Paralleelid indiaanlastega või siiski mitte

Ilmus Maalehes rubriigis Kirjad Maalt http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kas-paralleelid-indiaanlastega.d?id=30429125



Huvitav miks? mõtlen ma, kui üks Ottawas õppiv eestlane räägib mulle, et Kanada indiaanlaste reservaadid tõrguvad endi keskele tagasi võtmast Kanada linnades spetsialistideks õppinud esmarahvaste noori.
"Kas see on siis parem, kui õpetaja, arst ja politseinik tulevad reservaati väljaspoolt?" arutlen hämmeldunult.

"A see on nagu Eestis", tõmbab kraadiõppur nagu muuseas indiaanlaste ja Eesti vahele paralleeli: "Kui lähed Eestist välismaale õppima, siis suhtutakse sinusse Eesti ülikoolis ka nii, nagu oleksid reetur. Ka tagasi tulles ei võeta enam nii kergesti omade hulka tagasi!"

Ma saan sellest mõnes mõttes aru, sest igal suvel käitun ma Eestis kohatult familiaarselt, noh, nagu kanadalane. Nii hõikan ühel suvel trollis sooja äratundmisega tuttava näoga naisterahvale: "Teie olete Helle Laas!" (Nukuteatri näitleja Helle Laas käis nimelt meie koolis millalgi 80ndatel kohvritäie teatrinukkudega!) Ma panen vaikivad kaasreisijad ebamugavalt võpatama, kui ma rõõmsalt lobisedes meenutan, kuidas ma kolmanda klassi tüdrukuna näitlejale peale etendust bussipeatuses oma lakitud küüsi näitasin. Kulub umbes paar nädalat, kuni hakkan eesti kombe kohaselt taas võõrastega silmsidet vältima.

Ilmselt niisamuti – etteheitva vaikuse ja silmade pööritamisega – tasalülitatakse välismaal õpikuteadmisi kogunud entusiastlikku uuendajat, kes torgib kogu asutust muutuma. Kas sama võib toimuda Kanada esmarahva kogukondades?

***
Mõne nädala eest pasundas kogu Kanada ajakirjandus sellest, et üks mohaki reservaat Quebecis palub endi hulgast lahkuda nendel valgenahalistel meestel, kes on abiellunud esmarahva neidudega.


"Mitte-indiaanlased kasutavad meile kuuluvaid õigusi ja privileege! Lõpuks ometi võetakse selle vastu midagi ette!" kirjutas väljaviskamist toetava veebilehe korraldaja.



Etniline puhastamine esmarahva kogukonnas! Rassism ja seksism käsikäes? Või hoopis hääbuva rahva enesekaitse ... nagu Eestis?

Ühest küljest on indiaani reservaatidel täielik juriidiline õigus valida endi hulgas elavaid inimesi, et oma kultuuri kaitsta. Indiaani naiste esindus aga väidab, et inimestele lahkumiskäskude jagamine on vanade indiaanlaste kultuuriga vastuolus: mohakid on ammusest ajast lapsendanud võõrast päritolu lapsi ja õpetanud neile oma keelt ja kultuuri. Uustulnukaid on omaks võetud eriliste rituaalidega, kus nad kohustuvad integreeruma.
Mohakite pressiesindaja aga ütleb, et vanade aegade kombed tänapäeval ei kehti: "Vanasti oli meil nii palju maad, siis saime seda endale lubada. Nüüd on meil maad vaid postmargi jagu."

See Kahnawake reservaat on püüdnud võõraid eemale peletada juba mitu aastakümmet põhejndusega, et nende kultuur on ohus, kui liiga palju mitte-indiaanlasi asub reservaati elama. Huvitav on see, et kuna see reservaat asub nii lähedal Montrealile, on neil lihtne juurdepääs nii Montreali tööturule kui inimestele.

Kui esimene on hea – juurdepääs mitmemiljonisele tööturule teeb reservaadi elanikud, kes naudivad riiklikku maksuvabadust, rikkamaks. Siis kokkupuude kanadalastega on halb - armumisoht võõraverelistesse on suurem!

Huvitav on see, et Kanada valitsus on kord ise nõudnud, et kes reservaadis maksuvabadust naudib, peab olema vähemalt pooles ulatuses esmarahva päritolu. Seega tundub, nagu oleks Kanada riik ise veresidemetel põhinevat diskrimineerimist soodustanud.

Kas taas paralleel Eestiga? Õnneks mitte.











Foto p2rit Non Natives out of Kahnawake? Facebooki grupist.

Väike räpane saladus

Artikkel peaks ilmuma 9. augusti paiku Harju Ekspressi Maailmakooli rubriigis

„Aga kuidas Kanada esmarahvad üldse elavad?“ küsis Vikerraadio UudisPlussi ajakirjanik Arp Müller äkki ootamatult, kui me järgmiseks päevaks Kanada meedia ülevaadet lindistasime.

Seda küsimust ei olnud meil kokku lepitud ning ma polnud suurt midagi ette valmistanud peale ühe pisikese juukse-nüsimis-uudise, mis sel nädalal uudiste- ja arvamusveerge täitis. Nimelt lõikas ühe kooli abiõpetaja krauh! esimese klassi poisikese juuksed lühemaks, kuna pikad salgud segasid lapsel lugemist. Kuid oh häda, tegemist oli esmarahva poisiga, kelle jaoks tähistavad pikad juuksed spirituaalsust. Milline vägivald teise kultuuri kallal!

„Ma arvan, et Kanada esmarahvad küll väga hästi ei ela,“ pahvatasin. Olin äsja käinud esmarahva kokandusworkshopil (kus õppisin tegema nende traditsioonilist lameleiba, metsiku riisi salatit mammude ja seemnetega ning hirvelihahautist) ja rääkisin Arbile meie juhendaja Jenniferi loo. Nimelt pole esmarahva päritolu, kuid inglaste perre lapsendatud Jennifer oma lihase emaga sõnagi vahetanud, hoolimata sellest, et istusid esimesel taaskohtumisel ühe laua taga restoranis! Ma ei tea, kas kõikidel esmarahva inimestel on nii keerulised suhted oma vanemate ja pärandiga, kuid arvestades vägivaldset internaatkoolide süsteemi, ma ei imestaks selle üle üldse. Internaatkoolid loodi nimelt umbes sajandi eest selleks, et assimileerida indiaanlasi valgete inimeste kultuuri ja religiooni. Lapsed võeti koolis käimise perioodiks oma kodudest ära ja nagu sellest veel vähe oleks, tuli internaadis ette ka kehalist ja seksuaalset vägivalda!

„Ma nägin, kuidas ühe lapse ema tuli suvevaheaja alguses oma lapsele kooli järgi ja ... ta ei saanud sõnagi oma lapsest aru, sest laps oli talve jooksul oma emakeele unustanud! Ema jälle ei osanud inglise keelt!“ meenutas CBC eetris üks internaatkoolis töötanud naine oma õpetajatee algust 50ndatel. „See oli hinge käristav kogemus!“

9. augustil on ÜRO maailma pärismaalaste päev. Nende olukorrast kirjutab Kanada esmarahvaste assamblee esimees Phil Fontaine nii: „Kui Kanadas läheb iga laps magama omaenda voodis, siis esmarahvaste seas on tavaline, et kahe magamistoaga elamist jagab kuni 10 inimest. Kui keskkooli lõpetamine on Kanada noorte hulgas tavaline, siis esmarahva noortest ei lõpeta keskkooli tervelt 70 protsenti. Ning samal ajal, kui kanada teismelised noored mängivad hokit, teevad esmarahvaste noored rekordilisel tasemel enesetappe. Kui Kanada tööpuudus on üks madalamaid maailmas, siis esmarahvaste hulgas otsib aktiivselt tööd 27 protsenti inimestest. Need kurvad faktid on ... meie riigi väike räpane saladus,“ sõnas ta.
***

Kuid hoolimata esmarahvaste kehvast olukorrast, on põhjust ka nende edu üle rõõmu tunda. Nimelt võõrustavad neli Kanada esmarahvast ehk Lil’wati, Musqueami, Squamishi ja Tsleil-Waututhi hõimud kuue kuu pärast oma maadel Vancouveri taliolümpiamänge. Esmakordselt olümpiamängude ajaloos ei osale pärismaalased kirjude klounidena ainult avatseremoonial, vaid töötavad võrdväärseina selle eest, et mängudest saadav tulu ja tähelepanu edendaks kohalike inimeste elu-olu.

