Ukraina ja aastatuhande arengueesmärgid

“Ukraina meenutab natuke korterit, kus tuleks vana põrand ja tapeet välja vahetada ning kuhu tuleks uued plastaknad ja kallis välisuks panna,” leidis tabava võrdluse oma kodumaa kohta Maksym Shapovalov, 10. klassi õpilane Harkovist. Ta lisas: “Me teeme, kõik mis vaja. Lihtsalt uskuge meisse!”

Ukraina on riik, mille territoorium on võrdne 13ne Eestiga, ja see teeb Ukrainast Euroopa suurima riigi Prantsusmaa ees. Ukraina rahvastikust on enamik ukrainlased (ligi 80 protsenti), kuid on ka venelasi, valgevenelasi, moldovlasi, kasakaid, ungarlasi ja poolakaid ning juute, bulgaarlasi ja tatarlasi.

Ukraina sündimus on Euroopa väikseim ja suremus vastavalt Euroopa kõrgeim ja sellisena on Ukraina 45-miljoniline rahvastik alates 1990ndatest kohutava kiirusega vähenenud. Igal aastal jääks Ukrainas puudu justkui Tartu ja Pärnu jagu elanikke - 150 000 inimest.

Ukrainat poolitab Dnepri jõgi ja selle kaldad poolitavad mõtteliselt ka Ukraina kaheks eri iseloomuga regiooniks: lääne kallas tundub olevat pigem läänemeelne ja vasak vastavalt venemeelne ja -keelne, kuid seda eraldusjoont ei saa tegelikult joonlauaga tõmmata. Usulisest vaatenurgast kooseksisteerib läänekaldal koos õigeusuga ka kreeka katoliku usk, mida saab seletada kunagise Poola ja Leedu mõjuga. Ka majanduse vaatenurgast on erinevusi: ida pool asub enamus Ukraina tööstusi ja see kant teenib praegugi läänepoolsete regioonidega võrreldes rohkem. Kuid keeleliselt leiduvat kõige puhtam ukraina keel väidetavalt hoopis ida- ning mitte läänekaldal. Ning kasakad, keda ukraina rahvuslased peavad iseseisva Ukraina kuldaja välja võitlejaks, elasid Dnepri mõlemal kaldal. Samuti kõigub Ukraina keskmes asuvate regioonide meelsus kord ühele, kord teisele poole.

Krimmi staatus Musta mere ääres on omakorda eriline, sest selles autonoomses vabariigis asuvad endiselt sees Venemaa relvajõud (Musta mere laevastik), mis jäävad Ukrainasse aastani 2042. Ukraina läänemeelsete ja rahvuslaste jaoks oli selline kokkulepe venelastega väga vastumeelt – nende meelest kestab sellisena Venemaa okupatsioon Ukrainas. Selle laevastiku eest saab aga vaesusega maadlev Ukraina vastutasuks Venemaa maagaasi kolmandiku võrra odavamalt, mis aitab tööstusel majandust kasvatada.

Ukrainas on aastatuhande eesmärgid kohaldatud oma vajadustele ja kuus nendest on kaasatud riiklikusse arengukavasse. Kuigi nende vastuvõtmisest on möödnud juba 11 aastat, järeldas tehtud tööde vahekokkuvõte, et areng on olnud ebaühtlane. Ukraina on vähendanud absoluutset vaesust ja on teinud edusamme hariduse alal, emade tervise ja laste suremuse vähendamise alal. Samal ajal on suhtelist vaesust ikka veel palju ja sugude vaheline võrdsus tundub pigem vähenevat. Tundub, et Ukraina ei suuda saavutada ka looduskeskkonna arengueesmärki. Ka tõuseb HI viirusesse nakatumine ohtlikult ja suureneb aidsi suremus. Tuberkuloosi levik on muret tekitav.

Eesmärk vähendada vaesust

Ukraina elas viimati kõige rikkamalt 1990. aastal, kui end Nõukogude Liidust iseseisvaks kuulutas. Keskmiselt teeniti siis aastas 8123 dollarit (võrdluseks: eestlased teenisid toona umbes samas suurusjärgus – keskmiselt 9409 dollarit aastas). Peale NL lagunemist hakkas elu Ukrainas järjest kehvemaks minema ja kaheksa aastaga kaotasid ukrainlased oma sissetulekutest üle poole! Ka aastal 2009 teenivad ukrainlased ikka veel poolteist korda vähem kui NL lagunedes.

Ka Eesti tegi samasuguse tagasimineku, kuid kui Ukraina jõudis nn vaesuse põhja aastal 1998, siis Eesti tegi juba neli aastat varem pöörde paremusele. Seega on Ukraina suhteline vaesus kestnud pikemat aega ja olnud valusam kui Eestis. NL lagunemise ajaga võrreldes on ukrainlaste keskmine eluiga kahe aasta võrra vähenenud.

