Friday, August 11, 2017

Infusing Project Management techniques into a Results-based Management approach leads to better accountability

Infusing Project Management techniques into a Results-based Management approach leads to better accountability

Marje Aksli 

Two Canadian projects, G-8 Summit in 2002 and resettlement of Syrian Refugees in 2016, exemplify how international development or public policy objectives can be met more effectively and efficiently when a results-based-management (RBM) approach is supported by using project management (PM) tools.  

In short, could government programs, currently running on RBM, be made more effective and efficient if they were managed using PM principles, as well?

The Development Assistance Committee at the Organization for Economic Cooperation and Development (OECD DAC) has outlined five criteria for evaluating projects and programs: relevance, effectiveness, efficiency, sustainability, and impact. Setting the latter two aside, for now, we discuss the multiple sets of tools to adequately meet the relevance, effectiveness and efficiency criteria. 

RBM and PM 
The most widely used management tool in international development, and in public service, is Results-Based-Management, or RBM, which connects the project outputs to desired outcomes in a measurable way. For example, we assume that if a country accepts and resettles tens of thousands of refugees from the Middle East - a project output in the Operation Syrian Refugees - suffering is alleviated, which is the desired outcome. Similarly, coordinating G-8 Summits – project output – would, in theory, lead to an increased global visibility and influence for Canada – the desired outcome. Project relevance is thus established with the logical and causal connection from outputs to outcomes through RBM. 

Setting relevance aside, the managers also need to ensure projects are implemented effectively and efficiently as per OECD requirements. This entails achieving project outputs effectively (within the project scope) with scarce inputs or tax dollars (efficiently). Though RBM is focused on achieving higher level results (outcomes), it provides no tools to manage project outputs in a cost-effective and timely manner. In effect, RBM is not designed to provide the guidance required for achieving effectiveness and financial efficiency – two of the main DAC evaluation criteria.

The systemic managerial approach, specified in the Project Management Body of Knowledge (PMBoK) does provide a logical normative system for managing projects effectively and efficiently. Several lessons learned sections of evaluation reports indicate that using PM tools would help to control project scope, which relates to effectiveness, and cost, which explains the efficiency of a project. PMBoK principles could also assist with stakeholder management, a crucial aspect in a project’s success. Still, the public sector and organizations involved in program development seem to overlook these obvious benefits because they have yet to practice PM tools to the same extent as RBM and deliverology.

For better effectiveness and efficiency in tax payer funded programming, results-based management and project management tools should be used in combination because they are complementary by design. RBM ensures that project outputs are connected to project outcomes through logical and causal connections (relevance) and PM tools ensure the management of projects is focused on scope and budget (effectiveness and efficiency).  

Public servants and NGO programming personnel would benefit from extensive training in PM techniques and they should be encouraged to use them. A change in management styles through PM training would also provide a more business-oriented approach to development or to public sector programming, one that mitigates risks through a judicious use of resources. 

By breaking down project components into a 2D Matrix relating knowledge areas, such as project cost, essential human resources, project duration, scope, risk, stakeholders, and quality, with project phases or life cycles, PM tools lay out a set of manageable tasks in a coherent process. In the project initiation phase, the PM tools instruct managers to work on two knowledge areas only: to specify a project goal and to identify stakeholders based on an assessment of needs. In the proceeding planning phase, managers have to engage with many additional project knowledge areas. The project description is explicitly stated in the planning phase and it becomes the project scope. The work needed to achieve this scope, and only this scope, is then broken down into manageable work packages or activities to which cost is assigned, human resources allocated, duration stipulated; risk level mitigated and quality identified. Only then can the manager know the total cost, the duration, and risks of the project. Similarly, PM tools offer guidance for three consequent phases: execution, monitoring and controlling, and for the closing phases. 

Lessons to be learned 

Comparing project closure or evaluation reports to the PMBoK norms reveals several short comings. The biggest deviations between PM theory (the norm) and management practice in Canadian government departments result from omitting, or shortening, the initiation phase and from blending the planning phase with the execution phase. This leads to confusion in many knowledge areas and severely impacts both project scope and cost management. The final report of Kananaskis Summit from 2002, for example, did not distinguish between words such as ‘planning’ and ‘managing’. The two words were used interchangeably in the meaning ‘organizing’, which seems to indicate that the implementation team did not understand how to sequence or prioritize activities in distinct project phases. This became acutely apparent in the time and scope management areas. Additions to the project scope expanded until late in the project execution phase, which led to ballooning budget and unmet commitments. 

