Müksame Eesti edukaks

Artikkel ilmus 23. jaanuari Äripäevas : http://www.aripaev.ee/blog/2014/1/23/muksame-eesti-edukaks 

Kuidas Eestit edukamaks teha? Pakun, et Eesti edu suurendamisel võiks proovida müksamist (nudging). Paljud riigipead kasutavad seda suurepärast tehnikat. Suurbritannia peaministri David Cameroni müksamisministeerium (nagu  New York Times on tema meeskonda naljatamisi nimetanud) tegeleb näiteks nii tööpuuduse leevendamise kui maksude laekumise parandamisega. USA president Barack Obama kasutab müksamiskiirsalka, et mõjutada inimesi enam hoiustama või maju soojustama.

Müksamine on käitumispsühholoogia ja poliitökonoomia võte, mis proovib positiivseid tulemusi saavutada käitumise kaudse mõjutamisega, mitte keelamise ja käskimise kaudu. Kõige lihtsam müksamisnäide on tervisliku koolitoidu alalt. Edu ei saavutata mitte rämpstoidu keelamisega, vaid laste silmade kõrgusele asetatud apetiitsete puu- ja juurviljakaussidega. Sellised käitumispsühholoogiale ülesehitatud müksud suurendavad tervislikku toitumist, mis ongi eesmärk. Müksamine on edukas, sest otsusetegija dilemmade (isuäratav rämpstoit või tervislik juurvili, tarbimine täna või hoiustamine tulevikuks, homsed suured küttearved või pööningu koristamine ja soojustamine täna) peale on ette mõeldud ja positiivsed valikuvariandid käeulatusse pandud.

Kohe tekib küsimus, kuidas kasutada müksamist Eesti edukamaks muutmiseks ja kuidas edukust üldse mõõta. Kuigi meil on põhjust majanduse ja ka inimarengunäitajate edenemise pärast uhked olla, on rikkus rahva edukuse arendamisel ainult siis head tööriist, kui tekitab töökohti, suurendab keskklassi ja loob ehituskivid heaoluühiskonnaks, kus kõik inimesed saavad oma andeid realiseerida.

Taiwani näide. Loomulikult ei loo üks müks kõiki eduka heaoluühiskonna tekke eeldusi. Kuid väikesi mükse tööstuspoliitikas võiks valitsus siiski proovida. Londoni majanduskooli professor Robert Wade on märkinud, et peale Lääneriikide on maailmas vaid seitse riiki, mis on viimase 200 aasta jooksul kõrge arengutaseme saavutanud. Lühidalt - edukaks saada on erakordselt keeruline. Miks ei võiks Eesti, mis on neoliberaalsete poliitikate omandamises juba maailma esirinnas, vahelduseks proovida mõnd Aasia-riikide tehnikat majanduskasvu ja sotsiaalse edukuse loomiseks?

Taiwanis käis asi nii: inseriharidusega müksamismeeskonna ülesandeks oli majandussektorid omavahel ära jagada ning ettevõtetega, käsitöömeistritega, väikeettevõtjatega tihedad suhted sisse seada. Suure osa ajast pididki mehed tehastes ja töökodades veetma ja sealseid probleeme ja käitumist uurima. Pange tähele, et riigi edukamaks muutmiseks ei valitud välja mitte üht lemmiksektorit, millest poliitikud nõrkemisi uusaastakõnedes jahvatada saaks – eesmärk oli informatsiooni võimalikult laiapõhjaliselt kahes suunas liigutada. Esiteks uurida, mis täpselt hoiab ettevõtteid tagasi tootlikkust suurendamast, Lääne suurfirmadele allhanget pakkumast (alguses), ja hiljem juba ise üleilmseid turge vallutamast ja tarneahelaid loomast.

Vastutasuks jagasid müksajad omakorda teavet, kuidas saaks ettevõtted maailma konkurentsis püsida, ning pakkusid välja kiire kasumiiha taltsutamiseks lahendusi, neid sobivalt käeulatusse nihutades. Sellised avalikkusele nähtamatud müksamismeeskonnad olid ka eri sektori firmade ning kohalike ja välismaiste firmade sünergia tekitatamise taga. Niimoodi käitumispsüholoogiat tööstussektorisse üle kandes müksati mitu aastakümmet järjest, tuues kaasa nii rikkuse kui ka sotsiaalse edu.

Rikkusest ei piisa. Muideks, eelmisel aastal loodi Harvardi ülikooli Business Schooli professori Michael Porteri eestvedamisel sotsiaalse edukuse indeks. Ja kuigi see Eestit ja teisi väikeseid riike esialgu ei hõlmanud, on esialgne järeldus sotsiaalse edukuse indeksi uuringutest selline, et rikkamates riikides on sotsiaalne edukus tavaliselt suurem (teatud piirini küll ja mõningate eranditega). Seega, isegi kui indeks raha kokkuajamist otseselt ei mõöda (nagu SKT ja osaliselt ka inimarenguindeks), on korrelatsioon riigi majanduse ja sotsiaalse edukuse vahel positiivne. Ühenduslüliks nende vahel ongi töökohad. Just nii nagu Maailmapanga eelmise aasta arenguraport, mis keskendus just töökohtadele, pikalt kirjutas.