ÜRO arenguprogrammi UNDP andmeil elas aastal 2003 vaid viis protsenti ukrainlastest vähemaga kui kaks USA dollarit päevas, kuid veidi üle viiendiku ukrainlastest (27 % 2009. a) elas siiski allpool riiklikult kehtestatud vaesuspiiri. Keskmiselt kulutab ukrainlane pool oma sissetulekust toidule (Euroopas keskmiselt tavaliselt 20-25 protsendi ringis). Nii ongi kaheksast aastatuhande arengueesmärgist Ukraina jaoks kõige tähtsam vähendada vaesust.

Vaesusel Ukrainas on kas lastega perede või siis üle 75aastaste memmede nägu, kes ei suuda enam pensionile lisa teenida. Ka elukvaliteetide vahe maal ja linnas kasvab iga aastaga aina suuremaks, kusjuures maal on vaesusemäär kaks korda suurem kui linnas.

Kuigi ebavõrdsuse vähendamine ja kaotamine ei ole aastatuhande arengueesmärkide hulgas, takistab Ukraina suur ebavõrdsus seatud eesmärke saavutada. Sooline, vanuseline, ja isegi rahvusepõhine ebavõrdsus puudutab nii sissetulekuid, juurdepääsu haridusele, raviteenustele, infole, sotsiaalteenustele kui ka inimeste tervist, elutingimusi ja isegi juurdepääsu tööturule.

Lisaks sellele, et Ukrainas on väikesed sissetulekud, iseloomustab ukrainlaste vaesust veel seegi, et nende elutingimused on kehvakesed: puudub juurdepääs sotsiaalteenustele, puudub omandus või kinnisvara, ning tervishoid jätab soovida. Just maainimestel on halbade transpordiühenduste tõttu juurdepääs meditsiinile (näiteks kiirabile) või sotsiaalteenustele raskendatud. Selliste tegurite koostoime mõjutab 2007. aasta andmeil koguni 28.6 protsenti elanikest.

Kui Ukraina majandus arenes enne finantskriisi kiiresti (7 protsenti aastas), siis ülemaailmne majanduskriis vähendas Ukraina majandust 15 protsendi võrra (võrdluseks, Eestis taandarenes majandus veelgi enam, ehk tervelt viiendiku võrra). Selle languse tõttu sai vaesuse vastu võitlemine Ukrainas valusa tagasilöögi ja Ukraina eesmärk vähendada suhtelist vaesust ühiskonnas kuni 18 protsendini on luhtumas.

Arvestades Ukraina olukorda ja väljavaateid järgmiseks viieks aataks, oleks Ukrainas vaja kiireid reforme. Ukraina seab endale realistlikuma plaani – vähendada suhtelist vaesust kuni 25 protsendini Ukraina elanikest.

Suurendada juurdepääsu kvaliteetsele elukestvale õppele

Kuigi ukrainlased on suhteliselt hästi haritud, on Ukrainas probleeme elukestvale haridusele juurdepääsuga. Ka seda arengueesmärki mõjutab elanike ebavõrdsus. Parem juurdepääs haridusele viskaks paljudele ukrainlastele päästerõnga, mis aitaks neil majanduse kõikumise juures siiski pinnale jääda – hea elujärg Ukrainas on kõige tõenäolisemalt just kõrgharitud inimestel.

Kuigi Ukraina kulutused haridusele suurenevad pidevalt, ei ole paljudel ukrainlastel ikkagi juurdepääsu elukestvale õppele. Üheks põhjuseks on liigselt tsentraliseeritud asjaajamine ning see, et enamus rahadest kulub haridusasutuste ülevalpidamiseks ja mitte hariduse andmisele. Ukraina haridussüsteem on reformimata, koolimajad amortiseerinud, ning antav haridus ei valmista koolilõpetajaid tööturuks ette. Ukrainas saadud haridus ei ole võrreldav oma taseme poolest rahvusvahelise tasemega ja eriti just kõrghariduse alal ei ole vajalikke tulemusi saavutatud.

Sooline võrdõiguslikkus

Kuigi Ülemraada on vastu võtnud seaduse meeste ja naiste võrdsetest õigustest ja võrdsetest võimalustest, on Ukraina töötus erinevalt Eestist siiski “naiselik” – töötute naiste arv on suurem kui töötute meeste arv ja naiste keskmine sissetulek on meeste omast vaid 77 protsenti. Samuti ei ole ukraina naised kaasatud otsuste tegemisse: Ukraina poliitilises elus, kõrgetel ametikohtadel ja majandusettevõtete juhtkondades on vähe naisi. Parlamendis näiteks pole kunagi olnud rohkem naisi kui kaheksa protsenti (võrdle: Euroopas keskmiselt 30 protsenti). Samuti on tööturg sooliselt segregeeritud: on eraldi väljakujunenud naiste alad ja meeste tööalad.

