Puukallistajad ajavad käojaani

Selge on see, et Eesti Vabariigi idee ei ole raha teenida, vaid eesti kultuuri ja rahvast
säilitada. Iseenesest ei ole need kaks nähtust vastuolus: uuringute tulemused kinnitavad, et rohkema raha eest saab rohkem tervist, haridust, õnne ja sotsiaalset heaolu, mitte vähem. Kuid Eestis näib olevat levinud mõtteviis, et selleks et kultuuri ja rahvast edendada, on vaja majanduskasvu pidurdada. Mõnede meelest oleks Eestil vaja suurendada naturaalmajanduse ja bartertehingute osakaalu, sest ‘ressursse ei jätku’. Ideaaliks peetakse olukorda, kus inimesed kasvatavad ise toidu, teevad riided ja mööbli ja kaevavad maa seest autosse valamiseks ka naftat. Vastupidiselt mõne aasta eest majanduskrahhis kogetule, kui Eesti majanduskasv vähenes aastaga 17 protsenti, mille kestel rahvas jäi (ülla-ülla) vaesemaks, arvatakse mõnedes puukallistamise kogukondades ikka, et kahenev majandus kasvataks Eesti heaolu. Kuidas?

Paljude meelest saab rahvas väärikalt elada vaid toimivas kvaliteetses kultuurses keskkonnas, mitte rahakeskses süsteemis, milles ei nähta lahendit ei vaesusele ega õnnele ega rikkusele. Väidetakse, et inimkond on maakera ressurssidega viimase 150 aastaga üsna puhta vuugi teinud, ning viidatakse Rooma Klubi 1970ndatel välja antud raamatule Kasvu Piirangud. Selle vana raamat väidab, et maakera ressursid ei saa toetada sellist majanduse ja inimkonna kasvu isegi mitte arenenud tehnoloogiaga. See hüsteeria kasvava majanduse vastu peegeldab 18. sajandi usumehe Malthuse hirmu, et rahva lisandudes ei jätku kõigile enam toitu, ignoreerides fakte selle kohta, et pärast 2. maailmasõda on toiduainete tootmine on kasvanud kiiremini kui rahvastiku juurdekasv.

Selle volatiilsus väheneb ja levik on kõikjal paranenud. Toidu tegelikku puudust ei saa süüdistada ka näljahädades, mis on tekkinud poliitilistel mitte põllumajanduslikel põhjustel.

Eesti vaesumise pooldajad aimavad õigesti, et sisemajanduse kogutoodang (SKT) ei ole hea mõõdik rahva heaolu mõõtmiseks. Viimasel ajal ongi õnneks tekkinud mitmeid alternatiivseid indekseid, mis mõõdavad kas rahva sotsiaalselt heaolu (tervist, haridust, vabadusi, looduskeskkonda, elamistingimusi, mida saab raha eest osta) või siis seda, kui jätkusuutlik riigi majandus on, mõõtes riikide varasid, mille pealt raha teha ja SKTd kasvatada.

Just see viimane – riigi varade – mõõtmine, mille kallal töötasid Maailmapanga teadlased Glenn-Marie Lange, Quentin Wodon ja Kevin Carey mitu aastat, aitab meil aru saada, kui suurt rolli tegelikult mängib ressursside “röövimine” majanduses. Tänavu veebruari alguses esitletud raport ‘Riikide muutuv rikkus’ vaatab riikide varasid kolme ressursi kaudu, mõõtes esiteks maavarade hulka, teiseks inimkätega loodud rikkust (ehk taristut) ning kolmandaks inimressurssi. Paljude meelest oleks võinud arvestusse neljandaks kaasata ka riikide institutsioonid, millest oleneb, kui võrselt on võimalused ning rahaline ja sotsiaalne heaolu inimeste vahel jagatud.

Täpselt nagu firmadel on oma väärtuse hindamiseks kasumiaruanne ja bilanss, nii peavad ka riigid vaatama, kas edasiseks majanduskasvuks on olemas vajaminev laiaulatuslik varade portfell. Ja kuigi 70ndatel aastatel tehtud hoiatuste põhjal oleks võinud arvata, et kõik ressursid saavad kohe otsa, leidis uuring sellegipoolest, et maailma varade portfell (mitte segi ajada sisemajanduse kogutoodanguga) kasvas ajavahemikus 1995-2014 märkimisväärselt.

