Lugu ilmus 26. veebruar 2008 EPLs http://www.epl.ee/artikkel/420090
Peamine põhjus, miks Toronto hariduskolleegium hääletas kooli loomise poolt, on mustanahaliste õpilaste suur väljalangevus tavalisest koolisüsteemist.
Ligi 40 protsenti Toronto mustanahalistest teismelistest ei lõpeta kooli ning enamik Toronto koolidest väljalangejaid on mustanahalised poisid.
Kuigi idee kriitikud viitavad segregatsioonile, on afrotsentrilise kooli mõtte läbisurujad, lapsevanemad Donna Harrow ja Angela Wilson veendunud, et kavakohaselt 2009. aastal loodav kool aitaks teismelistel Aafrika ja Kariibi päritolu õpilastel leida tagasitee kooli. Pealegi oleks kool avatud kõigile, nahavärvist olenemata.
Rassistlik eraldamine?
Paljude kriitikute meelest tähendab aga afrotsentriline kool ohtlikku sammu rassilise eraldatuse poole. Samuti ei lahendaks afrokeskne kool kooliväliseid põhjusi, miks lapsed kooli ei lõpeta.
Ajalehe The Globe and Mail kolumnist Jeffrey Simpson argumenteerib, et kool on õppeainete õppimise koht, mis ei pea tingimata tegelema sellega, et mõned õpilased võivad olla näljas, agressiivsed, sõltuvuses televiisorist või videomängudest, õpiraskustega, sotsiaalselt ebaküpsed või vägivaldsed.
Nahavärvi alusel laste koolidesse lahterdamine ei aita võidelda sotsiaalsete põhjustega, miks lapsed koolis hakkama ei saa. leiab Simpson.
Läinud aastal koolitulistamises poja kaotanud Loreen Small on samuti koolide rassilise eraldamise vastu: “Martin Luther King võitles selle eest, et me (mustanahalised) saaksime istuda bussi eesotsas koos teiste inimestega!”
Samal ajal on inimõiguste aktivist Vicky McPhee veendunud, et mustanahalistel on õigus eraldi kooli nõuda ja et afrotsentriline kool oleks ainuke, kuhu ta tahaks saata oma kuueaastase lapse. Tema meelest võiks olla selline kool igas linnaosas.
79 protsenti Ontario elanikke ei toeta eraldi kooli loomise mõtet. Negatiivselt on meelestatud ka Ontario provintsi juht Dalton McGuinty, kes ütles, et provints ei eralda kooli loomiseks raha.
Raha juurde vaja
Arvestuslikult oleks vaja alustuseks 350 000 dollarit ja ilmselt läheks kogu pilootprojekt maksma 820 000 dollarit.
Pealegi küsivad paljud kriitikud irooniliselt: kuidas on võimalik õpetada matemaatikat, füüsikat ja teisi õppeaineid (peale ajaloo) Aafrika-keskselt?
Aafrika päritolu ühiskonnategelaste tunnustamiseks on Kanada koolisüsteemis kuulutatud terve veebruarikuu musta ajaloo kuuks, mil austatakse nii mustanahaliste kanadalaste ajaloolist kui ka tänapäevast panust Kanada ühiskonda.
Riikliku süsteemi poolt ja vastu
•• Et riiklik koolisüsteem on avalikkuse meelest parim mitmekultuurilisuse ja sotsiaalse sallivuse arendamise koht, näitasid läinud sügisel toimunud Ontario provintsi valimisedki.
•• Nimelt tegid konservatiivid valimiste keskseks teemaks ettepaneku toetada riigi rahaga ka muid religioosseid (islami ja juudi usu) koole peale katoliiklike. Kuna avalikkusele polnud see mõte meeltmööda, kaotasid konservatiivid Ontario provintsi parlamendivalimised.
•• Teisalt on riiklikku koolisüsteemi kritiseeritud ka selle pärast, et lisaks rassilisele eripärale ei pööra kasutatav õppemeetod tähelepanu ka õppimise soolistele iseärasustele. Tänapäeva koolid eelistavad vaikimisi tütarlapsi, kellele tundub paremini sobivat õpimeetod, mille puhul õpilased istuvad klassis vaikselt ja kuulavad õpetajat.