Ukraina mehed elavad keskmiselt 12 aastat vähem kui naised. Meeste suremus on erakordselt kõrge, mis seletab ebavõrdsust eluea pikkuses. Mehed kannatavad rohkem ka tuberkuloosi ja seksuaalsel teel levivate haiguste all.

Ukraina eesmärk on vähendada naiste ja meeste keskmiste sissetulekute vahet poole võrra  ja suurendada naiste / meeste võrdsemat esindatust Ülemraadas ja kõrgemates riigiametites. Selleks, et saavutada rohkem naisi parlamenti, soovitab UNDP ajutiselt sisse seada sookvoodid. Palju raskem on aga muuta sissejuurdunud arusaamu soorollidest, mis aitaks kaasa naistel arendada näiteks ettevõtlikkust (suurendada sisesetulekut) ja meestel vähendada riskikäitumist (pikendada eluiga).

Laste suremus

Beebide suremus on vähenenud 10,4 surmajuhtumilt tuhande sünni kohta 8.9-le. Kuigi edusamm on märgatav, on see määr teiste riikidega võrreldes siiski kõrge. Enam kui pool surmajuhtumitest on tingitud rasedusaegsetest komplikatsioonidest. Surmajuhtumite määr Ukrainas langeb tugevalt, kui lapsed on esimese eluaasta ületanud. Enamus alla 5-aastaste surmajuhtumitest oleks olnud välditavad, nende põhjused on pigem õnnetusjuhtumid.

Ukraina eesmärk on vähendada alla 5-aastaste laste surmajuhtumeid ühe neljandiku võrra. Paranenud diagnostika ja uuendatud kliiniline protokoll on seda näitajat mõnevõrra vähendanud, kuid just teismeliste tervisekäitumist tuleks veelgi teadlikumaks muuta. Üle terve Ukraina on loodud 73 noortekliinikut, ja seda võrgustikku oleks vaja veelgi laiendada.

Emade tervis

Emade suremusmäär on viimaste aastate jooksul vähenunud ja kuigi statistika kogumise meetodid on vahepeal muutunud (vastavalt on muutnud andmete võrdlemise raskeks), võib siiski tõdeda, et sellel alal on Ukraina edu saavutanud. Pea kõik sünnitused on haiglasünnitused ja levinud on kaasaegsete rasestumisvastaste vahendite kasutamine. Ka ei torka Ukraina silma rohkete teismeliste raseduste poolest. Pea kõik rasedad on meditsiinitöötajate jälgimisel, kusjuures vahe maanaiste ja linnanaiste võimaluste vahel on väike. Samuti on abortide arv pidevalt vähenenud. Kuid noorte teadlikkus suitsetamisest raseduse ajal on siiski suhteliselt madal. Ka mõjutab seda arengueesmärki arsrtide vähesus.

Ukraina eesmärk on suremusmäära poole võrra vähendada ning selleni jõudmiseks peetakse vajalikuks pereplaneerimisalase teadlikkuse jagamist.

Vähendada ja aeglustada HIVi ja aidsi ning tuberkuloosi levik

Kahjuks kasvab Ukrainas HI viiruse epideemia. Viimase 23 aasta jooksul on registreeritud

161 tuhat HIVi nakatumise juhtumit (ehk kogu Tartu ja Pärnu elanike arv kokku) ning tervelt 31 tuhat inimest (ehk Viljandi ja Jõhvi elanike summa) on aidsi haigestunud. Aidsi surnud on juba Rakvere jagu inimesi ehk 17 tuhat inimest. HI viiruse levikult täiskasvanute seas on Ukraina kahjuks Euroopas esirinnas.

Ukrainas levib viirus praegu enamasti veenisüstivate narkomaanide seas, kuid ka tavakodanike hulgas suureneb üha nakatumusemäär. Ukraina eesmärk on vähendada HIV levikut 13 protsenti ja vähendada tuberkuloosi suremust viiendiku võrra.

Tuberkuloosi haigestumise juhtumid ongi vähenenud, kuid mitte piisavalt. Ka HI viiruse levik pidurdub, kuid vaja oleks veelgi nõustamisteenuseid ja vabatahtlikke testimiskohti. Samuti oleks vaja paremaid laboriteenuseid, et parandada testimise kvaliteeti. Tuberkuloosiga võitlemise jaoks oleks vaja riiklikku poliitikat, sest see on niinimetatud ühiskondlik-majanduslik haigus, mille levikut saab piirata vähendades vaesust. Seda arengueesmärki Ukraina ilmselt ei saavuta.