Lisaks käis hiljuti Kanada kindralkuberner pr. Michaelle Jean välja ka mõtte rajada Kanada põhjaregioonides ülikool esmarahvaste jaoks, et noortel oleks võimalus saada head haridust ja sealjuures mitte kaotada oma keelt ja kultuuri.

Sest ilma oma ülikoolita soovivad noored kriid saada ... veetaksojuhiks! See on nende unistuste tipp. Just sellepärast meeldib mulle kindralkuberneri mõte, sest praegu ei unista noored indiaanlased (ning alla 23-aastaseid ON esmarahvaste seas üle poole!) sugugi mitte sellest, et saada teadlaseks või arstiks. Vastupidi, reservaadist linna ja kooli lahkunuid ei võeta enam enda sekka kergesti tagasi, nagu avastas läinud kevadel krii kogukonnas keemia-alaseid teadussaavutusi tutvustamas käinud eesti teadlane Evelin Loit.

-xxx-


Piltide autor on Cristina Pulido-Vielma, vaata tema pilte Ottawa Reconciliation day demonstratsioonist siit http://www.facebook.com/album.php?aid=129236&id=743392024&l=cb80c90626

Kanada peab tegutsema, et lõpetada pärismaalaste vaesus

Avaldatud EPL Ärilehes juunis 2007 http://www.arileht.ee/artikkel/391446

29. juuni toob tähelepanu alla „kolmanda maailma“ Kanada omaenda tagahoovis.
Pärismaalaste vaesus Kanadas, maailma ühes rikkaimas riigis on võrreldav olukorraga arengumaades. Sellele tõsiasjale tähelepanu juhtimiseks on 29. juuni kuulutatud actionpäevaks.

„Kui Kanadas läheb iga laps magama oma enda voodis, siis kanada esmarahvaste seas on tavaline, et kahe magamistoaga elamist jagab kuni 10 inimest. Kui keskkooli lõpetamine on kanada noorte hulgas iseenesest mõistetav tõsiasi, siis esmarahvastest ei lõpeta keskkooli 70 protsenti noortest. Samal ajal, kui Kanada noored mängivad hokit või loodavad poole kohaga tööd saada, teevad esmarahvaste noored rekordilisel tasemel enesetappe. Kui Kanada tööpuudus riigi lõikes on üks madalamaid, siis esmarahvaste hulgas otsib aktiivselt tööd 27 protsenti inimestest.“ Nii kirjutab Phil Fontaine, Kanada esmarahvaste assamblee (vaata http://www.afn.ca/) esimees. „Need kurvad faktid on meie riigi väike räpane saladus,“ sõnab Fontaine.

Reedel, 29. juuni keskpäeval alustab Phil Fontaine Ottawa Raehoone ees solidaarsusmarssi koos esmarahva laste, noorte (üle poole esmarahvastest on noorem kui 23 eluaastat) ja vanematega.

Indiaanipealik kutsub kõiki üles Kanada esmarahvaste toetuseks meelt avaldama: kirjutage valitsusele, tehke demonstratsioone, tuututage kasvõi autosignaali, soovitab ta. „Valitsused ei hooli meist, sest meil pole midagi, mida valitsus vajaks: meil pole raha, võimu ega hääli.“

Ottawa on traditsiooniliselt algonkini (algonquin) rahva maa.

Just maaküsimus on pealike meelest põhiline, mille kaudu saaks esmarahvaid aidata. Maataotluste arutamine valitsusega on kestnud nii kaua, et indiaanipealikel on põhjust kahtlustada Kanada valitsuse hea tahte puudumist. Maaga, kirjutab Fontaine, saame luua majandusliku baasi, kust töökohti luua, ja lõpetada abirahadest sõltumine.

Kuu aja eest ähvardas Manitoba provintsi indiaanipealik Terry Nelson maataotluste venimise tõttu blokeerida Ida- ja Lääne-Kanadat ühendava raudtee, sest „kui esmarahvaste liidrid ei suuda oma rahvale lootust anda, siis tuleb rahvas ise meelt avaldama“. Paljud ei toetanud esmarahvaid radikaalsete võtete kasutamisel, sest seaduste rikkumine pole just kõige parem moodus riiki seadusi järgima üles kutsuda.

Kuid juuni lõpp tõestab, et ähvardus saavutas oma eesmärgi: Kanada Indiaaniasjade minister Jim Prentice sekkus jõuliselt ja lahendas igivana maaküsimuse, eraldades 75 aakrit maad Manitoba provitsi pealinna Winnipegist põhja pool. Vastutasuks võttis pealik Nelson oma ähvarduse tagasi.

Kuid Kanada Konservatiivne valitsus võiks üksikute ähvarduste maandamise taktika asemel elustada kolm aastat tagasi välja töötatud kava vaesuse vähendamiseks esmarahvaste hulgas. Niinimetatud Pärismaalaste Ümarlaud töötas Liberaalse valitsuse ajal välja kokkuleppe, mis tõotas tõsiselt võetavaid meetmeid hariduse ja tervishoiu edendamiseks ja majanduslike võimaluste edendamiseks esmarahvaste hulgas. Enam kui aasta tagasi võimule saanud konservatiine partei keeldus aga plaani täitmast ja finantseerimast.

Terminid selgemaks

Kanada pärismaalasi kutsutakse inglise keeles aborigeenideks. Aborigeenide hulgas on inukid ehk inuitid, mestiitsid ja esmarahvad. Inukiteks (inuit) nimetavad end eskimod. Mestiitsid on aborigeeni hõimude ja prantsuskeelsete kanadalaste segaabieludest sündinute järeltulijad.

Esmarahvad moodustavad Kanada elanikkonnast umbes kolm protsenti, koos inuiti rahva ja metsiitsidega ulatub protsent viieni. Ametlikes dokumentides kõneldakse esmarahvastest ikka kui indiaanlastest. Indiaani Dokument (Indian Act) reguleerib sooduste saamist ja Indiaani Register (Indian Register) defineerib, keda pidada esmarahvaks.

Kanadas korraldavad indiaanlased järgmised taliolümpiamängud

Avaldatud Eesti Päevalehes juulis 2008 http://www.epl.ee/artikkel/435859

Kui Vancouverisse jõuame, on 2010. aasta taliolümpiani jäänud vaid 93 esmaspäeva. Õitsvad kirsipuud on linna roosaks vooderdanud ja vihma ei sajagi.

Arvestades, et kahe aasta pärast saabub linna arvatavalt mitu miljonit inimest, on lennujaama turvakontroll üllatavalt lõtv: lennujaama vastu tulnud sõber tervitab meid ootamatult juba pagasilintide juures. Tundub, et Vancouver ootab külla vaid heasoovlikke inimesi, usaldab ega kontrolli.

Vaatame ringi Vancouveris, mis näeb aprilli lõpul välja nagu õitsev kirsiaed, kusjuures ookeanikaldale on istutatud isegi palmipuud, ja imestame: kuidas saab selles linnas pidada TALI-olümpiamänge?! Lihtsalt võrdluseks: kui Ottawas sadas läinud talvel maha neli ja pool meetrit lund, siis Vancouveris sajab novembrist maikuuni muudkui vihma, olgugi et linn asub Ottawaga võrreldes isegi kriipsukese põhja pool. Vancouver ongi kõige soojem linn, kus kunagi taliolümpiamänge peetud, veebruaris on keskmiselt viis kraadi sooja.

