Tekst avaldatakse Harju Ekspressi rubriigis Maailmakool.
Ja ometi tähistame juuni keskel kõrbestumise vastast päeva.
Ma toksin põllumajandusministeeriumi otsingumootorisse sõna ’kõrb’ ja saan, nagu ma eeldasingi, täpselt null tulemust. Eestis tundub natuke kohatu kõrbe pealetungimisest rääkida, eriti, kui lähtuda kõrbestumise kitsamast tähendusest ehk sellest, kuidas liiv tungib inimasulatele füüsiliselt peale.
Eesti filmimees Riho Västrik seevastu on kõrbestumise probleemidest vändanud isegi Eesti päris oma dokkfilmi, ja ma küsin tema käest, mis peaks eestlastel kõrbestumisega asja olema.
„See dokk on üks osa seitsmeosalisest seriaalist Terveilm, mille eesmärk oli tutvustada ÜRO uue aastatuhande arengueesmärke. Lisaks nälja, haiguste jmt. vastu võitlemisele on ÜRO võtnud eesmärgi parandada keskkonnaseisundit. Keskkonna-ajakirjanikuna leidsin ma, et kõrbestumine on keskkonnaprobleemide kõige dramaatilisem tulem. Ma tahtsin selles filmis näidata, kuidas inimesed elavad Aafrikas Sahara kõrbes, kus kõrb liigub kiirusega mitu kilomeetrit aastas.“
Kõrbestumine mõjutab vahetult kuni kolmandikku maakera pindalast ja enam kui miljardit inimest rohkem kui sajas riigis.
„Malis näiteks sureb vaesuse ja haiguste tõttu tervelt 25 protsenti lastest enne, kui nad saavad viie-aastaseks, ja kui ülejäänud elavadki täiskasvanu eani, siis maadlevad nad malaaria, aidsi, tuberkuloosi ja ... näljaga. Kõrbe pealetung mõjutab otseselt inimeste elu, muutes kasutuskõlbmatuks põllumaa, uputades liiva alla majad ja ähvardades ummistada ainsa veesoone - Niigeri jõe. Maapiirkondades on inimesed nii vaesed, et neil pole loomagi adra ette rakendada, et kehva põllumaasse jutt vedada. Harimatuse tõttu ei tea nad, kuidas pealetungiva kõrbega maadelda ja mulla viljakust tõsta, et end elatada.“
Kuidas saab neid inimesi üldse aidata?
Riho ütleb, et on kaks võimalust. On võimalus panna hulk raha hakkama, et ehitada nutikas satelliidisüsteem kosmosesse, mis jälgib liivade liikumist Saharas ja registreerib millimeetri täpsusega luidete asukohta. (See pakub palju toredaid töökohti Euroopas, aga ei aita kahjuks kuidagi liivaga võitlevaid inimesi Sahara kõrbes.) Teine võimalus on saata küladesse kohalik õppinud inimene, kes õpetaks inimesi komposti tegema (laulu saatel, nagu Riho film näitab) või siis tegema nii labast tööd nagu seda on küla piirile liiva sisse oksakeste torkamine, et liiv sealt edasi ei lendaks. Hiljem istutatakse okste varju väike põõsastaim, mis eraldi kastmist ei vaja ja mille juured hoiavad liiva paigal.
Filmis näitabki Timbuktu looduskaitsepealik Boureima Kamara ruutudeks tarastatud liivaluiteid, mille keskel ilutsevad taimekesed. See mees ütleb kõrbestumise kohta ka ühe fakti, mis peaks meilegi korda minema:
„Ega siis kõrbestumine pole ainult Sahara probleem! Üle terve maakera kaotavad mullad viljakust. Võtke rannikualad, kus sajab tihti vihma! Muld on nii sooldunud, et midagi seal ikkagi kasvatada ei saa!“
Hmm, kas see peaks ka Eestis tõsi olema? Toksin uuesti põllumajandusministeeriumi veebilehe otsingumootorisse muldadega seotud sõnu ja avastan, et tõepoolest, ka Eesti põllupidajad kurdavad mulla vähese viljakuse üle. Meie muld on liiga happeline! Ja kui me seda kalli raha eest ei lupjaks, siis räägiksime ka meie kõrbestumisest hulga kõlavamal häälel.
***
Terveilma teisi dokkfilme ning palju teisi filme globaalsetele teemadel saab laenutada kooli ja noorte filmiklubidele "Vaata ja muuda" projekti kaudu. Lisainfo kõrbestumise ja filmide kohta: http://www.maailmakool.ee/.