The merged planning and execution phases resulted in several planning documents not being completed, which consequently hindered the controlling of project scope and led to difficulties in estimating the exact costs and necessary human resources. For example, the report regrets that environmental impacts were not addressed at the Summit and suggests, correctly, that these requirements should have been included with the scope requirements in the planning phase. Promises were made about the, so called, legacy projects to First Nations – the most important stakeholders, and event co-hosts, yet these add-on projects were not included in the original project scope and were therefore not part of the plan and were consequently not delivered because of insufficient funds. 

Similarly, the Operation Syrian Refugees (OSR) in 2016, which aimed to resettle 25.000 refugees between November 2015 and February 2016, suffered under the lack of interdepartmental coordination during the initiation and planning phases. This led to significant consultation gaps between the government departments, resulting in unclear responsibilities and competing priorities between different government departments. For example, the planning model used by the lead department IRCC did not sufficiently address the significant efforts required to set up operations abroad during the operation’s earlier phases. The activities abroad were not well planned, consequently not assigned costs, durations, human resources, or risk ratings for and were thus managed poorly. Managers cannot execute activities, which are not planned. The recently published IRCC Rapid Impact Evaluation Report of the Syrian Refugee Initiative adds that there was also a lack of sufficient planning and forward-looking preparations regarding the resettlement and early integration phases in the first few weeks post arrival in Canada. The report admits that ‘the expedited nature of the initiative made it challenging for the settlement sector to effectively plan for the delivery of in-Canada services’, and that ‘the quick pace was difficult on refugees’. 

In short – both projects suffered under the lack of proper planning. 

But the largest disparity between project management norms and actual practice relates to efficiency, i.e. how the total cost of projects is estimated in the Canadian public service. Both, the OSR and the G-8 Summit reports reveal that cost planning is conducted through “guess-estimations” by a budget office as opposed to rigorous activity-based costing by a project team. Budgets are often division-based instead of activity-based. Projects with budgets estimated in this manner cannot be as efficient as those projects which total cost has been assessed based on individual activities. 

Although the cited managerial aim in organizing a G-8 Summit in 2002 was to ‘deliver the best possible value from the available mix of resources’, the project closure report was not able to critically assess whether the over 100M$ for a 2-day event is indeed an efficient way to advance Canada’s policy goals in G-8. Canadian experience of hosting four G-8 meetings previously would offer enough material to draft a blueprint Work Breakdown Structure for the next occasion, which would allow controlling scope, durations, costs and necessary human resources. As the closure report revealed, the lack of proper planning indeed led to inadequately composed project scope, late scope additions, overlapping and conflicting requirements, which were poorly communicated to the main stakeholders. One project goal - to make ‘Canadians proud’ – was not measurable or actionable. 

These examples demonstrate how faulty project planning makes it near impossible to assess whether the project was indeed a success. Despite that, the Summit was considered ‘unprecedently successful’ based on only one concern of cohosts – to be ‘conflict-free’. 

In the case of OSR, the Government of Canada’s aim to resettle 25,000 Syrian refugees between November 2015 and February 2016, was a political commitment made during the election campaign in response to the ongoing humanitarian crisis facing the Middle East and Europe. It became a major issue during the federal election season in 2015 after it was revealed that the family of a drowned Syrian toddler had hoped to come to Canada. All parties presented their competing visions several months before the election about how they would respond to the crisis. The Liberal leader Justin Trudeau presented the most ambitious plan in terms of volumes and timelines, saying that a Liberal government would bring in up to 25,000 refugees from Syria by January 2016, as CBC reported. His vision did not specify the expected cost, government’s capacity to deliver on the commitment or the experience of impacted refugees. The management of this project was thus not thought out and no clear criteria were provided for estimating project’s success rate. 

Accordingly, the IRCC Rapid Impact Evaluation report[1] on OSR concluded that one major area which should be taken into account to help ensure successful resettlement and settlement results includes “the need for end-to-end planning”. Yet, despite these shortcomings, the lessons learned portion of the report declares that “the whole of government initiative was a great success in many regards”. 

Conclusion 

As illustrated above in the two distinct projects, undertaken a decade apart, by following PM managerial logic in initiating, planning, executing and monitoring these unique and temporary endeavors with a goal to achieve a specific deliverable would have avoided several problems with effectiveness and efficiency. Both projects suffered under poorly stated and communicated project scopes, under scope creep through add-ons, which led to poor effectiveness, and poorly managed costs (inefficiency), and partially unsatisfied stakeholders. 