Uuring, mis mõõtis 141 riigi varasid 20 aasta jooksul (1995 -2014), leidis, et riigid saavad vara luua investeeringute tegemisega kahte esimesse ressurssi – taristusse ja inimeste haridusse – ning samal ajal kolmandat ressurssi - maavarasid – mõistlikult majandades. Kõrge sissetulekuga riikides, mille hulka kuulub ka Eesti, moodustab inimkapital (mida teadurid mõõtsid inimese eluea jooksul teenitud tulu väärtusena) 70 protsenti kogu varadest. Rikkad ja nutikad riigid kasutavad ka palju rohkem taastuvaid ressursse, mis ei ammendu. Ainult vaesed riigid toetuvad oma majanduses enamasti loodusressursside kasutamisele. Muuseas, kaks kolmandikku nendest riikidest, mis on jäänud 20 aasta jooksul vaesemaks, on maavarade poolest rikkad. Kuid enamus on neist ka haprad või sõjalises konfliktis olevad riigid, mis näitab veel kord, et loodusvarad üksinda ei kindlusta riigi arengut. Uuring näitab ka, et varade loomine ei käi maavarade röövimise kaudu, vaid rikkus saavutatakse palju efektiivsema maavarade kasutamisega, millest saadud tulu investeeritakse tagasi haridusse ja taristusse. Järelikult pole vaja ka maavaradele lõppemisele liialt keskenduda. Majanduse jätkusuutlikkuseks on vaja hoopis häid institutsioone, mis majandaks maavarasid mõistlikult. Ja head institutsioonid on enamasi hea haridusega riikides. 

Kõige tähtsam tõdemus ongi see, et inimkapital (ehk siis haritud ja terved inimesed) on maailma kõige tähtsam vara. Hea uudis on see, et haridust ja tervist saab osta raha eest. Kuidas naturaalmajanduse ja bartertehingute tingimustes raha teenida, mille eest siis haridust, kultuuri ja tervist osta, majanduskasvu needvad maamehed meile ei ütle.  Nad ajavad meile ainult käojaani väärikusest ja väärtussüsteemidest.

-xxx-

Suur valitsus ees, rikkus taga

Eesti ettevõtjad ei peaks nõudma mitte odavat riiki, vaid hoopis suuremat hulka riigi pakutavaid teenuseid, et võidelda globaliseerumisega kaasas käiva ebastabiilsusega. Eesti rikkus ei suurene, sest riskantsete, kuid head kasumimäära pakkuvatele turgudele sisenemiseks on meie valitsus liiga õhuke.

Läinud kevadel Torontos peetud investeerimiskonverentsil sain aru, miks ekspordist sõltuv ja avatud majandusega Eesti ei peaks valitsusasutustes laialdasi kärpimisi tegema. Kanada rahandus- ja äripealinnas, kuhu Nigeeria asepresident, kubernerid ja jõukas ärieliit oli Põhja-Ameerika investeeringute meelitamiseks kohale lennanud, kirjeldas Nigeeria päritolu ärimees Calgaryst, tedretäpiline härra Ofor, kuidas Nigeerias äri käib.

Neile, kes kiiresti kasvava ja varsti ilmselt Aafrika suurimas majandusega Nigeerias kaupa soovivad teha, soovitas Ofor osta meeldima hakanud kaup kohe ära. “Saad täpselt selle, mida näed. Ära jää lootma hilisematele tellimustele: homme sama ärimeest tabada ja sama kaupa tellida on sama hea kui väljalt tuult otsida,” kirjeldas ta.

