtegi linki, mis sellele viitaks. Kuid võib-olla polegi see nii tähtis, mõtlen, kui vähemalt kusagil on olemas käärkambrid suurte kondoomikarpidega?

-xxx-

Foto p2rit siit http://www.nytimes.com/2009/03/18/world/africa/18pope.html?_r=1&fta=y

Solidaarsed mudaliiga miljardiga?

Artikkel kirjutatud inimliku solidaarsuse päeva jaoks detsembris.

Sporditerminit laenates kuuluvad "mudaliiga" miljardi hulka need inimesed, kes iga jumala päev umbes 30 tuhandekesi ära surevad, sest nad on ellujäämiseks liiga vaesed. See teeb aastas kokku umbes 10 miljonit inimest. Kuid kokku on neid, nagu öeldud, miljard. Enamasti ei oska nad lugeda-kirjutada ja tööd neil pole.

Millistes tingimustes elab siis maailma vaeseim miljard inimest? Kõige tõenäolisemalt halbade naabritega merepiirita riigis, kuiva kuumusega maal, kus levivad harimatus ja AIDS ning möllavad relvastatud konfliktid ning kus tavainimestel pole süüa, aga kus võimuritel pole millestki puudus. Selliseid riike on 60 ringis, kus tavalised inimesed elavad vähema kui dollariga päevas.

{Sellest ongi Paul Collier oma Mudaliiga Miljardi ehk Bottom Billioni kirjutanud.}

Ja ometi on ÜRO veendunud, et saame äärmise vaesuse veel meie eluajal kõrvaldada. Ja et selleks saavad ka tavalised, erakordsed inimesed midagi ära teha, mitte ainult valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid. Kõik algab, nagu ikka, teadlikkusest. Sest kui me ei mõtle ega tegutse maailma vaesemate inimeste nimel täna, siis mõne aja pärast lähevad läbikukkunud riigid meile hoopis rohkem maksma.

{Seda meelt on Jeffrey D Sachs, kes nõustas ÜRO peasekretäri Kofi Annanit Aastatuhande Arengueesmärkide väljatöötamisel}.

{Yks läbikukkunud riik maksab endale ja naabruskonnale miljard dollarit.}

„Siin võib paralleeli tõmmata kliimamuutustega,“ ütleb Ottawa ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Ronald Paris. Maailma mudaliiga ignoreerimine toob meile mõne aja pärast kaela massilisi migratsioone ja üleilmselt ebastabiilsust. Me ei tohi vaeseimat miljardit ignoreerida, sest kuni on meil läbikukkunud riigid ebastabiilsete valitsustega, relvastatud konfliktidega, näljahädade ja muuga, on maailm endiselt ebaturvaline paik.

Soovite näidet? Ühes Aafrika riigis rööviti aasta alguses kaks Kanada tippdiplomaati, keda hoiti 130 päeva kinni Sahara kõrbes. Nende päästmiseks tegi Mali vabatahtlikult Kanadat aidates terroristidega kaupa (sest Kanada annab neile suures koguses arenguabi) – kanadalaste vabasks päästmiseks lasi Mali vahetuskaubaks oma vanglatest välja neli ohtlikku Al Qaeda terroristi.

See tähendab aga seda, et maailm ei saanud just turvalisemaks paigaks, ja seda, et Kanada diplomaadid on terroriste seas veelgi kõrgemas hinnas. Kes soovib veel välisteenistusse tööle minna? Konflikte siluma? Arenguabi andma?

Ma mõtlen ikka, et kui noortel aafrika poistel oleks haridust ja tööd, kas nad hakkaks siis terroristiks või leiaks mõne teise töö... Kui aafriklastel oleks juurdepääs Euroopa turgudele, siis oleks tal ehk mõtekaski ettevõtlusega tegelema hakata...

Kuid hariduses ja teaduses on veel omaette probleemid. Aafrika teadlaste endi leiutusi ei pruugi sündidagi ja suurt ei sünnigi, sest uurimistööks vajalikud tööriistad on patentidega kaitstud ega ole vaese riigi ülikoolides kättesaadavad. Nii näiteks küsib molekulaarbioloog Richard Jefferson: „Mis juhtuks, kui teaduslikud avastused ja töövahendid oleksid kättesaadavad kõikidele soovijatele, ja kui need poleks omanike poolt kiivalt valvatud? Milline oleks maailm siis?“

{Siin on vaja knowledge transferi ja open data't ja muud selliseid kokkuleppeid.}

Ta näitab ühes youtube'i videos, et toidutaimede DNA-infot saab saata posti teel tavalisele kirjapaberile tilgutades, kust teine teadlane, näiteks Aafrikas, selle taas üles korjab ja keevitab oma laboris selliseks, et see toidutaim taluks põuda ja kohalikke kahjureid. Solidaarsus nälgiva miljardi suhtes võiks arvutitarkvara-firmadel lubada oma programme aafrika ja aasia koolidele tasuta anda. Solidaarsus aafrika põllumeeste vastu laseks jagada A-vitamiini rikast kollast riisi patenditasudeta, sest just selle vitamiini puudus põhjustab toiteväärtuseta toidu söömisest tekkinud vaegnägemist. Samamoodi võiks tasuta jagada ka vetikaid, mis aitaksid toota rohelist energiat roiskveest.

„Mõelge, kui võimas leiutis see oleks!“ ütleb unistav teadlane...
Mõelge, milline muutus sellest sünniks! Detsembri lõpus tähistame ÜRO liikmena inimliku solidaarsuse päeva.
Ka mudaliiga miljard kuulub inimeste hulka.

Foto on pärit Kanada ajakirjaniku Doug Saundersi twiitfotokogust http://tweetphoto.com/mfjqasru.

Inimõigused iga inimese passi kirja?!

Just selline üleskutse seisab inimõiguste videos, mille Marianne Mikko eelmise aasta 10. detsembril youtube’i üles riputas. 10. detsember on nimelt inimõiguste päev. Soovitan seda videot vaadata, sest trendika kunstniku Seth Brau graafika ning seksikate ... okei, huvitavate kuttide bänd Rumspringa teevad sellest informatiivse kunstiteose.



Aga videos jääb kõlama järgmine mõte: „Inimesed on seda väärt, et nad teaks oma õigusi. Palun teatage oma valitsustele, et nad paneks inimõigused kirja iga inimese passi.“

Sellepärast võiksitegi internetist inimõiguste ülddeklaratsiooni 30 artiklit üles otsida (saadaval eesti keeles näiteks siin) , mille soovitame välja printida ja panna koos jõulukaardiga teele selle parlamendisaadiku poole, kes teie kodukohta Riigikogus esindab. Enne saatmist aga võiks nendega pisut mängida – tõmmake näiteks linnuke selle artikli ette, millisega olete nõus, et see kehtiks terves maailmas, kohe kõikidele inimestele. Artiklite järele võiksite märkida linnukese aga siis, kui teile tundub, et teid on mõne artikli alusel diskrimineeritud.

Sellest pole midagi, kui inimõiguste deklaratsioonis on mõningaid artikleid, millega te nõus pole. Te võite väga vabalt olla ... eee... religioosne, hüperrikas, rassistlik või kõva kätt ihalev inimene. Ja see on okei, lõppude lõpuks on meil ju arvamusvabadus. Ükski seadus ei saa teid sundida kedagi austama. Keegi ei saa teid kohtu alla anda selle eest, et teile keegi ei meeldi. Ning isegi väljaöeldud ebatolerantne mõte pole veel tegu. (Ma tean, et budistid ei ole sellega n6us, kuid samas, ässitamise ja kurjadele tegudele kutsumise eest võidakse teile ikkagi paragrahv määrata, just teiste inimeste üldõiguste pärast.)

Kuid kas oleks abi sellest, et inimõigused oleks kirjas igas passis? Kas sellest läheks elu maailmas paremaks? Kas lõpeks siis demokraatlikult valitud riigipeade kinnipidamised koduarestis võimu haaranud sõjaväe poolt nagu juhtus Birmas Aung San Suu Kyi puhul? Kas lõpeksid verinoorte tütarlaste mehelepanemised vastu nende tahtmist Afganistanis, kus 70 protsenti inimestest ei oska lugeda ega kirjutada ning kellel pole tõenäoliselt ka passe? Kas lõpeksid moodsa aja orjapidamised, olgu nad siis Ida-Euroopa sundprostituudid Läänes või India kivimurrus elanud pisikeste lastega pere, kes polnud kolme inimpõlve jooksul muud peale lakkamatu töö kaevanduses näinudki? Mis kasu on inimõiguste passi kirjutamisest neile 750 miljonile inimesele, kes ei oska tänapäevani lugeda ega kirjutada ning keda nimetatakse vahel ka muda-liiga miljardiks? Ning kes ei saa kooli minna hoolimata sellest, et see on nende esmane inimõigus? Huvitav, mida teeksid need Eestis elavad kodakondsuseta isikud, kui Eesti riik ulataks neile halli passi, kuhu oleks trükitud artikkel 15 igaühe õigusest kodakondsusele?

Õigused on ilusad asjad. Aga enne, kui hakkate oma õigusi teiste käest nõudma, märgake artiklit 29 selle kohta, et igal inimesel on kohustused ühiskonna ees, kuna ainult ühiskonnas on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik arenemine. Kohustused on õiguste teine mündipool!

Muideks, USA mittetulundusyhing Human Rights Action Centre väidab, et maailma rahvastikust teab vaid viis protsenti inimõiguste olemasolust. Ja vahel tundub, et see viis protsenti, kes on kõikide märkide järgide priviligeerituima inimgrupi hulgas, on just nende kõige häälekam taganõudja. Vaadake teiegi naljapärast, kas mõlemasse kasti sai võrdselt linnukesi või tundus teile, et teile tehakse ülekohut?
Ja äkki tuleks inimõigused passi asemel kanda hoopis piimapakile või leivaümbrisele? Piltkirjas, kui vaja, eh?

Ilusate kodanike ühiskonnast Moldovas

Kodanike p2eva puhune artikkel Maailmakooli sarjast

Natalia Morari on ilus naine. Kahetsen kohe, et Riho Västrik oma dokkfilmi Moldova kodanikuühiskonnast 'Kommunistide juhtimisel Euroopasse' nii vara valmis tegi, et fotogeeniline Morari sellest oma hiljutise Twitteri-revolutsiooniga välja jäi. Kuid paar aastat tagasi, kui Västrik Moldovast kodanikuühiskonna algeid otsis, polnud Moldova kodanikuühiskonnal ka võimalik atraktiivsete kommunikatsiooni-tehnoloogiaid ja suhtevõrgustikke kasutavate aktivistidega uhkustada.

Siis polnud moldovlastel tegelikult üldse millegagi uhkustada: dialoog kodanike ja riigi vahel oli olematu. Mõned tarkpead muidugi põlastasid, et polnud ka kedagi tõsiselt võetavat, kes oleks kommunistidelt dialoogi rahvaga nõudnud. Nõrgad ja ärahirmutatud olid need kodanike-ühendused seal.

Natalia Morari oli üks neist, kes tõestas möödunud aprilli-valimiste aegu, et IT-ga on võimalik organiseerida rahumeelseid rahvakogunemisi suletud ühiskondade raputamiseks. Moldova saatus muutus enne valimisi temagi saatuseks – ta pidi otsustama, kas emigreeruda järgmiseks neljaks aastaks taas kodumaalt või võtta midagi ette. Selles suhtes oli tema ilu kaugelt rohkem kui pelgalt füüsiline.