Tegelikult toimub enamik välistingimustes peetavaid võistlusi hoopis Vancouverist põhja poole – ja ookeaniäärse Vancouveriga võrreldes kõrgele mäkke – jäävas linnakeses Whistleris.

Nagu arvata võibki, hoiab Vancouveri olümpiakomitee ehk VanOC oma silmad praegu eriti tähelepanelikult Pekingil, et nende olümpiakogemustest, vigadest ja kordaminekutest õppida.

Üks tähtsamaid küsimusi on: kuidas kaasata kohalikke elanikke ja eriti pärismaalasi? Hiina kogemusest õpitakse sedagi, et üks ja ainus tõrviku teekond pole kõige turvalisem valik, arvestades tõrvikukandjatele tehtud rünnakuid. Just selles osas kavatsetakse kasutada Kanadas kümneid tõrvikuid, iga väikese naabruskonna jaoks üks. Idee on levitada olümpiatunnet igasse kogukonda, et “iga külake saaks olümpiamängudest innustust”, nagu üks VanOC-is töötav peresõber poeetiliselt lausub. Ja last but not least: kuidas hoida ohjes erinevaid huvigruppe, kes soovivad maailma tähelepanu koondumisest olümpiapaigale endagi probleemidele tähelepanu võita?

Esmarahvaste osalemine

“Vancouveri olümpiakomitee mõistab, et mängudega käib alati kaasas kriitika. Kõikidel inimestel on õigus oma vaateid väljendada ja rahulikult protestida. Kui kriitika on konstruktiivne, siis me vastame sellele,” on korraldajad valmis protsessijatega arvestama.

“Üks meie suuremaid väljakutseid on aga see, et pärismaalaste osalemine on olümpialiikumise ajaloos suhteliselt uus nähtus,” ütles Gary Youngman, kes vastutab pärismaalaste kaasamise eest üritusse, mis neelab 600 miljonit Kanada dollarit föderaaleelarvest ja teist sama palju Briti Columbia provintsi rahakotist, lisaks 1,3 miljardit dollarit operatiivkulutusteks.

“Meil pole olnud mingit eeskuju, mida järgida, ega mõõdikut, millega oma kordaminekuid mõõta.
Eelmised taliolümpiamängud Calgarys ja Salt Lake Citys on pärismaalaste kaasabil korraldanud vaid ava- ja lõputseremoonia ja kultuuriprogrammi, kuid meie kavatseme teha sellest enamat. Soovime seada lati kõrgemale, et tulevased korralduskomiteed saaksid meie kogemusest innustust ja õpetust,” rääkis ta.

Neli esmarahvaste hõimu – tsleil-waututhi rahvas, squamishid, musqueamid ja lil’wati rahvas –, kelle ajaloolised elualad on Vancouveri ümbruses, on olümpiamängude korraldamisse kaasatud ametlikult nelja võõrustava esmarahvana (inglise keeles Four Host First Nations).

Kas nüüd on kõik rahul?

Näiteks haarati neli võõrustavat esmarahvast otsustamisse juba enne viis aastat tagasi rahvusvahelisele olümpiakomiteele taotluse esitamist. Esiteks leppisid hõimud omavahel kokku, et tegutsevad üksmeelselt olümpiamängude õnnestumise nimel, ja hiljem lepiti koos VanOC-iga kokku ka nende missioon: kindlustada, et esmarahvaste keeled, traditsioonid ja kultuur oleksid esindatud mängude planeerimisjärgus, otsuste langetamisel ja ka mängude toimumise ajal. Lisaks paljude hooajatööde pärismaalastele pakkumisele – näiteks vabatahtlikuks soovijate intervjuude tegemine – on VanOC loonud ka jätkusuutliku hankepoliitika, mis püüab järgida põhimõtet, et kaupade ja teenuste ostmisel kasutatakse võimaluse korral esmarahvaste esindajaid.

Skuamishi hõimu pealik Gibby Jacob ütles kevadel Canadian Pressile, et kuigi nelja hõimu pealikud on praegu keskendunud taliolümpiamängudel edu saavutamisele, võivad üksikud hõimuliikmed ikkagi kasutada taliolümpiat selleks, et pöörata tähelepanu esmarahvaste vaesusele, maa võõrandamise ebaseaduslikkusele ja muudele probleemidele.

“Siin on üksikisiku õigused vastamisi grupi õigustega,” selgitas Jacobs, kes mängis võtmerolli maakasutuslepingute läbirääkimistes Ottawa keskvalitsusega. Ta ei saa isiklikult garanteerida, et skuamishid ja lil’watid protestides ei osale – hoolimata sellest, et skuamishi ja lil’wati rahvas said olümpiamängude nii-öelda oma õuele lubamise eest ulatuslikke maakasutuslepinguid. Ja ka raha.

Nii ulatuvadki Kanada esmarahvaste kogukonna arvamused olümpiamängude kohta ühest äärmusest teise. Skuamishi päritolu kunstnik Jody Broomfield (www.jodybroomfield.com) näiteks hindab 2010. aasta taliolümpiat kui võimalust parandada oma kogukonna majanduslikku olukorda. Broomfield oli varem laiema tunnustuseta kunstnik, kuid kui tema kujundatud logo valiti nelja võõrustavat esmarahvast sümboliseerima, kannavad tema valmistatud logo nüüd Vancouveri teeviidad ja kohvitassidki.

Angela Sterritt seevastu on esmarahva-päritolu aktivist, kes näeb talimängudes ainult häda ja viletsust. “Mängude korraldamine ei laasta üksnes loodust, vaid soodustab ka vägivalda esmarahva päritolu naiste kallal. Teadupärast reklaamitakse prostitutsiooni mängude ajal kui turistiaktsiooni!” väitis ta.

Need kaks vastandmärgiga seisukohta tähistavad lõhet Kanada pärismaalaste kogukonnas. Vaieldakse, kuidas muudavad või mõjutavad olümpiamängud Kanada pärismaalaste ühiskondlikku, poliitilist ja majanduslikku olukorda.

“Esmarahvastele on alati põhiküsimus, kas osaleda või oponeerida,” on Bruce Miller, Briti Columbia ülikooli antropoloogiaprofessor öelnud ajalehele Ottawa Citizen. “Palju raha on kulutatud, et soodustada pärismaalaste osalemist, kuid teisalt pakuvad talimängud neile võimalust lasta suure auditooriumi ees oma seisukohtadel kõlada.”

Käratsemisega tähelepanu

Protestiaktsioone plaanitakse pea kõikide suuremate riiklike tähtpäevade ümber. “Me anname valitsusele kaks aastat aega probleemidega tegeleda, et siis rahulikult olümpiamänge nautida,” tutvustasid mõned esmarahvaste liidrid oma strateegiat talvel meediale.

Mai lõpus peetaval niinimetatud rahvuslikul tegutsemispäeval (National Day of Action), mil juhitakse ikka tähelepanu esmarahvaste probleemidele, kogunesidki tuhanded pärismaalased Vancouveri kesklinna olümpiakella juurde – see on mütakas elektronkell, mis loeb taliolümpiani jäänud aega.

Meeleavaldustega sooviti tähelepanu tõmmata vaesusele ja lahendamata maaküsimustele. Angela Sterritt näiteks kavatseb korraldada üle terve Kanada meeleavaldusi, mille põhisisu on väide, et olümpiamängud toimuvad pärismaalastelt varastatud maa-alal.