Teiseks soovitas Ofor sealsele turule minna kalli ja eksklusiivse kaubaga, sest nigeerlased ei armasta odavaid ja koledaid asju. Ning kolmandaks tuleks ärireisidel Nigeeriasse liikuda suure kaaskonnaga: „Jäta endast mulje kui rikkast ja heade tutvustega ärimehest ning alusta enda tutvustamisega just poliitikute ja riigiametnike, mitte ärimeeste juurest.“

Ofori kogemused ja soovitused iseloomustavad väga hästi kõrgeid riske ja tehingukulusid n-ö eksootilise maailmaga kauplemisel. Ja ometi olevat maailma kõrgeim investeeringute tasuvusmäär just Aafrikas. Aafrika keskklass on tänaseks juba sama suur kui Indias ning linnad, need tootmise ja tarbimise epitsentrid, kasvavad hoogsalt, vajades energiat, taristuid jm. Need kõik on võimalused meie ettevõtjate jaoks.

Ofori jutt tuletas ühtlasi meelde majandusteadlase Dani Rodriku öeldut: kui sul on kaks küpsist ja mul kaks klaasi limonaadi, on kaupa ääretult lihtne teha. Kui aga tahta siseneda Aafrika kiiresti kasvavatele, kuid riskantsele turgudele, mida iseloomustab vähene usaldus, siis peab riik ettevõtjatele riskide maandamiseks kindlasti oma garantiisid pakkuma. See seletabki, miks avatuma majandusega riikides on enamasti suuremad valitsemiskulud – riigi teenuseid on vaja ettevõtjatele globaliseerumisega kaasas käiva ebastabiilsusega võitlemiseks.

Sestap soovitab see Princetoni professor: kui riik tahab suuremaid turgusid, suurenegu samamoodi ka valitsus. Eesti kontekstis peaksid siis nii vettinud mägrad kui ka noored gasellid nõudma rohkem riigi teenuseid: investeeringute kaitselepinguid kiire majanduskasvuga riikidega, riiklikke strateegiaid kaubanduse arendamiseks, tõhusat saatkondade võrgustikku heade majandusdiplomaatidega ning riigiasutusi, mis edendaks senisest hoogsamalt eksporti ja kindlustaks suurte ettevõtete tehtavaid investeeringuid tõusvatele turgudele.

Viimasel ajal räägivad aga ettevõtjad, samuti ministrid ja tippametnikud üksteise järel hoopis sellest, et Eesti valitsemiskulud on liiga suured ja riik ülepea liiga kallis. Soovitatakse üle vaadata ametnike hulk ja funktsioonid, pannakse ette valitsuskulud külmutada. Samas võib juhtuda, et ettevõtjate soovi järgi reformitud riigiaparaat ei ole sugugi väiksem ega odavam.

Tõenäoliselt ei ole odavat riiki soovijatele näppu juhtunud Yale’i poliitikateadlase David Cameroni uurimustöö, mis leidis tähelepanuväärselt tiheda seose riigi kulutuste ja sissetuleku vahel inimese kohta. Turud on selle järgi kõige enam arenenud ja efektiivseimad nendes riikides, kus neid aitavad tugevad riigi institutsioonid. Kusjuures sama rikkustaseme juures oli valitsus suurem just selles riigis, mille majanduses oli väliskaubandusel suurem osakaal.

Aga mis kasu sellisest suure riigiaparaadi abiga maailmas ringi rassimisest siis eestlastele on? Kuna Eesti turg on nii pisike, siis sõltuvad meie tootjad ja teenusepakkujad just välisturgudest. Selle valguses saab väita, et Eesti rikkus ei suurene, sest riskantsetele, kuid head kasumimäära pakkuvatele turgudele sisenemiseks on meie valitsus liiga õhuke.

Tehingute toimumiseks on vaja palju riigi rahastatud eeltingimusi, alates konflikti puudumisest ja tavalisest tänavajulgeolekust kuni usaldatava valuutani. Enne tehingut peab keegi uurima kauba vastavust kehtivatele standartidele ning kontrollima selle väidetava omaniku staatust. Sõlmitud leping peab kehtima ja seda peab olema võimalik kohtus vaidlustada. Maksude tasumine peab olema selge jne.

Kujutlege nüüd, kuidas saaks õhuke riik osutada selliseid teenuseid (kaitsevõime, politsei ja piirivalve, (kesk)pangad, standardiametid, notarid, maksuametid) meie noortele gasellidele ja endiselt uljatele mäkradele välismaal. Firmadel endil ei ole selleks tööks ei raha ega võimu.