Püüdis ju Moldova valitsus kõik võimalike suhtluskanaleid kontrollida – me näeme Västriku filmis, et peaminister pidas suure usklike hulgaga Moldovas isegi kirikukantslist poliitilisi kõnesid; riigi kontrolli all olevas ajakirjanduses said sõna vaid võimukommunistid; kallutatud kohtunikud viitasid vaikides Vorononi pildi poole seinal iga kord, kui meediaväljaanne tahtis end valitsuse omavoli eest kaitsta. Kuid internetti vanema põlvkonna kommunistid kontrollida ei osanud. Nad lihtsalt ei valda seda meediat!

Ajanihke tõttu ei saa Västrik filmida ka tuhandeid noori moldovlasi keskpõrandal koos valimisnimekirjadesse kantud surnud hingede vastu protesteerimas. Ning hoolimata väidetavalt Moldova politsei poolt provotseeritud vägivaldsusest ja meeleavaldajate represseerimisest ei läinud Moldova parlamendis läbi kommunistide esitatud presidendikandidaat ning põhiseaduse järgi tuli korraldada uued valimised. Kommunistid kaotasid augusti kordusvalimistel varasemaga võrreldes 12 kohta, mis ei lasnud neil enam valitsust moodustada. Voronin astus tagasi ja endine opositsioon moodustab valitsuse! Mõelge, see kõik algas mobiiltelefonidest, Twitterist ja Facebookist!

Eesti kodanikepäeval, 26. novembril võiks küsida, mis on meil kodanike-ühiskonna esimesi samme astuvast Moldovast? Me oleme ju, khm... palju etemad?

Tegelikult peegeldume Moldova pealt iseendale mingis mõttes tagasi – meilgi on kaudselt samad probleemid mis Moldoval. Võim võõrandub meiegi rahvast ja noored inimesed unistavad Eestis leviva kolkliku mentaliteedi eest lehvida maailma, kus on vabam hingata. Minu Eesti mõttetalgud ei saanud ju samuti osalejate hulka kõiki kodanikke, kes oleks pidanud ennast aktiivse osalejana tundma. Meie valimistel osaleb ju samuti vaid kuuskümmend protsenti kodanikest! Mis on ülejäänute vabandus?

Selles suhtes on elektroonilised vahendid (nagu Eesti e-valimised) tänuväärsed vahendid kodanike kaasamisel, kuid need pole siiski mitte kõikvõimsad. Ilusaid, aktiivseid inimesi on ka vaja. Ja seda Natalia Morari selle aasta alguses ka veenvalt tõestas: IT ilma inimesteta veel maailma ei muuda.

-xxx-

Foto Twitteri-revolutsioonist on p2rit siit http://www.flickr.com/photos/creepysleepy/3429118253/

How to reduce poverty?

As soon as my kids start whining about the next cool toy they have to have, I immediately talk about the hunger of African children. It goes something like: "Do you think African children have a video game at the age of seven?“ Or: “Do you think African children have dessert without eating supper first?"

I have used the mythical "African children" as a personification of poverty so many times that one day I decided to bring one of these children into our home. My goal was to erase their stuff-centered perception of the world and show them that not all the children live like they do in the Glebe.

About one week later, a thick envelope arrived in my mailbox with two photos of small Brety. For only one dollar a day, we could support Brety and her poverty-stricken community through Plan Canada. The pretty three-year-old, with braided hair, lives in Kenya by the Victoria Lake. It is the very same community where the late father of U.S. president Barack Obama used to live. Brety belongs to a Luo tribe and lives in a house made of mud and sticks and a metal roof. They don’t have toilet and they carry water a distance of 2 or 4 kilometres, depending on the season.

According to the development organisation's letter about Brety, there is no well in her village. Many people live with AIDS and HIV. There is a shortage of nurses, doctors and teachers, as well as a lack of supplies for its medical centre and local school.

October 17 is the United Nations day of poverty reduction. But what is the best way of achieving this objective? Through personal donations like this, which sets up cute little African girls as the economic development engines for their villages? Or is it better to give government funds directly to African countries’ state budgets, so they can decide how do they spend the money?

In her book "Dead Aid”, Dambisa Moyo, a Western-educated economist from Zambia opposes donating money directly to African countries. She argues that this practice should be gradually stopped over the next five years, because, as she points out, those state budget-directed dollars lead to corruption, a culture of dependency and self-pity. Moyo says Africa should follow the example of China and India. These two nations have achieved almost 10 per cent economic growth annually by encouraging investments and creating a favourable business environment.

Moyo goes on to suggest that "Africa should service China in its need for natural resources!, adding that "Africans should grow vegetables for China, which has little arable land!"
Distrustful journalists ask the African scholar if this could result in Africa going through another and more painful expolitation. I imagine Chinese businessmen exchanging African riches for colourful glass beads, and I too am uncomfortable with this idea.

"Chinese are horrible exploiters! Never trust Chinese business people!“ exclaimed my Alliance Française French teacher from Congo whenever we talked about African development. A Finnish documentary about NOKIA suppliers’ factory in China called ‘Decent Factory’, illustrates the type of economic development that occurs a'la China, with its catastrophic environmental consequences, exploitation of working girls and abuse of human rights.

I wonder: What would bring more suffering to the little girls like Brety in Africa? An economic development plan run by Chinese businessmen or the current situation where poverty increases despite billion-dollar-development-aid?

Or maybe it would be better if Africans lived in an innocent poverty after all? In that type of, um… decent, museum-like idyllic pastoral lifestyle? Maybe they should enjoy their poverty as Dutch artist Renzo Martens cynically suggests in his documentary?

Throughout the film, he travels to African villages with a portable neon sign that reads "ENJOY please POVERTY", meaning that worse things could happen than poverty. Well, I hope there is a third solution to African poverty, aside from these two extremely poor choices. What about removing trade barriers for African goods and increasing the amount of fair trade we consume?

Euroopa lihaloomad söövad Brasiilia vihmametsad ära!

Artikkel peaks ilmuma oktoobri keskel YRO rahvusvahelisel toidup2eval.

Ilmus Maalehes 20, augustil http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/vihmamets-meie-toidulaual.d?id=25176657

Ma ei tea, mida te möödunud suvel tegite. Kas te küürutasite oma isiklikul maalapil kartuleid kasvatada nagu Jüri Mõis ähvardas? 16. oktoobril tähistame rahvusvahelist toidu päeva ja ma vaatasin sel puhul dokkfilmi ’Meie toidame maailma’. Ja hetkeks pani see film mind soovima, et ma tõesti küürutaksin suviti oma maalapil ega osaleks karmis globaalses põllumajandusäris.

Sest kõige julmema sõnumi ütles selles filmis välja üks Brasiilia bioloog, kes vaatas enda ees laiuvaid sojapõlde: „Veel 20 aastat tagasi oli siin vihmamets, kuid nüüd kasvatatakse siin soja. Meie mullad pole soja kasvatamiseks tegelikult üldse sobivad, kõik toitained tuuakse sisse. Ja kes seda soja sööb? See kõik läheb loomatoiduks Euroopasse! Nii süüakse meie vihmametsad euroopa loomade poolt ära!“



Hetk hiljem näitab film sellesama Brasiilia kirdeosas nälgivaid inimesi, kelle põllud ei tooda põua tõttu suurt midagi ja kelle laste tervis on alatoitumuse tõttu ohus. Jääb mulje, nagu oleks euroopa loomad etemad kui brasiilia tõmmud lapsukesed.

Järgmisena näeme filmis Lääne seemnekasvatusfirmas Pioneer töötavat edukat meesterahvast, kes vaatab kadetsedes vaeseid, vikatiga heina niitvaid rumeenia väiketalunikke. „Mul on tunne, et nad on õnnelikud. Meie aga keerasime juba terve Lääne-Euroopa põllumajanduse tuksi ja nüüd me tuleme Rumeeniasse ja keerame siin ka kõik tuksi.“ (Noh, tegelikult kasutab ta märksa vängemaid, neid f-tähega väljendeid.)

Mis seda kõike tuksi siis keerab? Need on Euroopa põllumajanduse dotatsioonid, mis soodustavad ületootmist, dumpingut ja ebavõrdsust maailmas. Maailma toidu raportis, mille koostab Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon FAO, on kirjas, et põllumajanduse praeguse taseme juures oleks võimalik toita 12 miljardit inimest ilma probleemideta.
„Aga sellest hoolimata sureb iga viie sekundi järel alla 10-aastane lapsuke nälja tõttu,“ räägib vihast vahutades Jean Ziegler, ÜRO toiduõiguse eriraportöör.

Dotatsioonide tõttu saabki võimalikuks see, et Brasiilia vihmametsade asemele tekib sojapõld, ning see, et Euroopa köögivilju müüakse üliodavate hindadega Aafrikas viies kohalikud talunikud pankrotti, ja seegi, et Viinis kuhjatakse iga päev ostmata jäänud leivast laopõrandatele suur mägi leiba-saia. Samal ajal aga pole suurkorporatsioonid, kes toetustest kasu saavad, huvitatud sellest, et kusagil keegi nälgib.

Heiki Raudla Eesti põllumajandusministeeriumist kinnitab mulle, et eesti loomasöötade jaoks ei ole vihmametsi maha võetud, kuid mainib siiski, et vähesel määral imporditakse Eestisse proteiinsöötasid (rapsikooki ja soja šrotti). Leidsin peale põgusat guugeldamist, et dokumendis nimega ’Eestis kasutatavate ja müüdavate toodete võimalik saasterisk geneetiliselt muundatud organismidega 2008’ seisab ikka, et Eesti on importinud Brasiiliast (väga tõenäoliselt geneetiliselt muundatud) sojatooteid loomasöödaks. Järelikult on teoreetiline võimalus, et Eestigi loomad on (ja nende kaudu ka meie) söönud tükikese Brasiilia vihmametsadest!

Euroopa põllumajandusdotatsioonid Eestile kasvavad aastas 10 protsenti kuni aastani 2012. Vaidlused nende suurendamiseks peale seda tähtaega on juba alanud.

***

Kuidas vähendada vaesust?

Artikkel peaks ilmuma rahvusvahelisel vaesuse v2hendamise p2eval oktoobri keskel ning ajalehes Harju Ekspress

Kui mu lapsed järjekordset mänguasja nuruvad, olen neid ikka „aafrika laste näljaga“ ähvardanud: „Kas sa arvad, et aafrika lapsed saavad endale seitsmeaastaselt videomängu?“ Või siis: „Kas sa arvad, et aafrika lapsed saavad magustoitu ilma õhtusööki söömata?“ Neid müütilisi „aafrika lapsi“ olen ma juba nii palju kordi vaesuse võrdkujuks toonud, nii et ühel päeval ma lihtsalt pidin oma ähvardustele inimkuju andma ja ühe neist majja tooma.

Juuli keskel leidsingi postkastist suure ümbriku koos väikese Brety pildiga. Brety on Kanada heategeva arenguabi-organisatsiooni Plan Canada pakutud võimalus toetada üht vaesuses elavat lapsukest ja tema kogukonda ühe dollariga päevas. Mitme pisikese käharpatsiga Brety elab Keenias, Victoria järve ääres, üsna samas kogukonnas, kus sündis USA presidendi Barack Obama isa, muideks. Brety räägib luo keelt ning elab savist ja okstest ehitatud, kuid foto järgi otsustades korraliku metallkatusega majas. Neil pole tualetti majas ja vett peavad nad tooma kahe või nelja kilomeetri kauguselt, olenevalt sellest, kas parasjagu on vihmaperiood või kuivem aeg.

Arenguabiorganisatsiooni kirjelduse järgi pole Brety külas kaevu, paljudel inimestel on AIDS või HI viirus, tervisekeskuses ja algkoolis on puudus ravi- ja õppevahenditest ning õpetajatest-arstidest-õdedest.