Õnneks oli Kanada konservatiivist peaministril Stephen Harperil juuni keskel nii palju poliitilist nutti, et pärismaalastelt nn varastatud põlvkondade pärast vabandust paluda. Varastatud põlvkonnaks ja vahel ka kadunud lasteks nimetatakse saja aasta vältel internaatkoolidesse saadetud umbes 150 000 indiaani lapsukest, kes kaotasid seal oma emakeele ja kultuuri.

Lisaks nn indiaanlastele viidi oma kodust, vanemate juurest ära ka inuk’ite (lääneeskimote enesenimetus on inuk, mitmuses inuit, nii et eesti keeles kasutatav “inuitid” oleks justkui kahekordne mitmus) ja mestiitside lapsed, et nendest “metslus” välja juurida.


Üks selle vägivallaakti tagajärgi oli, et vanemad kaotasid vanemlikud oskused ja -tunded ning lastel polnud kelleltki õppida normaalse pereelu rolle. See seletab osalt praegu pärismaalaste hulgas levivat alkoholismi, tööpuudust ja viletsust.

Harperi avalik vabandus, väga südamlikult ja kõrgelt positsioonilt tehtud hea tahte avaldus, lahjendas tublisti paksu verd, mis on valitsevate konservatiivide ja pärismaalaste kogukonna vahele kogunenud. Kuid pärismaalased loodavad, et vabandussõnad on vaid esimene pääsuke tulevaste programmide eel, mis aitaksid tegelikkuses parandada esmarahvaste eluasemeid, joogivee kvaliteeti, haridust, tööhõivet jne. Ja muidugi loodetakse, et vabandus aitaks lahendada maaküsimust.

Kuhu kaob raha?

Näiteks kinnitab üks neljast võõrustavast esmarahvast, musqueamid, et nende traditsioonilisel maa-alal asub ligi pool Vancouverit, sealhulgas osa esma-klassilisest Stanley pargist. Neile kuuluvaid maa-alasid ja ülikõrgeid kinnisvarahindu arvestades peetakse musqueame isegi vaat et kõige rikkamaks hõimuks.

Kuid rikkaks saab neid pidada siiski vaid tinglikult, sest neile viimastel kuudel tagastatud maa-aladel pole veel kinnisvaraarendust alustatud. Kui maad nii-öelda arendada, siis saaksid musqueamid sadade miljonite dollarite võrra rikkamaks, loendas ajaleht The Globe and Mail võõrast raha. Sellest hoolimata elavad paljud nende kogukonna liikmed ikka hallitanud majades, mõned isegi ilma vee ja elektrita ajutistes hüttides.

Juuni algul eraldas Ottawa musqueami rahvale 17 miljonit dollarit lihtsalt niisama – et tunnustada 2010. aasta taliolüm-piamängude toimumist nende põlisel maa-alal. Kuid üleriigiliste ajalehtede esikülgi täitis kuu lõpul ikkagi hõimuliikmete pahane küsimus: “Kuhu kaovad kohalikus hõimuvalitsuses need miljonid, mis valitsuselt tulevad?” Kui nüüd ei ole enam süüdi keskvalitsus, siis kes on süüdi selles, et pärismaalased on Kanadas ikka veel kõige vaesemad, kõige vähem haritud, kõige haigemad?

Olgu kuidas on, kõik olümpiamängudesse puutuv pakub Vaikse ookeani äärse Kanada esmarahvastele võimaluse ennast maailmale näidata ja olümpiaga kaasnevast suurest rahasajust osakese endale saada, et oma elamistingimusi parandada.

Kuid Vancouveri ümbruses ei ela ainult esmarahvad, nagu võiks nüüd arvata. Vancouveris on veel mitmeid huvitavaid elanikekihte: silma järgi otsustades umbes poole jagu hiinlasi, kellest osa saab tähistada lühendiga CBC, mis üldiselt on riikliku ringhäälingu lühend, kuid Vaikse ookeani kaldal tähendab hoopis Canadian Born Chinese – Kanadas sündinud hiinlased. Nemad on “banaanid” ehk pealt kollased, aga seest valged.

Vancouveris on ka eraldi klass inimesi, keda kutsutakse riisikuningateks. Need on valged meesterahvad, kes “käivad” ainult ja ainult siledajuukseliste ja saledate hiina tüdrukutega. Nende armsad heledajuukselised, kuid pilusilmsed lapsed lasevad aimata, milliste näojoontega on Vancouver mõne-kümne aasta pärast, kui rahvaste segamine veelgi hoogu juurde saab.

Pärismaalased
Kes on Kanadas pärismaalased?

•• Kanada põhiseaduse osaks olevas 1982. aasta konstitutsioonilises aktis on pärismaa-lasteks nimetatud kolm rahva-rühma:
•• esmarahvad (inglise keeles First Nations) ehk varem indi-aanlasteks nimetatud hõimud,
•• inuiti rahvas ehk varasemad eskimod,
•• mestiitsid (Kanada kirja-pildis Métis) ehk indiaanlaste ja eurooplaste järeltulijad.

Kui palju on nelja võõrustava esmarahva esindajaid?
Squamishid 3400
Lil’watid 1900
Musqueamid 1150
Tsleil-waututhid 400

Kust saab rohkem infot?
www. twnation.ca
www. fourhostfirstnations.com
www. squamish.net
www. lilwatnation.com
www. musqueam.bc.ca

Head kanata-päeva!

Avaldatud Eesti Ekspressis juulis 2007.

Kanata tähendab huroni-irokeesi keeles asundust või küla. 1. juulil tähistab see "külake" - üks maailma suurimaid, kusjuures - 139 aasta möödumist Kanada tekkimisest, n.8. iseseisvumisest Suur-Britanniast. Kanadast rääkides ei ole iseseisvus ei ole tegelikult kõige õigem sõna, sest siiamaani on Kanada riigipea ametlikult Briti kuniganna Elisabeth II . Kuninganna käib iga mõne aasta tagant siin oma alamaid üle vaatamas ja tublimatele õlale patsutamas.

Hiljuti oli kuulda monarhistide nurinat nagu ei austaks riigipead Kanadas esindav kindralkuberner Michaëlle Jean oma ülemust, Briti kuningannat piisavalt. Nimelt ei osalenud kindralkuberner ametlikul kuninganna 80. sünnipäeva tähistamisel Londonis. Ei teagi, mis võiks olla Monarhistide Liiga kurjustamise tagamõte, sest ligi pool rahvast on Kanada ametliku riigipea tegemiste suhtes negatiivne või vähemasti ükskõikne. Monarhistide näpuviibutus võib seda numbrit aga kergesti veelgi suurendada. Võibolla on monarhistid ikka veel pahased, et haiiti päritolu kanadalane, kellel oli abielu kaudu ka Prantsusmaa kodakondsus (oh õudust!) valiti Briti Krooni Kanadas esindama. Pratslane britte esindamas! Milline skandaal!

Tundub, et Kanadas on ikka veel inimesi, kelle meelest Briti impeerium eksisteerib edasi. Nad ei pidanud miskiks, vist ei märganudki, et kindralkuberner loobus oma Prantsuse kodakondsusest, et vastutusrikas ametipost vastu võtta.
Igatahes olen ma selle kanata värskelt maalesaabunud immigrant. õnnelikult, peaks ütlema, peale ligi aasta kestnud protsessi, hunnikute viisi paberite täitmisi, arstikontrolli ja detailset taustauuringut. Kui te olete kunagi Kanada turistiviisat taotlenud, siis te enamvähem teate, millest ma räägin. Immigrandiviisa saamiseks korrutage nähtud vaev (ja summad) kümnega. Vähemalt kümnega.

Praeguseks olen end Kanada roosamanna-elumullis kenasti sisse seadnud. Aga ma olen ka linnaliinibussiga äärelinna sõitnud, näinud selles justkui Lendas üle käopesa filmivõtetelt pärit tegelasi, nii et ma oskan nüüd veelgi enam oma ninnu-nännu kogukonda hinnata. Ma olen ühendust võtnud immigrante integreerivate agentuuridega, mul on nimekiri, millised sammud ma pean astuma (lähinädalatel, lähikuudel, lähiaastatel) kuni kodanikuks saamiseni kolme aasta pärast.