Allikad:

http://www.undp.org.ua/files/en_53509MDGS_UKRAINE2010_ENG.pdf

http://www.undp.org.ua/en/millennium-development-goals/mdgs-in-ukraine

http://www.mdgmonitor.org/country_progress.cfm?c=UKR&cd=804

Gapminder

Wikipedia

Moldova ja aastatuhande eesmärgid

Moldova on näide riigist, kellel justkui ei ole kindlat identiteeti. Olgugi, et pea kõikidel elanikel on käes Moldova pass, ei pea paljud Moldova elanikud end just uhkusega moldovlaseks. Paljud rumeeniakeelsed moldovlased taotlevad hoopis Rumeenia passi viidates oma esivanemate pärinemisele Rumeeniast. Venelased ja ukrainlased hoiavad uhkelt oma identiteeti ja peavad moldavankasid lihtsakoeliseks talupoegrahvaks. Riigi lõuna osas elavad türgi päritolu ja enamasti venekeelsed gagauusid tahaks aga samuti iseseisvuda. Seega vaataks riik justkui mitmesse eri suunda korraga ja tundub, nagu ei teaks Moldova kui tervik ülepea, kus suunas areneda.

Moldova on teadupärast endine Nõukogude Liidu vabariik, kes kuulutas end sarnaselt Eestile 1991. aasta augustis iseseisvaks. Moldova, kus elab lisaks moldovlastele nii ukrainlasi, venelasi, kreeklasi, gagauuse ja palju teisi rahvaid, püüdleb alles nüüd, 20 aastat peale NLiidust vabanemist Euroopa Liidu poole.

Kuigi merepiirita Moldova on territooriumilt väiksemgi kui Eesti oma, elab seal pea kolm korda rohkem rahvast. Praegu on elanike arv kolm ja pool miljonit, kuid veel 90ndate alguses elas Moldovas ligi 4,3 miljonit inimest. 20 aastaga on lahkunud tervelt miljon inimest! Moldova elanikud emigreeruvad parema elu otsinguil emakeelest lähtuvalt itta või läände: venekeelsed Venemaale ja Ukrainasse, ja rumeeniakeelsed Itaaliasse, Hispaaniasse ja Portugali.

Moldova riik on ka sõna otses mõttes lõhenenud – Moldovast itta jääv kitsuke, umbes Peipsi-suurune piirkond teisel pool Dnestria jõge Ukraina piiri ääres on peale 1990ndate alguse kodusõda kuulutanud end iseseisvaks riigiks nimega Moldova Transnistria Vabariik, ja sel territooriumil on endiselt Venemaa relvajõud sees. Seda wannabe-riiki ei ole siiski tunnustanud ükski teine riik. Paljude meelest takistab see külmunud konflikt majanduse elavdamist ja investeeringute riiki meelitamist – riigi arengut. 

Vaesuse vähendamine poole võrra

Kahjuks on Moldova viimase 20 aasta jooksul võistelnud koos Kosovo ja Albaaniaga tiitlile ‘Euroopa vaeseim riik’. Moldova SKT on Eesti omaga võrreldes ligi seitse korda väiksem.

Üks põhjus, mis Moldova majanduse rööpast välja lõi ja vastavalt ka moldovlaste elukvaliteeti halvendas, oli 90ndate alguse kodusõda Transnistriaga. Nii ei ole Moldova ka 20 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist siiani saavutanud sama elatustaset, mis neil Nõukogude Liidu lõppedes oli –  2008. aastal teenitakse vaid pool sellest, mis 1990. aastal. Transnistria eraldumine oli veel sellegi võrra valus, et sinna jäi umbes 45 protsenti Moldova tööstusest.

Just sõjad ja vägivald on kõige suuremad takistused arengu teel ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel, leiavad Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank oma Global Monitoring Report analüüsis, kus arutletakse aastatuhande arengueesmärkide täitmise üle. Selles raportis leitakse, et arengu eelduseks on kasvav majandus, mitte niivõrd arenguabi ega üllatuslikult isegi mitte demokraatia areng.

Kuigi Moldovast lahkunud inimesed, kes on enamasti täistööjõus noored ja haritud spetsialistid, ei aita Moldova majandusel otseselt kasvada, aitavad nende rahasaadetised välismaalt kummalisel kombel siiski majandust elavdada. 2008. aastal näiteks moodustas Moldova sisemajanduse kogutoodangust tervelt kolmandiku (täpsemalt 36 protsenti) emigrantide poolt saadetud raha lähedastele.

Seda arvestades peab Moldova veelgi enam pingutama, et loobuda sõltumine sugulaste saadetud taskurahast, saavutada esiteks Nõukogude Liidu aegne tervis ja rikkus, ning teiseks muudele Euroopa riikidele nende näitajate osas järele jõuda. Maailmamastaabis pole Moldova aga muidugi selline arengumaa nagu India või Aafrika – Moldova asetub keskmise arenguga riikide hulka.