•• Ameerika sotsioloog ja arst Michael Gurian väidab, et poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt ja et koolid ei arvesta poiste vajadusi. Paljud koolid, keda Guriani instituut on nõustanud, olid võimelised kohandama õpimeetodeid poistele sobivamaks ning vahe poiste ja tüdrukute edasijõudmises kahanes.
Monday, October 26, 2009
Wednesday, October 14, 2009
AIDSiennetuspäeval … paavstist
Peaks ilmuma aidsiennetusp2eval 1. detsembril
Kui vaatate rahvusvahelisel aidsipäeval, 1. detsembril Maailmakooli dokkfilme AIDSist, siis võib jääda mulje, et AIDSi levikule Aafrikas annab omalt poolt hoogu juurde ... katoliku kirik! Seda ebamugavat muljet toetas paavst Benedictus XVI visiit Aafrikasse tänavu märtsis. 135 miljoni katoliiklase ees AIDSi teemadel kõneledes ütles ta:
„AIDSi ei saa lahendada üleskutsete ja kondoomide jagamisega. Vastupidi, need pigem suurendavad probleemi. Ainuke tõhus tee võitlemaks epideemiaga on seksuaalsuse uued käitumisviisid: seksuaalsuse vaimne ja inimlik uuenemine.“
Lihtsalt teadmiseks, et Aafrikas on AIDSi juba surnud 20 miljonit inimest. Enamasti täis tööeas mehed-naised. Lisaks elab Aafrikas 22 miljonit inimest juba HIViga. Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil saab aga just kondoomide jagamisega viiruse levikut piirata kuni 90 protsenti. Eriti, kui kondoome jagada prostituutidele ja nende klientidele. (Vaadake lihtsalt huvi pärast dokkfilmi ’Hyena väljak’, kus mehed räägivad, miks nad oma naisi kupeldavad.)
Aga tegelikult ei maksa imestada, et tavalised aafriklased ei tea AIDSi levimisest suurt midagi, kui isegi Lõuna-Aafrika Vabariigi eelmine president Thabo Mbeki ei uskunud, et HIV seda haigust põhjustab. Tema ignorantne suhtumine HIVi ja viirusevastaste ravimite keelustamine põhjustas Harwardi ülikooli teadlaste arvutuste kohaselt üle 350,000 inimese surma AIDSi. Kuritegelik, mis? Kokku on Aafrikas 11 miljonit last AIDSile oma vanemad kaotanud!
Samas ei saa eitada, et seksist loobumine, mida paavst pooldab, võib AIDSi ennetamisele – just juhusuhete puhul - palju kaasa aidata. Koos teiste meetmetega, muidugi. Näiteks Uganda kunagine president Yoweri Museveni rääkis tihti ja avalikult „ABC“ seksuaalkäitumisest, kus ABC tähistas inglisekeelseid sõnu ’Abstain’ (loobu seksist), ’Be faithful’ (ole truu), ’use Condoms’ (kasuta kondoomi). Ugandas, mis oli 80ndatel aastatel HIVileviku poolest maailma tipus, langesidki tänu ABC-le järsult AIDSi nakatumise juhtumid.
Mind huvitab, kas Eesti luteri kirik suhtub AIDSiennetusse samamoodi või toetavad nad, erinevalt paavstist, ka kondoomide kasutamist. Ma kirjutan esmalt kirikuõpetajale Avo Üprusele siseministeeriumisse, kes tegeleb üsna igapäevaselt inimestega, kes võiks kõlkuda sellel libedal piiril, mis poolitab elu siin ja sealpool HIVi ja AIDSi.
„See pole küll päris minu teema, aga siiski. Minu koguduse tänavatöötegijad jagavad muude tegemiste sees ka kondoome. Ka minu käärkambris on suur karp,“ vastab ta mulle lakooniliselt.