Kogu see kanadalaseks muundumise protseduur on tegelikult väga lihtsaks tehtud. Tuhanded inimesed saavad Ottawas palka immigrantide abistamise eest. üksipulgi on paberil kirjas, mida pean tegema.

Kuid midagi ikkagi häirib mind, midagi oleks selles protsessis justkui puudu. üks lüli oleks nagu vahelt ära jäänud.
Nimelt on mul tunne, et maa tegelikelt omanikelt - irokeesidelt, kriidelt ja teistelt Esimese Rahva hulka kuulujailt pole ma veel ikka maalesaabumiseks luba küsinud.

Ükski ametlik paber ei ole viidanud Organisatsioonile Maa Tegelikud Omanikud või Pärismaalaste Nõusoleku Saamise ühingule, ma ei tea nende faksinumbrit ega veebisaiti. Käin nüüd Ottawas ringi ja uurin kaaslinlasi. Millise neist pronksikarva nahavärvi ja kõrgete põsesarnadega tegelase poole peaks ma pöörduma? Kas Bank streeti postimehe, kes n2eb p2rismaalase moodi v2lja, v6i hoopis Bank streetil indiaani kulinate poodi pidava noore kuti poole?

Nad on kenad inimesed kyll, kuid ma tahaks just ilusat rituaali uhke pikakasvulise Pealiku juures ja tema majesteetlikku peanoogutust: Jah, ole lahke, tere tulemast meie kanatasse.

Õigus külmetada

Avaldatud Eesti Päevalehes jaanuar 2007 http://www.epl.ee/?uudised=368764

Kliimamuutused hävitavad inuiti kultuuri, kuid avavad uusi transiidivõimalusi Kanadas
Ema poolt ida-eskimo (ehk inuk) Sheila Watt-Cloutier, Kanada poliitik ja ühiskonnategelane, kavatseb kirjutada raamatu sellest, et globaalse soojenemise tõttu sulab üles tema lapsepõlvemaa, ja et kasvuhoonegaasid ähvardavad injuiidi kultuuri hävitada.

„Jää pehmeneb, nii et kogenud jahimehedki vajuvad läbi jää”, räägib Sheila Watt-Cloutier Kanada päevalehele The Globe and Mail. „Jää sulamisest tekkinud ojakesed on suviti laiadeks jõgedeks kasvanud, et nende ületamine on ohtlik. Vähemalt üks inimene on uppunud.” Sellepärast ei ole kliimasoojenemine injuiitide jaoks ähmane ja kauge oht, vaid lähedasi inimesi igapäevaelus tohutult segav ja surmajuhtumeidki kaasa toov asjaolu. „Meil on õigus külmetada”, ütleb injuiidi kultuuri eest seisev aktvist.

Õnneks arutatakse kliimasoojenemise üle Kanada päevalehtede lehekülgedel pea iga päev.

Rohelised teemad on viimasel ajal surutud isegi Kanada konservatiivse valitsuse jututeemadeks. Veel vaevalt aasta tagasi vähemusvalitsuse moodustanud konservatiivid ei puudutanud tookordse valimiskampaania ajal ei globaalset soojenemist ega kasvuhoonegaase poole sõnagagi. Keskkonnateemade tähtsusetust nende jaoks näitas ka see, et keskkonnaministri kohale nimetati üsna kogenematu Alberta provintsi poliitik Rona Ambrose.

Lumivalgekese välimusega kena daami sunnitakse aga nüüd lahkuma, sest oktoobris Kyoto lepingu asenduspoliitikaks kiiresti kokku klopsitud kliimamuutuste programm Puhta Õhu Akt sai ülikarmi kriitika osaliseks. See programmdokument lubas kanadalastele vähendada kasvuhoonegaase 45 kuni 65 protsenti aastaks 2050 (!) ega näinud ette mingeid tööstusi loodushoidlikumaks survestamise vahendeid.

Poliiitkamaastik muutub mürkroheliseks

Nüüd ollakse kindlad, et järgmiste valimiste tulisemad debatid toimuvad just kliimamuutuste teemadel. Spekuleeritakse, et järjekordsed valimised võivad toimuda juba kevadel, mil praegu vähemusvalitsust juhtiv peaminister Stephen Harper valitsemiseks vajalikke lisahääli otsima läheb. Et 63 protsenti kanadalastest on „meeletult mures, et kui Kanada ei tee drastilisi samme kliimamuutuste peatamiseks kohe praegu, siis maailm ei kesta kauem kui paar põlvkonda”, siis ei saa Globe and Maili kolumnisti Gordon Gibsoni tsiteerides „konservatiivid enam sinised ega liberaalid punased olla”.

„Kõik parteid survestatakse ühtviisi roheliseks,” ütleb Gibson.
Hiljuti Kanada liberaalide uueks esimeheks valitud Stephane Dion on juba avalikult end roheliseks kuulutanud. Kanada Roheline Parteigi saavutab rohkem tuntust ja võidab uue esinaise Elizabeth May sharmi ja siiruse abil rohkem populaarsust. (Kanada valimissüsteemi iseärasuste pärast ei ole küll rohelistel ühtegi parlamendikohta.) Vasakpoolne Uusdemokraatlik parteigi võib tunda, et poliitikamaastiku suured tegijad on nende lemmikteemad kaaperdanud.

Hea uudis ärimeestele

Jää sulamine Kanada põhjaterritooriumitel on aga hea uudis olla ärimeeste jaoks, sest kui sulab Kanada põhjaosas laevaliiklust takistav jää, saaks võimalikuks tervelt tuhande miili võrra lühem laevatee Põhja-Euroopasse! Samuti saab pakkuda alternatiivi Panama kanalile. Arvestades, kui kallis on laevakütus, on see ahvatlev võimalus. Juba praegu on keset Kanadat laiutava Hudsoni lahe lääneservas asuv väike Churchilli sadam ehitatud vastu võtma Panama klassi laevu, mis kaaluvad 40 000 tonni. Churchilli sadamast Ameerika mandri südamesse viivat raudteed on turgutatud taluma hulga raskemaid ronge kui seni – nii tekib transiidikoridor „Murmanskist Monterreyni Mehhikos”! Kui vaid jää sulaks.

Lisaks uutele transiidivõimalustele algatab Arktika sulamine enneolematu jagelemise põhjapooluse all arvatavalt lesiva nafta- ja maagaasivarude pärast. USA geoloogide arvutuste kohaselt on üks neljandik maailma avastamata maagaasi- ja naftavarudest Arktika jää all peidus.

Kogu Kanada põhjaterritooriumite, sealhulgas tillukeste saartegi kuuluvus tõusetub nüüd eriti tähtsaks: paari aasta eest juba kurjustaski Kanada kaitseminister oma Taani kolleegiga ühe köögilauasuuruse saare kuuluvuse pärast Gröönimaa lähedal.

Polaaraladele saabuvad aga juba praegu suviti punarind-rästad, öökullid ja vaablased. Need on seal nii võõrad loomad, et nende jaoks pole inukitel sõnugi.
-xxx-

Foto autor on Stephen Ambrose.

Kolme indiaani õde ei kutsutudki lõunasöögile

Avaldub Eesti Ekspressis oktoobris 2009 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0F7FFE0FC9E8AFCDC22576420034FA84

“Mõtle ise! Kanada esmarahvad on vaesed, katoliiklike kirikukoolide ebainimlik pärand kummitab ikka veel nende pereelus, diabeet, alkoholism ja narkosõltuvused laastavad noori, poolelijäänud haridusteed ei paku mingit väljapääsu rääsunud infrastruktuuridega reservaatidest!