Ja ometi tähistame juuni keskel kõrbestumise vastast päeva.
Ma toksin põllumajandusministeeriumi otsingumootorisse sõna ’kõrb’ ja saan, nagu ma eeldasingi, täpselt null tulemust. Eestis tundub natuke kohatu kõrbe pealetungimisest rääkida, eriti, kui lähtuda kõrbestumise kitsamast tähendusest ehk sellest, kuidas liiv tungib inimasulatele füüsiliselt peale.
Eesti filmimees Riho Västrik seevastu on kõrbestumise probleemidest vändanud isegi Eesti päris oma dokkfilmi, ja ma küsin tema käest, mis peaks eestlastel kõrbestumisega asja olema.
„See dokk on üks osa seitsmeosalisest seriaalist Terveilm, mille eesmärk oli tutvustada ÜRO uue aastatuhande arengueesmärke. Lisaks nälja, haiguste jmt. vastu võitlemisele on ÜRO võtnud eesmärgi parandada keskkonnaseisundit. Keskkonna-ajakirjanikuna leidsin ma, et kõrbestumine on keskkonnaprobleemide kõige dramaatilisem tulem. Ma tahtsin selles filmis näidata, kuidas inimesed elavad Aafrikas Sahara kõrbes, kus kõrb liigub kiirusega mitu kilomeetrit aastas.“
Kõrbestumine mõjutab vahetult kuni kolmandikku maakera pindalast ja enam kui miljardit inimest rohkem kui sajas riigis.
„Malis näiteks sureb vaesuse ja haiguste tõttu tervelt 25 protsenti lastest enne, kui nad saavad viie-aastaseks, ja kui ülejäänud elavadki täiskasvanu eani, siis maadlevad nad malaaria, aidsi, tuberkuloosi ja ... näljaga. Kõrbe pealetung mõjutab otseselt inimeste elu, muutes kasutuskõlbmatuks põllumaa, uputades liiva alla majad ja ähvardades ummistada ainsa veesoone - Niigeri jõe. Maapiirkondades on inimesed nii vaesed, et neil pole loomagi adra ette rakendada, et kehva põllumaasse jutt vedada. Harimatuse tõttu ei tea nad, kuidas pealetungiva kõrbega maadelda ja mulla viljakust tõsta, et end elatada.“
Kuidas saab neid inimesi üldse aidata?
Riho ütleb, et on kaks võimalust. On võimalus panna hulk raha hakkama, et ehitada nutikas satelliidisüsteem kosmosesse, mis jälgib liivade liikumist Saharas ja registreerib millimeetri täpsusega luidete asukohta. (See pakub palju toredaid töökohti Euroopas, aga ei aita kahjuks kuidagi liivaga võitlevaid inimesi Sahara kõrbes.) Teine võimalus on saata küladesse kohalik õppinud inimene, kes õpetaks inimesi komposti tegema (laulu saatel, nagu Riho film näitab) või siis tegema nii labast tööd nagu seda on küla piirile liiva sisse oksakeste torkamine, et liiv sealt edasi ei lendaks. Hiljem istutatakse okste varju väike põõsastaim, mis eraldi kastmist ei vaja ja mille juured hoiavad liiva paigal.
Filmis näitabki Timbuktu looduskaitsepealik Boureima Kamara ruutudeks tarastatud liivaluiteid, mille keskel ilutsevad taimekesed. See mees ütleb kõrbestumise kohta ka ühe fakti, mis peaks meilegi korda minema:
„Ega siis kõrbestumine pole ainult Sahara probleem! Üle terve maakera kaotavad mullad viljakust. Võtke rannikualad, kus sajab tihti vihma! Muld on nii sooldunud, et midagi seal ikkagi kasvatada ei saa!“
Hmm, kas see peaks ka Eestis tõsi olema? Toksin uuesti põllumajandusministeeriumi veebilehe otsingumootorisse muldadega seotud sõnu ja avastan, et tõepoolest, ka Eesti põllupidajad kurdavad mulla vähese viljakuse üle. Meie muld on liiga happeline! Ja kui me seda kalli raha eest ei lupjaks, siis räägiksime ka meie kõrbestumisest hulga kõlavamal häälel.
***
Terveilma teisi dokkfilme ning palju teisi filme globaalsetele teemadel saab laenutada kooli ja noorte filmiklubidele "Vaata ja muuda" projekti kaudu. Lisainfo kõrbestumise ja filmide kohta: http://www.maailmakool.ee/.
Foto autor Riho V2strik, vaata lisa http://nagi.ee/photos/vastrik/sets/184173/.