The Kananaskis report reveals that the main stakeholders the G-8 Summit who the project intended to make proud were cooperating reluctantly because the stakeholder identification and outreach were not conducted properly in the initiation and planning phase, respectively. OSR, which was meant to alleviate refugees’ fate was suffering under unrealistic timelines and overwhelming scope and led to at times frustrated refugees. 

The PMBoK offers a systemic approach to managing endeavors that are temporary, unique and have a clear beginning and an end, including measurable guidelines for creating progress reports and closing all tasks. PM tools can thus offer increased efficiency and effectiveness in delivering outputs. 


-xxx- 

Eesti naised panustavad tugevalt peresissetulekusse

Artikkel ilmus Äripäevas juulis 2017: http://www.aripaev.ee/arvamused/2017/07/27/marje-aksli-eesti-naise-olg-kannab-pere-heaolu

Eestis on palju räägitud soolisest palgalõhest, mis on Euroopa suurim. Eri uuringud on pakkunud, et Eesti naine teenib keskmiselt 27-30 protsenti vähem kui Eesti mees. See on kahtlemata depressiivne näitaja, mida annab selgitada mitmel moel, kuid ilmselt mitte täiesti välja vabandada. Seda võib selgitada Eesti naise suure tööhõivega: selle asemel, et koduperenaisena null sissetulekuühikut teenida, osaleb Eesti naine siiski tööturul, haarates kinni ka väiksemaist teenimisvõimalusest. Võib selgitada sellega, et laste emad valivad ametid, kus saab paremini lapsi ja karjääri ühendada töötades erialadel ja positsioonidel, mis ei hakka laste järele vaatamist segama. Võib selgitada sellega, et naised ise ei vali tulusaid erialasid: naisi on vähe inseneride ja mänedžeride hulgas või sellega, et uurimus ei võtnud arvesse riigitöösektorit, mis ühtlustaks veidi palgavahet. Kuid nende faktorite arvesse võtmine ei viiks palgalõhet siiski nulli: kindlasti esineb Eestis palju soolist diskrimineerimist.

Kui palgalõhe näitab, et (lastega) naine ei suuda tööturul meestega palga osas võistelda, siis seda huvitavam on ehk kasutada Eesti naiste rahalise heaolu hindamisel teisi näitajaid. Näiteks, kui palju panustab Eesti naine oma pere sissetulekusse? Kas sellisel puhul on vahe sama suur? Kui paljalõhe andmeid arvesse võtta, siis võiks ju eeldada, et lõviosa pere sissetulekutest toob mees?

Islandlane Berglind Hólm Ragnarsdóttir New Yorgi Linnaülikoolist CUNY on analüüsinud rikaste riikide naiste sissetulekuid 2010-2014 aastatel kasutades Luxembourgi sissetulekute uuringu (LIS) andmeid. Tema veel avaldamata doktoritöö esialgsed andmed maalivad eesti naistest palju edumeelsema pildi, kui palgalõhet vaadates eeldada võiks. Ragnarsdóttiri uurimustulemused näitavad, et Eesti (vaba)abielus olevad naised pole sugugi majanduslikult oma meestest nii sõltuvad.

Sellisele tulemusele jõudis CUNY doktorant, kui võrdles rikaste riikide 25-54- aastaste naiste palgatuludele lisaks ka kapitalist saadavaid tulusid, riigitoetusi ja eratoetusi. Eesti naiste sissetuleku osa pere kogusissetulekust on Euroopa suurim ja võrreldav Skandinaavia naistega. Täpsemalt: Eesti naised toovad pere kogusissetulekust 43 protsenti. See on sama suur näitaja kui Soomes ja Taanis ning isegi pisut suurem kui Islandil ja Norras (36 ja 40 protsenti võrdlevalt). Huvitaval kombel naudivad Sloveenia naised samuti suurt finantsilist iseseisvust teenides 42% pere kogutulust.

Lõuna-Euroopa riikides teenivad naised keskmiselt 30 protsenti pere kogusissetulekust, mandri- Euroopas 33 protsenti, inglisekeelsetes riikides 37 protsenti ning endistes Ida-Euroopa riikides (Poolas, Tšehhis ja Slovakkias) samuti vaid 34-35 protsenti. Eesti näib selles võrdluses pigem Põhjamaade moodi välja, jättes teised Euroopa riigid selja taha.