Maailma ühe rikkama riigi tagaõues levib kolmas maailm, kus on probleeme puhta joogiveega nagu Aafrikas! Ainuke, mida mina uustulnukana Kanadas teha saan, on osaleda .... esmarahva kokandusworkshopil!“

Umbes sellise emotsionaalse loengu pidasin ühel õhtul oma mehele. Talle tundus see väga naljakas:

„Appike! Ma mõtlesin selle tiraadi ajal, et sa lapsendad nüüd ühe indiaani tüdrukukese, avad lastekodu või vähemalt supiköögi pärismaalaste jaoks! Aga sina lähed kõigest kokakursusele!“


Kuid ilma naljata, aborigeeni kööki tutvustav kursus on vaid üks väikestest asjadest, mis ma uustulnukana teha saan. Uudistada, milline on selle maa, kus minagi jalajälgi teen, põlisrahva (köögi)kultuur. *Kanada indiaanlased kutsuvad ennast esmarahvaks (First Nations) ja nii teen seda minagi.

Mida esmarahvad üldse söövad?

„Rohkelt ube,“ mõtlen ise. „Ja maisi kindlasti.“ Ma ei tea veel, et mais ja oad käivad indiaani põllunduses käsikäes ja koos kollase suvikõrvitsaga moodustavad nad indiaani köögi kolm õde. Tihti külvataksegi kolm õde peenrale üksteise kaisus: kõigepealt pannakse mulda koos mädaneva kalaga, mis peaks väetise tööd tegema, mais ja kui see on nii umbes 15 cm pikkune, külvatakse tema juurde suvikõrvits ja oad.

Kolm õde toetavad ja täiendavad üksteist igati – mais pakub oale kasvamisel tuge, nii et kaob vajadus eesti peenramaid ilmestavate hernekeppide järele. Oad jälle rikastavad mulda lämmastikuga, mis on teistele taimedele vajalik. Ning maad mööda roomav suvikõrvits ei lase umbrohtudel kasvada, ta mängib multši ja jätab mulla niiskeks. Wikipedia kirjutab veel, et suvikõrvitsa nunnult karvased varred ei lase röövikuid ligi!


Kuid kui ma ühel maihommikul ühte kohalikku kolledžisse kolme õega kohtingule lähen ja professionaalse restoraniköögi moodi sisustatud klassiruumis tahvlile sirgeldatud retsepte näen, selgub, et kolme õde ei olegi lõunasöögile kutsutud.

Meie juhendaja, esmarahva päritolu Jennifer, kes kannab kaht pikka musta punupatsi ja valge kokahõlsti all musta toptanki, on äärmiselt sümpa. Teda vaadates on mul tunne, et tema keskpunkt on ka maailmanaba – sellise enesekindlusega liigub ja räägib ta köögis kümne uudishimuliku ees. Samasugune tunne on mul tegelikult pea kõikide esmarahva inimestega kohtudes - mingi nipiga oskavad nad päikesepõimiku kaudu ruumi kontrollida (tean, et seda oskust õpetatakse teatritudengitele ja avalikele esinejatele) isegi siis, kui on esineja rollis esmakordselt, nagu Jenniferi jutust hiljem selgub.

Kolme õe asemel tutvustab tasakaalukas Jennifer kokku tulnud kümnele aborigeeni kokakunstist huvitujale hoopis mustikate ja seemnetega metsiku riisi salatit, hirvelihahautist ja traditsioonilist lameleiba ehk bannockit.

Toidukultuur ja rahvas, kes neid jõuaks lahuta’

See, mida Jennifer sissejuhatuseks enda kohta lausub, on kahjuks esmarahvaste saatusi arvestades nii iseloomulik. Naeratades seletab ta, et ta kuulub Sioux’ and Saulteaux’ rahva hulka, kelle elu-alad on Kesk-Kanada tasandikel, kuid kasvas üles lapsendatuna üles hoopis valgete inimeste peres Ottawas. Alles täisealisena leidis ta üles oma teised pereliikmed läänerannikult, Briti Kolumbiast. Istus emaga restoranis ühe laua taga, kuid ei vahetanud temaga sõnagi. Jennifer pole kindel, kes ta isa on.

Ta mainib möödaminnes ka seda, et on üksikema. Ja seda, et alles nüüd, mil lapsed suured, saab ta oma tasuva, kuid kurvastava töö aborigeeni terviseuuringute alal kõrvale jätta. Sest juba lapsena tahtis ta kokaks saada! Esmarahvaste tervise uurimine paneb pea valutama, sest muutusi paremuse poole ei paista kusagilt. Kanada konservatiivne peaminister ei kavatse hoolimata mullusest vabandusest esmarahvaste ees nende elu-olu parandamiseks sugugi ... füüri köhida. Kuid hoolimata pisut liiga rangest suujoonest ei tundu Jennifer kibestunud : oma e-maili aadressiks on ta igatahes päikeseprintsess valinud!

Jennifer palub kõigil paariline leida ja ma moodustan tandemi üllatus-üllatus! soome päritolu bioloogi Katie’ega, kes kavatseb terve suve erinevate rahvaste köögikultuure õppida. Valvelseisangus vuristab ta ette paar soomekeelset lauset, mida lapsepõlvest mäletab, ja soovib mulle päris heas soome keeles esiteks kena hommikut ja siis kohe kena jõuluaega ja head uut aastat!

Suur-Järvistu kandi metsik riis ja hirveliha

Me alustame verise hirveliha tükeldamisest ning paneme 45 minutiks keema tassitäie metsikut musta riisi. Jennifer pruunistab hirveliha ja pliidi kohal rippuva peegli kaudu saame meiegi potis toimuvast aimu. Ta kastab suured hirvelihatükid õli sisse neid vaid kergelt pruunistades, tõstab need siis kõrvale ja paneb sinnasamasse õlisse hoopis porgandi-, sibula- ja sellerivarrekuubikud.

„See on nüüd meie mirepoix! Porgand, sibul ja seller. Siit saame hirvelihahautisele maitse ja lõhna!“

Porgand, sibul ja seller on justkui prantsuse köögi kolm õde ja just prantsuse termineid ja kokkamisnippe miskime me veelgi aborigeenide köögikultuuriga. Nüüd tõstame prantsuse kolme õe juurde pooledi verised lihatükid tagasi. Hakime lisaks salveid ja rosmariini. Natuke aja pärast lisab Jennifer mirepoix’le liitri puljongit ja me Katie’ga jäljendame oma töölaual Jenniferi kõiges. Märkame, et Jennifer ei lisa lihale soola.

„Enne kolonisatsiooni ei olnudki meil soola, see tuli alles eurooplastega.“ Kuid kui aus olla, siis polnud enne kolonisatsiooni Põhja-Ameerikas ka nisu, millest tehtud lameleib on tänapäeval esmarahvaste põhiliseks toiduks kujunenud. Selle kohta ütleb Jennifer rahulikult:

„Vanasti jah tehti bannock maisist, oli selline kõva ja maitsetu kuivik. Mul on hea meel, et kolonisatsiooni käigus saime juurdepääsu teistsugustele toiduainetele ja uutele kokandusnippidele! See ju ainult rikastab.“

Me laseme farmis kasvanud hirvekese lihal vähesel tulel leeme sees umbes tunnikese haududa, et siis mirepoix läbi kurnata. Pudiks keenud porgandid, sibulad ja sellerid kaovad koos maitsetaimedega prügikasti. Järele jääb imeilusa värviga puhas leem. Hakkame samal ajal väikesel tulel tegema roux’d: sulavõiga segatud jahukastet. Enne, kui tulel paksenevat segu vispliga ettevaatlikult puhta leeme sisse segame, tõstame lihatükid jälle kõrvale. Kui leem on jahukördist parajalt paks, paneme liha selle sisse tagasi ja lükkame siis praeahju sooja.

