Mu vaaremad elasid arengumaades … ilma telefonita!

Mu poeg, kes pidi koolis koostama sugupuu, andis mullegi tõuke visuaalsete vidininatega mängimiseks. Lisaks Genile avastasime internetis ka Gapminderi - arvutiprogrammi, mis visualiseerib eri riikide arenguid. Nii ma avastasingi, et mu vaarema sündis tegelikult … Afganistanis. Peaaegu, noh.

Nimelt mõõdab mu lemmiktabel Gapminderis riikide arengut inimeste keskmise eluea (tervise) ja sissetuleku (rikkuse) kaudu. Ja seda kõike liikuval ajaskaalal aastast 1800 kuni 2009. aastani!

Nii on näiteks kohe näha, millal arstid käsi pesema hakkasid – umbes 1850 paiku – ning need väikesed värvilised pallid, mis kehastavad käsipesevaid rahvaid, teevad Rootsi meditsiiniteadlase Hans Roslingu koostatud interaktiivses tabelis kohe hüppe üles, eluea pikenemise poole.

Samamoodi on näha vaesuse suurenemine ja eluea langus Eestis 90ndate alguses – pisike pruun pall, mis kehastab Eestit, tõmbab ekraanile justkui g saba: vaesus suuremaks, eluiga lühemaks. Kui ei teaks, mis siis toimus, võiks arvata, et Eestist käis üle sõda.

Kuid - üritades kombineerida Geni andmeid Gapminderiga - mõtlesin, milline oli elu Eestis, kui 1870. aastal sündis mu vana-vana-vanaema Elena Antson? Samal aastal, muideks, toimus esimene eestikeelne teatrietendus – Koidula ‘Saaremaa onupoeg’ – ja peeti ka Põllumeeste Seltsi avakoosolek. Gapminder, mis visualiseerib ÜRO andmeid, andis teada, et mu vanavanavanaema sünni ehk Saaremaa onupoja etendumise ajal oli keskmine eluiga Eestis vaid 38 aastat, ning sissetulek inimese kohta 1537 dollarit aastas.

Seega, sel ajal, mil eestlased rahvuslikult ärkasid, oli elu umbes samasugune ... nagu Afganistanis praegu! (See tõestab, et ei ole õige öelda, nagu valitseks Afganistanis praegu meie mõistes keskaeg – sissetuleku ja tervise poolest on seal hoopis ärkamisaeg.)

Kui kahe võrdlusaluse - ärkamisaegse Eesti ja praeguse Afganistani vahel on tervise ja rikkuse osas sarnasusi - mõlemas käiakse tõenäoliselt põllu peal asjal, on neil siiski üks suur erinevus - saja afgaani kohta on ses riigis praegu 27 mobiiltelefoni. Samas ei osanud ei Koidula ega mu vaarema telefonist isegi veel unistada.

Kuigi võib ju spekuleerida, et mu vaarema Elena Antson luges küll Pärnu Postimeest, teame, et uudised levivad kiiremini telefonitsi ja mitte ajalehe kaudu, mis tookord ei potsatanud sugugi igal hommikul postkasti.

Areng on see, kui su mõtted muutuvad, ütles mulle kord üks tark naine, kelle juures kord murega käisin. Üllatuslikult kehtib see ka riikide arengu kohta. Seega märgivad mobiiltelefonid - ehk kiirelt leviv info - kiiremat edasiminekut.

Otsustan edasi vaadata, milline oli elu Eestis aastal 1884, kui sündis mu vana-vanaema Kadri Hanson. Sel ajal oli Eestis keskmine eluiga 41 aastat (tundub, et eesti arstid käsi ikka veel ei pesnud) ja sissetulek inimese kohta aastas keskmiselt 1708 dollarit. Selgub, et sel aastal, mil ka Eesti Üliõpilaste Selts õnnistas Otepääl oma sinimustvalget, oli umbes samasugune elu nagu praegu ... Lesothos.

Vaatan Wikipediast järele ja avastan, et Lesothos, ses pisikeses riigis Lõuna-Aafrikas, on praegu 85 protsenti kirjaoskaid – Aafrikas üks kõrgemaid näitajaid. Kahjuks on Lesothos laste suremus tervelt kaheksa protsenti ja saja tuhande elaniku kohta leidub vaid viis arsti!

Kuid lootust andev on see, et tervelt neli protsenti elanikest kasutab selles pisikeses Lõuna-Aafrika riigis internetti, mis on Kadri Hansoni sünniaja ja toonaste eesti üliõpilaste tingimustega võrreldes suur edumaa. Selgub ka, saja lesootholase kohta (kes nimetavad end pigem basothodeks) on mobiiltelefone tervelt 28.

Areng, järelikult, toimub seal kiiremini, kui see Eestis lipuõnnistamisest Skaibini on toimunud.

Hiljem võrdlen veel vanaema Helena Miilbergi sünniaega 1904. aastal ja avastan, et 45 eluaasta ja 1953 dollarilise sissetulekuga aastas inimese kohta keskmiselt oli elu tookord nagu ... Nigeerias praegu. Ainult pooltel inimestel on seal juurdepääs puhtale joogiveele ja korralikule tualetile. Kuid umbes sama paljudel on mobiiltelefon!

Kanada kolumnist Doug Saunders kirjutab ajalehes The Globe and Mail, et maailma ligi seitsmest miljardist inimesest on tualett vaid 4,3 miljardil. Kusjuures, neid, kellel on mobiiltelefon, on 4,6 miljardit. Seega on maailmas kolmesaja Eesti suurusjärgus inimesi, kellel on küll mobiiltelefon, kuid ei ole tualetti. Huvitav, miks?