Moldova vaesusel on keerulised põhjused. Moldova aastatuhande arengueesmärkide täitmist analüüsiv dokument loetleb neid mitmeid: madal sissetulek, ebapiisav toidulaud, halb tervis, sõltumine majanduse käekäigust, hirm ja ebakindlus tuleviku ees, vähene osalemine riiklikes otsustusprotsessides ja võimaluste puudumine, et oma elukvaliteeti parandada.

1998. aastal elas allpool äärmist vaesuspiiri tervelt 37 protsenti inimestest. Järgmisel aastal elas vaesuses juba üle poolte inimeste – 59 protsenti. See tähendab, et üle poolte Moldova elanikest ei saanud endale lubada vajalikku toidunormi ehk 2282 Kcal päevas.

2000. aastast on vaesus vähenenud neljandikuni elanikest.

Tagada lastele haridus

IMFi ja Maailmapanga analüüs selle kohta, kuidas eri riigid saavad hakkama endale võetud kohustustega, märgib, et Moldova peaks veelgi enam pingutama, et alghariduse saaksid kõik lapsed. Nende meelest on Moldova nende 22 riigi hulgas, millel on täieliku alghariduse saavutamisest puudu vaid 10 protsenti. Moldova ise aga tõdeb, et neil ei ole andmeid (ega vahendeid statiliste andmete korjamiseks), kui paljud nendest lastest, kes on esimesse klassi astunud, keskkooli ka lõpetavad. Ilmselt on siin põhjuseks suur väljaränne Moldovast ja see, et rahvastiku väljarände kohta ei koguta infot.

Sooline võrdõiguslikkus

Moldova paistab teiste riikide hulgas silma selle poolest, et on olnud ulatusliku inimkaubanduse lähtekohaks. Selle põhjuseks on enamasti Moldova maapiirkondades lokkav vaesus, mis sunnib noori naisi kahtlasevõitu tööpakkumistest kinni haarama. Kahjuks pole puudust inimestest, kes nende täbarat olukorda ära kasutavad. Mittetulundusühing La Strada väitel puudutab inimkaubandus kümneid tuhandeid moldova naisi, kusjuures 70 protsendil neist on kodus väikesed lapsed.

Kuigi ükski seadus ei kehtesta soolist diskrimineerimist, on naised Moldova juhtivatel ametikohtadel ikkagi vähe esindatud: näiteks on Moldova 101st parlamendisaadikust vaid 16 naised. Moldovas ei ole seadusi, mis kehtestaks reeglid naiste võrdsele esindatusele. Positiivne on see, et naised moodustavad üliõpilastest üle poole ehk koguni 57 protsenti. Arengu saavutamiseks peab riik enda ülesandeks luua seadusi, mis aitaks mõlemal sool asuda võrdselt juhtivatele ametikohtadele.

Vähendada vastsündinute ja laste suremust

Moldova ei ole suuteline saavutama eesmärki vähendada alla 5aastaste laste suremust. 2002. aastal, kui Aastatuhande Arengueesmärgid olid just allkirjastatud, oli Moldovas alla viieaastaste laste suremus 18,3 tuhande sünni kohta. Kuigi Moldova pidas eesmärgiks vähendada väikelaste suremust 2015. aastaks 8,4ni, ei kulge areng selles suunas. Nüüd on eesmärk vähendada laste suremust 2015. aastal 15ni.

Peamisteks varajaste surmade põhjuseks on madal arstiabi kvaliteet (kolm neljandik lastest on surnud haiglates, üks neljandik sureb kodus), vähene arusaam haiguse sümptomitest ning õnnetusjuhtumid.

Väikelaste suremus asetub Moldovas alarahastatud meditsiinisüsteemi konteksti: puudus on arstidest ja med. personalist, keskkonnareostatus on kõrge ja lapsevanemate endi tervis pole kiita.

Parandada emade tervist

Veelgi enam kui väikelaste suremusmäär, näitab tervishoiu üldist olukorda emade suremus sünnitusel. Moldova emade suremus on viimastel aastatel küll vähenenud, kuid on ikka suurem kui teistes Euroopa riikides. 100 000 naisest sureb Moldovas 28 naist kas rasedusaegsete komplikatsioonide tõttu sünnitusel või peale sünnitust. Selle kurva statistika põhjuseks on terve rida ühiskondlikke probleeme, alustades vaesusest, töötusest  ja perevägivallast ning lõpetades suure abortide hulgaga.  Abortide kõrge hulk alla 15aastaste tüdrukute hulgas ja kuni 19aastaste hulgas näitab veel kord, kui vajalik noortele on pereplaneerimise vahendeid tutvustada ja terviseõpetust anda. Tervelt poolt emade surmajuhtumitest oleks saanud hõlpsasti ennetada. Lisaks sellele oleks saanud 43 protsenti nendest surmajuhtumitest ennetada teatud meditsiinilistel tingimustel. Vaid 7 protsenti surmajuhtumitest olid sellised, mida ei oleks saanud vältida.