17. oktoobril tähistamegi ÜRO liikmena vaesuse vähendamise päeva. Kuid kuidas seda kõige targem teha oleks? Kas selliste personaalsete annetuste kaudu, mis rakendavad armsad aafrika plikad arengu etteotsa? Või peaks Eesti riik andma raha otse vaeste riikide eelarvesse, et nad siis ise otsustaks, mille peale raha kulutada?

Sambia majandusteadlane Dambisa Moyo on kirjutanud raamatu ’Surnud Abi’ sellest, et arenguabi andmine otse Aafrika valitsustele, otse riikide eelarvesse tuleks viie aasta jooksul tasapisi lõpetada, sest see tekitab ainult sõltumis-kultuuri, abitust ja korruptsiooni. Et Aafrika peaks eeskuju võtma Hiinast ja Indiast, mis on saavutanud ligi 10-protsendilise majanduskasvu soodustades investeeringuid ja ettevõtlust. "Las Aafrika teenindab maavarade näljas Hiinat! Las aafriklased kasvatavad hiinlastele põllusaadusi!" utsitab Moyo.

„Kuid kas see ei tähenda seda, et Aafrika satub järjekordse ja palju hullema ekspluateerimise alla?“ küsivad ajakirjanikud mustanahaliselt majandusteadlaselt umbusklikult.

Ma kujutlen, kuidas hiinlased ostavad klaaskuulide eest Aafrika maavaradest paljaks ja mul hakkab kõhe.
„Hiinlased on jubedad ekspluateerijad! Ärge kunagi usaldage hiinlasi!“ hüüdis mu prantsuse keele õpetaja Kongost, kui me jälle Aafrika arengust juttu tegime.

Äritegemine Hiina moodi tähendab ka minu jaoks millegipärast looduskatastroofi, inimõiguste jalge alla tallamist ja ekspluateerimist viisil, mida saime näha Maailmakoolis saadaval olevas filmis „Korralik tehas“.

Aga kumb tooks teie meelest rohkem kannatusi Brety-taolistele pisikestele tüdrukutele Keenias, kas majandusareng a’la Hiina või praegune olukord, kus arenguabist hoolimata vaesus üha suureneb?

Võib-olla olekski parem, kui aafriklased elaks süütus vaesuses, sellises korralikus, khm... muuseumi-taolises idüllilises pastoraalis? Ehk peakski nad vaesust nautima, nagu küüniliselt pakkus oma filmis Hollandi kunstnik Renzo Martens, kes käis Ghana külades ringi tulikirjaga „NAUDI palun VAESUST“. Sest ... kõik, mis tuleb edaspidi, on veel palju karmim?

(Noh, ma loodan, et tegelikult on nende kahe äärmuse vahel olemas siiski mingi kesktee... Aga milline?)

***

Keda huvitavad lapse õigused?

Artikkel peaks ilmuma YRO lapse 6iguste p2eval 20. novembri paiku


Töötasin üleeelmisel suvel põgusalt Kanada ühe suurema advokaadibüroo perekonnaõiguse juristide assistendina. Et tegu oli noorte ja arvutiga sina peal olevate inimestega, siis ei kulunud mul palju aega nende kirjade trükkimisele, vaid sain aega lugeda inimeste toimikuid sellest, mis toimub praegu Kanada peredes. Ning Kanada perekonnaõiguses toimusid sel ajal tõesti huvitavad lood!

Eestiga võrreldes on kõige suurem erinevus see, et Kanadas on geiabielud seadustatud, ning see loob Kanada peredesse uusi segasumma-mustreid. Kanada lapsel võib olla näiteks kaks lesbilist ema, kusjuures spermadoonorist bioloogilise isa kohta ei tehta näiteks Quebecis ametlikesse dokumentidesse mingit märget. Kanada lapsel võib olla ka kolm seaduslikku lapsevanemat - näiteks bioloogiline ema, selle lesbiline abikaasa ning lapse bioloogiline isa, kes kõik võtavad lapse kasvatamisest osa.

Kanada lapsel võib ajutiselt olla ka neli lapsevanemat: paar juriidilisi vanemaid ja paar bioloogilisi vanemaid. Näiteks juhul, kui abikaasad, kes lapsi ei saa, paluvad oma katseklaasis viljastatud lapsukest kandma ja sünnitama asendusema. Seadustes on aga ’ema’ defineeritud kui inimene, kes lapse sünnitab. Ja lapse ’isa’ on see, kes on abielus lapse sünnitanud naisega! Seega pidid lapse bioloogilised vanemad minema kohtusse, et tõendada lapse pärinemine neist, sest juriidiliselt nad lapsevanemad justkui ei olnudki. Kindlasti on võimalikud veelgi ebaharilikumad perevariandid, mis saavad võimalikuks tänu sellele, et tehnoloogia on nii palju edasi arenenud.

Need juhtumid tegelesid kõik täiskasvanud inimeste õigustega saada lapsi. Tegu on inimeste reproduktiivõigustega, mille kohaselt on igal inimesel õigus lapsi saada, olgu tegu siis mehe või naise, homoseksuaali või heteroga, mustlase või eestlasega, inetu või ilusa, füüsiliselt terve või puudega inimesega. Kõikidel inimestel on inimõigustest tulenevalt õigus saada lapsi. Ja see on väga tore.

Aga räägime täna, ÜRO lapse õiguse päeva puhul hoopis laste õigustest! Sest sellest räägitakse palju vähem. Poliitiliselt on lapsed ju marginaalsed. Nad ei saa (loomulikult!) valimas käia, nad ei moodusta survegruppe, et valitsus nende õigusi arvesse võtaks. Keegi ei küsi neilt, mismoodi nad üles tahavad kasvada.

Kanada McGilli ülikooli Meditsiini, Eetika ja Õigus-keskuse juht dr. Margaret Somerville on just sellepärast kritiseerinud Kanada kiiret otsust lubada samasoolistel paari heita ja lapsendada. Ja lapse õiguste eest võitlemise tõttu on teda ka Kanada geikogukonna hirmsaimaks õudusunenäoks nimetatud. Aga professor Somerville ütleb lihtsalt: „Lapsel peab olema õigus teada, kes on ta lihased vanemad.“

Isegi sel juhul, kui laps lapsendatakse geiabielupaari poolt, peab lapsel olema võimalus tunda ja sidet pidada oma (teise) bioloogilise vanemaga. Ning kas juhuslikult või just selle tõttu avasid Ontario lapsendamisarhiivid oma andmed kõigile, kes on kas lapsendatud või kes on oma lapse kunagi lapsendamiseks ära andnud. Praegu tundub, et Kanadas ei ole pereasjades enam saladusi. Ja see kõlab paganama hästi.

Teie aga vaadake Maailmakooli dokkfilme lastest ja nende õigustest ning kirjutage oma parlamendisaadikule. Andke talle teada, mismoodi peaksime laste õiguste eest Eestis hoolitsema.
-xxx-

Foto on p2rit ajakirjast Pere ja Kodu, illustratsiooniks minu varasemale artiklile Kanada perepusledest. http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=9007

Rahust ja tühjadest paatidest

Artikkel peaks ilmuma rahvusvahelisel rahup2eval 21. septembri paiku ajalehes Harju Ekspress

Sel kevadel saatis mu keskkooli-aegne füüsikaõpetaja mulle kingiks imekenasti köidetud raamatu ’Kuldsed Lood’, vanade aegade tarkuseterad. Selles Heiki ja Ringa Raudla koostatud raamatus meeldis mulle eriti lugu tühjast paadist, kus hiina õpetlane räägib sellest, kuidas ta armastas paadiga õhtuti järvel mõtiskleda. Ühel imelisel ööl müksas teda keset sügavaid mõtisklusi üks teine paat.

„Tundsin, kuidas minus tõusis viha,“ jutustab Lin-zi. „Avasin silmad ja tahtsin hakata mind tülitanud inimest kiruma, kui nägin, et paat on tühi. Minu vihal polnud kuhugi minna. Kelle peal end välja elada?“ Õpetlasel ei jäänud muud üle, kui silmad sulgeda ja vaadelda vaikuses oma viha. Tühjast paadist sai tema õpetaja.

„Kui edaspidi keegi mind solvata püüdis ja ma tasakaalu kaotasin, ütlesin endale: see paat on tühi.“ Nii õpetab Lin-zi meidki tasakaalu hoidma.

21. septembril tähistame ÜRO liikmesriigina rahvusvahelist rahu päeva. Kuid sama hästi võiksime me sel päeval ’tühja paadi’ päeva tähistada. Ma ei tea, kas ÜRO endine peasekretär Kofi Annan oli lugenud Lin-zi mõttetera tühjast paadist, kuid rahupäeval on ta öelnud umbes nii:

„Rahvusvaheline rahu päev peaks olema päev, mil kogu maailmas lõpeks terveks päevaks vaenutegevus. See peaks olema päev, mil kõik maailma inimesed jälgiks end umbes keskpäeva paiku ühe minuti jooksul täielikus vaikuses.“

***

Wikipedias kulub ’rahu’ definitsiooni selgitamiseks täpselt 64 sõna. Iisraeli filmimees Yoram Honig on rahu portreteerinud filmis ’Esimene õppetund rahust’ ja tal kulus selleks oma tund aega. Ka siis jäi õhku palju küsimusi. Rahu nimelt ei ole sugugi lihtne teema.

Näiteks saadab ta filmis oma lihase tütre Iisraeli kakskeelsesse kooli, mille nimi on, üllatus-üllatus! Rahu Oaas, ning kus täiesti ennekuulmatult õpivad koos juudi ja palestiina lapsed. Kuna kogu aeg kestab iisraeli-palestiina konflikt, milles mõlemalt poolelt inimesi surma saab, on lapsevanematel, teistel pereliikmetel ja õpetajatel kohati raske nn vastasleeri inimestega koos töötada ja lasta oma lastelgi koos õppida.

Paadid, mis nende eludesse pidevalt sisse kolksuvad, ei ole tühjad. Tüli tõuseb väikestest asjadest. Kool õpetab, et rahu ja kooseksisteerimine on kõige tähtsamad. Kodus aga kuuleb väike tüdruk äärmiselt palestiina-vaenulikke väljaütlemisi. Multifilmidki näitavad lastele sõjapidamist...

Laena see ja paljud teised rahu-filmid Maailmakoolist ja vaata, kas sel iisraeli koolil õnnestub luua turvaline rahu oaas, kus pole kohta vägivallal, poliitikal ja marurahvuslikel emotsioonidel.

-xxx-

Eesti on ... mittetäieliku demokraatiaga maa?

Artikkel peaks ilmuma demokraatiap2eval ajalehes Harju Ekspress.
Artikkel ilmus ka Maalehes http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kas-jumal-on-demokraat.d?id=26123525.

Ausalt öeldes olin ma seda Economisti Demokraatia Indeksi analüüsist lugedes väga imestunud.

Kuidas nii? Me oleme ju ometi maailma esirinnas meediavabaduse osas, muudkui tõuseme selle ajakirja edetabelites oma e-lahenduste ja -teenuste töökindluse ja kasutamise osas! Mis me demokraatial siis viga on?

Analüüsist selgub, et Eesti ja teised Euroopa Liidu uued liikmesriigid jäävad vanadest olijatest demokraatia osas maha ... poliitilise apaatsuse ja poliitilise kultuuri puudumise tõttu. Ning et Eesti asub samas reas selliste riikidega nagu Lõuna-Aafrika Vabariik, Tšiili, India ja Taiwan! Ja et ainult kaks riiki ELi uute liikmete hulgas – Sloveenia ja Tšehhi – on täieliku demokraatiaga riigid.