Kui otsin, kelle teema võiks AIDSiennetus olla, juhatab EELK Konsistooriumi kantsler Urmas Viilma mind Eva-Liisa Luhametsani, kes „tegeleb meie kirikus AIDSi ennetustöö temaatikaga“. Eva-Liisa Luhamets kirjutabki mulle, et EELK on tegelenud AIDSi-teemaga vaid kolm aastat ja et ametlikke seisukohti kirikul veel (üheksa aastat peale viiruse hüppelist levima hakkamist Eestis!) pole. Kuid nad nõustuvad paavsti seisukohaga selles, et peamine rõhk tuleks suunata väärtuspõhisele ennetustööle noorte seas.
”Samas oleme me seda meelt, et oluline on kaitsta elu. Ja kui kondoom kaitseb (näiteks kui üks abikaasadest on HIV-positiivne ja teine mitte), siis tuleks seda igal juhul kasutada.”
Otsin viiteid ennetustööst EELKi veebilehelt, kuid ma ei leia ühtegi linki, mis sellele viitaks. Kuid võib-olla polegi see nii tähtis, mõtlen, kui vähemalt kusagil on olemas käärkambrid suurte kondoomikarpidega?
-xxx-
Foto p2rit siit http://www.nytimes.com/2009/03/18/world/africa/18pope.html?_r=1&fta=y
Kui vaatate rahvusvahelisel aidsipäeval, 1. detsembril Maailmakooli dokkfilme AIDSist, siis võib jääda mulje, et AIDSi levikule Aafrikas annab omalt poolt hoogu juurde ... katoliku kirik! Seda ebamugavat muljet toetas paavst Benedictus XVI visiit Aafrikasse tänavu märtsis. 135 miljoni katoliiklase ees AIDSi teemadel kõneledes ütles ta:
„AIDSi ei saa lahendada üleskutsete ja kondoomide jagamisega. Vastupidi, need pigem suurendavad probleemi. Ainuke tõhus tee võitlemaks epideemiaga on seksuaalsuse uued käitumisviisid: seksuaalsuse vaimne ja inimlik uuenemine.“
Lihtsalt teadmiseks, et Aafrikas on AIDSi juba surnud 20 miljonit inimest. Enamasti täis tööeas mehed-naised. Lisaks elab Aafrikas 22 miljonit inimest juba HIViga. Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil saab aga just kondoomide jagamisega viiruse levikut piirata kuni 90 protsenti. Eriti, kui kondoome jagada prostituutidele ja nende klientidele. (Vaadake lihtsalt huvi pärast dokkfilmi ’Hyena väljak’, kus mehed räägivad, miks nad oma naisi kupeldavad.)
Aga tegelikult ei maksa imestada, et tavalised aafriklased ei tea AIDSi levimisest suurt midagi, kui isegi Lõuna-Aafrika Vabariigi eelmine president Thabo Mbeki ei uskunud, et HIV seda haigust põhjustab. Tema ignorantne suhtumine HIVi ja viirusevastaste ravimite keelustamine põhjustas Harwardi ülikooli teadlaste arvutuste kohaselt üle 350,000 inimese surma AIDSi. Kuritegelik, mis? Kokku on Aafrikas 11 miljonit last AIDSile oma vanemad kaotanud!
Samas ei saa eitada, et seksist loobumine, mida paavst pooldab, võib AIDSi ennetamisele – just juhusuhete puhul - palju kaasa aidata. Koos teiste meetmetega, muidugi. Näiteks Uganda kunagine president Yoweri Museveni rääkis tihti ja avalikult „ABC“ seksuaalkäitumisest, kus ABC tähistas inglisekeelseid sõnu ’Abstain’ (loobu seksist), ’Be faithful’ (ole truu), ’use Condoms’ (kasuta kondoomi). Ugandas, mis oli 80ndatel aastatel HIVileviku poolest maailma tipus, langesidki tänu ABC-le järsult AIDSi nakatumise juhtumid.
Mind huvitab, kas Eesti luteri kirik suhtub AIDSiennetusse samamoodi või toetavad nad, erinevalt paavstist, ka kondoomide kasutamist. Ma kirjutan esmalt kirikuõpetajale Avo Üprusele siseministeeriumisse, kes tegeleb üsna igapäevaselt inimestega, kes võiks kõlkuda sellel libedal piiril, mis poolitab elu siin ja sealpool HIVi ja AIDSi.