Vahepeal on meie metsik riis, mis on traditsiooniline ja tervislik (!) esmarahvaste toit, natuke üle keenud, mustad riisiterad on justkui lõhkenud ja neil pole seda pähklist maitset, mis metsikul riisil keedetuna olema peaks. Ruttan ette ja ütlen, et salat sai paukunud riisipeadest hoolimata ikkagi superhea! Tükeldan rohelise sibula ja veidi koriandrilehti, röstin eraldi pihutäied päevalille- ja kõrvitsaseemneid ning männiseemned. Lisan peoga riisisegusse värskeid mustikaid ja kuivatud jõhvikaid. Et paar tundi on juba möödunud, kaovad mõned mustikad ja seemned Katie’ suhu.

„Ma märkasin!“ hüüan etteheitvalt, kuid näpin riisi ise ka. Kõhud on meil juba tühjad. Salatikastmeks segame kokku kõik head asjad maailmas ja see ei oleks Kanada, kui me ei kasutaks vahtrasiirupit! Katie segabki kokku dijoni sinepi ja vahtrasiirupi, lisab balsamiäädikat, pigistab juurde ühe laimi mahla, peenestab küüslauguküüne ning hakib koriandrilehti. Jennifer paneb meile südamele, et me õli viimasena, törtshaaval lisaks ja samal ajal hullumeelselt klopiks.

Ma varastan röstitud seemneid ja mustikaid nüüd juba valehäbita ja kui Katie valmisklopitud hästi lõhnava kupatuse riisile-marjadele-seemnetele peale kallab, käivad meie neelud juba talumatult. Aga lameleib on meil veel küpsetamata!

Kiirelt mätsib Katie Jenniferi vaid põgusalt jälgides jahust, õlist, soolast, küpsetuspulbrist, suhkrust ja maisitärklisest ning veest parajalt nätske taigna ja pisikesed pätsid lähevad ahju. Jenniferi õpetus, et sõtkuda väga ei maksa ning et õli ja sooja vee segu tuleb jahuga segada harali sõrmedega, justkui lehvikulaadse käpaga, läheb meil kõrvust. Suure nälja tõttu kiirustades me isegi ei pintselda bannocki pätsikesi õliga. Sellest veidi krobeliseks solvunud lameleib küpseb veerand tundi ahjus, ei pruunistu, maitseb aga ikkagi lihtsalt suurepäraselt.

Hirvelihahautis on samuti suurepärane, meenutades oma struktuurilt natuke õrna maksa. Valge lameleib ja mustjas riisisalat näevad taldrikul koos suurepärased välja ja maitsevad lihtsalt taevalikult. Kes oleks seda võinud arvata, et pealkirja ’Aborigeeni köögikultuuri’ taga võis peidus olla midagi nii hõrku ja peent?

Ma ei teagi, kuiv6rd ma kokkamisega maailma sain muuta.

Tee kodus järele

Hirveliha hautis
Üks sellerivars
Üks sibul
Üks porgand
Kilo hirveliha
1 liiter puljongit
Pisut salveid ja rosmariini
Supilusika jagu võid
Jahu
Soovi korral lisada šampinjone
Kui soovid soola lisada, tee seda kõige lõpus.
Valget pipart maitseks.

Riisisalat
1 tass metsikut riisi
Keetmise jaoks 4 tassi vett
Rohelist sibulat
50 gr kuivatatud jõhvikaid
50 gr värskeid mustikaid
50 gr päevalille seemneid
50 gr kõrvitsaseemneid
50 gr männiseemneid
Salatikastmeks
1 laimi mahl
2 sl vahtrasiirupit
1 tl dijoni sinepit
1 sl Oliiviõli
1 sl balsamiäädikat
Peenestatud küüslauku
Peenestatud koriandrilehti
soola

Bannock
4 tassi jahu

Sega omavahel
1 tl sool,
1 tl küpsetuspulbrit,
1 tl maisitärklis ja
1 tl suhkrut.

Sega omavahel
1 3/4 klaasi käesooja vett
1/4 klaasi päevalille- vm taimeõli

Küpseta 15 min 210-220 C. kuumuses

Eesti biokeemik viis teadust Kanada esmarahvaste juurde

Avaldatud Eesti Päevalehes jaanuaris 2009 http://www.epl.ee/artikkel/453900

Nimelt võttis Ottawa ülikooli biokeemia doktorant Evelin Loit osa programmist ’Teadus reisib’ ja käis mai lõpul koos kolme teise Ottawa ülikooli teaduriga Ontario põhjaosas James Bay kaldal koolides keemiakatseid näitamas. Kraadiõppurid tutvustasid ehitusinseneriteaduse, neuroteaduse ja biokeemia alaseid saavutusi väikestes koolides, kuhu ei pääse Ontario provintsi keskustest teisiti ligi kui helikopteri, lennuki või rongiga. Hoolimata maikuu lõpust oli selles indiaani reservaadis, mis asub Eestiga võrreldes isegi paar kraadi lõuna pool, just lõppenud suur lumetorm ...

“Pealtnäha ei ole James Bay äärsed esmarahvaste linnakesed Moosenee ja Moose Factory mitte eriti rikkad (kui mõned uhked autod väja arvata), tänavad on väga hullus korras, auk augus kinni. Majad ise on väiksed ja hallid. Seevastu koolid on uued, korras ja hubased ning Moose Factorys on kõikidel inimestel tagaaias püstkojad ehk tipiid külaliste vastuvõtmiseks ja söögi tulel valmistamiseks.”

2500 elanikuga Moosonee ja 3000 inimesega Moose Factory saar asuvad soises kandis Jamesi lahe lõunaserval ja see koht on Kanadas tuntud kui värav Arktikasse. Suvel saab põhjapoolsematesse kantidesse reisida laeva või lennukiga, talvel aga mööda külmunud maad ja vett. Nendes kahes linnakeses elabki Kanada suurim soometsa- ehk põdra-krii kogukonna. Kriid olnud peale inglaste sissetungi karusnaha-kaupmehed ja Moose Factory keskus on oma isoleeritusest hoolimata Ontario vanim asula, ametlikult asustatud juba 1670! Ja suureks kasvas see külake kolme sajandi eest tänu Hudson Bay firmale.

“Mina algul mõtlesin, et selles kandis on palju põtru,” naerab Evelin. ”Aga ei! Nime andis kohale koopis keegi härra Moose (põder), kes oli firma Hudson Bay töödejuhataja selles piirkonnas.”

Pole oma rahvusest eeskujusid

Moosonee on ääremaa ka selles mõttes, et seal on lisaks ühele poele, restoranile, elutoasuurusele lennujaamale, tuletõrjele ja Kanada riigi esindusele Public Works vaid mõned riigiasutused, mis pakuvad tööd. (Moosenee ametlik veebilehekülg otsib praegu inimest vaid ühele töökohale: vajatakse nõustajat perevägivalla all kannatajatele.)

Enamike laste vanemad ei töötagi prestiižsetel erialadel, seda enam, et riigi esindustes, politseijaoskonnas, koolis ja alkoholipoes on tööl peaaegu ainult valged. Moose Factory saarel on valida, kas töötada restoranis, haiglas (arstid on valged, õed kohalikku, esmarahva päritolu) või muuseumis, mis töötab vaid juulist augustini. Suviti saavad kohalikud muidugi tööd loodusturismi alal. Et kohalikel noortel pole eriti oma rahvusest positiivseid eeskujusid professionaalide seas, siis enamus lapsi unistab veetaksojuhi ametist.