Ma kirjutan ühe rahvusvahelise majandusajakirja Ida-Euroopa korrespondendile ja uurin tema käest, mida ta arvab.

„Oh, ma ei võtaks seda indeksit väga tõsiselt,“ kirjutab ta mulle vastu. „Ma pole sellest analüüsist, mis tehti Economist Intelligence Uniti poolt, ausalt öeldes varem kuulnudki. Kuid sellegipoolest olen ma kindel, et Eesti peaks rohkem tegelema e-valitsusega, rohujuure tasandi poliitilise osalemisega, läbipaistvusega ja muude selliste asjadega. Eesti tundub väga edumeelne, kuid seda ainult võrreldes selliste kohtadega nagu Läti. Eesti peaks püüdma olema rohkem Soome ja Rootsi moodi.“

Kontrollin, kus asub selles nimekirjas Läti, ja leian, et tõepoolest, Läti asub Eestist kümme kohta tagapool. Teisel pool selliseid riike nagu Botswana, Iisrael ja Brasiilia! Samas asuvad Rootsi ja Soome nimekirja eesotsas...

Ilmselt ei peaks me tõesti nokkima üksikute riikide ja nende asukohtade pärast selles pingereas, kuid ma arvan, et demokraatia indeksis on ikkagi terake tõtt. Just selles osas, et Eestis on poliitiliselt passiivne rahvas. Viimastel parlamendivalimistel käis valimas ainult 61 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Mis on ülejäänute vabandus? Apaatsusest üle saamiseks pakkusid ju Minu Eesti mõttetalgudki suurepärase võimaluse.

"Kõik inimesed, kes tunnetavad end kodanikuga, oleksid pidanud osa võtma. Küsimus on selles, et miks rohkem inimesi mõttetalgute võimalusest kinni ei haaranud?" arutleb osalemise kohta Minu Eesti toimkonnast Anneli Ohvril.

15. septembril tähistame ÜRO liikmesriigina demokraatia päeva. Võiksime seda päeva tähistada Maailmakooli demokraatiafilme vaadates ja arutledes, kas näiteks ... jumal on demokraat? Mis teie arvate? Nii küsib igatahes üks Taani ajakirjanik, kes sõidab filmi „Verised karikatuurid“ tehes islamimaades ringi. Ta uurib, miks kutsusid Taani ajalehes Jyllands-Posten ilmunud karikatuurid Muhamedist esile nii suured rahvarahutused, kus sai surma üle saja inimese, ja miks vallandati sellest samast ajalehest toimetaja?

Veel võiksime demokraatia päevaga seoses küsida, kas ehk diktaator võib olla oma riigile parim valik, nagu arvavad pakistani haritud noored filmis „Õhtusöök presidendiga“? Ning küsime, kas valimised viivad paratamatult manipuleerimiseni, kui vaatame, kuidas kolmanda klassi hiina lapsed õpivad valimisi Hiina filmis „Valige mind!“

Laenuta neid ja palju teisi demokraatia-filme maailmakoolist Maailmakool.ee.

Väike räpane saladus

Artikkel peaks ilmuma 9. augusti paiku Harju Ekspressi Maailmakooli rubriigis

„Aga kuidas Kanada esmarahvad üldse elavad?“ küsis Vikerraadio UudisPlussi ajakirjanik Arp Müller äkki ootamatult, kui me järgmiseks päevaks Kanada meedia ülevaadet lindistasime.

Seda küsimust ei olnud meil kokku lepitud ning ma polnud suurt midagi ette valmistanud peale ühe pisikese juukse-nüsimis-uudise, mis sel nädalal uudiste- ja arvamusveerge täitis. Nimelt lõikas ühe kooli abiõpetaja krauh! esimese klassi poisikese juuksed lühemaks, kuna pikad salgud segasid lapsel lugemist. Kuid oh häda, tegemist oli esmarahva poisiga, kelle jaoks tähistavad pikad juuksed spirituaalsust. Milline vägivald teise kultuuri kallal!

„Ma arvan, et Kanada esmarahvad küll väga hästi ei ela,“ pahvatasin. Olin äsja käinud esmarahva kokandusworkshopil (kus õppisin tegema nende traditsioonilist lameleiba, metsiku riisi salatit mammude ja seemnetega ning hirvelihahautist) ja rääkisin Arbile meie juhendaja Jenniferi loo. Nimelt pole esmarahva päritolu, kuid inglaste perre lapsendatud Jennifer oma lihase emaga sõnagi vahetanud, hoolimata sellest, et istusid esimesel taaskohtumisel ühe laua taga restoranis! Ma ei tea, kas kõikidel esmarahva inimestel on nii keerulised suhted oma vanemate ja pärandiga, kuid arvestades vägivaldset internaatkoolide süsteemi, ma ei imestaks selle üle üldse. Internaatkoolid loodi nimelt umbes sajandi eest selleks, et assimileerida indiaanlasi valgete inimeste kultuuri ja religiooni. Lapsed võeti koolis käimise perioodiks oma kodudest ära ja nagu sellest veel vähe oleks, tuli internaadis ette ka kehalist ja seksuaalset vägivalda!

„Ma nägin, kuidas ühe lapse ema tuli suvevaheaja alguses oma lapsele kooli järgi ja ... ta ei saanud sõnagi oma lapsest aru, sest laps oli talve jooksul oma emakeele unustanud! Ema jälle ei osanud inglise keelt!“ meenutas CBC eetris üks internaatkoolis töötanud naine oma õpetajatee algust 50ndatel. „See oli hinge käristav kogemus!“

9. augustil on ÜRO maailma pärismaalaste päev. Nende olukorrast kirjutab Kanada esmarahvaste assamblee esimees Phil Fontaine nii: „Kui Kanadas läheb iga laps magama omaenda voodis, siis esmarahvaste seas on tavaline, et kahe magamistoaga elamist jagab kuni 10 inimest. Kui keskkooli lõpetamine on Kanada noorte hulgas tavaline, siis esmarahva noortest ei lõpeta keskkooli tervelt 70 protsenti. Ning samal ajal, kui kanada teismelised noored mängivad hokit, teevad esmarahvaste noored rekordilisel tasemel enesetappe. Kui Kanada tööpuudus on üks madalamaid maailmas, siis esmarahvaste hulgas otsib aktiivselt tööd 27 protsenti inimestest. Need kurvad faktid on ... meie riigi väike räpane saladus,“ sõnas ta.
***

Kuid hoolimata esmarahvaste kehvast olukorrast, on põhjust ka nende edu üle rõõmu tunda. Nimelt võõrustavad neli Kanada esmarahvast ehk Lil’wati, Musqueami, Squamishi ja Tsleil-Waututhi hõimud kuue kuu pärast oma maadel Vancouveri taliolümpiamänge. Esmakordselt olümpiamängude ajaloos ei osale pärismaalased kirjude klounidena ainult avatseremoonial, vaid töötavad võrdväärseina selle eest, et mängudest saadav tulu ja tähelepanu edendaks kohalike inimeste elu-olu.

Lisaks käis hiljuti Kanada kindralkuberner pr. Michaelle Jean välja ka mõtte rajada Kanada põhjaregioonides ülikool esmarahvaste jaoks, et noortel oleks võimalus saada head haridust ja sealjuures mitte kaotada oma keelt ja kultuuri.

Sest ilma oma ülikoolita soovivad noored kriid saada ... veetaksojuhiks! See on nende unistuste tipp. Just sellepärast meeldib mulle kindralkuberneri mõte, sest praegu ei unista noored indiaanlased (ning alla 23-aastaseid ON esmarahvaste seas üle poole!) sugugi mitte sellest, et saada teadlaseks või arstiks. Vastupidi, reservaadist linna ja kooli lahkunuid ei võeta enam enda sekka kergesti tagasi, nagu avastas läinud kevadel krii kogukonnas keemia-alaseid teadussaavutusi tutvustamas käinud eesti teadlane Evelin Loit.

-xxx-


Piltide autor on Cristina Pulido-Vielma, vaata tema pilte Ottawa Reconciliation day demonstratsioonist siit http://www.facebook.com/album.php?aid=129236&id=743392024&l=cb80c90626

Mida ette võtta rahvastikuga?

Ilmus ajakirjas Pere ja Kodu http://www.naistemaailm.ee/artiklid/27821/mida_ette_votta_rahvastikuga_.html?art_magaz=9

Mida ette võtta rahvastikuga?

Sattusin kord ühes Kanada ajalehes lugema keskkooli lõpetava neiu lugejakirja, kes pahandas klassikaliste soorollide pealesurumise pärast: „Ma ei kavatse veel nii peagi sünnitama hakata! Kõigepealt lähen ülikooli, siis teen magistri, siis tööle, siis mehele ja alles seejärel... võib-olla saan ühe lapse. Ja pealegi, rahvastiku taastootmise jaoks on meil immigrandid!“

Appi, kui lihtne see on! Kanadalastel on vajadusel üks nupp nimetissõrme all. Piiks! Ja inimesed muukui lisanduvad! Muidugi ma heitsin pilgu endale ka: kes ma värske immigrandina ja kahe väikese lapse emana Kanada tööturul kohalike neidudega võidu sekretärikohtadele kandideerisin. „Siin ma olen, Kanada rahvastiku auku lappimas!“

11. juuli on maailma rahvastiku päev ja see on kurb päev. Lausa kahes mõttes. Esiteks elab maailmas ligi 7 miljardit inimest, mida on selgelt liiga palju. ÜRO hädaldab: „Juba 40 aastat tagasi deklareerisid maailma liidrid, et kõikidel inimestel olgu vaba õigus otsustada, kui palju ja kui tihti nad lapsi soovivad. Ja ikkagi on tänapäeval sadadele miljonitele peredele moodsad rasestumisvastased vahendid kättesaamatud!“

Teiseks, Eestis on olukord vastupidine, kuid samuti kurb: meil on inimesi selgelt liiga vähe. Nii et Eesti nutikad inimesed tulevad järjepanu välja erinevate ideedega, kuidas muuta Eesti lapsesõbralikumaks. Kirjanik Andrei Hvostov näiteks arvas, et võiksime anda eesti emadele poliitilistel valimistel alaealiste laste eest lisahääli: „Eesmärk võiks olla see, et poliitilise elu ääremaadele tõrjutud noored emad tunneks end Eesti Vabariigis privilegeeritud inimestena, mis tähendaks omakorda erakondadele sundust minna peresõbralikult jutult peresõbralike tegudeni.“

Uurin selle, Noor-Eesti idee kohta Merjelt, naise käest, kes peab koduõpetaja ametit ja on kutselt sünnitoetaja. „Tean,“ ütles ta, „et ka Tõnis Lukas käis umbes sarnase mõtte välja ja siis käis kuskilt läbi ka mingi lapsevanemate liit (vm ühendus), kes ka sama asja soovitas.Loomulikult oleksin sellise ettepaneku poolt.“

Küsin ta käest veel, kas ta laseks lapsel otsustada, kelle poolt hääletada. „Eks see sõltub ju lapse vanusest ja teadlikkusest või ka huvist, aga põhimõtteliselt oleks see hääl ikkagi vanematele laste arvelt, eesmärgiga survestada perede poolt neid, kes võimul. Peaks eeldama ilmselt, et vanemad teavad, mis nende lastele on hea ja seega neid ses suhtes ka usaldama häälte andmisel,“ vastab Merje.