Edukuse sõnum. Rikkus on seega sotsiaalse edukuse jaoks vajalik, kuid ebapiisav tegur. Ning kui Eesti paremliberaalid on sotsiaalse edukuse Eesti majanduskliimat ja -kasvu lakkamatult kiites ära unustanud, siis Eesti vasakpoolsed, kes kannatamatult võimule soovivad tulla, unustavad, et sotsiaalselt edukaks ei saa ilma rikkust loomata. Tööstussektorite vaikne, kuid pidev müksamine töökohtade loomiseks on üks võimalus sotsiaalse edukuse suurendamiseks. ARTIKKEL ILMUB TALLINNA KAUBAMAJA, DANSKE BANKI, EMT, RAIDLA LEJINS & NORCOUSI, SAKU ÕLLETEHASE, TALLINNA VEE JA ÄRIPÄEVA ARVAMUSKONKURSI EDUKAS EESTI RAAMES

Väikeste linnade võimalus

Ma tean nüüd, et selle nimi on hoolitsusmajandus. Kaudselt rääkis sellest Ottawa meediaklubis ka rootsi suursaadik, proua Ingrid Iremark, ja vanemad kanada daamid, kes kuulasid feministi, ajakirjanikku ja muidugi edukat karjäärinaist suu ammuli, küsisid suursaadikult aupaklikult, kas unelmate Rootsis on veel soorollide võrdsuses midagi saavutamata.

“Jah, meie valitsus tahab tõsta meeste osatähtsust kodutöödes,” ütles suursaadik täiesti tõsise näoga.

See kõlas tookord, paari aasta eest ütlemata naljakalt. Kujutasin ette, kuidas Rootsi valitsus sätib oma agendid iga kraanikausi kõrvale seisma ja kontrollib soorolli-mõõdikuga, kas nõusid peseb mees- või naisinimene. Ja siis raporteerib, kuhu vaja!

Loomulikult ei tule mingeid nõudepesuagente. Kuid majandusest rääkides tuleks õigluse huvides rahasse ümber arvestada ka see töö, mida tehakse tasuta, millele kulutatud aega ei arvestata, ja mille tulemusi peetakse iseenesest mõistetavaks. See ongi hoolitsus-majandus ehk siis laias laastus kõik see töö, mida masinatega teha ei saa: lastekasvatamist ja haige põetamist, näiteks.

Naised teevad 70 protsenti hoolitsusmajanduse nähtamatutest töödest. Ning nende töö tuli selgesti ilmsiks siis, kui kõik, tõesti kõik naised kahes Kanada linnakeses nädalaks spaasse lebotama viidi. Meeste hoolitseda jäid lapsed (ka paar beebit!) ja kodutööd ja lisaks sellele, et kanda tuli ka need rollid, mis naistest haiglates ja söögiasutustes vakantseks jäid, pidid kõik mehed koos lõpule viima ka ühe ehitusprojekti.

Seda hullumeelset katset jälgisid aga telekaamerad ja CBC näitas sellest prime time’il terve portsu saateid. Ma saan aru küll, et tõsielusari The Week the Women Went tahtis, et me äpude meeste üle, kes ei saa lapsele koolilõunatki kaasa pakkida, naeraksime.

Ja omavahel öeldes oli äpusid tõesti palju: nägin näiteks meest, kes lõuna- ja õhtusöögiks grillis vaid liha; meest, kes lapse lõbustamise nimel sõitis rööpaisse läbivettinud muru; meest, kes üldse ei pannudki lapsi öötudule; meest, kes veetis oma teismelise tütrega peale lahutust üle mitme aasta taas aega; meest, kes ei sundinudki lapsi kooli, kui need ei tahtnud minna, ning mehi, kes tõstsid kõvasti alkoholi läbimüüki. Kuid peale mõningast harjutamist, omandasid nad üsna ruttu nipid, kuidas lapsi, kodutöid ja kogukonna projekti žongleerida nii, et kõik pallid oleksid turvaliselt (noh, peaaegu) õhus.

Arutasime mehega asja ja leidsime, et sellise tõsielusarja tegemiseks pidid saate tegijad küll matcho-meetriga Kanada linnakesi läbi kammima: üks oligi traditsiooniline kalapüügiküla Atlandi ääres, teine aga kauboikultuuriga püstirikas õlitululinn. Mõlemas soorollid kindlalt paigas: mehed teenivad raha ning naised on lihtsalt kodused ja ilusad ja prisked.

„Meie linnaosas, mis valib parlamenti sotsialiste ja teenib samas irooniliselt üle keskmise, ei oleks saanud soorollide politseisaadet vändata,” väitis mu mees. On ju riigiasutustes, kus enamik ottawalasi töötab, isegi reeglid koduse elu ja karjääri ühendamiseks. Kell viis kontorist välja, elu nautima!


Kuid mis huvi on linnadel huvi sellises projektis osaleda? Said nad ju küll telefirma rahade eest naised puhkama saata ja oma linnakesse uue paadisadama ehitada või korda teha peatänava, aga milleks kõikide inimeste naerualuseks muutuda?

Ühe osalenud linna juht ütles, et ta soovis hääbuva linna uuesti niiöelda maakaardile saada. Et just sellised saated olevat väikeste linnade võimalus. See on mäng, kus kõik võidavad: mehed, naised ja kogukond.

Tuleb siis välja, et nõudepesuagenti valitsusest polegi vaja? Vaja on tõsielusarja Nädal Naisteta! Hmm, milline linn sobiks Eestist sellesse saatesse?

Ilmus Maalehes http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/vaikeste-linnade-voimalus.d?id=33021931