”Veetakso on suvel ainus viis, kuidas Moose Factory saarele saada. Ja kui me õpilastelt küsisime, kelleks nad saada tahavad, siis peale veetaksojuhi ameti unistati veel sellest, et saaks avada kiirtoidurestorani. Enamasti tuli vastuseks “ei midagi”. Sellepärast oleks olnud parem, kui noor teadlane, kes esmarahvaste kooli teadust tutvustama läheb, oleks samuti krii päritolu. Esmarahvastele on ülikoolid Kanadas tasuta, aga kuna nende kogukonnas ei ole eriti kõrgharitud krii spetsialiste, siis õpilased isegi ei oska ülikooli minekust unistada,“ nendib Evelin, kes oma heleda juuksepahmaka ja siniste silmadega torkab esmarahva hulgas silma nagu ... kask kuusemetsas.

“Teine probleem on see, et krii ühiskonnas on äraminek taunitud. Ehk siis paariks aastaks valgete sekka minekule ei vaadata just hea pilguga, ja sageli visatakse sellised endi seast välja. Ehk siis see noor, kes mõtleb haridusest, riskib oma juurte kaotamise ja oma ühiskonna toetuse kaotamisega. Teisalt jälle – kui noor krii on kord juba Ottawas või mõnes teises suuremas linnas haritud, siis sageli pole tal enam mõtet tagasi minna. Esiteks on mujal Kanadas rohkem ja tasuvamaid töökohti, ja teiseks on seesama koduühiskonna hukkamõist.”

Kohalike eelarvamust esmarahva arstide kohta vahendanud Evelinile EcoLodge’i, Põhja-Ameerika pärismaalaste esimese ökoloogilistel põhimõtetel ehitatud ja majandatud majutusasutuse juhataja Randy Kapashesit: “Krii päritolu arstil ei oleks esmarahvaste juures tööd, sest keegi ei läheks krii arsti juurde. Mitte, et nad ei usaldaks tema oskusi, vaid sellepärast, et endasugusele ei julgetaks oma probleemidest rääkida. Kuidas sa lähed ja võtad ennast naabri ees riidest lahti?”

Teadus indiaani raviratta kaudu

Muidugi on neil, kes elavad Ottawas või mujal suuremates linnades, hea juurdepääs teadusele. „Kui õpetaja on agar, siis saavad õpilased ikka aimu ka ebatavalistest erialadest – tehakse ekskursioone ülikooli, professorid tulevad loenguid pidama jne, kuid neil, kes elavad kaugemal, ei ole sellist võimalust,“ selgitas Evelin Loit väikeste koolide vajadusi Kanada äärealadel. „Sellepärast käivadki tudengid, kes on kursis teaduse viimase sõnaga, koolides õpetajate tellimusel õpetamas. Õpetajad ise ei suuda olla kursis kõige uuega teaduse alal.“

Õppetöö erineb veidi tavapärase kanada keskkooli tööst veel selle poolest, et õppetöösse püütakse kaasata ka nelja elementi indiaani ravirattast: austus, usinus, meeskonnatöö ja oivalisus. Detsembris kutsutakse koolidirektori Angela Tozeri sõnul kooli ka hõimupealikud teed jooma – et edasi anda spirituaalsust ja pühadeaega tähistada. Hõimupealikud tulevad kooli ka perepäeval, päev pärast noorte teadlaste lahkumist, et suures tipiis õpetada krii kombeid. Muuhulgas näidatakse noortele seda, kuidas õigesti lindu sulgedest puhastada. Kooli köögis, kus iga päev süüa siiski ei valmistata, oli selleks puhuks rohkelt igasugust loomaliha marineerima pandud.

„Koolikalender algab enamike õpilaste esmarahva päritolu arvestades juba augustis, nii et õpilased saaksid sügisel oma perekondadega traditsioonilisele jahipidamisele minna. Ka kevadel saavad õpilased lisa-vaheaja, et küttida tagasi põhjamaale lendavaid hanesid,“ kirjutab koolidirektor Tozeri oma kooli veebilehel, mille õpilased ise on valmistanud.

Evelin käis lisaks hubasele Põhjavalguse keskkoolile, kus poisid mängisid vaheajal kitarri, ka Delores D. Echumi nimelises koolis: ”Mõlemas, väga puhtas ja korras koolis on ligi 200 õpilast. Sisenedes tuleb kingad jalast ära võtta. Kõik õpilased on sokkis. Nii ka meie. Mina tegin maagilise keemia šõud, ja ma ei olnud keemiakatseteks päris korrektselt riides: laborikittel oli küll seljas, kaitseprillid ees, aga kingadeta. Ottawas nii ei saaks.”

Kui küsin Evelinilt, mis keeles õpilased omavahel rääkisid, võtab Evelin vastamiseks aega. „Ikka inglise keeles vist. Samas on seda raske täpsemalt öelda, sest õpilased olid küllaltki vaiksed. Õppetöö on koolis ikka inglise keeles.” Ka riietuselt nägid noored välja nagu tavalised pealinna teismelised. Kust need riided kõik pärit on, Evelin ei oska öelda, sest suurt kaubanduskeskust, kus hängida, seal küll ei ole. ”Kohalikus toidupoes on vaid tilluke riiete osakond, ja midagi mõistlikku seal küll müügil olevat ei paistnud. Et aega hängimise ja tšillimise peale ei raisata, näitas fakt, et kümnest 12. klassi õpilasest olid kolm noormeest juba isad.”

Juhuslik Valge Inimene

Et umbes 80 protsenti elanikest Moosonees on esmarahvad ja Moosefactorys on peaaegu kõik esmarahvad, kutsutakse uustulnud valgenahalisi ringiluusijaid inimesi lühendiga RWP ehk siis Random White Person – Juhuslik Valge Inimene.

“Kui keegi kohalik juhtub nägema üht valget, keda enne ei ole nähtud, siis on see kohe linnakese suurim uudis: ’Tead, mingi RWP luusis täna poe juures.’ Ja siis teised on kohe õhevil: ’Oh, kes see võiks küll olla? Põnev!’”

Evelin räägib, et enamus õpetajatest on siiski valgenahalised, kuigi mõned on esmarahva päritolu ka. Õpetajad on enamasti verinoored, alles ülikooli lõpetanud, tulvil energiat ja uusi ideid..

”Noortel õpetajatel on raske Ontario provintsis tööd leida, eriti kui kogemust ei ole. Aga põhjas asuvates koolides on õpetajatega alati kitsas käes, nii et seal võetakse niiöelda kõik vastu. Õpilastele on see ebamugav, sest õpetajate vahetumise tõttu on järjepidevust vähe. Teisalt jälle, tingimused noortele õpetajatele on väga soodsad: palgad on kõrgemad kui mujal Ontarios, ja kulutada ei ole eriti millelegile. Näiteks terve maja üür on vähem kui 300 dollarit ja selle eest saab maja suure köögi, elutoa, söögitoa ja kolme magamistoaga.”

Kuidas õpilased keemiakatsetele reageerisid?

“Väga hästi! Neile väga meeldis. Eriti võistlusmomendiga katsed ja kõik, mis vähegi pauku tegi ja plahvatas, meeldis veel eriti. Moose Factory klass oli vaiksem ja näitas vähem oma tundeid välja, kas meeldis või mitte. Samas see ongi krii kultuuris kombeks, et ollakse vaikne ja tagasihoidlik. Poised olid aktiivsemad, samas kui tüdrukuid oli raske rääkima panna. Mõned poisid teadsid keemiast väga palju ja see oli suurepärane.”

Evelin külastas koos teiste noorteadlastega ka Moosonee esmarahvaste sõpruskeskust (Native Friendship Center), kus nad lõbustasid väikseid, umbes 4.-6. klassi õpilasi.

“See oli vägev üritus. Kohale saabus pea 50 õpilast, kes olid VÄGA aktiivsed ja ainult tahtsid teha rohkem ja rohkem katseid. Nii hea oli seda näha. Ehk siis lootust on nende põlvkonnal.”

Pildid tegi Evelin Loit.