Mulle meeldib Hvostovi mõte, kuid seda isegi mitte niivõrd Eesti jaoks. Minu meelest on just arengumaade hädade põhjuseks see, et noored emad „on poliitilise elu ääremaale surutud“. Maailma vaesemate riikide naistel pole kontrolli oma tervise üle, nad ei saa mehe loata tööle, eelarvamused ja traditsioonid ei lase paljusid tüdrukuid kooligi. Sealt tuleneb väikelaste suremus, nälg ja ... maakera ülerahvastatus.

Kiirelt kasvava rahvastikuga Indias ei saa näiteks 30le liginev ja juba kuue lapse ema Papo Adivasi ilma mehe nõusolekuta minna isegi arsti juurde, et rasedusi ära hoida. Ta noorim, kaheaastane lapsuke on nii nälginud, et ei oska ise veel kõndidagi. Pool pere sissetulekust kulub aga ikkagi mehe sigarettidele!

Kas Hvostovi idee omapärase, poliitilise matriarhaadi loomisest aitaks noort naist Indias? Kui India valitsus annaks Papole seitse häält, siis kuidas ta hääletaks? Kuidas muutuks ta elu? Kirjutan Kanada ajalehe korrespondendile Stephanie Nolenile Indias, kes nukrast Papost ja tema kuuest nälgivast lapsest ajalehes The Globe and Mail kirjutas. Ta vastab:

„Ma kardan, et mul pole ühest vastust su küsimusele. See maailm, milles Papo elab, asub poliitilisest süsteemist nii kaugel. Ma kahtlustan, et ta isegi ei osale valimistel. Kui ta ka peaks hääletamas käima, siis ta teeb nii, nagu ta mees teda käseb ja valib selle partei poolt, kes maksab külavanemale altkäemaksu. Nad on ju kõik kirjaoskamatud! Me räägime siin tõeliselt marginaliseeritud inimestest, mitte neist, kes saaks poliitilisest süsteemist kasu või suudaks seda kuidagi mõjutada.“

Ka Merje arvab, et arengumaade ülerahvastatuse-teema on üks paras pähkel. „Ma ei tea, kas see maailm ikka on ülerahvastatud. Olen viimasel ajal sketptik kõige suhtes, mida keegi kusagil kaugel ja kõrgel väidab. Aga kui ta juhtumisi ON, siis arvan ma, et kunagi pole liiast inimesi, kes on sündinud armastusest. Seega ei peaks inimesed, kelle lapsed on sündinud armastusest, kuidagimoodi põdema, et nemad maailma koormavad.

Pigem võiks küsida, et mis on selle hind, et lastel oleks laual täisväärtuslik toit, et nad saaksid hea hariduse, saaksid end arendada igakülgselt, et vanemail jätkuks neile vajalikku privaataega ja tähelepanu.

Iga uue lapse puhul langeb pere maksevõime drastiliselt ja poliitikute loogika sel puhul a´la maksame emapalka seni, kui laps väike, siis läheb ema tööle ja teenib edasi - see on üsna jabur, kuna ei arvestata seda, et ka normaalse sissetulekuga perel tuleb ju lapse sünnile eelnenud sissetulek jagada hiljem suurema arvu inimeste vahel. Rääkimata peredest, kus on üksikvanem või üks vanematest kaotab töö.

Mulle tundubki aeg-ajalt, et riik rõhub lapsevanemate armastusele oma laste vastu ja laseb selle seljas liugu, teades, et vastutustundlikud vanemad ei jäta oma lapsi ka kõige raskemas olukorras. Ja siis on võimalik teha ka selliseid majanduslikke otsuseid ja kärpida perede arvelt jälle ja jälle niigi suht väikesi summasid.“

Mulle meeldib Merje mõte armastusest sündinud laste kohta. Mõtlen vaid, mida arvaks armastusest sündinud laste ja nende tekitatud koorma kohta maailmale Eesti roheline liikumine, kes on arvutanud, et kui maakera viljakas pind jagada ära kõigi maakera inimeste vahel, siis saame tulemuseks umbes 2 hektarit.
„Enamus eestlastest kulutab mitu korda rohkem maakera pinda. Sealt tulebki vajadus säästvama eluviisi järele, sest meie käsutuses on siiski ainult üks maakera.“

Minagi muretsen sellepärast, et maailmale pole koormaks mitte kuus nälgivat india lapsukest, vaid ületarbiv ja risustav Lääne ühiskonna tegelane. Kas armastusest sündinud inimene on selline risustaja? Kui palju kulutab maakera resurssi armastusest sündinud tegelane?

Nii et kui Hvostovi idee peakski Eestis läbi minema, siis ma sooviks vaid, et koos valitsuse poolt kingitud lisahäältega sosistaks keegi meie naistele kõrva ka seda, kuidas hääletada. Ikka selle partei poolt, mis pooldab säästvat arengut!

-xxx-

Sinine kaart n2itab fertiilsust maailmas. Ja punane kaart n2itab 8koloogilist jalaj2lge.


M6lemad p2rit wikipediast.

Pagulased. Ebameeldivad tulnukad või rikkuse allikas?

Avaldub maailmakooli sarjas ajalehes Harju Ekspress jaanip2eva paiku

„Meie riigi pagulaste kaitse on aidanud vägivalla eest põgenevatel inimestel tuua meie maale oma oskused, kogemused ja unistused, mis teevad meie ühiskonna omakorda rikkamaks ja edumeelsemaks.“

Nii on kirjas Kanada kodakondsus- ja immigratsiooniameti kodulehel. Oot-oot, miks Kanada? Ja miks mitte Eesti omal? Kohe vaatame, mida kirjutab oma veebilehel Eesti kodakondsus- ja migratsiooniamet. Veebileht www.mig.ee ei maini oma veebilehel poole sõnagagi, mida väärtuslikku pagulased Eestisse kaasa tooksid. Ainult kuiv jutt seadustest ja rahvusvahelistest kohustustest.

Mind ajab naerma, kuidas on Eesti seadus „Välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmisest Eestis“ inglise keelde tõlgitud. Tõlkes on kasutatud sõna ’alien’, justkui oleks tegu Maad ründavate tulnukatega! Kontrollin oma sõnatunnetust Oxfordi seletavast sõnaraamatust ja leian, et sõna ’alien’ vastuseks on eelkõige kummaline ja hirmutav, kohatu, ebatavaline ja võõras, millel on halvakspanev toon.

Ma torgin „tulnukate seadust“ pagulaste päeval sellepärast, et just see seadus annab kaitse inimesele, kes pageb oma kodumaalt vägivalla ja tagakiusamise eest Eestisse, et saaks lõpuks ometi rahulikult elada ja olla.

Ja kuidas käitub pagulasega Eesti riik? Esiteks paneb Eesti piirivalve varjupaiga taotleja kaheks ööpäevaks vangi, seejärel saadetakse inimene kaugele Ida-Virumaa metsade taha, üksildasse majakesse Vene piiri ääres. Ja kuni varjupaigataotleja kohta otsust langetatakse (kas anda pagulase staatus või mitte), makstakse inimesele 1000 pluss 100 krooni kuus, et ta end toidaks, riided selga saaks ja end lõbustaks. Tööd teha ei ole varjupaigataotlejal lubatud.

Eesti filmirežissöör Kert Grünberg, muide, tegi Eestisse tulnud pagulasest isegi dokkfilmi ’Võõras’. Teda huvitas, kuidas suhtub Eesti mujalt tulnutesse. Ta vaatleb oma filmis Nigeeriast tulnud Pauli, kellel on Eesti neiuga väike armas poeg. Kodakondsus- ja migratsiooniamet loomulikult ei anna Paulile elamisluba. Paul peab lahkuma ja väike lapsuke peab üles kasvama isata. Eesti riigi soovil.

„Eestlase rahvuslik kaitsemehhanism on enda eraldamine teistest rahvastest. Minu meelest oleks hea, kui jõutaks arusaamale, et konkreetsest rahvusest ja nahavärvist olulisem on iseenda nägemine koos kõikide teiste maakeral elavate inimestega, kellel on põhiolemuselt sarnased hingelised vajadused: olla kaitstud ja armastatud,“ ütleb Kert.

Hoolimata sellest, et Eesti kollektiivses mälus peaks olema mälestus Teise maailmasõja järgsest pagulusest, tänutunne varjupaika pakkunud riikide ees, on Eestis varjupaika saanud 11 ning täiendavat kaitset vaid 12 inimest.

Õige, me oleme ju khm... „väljasurev rahvas! Me peame ennast kaitsma!“ nagu pasundab „Võõra“-filmis Sven Kivisildnik. Kaitsma ennast uute ideede, kogemuste ja unistuste eest?

Keskmiselt võtab Kanada vastu 30 tuhat pagulast aastas. Juhuslik kokkusattumus on see, et Kanada ongi maailma üks rikkamaid riike. Eesti seevastu ...
***

Foto Kert Grynbergilt

Kõrbel pole Eestiga mingit pistmist!

Tekst avaldatakse Harju Ekspressi rubriigis Maailmakool.

Ja ometi tähistame juuni keskel kõrbestumise vastast päeva.

Ma toksin põllumajandusministeeriumi otsingumootorisse sõna ’kõrb’ ja saan, nagu ma eeldasingi, täpselt null tulemust. Eestis tundub natuke kohatu kõrbe pealetungimisest rääkida, eriti, kui lähtuda kõrbestumise kitsamast tähendusest ehk sellest, kuidas liiv tungib inimasulatele füüsiliselt peale.

Eesti filmimees Riho Västrik seevastu on kõrbestumise probleemidest vändanud isegi Eesti päris oma dokkfilmi, ja ma küsin tema käest, mis peaks eestlastel kõrbestumisega asja olema.

„See dokk on üks osa seitsmeosalisest seriaalist Terveilm, mille eesmärk oli tutvustada ÜRO uue aastatuhande arengueesmärke. Lisaks nälja, haiguste jmt. vastu võitlemisele on ÜRO võtnud eesmärgi parandada keskkonnaseisundit. Keskkonna-ajakirjanikuna leidsin ma, et kõrbestumine on keskkonnaprobleemide kõige dramaatilisem tulem. Ma tahtsin selles filmis näidata, kuidas inimesed elavad Aafrikas Sahara kõrbes, kus kõrb liigub kiirusega mitu kilomeetrit aastas.“

Kõrbestumine mõjutab vahetult kuni kolmandikku maakera pindalast ja enam kui miljardit inimest rohkem kui sajas riigis.

„Malis näiteks sureb vaesuse ja haiguste tõttu tervelt 25 protsenti lastest enne, kui nad saavad viie-aastaseks, ja kui ülejäänud elavadki täiskasvanu eani, siis maadlevad nad malaaria, aidsi, tuberkuloosi ja ... näljaga. Kõrbe pealetung mõjutab otseselt inimeste elu, muutes kasutuskõlbmatuks põllumaa, uputades liiva alla majad ja ähvardades ummistada ainsa veesoone - Niigeri jõe. Maapiirkondades on inimesed nii vaesed, et neil pole loomagi adra ette rakendada, et kehva põllumaasse jutt vedada. Harimatuse tõttu ei tea nad, kuidas pealetungiva kõrbega maadelda ja mulla viljakust tõsta, et end elatada.“

Kuidas saab neid inimesi üldse aidata?