Enamik naistest, kes on elu kaotanud, elab maapiirkondades, kus on veelgi kehvem juurdepääs ravile ja terviseteadlikkus madalam.

Peatada HIVi/AIDSi ja teiste haiguste levik

Moldova on teinud endale ülesande peatada haiguste levik, millest saaks hoiduda elukvaliteedi tõusuga ja teadlikkusega. Tuberkuloos on aidsi kõrval üks nendest haigustest. Kui Moldova esialgne plaan aastal 2000 oli vähendada HIVi nakatumist ja aidsi haigestumist 4,6 juhtumilt 3,2le juhtumile 100 000 inimese hulgas, siis uuesti seatud eesmärgid ei ole sugugi nii optimistlikud. 2006. aastal haigestus või nakatus 100 000 inimese kohta HIV/AIDSiga tervelt kümme inimest, kaks korda rohkem kui 2000. aastal. Kaks aastat hiljem oli see näitaja veelgi tõusnud: 19,4 juhtumile saja tuhande inimese kohta.  Kõige hullem on olukord Transnistrias, kus 2009. aastal oli näitaja 42!

Enamasti levib HI viirus veenisüstivate narkomaanide hulgas ja aidsi haigestuvad enamasti meesterahvad. Moldova uus eesmärk 2015. aastaks on vähendada see 8-le inimesele saja tuhande kohta.

Ka tuberkuloosi-näitajad on halvenenud ning Moldova ei suuda saavutada endale seatud esialgseid arengueesmärke.

Tagada looduskeskkonna kestlikkus ja juurdepääs puhtale joogiveele

2008. aastal oli vaid pooltel moldovlastel juurdepääs kraaniveele. Kusjuures maapiirkondades oli vaid viiendikul inimestest selline võimalus, samas kui linnades oli kraanivesi enamikes kodudes. Ka on vaid pooltel moldovlastel juurdepääs sanitaarsele käimlale, kusjuures võib ennustada, et eesmärki tõsta see näitaja 71 protsendile aastaks 2015 ei saavutada.

Allikad:

1.     Improving the Odds of Achieving the MDGs, World Bank:  http://siteresources.worldbank.org/INTGLOMONREP2011/Resources/7856131-1302708588094/GMR2011-CompleteReport.pdf

2.     United Nations Development Programme, MDGs in Moldova, http://www.undp.md/mdg/moldova.shtml

3.     Gapminder

4.    The First National Report of Millennium Development Goals in the Republic of Moldova

Gruusia ja aastatuhande arengueesmärgid

Paljud eestlased on viimastel aastatel Gruusiasse reisinud ja leidnud, et: “Tänane Gruusia meenutab paljuski 15 aasta tagust Eestit”, või et “Gruusias toimuv meenutab 1990. aastate alguse Eestit”.

Tegelikult ei ole neil õigus. Võrdleme naljaviluks 1994. aasta Eestit, kui vaesus oli haritipus, ja praegust Gruusiat. Esiteks – ja see võrdlus on meie kahjuks – ei olnud sellal eesti elanike keskmine eluiga nii pikk kui praegu grusiinidel. Ka mõlema riigi vaesuse haripunktis (ehk aastal 1994) olid grusiinid meist ikkagi nelja eluaasta võrra etemad (keskmine eluiga sel aastal Gruusias 71 eluaastat, Eestis vaid 67).

Teiseks - ja see võrdlus on meie kasuks - rikkuse osas ei saa Gruusia olla meist kümme, 15 või isegi 20 aastat maas. Näiteks teenisid eestlased vaesuse haripunktis aastal 1994 keskmiselt 7734 dollarit aastas. Nii palju pole grusiinid keskmiselt kunagi teeninud. Sellele rikkusastmele kõige ligilähedasem sissetulek oli grusiinidel 25 aastat tagasi ehk 1985. aastal, mil teeniti  7151 dollarit inimese kohta aastas. 

Sellest ajast alates on grusiinide elu läinud kahjuks üha kehvemaks ja kehvemaks kuni 1994. aastani, mil saavutati vaesuse nn põhi. Nii vaesed, kui grusiinid aastal 1994 olid, pole eestlased 20. sajandil olnudki: sel aastal teenisid grusiinid keskmiselt 1577 dollarit inimese kohta aastas. Eestis oli nii kehv sissetulek viimati 1870ndatel, kui uskuda ÜRO andmeid.

Praegu on eestlased oma sissetulekute poolest neli korda rikkamad. Samuti on Eesti tagasi teinud vahe keskmises elu-eas ja ühe aasta võrra isegi edastab grusiine.