Olgugi, et tualeti puudumine on lisaks alandavale kogemusele ka otsene terviserisk - näiteks on väikelaste suremus madala sissetulekuga maades antisanitaarsuse tõttu kõrge, aga isegi sel juhul, kui telefon tähendab igakuiste maksete tõttu ohtu võlgadesse sattuda, on tõenäosus telefoni kaudu tööpakkumisteni jõuda suurem.

Telefon annab võimaluse vaesusest kiiremini välja rabeleda. Seda muide on näha ka Eesti puhul - 90ndate alguse suhtelise vaesuse kiuste tõusis mobiiltelefonide arv jõudsalt.

Võib ju spekuleerida, milline mõju Eesti arengule oleks olnud sellel, kui justkui Afganistani oludes sündinud Koidula oleks ‘Saaremaa onupoja’ esietendusest meie kõigi vaaremadele teatanud nutitelefoni kaudu oma twitteri kontol...

Või kui kiiresti oleks Eesti Skaibini arenenud juhul, kui Lesotho elukvaliteediga Eesti Üliõpilaste Selts oleks lipuõnnistamisele me vanavanaemad kutsunud Facebooki kaudu...

Atikkel ilmus Maalehes http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/telefonid-vaaremadele.d?id=43496105 

Multikulti-jõulud Kanadas

Kui ma naabrimehele ütlesin, et “mu kevad algab pääle jõulu juba!”, naeris ta mu rumaluse peale tükk aega. “Marje, peale jõulu algab t a l v ! Kuidas küll sa seda ei tea – kolm pikka talvekuud! Ise juba ometi mitmendat aastat Kanadas," vangutas ta pead.

See tõestab minu meelest veel kord, et jõulud Kanadas on läbirääkimiste tulemus ehk kompromiss. Teadupärast pole Kanada mitte USA-sarnane kultuuride sulatus-ahi, vaid kirju multikulti-lapitekk, kus igaühel on võimalus talvised pühad just nii veeta, nagu neile meeldib. Shezara, üks mu endine kolleeg, ei tähista jõulusid üldse ega tee ka lastelegi kingitusi. Jah, see kõlab natuke nutuselt, kuid see on tema valik ja õigus.

Meie pere kakskultuurne mosaiik koosneb tugevatest katoliiklikest traditsioonidest ja paganlikust pööripäeva tähistamise ihalusest ja me vaidleme jõulude veetmise viisi üle kirglikult terve detsembri. Igatahes, kogu jõuluime lastele koos keskööl korstna kaudu saabuva jõulumehe ja kingitustega loob laste jaoks mu mees, kelle jaoks jõulud kehastavad imedesse uskumist lapsepõlves. Mina räägin neile aga sellest, kui toredasti päevad varsti taas pikemaks lähevad ja aegajalt ähvardan neid akende taga piiluvate päkapikkudega.

Kui eelmisel aastal saabus koolist kiri kirjeldusega, et koolis tutvustatakse talviseid pühi Christmast, Hanukkah ja Diwali, mõtlesin ma, miks mitte lisada sellele ka Yule ehk põhiliselt pööripäeva ümber keerlevad jõulupühad? Vikipeedia abiga valmistasin õpetajale abimaterjali skandinaavia-pärastest jõuludest, ja rõhutasin, et seal tuleb jõuluvana laste juurde küsides juba uksel kõva häälega: Kas siin majas häid lapsi ka on? Ja et kingitused tuleb luuletuste või lauludega välja lunastada. Keegi pole Kanadas sellisest asjast loomulikult kuulnudki, kuid Kanada ametlik multikultuursus laseb mul koolitöösse oma kultuur sisse susata.

Kanada multikulti-jõule sobib aga kõige rohkem illustreerima kursusekaaslase Karimi jõulud. Tema isa oli Pakistanist pärit moslem ja ema õigeusklik venelanna. Õigupoolest poleks neil kummalgi 25. detsembri paiku põhjust pühi pidada, kuid ometi kujunesid jõulud Karimi jaoks lapsepõlve imede kehastuseks. Tänu hingelisele emale, kelle jaoks oli igast religioonist midagi õppida, ja isale, kes oli teiste kultuuride suhtes tolerantne, sai Karimi peres jõuludest spirituaalne perepüha, millal ei koonerdatud söögi ega kingitustega ja mil külalisi oli terve maja täis. Kinkide vahetamise komme ei puutunud küll spirituaalsusse kuidagi, kuid muhameedlik isa võttis sellegi kombe omaks austusest oma naise ja uue kodumaa vastu. Kuigi peres polnud toona eriti palju raha, olid jõuluööl kuuse alla alati kingitused ilmunud, just võlu väel.

Praegu, mitukümmend aastat hiljem, teeb Karim samasuguseid pingutusi jõuluime elustamiseks. Kui tema lapsed kuuse alla öösel ilmunud kinke näevad, lähevad nendegi silmad ime tabamisest pärani ja Karim kujutleb, kuidas ta ema heameelest taevast lehvitab.

Saabumislinn

Kui ühel õhtupoolikul lastega leivataignasse oliive, parmesanijuustu ja küüslauku segasime, kostis äkitselt koputus uksele.

„Kes nüüd nii hilja veel tuleb,“ imestasin külalise üle. Olin eelseisvad valimised täiesti unustanud.

„Tere, mina olen Isabel Metcalfe, ma kandideerin Ottawa linnavolikogusse,“ ulatas fotogeeniline musta riietunud sümpaatlik, peaaegu kõrvuni naeratusega daam reipalt käe.