Riho ütleb, et on kaks võimalust. On võimalus panna hulk raha hakkama, et ehitada nutikas satelliidisüsteem kosmosesse, mis jälgib liivade liikumist Saharas ja registreerib millimeetri täpsusega luidete asukohta. (See pakub palju toredaid töökohti Euroopas, aga ei aita kahjuks kuidagi liivaga võitlevaid inimesi Sahara kõrbes.) Teine võimalus on saata küladesse kohalik õppinud inimene, kes õpetaks inimesi komposti tegema (laulu saatel, nagu Riho film näitab) või siis tegema nii labast tööd nagu seda on küla piirile liiva sisse oksakeste torkamine, et liiv sealt edasi ei lendaks. Hiljem istutatakse okste varju väike põõsastaim, mis eraldi kastmist ei vaja ja mille juured hoiavad liiva paigal.

Filmis näitabki Timbuktu looduskaitsepealik Boureima Kamara ruutudeks tarastatud liivaluiteid, mille keskel ilutsevad taimekesed. See mees ütleb kõrbestumise kohta ka ühe fakti, mis peaks meilegi korda minema:

„Ega siis kõrbestumine pole ainult Sahara probleem! Üle terve maakera kaotavad mullad viljakust. Võtke rannikualad, kus sajab tihti vihma! Muld on nii sooldunud, et midagi seal ikkagi kasvatada ei saa!“

Hmm, kas see peaks ka Eestis tõsi olema? Toksin uuesti põllumajandusministeeriumi veebilehe otsingumootorisse muldadega seotud sõnu ja avastan, et tõepoolest, ka Eesti põllupidajad kurdavad mulla vähese viljakuse üle. Meie muld on liiga happeline! Ja kui me seda kalli raha eest ei lupjaks, siis räägiksime ka meie kõrbestumisest hulga kõlavamal häälel.

***

Terveilma teisi dokkfilme ning palju teisi filme globaalsetele teemadel saab laenutada kooli ja noorte filmiklubidele "Vaata ja muuda" projekti kaudu. Lisainfo kõrbestumise ja filmide kohta: http://www.maailmakool.ee/.

Foto autor Riho V2strik, vaata lisa http://nagi.ee/photos/vastrik/sets/184173/.

Olematu innovatsiooniteadlikkus

Avaldatud EPLs jaanuaris 2007 http://www.arileht.ee/?majandus=371221

Peaminister Andrus Ansip on öelnud, et meie teadusele ei ole midagi ette heita. Teadusartiklite arvult tuhande elaniku kohta olevat Eesti kolm korda parem lõunanaabritest Lätist ja Leedust.
Tugevasti alla jääme vaid võrdluses Soomega. Nii näiteks on Eestil USA-s registreeritud patente aastatel 1995–2006 miljoni elaniku kohta vaid kuus, Soomes seevastu 1629!

Äsja avaldatud ÜRO inimarengu raport, mis toetub 2004. aasta andmetele, raputab valusale kohale veelgi soola. ÜRO analüüsis erinevates riikides tehnoloogia levikut ja leiutamisvõimelisust, muuhulgas võrreldi patentide arvu miljoni inimese kohta. ÜRO andmeil jääme isegi Lätist kaugele maha. Eestis on miljoni elaniku kohta 4 patenti, Lätis 38 ja Leedus 18. Ja Soomes 222.

Et Soome kulutab Eestiga võrreldes neli korda rohkem teadusuuringutele (Eesti vaid 0,8 protsenti SKP-st, Soomes 3,5 protsenti), pole viiekümnekordne vahe patentide arvus miljoni elaniku kohta üllatav. Huvitav on aga see, et kuigi Läti ja Leedu teaduses on suhteliselt vähem raha kui Eestis – vastavalt 0,4 ja 0,7 protsenti SKP-st, on nad patentide arvu poolest miljoni elaniku kohta Eestist siiski ees. ÜRO inimarengu raportist tuleks justkui välja, et lätlased ja leedulased on eestlastega võrreldes hulga nutikamad.

Eesti patendiameti väikeettevõtjate nõustamise talituse peaspetsialist Ingrid Tammemäe ei usu siiski, et Lätis ja Leedus inimesed meist targemad on. Mäekõrgust vahet patentide arvus miljoni elaniku kohta võiks otsida riikide patendipraktikates. Lätis ja Leedus kehtiva patendi avaldussüsteemi reeglite tõttu ei tehta seal patenditaotlustele täisekspertiisi. Eestis kehtib patendinduses kontrollsüsteem, see tähendab, et iga patenditaotlus läbib ekspertiisi. Lätis ja Leedus aga võetakse kõik patenditaotlused vastu ja antakse patent ka välja – leiutaja ise vastutab uudsuse eest. Sama kehtib Eestis kasuliku mudeli puhul, mis ei ole täispatent, ja mida saab lihtsamalt taotleda. Kasuliku mudeli taotlused ei läbi samuti maailmauudsuse ekspertiisi.

Tulu odavalt tööjõult

“Kui võtta võrdluses naaberriikidega arvesse ka Eestis 2004. aastal välja antud kasulikud mudelid, peaksime liitma Eestis 2004. aastal välja antud patentide arvule kasulike mudelite arvu. Patenditunnistusi anti 2004. aastal välja seitse ja kasuliku mudeli tunnistusi anti välja 73. Kokku 80 leiutist. Miljoni inimese kohta siis umbes 61 leiutist 2004. aastal. See arv oleks võrreldav Läti ja Leedu andmetega, nagu on ära toodud ÜRO inimarengu raportis,” arvutab Tammemäe.

Tallinna tehnikaülikooli tehnikadotsent ja Euroopa patendivolinik Tauno Otto on sellegipoolest veendunud, et Eesti innovatsiooniteadlikkus on madal, ja märgib, et Nõukogude Liidus toiminud ratsionaliseerimisettepanekute süsteem oli teistsugune ning tänapäevases mõistes leiutist ei eksisteerinud. Eestis püütakse praegu tulu saada odava tööjõu arvelt, kuid varem või hiljem taibatakse, et Hiinas on see veel odavam ja edasine majanduskasv saab tulla pigem uute ideede loomisest ja seejärel nende realiseerimisest tööstuses.

Innustav on näha, et leiutamisvõimekust saab arendada. Läinud aasta kevad-talvel algatati innovaatikaalane loengusari Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudis ja see tõi Eestile viis värsket leiutajat! Kraadiüliõpilased pidid loengusarja raames patenteerima vähemalt ühe idee. Ottawa ülikooli biokeemiaprofessor Illimar Altosaar, kes loengusarja idee TTÜ-le välja pakkus ja kursust juhendas, rõõmustab omakorda, et tehnikaülikooli geenitehnoloogiaprofessor Erkki Truve tema ideega – korralda innovaatikakursus – kaasa tuli.

Innovatsiooniga seotud kursuseid võib õnneks leida juba mitme kõrgkooli õppekavadest, kinnitab tehnikaülikooli dotsent Otto. “Professor Altosaare juhitud loengusari näitas, et leiutamisvõimelisust on võimalik arendada juba ühe ülikoolisemestri jooksul.”

Lihtsad küsimused, lihtsad vastused

•• Kui paju patente/kasulikke mudeleid kaitstakse aastas Eestis?
Eesti patendiameti väikeettevõtjate nõustamise talituse peaspetsialist Ingrid Tammemäe: “Eesti enda leiutajate patente esitati patendiametisse 2005. aastal 23, teiste riikide leiutajatelt laekus 15 avaldust. Kasuliku mudeli taotlusi esitati eestlaste poolt 87-st 74. Eesti leiutajatelt välisriikides patenteerimiseks laekus kümme taotlust. Patendimenetlus kestab aastaid, sisse antud taotlused saavad patendiks (väljaantava dokumendi nimi on patendikiri) 3–4 aasta jooksul. Kasuliku mudeli tunnistuse saab kätte mõne kuu jooksul taotluse sisse andmisest. Sellepärast anti 2005. aastal Eesti isikutele välja 7 patendikirja ja 75 kasuliku mudeli tunnistust.”

•• Mis alal on tehtud ja kaitstud uuendused/leiutised Eestis?
Tallinna tehnikaülikooli tootmistehnika õppetooli dotsent ja Euroopa patendivolinik Tauno Otto: “2005. aastal oli 35% keemia, 19% tehnoprotsesside ja 16,6% inimeste eluliste vajaduste teemadel.”

•• Kes on need inimesed, kes Eestis patente kaitsevad? Teadlased, kes teadusasutuste juures töötavad, või isenokitsejad, nn õliste kätega praktilised tegelased?
Tauno Otto: “Patente kaitsevad enim teadlased. Õlised käed kuuluvad tänapäeval fantaasiamaailma, enamik leiutisi sünnib süstemaatiliselt, kitsalt spetsialiseeritud uurimisrühmade töös.”

Ingrid Tammemäe: “Leiutisi kaitsevad kõik – nii isehakanud leidurid, endised ja praegused teadurid kui ka suured ja väikesed firmad. Siiski võib öelda, et kasulike mudelite omanike seas on rohkem eraisikuid, patentide omanike seas rohkem firmasid ja teadusasutusi. Näiteks 2006. aastal sisse antud 38 patenditaotluste seas on 11 eraisikut 68 kasuliku mudeli taotluse esitanu seas 46 eraisikut.”

•• Kas teadmistepõhise majanduse strateegia 2007–2014 paberist võib loota asjalikku innovatsioonipoliitikat, mis toetaks ka tootjaid ja tööstust?
Tauno Otto viitab teadmistepõhise Eesti strateegiadokumendile, kus on kirjas, et Eestis registreeritud väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatesse hakkab investeerima Arengufond. Toetust saavad need ettevõtted, kes on suunatud innovatsioonile, kes loovad või kasutavad ajakohast tehnoloogiat ja arendavad uusi tooteid, sealjuures on neil oluline kasvu- ja ekspordipotentsiaal ning perspektiiv saavutada rahvusvahelisel sihtturul arvestatav positsioon, kuid kes ei ole suutelised rahuldama oma kapitalivajadusi majanduses toimivate muude instrumentide kaudu.

•• Mis instrumentidest jutt käib? Kas võib lihtsalt öelda, et raha pole?
Tauno Otto: “Võib tõepoolest öelda lihtsalt “raha pole”, aga põhjused on peale selle ka majanduses ja riigi poliitilistes eelistustes. Esiteks on meil palju alltöövõttu, patendid ja kasulikud mudelid on aga kasutatavad omatoodangu puhul.
Teiseks puuduvad suhted suurfirmade juhtidega, mis tavaliselt saavad alguse ühisest ülikoolipõlvest. Tendents ja võimalus õppida Suurbritannia ja USA juhtivates ülikoolides on alles tekkimas. Mind hämmastas just Ottawa ülikooli professori Altosaare võime leida hea idee olemasolul tuttav ettevõtja ning viia teadmine ja finantseerija ülikiiresti kokku. Ja kolmandaks on poliitikute hulgas ja ka valitsuses vähe ettevõtja ning teadlase taustaga inimesi, sestap on ka riik olnud ettevõtluse ja innovatsiooni reaalsel toetamisel pigem aeglane ja ettevaatlik.”

Valge rämps, hülge süda ja pikad juuksed koolis

Tekst Eesti Raadiole UudisPluss programmi jaoks reedel 29. mail 2009 http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1150661

Kui ekstremistid saavad lapsed

Käesoleva nädala ajalehed küsivad oma esikülgedel, kas riigil on konstitutsionaalne õigus eemaldada lapsed perest, mis usub valge rassi ülimuslikkusesse?

Kas ema, kes saadab lapse kooli olles talle enne haakristi käevarrele joonistanud, on hea ema?

Nimelt ühes Winnipegi koolis hirmutas 7 aastane tüdruk sotsiaaltöötajaid mitte niivõrd sellepärast, et ta käe peale oli haakrist joonistatud, vaid sellepärast, et ta kirjeldas külmavereliselt, kuidas ta teisest rassist inimesi notiks.

