Suur samm

Palju õnne! Olete astunud suure sammu! pöördub minu poole Teretulemast Kanadasse broshüür ja patsutab julgustavalt:
Kolimine uude riiki nõuab julgust. Aga see tähendab ka erutavaid võimalusi ja uusi algusi!

Ma olen nimelt värske immigrant Kanadas - riigis, kus on maailmas kõige enam välismaal sündinud immigrante - immigrantide riigis, kui soovite. Igal aastal saabub siia veerand miljonit inimest.
Kui juhtusite kunagi olema nende seas, kes soovinud Kanada viisat saada, siis mäletate ehk, milline peavalu see oli. Lugesin trip.ee-st juhtumitest, kus inimesed olid nõus viisa saamiseks sõitma Varssavisse ja sealse Kanada saatkonna ukse taga varastest hommikutundidest saadik järjekordades trügima.

Igatahes võtab pere taasühendamiseks taotletav immigrandiviisa aega ligi aasta ja dokumentide hunnik, mis selle saamiseks ette näidata tuleb, on umbkaudu kiloraskune. Teid kontrollib arst, te panete kirja oma eluloo, sünnitunnistuse, abielutunnistuse, ülikoolidiplomid, tööraamatu sisu, politseitõendid karistamatuse kohta, viimase 8 aasta jooksul külastatud välisriigid, abikaasaga tutvumise loo, pilte perekonna üritustelt, loetlete üles ühised lapsed ja taotlete Kanadalt luba, et abikaasa saaks olla teie sponsor (on vajalik selleks, et vältida uustulnuka sõltumist riiklikest sotsiaalabifondidest).

Emigreerujaid, kelle suhe Kanada kodanikust abikaasaga ei tundu usutav, võidakse kutsuda intervjuule. Ühed mu sõbrad, kes taasühendasid oma pere 89. aastal pididki immigratsiooniametnikule rääkima, mis värvi on kardiand nende köögis ja kummat kätt see jääb.

Mu Moldova sõbrad, kes soovisid emigreeruda majanduslikel põhjustel, ootasid oma immigrandiviisat üle kahe aasta, enda elus hoidmiseks müüsid nad maha suvilad ja maamajad - rahakott peab vaesuse eest põgenejalgi puuga seljas olema.

Kanadalased toetavad immigratsiooni, mis on võrreldes teiste immigrantriikidega nagu USA, Austraalia, Uus-Meremaa erakordne. Kanadalased on nimelt väga welcoming - tervelt kolm neljandikku usub, et immigrantidel on riigile hea mõju. Praegu sisistan kahtlustavalt, et ilmselt loodavad nad salajas, et immigrandid teevad nende eest ära mustad tööd.
Kanadalased on väga tundlikud selle suhtes, mis toob immigrant oma uuele maale kaasa. „Võta peotäis mulda,“ soovitas mu ämm. „See aitab sul Kanadas end kodusemalt tunda!“ Kuid just muld, juurikad ja puuviljad-juurviljad on rangelt keelatud nagu oleks mullas elutsevad mikro-organismid suurim oht Kanada floorale-faunale. Reisi ajal lennukisse ostetud õunad-banaanidki kästakse minema visata, kui teid riiki lubatakse. Raskendatud on isegi oma isiklike asjade maale toomine. „Te ei võtnud ju neid madratseid kaasa?“ loeb tollitöötaja meie kolimise nimekirja (seal on kirjas kaks suurt voodit koos madratsitega).

„Panime need igaks juhuks nimekirja, aga vedu oleks läinud mõttetult kalliks. Jätsimegi nad maha.“

„Oh, kui hea“, ohkab tollitöötaja kergendunult. Selgub, et isiklike tolmulestade maale toomine võrdub kamalutäie mulla kaasavedamisega. Tollieeskirjade kohaselt oleks madratseid kõige pealt mürgiste pihustitega töödeldud ja seejärel pooleks aastaks garantiini jäetud, mis peale oleks kallite madratsite vedamine teisele poole maakera sama hästi kui mõttetuks osutunud, sest keegi ju ei taha mürgitatud madratsil tududa.

Immigrandiviisaga piirile laekudes saab värske immigrant tollitöötajalt kolm tasuta nõuannet: lase ära hinnata oma ehted, ära müü oma asju vähemalt 18 kuud peale laekumist, JA KOLMAS VEEL, mille olen unustanud.

Ma ei tahtnud Kanadasse tulla. Mu mees pakkis kokku me mööbli ja asjad, koostas tolliametile pika nimekirja kõikidest asjadest, mis me endaga maksuvabalt kaasa võtame ja sebis sellega Kanada piiridel. Sel ajal, kui mina apaatselt, käed rüpes, kaugusse põrnitsesin.