„See pole küll päris minu teema, aga siiski. Minu koguduse tänavatöötegijad jagavad muude tegemiste sees ka kondoome. Ka minu käärkambris on suur karp,“ vastab ta mulle lakooniliselt.
Kui otsin, kelle teema võiks AIDSiennetus olla, juhatab EELK Konsistooriumi kantsler Urmas Viilma mind Eva-Liisa Luhametsani, kes „tegeleb meie kirikus AIDSi ennetustöö temaatikaga“. Eva-Liisa Luhamets kirjutabki mulle, et EELK on tegelenud AIDSi-teemaga vaid kolm aastat ja et ametlikke seisukohti kirikul veel (üheksa aastat peale viiruse hüppelist levima hakkamist Eestis!) pole. Kuid nad nõustuvad paavsti seisukohaga selles, et peamine rõhk tuleks suunata väärtuspõhisele ennetustööle noorte seas.
”Samas oleme me seda meelt, et oluline on kaitsta elu. Ja kui kondoom kaitseb (näiteks kui üks abikaasadest on HIV-positiivne ja teine mitte), siis tuleks seda igal juhul kasutada.”
Otsin viiteid ennetustööst EELKi veebilehelt, kuid ma ei leia ühtegi linki, mis sellele viitaks. Kuid võib-olla polegi see nii tähtis, mõtlen, kui vähemalt kusagil on olemas käärkambrid suurte kondoomikarpidega?
-xxx-
Foto p2rit siit http://www.nytimes.com/2009/03/18/world/africa/18pope.html?_r=1&fta=y
Sunday, October 11, 2009
Solidaarsed mudaliiga miljardiga?
Artikkel kirjutatud inimliku solidaarsuse päeva jaoks detsembris.
Sporditerminit laenates kuuluvad "mudaliiga" miljardi hulka need inimesed, kes iga jumala päev umbes 30 tuhandekesi ära surevad, sest nad on ellujäämiseks liiga vaesed. See teeb aastas kokku umbes 10 miljonit inimest. Kuid kokku on neid, nagu öeldud, miljard. Enamasti ei oska nad lugeda-kirjutada ja tööd neil pole.
Millistes tingimustes elab siis maailma vaeseim miljard inimest? Kõige tõenäolisemalt halbade naabritega merepiirita riigis, kuiva kuumusega maal, kus levivad harimatus ja AIDS ning möllavad relvastatud konfliktid ning kus tavainimestel pole süüa, aga kus võimuritel pole millestki puudus. Selliseid riike on 60 ringis, kus tavalised inimesed elavad vähema kui dollariga päevas.
{Sellest ongi Paul Collier oma Mudaliiga Miljardi ehk Bottom Billioni kirjutanud.}
Ja ometi on ÜRO veendunud, et saame äärmise vaesuse veel meie eluajal kõrvaldada. Ja et selleks saavad ka tavalised, erakordsed inimesed midagi ära teha, mitte ainult valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid. Kõik algab, nagu ikka, teadlikkusest. Sest kui me ei mõtle ega tegutse maailma vaesemate inimeste nimel täna, siis mõne aja pärast lähevad läbikukkunud riigid meile hoopis rohkem maksma.
{Seda meelt on Jeffrey D Sachs, kes nõustas ÜRO peasekretäri Kofi Annanit Aastatuhande Arengueesmärkide väljatöötamisel}.
{Yks läbikukkunud riik maksab endale ja naabruskonnale miljard dollarit.}
„Siin võib paralleeli tõmmata kliimamuutustega,“ ütleb Ottawa ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Ronald Paris. Maailma mudaliiga ignoreerimine toob meile mõne aja pärast kaela massilisi migratsioone ja üleilmselt ebastabiilsust. Me ei tohi vaeseimat miljardit ignoreerida, sest kuni on meil läbikukkunud riigid ebastabiilsete valitsustega, relvastatud konfliktidega, näljahädade ja muuga, on maailm endiselt ebaturvaline paik.
Soovite näidet? Ühes Aafrika riigis rööviti aasta alguses kaks Kanada tippdiplomaati, keda hoiti 130 päeva kinni Sahara kõrbes.