14 kuud tagasi eemaldasidki sotstöötajad lapsed abielupaari kodust väites, et lapsed kannatavad emotsionaalselt, kuna nende vanemad usuvad valge rassi ülimusse.

Samas oli selles peres tegu ka sellega, et lapsed ei jõudnud tihti kooli, sest eelmisel ööl pidutsemisest väsinud vanemad ei viitsinud lapsi hommikul kooli saata.

Selle pere isa oli selline, kes postitas veebilehtedele vihkamisest nõretavaid postitusi rassilisest ülimuslikkusest, ema kandis haakristist kaelakeed.

Nüüd vaidleb laste kasuisa, et neonatsiks olemine ei tohiks segada inimesel isaks olla.
Ta on samuti esitanud riigi vastu kaebuse, et tema väljendus- ja usuvabadust rikutakse.

Kas vanematel on väljendusvabaduse raames õigus kasutada oma lapse keha selleks, et sellel edastada vihkamise loosungeid? Kolmapäevase globe and Maili juhtkiri arvab, et ei ole.
Kuid samas arvab ajaleht ka seda, et riik ei peaks kergekäeliselt eemaldama lapsi perest.

Vahepeal on aga ema end oma neonatsist abikaasast lahutanud ja distantseerunud ennast ka sellest ideoloogiast. Ta teeks praegu ükskõik mida, et saada oma laps tagasi. See, et ma aitasin tütrel haakrist oma käe peale joonistada, oli kõige rumalam tegu mis ma eales teinud olen.

Teisip2evases lehes The Globe and Mail oli suur pilt ka sellest, kuidas Kanada kindralkuberner aitas kohalikel inuiti küttidel hüljest nülgida.

Ja kui hülge süda oli eemaldatud ja tükeldatud, pani ta kaamerate ees tüki oma suhu. Sellega näitas Kanada kindralkuberner solidaarsust kanada põlisrahva tavadega.

Mõne inimese meelest näitas see pilt seda, et Kanada kindralkuberner ei austa loomade õigusi ega toeta nende eetilise kohtlemise nõudeid.

Teiste meelest jälle on inukitel õigus loomi traditsioonilisel viisil tarbida. Sest see, mis toimub kommerts-lihavabrikutes on palju ebainimlikum. Sest inukid kasutavad tapetud hülgest 100 protsenti , mitte ei tapa loomi ainult nende naha pärast.
Juhtumi kontekst on see, et Europarlament tegi mai alguses ettepaneku Kanada ja Euroopa liidu vabakaubandus-läbirääkimistel boikoteerida kanada hülgenahast tooteid.
Ning paljud inimesed Euroopas muidugi kirtsutasid nina Kanada kindralkuberneri sellise demonstratsiooni peale, kuna loomade õiguste organisatsioonid on aastaid europarlamenti lobinud.
Barbara Slee, kes on hülgejahi vastane aktivist Brüsselis, sellises asutuses, mille nimi on loomade heaolu rahvusvaheline fond, ütles, et tal ajasid kindralkubernetri fotod toore hülgesüdame söömisest südame pahaks.
PETA asepresident Dan Matthews imestas samuti, et kanada kõrge riigiametnik demonstreerib sellist neandertaallaslikku verelusti.
Euroliidu keskkonna voliniku stavros Dimase pressiesindaja ei kommenteerinud seda, kuna see on “liiga ebaharilik, et seda mõista”.
Samas ei laiene Euroliidu kaubandustõke hülgenahast toodetele kanadast eskimotele, kelle enesenimetus on inuit, kelle traditsiooniline hülgepüük on euroopa liidu meelest talutav. Euroopa Liit heitis Kanadale ette veel hülgepoegade tapmist varakevadisel jääl nii keskaegsete meetoditega nagu seda on neile nuiaga pähe löömine.
Kanada GG alustas esmaspäeval nimelt oma nädalapikkust visiiti Nunavutis, et tähistada selle kanada territooriumi 10aastast sünnipäeva.
Kanada inuiti liidrid seevastu tunnustasid kanada kindralkuberneri, et see saatis maailma tugeva sõnumi inuiti inimeste “maatoidu” osas.
Ka riikliku iniuti organisatsiooni inuit tapiriit kanatami juht Mary Simon ütles GG-le tänusõnad. Ma tahaks teda väga tänada meie inimeste ja meie kultuuri toetamise eest.
Hiljutine Kanada euroopa uurimus kinnitas, et mõlemad pooled võidaks miljardeid dollareid sellest, kui kaotaksid tõkked teenuste, kaupade ja professionaalide liikumiselt kanada ja euroopa liidu vahel.
Läbirääkimised vabakaubanduselepingu üle algasid prahas 6. mail.
Kanada ja EL on varemgi kõnelusi pidanud, kuid tulemusteta.

Pealesunnitud juukselõikus koolis

Ontario provintsi Thunder Bay ühes koolis ei näinud üks esimese klassi poiss korralikult lugeda, sest pikad juuksed olid tal silmas.

Abiõpetaja võttis pikema jututa käärid ja lõikas poisi juuksed sealsamas lühemaks. Kuid oh häda, tegu oli esmarahva poisiga, kellele on pikad juuksed traditsioonilised. Ja vanemate luba polnud tal poisi juuste kallale asuda samuti.

Kanada päevaleht the globe and mail on veendunud, et poisi juukseid lõigates ohustati koolilapse väärikust. Kool on kõrvaldanud abiõpetaja sellelt töölt ja peaks vabandama lapse ja tema vanemate ees.

Kool ei tohiks ühegi lapse juukseid lõigata olgu siis tegu esmarahvaste või kellegi teisega. Veelgi hullem on minna sellise lapse juuste kallale, kus on mängus spirituaalsus.

See võrduks sellega, kui me hakkaks sihki usku poistelt turbaneid peast rebima või juudipoiste lokke nüsima, on ajaleht veendunud.

Kanada esmarahvad on selles kooliringkonnas üks kiiremini kasvavaid rahvusgruppe ja koolinõukogusid nõustab isegi üks täiskohaga nõunik, kes tutvustab esmarahva kombeid. Ja vastupidi, kes nõustab vanemaid kooliga seotud asjadest.

Loo kontekst on see, et eelmisel suvel vabandas kanada peaminister Stephen Harper esmarahvaste ees, et mitme aastakümne vältel eemaldati esmarahva lapsed nende peredest ja saadeti katoliiklikesse internaatkoolidesse, et neist nende kultuur ja keel välja juurida.

Kahjuks meenutas taoline juukselõikus taas kord esmarahvaste kultuuri tasalülitamist.
Foto CBCst.

Uuring lõi mõra Kanada arstiabi edukuse müüti

Avaldatud veebruaris 2008, http://www.epl.ee/uudised/417238

Kes on näinud Michael Moore’i dokumentaalfilmi “Sicko”, teab rääkida, kui hea on Kanada tervishoid võrreldes USA omaga: Kanadas on ju kõik tasuta!

Kaks mõttekoda, teine teisel pool Atlandi ookeani, seevastu otsustasid Kanada tervishoidu võrrelda 29 Euroopa riigi omaga. Ning Frontier Centre for Public Policy ja Health Consumer Powerhouse’i korraldatud uuringust selgus, et Kanada arstiabi jääb näiteks kliendisõbralikkuse poolest Euroopa riikidele kõvasti alla: 30 riigi arvestuses paigutati ta üldkokkuvõttes 23. kohale.
Kanada tervishoid on samal ajal eesrindlik meditsiiniliste näitajate poolest ehk kategoorias, mis võrdles muu hulgas südameataki üleelanute ja vähihaigete ellujäämisprotsenti. Kuid olukord jätab tugevalt soovida ravijärjekordade, raviteenuste valiku, uutele rohtudele juurdepääsu ja diagnoosimisvahendite poolest ning ka patsientide õiguste tagamisel.

Kui võtta lühidalt kokku kohtuotsus, mille kuulutasid Kanada tervishoiusüsteemile Kanada ja Belgia mõttekoda, kõlab see nõnda: “Head meditsiinilised tulemused, keskpärane või kehv arstiabile juurdepääsu tase ja väga halb olukord patsientide õiguste ja infole juurdepääsu osas.”
Uuring tuvastas ka, et kuigi Kanada tervishoiukulutused jäävad maha vaid neljast võrreldud riigist, on tema keskmised ravitulemused paljude Euroopa maade omadest kehvemad. Kolmekümne riigi hulgas osutus parimaks Austria, mis “skooris” tuhandest võimalikust 806 punkti. Talle järgnesid Holland, Prantsusmaa, ·veits, Saksamaa ja Rootsi.

Kanada sai tuhandest punktist ainult pooled ning edestas näiteks Lätit ja Poolat, kuid jäi maha Suurbritanniast, Tšehhimaast, Hispaaniast ja Eestist.
Tasuta arstiabi on olnud aastakümneid kanadalaste positiivse enesehinnangu allikas. Just see on asi, milles nad end lõunanaabritega võrreldes etemana tunnevad. Efektiivne, tasuta ja universaalne tervishoiusüsteem, mida kanadalaste arvates on kadestanud terve maailm, teeb Kanadast Kanada: tugeva keskklassiga võrdsete kodanike riigi.

Viimasel ajal on hakanud Kanada uhkuse allikas siiski ka negatiivseid uudiseid tootma. Nagu näiteks tõsiasi, et praegu pole tervelt viiel miljonil kanadalasel (igal seitsmendal) oma perearsti. Nad ummistavad oma haigusjuhtumitega traumapunkte ehk walk-in-kliinikuid ja neil pole võimalik hankida saatekirja eriarsti juurde. Need inimesed ei pääse perearsti nimekirja, sest 80 protsenti perearste ei võta endale uusi patsiente.

Erapoolikuse süüdistus

Just Euroopa, mitte USA-ga võrdlemine annab Kanada tervishoiust reaalsema pildi, märkisid uuringu tegijad. “Kanada riiklikult rahastatud ja juhitud tervishoiul on suurem sarnasus Euroopa riikidega kui USA-ga,” ütlesid Canadian Pressile ühisavalduse teinud mõttekoja Health Consumer Powerhouse esindaja Johan Hjertqvist ja Frontier Centre’i president Peter Holle.
Nad lubasid korraldada ka uuringu, mis analüüsiks meditsiini taset Kanada eri provintsides, et arendada väitlust selle üle, kas ei peaks Kanadaski edaspidi lubama peale riikliku tervishoiusüsteemi ka erakapitalil põhinevat arstipraksist.

Frontier Centre’i kriitikud väidavad, et kuigi mõttekoda esitleb end poliitiliselt neutraalsena, on tegemist parempoolset filosoofiat järgiva asutusega. Korraldatud uuringu kokkuvõte väidab näiteks, et riigid, kus on pluralistlik finantseerimine ehk kus tegutseb eri tervisekindlustajaid ja ka kasumi nimel töötavaid terviseteenuse pakkujaid, on hulga patsiendisõbralikumad ning austavad rohkem patsientide õigusi ja juurdepääsu meditsiiniandmetele ja -infole.

Kanada arstid
•• Keskmiselt töötavad Kanada perearstid 53 tundi nädalas ja võtavad iga nädal vastu 117 patsienti.
•• Paljudes Euroopa riikides on arstide töö piirnormiks määratud 48 tundi nädalas. Kui Kanadas kehtiks sama limiit, siis oleks seal puudu ligi 13 000 perearsti.
•• Meedikute vähesusele viitab ka majanduskoostöö ja -arengu organisatsiooni (OECD) liikmesriikide keskmine arstide arv tuhande elaniku kohta: see on 2,9, Kanadas aga ainult 2,1.
•• Kanada kaotab igal aastal 200–250 arsti, kes kolivad USA-sse. Kümne aasta pärast peaks olema emigreerunud 10% arstihariduse saanud spetsialistidest.
•• Samuti on üks kolmandik Kanada perearste üle 55 aasta vanad ja lähevad lähitulevikus pensionile.