Kui vastasin, et ma ei saa kahjuks valima tulla, sest ma ei ole kodanik, ütles ta täiesti siiralt: „Aga teretulemast siis Kanadasse! Kanada on suurepärane maa!“ Ja ta ütles seda sellise häälega, nagu oleks mulle lotovõit osaks saanud.

Ma jäin selle vaevalt paar minutit kestnud episoodi üle mõtlema mitmel põhjusel. Esiteks püüdsin ette kujutada, kuidas valimiskampaaniat tegev Eesti poliitik ütleks samamoodi maale saabunud võõramaalasele siira naeratusega: “Teretulemast Eestisse! Eesti on lihtsalt võrratu maa! Sul on tohutult vedanud!” (Võimatu, eks?)

Teiseks jäin mõtisklema, et miks ei öelnud linnavolikogusse (ja mitte parlamenti) kandideeriv naisterahvas: “Tere tulemast Ottawasse. Ottawa on lihtsalt suurepärane linn!”

Me kõik teame ju, et Kanada on suurepärane maa. Ja kuigi võib kohati tunduda nagu oleks Eestis mõned asjad isegi paremini korraldatud, on inimarengu raportis Kanada Eestist alati keskmiselt 25 koha võrra eespool. Kanadasse igal aastal emigreeruv veerand miljonit inimest ei saa ju eksida – just Kanada võtab maailmas ühe elaniku kohta kõige rohkem immigrante vastu ja on nende integreerimise alal enamasti ka edukas.

Aga mis värk on Ottawaga? Kui edukas linn on Ottawa uustulnukate suhtes? Paari aasta eest osalesin Ottawa linna juures tegutsevas aktivistide grupis City for All Women, mis muuhulgas survestas linna ka uustulnukate tööhõive vaatenurgast. Mäletan hästi, kui rahulolematud olid mu kaas-võitlejannad, kes nurisesid Ottawa tööturule seatud liigsete tõkete üle. Ja kui linnaametnik ütles, et nad hakkavad kohe Kanada pealinna välismaal reklaamima kui üht võimalikku saabumise sihtkohta, siis hüüdsid (enamasti pruuni-nahalised) naised põlastavalt, et pange juba ometi piirid kinni. Ei ole Ottawasse enam doktorikraadiga taksojuhte vaja! Venetsueelast pärit sõbranna igatahes hääletas jalgadega ja kolis Torontosse.

Mu lemmikkolumnist Doug Saunders avaldas hiljaaegu raamatu Arrival City, kus vaatleb vältimatut, vajalikku ja lõplikku – nagu ta ütleb - rännet maalt linna ja arutleb, millised nn saabumislinnad on maainimeste linnastamisel edukamad ja miks.

Ta märgib õigusega, et just põllumajandusest elatub miljard maailma kõige harimata ja näljasemat inimest, kes sõltuvad söönuks saamisel heitlikest ilmaoludest. Linnad aga vajavad vananeva tööjõuga hakkama saamiseks noort verd ja saaks omalt poolt paljugi teha selle jaoks, et et linna- või riigipiiri tagant saabunud tegelased saaks omale jalad alla.

Ehitada uued kortermajad esimesel korrusel äri püsti panemise võimalusega, vähendada tõkkeid tööhõives keeleseaduste ja tsunfti kaitsvate reeglite võrra, võimaldada emigreerujatel pere kaasa võtta, edendada getode ja magalate elu, ehitades sinna häid transpordiühendusi kesklinnaga, soodustada kinnisvara ostmist immigrantide poolt, teha immigrantide laste juurdepääs haridusele võimalikult lihtsaks ja mitte karta seda, et mõned linnaosad jäävadki teistest natuke vaesemaks, sest nende töö on muuta vaesed saabujad keskklassi kodanikeks juba kesklinnas.

Saunders ütleb, et üsna varsti teeb vananeva elanikkonnaga Kanada kõik selleks, et kohale meelitada ükskõik milliseid saadaolevaid töökäsi, mitte ainult kõrgharitud spetsialiste, keda Kanada praegu oma punktisüsteemiga eelistab.

Olgu Kanadaga lugu kuidas on, aga mis plaan on Eestil?

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/saabumislinnade-tervitused.d?id=34863191

Väikeste linnade võimalus

Ma tean nüüd, et selle nimi on hoolitsusmajandus. Kaudselt rääkis sellest Ottawa meediaklubis ka rootsi suursaadik, proua Ingrid Iremark, ja vanemad kanada daamid, kes kuulasid feministi, ajakirjanikku ja muidugi edukat karjäärinaist suu ammuli, küsisid suursaadikult aupaklikult, kas unelmate Rootsis on veel soorollide võrdsuses midagi saavutamata.

“Jah, meie valitsus tahab tõsta meeste osatähtsust kodutöödes,” ütles suursaadik täiesti tõsise näoga.

See kõlas tookord, paari aasta eest ütlemata naljakalt. Kujutasin ette, kuidas Rootsi valitsus sätib oma agendid iga kraanikausi kõrvale seisma ja kontrollib soorolli-mõõdikuga, kas nõusid peseb mees- või naisinimene. Ja siis raporteerib, kuhu vaja!

Loomulikult ei tule mingeid nõudepesuagente. Kuid majandusest rääkides tuleks õigluse huvides rahasse ümber arvestada ka see töö, mida tehakse tasuta, millele kulutatud aega ei arvestata, ja mille tulemusi peetakse iseenesest mõistetavaks. See ongi hoolitsus-majandus ehk siis laias laastus kõik see töö, mida masinatega teha ei saa: lastekasvatamist ja haige põetamist, näiteks.