Nende päästmiseks tegi Mali vabatahtlikult Kanadat aidates terroristidega kaupa (sest Kanada annab neile suures koguses arenguabi) – kanadalaste vabasks päästmiseks lasi Mali vahetuskaubaks oma vanglatest välja neli ohtlikku Al Qaeda terroristi.
See tähendab aga seda, et maailm ei saanud just turvalisemaks paigaks, ja seda, et Kanada diplomaadid on terroriste seas veelgi kõrgemas hinnas. Kes soovib veel välisteenistusse tööle minna? Konflikte siluma? Arenguabi andma?
Ma mõtlen ikka, et kui noortel aafrika poistel oleks haridust ja tööd, kas nad hakkaks siis terroristiks või leiaks mõne teise töö... Kui aafriklastel oleks juurdepääs Euroopa turgudele, siis oleks tal ehk mõtekaski ettevõtlusega tegelema hakata...
Kuid hariduses ja teaduses on veel omaette probleemid. Aafrika teadlaste endi leiutusi ei pruugi sündidagi ja suurt ei sünnigi, sest uurimistööks vajalikud tööriistad on patentidega kaitstud ega ole vaese riigi ülikoolides kättesaadavad. Nii näiteks küsib molekulaarbioloog Richard Jefferson: „Mis juhtuks, kui teaduslikud avastused ja töövahendid oleksid kättesaadavad kõikidele soovijatele, ja kui need poleks omanike poolt kiivalt valvatud? Milline oleks maailm siis?“
{Siin on vaja knowledge transferi ja open data't ja muud selliseid kokkuleppeid.}
Ta näitab ühes youtube'i videos, et toidutaimede DNA-infot saab saata posti teel tavalisele kirjapaberile tilgutades, kust teine teadlane, näiteks Aafrikas, selle taas üles korjab ja keevitab oma laboris selliseks, et see toidutaim taluks põuda ja kohalikke kahjureid. Solidaarsus nälgiva miljardi suhtes võiks arvutitarkvara-firmadel lubada oma programme aafrika ja aasia koolidele tasuta anda. Solidaarsus aafrika põllumeeste vastu laseks jagada A-vitamiini rikast kollast riisi patenditasudeta, sest just selle vitamiini puudus põhjustab toiteväärtuseta toidu söömisest tekkinud vaegnägemist. Samamoodi võiks tasuta jagada ka vetikaid, mis aitaksid toota rohelist energiat roiskveest.
„Mõelge, kui võimas leiutis see oleks!“ ütleb unistav teadlane...
Mõelge, milline muutus sellest sünniks! Detsembri lõpus tähistame ÜRO liikmena inimliku solidaarsuse päeva.
Ka mudaliiga miljard kuulub inimeste hulka.
Foto on pärit Kanada ajakirjaniku Doug Saundersi twiitfotokogust http://tweetphoto.com/mfjqasru.
Sporditerminit laenates kuuluvad "mudaliiga" miljardi hulka need inimesed, kes iga jumala päev umbes 30 tuhandekesi ära surevad, sest nad on ellujäämiseks liiga vaesed. See teeb aastas kokku umbes 10 miljonit inimest. Kuid kokku on neid, nagu öeldud, miljard. Enamasti ei oska nad lugeda-kirjutada ja tööd neil pole.
Millistes tingimustes elab siis maailma vaeseim miljard inimest? Kõige tõenäolisemalt halbade naabritega merepiirita riigis, kuiva kuumusega maal, kus levivad harimatus ja AIDS ning möllavad relvastatud konfliktid ning kus tavainimestel pole süüa, aga kus võimuritel pole millestki puudus. Selliseid riike on 60 ringis, kus tavalised inimesed elavad vähema kui dollariga päevas.
{Sellest ongi Paul Collier oma Mudaliiga Miljardi ehk Bottom Billioni kirjutanud.}
Ja ometi on ÜRO veendunud, et saame äärmise vaesuse veel meie eluajal kõrvaldada. Ja et selleks saavad ka tavalised, erakordsed inimesed midagi ära teha, mitte ainult valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid. Kõik algab, nagu ikka, teadlikkusest. Sest kui me ei mõtle ega tegutse maailma vaesemate inimeste nimel täna, siis mõne aja pärast lähevad läbikukkunud riigid meile hoopis rohkem maksma.
