Marje Aksli: Eestlased elavad kauem, aga haigena. Miks?
(81)Miks raiskab Eesti oma kõige väärtuslikumat ressurssi ehk inimesi?
Hiljuti soovitas Maaülikooli teadur Ülo Niinemets Eesti inimestel rohkem süüa maisi, soja, nisu ja otra, mis võiks „loomakasvatuse asemel jõuda otse meie toidulauale“. Ja ometi tuleb tema toidujulgeoleku lahendus – laenata loomade toidusalvest nisu, otra ja soja – esimesena läbi kriipsutada.
Me peame toidujulgeoleku ja kliima kaitsmise dilemmat vaatama normatiivselt sellest vaatevinklist, et Eesti elanikkond vananeb. Kuigi eluiga on sammhaaval pikenenud, on samavõrra pikem ka haigena elatud aeg. Statistikaameti andmeil elavad eesti mehed tervena keskmiselt vaid 54,9 aastat ja naised 58 eluaastat. See tähendab, et üha rohkem on inimesi, kes vajavad sotsiaaltoetusi, pikaajalist hooldust ja haiglaravi. Mihkel Oviir tõdes kord „Plekktrummis“ talle omase tõreda koolipapalikkusega, et „see kõik ju maksab-maksab-maksab-maksab“.
Arenguseire keskuse hiljutine raport teebki meile selgeks, et Eesti pikaajalise hoolduse kulud suurenevad peagi 2,2 protsendini SKTst. Keskuse prognoosi täitumisel tõuseksid sotsiaalkaitsekulud praeguselt 16,4 protsendilt 18,2 protsendini SKTst. Ka demograafilise vetsupoti pärast muretsejad peaks küsima, miks raiskab Eesti oma kõige väärtuslikumat ressurssi ehk inimesi.
Mida siis teha? Toidujulgeolekust või üldse laiemalt Eesti tulevikust rääkides peaksime küsima, kuidas Eesti inimesi võimalikult kaua terve ja aktiivsena hoida? Paljuski on seni kiivavedanud analüüsi probleem selles, et veel kümnendi eest kivisse raiutud teadustulemused on tänaseks suuresti ümber vaadatud.
Näiteks varasemad soovitused süüa rohkelt täisteraviljatooteid, vähe rasva ja vaid tibake liha ei kehti enam, sest uued uurimustulemused on need soovitused tugevalt kahtluse alla seadnud.
Just ennetava meditsiini valdkonnast, mis vaatleb inimeste tervist mitte haiguse puudumisena, vaid tegutseb aktiivselt selle nimel, et kroonilisi haigusi võimalikult kaugele edasi lükata, saame paljuski vastuseid, mida peaksime toidulauale panema ja mida põllule külvama.
Valge surm – suhkur
Tervise põhivaenlane on suhkur, mida inimene ei ole loodud sellistes kogustes sööma. Pea kõik poolfabrikaadid ja töödeldud toidud sisaldavad lisasuhkrut. Suhkur ja tärkliserikkad toitained, mis muutuvad süües suhkruks (nisu ja enamik teravilju), ei peaks olema inimese toidulaual, kuna tekitavad organismis põletikku, mis omakorda tekitab kroonilisi haigusi.
Paljud arstid nimetavadki enneaegset vananemist krooniliste haiguste tekke tõttu inglise keeles naljatamisi inflammaging (kombineerides sõnu põletik ja vananemine). Samuti seostatakse suhkruga vähkkasvajaid, kõrgvererõhutõbe, südamehaiguseid, diabeeti ja isegi Alzheimeri tõbe. (California ülikooli teadlased on kirjutanud sel teemal omajagu uurimusi.)
Ennetava meditsiini arstid ei soovita süüa ka rapsiõli ega muid köögiviljaõlisid, mille kasvatamiseks tuleb luua monokultuurseid ja üleväetatud põldusid. Nad soovitavad saada eluks vajalikku rasva kalast, vabajooksukanadest ja nende munadest, samuti pähklitest, avokaadost, oliiviõlist ning rohtu (mitte teravilju) söönud loomade lihast.
Paljud ennetava ravi arstid ja toitumisteadlased soovitavad tervise hoidmise nimel otsida lahendusi põllumajanduse eelsest maailmast, mil enamasti toituti küttide-korilaste moodi.
Küllap ei soovi töödeldud toitu tootvad firmad otseselt halba, aga nende motivatsioon tuleb müügimahust, mitte sellest, kas krõbuski söönud inimene saab elada pikka ja täisväärtuslikku elu. Läbimüüki suurendavad suhkrud, nisu ja muud suus sulavad, isu suurendavad toidulisandid. USAs on palju näiteid selle kohta, kuidas toidufirmad rahastavad teadlaste uurimistöid, et mõjutada sedasi andmetepõhist avalikku poliitikat.
Loeb ka kalorite sisu
Tervisest rääkides ajavad toidufirmad süü vähese liikumise ja kehva une kraesse, unustades, et söök on siiski tervise põhiline alustala. Pealegi, väide, nagu saaks moosipirukana sisse söödud kalorid lunastada pooletunnise tervisejooksuga, on poolik, sest unustab, et piruka sees pole inimese tervise hoidmiseks vajalikke toitaineid.
Aju registreerib toitainete puuduse, tekitades näljatunde, kuid meie toitumiskultuur pakub kehale vaid tühje kaloreid. Nii see ülekaal tuleb. Tervena püsimiseks soovitatakse süüa üheksa tassitäit köögi- ja juurvilju päevas.