Riigiaparaadi suurus ei tohiks seega meie ettevõtjatel pinnuks silmas olla ning seda ei tuleks pidada majanduse arengu takistajaks. Vastupidi, valitsused kasvavad suureks suhteliselt väikestes riikides, mille majandus on kõige enam maailmale avatud. Valitsuse toel maailma vallutavaid ettevõtjaid on meil vaja aga selleks, et tagada meie oma inimeste sotsiaalne edukus.

Müksame Eesti edukaks

Artikkel ilmus 23. jaanuari Äripäevas : http://www.aripaev.ee/blog/2014/1/23/muksame-eesti-edukaks 

Kuidas Eestit edukamaks teha? Pakun, et Eesti edu suurendamisel võiks proovida müksamist (nudging). Paljud riigipead kasutavad seda suurepärast tehnikat. Suurbritannia peaministri David Cameroni müksamisministeerium (nagu  New York Times on tema meeskonda naljatamisi nimetanud) tegeleb näiteks nii tööpuuduse leevendamise kui maksude laekumise parandamisega. USA president Barack Obama kasutab müksamiskiirsalka, et mõjutada inimesi enam hoiustama või maju soojustama.

Müksamine on käitumispsühholoogia ja poliitökonoomia võte, mis proovib positiivseid tulemusi saavutada käitumise kaudse mõjutamisega, mitte keelamise ja käskimise kaudu. Kõige lihtsam müksamisnäide on tervisliku koolitoidu alalt. Edu ei saavutata mitte rämpstoidu keelamisega, vaid laste silmade kõrgusele asetatud apetiitsete puu- ja juurviljakaussidega. Sellised käitumispsühholoogiale ülesehitatud müksud suurendavad tervislikku toitumist, mis ongi eesmärk. Müksamine on edukas, sest otsusetegija dilemmade (isuäratav rämpstoit või tervislik juurvili, tarbimine täna või hoiustamine tulevikuks, homsed suured küttearved või pööningu koristamine ja soojustamine täna) peale on ette mõeldud ja positiivsed valikuvariandid käeulatusse pandud.

Kohe tekib küsimus, kuidas kasutada müksamist Eesti edukamaks muutmiseks ja kuidas edukust üldse mõõta. Kuigi meil on põhjust majanduse ja ka inimarengunäitajate edenemise pärast uhked olla, on rikkus rahva edukuse arendamisel ainult siis head tööriist, kui tekitab töökohti, suurendab keskklassi ja loob ehituskivid heaoluühiskonnaks, kus kõik inimesed saavad oma andeid realiseerida.

Taiwani näide. Loomulikult ei loo üks müks kõiki eduka heaoluühiskonna tekke eeldusi. Kuid väikesi mükse tööstuspoliitikas võiks valitsus siiski proovida. Londoni majanduskooli professor Robert Wade on märkinud, et peale Lääneriikide on maailmas vaid seitse riiki, mis on viimase 200 aasta jooksul kõrge arengutaseme saavutanud. Lühidalt - edukaks saada on erakordselt keeruline. Miks ei võiks Eesti, mis on neoliberaalsete poliitikate omandamises juba maailma esirinnas, vahelduseks proovida mõnd Aasia-riikide tehnikat majanduskasvu ja sotsiaalse edukuse loomiseks?

Taiwanis käis asi nii: inseriharidusega müksamismeeskonna ülesandeks oli majandussektorid omavahel ära jagada ning ettevõtetega, käsitöömeistritega, väikeettevõtjatega tihedad suhted sisse seada. Suure osa ajast pididki mehed tehastes ja töökodades veetma ja sealseid probleeme ja käitumist uurima. Pange tähele, et riigi edukamaks muutmiseks ei valitud välja mitte üht lemmiksektorit, millest poliitikud nõrkemisi uusaastakõnedes jahvatada saaks – eesmärk oli informatsiooni võimalikult laiapõhjaliselt kahes suunas liigutada. Esiteks uurida, mis täpselt hoiab ettevõtteid tagasi tootlikkust suurendamast, Lääne suurfirmadele allhanget pakkumast (alguses), ja hiljem juba ise üleilmseid turge vallutamast ja tarneahelaid loomast.