Naised teevad 70 protsenti hoolitsusmajanduse nähtamatutest töödest. Ning nende töö tuli selgesti ilmsiks siis, kui kõik, tõesti kõik naised kahes Kanada linnakeses nädalaks spaasse lebotama viidi. Meeste hoolitseda jäid lapsed (ka paar beebit!) ja kodutööd ja lisaks sellele, et kanda tuli ka need rollid, mis naistest haiglates ja söögiasutustes vakantseks jäid, pidid kõik mehed koos lõpule viima ka ühe ehitusprojekti.

Seda hullumeelset katset jälgisid aga telekaamerad ja CBC näitas sellest prime time’il terve portsu saateid. Ma saan aru küll, et tõsielusari The Week the Women Went tahtis, et me äpude meeste üle, kes ei saa lapsele koolilõunatki kaasa pakkida, naeraksime.

Ja omavahel öeldes oli äpusid tõesti palju: nägin näiteks meest, kes lõuna- ja õhtusöögiks grillis vaid liha; meest, kes lapse lõbustamise nimel sõitis rööpaisse läbivettinud muru; meest, kes üldse ei pannudki lapsi öötudule; meest, kes veetis oma teismelise tütrega peale lahutust üle mitme aasta taas aega; meest, kes ei sundinudki lapsi kooli, kui need ei tahtnud minna, ning mehi, kes tõstsid kõvasti alkoholi läbimüüki. Kuid peale mõningast harjutamist, omandasid nad üsna ruttu nipid, kuidas lapsi, kodutöid ja kogukonna projekti žongleerida nii, et kõik pallid oleksid turvaliselt (noh, peaaegu) õhus.

Arutasime mehega asja ja leidsime, et sellise tõsielusarja tegemiseks pidid saate tegijad küll matcho-meetriga Kanada linnakesi läbi kammima: üks oligi traditsiooniline kalapüügiküla Atlandi ääres, teine aga kauboikultuuriga püstirikas õlitululinn. Mõlemas soorollid kindlalt paigas: mehed teenivad raha ning naised on lihtsalt kodused ja ilusad ja prisked.

„Meie linnaosas, mis valib parlamenti sotsialiste ja teenib samas irooniliselt üle keskmise, ei oleks saanud soorollide politseisaadet vändata,” väitis mu mees. On ju riigiasutustes, kus enamik ottawalasi töötab, isegi reeglid koduse elu ja karjääri ühendamiseks. Kell viis kontorist välja, elu nautima!


Kuid mis huvi on linnadel huvi sellises projektis osaleda? Said nad ju küll telefirma rahade eest naised puhkama saata ja oma linnakesse uue paadisadama ehitada või korda teha peatänava, aga milleks kõikide inimeste naerualuseks muutuda?

Ühe osalenud linna juht ütles, et ta soovis hääbuva linna uuesti niiöelda maakaardile saada. Et just sellised saated olevat väikeste linnade võimalus. See on mäng, kus kõik võidavad: mehed, naised ja kogukond.

Tuleb siis välja, et nõudepesuagenti valitsusest polegi vaja? Vaja on tõsielusarja Nädal Naisteta! Hmm, milline linn sobiks Eestist sellesse saatesse?

Ilmus Maalehes http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/vaikeste-linnade-voimalus.d?id=33021931

Sõida rattaga tööle – politsei ootab sind!

On isegi natuke naljakas, et samal ajal, kui Eestis käis debatt seadusemuudatuse üle, et lubada jalgratturid kõnniteele sõitma, sain ma Ottawas kõnniteel sõitmise eest trahvi. Natuke vähem tegi mulle nalja see, et Ottawas on käimas rattasõitu propageeriv nädal “Sõida jalgrattaga tööle!” Ning see, et politsei oli selleks nädalaks ajastanud jalgratturite haarangu.

Kui päris aus olla, siis seadusevastaselt kõnniteel sõitsin ma ainult kesklinnas, kus üks rattatee oli juba lõppenud ja teine polnud jõudnud veel alata. Kevadel, kui jalgsi tööle astumise rattasõidu vastu vahetasin, olin rattatee lõppedes tükk aega segaduses ega teadnud, kuidas edasi sõita. Kõnnitee tundus turvalisem.

Ja siis juhtuski, et kohtusin hotelli Château Laurier’ ees kõnniteel esmalt šarmantse politseikonstaabli Matthew Clarke'i ja hetk hiljem ka asjaliku ajakirjaniku Kate Jaimet'ga kohalikust ajalehest The Ottawa Citizen, kes kirjutas politseioperatsioonist lugu.

Tulemus oli see, et järgmisel päeval rippus suur ja värviline foto haprast heledapäisest minust, käsi kaitsvalt kurgu all, Ottawa ajalehe veebiversiooni esilehel, koos tumedas mundris ja päikseprillidega mehise politseinikuga. Kahe päeva jooksul oli see kõige vaadatum, kõige kommenteeritum, kõige saadetum lugu!

Minust sai ignorantse jalgratturi sümbol Ottawas.

Reporter Kate Jaimet kirjutas samas artiklis, et eelmise aasta septembris sai vaid paari kilomeetri kaugusel trahvikohast maanteel surma noor naisterahvas, kuna rattatee, mida mööda ta oli sõitnud, katkes ootamatult. Ning kui ajakirjanik politseinikult küsis, kas rattasõit kolmerealisel autoteel busside ja rekkade vahel on turvaline, vastas ohvitser: “Ma ei hakka teile oma arvamust avaldama. See on seadus!”