Suvehari Seedriorul

Avaldatud Ekspressis suvel 2008 http://www.ekspress.ee/2008/07/03/valisuudised/3371-laulupidu-kanadas-kukerpillide--naisekandmise-ja-urve-paloga

Kadri Munro, Seedrioru ühingu esinaine neljapäeva lõuna ajal Seedriorult:
„Jaa, meil on laupäeval tore pidu siin Seedriorul. Meil on kavas naistekandmine (see on Tormi Kinsto idee), kuumaõhupalli sõit, ilutulestik ja mõttesild kodumaale. Kukerpillid oleme kutsunud Eestist (MNeile on nende fänn), ja laulupidu, mille korraldas Eesti täienduskool Torontos.

Rahvastikuministri kutsumine Seedriorule oli EKNi idee. Avo Kittask, kes on Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees, on selle idee taga.

Meil tuleb 10-11 koori ligi 300 lauljaga kohale: Toronto ja Hamiltoni koorid ja Euroopa eestlaste koor, ja Eestist tuleb kohale Estuudio. Ja laulavad kohe kõiki järgmise aasta laulupeolaule: oot, mul on nimekiri kohe siin lähedal: Koit, Kaunimad laulud, Mesipuu, Eestimaa, mu isamaa, Tuljak ja nii edasi. Ja rahvastikuminister Urve Palo teeb tervituse ja mina arvan, et see on ikka tähtis, et rahvastikuminister väliseestlastega kohtub, et näeb oma silmaga meie kogukonda ka. Jah, Seedrioru laule me seekord ei laula - meil on siin Seedriorul omad laulud ka, aga laulupeol laulame eesti laulupeo laule. Jah, ma teen pilte ka, siis saadan. Lase teada, kui sa otsustad tulla, keegi tuleb Guelphi rongile vastu."

Elle Rosenberg, Eesti täienduskoolide koolikomitee esinaine reede pärastlõunal Torontost:

„Jaa, meil on tõesti laulupidu siin! See idee sai alguse nii, et eelmisel suvel käisime lastega Eestis noortelaulupeol ja seal saime tuttavaks Estuudio lauljatega. Tegelikult nad käisid juba ä005. aasta Lääneranniku Eesti päevadel Vancouveris ja seal nägime neid. Ei, nad ei ole Tallinnast, nad on Põlvast, Põlva tütarlaste koor on. Ja nad on ikka hoidnud sidet peale kooli lõpetamist ka, ikka tahavad laulda. Ja meie lauljad koos dirigendi Reet Lindau-Voksepaga hoidsid nendega sidet möödunud aastast ja see on nii tore. Eestlaste Euroopa kooris on koos eestlased üle terve Euroopa. Ei, nad ei ole Brüsselist, nende juht Mare Rahkema on Saksamaalt minu meelest. Tema ei dirigeeri, tema korraldab asju. Dirigent on keegi teine. Kokku on seal eestlasi 10st riigist vist. Ja nendega saime nii armsalt tuttavaks, et me olime Rahvuskaaslaste konverentsil Tallinnas novembris ja seal istusime ühe kirikukontserdi ajal kõrvuti ja nad ütlesid nii armsalt, et me kohe tuleme! Ja kevadel rääkisime üle, et tõesti tulevad. Nad on siin kojumajutuses, Hamiltonis on mõned ja. Laulame ikka laulupeolaule. Ei, eesti indierokkaritest ja Johnnü Kaü'st ei tea me midagi. Seda teavad noored rohkem. Meil tuleb nüüd kell kolm Estuudio sööma ja peale seda algab kooride proov ja siis õhtul tervitab rahvastikuminister meid Eesti Majas."

Elle Puusaag, Eesti Elu peatoimetaja neljapäeva õhtupoolikul Torontost.
„No meie juures rahvastikuminister rohkem kuulas. Ta tundis huvi, kui palju meil lugejaid on, kui suur on meie tiraazh ja millest me kirjutame.

Ei, minister ei rääkinud meile, et me peame ajalehte Eesti töökuulutusi panema või et tutvumiskuulutusi Eestist. No me oleme proovinud leida eesti ettevõtjaid, kes kuulutaks meie lehes, aga see on nagu vastu seina. Ettevõtjaid ikka huvitab kasum, mitte see, et kaks kogukonda kokku saaks."

Avo Kittask, EKN esimees reede pärastlõunal Seedriorult:
„Ma kutsusin eesti rahvastikuministri sellepärast, et ta saaks aimu meie ühiskonnast siin. Ta on esimest korda Põhja-AmeNeilas ja esimest korda kohtub suurima kaasmaalaste kogukonnaga, mis on ju Kanadas. Me viime ministri kõikidesse Eesti asutustesse: ajalehe juurde, käime pangas ja Tartu Kolledzhis, kirikud ja surnuaiad käime läbi ja Seedriorule, Jõekäärule ja Kotkajärve äärde läheme.

No mis ta ütles... Võidupüha puhul õnnitles ja tänas mittetunnustamispoliitika eest. See on ju see, et me oleme kõik eesti asutused säilitanud siin. Mis meil ministritulekust kasu on? Tema ikka ise saab tulu. Tema valdkond valitsuses on ju eestlased võõrsil. Ta peaks ikka nendega kohtuma. Ta on ju terve nädal siin, tihedalt kohtumisi.

No meie tahame Eesti valitsusega kontakti saada, mis on seni puudunud. Praegu koostatakse rahvuskaaslaste programmi, on vaja, et nad teaks, mis on meie vajadused ja kuidas saame abiks olla. On ju hea, kui Eestis teatakse, kellega rääkida, kui korraldatakse diasporaa alaseid konverentse. Me saime kutse alles eile diasporaa konverentsile. Muidu on ju nii, et inimesed ei tunne üksteist, ei tea, kuidas kontakti saada, eelmine nimekiri kontaktidega on ju ä5 aastat vana. Erinevates põlvkondades inimeste ilmavaated erinevad ju.



Meil ei ole mingit vaadete konflikti rahvastikuministriga. President on ju ka sotsiaaldemokraat, ta on vastuvõetav meile. Peaasi, et endise rahvarinde või vene parteidega pole tegemist. Venelastele peabki kodakondsust andma, neid ei saa välja ajada. Mul on kahju, et ma ise vene keelt ei räägi, ma saaks kohe paremini nendega rääkida, kuidas eesti keelt õppida. Muidugi me jäime mitme pildi peale koos rahvastikuministriga. Mina pole mingi marurahvuslane. No te küsite selliseid küsimusi nagu Liivimaa Kroonikast oleksite...

No meil sai nalja tihti. Näiteid ei oska nii korra pealt midagi tuua, aga rahvastikuministrit pani mtimel korral imestama, et meie ühiskond on siin hästi organiseeritud. Kuidas palun? Et kas Seedrioru laulupeole väliseesti indierokkareid ei võeta? Minu poeg Jaan (alias Johnnü Kaü, toim.) on ju täitsa eesti poiss, ta tuleks oma bändiga The I Spies küll, kui kutsutakse.

Oot, meil hakkab nüüd naisekandmine, pean lõpetama."

Urve Palo, rahvastikuminister pühapäeva õhtul Torontost.
„Ma olen jah esimest korda Põhja-Ameerikas. Muljed on väga positiivsed. Avo Kittask kutsus mind juba aasta algul maikuuks, aga tookord oli väga kiire ja siis otsustasime, et tuleme laulupeo ajaks. Kahju, et te ei tulnud Seedriorule, väga võimas tunne oli, seda emotsiooni ei saa edasi anda telefoni teel. Nii tugev eestlaskond ja väga kokkuhoidev. Laulupidu oli tõeliselt võimas. Nad alustasid ikka Alo Mattiiseni lauludega ja lõpetasid lauluga Lendame mesipuu poole! Ja nad laulavad eesti keeles, nii kaugel kodumaast!

Me käisime Jõekääru suvekodus ka, ja neil on isegi oma metoodika, kuidas nad eesti keelt õpetavad. Ja igal laagrihommikul tõmmatakse Eesti ja Kanada lipp vardasse ja lauldakse hümni! Fantastiline.

Muidugi saaks neid lapsi Eestisse ka tõmmata. Minult on tihti küsitud, et mis on rahvuskaaslaste poliitika eesmärk, et kas kõik nüüd koju kutsuda. No ei ole nii, see oleks naiivne. Maailm on vaba ja piirid on ju lahti. Tähtis on vaid see, et riik toetaks valmisolekut koju tulla. Et lapsed, ka Lääne poolt, tuleks Eestisse keelelaagritesse. Seni oleme ida poolt eestlasi tasuta kutsunud, kuna see on vaesem kant, aga ka siit Lääne-Euroopast ja Põhja-AmeNeilast tulijate toetamine on väga tähtis. Keelelaagrites on ju lapsed pooleks: mujalt tulnud ja kodueestlased. Ja Eesti ülikoolidesse ootame inimesi õppima. Avo Kittask rääkis, et Ülemaailmne Eestlaste Kesknõukogu annab ju aastas 30 stipendiumi väliseesti inimestele Eesti ülikoolidesse õppima tulekuks.

Ma ei arva, et tegu oleks ühendatud anumatega, et kui Eesti kutsub väga tugevalt, siis siinsed laagrid jäävad tühjaks. No ei ole see nii. Kõik ei tule ju korraga Eestisse, kasvõi suveks. Jõekäärus on ühel nädalal üle saja lapse. Kõik see sada ei ole ju valmis sõitma.

Ja näiteks Toomas Kütt, Ühispanga juht ütles ju, et siinsed fondid oleks valmis kinni maksma laste Eestisse-sõidu, kui Eesti riik kataks Eestis olemise kulud. See on väga hea idee.

Teine küsimus on see, kas Eesti on tulijaid valmis vastu võtma? Just sellepärast on meil Kanal Kaks kaasas, et eestlased näeksid erinevaid eestlasi ja seda, kuidas nad elavad. Ja me oleme planeerinud teha koostöös ETVga saate, kus Maire Aunaste intervjueNeils erinevaid eestlasi, kes elavad erinevates maailmapaikades. Meid on ju veidi üle miljoni: ä00 tuhat välismaal ja 940 tuhat Eestis, me peame üksteist paremini tundma.

Ei, keegi ei palunud mult pärga panema võidupüha puhul Seedrioru saksa poolel sõdinute monumendi juurde. See on siin nagu on. Las ta olla. Ja ikkagi ma võtaks mütsi maha nende keeleoskuse eest, sest keelt on nii raske hoida ja keel on kultuuri alus. Sügav kummardus ikkagi neile, kes oma lastele isegi segaabielus keele selgeks õpetavad.

Aga kui küsite, et mis väliseestlusest edasi saab, siis ma arvan, et rohkem oleks vaja kahel kogukonnal teineteisega suhelda. Sest seni on olnud kaks paralleelset arengut: aga meil oleks vaja rohkem kontakte. Näiteks kasvõi seda, et need, kes on välismaal oma hariduse saanud, tuleks mõnikord ja tuleks Eesti koolidesse ja annaks oma tarkust edasi. Lõbus oli meil kogu aeg, hea huumorisoonega inimesed olid kokku sattunud. Aga pingeline oli ka. Ma pidasin ühel päeval viis kõnet. Ma võin need teile saata, kui soovite."