Vastutasuks jagasid müksajad omakorda teavet, kuidas saaks ettevõtted maailma konkurentsis püsida, ning pakkusid välja kiire kasumiiha taltsutamiseks lahendusi, neid sobivalt käeulatusse nihutades. Sellised avalikkusele nähtamatud müksamismeeskonnad olid ka eri sektori firmade ning kohalike ja välismaiste firmade sünergia tekitatamise taga. Niimoodi käitumispsüholoogiat tööstussektorisse üle kandes müksati mitu aastakümmet järjest, tuues kaasa nii rikkuse kui ka sotsiaalse edu.

Rikkusest ei piisa. Muideks, eelmisel aastal loodi Harvardi ülikooli Business Schooli professori Michael Porteri eestvedamisel sotsiaalse edukuse indeks. Ja kuigi see Eestit ja teisi väikeseid riike esialgu ei hõlmanud, on esialgne järeldus sotsiaalse edukuse indeksi uuringutest selline, et rikkamates riikides on sotsiaalne edukus tavaliselt suurem (teatud piirini küll ja mõningate eranditega). Seega, isegi kui indeks raha kokkuajamist otseselt ei mõöda (nagu SKT ja osaliselt ka inimarenguindeks), on korrelatsioon riigi majanduse ja sotsiaalse edukuse vahel positiivne. Ühenduslüliks nende vahel ongi töökohad. Just nii nagu Maailmapanga eelmise aasta arenguraport, mis keskendus just töökohtadele, pikalt kirjutas.

Edukuse sõnum. Rikkus on seega sotsiaalse edukuse jaoks vajalik, kuid ebapiisav tegur. Ning kui Eesti paremliberaalid on sotsiaalse edukuse Eesti majanduskliimat ja -kasvu lakkamatult kiites ära unustanud, siis Eesti vasakpoolsed, kes kannatamatult võimule soovivad tulla, unustavad, et sotsiaalselt edukaks ei saa ilma rikkust loomata. Tööstussektorite vaikne, kuid pidev müksamine töökohtade loomiseks on üks võimalus sotsiaalse edukuse suurendamiseks. ARTIKKEL ILMUB TALLINNA KAUBAMAJA, DANSKE BANKI, EMT, RAIDLA LEJINS & NORCOUSI, SAKU ÕLLETEHASE, TALLINNA VEE JA ÄRIPÄEVA ARVAMUSKONKURSI EDUKAS EESTI RAAMES

Superrikkad võiksid Eesti arengule õla alla panna

Eestis elab umbes 40 superrikast. Riigikontrolli raportist teame samas, et viiendik Eesti elanikest elab materiaalses puuduses. Kokku need kaks omavahel ei puutu.

Kõik teavad, et rikast huvitab kasum, aga kahjuks teame ka seda, et heateod kasumit ei too. Supikööke peavad ja orbudele näputööd õpetavad endiselt alamakstud töötajad kirikutest ja heategevusorganisatsioonidest ning valitsuse sotsiaalprogrammidest. Aga oleks ju tore, kui rikkaks saaks ka head tehes ning kui sotsiaalseid probleeme lahendada oleks kasumlik.

Mõelda võiks näiteks selle peale, et viimase 50 aasta jooksul on globaalse vaesuse vähendamiseks kulutatud juba üle 2,3 triljoni dollari, kuid vaesust pole märkimisväärselt vähemaks jäänud. Põhjuseks on see, et arenguabi- või sotsiaalorganisatsioonidel puudub rahaline motivatsioon käegakatsutavaid tulemusi saavutada. Neile ei maksta tulemuste pealt.

Sotsiaalvaldkond on muidugi alarahastatud ja nii see ka jääb. Samas ei jää probleeme sugugi vähemaks, vaid üha lisandub kliimamuutuste ja globaalse keskklassi kadumise taktis. Tulemusi ei ole ning tsentraalselt planeeritud one size fits all poliitikatega jätkates ei tule ka.

Hea uudis on see, et sotsiaalse arengu rahastamises toimub revolutsioon. Üks innovaatiline finatseerimismudel viib kasumit ihalevad rikkad ja kitsikuses siplejad kokku. Sotsiaalse mõju investeeringuteks või filantrokapitalismiks nimetatud finantseerimismudeli eesmärk on luua sotsiaalset ja keskkonnaalast väärtust koos kasumi teenimisega.