Kui Ülo Niinemets hirmutab lihasööjaid enneaegse surmaga, siis on selge, et ta viitab vananenud allikatele, mille järgi arvati ekslikult, et liha ja rasv on ebasoovitatavate toiduainete nimekirjas, kuna tekitavat südame- ja veresoonkonnahaigusi. Aga vastupidi: paljudel, kes on liha ja rasva osakaalu toidus suurendanud (ja samavõrra vähendanud suhkru, teraviljade ja tärkliste söömist), on head verenäitajad ja üleüldine tervis.
Väide, nagu saaks moosipirukana sisse söödud kalorid lunastada pooletunnise tervisejooksuga, on poolik.
Parimad valguallikad on loomsed. Just lihast ja kalast saab inimene elutähtsad aminohapped, mida keha ise ei sünteesi. Istuva eluviisiga inimese valgutarbimise soovitatav päevane miinimumtase on 0,8 grammi valku ühe kehakaalukilo kohta päevas. See aitab lihase kärbumist vältida, aga ei aita lihast säilitada.
Sellepärast ongi paljud funktsionaalse meditsiini arstid valgusoovitust suurendanud 1,2 grammini kilo kohta päevas. Viimased uurimustulemused näitavad, et 65aastased ja vanemad peaks seda piiri veelgi tõstma kuni 1,6 grammini kilo kohta, kuna lihase säilitamine on selles eas elutähtis.
Näiteks tuvastas üks uuring, et kahekordse päevase vajaduse valgusisaldusega dieedi järgimine võrreldes praeguste juhistega avaldab soodsat mõju eakate meeste lahjale kehamassile ja jalgade jõule. Samuti on leitud, et kõrge valgusisaldusega toidu tarbimine ja vastupidavusharjutused parandasid kriitiliselt haigete patsientide elukvaliteeti ja ellujäämist.
Küllastunud rasvad
USA teadusajakirjanik Nina Teicholz on toidurasvade kohta käivaid tavaarusaamu kummutanud oma raamatus „Suur Paks Üllatus“, mida ajakiri Economist nimetas 2014. aastal teadusraamatuks number üks. Teicholzi raamat kummutas levinud müüdid küllastunud rasva kohta – justkui põhjustaks see haigusi.
Aastate jooksul on teadlased uurinud seost südamehaiguste ja küllastunud rasvade, kolesterooli, naatriumi, nitritite ja isegi kõrgel temperatuuril toiduvalmistamise vahel, kuid tõendid, mis toetavad paljusid neid mehhanisme, ei ole olnud usaldusväärsed.
Hiljutised tõendid viitavad sellele, et südamehaiguste kaas-tekitajateks võivad olla spetsiaalsed metaboliidid, mille meie soolestiku bakterid tekitavad punase liha söömisel.
„Huvitaval kombel tuvastasime kolm peamist põhjuslikku seost, mis aitavad selgitada seoseid punase ja töödeldud liha ning südame-veresoonkonna haiguste vahel – need on mikrobioomiga seotud metaboliidid, veresuhkru tase ja üldine põletik – ning igaüks neist tundub olulisem kui vere kolesteroolitase või vererõhk,“ ütles uurimuse kaasautor, Friedmani kooli poliitikadekaan Dariush Mozaffarian.
Kust tulevad süsinikuheitmed?
Tervise, söögi ning kliima kaitsmise trilemma kontekstis on just liha tootmist peetud kasvhoonegaaside ja kliimasoojenemise peasüüdlaseks, kuid ka see narratiiv on andmetega pehmelt öeldes vastuolus. Näiteks USA Keskkonnakaitseagentuuri andmetel moodustavad lihaveiste kasvuhoonegaasid vaid 3,6 protsenti kogu USA heitkogustest.
Kogu põllumajandus, sealhulgas veiseliha tootmine, moodustab vaid umbes 10 protsenti USA heitkogustest. Seevastu transport moodustab peaaegu kolmandiku (27 protsenti) heitkogustest USAs. Fossiilkütuste kasutamine annab heitgaasidest üleüldiselt umbes 70 protsenti.
Kui tahta kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada, tuleks analüüsida just transpordi vähendamises leiduvaid võimalusi. Võib olla tuleks leida lahendus sellele, et põldudel väetistega kasvatatavad monokultuurid lähevad eelkõige ekspordiks?
Kogu põllumajandus, sealhulgas veiseliha tootmine, moodustab vaid umbes 10 protsenti USA heitkogustest.
Lihaloomade kasulikkus seisneb ka selles, et nad veedavad kaks kolmandikku oma elust maastikul, mis ei sobi põllukultuuride kasvatamiseks. Karjamaad on miljonite inimeste elutähtsa valgu otsene allikas. Põhimõtteliselt aitavad mäletsejalised rohumaid säilitada, mis on meie ökosüsteemi oluline komponent kasvuhoonegaaside kõrvaldamisel.
Ja ilma veiste (ja nende sõnnikuta) pole meil mahetoitu, vaid ainult naftapõhiste väetistega kasvatatud toiduained.
Elu nagu Okinawal
Eestis on vaja lisaks rohepöördele ka inim- või tervisepööret, mis lahendaks tervise, söögivaliku ning keskkonna kaitsmise trilemma.
Miks mitte seada riigi eesmärgiks keskmise eluea tõstmise samale tasandile, mis nn sinistes tsoonides Okinawa saarel Jaapanis, Sardiinias Itaalias, Nicoyal Costa Ricas; Ikarias Kreekas ning Loma Lindas, Californias. Mida need suhteliselt vaesed piirkonnad teevad Eestist teistmoodi, et nende eluiga on nii kõrge?