Loo kommentaarium tundus pakkuvat auru välja laskmise võimalust kõikidele, kel ratturitega arveid klaarida. Kurjade “kommide” hulgas oli ettepanekuid, et ratturid peaksid hakkama maksu tasuma ning ostma kohustusliku kindlustuse. Oli ka lootusrikkaid õhkamisi, et rohke trahvitulu tõttu saaks langetada kinnisvaramaksu – linna peamist sissetulekuallikat. Oli kaeblemist jalakäijatelt, keda kihutavad jalgrattad olid ehmatanud, ja oli osatajaid, et turvalisuse pärast muretsev rattur ei kanna isegi kiivrit.

Ning kuna artikkel lõppes tõdemusega, et “Miss Aksli” hüppas pärast trahvikviitungi saamist kõnniteel taas ratta selga, soovis üks kommenteerija, et politsei oleks mu taguotsa sealsamas kuumaks kütnud!

Tõtt-öelda sain jalgratturite vennaskonna liikmetelt ka toetavaid kirju – ühe neist leidsin hommikul oma töiste e-kirjade hulgast! Kaasrattur pakkus välja kesklinna vältivaid, alternatiivseid teid, mis sisaldasid nii treppe kui ka kõrgest mäest üles rühkimist!

Ausalt öeldes on mul hea meel, et trahvi sain.

Juba mõnda aega olin saanud väikeseid vihjeid rattaga seotud karmavõla kohta. Olin siin-seal sattunud süütutesse õnnetustesse. Olin ignoreerinud peaaegu ribadeks sõidetud tagakummi. Olin süüdimatult avastanud, et lukustamata ja ööseks maja ette unustatud ratas ei olnudki varastatud.

Ma olin kõiki neid märke eiranud. Nüüd viimaks... Ei, minust ei saa rattateede eest võitlejat ega linnavalitsuse lobijat nagu kokkupõrkest autoga vaevu eluga pääsenud rattur Cathy Anderson.

Viisin hoopis oma armsa naisteka parandusse ja maksin trahviraha ära. Ning kuni linnavalitsus jalgrattateid ehitab, sõidan kõnniteedel palju ettevaatlikumalt.

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/rattaga-toole--politsei-ootab-sind.d?id=31684189

Kui ma koliks täna Kanadast Eestisse tagasi

Siis ma hakkaks järjekindlalt kõiki püstakunaabreid teretama ja küsiks neilt otse silma vaades : «Kak u vas segodnja dela? Vsjo v porjadke, eh?» Ja naerataks naabrit õlale patsutades oma parimat Kanada-naeratust.

Ma soetaks meie viiekordse hrustshovka ette lillekasti, kuhu istutaks Teises Maailmasõjas Hollandi vabastamist mälestades esiteks tulbisibulaid, siis kullerkuppe ja kohe ka liiliaid ja flokse. Ma paneks sissekäigu ette jalgrattahoidja, et õhutada majanaabreid jalgrattaga tööle ja kooli sõitma.

Ma kirjutaks linnavalitsusse kirja nõudes, et see ülekoormatud Sadama-kandi tänav muutuks ühesuunaliseks. Suveõhtul kell seitse paneksime välja liiklust aeglustavad kollased plastmassist teemärgid, nii et poisikesed saaks seal tänavahokit mängida. Tüdrukud pressiks kodus sidrunitest limonaadi ja müüks seda maksu- ja tervishoiuametit kartmata möödakäijaile. Me paneks üles sildid, mis nõuaks kõikidelt koeraomanikelt koera järel koristamist. Linnavalitsusel oleks õigus reostajaid ka trahvida, ent eelkõige toimiks selles osas naabrivalve.

Juuni keskel korraldaksime maja tagusel tühermaal suure tänavapeo, kuhu kõik naabrid tooksid kaasa oma grillid. Me paneksime välja oma terassilauad, tooksime kaasa klapptoolid ja paneksime lauale värskelt segatud salatid ja kodus küpsetatud leivad. Oma vodka-klaasid peidaks me pruuni jõupaberist kotti, sest just nii tehakse Kanadas värskes õhus alkoholi pruukides. Lapsed mängiks sealsamas pesapalli või tänavahokit.

Laste koolis kaotaksime loomulikult ära kõik vastuvõtukatsed esimestesse klassidesse – riigikoolidel on Kanada kombe kohaselt kohustus vastu võtta kõik ümbruskonnas elavad lapsed, vajadusel pakkudes kohaliku omavalitsuse eelarvest õpiabi. Kui lapsi tuleb populaarsesse kooli rohkem kui ruumi on, korraldatakse mõned koolitunnid koolimaja kõrvale pargitud vagunklassides. Nagu Kanadas tavaline, teeksime uue ja vingema mänguväljaku ehitamiseks ja raamatukogu täiendamiseks korjanduse, mis seisneks lähedalasuvate poodide sooduskupongite müügist või mõne harrastusteatri etenduse piletimüügist.

Igakevadine suurkorjandus oleks ülekooliline pidu kooliaasta lõpus (piletimüügituluga, loomulikult) koos söögi-joogi, emade tehtud kookide heategevusliku müügiga, näomaalingute ja suure täispuhutava lossiga. Kõige vingem mäng on täpsusviskamismäng, mis täppi minemise korral kukutab ühe õrrel istuva lapse veetünni. Lapsed tantsiks kooli aulas päris hilise õhtutunnini ja isad saaks teiste meeste seltskonnas tõusvatest kinnisvarahindadest rääkides pihvi grillida.