Kuidas see käib? Tugeva andmeanalüüsioskusega ja pikaajalise kogemusega mittetulundusühing tahab näiteks vähendada teismeliste poiste koolist välja langemise määra või suurendada endiste vangide edukat tagasipöördumist tsiviilellu. Teades, kuidas seda teha, otsib ta selle jaoks raha. Riigile projekt meeldib, sest vangide mitmekordne ülalpidamine läheb riigile kas otseselt või siis kaudselt kalliks maksma. Raha aga riik selle elluviimiseks ei anna. Selle asemel annab riik mõne oma allameti kaudu garantii, et kui MTÜ saavutab mõne aasta pärast märgatavaid tulemusi, milles enne kindlalt kokku lepitakse, siis maksab riik MTÜle tulemuste pealt. Seni aga otsigu organisatsioon endale rahastaja ja leidku ise kõige tõhusam viis, kuidas tulemusteni jõuda, ilma et riik tööviisidesse sekkuks.

Siin tulevadki mängu Eesti rikkad: neid huvitab riigi pakutud garantiiraha ning neil on ka eraettevõtjatena kogemus kõige odavamalt ning paindlikumalt tulemusi saavutada. Enam pole juttugi kabinetivaikuses koostatud sotsiaalprogrammidest, toimub aktiivne töö inimestega. Sotsiaalprogramm, mis tõi edu Tartus, kohandatakse Kohtla-Järvel tulemuste saamiseks ümber. Jne.

Tegelikult on selles MTÜ-riik-ettevõtja kolmnurgas ka neljas osaline: erapooletu tulemuste analüüsija ehk audiitor, kes hindab, kas lepingutingimused on täidetud ja projekti sihtrühma elujärge päriselt parandatud. Just tema otsustab, kas areng on tõesti toimunud ja kas kõik on lepingut täitnud.

Kolm võitjat. Filantrokapitalism aitab ettevõtjatel eemalduda nunnudest sotsiaalselt vastutustundlikest projektidest, mis on enamasti lihtsalt odavad PR-projektid. Selle asemel tekib win-win-win: ettevõtjad saavad teenida sotsiaalse heaolu loomise pealt; MTÜd saavad teha seda, mis on neile südamelähedane; ning riik saab sotsiaalselt edukama ühiskonna.

Filantrokapitalismi mudeleid kasutades ei siple riik enam üksi sotsiaalsete ja keskkonnaalaseid probleemide lahendamisel. Ühendades sotsiaalseid muutusi taotleva filantroopia ja kasumit taotlevad investeeringud saab ühendada kapitali, loovuse ja sotsiaalse heaolu.

Mõnele võib olla vastukarva see, et maksumaksjad maksavad ettevõtjale kasumit, kui tulemused on head. Kuid üsna hõlpsasti saab audiitor järeldada, et varasemaga võrreldes on riigi raha isegi kokku hoitud. Risk on nimelt tõeline ka ettevõtjale– kui tulemusi ei saavutata, ei saa ta oma raha tagasi ega teeni ka kasumit. Siin saaks riik ettevõtjale appi tulla, et luua uus taristu näiteks sotsiaalse mõju võlakirjade või tingimusliku garantii näol, mis vähendaks riske.  Kõiki sotsiaalseid valupunkte selle mudeliga muidugi lahendada ei saa, näiteks demokraatia arendamiseks ja naiste eneseteadlikkuse suurendamiseks  filantrokapitalistlik mudel ei sobi, sest tulemusi ei saa mõõta.

Vaadates muu maailma kogemusi sotsiaalsete investeeringutega võib eeldada, et see investeerimislaad kasvab peagi nišitootest üsna märkimisväärseks jõuks, mis täiustab riigi sotsiaalprogramme. Eesti võiks sellega Ida-Euroopas esimesena algust teha.

-xxx-
Article was published at Aripaev, December 2, 2013 : http://leht.aripaev.ee/images/publicationimages/6e2a2dee-3ee7-4dcc-86af-d0abc3d96d5d-Paper/issue.pdf