Lühidalt avaldatud Eesti Päevalehes 30. juunil 2008 http://www.epl.ee/artikkel/434012
Kui Kanada parlamendi eesti soost saadik Peter Van Loan paari aasta eest Ottawa parlamendihoones tagasivalimise puhul valitud seltskonnale tutvustavat ringkäiku tegi, siis seisatas ta seinal rippuvate erinevate Kanada peaministripiltide ees ja pajatas neist lühidalt naljakaid juhtumisi. Ainult Pierre Trudeau’ pildist jalutas Van Loan peatumata mööda.
Imelik, mõtlesin ma, olles kuulnud mitmete tuttavate käest, kui tähtis hetk nende elus on olnud Pierre Trudeau’ga kohtumine. Paljudes seltskondes kiideldakse ikka veel sellega, kus ja millisel üritusel Trudeau’ga kohtuti ja mida Trudeau siis lausunud. Selle karismaatilise ja kaks korda (kokku ligi 15 aastat: 1968. aastast kuni 1979. aastani, ja 1980. aastast kuni 1984-ni.) peaministri toolil istunud mehe „süüks“ pannakse ei rohkem ega vähem kui Kanada kaasaegseks muutmine! On olemas isegi väljend ’trudomaania’ – kõikidele 70-80ndatel aastatel noortele liberaalidele innustuseks ja eeskujuks.
Peaminister Trudeau’ teeneks võib lugeda Kanadale nii omase kakskeelsuse sisse seadmist, multikultuursuse ametlikku tunnustamist ja põhiseadusesse 1982. aastal lisanduse – Kanada Õiguste ja Vabaduste Harta – sisse viimist. Just selle viimase dokumendi pärandit peetakse tihtipeale selleks faktoriks, mis Kanadat USAst eristab.
Trudeau oli intellektuaal, kelle sõnavõtud või seisukohad olid tihti vastuolulised (näiteks näitas ta Saskatoonis, Saskatchewani provintsis, põllumeestele keskmist sõrme ja tegi kord kuninganna – Kanada riigipea! - selja taga naljakat piruetti). Ta suhtles kuulsate poplauljatega („käis“, näiteks, Barbara Streisandiga) ja riietus tihti ebasündsalt (kandis protokolli eirates Parlamendihoones sandaale). Kuid seda enam (või sellest hoolimata?) imetleti tema energiat, erudeeritust ja sarmi.
Ja sellisest Kanada poliitika suurkujust jalutab Ontario eestlaste hääled korjav ja praegu kaheteistkümne mõjukama Ottawa poliitiku hulka kuuluv Peter Van Loan Senati saali poole suunduvas pikas koridoris lihtsalt mööda!
Ühes telefonivestluses seletas Van Loan ükskõiksust Trudeau’ vastu kasvamisega eesti vanavanemate tulivihases vene-vastases meelsuses. Van Loani kodust pärines suhtumine, et Nõukogude Liitu sõbralikult suhtuv Trudeau ei saa mitte olla noore eesti poliitikahuvilise poisi eeskujuks!
Tõsi on see, et Trudeau oligi liiga vasakpoolne! Ta lõi sisse suhted puna-Hiinaga, käis Pekingis isegi visiidil, suhtles sõbralikult Kuuba noore diktaatori Fidel Castroga ja lävis ka Nõukogude Liiduga aktiivselt.
Muuseas, Nõukogude Liidu Ottawasse saadetud saadiku Aleksandr Jakovleviga suhtles ta isegi nii tihedalt, et andis 1973. aastal oma teise pojale tema nime: Sacha. Pered käisid omavahel tihedalt läbi – Trudeau’l oli abielust kolmkümmend aastat noorema Margaret Trudeau’iga kolm poega – ning ka Jakovlev kasvatas Ottawas lapselast Natashat, kes oli poistega samaealine. Kanada üleriigiline ajaleht The Globe and Mail avaldas Jakovlevi pere arhiivist pildi, kus mehed, suhkruvatti söövad lapsed süles, tsirkuses elavalt vestlevad.