{Seda meelt on Jeffrey D Sachs, kes nõustas ÜRO peasekretäri Kofi Annanit Aastatuhande Arengueesmärkide väljatöötamisel}.
{Yks läbikukkunud riik maksab endale ja naabruskonnale miljard dollarit.}
„Siin võib paralleeli tõmmata kliimamuutustega,“ ütleb Ottawa ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Ronald Paris. Maailma mudaliiga ignoreerimine toob meile mõne aja pärast kaela massilisi migratsioone ja üleilmselt ebastabiilsust. Me ei tohi vaeseimat miljardit ignoreerida, sest kuni on meil läbikukkunud riigid ebastabiilsete valitsustega, relvastatud konfliktidega, näljahädade ja muuga, on maailm endiselt ebaturvaline paik.
Soovite näidet? Ühes Aafrika riigis rööviti aasta alguses kaks Kanada tippdiplomaati, keda hoiti 130 päeva kinni Sahara kõrbes.
Nende päästmiseks tegi Mali vabatahtlikult Kanadat aidates terroristidega kaupa (sest Kanada annab neile suures koguses arenguabi) – kanadalaste vabasks päästmiseks lasi Mali vahetuskaubaks oma vanglatest välja neli ohtlikku Al Qaeda terroristi.See tähendab aga seda, et maailm ei saanud just turvalisemaks paigaks, ja seda, et Kanada diplomaadid on terroriste seas veelgi kõrgemas hinnas. Kes soovib veel välisteenistusse tööle minna? Konflikte siluma? Arenguabi andma?
Ma mõtlen ikka, et kui noortel aafrika poistel oleks haridust ja tööd, kas nad hakkaks siis terroristiks või leiaks mõne teise töö... Kui aafriklastel oleks juurdepääs Euroopa turgudele, siis oleks tal ehk mõtekaski ettevõtlusega tegelema hakata...
Kuid hariduses ja teaduses on veel omaette probleemid. Aafrika teadlaste endi leiutusi ei pruugi sündidagi ja suurt ei sünnigi, sest uurimistööks vajalikud tööriistad on patentidega kaitstud ega ole vaese riigi ülikoolides kättesaadavad. Nii näiteks küsib molekulaarbioloog Richard Jefferson: „Mis juhtuks, kui teaduslikud avastused ja töövahendid oleksid kättesaadavad kõikidele soovijatele, ja kui need poleks omanike poolt kiivalt valvatud? Milline oleks maailm siis?“
{Siin on vaja knowledge transferi ja open data't ja muud selliseid kokkuleppeid.}
Ta näitab ühes youtube'i videos, et toidutaimede DNA-infot saab saata posti teel tavalisele kirjapaberile tilgutades, kust teine teadlane, näiteks Aafrikas, selle taas üles korjab ja keevitab oma laboris selliseks, et see toidutaim taluks põuda ja kohalikke kahjureid. Solidaarsus nälgiva miljardi suhtes võiks arvutitarkvara-firmadel lubada oma programme aafrika ja aasia koolidele tasuta anda. Solidaarsus aafrika põllumeeste vastu laseks jagada A-vitamiini rikast kollast riisi patenditasudeta, sest just selle vitamiini puudus põhjustab toiteväärtuseta toidu söömisest tekkinud vaegnägemist. Samamoodi võiks tasuta jagada ka vetikaid, mis aitaksid toota rohelist energiat roiskveest.
„Mõelge, kui võimas leiutis see oleks!“ ütleb unistav teadlane...
Mõelge, milline muutus sellest sünniks! Detsembri lõpus tähistame ÜRO liikmena inimliku solidaarsuse päeva.
Ka mudaliiga miljard kuulub inimeste hulka.
Foto on pärit Kanada ajakirjaniku Doug Saundersi twiitfotokogust http://tweetphoto.com/mfjqasru.
Thursday, October 1, 2009
Inimõigused iga inimese passi kirja?!