Ja muidugi toimuks igal reedehommikul koolis lugemisgrupp, kus lapsevanemad käiks kordamööda esimese klassi juntsudele poole tunni jooksul raamatut ette lugemas. Me kutsuks kooli paaril päeval nädalas ka mõned ümberkaudsed töötuskriisi ajal veidi vabamaks jäänud huvitavate erialade spetsialistid, et lastele edasiantud kogemused ei oleks vaid õpikutarkused. Kõikidele ekskursioonidele ja väljasõitudele kaasaks õpetaja alati ka paar-kolm vabatahtlikku lapsevanemat, et lähendada niiviisi kooli ja kodusid.

Loomulikult kirjutaks me oma linnaosast volikokku valitud tegelasele ja nõuaks kord kahe nädala jooksul kokkusaamist ühes lähedalasuvas kohvikus. Kõik, kellel midagi südamel, saaksid hubase kohviku sõbralikus miljöös oma mured ära rääkida. Ning iga kord, kui linnavolikogus on mingis küsimuses toimunud hääletus, võtaksime oma esindajaga taas ühendust ja uuriksime, kas meie huvid said kaitstud. Parimad linnavolikogulased kirjutaks kohalikku ajalehte ka selgitusi, miks nad mõnes küsimuses just nii või teisiti hääletasid viidates kohvikus toimunud vestlustele murelike linnakodanikega. Kohalik parlamendisaadik käituks samamoodi: sotsiaaldemokraadi ja hobirohelisena pakuks ta oma kohvikuhommikutel vaid 100-miili raadiuses kasvanud toitu, näidates nõnda, et isegi kesktalvel on võimalik vaheldusrikkalt lauda katta.

Linnavalitsus toetaks ka kodanike algatust oma hoole alla võtta lähedalasuv park, teelõik või tiik. Kusjuures pargi, tänavalõigu või tiigi “lapsendaja” nimi oleks kõigile vaatamiseks välja pandud. See aitaks anonüümset linnamaastikku natukenegi omasemaks muuta, kui on teada, et sellel pargil hoiab silma peal Victor Ciobanete, Etioopia Sõprade Klubi või hoopis kohalik Starbucks. Loomulikult oleks meie linnaosa riigiomanduses oleva alkoholipoe uksel silt “Palun joo mõistlikult” ning ühegi põõsa all ei vedeleks joodikuid.

Loomulikult hakkaks kogu naabruskond sõbralike kanadalaste eeskujul kandma mõnusat fliisjakki ja valgete tossude juurde natuke lotendavaid teksaseid ning võtaks nagu yks mees Kanada kombe kohaselt kilo või paar juurde. Eee... Või seda viimast pigem mitte, eh?

Ilmus Maalehes 20. mail http://paber.maaleht.ee/?page=Arvamus&grupp=artikkel&artikkel=17245

Paralleelid indiaanlastega või siiski mitte

Ilmus Maalehes rubriigis Kirjad Maalt http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kas-paralleelid-indiaanlastega.d?id=30429125



Huvitav miks? mõtlen ma, kui üks Ottawas õppiv eestlane räägib mulle, et Kanada indiaanlaste reservaadid tõrguvad endi keskele tagasi võtmast Kanada linnades spetsialistideks õppinud esmarahvaste noori.
"Kas see on siis parem, kui õpetaja, arst ja politseinik tulevad reservaati väljaspoolt?" arutlen hämmeldunult.

"A see on nagu Eestis", tõmbab kraadiõppur nagu muuseas indiaanlaste ja Eesti vahele paralleeli: "Kui lähed Eestist välismaale õppima, siis suhtutakse sinusse Eesti ülikoolis ka nii, nagu oleksid reetur. Ka tagasi tulles ei võeta enam nii kergesti omade hulka tagasi!"

Ma saan sellest mõnes mõttes aru, sest igal suvel käitun ma Eestis kohatult familiaarselt, noh, nagu kanadalane. Nii hõikan ühel suvel trollis sooja äratundmisega tuttava näoga naisterahvale: "Teie olete Helle Laas!" (Nukuteatri näitleja Helle Laas käis nimelt meie koolis millalgi 80ndatel kohvritäie teatrinukkudega!) Ma panen vaikivad kaasreisijad ebamugavalt võpatama, kui ma rõõmsalt lobisedes meenutan, kuidas ma kolmanda klassi tüdrukuna näitlejale peale etendust bussipeatuses oma lakitud küüsi näitasin. Kulub umbes paar nädalat, kuni hakkan eesti kombe kohaselt taas võõrastega silmsidet vältima.

Ilmselt niisamuti – etteheitva vaikuse ja silmade pööritamisega – tasalülitatakse välismaal õpikuteadmisi kogunud entusiastlikku uuendajat, kes torgib kogu asutust muutuma. Kas sama võib toimuda Kanada esmarahva kogukondades?

***
Mõne nädala eest pasundas kogu Kanada ajakirjandus sellest, et üks mohaki reservaat Quebecis palub endi hulgast lahkuda nendel valgenahalistel meestel, kes on abiellunud esmarahva neidudega.


"Mitte-indiaanlased kasutavad meile kuuluvaid õigusi ja privileege! Lõpuks ometi võetakse selle vastu midagi ette!" kirjutas väljaviskamist toetava veebilehe korraldaja.



Etniline puhastamine esmarahva kogukonnas! Rassism ja seksism käsikäes? Või hoopis hääbuva rahva enesekaitse ... nagu Eestis?