Kodusõda – kehv majandus – madal areng – ohus demokraatia nõiaring

Gruusia kiire vaesestumise põhjuseks on olnud kodusõjad, mida on peetud 80ndate lõpust alates mitmeid: näiteks Lõuna-Ossetias 1988–1992 ja Abhaasia sõda 1992–1993. Lisaks avaldas majandusele laastavat mõju Venemaa sissetung Gruusiasse 2008. augustis, mis langes kahjuks kokku rahvusvahelise finantskriisi algusega.

Gruusia on hoiatav näide selle kohta, kuidas sõda vähendab kõigepealt inimeste sissetulekuid ja riigi sisemajanduse-kogutoodangut ja laastab nii füüsilist kapitali (nagu majad, infrastruktuur ja vara, mis hävineb või varastatakse kodusõja ajal) kui ka inimkapitali (ehk siis leibkonnad, mis on töötegemiseks sobilikud). Maailma-arengu 2011. aasta raporti kohaselt on alates 2000. aastast Gruusias lahingus langenud inimesi 648!

Koos majanduse halvenemisega võib tekkida oht demokraatiale. Nimelt leidsid teadlased Przeworski jt, et mida vaesem on riik, seda tõenäolisemalt kestab ka demokraatia vähem aega. Demokraatia saab keskmiselt kesta vaid 8,5 aastat, kui sissetulek inimese kohta on vähem kui 1000 dollarit. Kui sissetulek on alla 2000 dollari, on tingimused loodud demokraatia kestmiseks 16 aastaks jne jne.

Majandusajakirja The Economist andmeil ei ole Gruusia demokraatlik riik, vaid niinimetatud hübriidrežiim. Gruusia asub demokraatiaindeksis alles 103. kohal koos Pakistani ja Bhutaniga, saades 10 võimalikust punktist vaid 4,5.

Kuid positiivne on see, et majandus kogub tavaliselt end mõne aasta pärast uuesti juhul, kui ei alga uus vägivallalaine. Sest kuigi vaesusel on omadus uuesti õhutada konflikte, on kodusõjad siiski kallis lõbu ja vaesed riigid ei saa neid endale kergesti ilma väliste “aitajate” endale lubada.

Gruusia torkab silma ülisuurte kaitsekulutustega: SKPst kulutab Gruusia 5,6 protsenti sõjaväele. Sõjavägi pakub oma stabiilse sissetulekuga üleüldise vaesuse taustal paljudele head karjäärivõimalust ja on seega atraktiivne tööandja.

Kõige tähtsam aastatuhande arengueesmärk Gruusia puhul on seega vähendada vaesust, et saaks areneda majandus, et saaks areneda riik ja et hea majandus saaks omakorda kindlustada demokraatia arengut. Demokraatlikud riigid omakorda peavad hulga vähetõenäolisemalt kodusõdu.

Aastal 2003 elas üle poole elanikest (54 protsenti) allpool ametlikku vaesuspiiri. Maainimesed elavad keskmiselt hulga vaesemalt kui linnaelanikud. Allpool rahvusvahelist vaesuspiiri, mille puhul elas inimene päevas vähema kui 1,25 dollari eest, oli Gruusias 2002. a. 15 protsenti, 2003. aastal 13 protsenti.

Esimene eesmärk: Vaesuse vähendamine

Vaesust mõõdetakse kahe eri mõõdikuga: esimene neist on ametlik toimetuleku piir ja teine on äärmusliku vaesuse tase. Eesmärk on vähendada elanike arvu allpool ametlikku toimetulekupiiri 20-25 protsendini elanikkonast ning äärmises vaesuses elavaid inimesi nelja protsendini.

Vaesuse üheks näiteks on grusiinide ühekülgne toidulaud, mistõttu paljud elanikegrupid ei saa täisväärtuslikku toitu. Tasakaalust väljas toidulaud ohustab kaudselt terve elanikkonna tervist.

On väga tõenäoline, et seda arengueesmärki ei suuda Gruusia saavutada.

Teine arengueesmärk: Juurdepääs haridusele

Nõukogude Liidu pärandi tõttu käivad kõik gruusia lapsed küll koolis, kuid viimasel ajal on hariduse kvaliteet järsult langenud. Raha haridusse läheb sisemajanduse kogutoodangust vaid 2 protsenti.

Gruusia koolisüsteemis on palju probleeme: liigselt tsentraliseeritud juhtimissüsteem, puuduvad raamatud, õppeplaanid, tehniline baas, õppestandardid on vananenud, õpetajate koolitamissüsteem on aegunud, ning subjektiivne hindamissüsteem.  Kõige silmatorkvam puudus on see, et saadav haridus ei valmista õppureid tööturuks ette.

Kolmas eesmärk: Sugude vaheline võrdsus

Gruusia on seda arengueesmärki kohaldanud selliseks, et saavutada meeste ja naiste staatuse võrdsus. Gruusia naistel on meestest hulga raskem saavutada juhi ametikohta nii riigiteenistuses kui ka erasektoris. Naisi on vähem kohalikes omavalitsustes ning naisi on Parlamendis vaid seitse protsenti. Ka on naiste palk tavaliselt hulga madalam.