Just selline üleskutse seisab inimõiguste videos, mille Marianne Mikko eelmise aasta 10. detsembril youtube’i üles riputas. 10. detsember on nimelt inimõiguste päev. Soovitan seda videot vaadata, sest trendika kunstniku Seth Brau graafika ning seksikate ... okei, huvitavate kuttide bänd Rumspringa teevad sellest informatiivse kunstiteose.
Aga videos jääb kõlama järgmine mõte: „Inimesed on seda väärt, et nad teaks oma õigusi. Palun teatage oma valitsustele, et nad paneks inimõigused kirja iga inimese passi.“
Sellepärast võiksitegi internetist inimõiguste ülddeklaratsiooni 30 artiklit üles otsida (saadaval eesti keeles näiteks siin) , mille soovitame välja printida ja panna koos jõulukaardiga teele selle parlamendisaadiku poole, kes teie kodukohta Riigikogus esindab. Enne saatmist aga võiks nendega pisut mängida – tõmmake näiteks linnuke selle artikli ette, millisega olete nõus, et see kehtiks terves maailmas, kohe kõikidele inimestele. Artiklite järele võiksite märkida linnukese aga siis, kui teile tundub, et teid on mõne artikli alusel diskrimineeritud.
Sellest pole midagi, kui inimõiguste deklaratsioonis on mõningaid artikleid, millega te nõus pole. Te võite väga vabalt olla ... eee... religioosne, hüperrikas, rassistlik või kõva kätt ihalev inimene. Ja see on okei, lõppude lõpuks on meil ju arvamusvabadus. Ükski seadus ei saa teid sundida kedagi austama. Keegi ei saa teid kohtu alla anda selle eest, et teile keegi ei meeldi. Ning isegi väljaöeldud ebatolerantne mõte pole veel tegu. (Ma tean, et budistid ei ole sellega n6us, kuid samas, ässitamise ja kurjadele tegudele kutsumise eest võidakse teile ikkagi paragrahv määrata, just teiste inimeste üldõiguste pärast.)
Kuid kas oleks abi sellest, et inimõigused oleks kirjas igas passis? Kas sellest läheks elu maailmas paremaks? Kas lõpeks siis demokraatlikult valitud riigipeade kinnipidamised koduarestis võimu haaranud sõjaväe poolt nagu juhtus Birmas Aung San Suu Kyi puhul? Kas lõpeksid verinoorte tütarlaste mehelepanemised vastu nende tahtmist Afganistanis, kus 70 protsenti inimestest ei oska lugeda ega kirjutada ning kellel pole tõenäoliselt ka passe? Kas lõpeksid moodsa aja orjapidamised, olgu nad siis Ida-Euroopa sundprostituudid Läänes või India kivimurrus elanud pisikeste lastega pere, kes polnud kolme inimpõlve jooksul muud peale lakkamatu töö kaevanduses näinudki? Mis kasu on inimõiguste passi kirjutamisest neile 750 miljonile inimesele, kes ei oska tänapäevani lugeda ega kirjutada ning keda nimetatakse vahel ka muda-liiga miljardiks? Ning kes ei saa kooli minna hoolimata sellest, et see on nende esmane inimõigus? Huvitav, mida teeksid need Eestis elavad kodakondsuseta isikud, kui Eesti riik ulataks neile halli passi, kuhu oleks trükitud artikkel 15 igaühe õigusest kodakondsusele?
Õigused on ilusad asjad. Aga enne, kui hakkate oma õigusi teiste käest nõudma, märgake artiklit 29 selle kohta, et igal inimesel on kohustused ühiskonna ees, kuna ainult ühiskonnas on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik arenemine. Kohustused on õiguste teine mündipool!
Muideks, USA mittetulundusyhing Human Rights Action Centre väidab, et maailma rahvastikust teab vaid viis protsenti inimõiguste olemasolust. Ja vahel tundub, et see viis protsenti, kes on kõikide märkide järgide priviligeerituima inimgrupi hulgas, on just nende kõige häälekam taganõudja. Vaadake teiegi naljapärast, kas mõlemasse kasti sai võrdselt linnukesi või tundus teile, et teile tehakse ülekohut?