Ühest küljest on indiaani reservaatidel täielik juriidiline õigus valida endi hulgas elavaid inimesi, et oma kultuuri kaitsta. Indiaani naiste esindus aga väidab, et inimestele lahkumiskäskude jagamine on vanade indiaanlaste kultuuriga vastuolus: mohakid on ammusest ajast lapsendanud võõrast päritolu lapsi ja õpetanud neile oma keelt ja kultuuri. Uustulnukaid on omaks võetud eriliste rituaalidega, kus nad kohustuvad integreeruma.
Mohakite pressiesindaja aga ütleb, et vanade aegade kombed tänapäeval ei kehti: "Vanasti oli meil nii palju maad, siis saime seda endale lubada. Nüüd on meil maad vaid postmargi jagu."

See Kahnawake reservaat on püüdnud võõraid eemale peletada juba mitu aastakümmet põhejndusega, et nende kultuur on ohus, kui liiga palju mitte-indiaanlasi asub reservaati elama. Huvitav on see, et kuna see reservaat asub nii lähedal Montrealile, on neil lihtne juurdepääs nii Montreali tööturule kui inimestele.

Kui esimene on hea – juurdepääs mitmemiljonisele tööturule teeb reservaadi elanikud, kes naudivad riiklikku maksuvabadust, rikkamaks. Siis kokkupuude kanadalastega on halb - armumisoht võõraverelistesse on suurem!

Huvitav on see, et Kanada valitsus on kord ise nõudnud, et kes reservaadis maksuvabadust naudib, peab olema vähemalt pooles ulatuses esmarahva päritolu. Seega tundub, nagu oleks Kanada riik ise veresidemetel põhinevat diskrimineerimist soodustanud.

Kas taas paralleel Eestiga? Õnneks mitte.











Foto p2rit Non Natives out of Kahnawake? Facebooki grupist.

„Aga kõik on ju seal!”

Ilmus Maalehe rubriigis Kirjad Maalt http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/aga-koik-on-ju-seal.d?id=29680815

Kui ma ütlesin sügisel oma ülemusele, et pole veel kordagi oma poegade hokitrenne vaatamas käinud, arvas see kolme hokipoisi ema, et mind tuleks ema ametikohalt vallandada: “Üks õige Kanada emme veedab ikka kõik nädalavahetused hokiareenil!“

Tal on õigus. Ma pole korralik Kanada ema.

Mulle nimelt ei meeldi hoki. Ja mul on selleks põhiliselt... esteetilised põhjused. Jaa, ma tean, et korralik kanadalane pööritab siinkohal silmi: „Kohe näha, et eurooplane!“ Kuid mulle ei meeldi hokiriiete välimus, need jubedad kiivrivõred näo ees, need robustsed põrutuskaitsmed ja väravavahi tontlik väljanägemine. Ning see jõuline rüselemine ja hokikeppide klõbin, kui mehed litrit taga ajavad, on kõike muud kui atraktiivne...

Hoki jätab muud huvialad unarusse

Kuid kummalisel kombel meeldib hokimäng mu poegadele. Näiteks avastasin, et ka mu vanem poeg, keda pidasin pigem klaverimängija- ja kunstnikutüüpi poisiks kui vägivaldseks rüselejaks, naudib hokit, seda koledat mängu! „Aga kõik mu sõbrad on ju seal!” vastas ta, kui küsisin, miks talle seal meeldib.

Tegelikult oleksin pidanud aimama, et „kõik on ju seal” juba siis, kui otsisin kohaliku rahvamaja huviringide nimekirjast poisslastele sobivaid tegevusi. Millegipärast lõppesid poistele vähegi asjalikumad tegevused kuuenda eluaastaga. Tütarlaste valikus olid seevastu jazztants, ballett, kokandus, näiteringid ja keraamika. Kus on pallimängud, haamerdamistunnid ja karate? Kas poisid puksitakse turvalistest ja hästilõhnavatest rahvamajadest tõesti minema, mõtlesin naiivselt, hoki mastaapsust kogemata.

Kuid „kõik on ju seal” seletab ka seda, miks on maailma suuruselt teise riigi pealinna tänavad reedeõhtuti inimtühjad. Kõik ongi nimelt seal: hokit vaatamas. Ja kui nad pole areenil, siis vaatavad nad hokit riigitelevisioonist, sest reede on ametlikult Hokiõhtu Kanadas. See spordisaade, muide, mille üks juhtidest, Don Cherry, laseb endale igaks saateks kärtsude värvidega kardinakangast uue pintsaku õmmelda, on CBC enimvaadatuim programm ja ühtlasi ka üks maailma vanimaid spordisaateid eetris. Ja see on tõepoolest ETV väärtfilmiõhtutest väga-väga erinev meelelahutus...

Mida teevad isad ja pojad Eestis reede õhtul?

Nii et saate isegi aru, kui suured olid mu eelarvamused, kui pidin ühel talvisel reedeõhtul ikkagi minema vaatama klubi Ottawa 67s mängu, mille vaheajal lasti jääle „hokit” mängima eelkooliealiste hokiliiga kuueaastased. Minu noorem poeg nende hulgas! Kuid ma tulin sellelt mängult tagasi täiesti heldinult: pole midagi nunnumat, kui üksteise otsa koperdavad tillukesed hokipoisid ja -tüdrukud, kes ajavad uhkelt seitsmetuhande pealtvaataja ees nelja litrit taga. Kui nad kalamaimuparvena areenile valgusid, käis vaatajate seast läbi õhkav aaaahhhh!
Just sellepärast haarab hoki enda kaissu nii Kanada pereemad ja õedki.