Kui aga vaadata, mis eristab Eesti abielunaisi Euroopa suguõdedest, siis torkab silma see, et eestlannade üldsissetuleku hulgas peaaegu puudub kapitalilt saadav tulu. Eesti naise rahalist iseseisvust toetab vaid teenitud palk, suhteliselt suured riigitoetused ning imetilluke, peaaegu olematu osa eratoetusi. Sissetuleku vaatevinklist on Eesti naised oma kuldmunad seega vaid kahte korvi hoiule pandud: palga ärajäämisel või riigitoetuste ärakukkumisel võib terendada vaesusrisk.

Berglindi uuringu andmete võrdlemisest palgalõhega Eestis saab järeldada, et riigitoetused teevad palgalõhe tasa lubades naistel ikkagi peaaegu võrdselt meestega pere eelarvesse panustada. Naiste majandusliku turvalisuse huvides oleks aga ikka vaja suurendada ka kapitalilt saadavat tulu. Kas Eesti kinnisvara ja aktsiad on siis eelkõige meeste nimel?

Hea uudis on see, et Eestis ei olene naiste majanduslik sõltumine oma abikaasadest naiste haridusest. Nii näiteks teenivad ilma keskhariduseta Eesti naised ikkagi 43% oma pere sissetulekust. See on pea kaks korda suurem osa kui Poolas, kus madala haridusega naised teenivad vaid 24% pere sissetulekust. Ilmselt saab Eesti naiste suhteliselt suur panust pere-eelarvesse seletada suhteliselt kopsaka riigitoetuste hulgaga, mis moodustab eesti naise sissetulekus 26-27% protsenti. Sama kõrge on riigitoetuste tase on lisaks Põhjamaadele veel Austrias, Norras, Iirimaal ning Austraalias. See näitab, et Eesti sotsiaalpoliitikad, mis on suunatud töötavate emade töö- ja pereelu ühendamiseks, on edukalt suurendanud Eesti naiste rahalist iseseisvust, haridustasemest hoolimata.

Kahjuks on eesti abielunaiste vaesusrisk võrreldes Põhjamaade suguõdedega on siiski veidi suurem, kui meeste sissetulek peaks mingil põhjusel kaduma. Berglind Hólm Ragnarsdóttir ütleb, et seda saab seletada suuresti sellega, et Eestis on palju suurem tegelik vaesuse määr. Ehk teisisõnu, vaesuspotentsiaal on Eestis kõrgem kui Põhjamaades, kuid see tuleneb sellest, et Eesti ongi veidi vaesem kui Põhjamaad.

Eesti naistele saaks aga soovitada, tulevikus püüdke oma kuldmunad mitmesse eri korvi panna.

-xxx-

Kuraasikamad naised aitavad ebavõrdsust vähendada


Artikkel ilmus EPLs 23. juulil: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/marje-aksli-kuraasikamad-naised-aitavad-ebavordsust-ja-vagivalda-vahendada?id=78962218


Ma tõesti mõtlesin, et mehed on rikkuse-vaesuse teljel hulga laiemalt jaotunud. On ju mehi rohkem kui naisi ülirikaste hulgas, ning sama seis kipub olema ka eluheidikute, vangide ning kodutute hulgas. Ma mõtlesin, et meeste natuur – olla kas alfa-isane või nohik, jaotab mehed palju selgemalt võitjateks ja kaotajateks. Naiste alalhoidlik natuur hoiab naised ikka keskpõrandal koos, arvasin.

Kahjuks väidab OECD 2015. aasta raport ‘In it together: Miks vähem ebavõrdsust toob kõigile kasu’ et vähemalt palgatulu arvestuses ei pruugi see nii olla. Naised on OECD riikides keskmiselt teenitud palga arvestuses ebavõrdsemad kui mehed. Ja see on sellepärast, et naistel on palju rohkem erinevaid tööhõivemustreid kui meestel. Kui meeste tööealine elu on kaunis sirgjooneline – peale kooli lõpetamist täiskohaga tööle ja nii kuni pensionieani – siis naistel on palju rohkem osaajaga tööd, rohkem laste tõttu tööturult eemal oldud aega, rohkem tööd vabakutselisena. Just see on põhjuseks, miks palga-ebavõrdsus on naiste hulgas suurem kui meeste seas.

Naiste suhteliselt ebavõrdsemat olukorda töötasu osas seletab see, et paljude naiste võimalus palka teenida on tihti katkestatud laste ja eakate eest hoolitsemise tõttu. Tasu hoolitsemise eest on ju teadagi osaline (aastake vanemahüvitise puhul) või lausa olematu (nagu eakate puhul). Ameerika ajakasutusküsitluse andmetel moodustab tasustamata töö umbes poole kogu USAs täna tehtud tööst!