Ja äkki tuleks inimõigused passi asemel kanda hoopis piimapakile või leivaümbrisele? Piltkirjas, kui vaja, eh?
Aga videos jääb kõlama järgmine mõte: „Inimesed on seda väärt, et nad teaks oma õigusi. Palun teatage oma valitsustele, et nad paneks inimõigused kirja iga inimese passi.“
Sellepärast võiksitegi internetist inimõiguste ülddeklaratsiooni 30 artiklit üles otsida (saadaval eesti keeles näiteks siin) , mille soovitame välja printida ja panna koos jõulukaardiga teele selle parlamendisaadiku poole, kes teie kodukohta Riigikogus esindab. Enne saatmist aga võiks nendega pisut mängida – tõmmake näiteks linnuke selle artikli ette, millisega olete nõus, et see kehtiks terves maailmas, kohe kõikidele inimestele. Artiklite järele võiksite märkida linnukese aga siis, kui teile tundub, et teid on mõne artikli alusel diskrimineeritud.
Sellest pole midagi, kui inimõiguste deklaratsioonis on mõningaid artikleid, millega te nõus pole. Te võite väga vabalt olla ... eee... religioosne, hüperrikas, rassistlik või kõva kätt ihalev inimene. Ja see on okei, lõppude lõpuks on meil ju arvamusvabadus. Ükski seadus ei saa teid sundida kedagi austama. Keegi ei saa teid kohtu alla anda selle eest, et teile keegi ei meeldi. Ning isegi väljaöeldud ebatolerantne mõte pole veel tegu. (Ma tean, et budistid ei ole sellega n6us, kuid samas, ässitamise ja kurjadele tegudele kutsumise eest võidakse teile ikkagi paragrahv määrata, just teiste inimeste üldõiguste pärast.)
Kuid kas oleks abi sellest, et inimõigused oleks kirjas igas passis? Kas sellest läheks elu maailmas paremaks? Kas lõpeks siis demokraatlikult valitud riigipeade kinnipidamised koduarestis võimu haaranud sõjaväe poolt nagu juhtus Birmas Aung San Suu Kyi puhul? Kas lõpeksid verinoorte tütarlaste mehelepanemised vastu nende tahtmist Afganistanis, kus 70 protsenti inimestest ei oska lugeda ega kirjutada ning kellel pole tõenäoliselt ka passe? Kas lõpeksid moodsa aja orjapidamised, olgu nad siis Ida-Euroopa sundprostituudid Läänes või India kivimurrus elanud pisikeste lastega pere, kes polnud kolme inimpõlve jooksul muud peale lakkamatu töö kaevanduses näinudki? Mis kasu on inimõiguste passi kirjutamisest neile 750 miljonile inimesele, kes ei oska tänapäevani lugeda ega kirjutada ning keda nimetatakse vahel ka muda-liiga miljardiks? Ning kes ei saa kooli minna hoolimata sellest, et see on nende esmane inimõigus? Huvitav, mida teeksid need Eestis elavad kodakondsuseta isikud, kui Eesti riik ulataks neile halli passi, kuhu oleks trükitud artikkel 15 igaühe õigusest kodakondsusele?
Õigused on ilusad asjad. Aga enne, kui hakkate oma õigusi teiste käest nõudma, märgake artiklit 29 selle kohta, et igal inimesel on kohustused ühiskonna ees, kuna ainult ühiskonnas on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik arenemine. Kohustused on õiguste teine mündipool!
Muideks, USA mittetulundusyhing Human Rights Action Centre väidab, et maailma rahvastikust teab vaid viis protsenti inimõiguste olemasolust. Ja vahel tundub, et see viis protsenti, kes on kõikide märkide järgide priviligeerituima inimgrupi hulgas, on just nende kõige häälekam taganõudja. Vaadake teiegi naljapärast, kas mõlemasse kasti sai võrdselt linnukesi või tundus teile, et teile tehakse ülekohut?
Ja äkki tuleks inimõigused passi asemel kanda hoopis piimapakile või leivaümbrisele? Piltkirjas, kui vaja, eh?
Subscribe to:
Posts (Atom)