Gruusias valitsevad tugevad soo-alased stereotüübid, mis teevad naiste õiguste kaitse veelgi raskemaks. Kuigi seadustesse diskrimineerimine ei ulatu, ei soodusta need ka piisavalt naisi kaasamist.

Gruusia eesmärgid on suurendada sooline võrdsus tööhõives ning suurenda naiste osakaalu poliitilises elus ning kõrgetel ametikohtadel. Gruusia ei suuda arengueesmärki väga tõenäoliselt saavutada.

Neljas eesmärk: Laste suremus

Gruusia andmestik laste suremuse kohta on kurvastav. Nii imikute kui väikelaste suremus on kaugelt suurem kui Euroopa riikides. Põhjuseks peetakse ebaturvalisi sünnitusi ning tervishoiu üleüldist kehva seisu. Iga tuhande imiku kohta sureb Gruusias 2009. aastal 26 vastsündinut, mis on edasiminek kui võrrelda 1990 aastaga, kui suri kaks korda rohkem vastsündinuid (41), kuid Euroopa keskmisega võrreldes siiski ebameeldivalt kõrge näitaja.

Saavutatud on mõngingast edu ja kui Gruusia teeb lisapingutusi, siis on võimalik selle arengueesmärgi saavutamine.

Viies eesmärk: Emade tervis

Ka emade tervis ei ole Gruusias kiita. Emade suremusmäär (42 sajatuhande sünnituse kohta 2009. aastal) on väga kõrge kui Euroopaga võrrelda – selle põhjuseks on meditsioonitöötajate puudus sünnituse juures ning sünnitustubade vähene ja kehv varustatus. Kerkivad ka uued, vaesuse levikuga seotud nähtused nagu kodussünnitamine või abordijärgsete komplikatsioonid.

Gruusia elanikkond kahaneb murettekitavalt madala sündimuse, aina suureneva suremuse ning kõrgete laste ja emade suremuse tõttu. Lisaks kõigele mõjutab rahvastikku emigreerumine.

Gruusia andmeid on raske analüüsida, kuna sündide ja surmade registreerimissüsteem on puudulik ning eri andmebaaside vahel esineb suuri erinevusi.

Kuues eesmärk: HIV ja aidsi leviku piiramine

Gruusias ei ole aids ja HI viirus plahvatuslikult veel levima hakanud, kuid kõik faktorid, mis põhjustavad selle viiruse kiiret levikut, on ühiskonnas olemas. Riskigruppidega töötamiseks ei ole raha, puudulik on ka vastav seadusandlus, elanike teadlikkus on madal ning need ei aita just haiguse leviku ennetamisele kaasa.

Seismes eesmärk: Kestlik loodushoid

Gruusia loodushoiu jätkusuutlikkuse teeb lisaks tehniliste vahendite ja teadmiste nappus ka inimeste vähene keskkonna alane teadlikkus. Samuti ei ole rahval võimalust otsuste tegemisel kaasa rääkida. Puudulik on järelevalve süsteem ja seaduste täitmist ei kontrollita.

Lisaks on vähe statistilist materjali ja selle kvaliteet on küsitav. On tõenäoline, et Gruusia ei saavuta antud arengueesmärki.

Kaheksas eesmärk: Üleilmsete võrgustike loomine

Gruusia on selles vallas mõningast edu saavutanud, näiteks on Gruusia ühinenud Maailma Kaubandusorganisatsiooniga WTO ja on oma kaubandust liberaliseerinud. Tulevikkusuunatud rahanduspoliitika aitab inflatsiooni kontrolli all hoida, valuutakurss on stabiilne ning kindlusturg areneb.

Gruusia on loonud hea baasi selleks, et kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid oma arenguplaanides. Kuid vaid 23 protsenti grusiinidest kasutab internetti, mis ei ole just kuigi lootustandev number.

Koos neljanda eesmärgiga on see teine ala, kus on oodata edusamme.

Allikad:

http://www.bepress.com/peps/vol15/iss1/7/

Gapmider

http://ddp-ext.worldbank.org/ext/ddpreports/ViewSharedReport?&CF=&REPORT_ID=1336&REQUEST_TYPE=VIEWADVANCED

http://www.mdgmonitor.org/country_progress.cfm?c=GEO&cd=

http://wdr2011.worldbank.org/sites/default/files/Complete%202011%20WDR%20Conflict%2CSecurity%20and%20Development_0.pdf

data.worldbank.org 

http://muse.jhu.edu/login?uri=/journals/journal_of_democracy/v007/7.1przeworski.html

http://wdr2011.worldbank.org/fulltext