Nii raiskavadki paljud naised oma aega seega toimetustele, mis ei too raha sisse, selle asemel et endale töötasu ja pensionisambaid teenida. Loomulikult on suurenenud ka nende naiste osakaal, kes võistlevad tööturul meestega võrdselt kõrge palga nimel kas laste puudumise või koduse võrgustiku olemasolu tõttu. Naiste mitmekesistunud rollid on seega suguõed palgaskaalal kaugele eri otsadesse asetanud ja ma kahtlen, kas naistel on veel omavahel midagi ühist.

Palgasirge alumisel otsal asuvatel naistel on nüüd kaks võimalust, kas lükata hoolitsust nõudvad tööd osaliselt meeste kanda (lihtsam) või nõuda riigilt hoolitsustöö turuhinna alusel tasumist (vähem tõenäoline), et ebavõrdsust vähendada ja sissetuleku osas ülespoole liikuda. See määr aga, kui palju naine koduseid töid ja ka laste eest hoolitsemist mehe kaela lükata saab, sõltub tema kauplemisvõimest ja tihti ka välistest ühiskondlikest normidest.

Huvitaval kombel on emaliini-pidi sugulust arvestavad ühiskonnad naistele ja lastele mõnes osas soodsamad kui need, kus suguluse arvamine käib meesliini pidi. Nimelt tegi Sara Lowes Harvardi ülikooli doktorandina uuringuid ja katseid mõlemat tüüpi ühiskondades ning avastas, et emaliini eelistavates ühiskondades on abikaasade vahel rohkem stressi, väiksem ühine rahakott, kuid ka tervemad ja haritumad lapsed ning vähem vägivalda.

Emaliini pidi sugulust arvavates ühiskondades on naise lojaalsus kahe suguvõsa vahel killustunud. Kui isaliini-ühiskondades neelab mehe suguvõsa värske abielunaise justkui alla, siis emaliini pooldavates korralduses säilitavad nii mees kui naine tugevad sidemed oma sugulastega. Naiste iseseisvad võimalused väljaspool kodu suurenevad, nad alluvad oma meestele vähem, sest nad ei pea tema sugulaste ees vastutust kandma.

Doktor Lowes, kes asub septembrist Bocconi ülikooli Itaalias majandusprofessorina tööle, avastas, et ema järgi sugulust arvestavates ühiskondades panustavad mõlemad abikaasad 13% vähem leibkonna ühisesse rahakotti. Naistel on siin rohkem võimalusi oma teenitud sissetulekuid ainult enda teada jätta. Testides naiste ja meeste stressihulka raha teemadel kauplemise ajal, selgus, et stress oli kauplemise ajal suurem just emaliini austavates ühiskondades. Seda saab ilmselt selgitada sellega, et patriarhaalses kodus pole naistel mingit võimu raha kasutamise üle kaubelda ja mingit stressi sellega seoses järelikult ka ei teki.

Naised kasutavad oma vabadust meestest vähem sõltuda selleks, et oma lastesse investeerida. Just jagatud lojaalsusega ühiskondades on lapsed on vähem haiged ja neil on rohkem haridust.

Naised kannatavad nendes peredes vähem perevägivalla all, sest nad ei aktsepteeri olukorda, kus meestel on võimalus vägivalda kasutada.

Mõtelge – vähema ühisraha hulgaga on võimalik saavutada märkimisväärselt rohkem kasulikku! Kui kõrgem stressitase nii meeste kui naiste seas matriarhaalses ühiskonnas võiks tekitada kõhedust, et naiste kuraasikamaid käitumismudeleid laialt soovitada, siis aga kes julgeks vägivalla vähendamise, targemate ning tervemate laste vastu sõna võtta?

Mitte keegi. Ka meestel on kasulikum, et nende tervemad, targemad järeltulijad kasvavad vägivallavabas kodus.

Oletan, et tänu suuremale kauplemisvõimele perekonnas saavad naised osa hoolitsustöid efektiivsemalt meestega jagada ning järelejäänud aega tööturul osalemiseks kasutada. See aga tähendaks seda, et palga-ebavõrdus naiste seas väheneks tuntavalt ja suureneks naiste-vaheline solidaarsus.

Selle pika jutu lõpetuseks võikski eesti abielunaistele soovitada luua uued, palju kasulikumad ühiskondlikud normid pelgalt oma suguvõsaga senisest tihedamate sidemete hoidmise kaudu.

-xxx-