Ja muidugi soovin ma nüüd, et ka Eestis oleks midagi Kanada hokikultuuri sarnast. Esiteks sellepärast, et Hokiõhtu Kanadas meenutab suurt perepidu – koos pitsa, jäätise, suhkruvati, rokkiva muusika ja maalitud põskedega. Areen ei olnudki külm, vaid mõnusalt soe, ja kohal olid tõepoolest kõik. Kui teid häirib hoki vägivaldsus, siis lihtsalt teadmiseks, et enne, kui noored hokipoisid saavad loa füüsiliseks kontaktiks, peavad nad aastaid meeskonnatööd harjutama.Kuid kõige tähtsamaks pean ma hoopis seda, et hokikultuur kasulik on isadele, kes haaratakse käigult vabatahtlikuna treenerirolli ja kellest nii saavad kohe ka lugupeetud kogukonnaliidrid.

Mida õigupoolest Eesti isad-pojad reede õhtuti koos teevadki, eh?

Ei-tohi-maad

Artikkel Maalehele
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/ei-tohi-maad.d?id=29077375

“Siin ei tohi hüpata!“ läheneb meile vormiriietuses muuseumiametnik ja keelab päikeselaikudel keksivaid poisikesi. Me oleme sättinud end istuma Ottawa Riikliku Kunstigalerii aatriumis, mille laeks olev klaaspõhjaline madal bassein heidab meie ette põrandale värvilisi päikesejänkusid. Veiklevad valguslaigud meelitavad lasteaia-ealisi poegi neil hüplema.
Ma olen mõned aastad varem kommunistlikus Moldovas elades end „ei-tohi“-de vastu karastanud ja uurin valvurilt, miks ei või väikesed poisid rõõmsalt ringi hüpelda – ruumi ju on, kedagi me ei sega...
„Põrand on siin nii libe, et nad võivad kukkuda!“ seletab natuke liiga suurt vormi seljas kandev vanem naisterahvas. Ma imestan nii, et mu kulmud tõusevad vist juuksepiirini. Mis see tema asi on, kui väike poisike komistab? Kui kukubki, tõuseb püsti, pühib püksipõlved puhtaks ja keksib edasi!
„Aga kui ta viga saab, siis peame meie kondid murdnud lapse eriarstid, taastusravi, ratastooli ja hooldaja kinni maksma!“ naeratab valvur, kuuldes mu aktsendist, et ma ei ole kohalik. „See on meie süü, et põrand siin nii libe on!“
See on esimene kord, kui õpin keelavaid „ei tohi“-sid kellegi süüna tõlgendama. Moldovas tähendas "ei tohi" ikka kellegi ülemvõimu: „Ei tohi lapsekäruga panka tulla!“ käratas Moldovas suvaline pangaeit. „Ei tohi muuseumi tualetti kasutada!“ kärkis Chisinaus muuseumi valvur, lihtsalt kontrollimise mõnust. Tema absoluutne võim ulatuski ainult muuseumi eesukseni ja ta kasutas seda maksimaalselt.
Kanadas kõlab samasugune ebameeldiv „ei tohi“ aga hoopis juriidilistel põhjustel. Kui keegi tõepoolest galerii ravikindlustusrahade saamiseks kohtusse kaebab tuues põhjenduseks, et nende ehitatud põrand ei olnud ... ee... täisfunktsionaalne või, veel hullem, sobiv kõikidele eagruppidele, siis peavad nad tõepoolest viga saanud lapse ravikulud kinni maksma.
Kes teab, kui palju neil selliseid kaebusi on, äkki on need oletatavad kohtu- ja ravikulud juba 8-dollarilise piletihinna sissegi planeeritud? Ja et neid kulusid madalal hoida, peabki valvuritädi meid hoiatama, andes nii mõista, et ta on mind põranda kasutamise osas instrueerinud, mis tähendab, et vastutus põranda kasutamise eest lasub nüüd ainult minul. Galeriil jääb raha eelarvesse. Kulusid on optimeeritud. Valvuritädi, kes tundub vaid tülika keelajana, on tegelikult tähtis inimene galerii eelarve kaitsel...
Samasuguse põhjendusega – riskide vähendamine ja kulude optimeerimine – ilmub meie ukse taha kord naisterahvas kindlustusest, kes teatab, et naabri aias asuv puu tuleb maha saagida. Mulle see päikesevarju ja naabrite eest privaatsust pakkuv vahtrapuu meeldib, kuid ta naaldub umbes 45kraadise nurga all üle madala aia just meie auto kohale.
„Peaks üks tugeva tuulega ilm tulema ja puu murduma, peab üleaedne naaber kinni maksma teie autoremondi kulud. Kuni see puu jääb, ei saa teie naaber oma maja kindlustada,“ selgitab kindlusametnik mulle. Tugev puu saetaksegi maha.
Niisamuti keelab lasteaia naabruses elav onu meie lastel talviti tema kõnniteel käia, sest ta pole seda liivatanud. Nii märgib ka möödaminnes naabrinaine, kelle aia mänguredelitel meie poisid aegajalt mängimas käivad, et õnnetuste eest ta ei vastuta. Nii keelatakse lastel enne koolikella ilma õpetajata koolimajja minna, sest kes teab mis õnnetus võib juhtuda trepil, kääride või liimitopsiga... Nii kaevanud ka üks varas majaomanikku kohtusse, sest kukkus öösel pimedas vargile minnes tema libedal trepil oma kondid puruks. Oh, või oli see vaid anekdoot?