Möödunud kuul avastasin, et mu kahupäine, habemes
ja suure õllekõhuga (hiljem avastasin, et ka räpase arvutiklaviatuuriga) umbes
60-aastane professor ongi see mees, kes kuulutab unes nähtud taevalikku õiglust.
Et see õiglus siis “ühendaks kõik, kes tema eest võitlevad…”. Talvel, kui mind tema abiliseks määrati, ei
aimanud ma muidugi veel midagi. Lõrtsises lumes sammusime - tema aeglaselt ja
kergelt taaruvana – vana kiriku poole, kus ta loengud toimusid.
“Ma püüan neil silmi avada,” ütles ta oma napilt 20-aastaste
üliõpilaste kohta, kellele ta rahvusvahelise arengu teooriaid luges. “Häda on
selles, et tänapäeva tehnoloogiate juures ei õpi noored enam lugema. Nad loevad
ainult SMSe – raamatuid enam ei loe. Nad ei oska enam mõelda.”
See seisukoht oleks mind muidugi pidanud valvsaks
tegema, et see muheda naljamehe ümariku kujuga, kuid siiski kibestunud vanamees
hakkab vana kirikut õig(l)use kuulutamiseks kasutama. Kuid tol hetkel see mind
nii väga ei huvitanudki – rõõmustasin vaid ametiühingu abiga kunstlikult
körgeks aetud palga üle, mis tõotas mulle üle 20-eurost tunnipalka.
(Selgituseks seda, et just nii – magistrante
professorite abiks määrates tabatakse kõrghariduses – siin Ontarios vähemalt – kaks
kärbest korraga. Ühest küljest saab professor eksamitööde hindamise aegaraiskavast
tööst vabaks, et teadustööle keskenduda; teisalt finantseerivad kõrgeima
keskmise hindega magistrandid nii oma õpinguid.) Rõõmustasingi talve hakul, et mu tööks on vaid
üliõpilaste esseede hindamine, vestlusringe pidama ega loengutes käima ma ei
pidanud.
***
Läinud talvel lugesin läbi ligi nelisada viiskümmend
esseed. Neljakuulise kursuse jooksul pidid noored üheksa lühikest esseesid kirjutama.
Ikka selleks, et khm... mõtlema õppida. Maailm aga, mis nendest esseedest
joonistus, meenutas kummalist unelma-taolist utoopiat – ebaloogilist segu
vanade indiaani uskumuste propageerimisest ja peost suhu elavate talupeogade
romantiseerimisest, ning - täiesti vastandlikult – ka Hiina majandusime kiitmisest
ning ihalemisest relvastatud revolutsiooni kui vältimatu arengule kaasa-aitaja järele.
Kui lugesin esmalt üliõpilaste esseedest (ja
seejärel pool-shoki-seisundis ka professori slaididelt), et “vägivallatu maoism,
milles hiinlased kollektiivselt loobusid eraomandusest, oli väga edukas, kuna
lõi eeldused tänapäeva-Hiina majandusimeks, mille hüved on kõikide ühiskonnaliikmete
vahel võrdselt ära jagatud”, siis laksatasingi endale mõttes vastu otsaesist: lõpuks
olingi kohanud meest, kes nägi unes taevalikku õiglust
ja kasutab nüüd vana
kirikut selleks, et seda sellest päevast peale kuulutada. See kantslist
mahakuulutatud unenägu vormistati Kanada tarbimisühiskonnas kasvanud noortele
õiglusena, mis ühendaks kõik, kes tema eest võitlevad.
Ma ei tea, kas olete juhtunud kuulma praegu
Quebecis toimuvatest laialdastest üliõpilasrahutustest, aga tundub, et need näivad
tõepoolest tõestavat seda, et kõik, kes unenägudesse usuvad, ongi oma jõud juba
ühendnud ja võitlevad selle eest koos. Nimelt protestib seal ligi 300 tuhat Quebeci
noort juba mitu kuud õppemaksu tõstmise vastu. Seda hoolimata sellest, et Quebecis,
muide, on Kanada provintsidest kõige madalam õppemaks – sealsed noored
maksavad vaid napilt üle kolmandiku võrreldes Kanada keskmise
ülikooliõppetasuga. Neid ei huvita ka see, et kavandatav tasu tõus oleks võrdne
ühe piimakohvi hinnaga päevas. Neil on nende unes nähtud õiglus, ja nad
võitlevad selle eest vankumatult. Hämmastav meelekindlus...
Markistist professor aga, kes naudib üle saja
tuhande dollari suurust aastapalka, teab ilmselt ikkagi, et lõpuks on kõik
ainult üksainus enesemüümine. Ja nii ta siis päevhaaval, tundhaaval,
tükkhaaval,
jupphaaval
noortele müübki oma usud ja tõed... Imestan vaid seda, et kummalisel
kombel ei viitsinud enamik – lakkamatult netis istuvatest – üliõpilastest
maoismi guuglisse toskida, et järele vaadata, kui vägivallatu ja edukas see
siis ikkagi oli.
Ilmselt usuvad nad kirikus jutlustavat muhedat
taati ilma mingi kriitikameeleta. Aga võib-olla ei saatnud keegi neile
sellesisulist SMSi?