Külma sõja ajal peeti venelastega – Lääne peavaenlasega – suhtlemist justkui hääletuks alistumiseks. The Globe and Maili meelest võiks sellele tänapäeval vastata näiteks see, kui president Bush läheks abikaasa ja lastega Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi perega koos tsirkusesse.
Torontos elav kirjanik Christopher Shulgan väidab aga oma uues punakaanelises raamatus The Soviet Ambassador: The Making of the Radical Behind Perestroika, et erilised suhted Kanada peaministri ja Nõukogude saadiku vahel aitasidki glasnostil ja perestroikal hiljem üldse tegelikkuseks saada.
„Kanada andis mulle võimaluse hingata teistsugust õhku, teistsuguses keskkonnas õppida, kohata inimesi, rääkida vabalt ja avada neile oma süda,“ ütles toonane saadik Jakovlev ühes intervjuus palju aastaid hiljem.
„Sacha“, kasutas Kanada peaminister Pierre Trudeau hüvastijätukõnes Nõukogude saadikule tema hellitusnime: „Sina ja mina oleme tihti kohtunud. Me oleme igasuguseid asju koos arutanud: alates maailmarahust ja lõpetades meie laste tervisega. Me oleme intellektuaalselt väidelnud, inimsoo tulevikule kaasa tundnud ja otsinud siiski rahvaste koostööks ja üksteisemõistmiseks uusi viise. Me oleme üksteise erinevusi teadvustades siiski suutnud arvamustes suure ühisosa leida.“ (Christopher Shulgani meelest kõlavad need sõnad kolmkümmend aastat hiljem kangesti barack-obama-likult.)
Just Kanadas õppis Nõukogude saadik, et kahe äärmuse – USA-laadse kapitalismi ja Nõukogude Liidu kommunismi vahel on olemas kolmas võimalus – Kanada tee, mis oleks justkui segu kahest eelnevast. Jakovlev töötas tervelt kümme aastat Ottawas, kuhu ta 70ndate algul nö jalust ära saadeti, kuna tal olevat olnud tõsised kahtlused Moskva juhtimis-stiili suhtes. Hiljem sai temast eesti vikipeediat tsiteerides üks „järjekindlamaid Mihhail Gorbatšovi reformipoliitika toetajaid, avalikustamispoliitika eestvedajaid ning Boriss Jeltsini liitlane augustiputši ajal.“ Just Ontario provintsis (põllumajandusministri, härra Whelani kodus, „maisipõldude ja sojaoa-peenarde vahel“ nagu The Globe and Mail kirjutab) said kaks meest – Jakovlev ja Gorbatšov 1983. aasta mai keskel esimest korda võimaluse pikemalt rääkida.
Kanada välisministeeriumi tol ajal kirjutatud ametnike memodes kõlas muidugi mure, et Nõukogude saadik peseb tihedate kohtumiste ajal peaminister Trudeau’ ajusid. Kuid tegelikult liikus mõjutamine hoopis vastassuunas: Trudeau’l, kes ei pooldanud ei kapitalismi ega kommunismi, oli intellektuaalselt huvitav venelasega vestelda, ilma et ta oleks pidanud mingi kehtiva ideoloogilise dogma murdmise pärast kelleltki vabandust paluma.
Muidugi aitas ka Reagani võidurelvastumine külma sõja lõpule kaasa koos Nõukogude Liidu laokil majandusega, kuid ka Jakovlevil oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemises tähtis osa, võtab oma artikli Christopher Shulgan kokku. Jakovlevi kümneks aastaks Kanadasse saatmine ja tema tihedad kontaktid Kanada peaministriga aitasid Nõukogude Liidu suhtes skeptilisest Jakovlevist teha radikaalse uuendaja ja perestroika ühe arhitekti.
Shulgan küsibki seepeale, et kas mitte ei hakanud külm sõda sulama just Kanada külmas kliimas (loe: väliseestlaste meelest ultravasakpoolseks peetud Kanada peaministri seltsis)?
No comments:
Post a Comment